Suvekontsertide paradiis - Kalju lava

Eelmise nädala neljapäeva õhtul käisin, nagu mu Eesti-külastustele tavaline, Kalju lava kontserdil. Sihtisin küll Ewerti ja draakonite oma laupäevasel päeval, aga see jäi kahjuks ära. Nii et tegin kiiresti uue valiku Eplik. Kasar. Pehk. kasuks. Ma ei saa öelda, et nad mul ülilemmikud oleks, kelle lugusid vabal ajal ketran, aga nad on minu meelest väga andekad ja head muusikud. Natuke sarnased, aga samas ka täiesti oma näoga. Kui nad seal oma laule kordamööda esitasid, siis kõik sulandus nii hästi kokku, nagu oleksidki nad üks grupp, kes aastaid kokku laulnud. Tundus ka, et neil pole omavahelise läbisaamisega mingit probleemi, ning üksteise tögamine nii pillutud naljade kui muusikanootidega ei tekitanud paksu pahandust. Või vähemalt lavalt me seda ei näinud. 

Eplikuga meenub mulle kohe tema loodud Rapunzeli lugu - ja, jah, ma tean, et Lenna esitas seda ;-) Pehk toob silme ette tema viimase Eesti laulu esinemise. Ja Kasariga käib kaasas Kirsti elab Reykjavikis. Sest juhtumisi tean seda neiut. On nimelt mu hea ülikooliaegse Eesti sõbranna tütar, kes tõesti elas Islandil. Käis seal isegi ülikoolis ja õppis islandi keele ära, kuid kes on nüüd juba mitu head aastat Eestis tagasi. Laul ise oli sündinud, kui Kasar Islandil käimas, ning sealsete eestlastega kokku sai. Vist oli tulnud jutuks, et tüdruku kohta pole ühtegi laulu tehtud, ja nõnda siis sai kohapeal midagi loodud. Kirstit võib näha Ühikarotid seerias mängimas (boheemlaslik Iiris) ja veel ühes olen teda näinud, kuigi väga võimalik, et ta Viljandist tulnud näitlejana on rohkem kaasa teinud.

Mul oli ka sel aastal tore võimalus Kalju lava kohta kirjutada, nii nagu mitmetel teistel. Nende kirjutisi võib siia lugema minna. Ma võtsin küll vabaduse panna kokku väike tutvustuslugu kanada-eestlastele, mis ilmus nende kohalikus ajalehes Eesti Elu. Aga kõigile eestimaalastele soovitan väga minna just sinna kontserdile, sest kogu see õhustik on selline lahe ja mõnus. Pange igaks juhuks tantsukingad ka jalga, sest kunagi ei tea, millal terve lavaesine tantsupõrandaks muutub.

Siin minu artikkel:

Eesti on suvel üks lahe koht, kus olla. Muidugi on ilm suurepärane, või vähemalt parem kui võrrelda seda talvise ajaga. Aga kõige rohkem rõõmustan kontsertide, festivalide, ürituste ja etenduste üle, mis kinnistest ruumidest välja kolinud. Ega igale poole muidugi ei jõua, kuid minu jaoks on olemas üks paik, mis ei jää ühelgi Eesti külaskäigul üle vaatamata. Vähemalt korra jõuan sinna, aga mõnikord lausa mitu. 

Selleks kohaks on Padisel asuva Kallaste talu aladele loodud Kalju-lava, mis võib kiidelda oma suurepärase akustikaga tänu looduse poolt justkui kontsertide jaoks loodud amfiteatrisarnasele nurgakesele. Läbi suve käib seal esinejaid igale maitsele. Pileteid ostes võib kergendatult ohata, sest nende arv on kodulehel ära märgitud kui piiramatu. Saab vabalt hommikul otsustada õhtul kontserdile minna. Mis pole sugugi nii tavaline paljude teiste vabaõhuürituste puhul, kus piletid enne minu Eestisse saabumist kadunud kui kuumad saiad. Eks Kalju lavagi puhul on hea mõte populaarsemate esinemistega siiski pääse igaks juhuks ette muretseda, sest külalisi võib sadades kohale saabuda, mispeale korraldajad on piletite müügi peatanud. Õnneks on seda vaid mõned korrad juhtunud. Lava on küll põhimõtteliselt keset loodust ja pealtvaatajatel suur ala istmetega laial oru nõlval, aga kui peaks istuma või seisma üksteisele kuklasse hingates, siis meeldivast elamusest võib kergesti ilma jääda.

Minu side Kalju lavaga algas juba kaksteist aastat tagasi koos selle sünniga. Seda tänu oma väga heale Eesti naabrile, kelle pojanaine on juhtumisi Kallaste talu peretütar Kristina Kuningas. Kristina ongi võtnud üle oma isa poolt rajatud esinemiskohaga toimetamise. Tean, et nii pere kui ka hulk sõpru ning sugulasi on talle toeks, et kõik kulgeks sujuvalt ja probleemideta.

Läbi aastate olen saanud jälgida, millised muudatused seal toimunud on. Kõik ikka paremuse poole. Tänaseks on saanud pikad puupingid värvikatte, mis heitlikule ilmale vastu peaks. Juurde on tulnud eraldi osa, kus võib lisaraha eest näiteks väiksema seltskonnaga kontserti nautida. “Uksed lahti” juba tund enne etendust. Nii saab nõlva ülemisel kaldal asuvast söögikohast või pagariletist midagi maitsvat osta. Pakkuda on isegi pizzat, pannkooke ja jäätist. Ning iseenesestmõista igat sorti märjukest.

Tore on ka näha, et noorimaidki külalisi pole unustatud. Jah, sinna tulles ei pea muretsema, kuhu oma lapsed jätta. Nad võib vabalt kaasa võtta, sest nende jaoks on olemas uhke mänguväljak. Natuke suurematel võib mäeseljal istudes silma peal hoida, väiksemaid aga näeb aegajalt lava ees kontserdile kaasa elamas (kui just seal tants lahti pole läinud). Seda nii esinejate kui pealtvaatajate suureks rõõmuks.

Vaheajal jalutatakse vanu autosid ja põllutööriistu uudistama või minnakse hoopis jänestele ja kitsedele tere ütlema. On veel teisigi loomi ja linde, kuigi ega alati ei tarvitse neile peale sattuda. Mis omakorda hea põhjus uueks külastuseks. Ja muidugi ei saa ühtegi kontserti ilma suure lõkketa pidada (kui just Eestimaal liiga kuiv pole ja igasugune tuletegemine keelatud). Kõik on ühelt poolt nii tuttav, aga samas tore, kuidas pole ajas seisma jäädud, vaid ajutöö käib täiel hool, et inimestel mugavam ja toredam seal oleks olla. Soovitan järgmisel korral Eestit külastades mõni Kalju lava kontsert kavasse võtta. Lähedal on Padise klooster, Rummu tuhamägi, Paldiski linn ja Pakri poolsaare otse merre langev kõrge paekivipank. Kiviga on visata Noa-Rootsi ja Valgejärve matkarada. 

P.S. Kalju lava sai oma nime Eesti omaaegse tuntud laulja Kalju Terasmaa järgi, kellel kohe kõrval talu oli. Lisaks tuntakse paika kui suvekontsertide paradiisi. Nimi jäi kohale kinni, kui ühel päeval saabus kiri, millel oli Padise asemel Paradiis kirjutatud. Aga mis see Eesti meie jaoks ongi kui mitte paradiis.