Seekordne lend on üsna eriline, sest mul on jälle ei tea mis ajast üks laps kaasas - minu pisipreili, kellel ma koolis vastas käin ja kelle jaoks olen maailma parim nukkudega mängija :D Ta läheb Eesti vanaemade ja -isade hoole all, kuni isa ta jälle koju toob. Loodetavasti kulgeb kõik ilma viperusteta. Ja me näiteks riidu ei lähe.
Ema jääb natukeseks ajaks kahekesi oma pisitütrega. Loodan, et tal liiga raskeks ei lähe. Tunnen väga kaasa, sest magamatus pole naljaasi, kui enam 20nene pole (ma ütlen, noorest peast on lapsesaamine naljaasi, vist). Praegu elan seda läbi Kokoga, kes suvalistel aegadel end öösel üles ajab. Proovisin teda ka ühel õhtul enda kõrvale tuua, aga ta ei rahunenud maha. Lõpuks läks ikka elutuppa rihma otsa. Et siis kahe ajal öösel endast märku anda. Ning kuue ajal uuesti. Tõepoolest, nagu väike laps!
Ma läksin siin Kanada päeva pühast üsna põgusalt mööda, sest nii palju muud oli käimas. See tähendab ema (ehk minu) süda ikka valutas oma lapse pärast, kui tal opi järgsed probleemid. Aga meil oli ju kolmepäevane nädalalõpp riigi sünnipäeva puhul. Samas ei taha Kanada põlisrahvas sugugi pidu pidada, sest tunnetab ikka, et nendega pole õieti "rahu tehtud". Ma tean, et neile on igat sorti soodustusi ja toetusi, jne. Kuid ilmselt on suuremaks probleemiks hingeline rahu, tunnetus, et nad pole vähem tähtsamad, kui kõik need, kes peale neid on siia Ameerika mandrile tulnud (eks tegelikult nemadki aegu tagasi, sest lõpuks on me esivanemad vist peaaegu kõik läbi aegade kusagile rännanud ja kohalikke kõrvale surunud, või nendega assimileerunud). Väga raskelt puudutas neid kaks aastat tagasi avastatud laste hauad internaatkoolide juures. Mis justkui süvendasid nende tunnetust, kuidas neist ei hoolita. Ja kuidas asju varjatakse. Ja muidugi, kuidas nende kultuur ja põliskeeled on kadumas. Kas ei tule tuttav ette, kui mõelda Siberi rahvaste või teiste väiksemate gruppide peale veremaal... Ma saan aru, et viimases ei oma inimene mingit tähtsust, peaasi, kui tipul kõik hästi on. Aga Kanada... kas tõesti pole viise, kuidas aidata kaasa oma pärimuse hoidmisele? Samas, kas alati peabki olema riik see, kes selliseid algatusi teeb. Kas inimesed ise ei või pead tõsta ning asjad liikuma panema. Sest ma usun, et tänapäeval poleks probleemi toetust leida ükskõik mis tasandil. Kuid olen ka õppinud, kuidas inimesed on mugavad ükskõik millises maailma nurgas nad ka ei elaks, ja neid aktiivseid jõudu täis eestvedajaid võib napiks jääda. Kui mõtlen meie siinsele eestlaste kogukonnalegi, siis pidevalt näed samu inimesi eesotsas. Kuid nemadki väsivad ja siis jäävad toredad iga-aastased ettevõtmised minevikku, sest uusi tegijaid-vabatahtlikke napib :-/
Ei oskagi mõelda, mida saan veel teha siinse põlisrahva heaks (meie kogukonnas võiksin ju end välja pakkuda, aga tunnistan, et lihtsalt ei jaksa hetkel, õieti ühes organisatsioonis aitan pisut kaasa). Eestlasena tean liigagi hästi, mida tähendab, kui võõrad sinu maal peremehetsevad. Ja kuidas meist on just vene ajal püütud igasugust eestlust välja juurida. See asi sai ju jälle suurema hoo 70ndate lõpus. Mäletan, kuidas vene keele tundide arv äkki suurenes ja mingi naisterahvas seal haridusministeeriumis täielikku soga suust välja ajas. Õnneks oleme me eestlastena püsima jäänud ja meil on oma riik. Kuigi nüüd teame ka, kui habras see on.
Annan endale aru, et suhtumised saavad alguse kodust. Nii Eestis kui Kanadas või ükskõik millisel maal. See, mida ja kuidas kodus räägitakse, tuuakse kaasa kooli ja oma edaspidisesse ellu. Kui läheb hästi, siis suudab kool tuua välja laste parema külje. On siingi ju neid Eestist tulnud lapsevanemaid, kes ehk alati ei mõelnud, mida nad laste ees välja ütlesid, mispeale koolis teadmisi ammutanud lapsed neid korrale kutsusid. Eks Toomaski ole mõnes osas üsna konservatiivne, kuid nii Mari kui Kirke on need, kes siis teda manitsevad ikka koolis õpitu või oma sõprade mõjul :-)
Vaatan pildil neid kahte väikest tüdrukut, kelle emakeel on eesti keel ja kelle sees voolab ju eestlaste veri. Aga nad on sündinud juba siin mandril. Kui palju sa lõpuks oled eestlane ja kui palju kanadalane. Passi järgi Kanada kodanik, kuid samas verega antud sidet Eestiga ei saa ka ära võtta. Nüüd on juba küsimus vanemates, kui palju nad tahavad hoida ja edasi anda seda, mida nad Eestist kaasa tõid, alates kasvõi keelest. Või hoopis panustatakse sellele, et lastest saaksid tõelised kanadalased, kellel pole vaja teadmisi mingist teisest kultuurist ja osata tühist keelekest, mida räägib vaid miljon inimest. Või liigume äkki maailmakodanike vormimise suunas.
Ma tulen Eestisse ja mõtlen veel selle küsimuse üle ;-) Seni võib kuulata kanadalase Jordan Harti laulu, mis sai alguse kaks aastat tagasi, kui avastati põlisrahva laste hauad koolide juures, kuhu neid tihtipeale jõuga ja vanemate vastupanust hoolimata kohale toodi. Laulu loomisele on kaasatud paljud põliselanikest muusikud. Laulu võib kuulata erinevatel platvormidel:
Ootame siin saabumist kullipilk Flightradaril ;)
VastaKustuta