Kohtumised

Eestisse saabumise ajast polegi nii palju järjest sadanud kui täna hommikul. Aga ma ei kurda, sest ma juba teada-tuntud "vihmainimene". Isegi pikem vihma käes olemine pole maailma kõige hullem asi, peaasi, et lõpuks saab varbad sooja ning kuivad riided selga :-) Täna oli ka mul eriliselt hea uni, juba olin tüdinenud sellest pidevalt pisut väsinud olekust ja tuikavast peast. Nii et sulg jookseb hoopis teise hooga mööda paberit (kujunduslikult muidugi).

Eestis on seekord kuidagi eriliselt hea olla. Jah, meil on mure isa pärast, ning peame sellega tegelema. Õieti küll olen siinjuures pigem moraalseks toeks. Aga selle kõrval oleme võtnud kõike nii nagu asjad meieni jõuavad. Liialt plaane pole pidanud, mida teha ja kuhu minna. Välja arvatud sel nädalavahetusel Lõuna-Eesti külastamine. On üks Timuskite kokkutulek ning tahaks ka lõpuks jõuda oma täditütre juurde, kelle kaks tütart viiest on meil Torontos lapsi hoidmas käinud. Tartu ja ERM olid ka kusagil seal plaanis, aga see jääb ilmselt siiski ära. Sest tuli välja, et esmaspäeval on muuseumid kinni (nojah... tegelikult ju vana tuttav asi). Pealegi oleks vaja esmaspäeval juba Tallinnas tagasi olla.

Siin vahepeal olin paar ööd oma õetütre kodus, kui ta oma kaasaga Lätis jalgratastel seikles. Vanem poeg on juba oma elu peal, lõpetas just teise kursuse kõrgemas õppes. Aga nooremad on 13 ja 9. Üks, kes kindlasti vajab pisut silma peal hoidmist ja teine, kes teoreetiliselt mitte, sest eriti enda arvates on juba suur, aga tegelikkuses ikka laps, tee mis tahad ;-) Ma küll teda eriti ei näinud, sest suurema osa ajast pesitses ta oma toas arvutis või telefonil. Ainult söök ajas ta välja. Väikestest lihapallidest valmistatud kaste makaronide ja tomatiga söödi igal juhul kõik ära. Isegi pannkooke oli vähemaks jäänud sel ajal, kui me poisiga Rocca al Mare keskuses käisime. Kuhu ma "sundisin" teda käima :D Isegi tagasi jalutas minuga hea meelega. Oot, see "hea meelega" tuleks vist maha kustutada. Aga jalutas ta igal juhul. Kui hommikul pannkooke tegin (tegelikult kreppe), siis ta imestas, kui õhukesed need on. Väitis, et pole kunagi midagi sarnast saanud. Minule muidugi just sellised kõige rohkem meeldivad.

Teisel päeval arvasin, et spordikoti võiks tühjaks tõsta. Ta oli just laagrist tulnud. Toas oli ühele poisile omaselt muidki riideesemeid põrandal laiali. Ega ta just sellisest koristamise ideest väga suurest rõõmust lakke ei karanud, aga kui panin ette, et kulutame ainult pool tundi, siis oli nõus. Õpetasin talle, kuidas t-särke imekergesti kokku voltida, ja neid tal jätkus natukeseks ajaks (vaata näiteks siit, soovitan seda tehnikat, isegi Toomas arvas, et geniaalne). Siis lasin tal valida, millisesse sahtlisse millised asjad kõige paremini tema arvates sobiks. Need olid peaaegu kõik tühjad. Ei pea mitu korda arvama, kus riide olid :D Avastasime ka hulga üksikuid sokke, mida sahtlisse ei pannud, aga ära ka ei visanud. Nendest sai üks sokipall, millega pärast mängida sai. Kokkuvõttes läks kõik hästi. Noorhärra arvas, et võin teinekordki tulla. Eriti muidugi sellepärast, et jagasin Mari soovitust Warframe videomängu proovida :D Ning hiljem, kui ema juba kodus, siis oli kohe demonstreerinud kapikoristamise oskusi. Äkki... äkki õnnestuski nii, et üks poiss on ümbermuudetud ja tuba jääbki korda ;-)

Ning siis on olnud mõned kohtumised, kui külalised meie juurde saabuvad. Välja arvatud üks, kui me naabri juurest läbi astusime. Mees toimetas grillil ja naine oli imehea salati teinud. Suur kolakas koer, kes iga kord, kui me koju saabume, kõva haukumisega meid tervitab, osutus üheks väga nunnuks olevuseks :D Kuigi võõrana ma muidugi ei prooviks temaga sõbrustada. Pere kasutas meie maja eelmisest sügisest alates, sest nad ehitasid ümber vana uueks. Neil hea võimalus lähedalt kohal olla, meil hea meel, et keegi sees elas. Natuke kummaline on aga istuda majas, mis uuenduskuuri läbi teinud, ja kus vanast pole põhimõtteliselt midagi alles. Vana oli muidugi nii tuttav ja kodune. Seal sai lugematud korrad olla ja naabrinaisega jutustada, kui meie lapsed omavahel mängisid. Aga ma olen juba seda nutulaulu laulnud, kuidas maja müüdi. See aeg on möödas ja ei tule iial tagasi. Nüüd on uus lehekülg ette keeratud. Ning saan rõõmuga tõdeda, et uued naabrid on lihtsalt lõpmatult kenad ja lahedad. 

Olen siin kokku saanud vanade tuttavatega, aga ka päris uutega, kes hellitavad mind ära huvitavate kommikarpidega :-) Seadsin kuus aastat tagasi "Sõbralt sõbrale" poest ostetud diivani ja tugitoolid mugavaks nurgakeseks, kus hea teistega maha istuda, aga muul ajal ka mõnus niisama olla.

Üks külalistest ütles hiljem, et tal oli tunne, nagu oleksime juba vanast ajad sõbrannad. Mul oli täpselt samad mõtted :-) Mu Toronto "naabrinaine" (ta on meist  2km eemal), tuli läbi. Kasutas esmakordselt rongi, kui pärast oma peatuspaika sõitis ja arvas, et suurepärane viis tulevikus linna saamiseks. Läkski kohe järgmisel päeval rongiga Telliskivi rajooniga tutvuma.

Tuli ka mu ülikooliajast püsima jäänud sõbranna, kes on olnud lõpetamisest saati õpetaja. Tema kaudu olen kursis koolisüsteemi sügavama poolega. Muuseas nimetas ta, kui palju noored omavahelises kõnes inglise keelt sisse lükivad. Kas just alati kõige õigemini on juba iseküsimus. Aga mingi segakeel on täiesti olemas, millest lapsevanematel vahel raske aru saada. Kuigi mul on tunne, et Soome noorte keel on veelgi segasem ;-) 

Me võime vanainimestena muutuste üle nutta, kuid ega me ilmselt kätt ette ei saa panna, kui need, kes tulevikus meie riiki veavad, just nõnda on otsustanud suhelda. Mul on kuri kahtlus, et inglise keel on hetkel tugeval vallutusretkel, ning kauges tulevikus ehk räägitakse erinevates maailmanurkades mingit oma varjundite ja lisanditega "inglishit". Samas, võib olla me ei peaks üldse muretsema, sest tõlkevahendid on ühel päeval nõnda head ja mugavad kasutada, et võime omas keeles vabalt edasi vadrata.

Olen ka sattunud lugema arvamust, et minusugused blogijad aitavad kaasa keele mandumisele, sest toimetaja ei vaata üle, mis ja kuidas kirjutatud on. Väikestest apsudest me ei räägigi, sest arvutil toksides võivad need kergesti sisse põigata (vahel ma kontrollin siit üle, sest ise oma teksti lugedes jäävad vead kahe silma vahele). Keelekasutus ehk on enam-vähem, kui keegi just täiesti oma stiili peale üle läinud pole. Samas kirjavahemärkidega võime vabalt mööda panna. Viimase osas olen alati arvanud, et keelemehed ise ongi ainukesed, kes teavad täpselt, kuidas neid kasutada :D

Nüüd kukkusin siin pikalt lobisema. Lõppu hoopis üks avastus: Rimi liha- ja peekonipitsa rukkipõhjal. Jah, ei pea kõik saial olema. Rukkist tooted mulle meelidvad :)