Juba kuu aega Eestis

Nüüd olen juba kuu jagu Eestis olnud. Just nii palju, kui mul tavaliselt töö juurest vaba aega anti. Ei tahaks isegi mõelda, et peaksin kohe tagasi lendama. Nii nagu Toomas, kes hetkel juba tööd rügab teha. Tema oli kokku seitse nädalat siin (kuidagi on see õnnestunud, et ülemused on lubanud ületunnid ajana välja võtta, kuigi mõni kaastööline ei jõua ära imestada, kuidas ta jälle pikalt ära on).

Seekord polnud aga siinveedetud aeg kõige kergem, kui oli vaja oma vanemate pärast muretseda ja tegutseda. Mul on hea meel, et sain natuke abiks olla. Õnneks on nüüd isa hooldekodus, kus inimesed teavad väga hästi, kuidas abi ja hoolt jagada. Samas jääb ikka südamepõhja väike murekilluke, kuid minu meelest on see lõpuks ikkagi kõige parem lahendus. Sest suurem mure on kindlasti õblukese ja hoolitseva ema pärast, et tema vastu peaks.

Kokkuvõttes pole midagi erakordset siin vahepeal korda saatnud. Saime kokku Toomase vanade sõpradega ja malevakaaslastega. Taluõuel jalutasid kaks suurt koera, kes otsustasid minu sõbraks hakata. Lihtsalt sellepärast, et ma viitsisin nendega mängida (kuidas ma sain ei öelda, kui mulle sellise pilguga otsa vaadati). Ma ei saa öelda, et ma mingi koerasõnade lausuja oleksin, pigem on mind varem alati saatnud väike mure ja hirm võõraste koerte ees. Aga ilmselgelt on koeraomanikuna see suhtumine kõvasti muutunud. Ma proovin isegi aia taga haukuvate koertega "mõistujuttu" ajada. Mõni jääbki mind kuulama. Ilmselt mõtleb, miks küll see kiiksuga kahel jalal tee peal kõndiv olevus omaette pomiseb :D

Sain ka oma ukrainlannaga kokku. Kahjuks pidime õhtul koju kiirustama, nii et kohtumine jäi lühikeseks. Toomas oli mul kaasaas, ning purssis  kenasti vene keelt ;-) Rohkem kui vaja oleks, sest Katja saab juba natuke aru. Proovisin ise ikka rohkem eesti keeles kõike öelda.

Toomase arvamine oli, et nii tore ja meeldiv inimene. Kui selliseid rohkem Eestisse tuleks, siis jääb eesti keel ja Eesti riik püsima (ei tasu mulle siin mööda päid ja jalgu anda, sest ma tulen Kanadast, kus immigratsioon aitab riigil suurenevat pensionäride põlvkonda toetada). Kuigi ma muidugi tean, et Katja soovib ikka tagasi oma kodumaale. Millal ja kas see juhtub, on juba omaette küsimus. Tema neli last on talle kindlasti kõige tähtsamad. Igal juhul jätkame oma eestikeelsete vestlustega.

Sain kingiks imeilusa lillekimbu. Mis Põhja-Ameerikas pole eriti kombeks. Lilli ju müüakse, kuid rohkem sünnipäevadeks ja tähtpäevadeks, aga külla minnes võid need rahulikult koju jätta. Võta ainult veinipudel või õlu kaasa :-) Muidugi oli mul hea meel lillede üle (isegi kui ma eelistan potililli, aga Eestist ma neid koju kaasa ju ei tassi, ja kui ma ära olen, siis kes neid kastmas käib). Ning tal oli mulle veel üks üllatus. Ühe Ukrainas elava ukrainlase poolt maalitud taldrik. Naine pidi neid oma põhitöö kõrvalt tegema, ning annetab teenitud raha sõjaväe toetuseks. Me rääkisime sellest kunagi varem, sest talle läks hinge minu soov ukraina käsitöölisi aidata, ostes nende loomingut. Ja kui ta sai teada oma tuttavast, kes neid taldrikuid teeb, siis mõtles endale osta. Ma ei osanud ette kujutada, et ta minu peale ka mõtleb :-) 

Veel käisime ära Tim(m)uskite kokkutulekul, kus inimesed olid kuidagi eriliselt lahedad. Nagu oleksid oma sugulased; päriselt küll minu jaoks hõimlased. 10% külalistest olid Kanadast kohal (kokku oli 84 inimest vist). Ühele hõimlasele andsin terekätt ja jäin mõtlema, et kuidagi tuttav nägu. Hiljem tuli meelde, et ma olin kunagi talle "Minu Tenerife" raamatut lugedes väikese sõnumi saatnud. Tal seal raamatu keskel oli mõttehetk, et kas keegi üldse nii kaugele oma lugemisega on jõudnud. Ma siis pidin kinnitama, et vähemalt üks on täiesti olemas, kes lisaks nautis väga tema seikluste kirjeldusi. 

Hästi armas oli, kuidas üks teismeliseeas neiu oma noorema vennaga meid "omaks" võtsid. Kui läks võistlemiseks, siis kutsus mind kohe oma võistkonda. Küsis ikka igaks juhuks üle, kas ma oskan patsi kududa :-) Õnneks olid võistlused väga lõbusad ja pingevabad. Lihtsalt tore koosolemine natukeste tögamistega. Kes lõpuks võitis ja mida, jäi välja selgitamata (vähemalt ajaks, kui me lahkuma hakkasime). Aga millegipärast oli see kuidagi kõige väiksema tähtsusega.

Puurmani lähedal asuvast jahimajast kiirustasime juba õhtul edasi, veelgi kaugemale Lõuna-Eestisse. Minu täditütre juurde, keda polnud 40 aastat näinud. Minu Eestis käigud on alati ajaliselt nõnda piiratud, et ei raatsi väga aega ära anda sõitmiste peale. Nüüd püüdsime mitu kärbest ühe hoobiga. Eriti lahe oli, et kõik ta viis tütart olid koju tulnud, lisaks noorima tütre üsna värske kaasa ning ühe tütre kaks teismelist last. Ema rõõmustas, et kõik korraga kodus, mida ei pidanud väga tihti juhtuma. Olime seal terve päeva. Toomas käis korraks Läti piiri ääres ja kusagil rabas, aga mina jutustasin oma noorte sugulastega, isegi nende kõige noorematega, kes ei jooksnud üldsegi kiiresti minema, vaid rääkisid ja mõtlesid minuga kaasa. Ma loodan, et mitte ainult viisakusest ;-)

Noorele neiule õpetasin hiljem süstikpitsi. Ta on minu jamu tüdrukute moodi käsitööhuviline (ilmselgelt oleme sugulased :-P Heegeldas emale kenad kõrvarõngad. Kui nägi süstikpitsi, siis soovis ise ka õppida. Kinkisin talle ühe süstiku, mis mul kaasas oli. Hommikul olime juba 4 ajal üleval, et tema emale sünnipäevalaulu laulda (ema oli mul ju esimene, kes aitas mul Torontos lapsi hoida), ning üsna täpselt kell 5 keerasime autonina Tallinna poole. Tartu jäigi nägemata, tahtsin ikka Toomasega koos ERMi minna. Sinna polegi ta veel jõudnud.

Ja siis oli veel üks huvitav kohtumine blogijaga, keda mõistsin poolelt sõnalt, sest tema töövaldkond on täpselt sama, mis üks mu töökohustustest. Samas oli hoopis mõtlemapanevam tema teine huvi vanema põlvkonna vastu, kes on tööelust kõrvale tõmbunud. Kuidas nemad oma aega veedavad ja millega sisustavad, et nad tunneks end endiselt täisväärtuslike kodanikena. 

Jäin siis äkki mõtlema eesti kogukonnale Torontos, kus inimesed üksteist üsna hästi teavad, ja seda juba noorest peast. Kuidas neil on valik osa võtta erinevatest üritustest (ükskõik kas külalisena või vabatahtlikuna), kus inimeste vanus kõigub mõnekuusest kuni 100-aastani. Natuke nagu küla, kus koos on hea ja turvaline olla. Just juhtusin nägema fotosid paarist seitsmekümnendast juubelipeost, ning enamus külalistest olid minu jaoks vägagi tuttavad. Samas on palju keerulisem midagi sellist saavutada näiteks Tallinna linnas... või Torontoski, kui sul sellist kogukonda ümber pole. Siis ongi vist vaja entusiaste, kes toovad inimesed kokku või aitavad mingi uue sihi leida.

Nii huvitavad on sellised kõnelused ja arutlused, ning on tunne, et tahakski jääda jutustama, või vähemalt varsti uuesti edasi rääkida. Aga ajapress on peal. Pean siinjuures veel nimetama, et sain külakostiks imemaitsvat jäätist. Ma ütleks, et isegi kui jäätis ise ei maitsekski, siis vähemalt nimed toovad naeratuse näole. Aitäh :-)

Ma olen vanema põlvkonnaga harjunud palju suhtlema tänu oma tööle. Sest nooremad saavad järjest rohkem ise oma pangaasjadega hakkama. Mul on kannatlikkust ja rahu, mis nendega tegutsemiseks hästi sobib. Vaatasin ju Benita koduski õde, kes natuke nagu lastega seal vanuritega suhtles. Just nii nagu mina kipun tegema. Sobiksin vist päris hästi nende juurde tööle. Aga Toomas ütles, et ilmselt tunneksin siiski lastega koos olles rohkem rõõmu. Tõenäoliselt on tal õigus. Kuigi mingil hetkel kaob justkui piir, kes on noor ja kes on vana. Kusjuures kindlasti pole vanus mingi näitaja, pigem ikka see, kui hästi su aju töötab ;-) Aga telefonil mängimiseks võib olla ükskõik mis vanuses. Nii näeb välja Toomase ema, saatsin pildi Kirkele, kellega vahetame Snapchatis iga päev fotosid. Homme peaksin aga temaga juba silmast silma kokku saama :)