Turistina Tallinnas

Mu unerütm on ikka üsna sassis. Ega see ka ei aita kaasa, et õhtul väljas nii pikalt valge on. Torontos on juba 9 ajal õhtul pime, mis justkui valmistab sind ette kohe-kohe magamaminemiseks. Eile suutsin end peale lõunat ikka välja ajada. Jalutasime rongi peale, et sealt linna sõita. Vanalinnas toimuvad Keskaja päevad. Lugesin just ühte pahandavat arvamist, kuidas linn raha raiskab igasuguste "päevade" peale. Kas vanalinna päevadest juba ei aita. Ja ma sain natuke kurjaks. Sellised asjad on ju kõigile kasulikud. Meelitavad rohkem rahvast linna, ükskõik kas turiste või kohalikke, kes siis ülesseatud turult midagi kaasa ostavad (kohalik käsitööline saab kasu) või külastavad kauplusi või käivad söömas. Lisaks on maailmas (või vähemalt Põhja-Ameerikas) üsna populaarsed igat sorti keskajale pühendatud üritused. Isegi olen oma lapsi sinna vedanud. Vaatasin just et 2010 olin ka Tallinna keskaja päevadel, aga siis tundus justkui rohkem üritusi olevat. Või vähemalt midagi, mis jäi jalutajale kergemini silma. Väga võimalik, et pandeemia järelmõju ja nüüd see sõda võtavad isu midagi rohkem ette võtta.

Aga rahvast oli linnas päris palju, enamus vist ikkagi turistid, sest ega seda eesti keelt nii väga kõrvu ei jäänud. Raekoja platsil jäime korraks seisma ja seda melu jälgima, kui märkasin ühte tuttavat kuju just meie poole sammumas. Kuidas küll elus need asjad juhtuvad. Täditütar oli otsustanud peale tööd korraks ka vaatamas käia, mis linnas toimub, ning nõnda me seal täiesti ootamatult kokku saimegi. 

Eesti ettearvamatu ilm üllatas muidugi ühel hetkel vihmaga. Mis sundis mõnest käsitööpoest läbi astuma. Huvitav on näha vanu tuttavaid esemeid, aga ka avastada uusi. Üks vildist lilleke jõudis minu kotti. Arutasime veel jutuka ja lahke poemüüjaga, kui kenad need on ja kuidas ma kõige ilusama neist oskasin välja valida. Täpselt samasuguse nagu temagi põllel ilutses :D

Turul piilusin veel rooehete väljapanekut. Sellesama firma käest olin ju mõned aastad tagasi jõuludeks ühe karbi tellinud. Nüüdki kaalusin, kas  üks kaasa osta. Sest jõulukrooni tegemine jõuluõhtul on meil nüüd kaks aastat järjest juhtunud, ja ehk jääbki see meil traditsiooniks. Kuigi viimane kord kasutasime peenikesi metalltorusid, mis kindlasti palju tugevamad, kui tahad aastaid hoida alles tehtud kaunistust.

Ega meil mingit erilist kindlat plaani polnud, kuhu minna ja mida linnas teha. Jalutasime niisama ringi, ning kui mööda Viru tänavat Müürivaheni jõudsime, siis märkasime linnamüüril jalutavaid inimesi. Esimese hooga oli mõte, et ehk jõuame veel siia, aga siis astusime ikka uksest sisse ning läksime seda kohta uudistama. Ning hea oli, et läksime. Tõesti tore elamus. Lisaks hulk uue nurga alt vanalinna vaateid, mida pole varem näinud. Arutasime, kuidas kõik need nurgakesed ja kohakesed olid ju kunagi olemas, kuid üldsegi mitte inimestele vaatamiseks ja külastamiseks. Mis siis seal õieti oli või ei olnud? Ja kas linn annab neid kohti üürile ettevõtlikele tegelastele või on see kõik linnaisade poolt meie jaoks korraldatud?

Mõtlesin ka, kui erinevad on minu ja Toomase suhted vanalinnaga. Ema armastas meid õega päris tihti linna viia, eks ikka poodidesse ka, aga meil olid kõik sealsed muuseumid mitu korda üle vaadatud. Viru tänava ühelt kõrvaltänavalt läks trepp alla keldrisse pirukabaari, kus sai alati ka söömas käidud. Ei teagi, mis seal nüüd asub. Pole tulnud pähe uurida :-) Pirukaid vist kindlasti enam ei müüda.

Ja eks minagi ole oma tüdrukuid ema moodi iga kord mitu korda linna vedanud. Toomase suhe linnaga on aga peamiselt gümnaasiumis käimisega seotud. Ta on ju Gustav Adolfi vilistlane. Mis ei tähenda, et tal oleks sisemist tungi mööda vanalinna tänavaid jalutama minna.

Peaaegu läksime Vene tänaval asuvasse restorani sööma. Paistab, et üks, millele on Michelini tärn antud. Hindade poolest üsna sarnane Toronto keskmisele restoranile. Samas ei teagi, kas Tchaikovsky restoran oma vene toitudega praegu just väga populaarne on.

Enne rongile saamist astusime veel Balti jaama turult läbi. Suurte maiasmokkadena oli vaja Kalevi kommipood üle vaadata :D Tegelikult on huvitav, kuidas suudan täna palju paremini igasugustele ahvatlustele vastu panna. Veel viis aastat tagasi ei saanud ma kuidagi ilma Merekivideta Eesti suve mööda saata, või siis Linnupiima ja sefiiri kallal maiustamata jätta. Vana Tallinna martsipan oli ka midagi, mida vaja hulgim kaasa osta. Eks me ostsime kõike nüüd ka, kaasa arvatud Ananassi kommi, mis on üle aegade lemmikuks jäänud. Saime maitsta uut kommi Kama, mis üllatas oma põneva natuke hapuka maitsega (tundub, et hapud asjad meeldivad kokkuvõttes kõige rohkem). Tegelikult ma ei teagi nüüd, kas olen suutnud oma isu kommidest täis süüa või on minus toimunud mingi teistmoodi muutus, aga pigem vaatan suurema huviga mõne soolasema maiuspala poole kui magusa. Mis ei tähenda, et ma suhkrust loobunud oleks, söön ikka pakutud koogitüki ja kombu ära ;-) Küsimus laiale ringile, kas Eestis on mõned põnevad uued tooted, mida tasuks ära proovida. Polegi veel ise päriselt toidupoodi jõudnud asja uurima.

Lõpuks lühike video Tallinnast, mille eilse käigu järel kokku panin.