Suusamäel Quebecis

Ikka veel mõned meenutused meie lemmikmäelt. Lemmik eriti sellepärast, kui vähe rahvast seal on, see tähendab, me tuleme kohale kõrghoojast vabal ajal :) Tegelikult oli laupäeval gondli sabas juba ebatavaliselt palju inimesi. Sellist rahvamassi nädala sees nii kergelt ei näe, kui just koolivaheaeg mõnel käes pole. Briti koolilapsi oli selleks liiga vähe kohale lennanud ;) Ja kui jalad ära väsivad, siis võib hobuküüti saada.

Suusapilte Mont Sainte Anne mäelt

Natuke ekstra lund

Tänaseks sadas korralikult lund maha ja lumesadu pole päeva jooksul suurt vähemaks jäänud. Proovisin ikka mäele minna, kuid ega ma pikalt seal olnud. Pehme lumega, kui puus tunda annab, pole just väga kerge sõita. Egas midagi, jään ootama järgmist korda, kui siia kaugele suustama tuleme :)

Peaaegu suusatamas

No nii... see, mis juhtuma pidi, juhtuski... Kolm päeva kenasti suusmäel, kõik hästi ja korras ning eile õhtul hakkas puus jälle valutama. Lonkasin ja oigasin vaheldumisi ning tänane suuspäev/sünnipäev möödus hotellivoodis pikutades. Just siis, kui ma esimest korda kahekümne aasta jooksul lõpuks pihta saan, kuidas õieti suusatada ;)  Eks ma sain enne ka hakkama, aga Mari, kes on nüüd kooli suusavõistkonnas olnud, oskas õpetada väikeseid trikke (nagu näiteks mitte kramplikult mingit stiili taga ajada ning põlved kombekalt koos ja suuski sentimeetripealt paralleelselt hoides suusatada), mis mind palju kindlamalt paneb mäenõlvast alla kihutama. See tähendab, siiski mitte liiga kiiresti, naudin ikka sellist rahulikumat stiili. Oma kihutamised ja kiirustamised tegin 20 aastat tagasi ära :D

Aga mäenõlvad on imelised olnud. Rahvast ei ole palju (pildilt ka näha) ja nagu üks teadja (elab poole-tunni-tee kaugusel Quebeci linnas) oskas Tomile kinnitada, on veebruar kuni märtsi esimese nädalani parim aeg siia tulla. Ei pea pikkades järjekordades seisma ega midagi. Suusata ainult nii palju kui jaksad ja haige puus lubab :) Kõige rohkem on hetkel kohal vist briti koolilapsi, kel vaba nädal koolist. Meie tüdrukud on ka koolist ära, aga nad pidid täitma koolist saadud "puhkuseavalduse", millele lapsevanemad peavad esiteks oma allkirja andma ning siis on vaja iga õpetaja juurde minna ning nende käest ka kinnistuse saama, et nad lapse puudumisest teadlikud. Enamasti annvad nad siis mingit koolitööd kaasa. Päris vaheag on märtsis, aga siis on siin ka lugematult suusatajaid kohal.

Ja taas kord sain kinnitust, et see on üks parimaid mägesid siin Kanada ida osas. Tomi jaoks ka terves Kanadas, sest saab õhtust suusatamist teha kuni kella üheksani (pidid olema Kanada kõige pikimad rajad, mis õhtul lahti). Mitte väga paljud kohad ei paku seda (näiteks läänes asuv kõige populaarsem ja kõrgeim mägi Whistler Blackomb paneb uksed, st liftid kinni juba 15.30 või 16, olenevalt nädalatest, teine päris populaarne idaranniku mägi Kanadas, mis asub Montreali lähistel - Mte.Temblant - läheb ka umbes samal ajal õhtule). Ilmselt mängitakse rohkem sellele, et inimesed kulutaksid raha mäekülje all asuvates külakestes, kas baarides, restoranides jne. Siin jääb külake paari kilomeetri kaugusele, mäejalamil on ainult hotellid. 

Igal juhul, rääkisin siin gondliga üles sõites ühe Lõuna-Saksamaalt pärit mehega - elab Ottawas, kuid kasvas üles Alpi mägede kõrval - kes ei jõudnud ka Mte.Ste.Anne'i ära kiita :) Muidugi ei ole kõrgused Alpidega võrreldavad, aga suur valik erinevaid radasid, palju lund ja praegusel ajal pea olematud lifitsabad, on suureks plussiks. Lisaks kiitis ta siinseid vaateid. Ühelt poolt on muidugi ainult mäenupud, mis kahtlemata Kaljumäestikule kõvasti alla jääevad, kuid teiselt poolt on imetlemiseks kaunid vaated St.Lawrence'i jõele. 

Pikk reis

Mitte küll hobusega, ikka autoga jõudsime taas kord suusamäele, mis üle kaheksasaja kilomeetri kaugusel. Torontost välja sõites saatis meid päris korralik lumesadu. Õnneks mitte liiga pikalt. Oleme Tomiga roolikohta vahetanud, et me liialt ei väsiks. Teen vahepeal paaritunnise sõidu, läbi Montreali jne ja siis saan taas vabaks. Aga seekord jäingi peale Ontario viimases maanteeäärses söögikohas/bensiinijaamas koha vahetamist rooli. Lõpuks olin üsna õnnelik, kui Quebeci linna jõudsime, sealt veel ainult pool tundi sõitu ning olimegi platsis. Juba kümnendat aastat järjest samas kohas. Siin on lund küllaga, ilm päris jahe. Mäejalamil miinus 14, mäe otsas 21. Lisaks tuuline. Aga pidi natuke soojemaks minema. 

Kogu selle reisimise teeb keerulisemaks kasside ja koera olemasolu. Peab kuidagi lapsehoidjaid leidma, sest hotelli kaasa neid ei saa võtta :) Õnneks on olemas imekenasid inimesi, kes nõus meie pool olema ja hädast välja aitma.

Olen praegu mõnusalt "läbi võetud". Mul juhtus jaanuaris väike õnnetus koera jalutama viies. Oskasin oma puusa välja väänata, kui Koko sikutamise peale proovisin imetrikke tehes ikka püsti jääda. Aga tulemuseks oli see, et mul oli mõnda aega päris raske (st valus) käia ja kõik minu kepikõnnid ning muud tegemised on soiku jäänud. "Hoidsin" end mäe jaoks :) Paistab, et olen siiski päris hästi paranenud. Kui ma just mingit vale liigutust ei tee, siis lööb valu läbi. Suustada sain, seal ei pea ma piruette ju tegema :) Lihtsalt tunnen, et olen rohkem kui kuu ajaga korralikult vormist väljas. Aga egas midagi, nüüd peaksin jälle hoogu saama!

Mägiküla

Ega te ometi ei arvanud, et mul pildid Mte.Ste.Anne'ist otsa on saanud :D  Siin veel üks vaade mäele puhkajate majade juurest.

Noored tublid eestlastest suusatajad Torontos

(Toon selle vanema postituse ettepoole täiendustega. Vaata siin veel üht postitust samal teemal.)
Pilt noortest mäesuusatajatest eestlastest. Henno (vasakul) on kahest vennast vanem (noorem on Mariga lasteaiast peale Eesti Majas samas klassis olnud ja isa aastaid panga nõukogu liige olnud). Paremal on samuti noor eestlane. Juhtumisi said nad Toronto koolide finaalvõistlusel kokku. Aitäh, Svea, et saatsid pildi! 
Veel täienduseks, et slaalomis sai Mari 14.koha, suurslaalomis 21, aga ta oli parimaid oma koolist.
Ja kui juba täienduste peale läheb jutt, siis Henno tuli poiste seas esimesele kohale nii suurslaalomis kui slaalomis! Teine noormees jäi seitsmendaks.
Ja veel... Ontario koolidevahelises võistluses, mis toimusid sel ajal, kui meie Quebecis olime, sai Henno esimese koha suurslaalomis ja teise slaalomis.
Nii et siit kasvavad tublid järglased Tiiu Nurmbergile peale :)  Kanadas sündinud eestlasena on Tiiu suurvõistlustel Eestit esindanud.  

Mont-Sainte-Anne suusamäel Quebecis

Veel mõned pildid suusatamisest koos lühikese videoga (kasutasin muusikaliseks taustaks faile, mida peaks saama muretult siit alla laadida - soovitav on nende koduleht ära mainida; Youtube võib muidu kergelt heli kõrvaldada, kui kellelegi jääb kõrvu "vale" muusika). Lõpupoole on lühike katkend vahtrasiirupikommist lumel, prantsuskeelne muusika kõlas kohapeal.

Loodusvaated on minu meelest lausa fantastilised. Kui veel lumi kataks puid... aga ega iga kord ka kõike saa :)

Vahtrakomm lumes

Maple taffy on a snow tuleb küsida inglise keeles ja siin on õpetus, kuidas seda ise kodus teha :)  Meie lapsed said maiust taas kord Mt.Ste.Anne'i mäel nautida. Mmm... on tõesti hea!! Ühe raja peal on väike puidust suhkruonn, milles mehed kuumutavad siirupit ja valavad siis lume peale. Üks paras magus suutäis maksab $2.50, mis polegi nii paha, arvestades, kui kallis vahtrasiirup on. Lumi on neil küll tasuta kättesaadav. Suhkruonn avas uksed alles reedel, ilmselt teevad seda nädalavahetuseks, kui rahvast rohkem kohale tuleb. Aga meil oli hea meel, et nad üldse seda tegid. Kreppide kohvik gondli juures jäigi kinni. Pidime siis ise kodus pannkooke vahtrasiirupiga tegema.

Mont-Sainte-Anne - koju

Kui me elaksime umbes sajand tagasi, siis oleks selline pilt päris tavaline ja reisimine hobustega igapäevane asi :)  Õnneks saame siiski autosse istuda ning talviselt külmal päeval soojuse üles keerata ja lihtsalt koju kihutada.

Sellise saaniga võib jalavaeva vähendamiseks mäe jalamil ühest kohast teise liikuda. Meie imetlesime hobuseid niisama. Kahju on muidugi koduteele asuda. Kahju kaugele jäävatest mõnusatest mäenõlvadest, kahju, et puhkus otsa saanud :)  Aga eks me või unistada juba edaspidisest tulekust. Mari ja Kirke mõlemad teatasid kindlalt, et tahavad tulla. Uurisin, kas siis ka, kui nad on 21. Jah! oli nende vastus :)  Miks mitte kasutada ära võimalust muretult isa-ema kulul suusatama reisida :)  

Tagasisõidul bensiini võttes, peatus meie kõrval Ontario numbrimärgiga auto, mille katusel suusavarustus ja uksest puges välja lohvakas jopes noor kutt ja kohe tema järel teiselt poolt lahtise jaki ja nokamütsiga teine kutt. Hakkasin tüdrukutele seletama, kuidas ei tasu ikka mingi noortekambaga suusatama minna... ja pidin suu kiiresti kinni klõpsama. Auto et eesuksest astusid välja hallipäine naine ja mees. Nii et terve pere oma 20-aastaste poegadega, just see, millest hetk tagasi rääkisime :D

Suusatasime viimasel päeval umbes kella kolmeni ja koduteele saime poole nelja ajal. Istusin Ontario piirini roolis, ning nautisin enne Montreali jõudmist imeilusat päikeseloojangut, millest Tom pilte plõksis. Ega mulle eriti läbi Montreali sõit sugugi ei meeldi, eriti veel hetk, mil nähtavus muutus üsna kehvaks, kõigepealt sellepärast, et tee oli päevasest lumest märg ning pori pritsis kõrgele, ja muidugi oli päris pimedaks läinud, mis polekski nii hull olnud, kui kojamehed korralikult akent oleks suutnud puhtaks nühkida. Vanal autol mitu häda küljes! Aga saime kenasti esimesse peatuspunkti (pisut vähem kui poole tee peal 850 kilomeetrist), kus auto kõtu täis sai joodetud, perele sooja jooki ostetud ning Tom rooli pandud.

Kodus ootas eriti rõõmus Koko, isegi kassid tulid uurima, mis kolistamine seal üleval toimub. Ühtepidi kahju, et suusaretk läbi, kuid teisalt mõnus oma voodisse puhkama heita.

Mont-Sainte-Anne - nagu Alpid

Kui omapäi suusamäel suusatada, siis gondlisse istudes satud nii mõnigi kord jutusoonele kaassõitjatega. Ühel hetkel olin gondlis vanaema ja vanaisaga, kes pojapojaga mõneks päevaks siin. Nende poeg elavat Montrealis ja ise on nad kaheks nädalaks Kanadasse tulnud Pariisist. Nad kiitsid väga Mt.Ste.Anne'i radasid ning võrdlesid neid Alpidega! Ainult Alpides pidid mäed kõrgemad olema :)  Kena oli muidugi seda kuulda, ja ei pea sugugi kadestama, et ise Alpides pole ;)  Nii mitmedki vanad külastajad kiidavad just seda mäge, ning nimetavad, kui vähe rahvast siin on. Väga paljud eelistavad Mt.Tremblant'i Quebecis (Montrealist põhja pool ja koha peal on rohkem erinevaid tegevusi), eks sellepärast on rohkem rahvast seal, kuid meie lemmikuks on ikkagi just see mägi saanud. Kuna parasjagu on Inglismaal koolivaheag, nagu aru sain, siis kuulsin ka mitmelt poolt briti inglise keelt. Ameeriklasigi oli hulgem ning isegi venelastega sõitsin üles mäkke!

Mont-Sainte-Anne - pilve sees

 Hmm... mis see on? Heinatuust või minu juuksed härmas :)

Mägi pilve sees, õnneks mitte nii hullult, et nähtavus oleks täielikult kadunud. Pealegi liikus pilv päris kiiresti oma teed, ainult pisut lund sadas viimaks maha, kuigi ennustuse järgi oleks pidanud seda hulga rohkem tulema. Tom tegi need pildid, viimasel olen mina laste ja Tomi sõnade järgi nagu suur kärbes, suuskadel kärbes :)

Mont-Sainte-Anne - uued väljakutsed

Neljas päev suusamäel möödus nii mitmelegi uute kogemustega. Arvasin, et saaksin hakkama kõige väiksema suusataja - 5-aastase Isabelle - abistamisega, kuid hindasin üle oskusi, mis ta suusakoolis oli omandanud. Õnneks oli Tom mu kõrval ja peale mõnekümne meetri läbimist, mina ühelt poolt ja Tom teiselt pool tüdrukut toetades, võttis mu kaasa õpetamise üle. 

Olime kõige kõrgemal tipus ja ees ootas pea 4 km rada. Võtsin Tomi käest suusakepid, et kahe käega lihtsam neiust kinni hoida. Hiljem pidi Tom ka kiivrist loobuma, sest nõnda kuum hakkas. Poole peal andsin talle kepid tagasi ning võtsin Bella kepid oma kätte. Tom tekitas neiule keppidest justkui toe, millest kinni hoida ja mis sundis teda rohkem omal jalal mäe peal püsima ning ka pisut pööramist kaasa tegema. Ega see kerge polnud... Eks me mäleta seda oma laste õpetamist, millega Tom kõige rohkem tegeles. Mina olin muidugi vastuvaidlemata nõus rahulikel nõldvadel nendega komberdama, kui neil jalad juba all olid, st nad pöörasid ja pidurdasid enam-vähem kenasti. Mõtlesin, et tollest ajast ei kipugi ma enam järskudele nõlvadele, mõnele mõjub see hoopis teist pidi :D

Ka Mari proovis midagi uut... suusalaual sõitmist. Ta on paar aastat tagasi ka seda pisut katsetanud, kuid mitte just väga edukalt. Nüüd vahetasid nad sõbrannaga sõiduriistu ning peale esimest sõitu alla, mis möödus hulga kukkumistaga, õnnestus tal juba teine kord palju paremini. Tulin temaga kaks korda seda rahulikku rada alla, muidugi palju aeglasemalt kui muidu. Aga eks ma aitasin ta alati püsti kui vaja või andsin hoogu eriti tasasel lõigul. Täpselt nii nagu mõned aastad tagasi suusatama õppides :)  Tema arvamine: suusatamine on toredam! Aga hea on proovida muid asju. Tema meelest on vahva, kui oskab nii suusatada kui lumelaual sõita. Neiu, kellega ta vahetust tegi ja kes elus teist korda suusad alla sai, leidis ka, et suusatamine meeldib rohkem :)

Kirke veetis ühe pealelõuna sõbrannadega, kes lumelaua sõitu harjutasid.

Kaks suustajat, üks, kes esimest korda suusad alla sai ja teine, kes juba kooli eest võistlemas. Mari oli täpselt samamoodi viiene, kui suusatama õppis, umbes kümme aastat tagasi.

Mont-Sainte-Anne - gondliga mäkke

Selleks, et kõige kõrgemale mäe tippu saada, on kõige õigem gondlisse istuda. Muidugi võiks ju alati ka proovida jala üles rühkida, kuigi ma ei kujuta ette, kui palju aega võtaks umbes 2.5km läbimine :D  Gondli alt läheb just nii pikk rada alla. Mari on kunagi sellegi ära proovinud, kuid minu meelest on see täiesti läbitamatu. Seekord oli rada ka suletud, sest nii mõnelgi pool oli näha jääga kaetud laike. Gondlisse on muidugi eriliselt mõnus tuule ja külma eest varju pugeda. Päris suure külmaga annab suletud ruum samas vaid pisut leevendust. Aga seekord on meid saatnud ainult päike ning parajalt talvine ilm!

Kõige toredam gondli juures on see, et just sealt mäetipust algab hästi pikk ja hästi lihtne rada, kust alagajagi saaks ilma probleemita alla. Üks on lausa 5.6km pikk ja teine, mis mulle rohkem meeldib, 3.8km. Seal saan ühest kohast pisut järsema lõigu peale keerata. Ainuke kehv asi, et gondli juurde jõudmiseks peab all pikema tee läbima. Võib ka tooli peale istuda, kuid sealt ei saa tippu ning rada jääb palju lühemak. Seekord otsustasin huvi pärast vaadata, kui kaugele ma alla jõudes suuskadele hoogu juurde andes gondlist jään ning avastasin, et asi polegi nii hull. Ja nõnda sõitsin omapäi 3.8km pluss gondliga üles, mis kõik kokku võttis umbes 25 kuni 30 minutit. Sattusin nii vaimustusse, et olen kahel päeval olnud viimane tulija suusamäelt :)  Tegelikult läheb Tom veel õhtuks tagasi, kuid minule piisab päevasestki lihaste piinamisest.

Piltidel on näha, kuidas gondlid omandavad kaugelt vaadates sipelga suuruse.

Mont-Sainte-Anne - peatuskoht

Siin on mõned pildid meie peatuskohast - seest ja väljast - Chalets Mont-Sainte-Anne. Ühel on hästi näha, kui libe tee on, meie siinkäimiste ajaloos esmakordne nähtus! Vasakul all nurgas paistab eemalt hotell, kus me tavaliselt oleme peatunud. Meie preagune elamine kõlbaks minu meelest vabalt mõnele perele igapäevaseks koduks! Toad kolmel korrusel, kaks vannituba, köök kõige vajalikuga. Mina olen puhkusel ja ostsin kokku külmutatud toitu, kuigi meie "kaassuusatajad" valmistasid täna imehead rooga - kotlette kartuli ja salatiga. Peale pikka päeva mäel, oli päris hea seda süüa :)

Mont-Sainte-Anne suusamäel

Oleme taas kord oma tavapärasel suusareisil Quebeci Mte.Ste.Anne suusamäele, mis asub ilmatu suure St.Lawrence'i jõe kaldal (vaata pilti, see pole mitte meri ega hiiglaslik järv, mis eemalt paistab, vaid lai jõgi, mida mööda ookeanilaevad Torontoni jõuavad). Koht asub 850km kaugusel meie elukohast ning sinnasõiduks peaks Google Mapsi järgi kuluma tervelt 9 tundi ja 45 minutit. Ilmselt siis, kui kenasti õigel kiirusel maanteel sõita :) Kuna Tom oli terve tee seekord roolis (mind kimbutas migreen ja ma arvasin, et parem mitte riskida minu rooli istumisega), siis saime 8 tunniga kohale :D  Aga Tom kirjutab muidugi ise kõigest!

Kirke oli neljane, kui esimest korda siia tulime. Tema esimesed põhjalikud suusaõpingud on just sellelt mäelt alguse saanud. Küll oli tore, kui ta veel nii pisike oli ja minuga kenasti sõitis.  Nüüd on asjalood nõnda, et mina eelistan rahulikumaid radasid ning lasen neidudel ja issil kihutada seal, kus minusugune peab ettevaatlikult üle mäeserva ääre piiluma, ja siis ka ei näe, kuhu täpselt see rada välja jõuab :)  Mari lohutab, et saab minust väga hästi aru. Kuna mulle meeldib murdmaasuustamine, siis muidugi tahan minna sinna, kus saan kõige parema kogemuse just sellest. Tegelikult vist pean tunnistama, et murdmaasuusatamine meeldib, kuid mäest alla tuleku vastu pole ka midagi, peaasi, et mitte liiga kiiresti :) Nii et murdmaa kõige parema kogemuse saan laugetelt mäesuusa nõlvadelt. If this makes any sense :)

Mägi ise on selgi korral üsna mõnus, kuid ehmatasin ära, kui linna sisse sõitsime, sest märkasin kõrvalteedel vastu läikivat jääd! Peatume kohe mäenõlva all ridaelamu moodi puhkajatele mõeldud hoones, mille esine tee oli samamoodi paksu jää all! Pole sellist asja enne siin kunagi näinud! Jää peal raskete suusasaabastega kõndides peab ära unsutama baleriinilikult graatsilised liigutused (mis saabastega niikuinii raskusi valmistavad :) ning tuleb anda parim, et mitte suure paugugu istuli potsatada.

Hiljem saime teada, et reedel oli kõvasti vihma sadanud ning peale seda tuli kärmesti kohale suur külm (quick freeze on inglisekeelne sarnane ilmanähtus). Õnneks on mäel korralik lumekate peal ning ilmselt tehakse veel lisaks lund, suured masinad hooldavad ka seda ning hommikul ei olnudki väga hull mäenõlvast alla libiseda. Päeva peale tulid küll jäisemad kohad välja. Tom proovis mulle mingit uut tehnikat õpetada, millele ta alles ise hiljuti pihta on saanud ning paistab, et see tuli kasuks. Tavalise aeglasema mineku asemel, ei võtnud isegi jäisemad kohad minu kiirust maha.

Seekord meelitasime veel kaks eestlastest peret kaasa (tegelikult on ühe naise mees makedoonlane, kuid ta saab päris palju eesti keelest aru) ja nõnda olemegi hotelli asemel justkui omaette majas, milles on neli tuba, kaks vannituba, suur elutuba koos avara köögiga. Ainuke probleem on, et veevärk on jusktui kiviajal ehitatud. See teeb nii palju kolinat ja müra, et iga öine pissilkäik ei jää kellelegi saladuseks!

Siin on Tomi esimese päeva muljed.

Kooli suusavõistkonnas

Mari on teist aastat oma kooli suusavõistkonda kuulunud. Eelmisel aastal oli neid vist palju rohkem olnud, kuid ega koolidelgi pole kerge majanduskriisiga toime tulla. Sel aastal oli suurem konkurss, sest kohti vähem, kuigi Mari väitis, et tüdrukutest kandidaate palju polnud ja tal hea võimalus edasi pääseda. Ma ei arva, et kool seda kahetsema on pidanud. Eelmistel võistlustel sõitis ta kooli parima aja välja ja viimastel teise. Ülelinnalises arvestuses jäi ta sel korral suurslaalomis küll 21.kohale, kuid ikkagi tubli tüdruk, temast eespool tegelevad nii mitmedki palju aktiivsemalt võistlemistega, Mari on siiski ainult asjaarmastaja. Kuid sel aastal on ta kooli treeneri käe all eriti palju edasi arenenud, Tomi sõnade järgi. Tom kirjutab suusavõistlusest ise pikemalt :)

Suusamäelt koju

Neljapäeval hakkas jälle lund sadama. Enne seda saime paar päeva imeilusat päikesepaistelist ilma nautida. Reedel - vihm! Ainult üheks päevaks seda ennustatigi! Soojakraade 7 ning homme juba -7! Kuid meie jaoks on see viimane päev siin ja kuna meil on kogemusi sulaga sõitmisest, siis otsustasime teha lühidalt ning hakata varem kodu poole teele!

Mont Sainte Anne

Mõned pildid sellest väikesest suusakülast, mis asub Quebeci linnast poole tunni tee kaugusel St.Lawrence'i jõe kaldal. Suusarajad on nii mägede lõuna- ja põhjaküljel. Mõlemad vaated on fantastilised, kui ilm muidugi selge on ja udu ning lumesadu vahele ei tule.


Selline maastik läheb sarnaselt edasi Labradorini...


Vaade suusarajale, kus inimesed nagu väikesed sipelgad on.


Sipelgas lähivaates :) Tavaliselt väldin järsemaid mäekülgi, kuid kunsti huvides pidin ka nendele ronima, et Toomast filmida ja pilte teha. Ma ei saagi aru, miks mind kiirus enam ei võlu. Vanus? Hirm kukkuda? Meeldib hoopis rahulikult metsa vahel allapoole liuelda, ümbrust nautida (selle asemel, et see kiiresti mööda tuhiseb) ja oma mõtteid mõtelda. Murdmaa sobib mulle paremini, kuid seal peab rohkem vaeva nägema ;)


Veel sipelgaid - Mari käes on fotoapraat.

Pannkoogid

Kuna vastlakuklitega on siin Quebeci külas kehvad lood, siis saime hoopis kreppe söömas käia (ja mitte ainult teisipäeval :). Tegelikult on see väike onnike mäekülje all meil juba esimesel korral avastatud (mis oli umbes 7 aastat tagasi), kui kahekesi väikese Kirkega viilisime suusatamisest kõrvale ning läksime uurima, mida seal pakutakse. Hind on neil pannkookidel pea sama krõbe kui koogid ise, kuid väike paus kulub suusatamise vahele alati ära. Valime alati suhkru ja või ja kaneeliga variandi, kuigi kallima raha eest saab lisada hulgaliselt soolast või magusat (muuhulgas puuvilju).