Dancefactory

Olen nüüd natuke aega kodus olnud (natuke tõbisena peale lendu) ja võin rahulikult oma fotosid-filme üle vaadata. Siin üks lühike ülevaade Baltic Queen pardalt, kus õhtul Dancefactory kaks etendust andis. Käisin õe ja tema kahe noorema lapselapsega Rootsis Gotlandil ära :-) Nüüd vaja saarel filmitud lõigukesed kokku panna.

Suvekontsertide paradiis - Kalju lava

Eelmise nädala neljapäeva õhtul käisin, nagu mu Eesti-külastustele tavaline, Kalju lava kontserdil. Sihtisin küll Ewerti ja draakonite oma laupäevasel päeval, aga see jäi kahjuks ära. Nii et tegin kiiresti uue valiku Eplik. Kasar. Pehk. kasuks. Ma ei saa öelda, et nad mul ülilemmikud oleks, kelle lugusid vabal ajal ketran, aga nad on minu meelest väga andekad ja head muusikud. Natuke sarnased, aga samas ka täiesti oma näoga. Kui nad seal oma laule kordamööda esitasid, siis kõik sulandus nii hästi kokku, nagu oleksidki nad üks grupp, kes aastaid kokku laulnud. Tundus ka, et neil pole omavahelise läbisaamisega mingit probleemi, ning üksteise tögamine nii pillutud naljade kui muusikanootidega ei tekitanud paksu pahandust. Või vähemalt lavalt me seda ei näinud. 

Eplikuga meenub mulle kohe tema loodud Rapunzeli lugu - ja, jah, ma tean, et Lenna esitas seda ;-) Pehk toob silme ette tema viimase Eesti laulu esinemise. Ja Kasariga käib kaasas Kirsti elab Reykjavikis. Sest juhtumisi tean seda neiut. On nimelt mu hea ülikooliaegse Eesti sõbranna tütar, kes tõesti elas Islandil. Käis seal isegi ülikoolis ja õppis islandi keele ära, kuid kes on nüüd juba mitu head aastat Eestis tagasi. Laul ise oli sündinud, kui Kasar Islandil käimas, ning sealsete eestlastega kokku sai. Vist oli tulnud jutuks, et tüdruku kohta pole ühtegi laulu tehtud, ja nõnda siis sai kohapeal midagi loodud. Kirstit võib näha Ühikarotid seerias mängimas (boheemlaslik Iiris) ja veel ühes olen teda näinud, kuigi väga võimalik, et ta Viljandist tulnud näitlejana on rohkem kaasa teinud.

Mul oli ka sel aastal tore võimalus Kalju lava kohta kirjutada, nii nagu mitmetel teistel. Nende kirjutisi võib siia lugema minna. Ma võtsin küll vabaduse panna kokku väike tutvustuslugu kanada-eestlastele, mis ilmus nende kohalikus ajalehes Eesti Elu. Aga kõigile eestimaalastele soovitan väga minna just sinna kontserdile, sest kogu see õhustik on selline lahe ja mõnus. Pange igaks juhuks tantsukingad ka jalga, sest kunagi ei tea, millal terve lavaesine tantsupõrandaks muutub.

Siin minu artikkel:

Eesti on suvel üks lahe koht, kus olla. Muidugi on ilm suurepärane, või vähemalt parem kui võrrelda seda talvise ajaga. Aga kõige rohkem rõõmustan kontsertide, festivalide, ürituste ja etenduste üle, mis kinnistest ruumidest välja kolinud. Ega igale poole muidugi ei jõua, kuid minu jaoks on olemas üks paik, mis ei jää ühelgi Eesti külaskäigul üle vaatamata. Vähemalt korra jõuan sinna, aga mõnikord lausa mitu. 

Selleks kohaks on Padisel asuva Kallaste talu aladele loodud Kalju-lava, mis võib kiidelda oma suurepärase akustikaga tänu looduse poolt justkui kontsertide jaoks loodud amfiteatrisarnasele nurgakesele. Läbi suve käib seal esinejaid igale maitsele. Pileteid ostes võib kergendatult ohata, sest nende arv on kodulehel ära märgitud kui piiramatu. Saab vabalt hommikul otsustada õhtul kontserdile minna. Mis pole sugugi nii tavaline paljude teiste vabaõhuürituste puhul, kus piletid enne minu Eestisse saabumist kadunud kui kuumad saiad. Eks Kalju lavagi puhul on hea mõte populaarsemate esinemistega siiski pääse igaks juhuks ette muretseda, sest külalisi võib sadades kohale saabuda, mispeale korraldajad on piletite müügi peatanud. Õnneks on seda vaid mõned korrad juhtunud. Lava on küll põhimõtteliselt keset loodust ja pealtvaatajatel suur ala istmetega laial oru nõlval, aga kui peaks istuma või seisma üksteisele kuklasse hingates, siis meeldivast elamusest võib kergesti ilma jääda.

Minu side Kalju lavaga algas juba kaksteist aastat tagasi koos selle sünniga. Seda tänu oma väga heale Eesti naabrile, kelle pojanaine on juhtumisi Kallaste talu peretütar Kristina Kuningas. Kristina ongi võtnud üle oma isa poolt rajatud esinemiskohaga toimetamise. Tean, et nii pere kui ka hulk sõpru ning sugulasi on talle toeks, et kõik kulgeks sujuvalt ja probleemideta.

Läbi aastate olen saanud jälgida, millised muudatused seal toimunud on. Kõik ikka paremuse poole. Tänaseks on saanud pikad puupingid värvikatte, mis heitlikule ilmale vastu peaks. Juurde on tulnud eraldi osa, kus võib lisaraha eest näiteks väiksema seltskonnaga kontserti nautida. “Uksed lahti” juba tund enne etendust. Nii saab nõlva ülemisel kaldal asuvast söögikohast või pagariletist midagi maitsvat osta. Pakkuda on isegi pizzat, pannkooke ja jäätist. Ning iseenesestmõista igat sorti märjukest.

Tore on ka näha, et noorimaidki külalisi pole unustatud. Jah, sinna tulles ei pea muretsema, kuhu oma lapsed jätta. Nad võib vabalt kaasa võtta, sest nende jaoks on olemas uhke mänguväljak. Natuke suurematel võib mäeseljal istudes silma peal hoida, väiksemaid aga näeb aegajalt lava ees kontserdile kaasa elamas (kui just seal tants lahti pole läinud). Seda nii esinejate kui pealtvaatajate suureks rõõmuks.

Vaheajal jalutatakse vanu autosid ja põllutööriistu uudistama või minnakse hoopis jänestele ja kitsedele tere ütlema. On veel teisigi loomi ja linde, kuigi ega alati ei tarvitse neile peale sattuda. Mis omakorda hea põhjus uueks külastuseks. Ja muidugi ei saa ühtegi kontserti ilma suure lõkketa pidada (kui just Eestimaal liiga kuiv pole ja igasugune tuletegemine keelatud). Kõik on ühelt poolt nii tuttav, aga samas tore, kuidas pole ajas seisma jäädud, vaid ajutöö käib täiel hool, et inimestel mugavam ja toredam seal oleks olla. Soovitan järgmisel korral Eestit külastades mõni Kalju lava kontsert kavasse võtta. Lähedal on Padise klooster, Rummu tuhamägi, Paldiski linn ja Pakri poolsaare otse merre langev kõrge paekivipank. Kiviga on visata Noa-Rootsi ja Valgejärve matkarada. 

P.S. Kalju lava sai oma nime Eesti omaaegse tuntud laulja Kalju Terasmaa järgi, kellel kohe kõrval talu oli. Lisaks tuntakse paika kui suvekontsertide paradiisi. Nimi jäi kohale kinni, kui ühel päeval saabus kiri, millel oli Padise asemel Paradiis kirjutatud. Aga mis see Eesti meie jaoks ongi kui mitte paradiis.

Puuluup Torontos

 

Mis ma ikka oskan öelda - pensionäri asi, et saan minna keset päeva kontserdile, või peaaegu kontserdil. Kanadas oli taas kord külas Puuluup, mis on minu meelest üks omanäolisemaid muusikagruppe Eestist. Nad esinesid ka päev varem ühes väiksemas kohas. Mis kindlasti oli palju ägedam, sest kogemus väga vahetu, aga ei olnud ka midagi viga sellel muuseumis väljaastumisel. Suures ruumis läks heli ehk natuke kaduma, eriti siis kui mõni lastegrupp ringi tolgendas, vabandust, muuseumi külastas. Vaatajatega ei saanud ka väga kiidelda, kuigi mõned teised pensionärid olid ka kohal :-) Ja mõned, kes said aega näpistada. Nüüd pole muud, kui oodata, millal nad jälle siiapoole tee ette võtavad.

Muusika ja heade sõnumitega Kanadast...

Nii kiire on kogu aeg, et ega seda aega just jalaga pole segada. Kuigi ju võiks ;-) Tahtsin siin juba tükk aega tagasi kirjutada, et Kanada televisioonis kanti juba rohkem kui nädal tagasi üle üks suur ühine heategevuslik kontsert, kus hulgaliselt maailmaski tuttavaid nägusid oma kodust esinemas või sõnumeid saatmas (Margaret Atwood, Michael Buble, Drake, Celine Dion, Shania Twain, Brian Adams, Justin Bieber, Mike Myers, Howie Mandel jne, kõik puha kanadlased ju). Panin siia vaatamiseks/kuulamiseks Lean on Me. Ja need, kes saavad hakkama, võivad seda näha järelvaatamises. Tunnistan, et ise polegi seda lõpuni jõudnud vaadata, kuigi algus oli väga paljutõotav. Kohe üsna esimesena võtab sõna siin väga tuntud satiirik Rick Mercer, kelle otsa ma olen Eesti Maja ümbruses kahel korral komistanud :-) Erinevate alade inimesed räägivad oma kogemustest, kuidas neid on aidatud, kuidas nad ise aitavad. Tuntud tegelased saadavad julgustavaid sõnumeid kõigile, nii nendele, kes peavad töötama, et kõigil oleks hästi ja et me kõik suudaksime vastu panna sellel imelikul ja ootamatul ajal.

Muusikaga seoses veel... Kirke küsis mu käest hiljuti, miks mul autoraadio polnud klassikalise jaama peal. Ma vahetasin tõesti selle ära. Sest tahtsin, et midagi kerget ümbritseks mind, või õieti rohkem tuttavamat, sest olin valinud nn retroraadio ;-) Ajad on ju sellised...

Drake ja tema Toronto kodu

Ma olen aru saanud, et Drake on maailmas päris nimekas nimi ;-) Aga pärit on ta ju üsna tagasihoidlikust Toronto kodust. Mitte et ta samas tagasihoidlikus korteris enam elaks. Nüüd on tal umbes 7 miljoniline elamine keset Torontot, või noh, mitte just keset, rohkem ikka seal põhjapoolses nurgas. Selle ümber on ehitatud poole kõrgem aed, mis tegelikult linnas lubatud on (4 meetrit kõrge). Natuke tekitas pahameelt mõnes naabris, aga... ei saanud nemadki eriloale vastu. Sest kuidas teistmoodi tagada turvalisust. Samas on väga paljud kuulsused, kes Torontos elanud (kaasa arvatud ka inglise printsi kaasa), kinnitanud, kui rahulik siin olla on. Inimesed ei lähe tuntud inimesi nähes peast sassi või ei aeta neid kangesti pildi saamise nimel taga. Tegelikult... tahtsin lihtsalt öelda, et tema viimane üllitis on filmitudki Toronto kodus. Alguses on vaateid Toronto tänavatelt, mis on tänu piirangutele inim- ja autotühjad. Ja muidugi pean ütlema, et meie maja mahuks ilmselt vabalt tema kööki ja söögituppa :D

Eurovisioon

Ongi jälle maailma suurim lauluvõistlus peetud. Võitjaks Holland. Mille üle ma üldsegi ei nuta. Oli üks mu lemmikutest, kelle võidu puhul rõõmustanuks. Järgmise aasta maikuus toimuvad Hollandis muide ka Invictus Games ehk siis Võitmatute mängud. Teiseks lemmikuks olid aserid. Kuulasin nende natuke "ilustamata" versiooni (vaata allpool video). Ja ikka meeldis. Oleks päris lahe olnud, kui Eurovisioon Aserbaidzhaanis toimunuks. Mitte, et ma ise sinna vaatama kipuks ;-)

Teisteks lemmikuteks oli Norra (eriti tänu osale, kus saamist laulja oma suu lahti tegi), Taani (kuidagi hästi armas ja südamlik), Shveits (rütmikas tantsulugu). Aga ma pean ka ütlema, et mulle meeldis samuti Belgia, mis ei jõudnud finaali :-/ Kindlasti oleks vahetanud mõne teise lauluga, mis lõpuvõistlusel laval. Eriti nendega, mis ei pidanud üldse oma koha eest võitlema.  Üldiselt ei ole ma üldse nõus arvamistega, et sel aastal oli valik kuidagi kesine. Ma mõtlesin hoopis, et imelik, kuidas ükski laul ei riiva kõrva ning on lõpuks päris kuulatavad (vist ikka paar olid, mida ma kiirelt edasi kerisin).

Eestil ei läinud lõpuks ju kõige halvemini. Jõudis finaali ja sai 19.koha. Kas mulle meeldis? Meeldis... kuigi ma oleks pigem meie eesti-armeenlase Israeli saatnud ;-) Kuulasin just praegu uuesti üle Hollandi ja meie Stefani lood üsna teineteise sabas. Ja mõtlesin, et ega meie oma poleks väga palju halvem olnud... Midagi sarnast jäi kõlama, midagi hingele... (Paistab, et ma pole ainus, kes seda märkas 😉 Tomi Rahula mõtiskleb, mis oleks saanud, kui meilt ka klaveriga poiss kohal oleks olnud.)

Eesti "Tormi" kohta veel kellegi arvamus, et see oli "all over the place". Alguses tundus nagu kantri, siis eurovisioon, siis ballaad, siis kantri jälle. Ma ei ole väga nõus, kuid saan aru, kuidas mõttelõng võis kerida. Kirke sõbrale ei jätnud ka erilist muljet, kuigi kiitis lauluhäält, ning imestas, kuhu kitarr vahepeal kadus ja jälle välja ilmus :-D Paistab, et see trikk jäi teistelegi silma ning sellest on mõnel pool kirjutatud. Aga... ajakirjanduses on iga äramärkimine ju suur asi ;-) Stig Rästa heliloojana on muidugi täiesti omaette klass ning läheb kindlalt meie muusika ajalukku. Ma loodan, et täitub ka ta unistus oma laulu laulukaare alt kuulda. 

Eesti esituse osas ei imesta, kui hakatakse hädaldama, kuidas kaamera otseülekande ajal trikke tegi. Ma ei arva, et see kuidagigi oleks mõjutanud lõpptulemust (küll aga võib see mujal Eesti "maailmapildile tuua", kuigi praegu paistab, et kitarritrikk on neil rohkem hambus). Tänapäeval on enamus fänne laulud juba varem ära kuulanud ning oma otsuse teinud. Vaatasin ka Victor Crone intervjuu üle. Ta tundus kuidagi kurb, et vähemalt 10 parema hulka ei jõudnud. Aga tal ei ole üldse põhjust selleks! Ta viis Eesti edasi ja me ei jäänud ju viimaseks ;-) Ilmselt tundis ta suuremat koormust, et oli teise riigi eest väljas. Ning alguses jäi ka mulje, et rootslased ei andnud üldse hääli. Ma oleks ka kurb, kui Eesti oleks mind ära unustanud (mitte et ma sellises olukorras olen kunagi olnud ;-) 

Suure uhke numbrina välja kuulutatud Madonna valmistas aga täieliku pettumuse. Mulle vähemalt. Mitte, et ta kunagi mu mingi lemmik oleks olnud. Ma kuulasin teda ja mõtlesin, et kui ta oleks olnud üks tundmatutest võistlejatest, siis poleks ta saanud isegi poolfinaalist edasi. Lavaline etendus polnud samuti midagi, millega uhkustada. Kuigi ta ju sellele ongi vist enamasti mänginud.

Seekord sundisin Kirke ja ta poiss-sõbra laule kuulama, sest nad jõudsid õuest just võistluse alguseks kohale :-) Meelitasin Islandi lauluga. Sest Taanielil (ei ole eestlane, aga nii kõlab Daniel natuke eestipärasemalt) on oma metal bänd. Aga lõpuks tuli välja, et ta pidas nende laulu liiga pehmeks, kuigi algus oli paljulubav. Lõpuks vist jõudsime järeldusele, et Norra laul oli hea. Niipea kui laulud lauldud, kadusid nad kärmelt Kirke tuppa. Palusid, et ma hiljem ütlen, kes võitis :-) Asi seegi, et nad ei vaielnud vaatamisele vastu. Eelmisel aastal olid meil mõned laste sõbrad külas, kellega koos jälgisime. Läbi brittide kanali. Kus oli päris naljakas kommenteerija. Kirke tuletas seda poole vaatamise pealt meelde, aga ma ei tahtnud ülekannet katkestada ning uut otsida. Kohalik telejaam, mis on pühendunud rohkem multi-kultile, on näidanud nii poolfinaale ning eile õhtul ka finaali, muidugi varem salvestatuna. Meil pole aga teleteenust. Pealegi on ju "elusast peast" palju põnevam vaadata. Ma ei ole nii kannatlik, et ei vaataks ära, kes võitis :-P Järgmisel aastal peaks ehk hoopis uuesti varakult ühisvaatamise korraldama.