22.05.11

Kallistus

Käisin hiljuti Kokoga loomaarsti juures. Talt oli vaja prooviks jalast verd võtta ning olin siis abiks kutsat kinni hoidmas. Muidugi ehmatas ta pisut ning verd sai liiga vähe. Arst tahtis teisest jalast uuesti proovida. Kui siis laua taga kohti vahetasime, tõusis Koko tagajalgadele ning pani oma käpad mulle ümber kaela ning surus end kõvasti minu vastu. Täpselt nii nagu hirmunud laps, kes klammerdub emme külge, palvega, et teda kohe sealt ära viidaks. Muidugi ei tohtinud me kuhugi minna. Teisest jalast sai aga ilma mingi probleemita vere kätte; kuid minu jaoks oli see koera tugev kallistus uus avastus koertemaailmast :)

Fotol on Kirke oma koeraga, parempoolsel eilse pügamise jälgedega.

3 kommentaari:

  1. Ma olen ka sellist kallistust tunda saanud. Nii armas, koer usaldab sind samuti jäägitult, nagu lapski. :)

    VastaKustuta
  2. Minu esimene kutsu oli ka kokker. Mäletan, et läksin önnest enam-vähem ogaraks, kui emme ja issi löpuks jah ütlesid ja me endale koera majja töime. Frenzi oli nimi. AGa see oli nii-nii ammu...

    VastaKustuta
  3. Minul pole kunagi ühtegi looma olnud, välja arvatud küülikud, mida küll kasvatati keset Tallinna linna kuuris naha ja toidu pärast :)
    Nii et olin tegelikult päris põnevil, kui kutsale lastega järele läksime. Kassi sõber pole ma eriti kunagi olnud, sellepärast eriti ei oodanud meie esimest kassi koju. Teise tõin küll juba oma algatusel :)
    Nüüd muidugi soovitan igale ikka looma koju. Kassidega on lihtne, kuid koeraga on jälle teistmoodi, just selliste kallistuste pärast.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.