Jõudsin viimaks nii kaugele, et vaatasin veel vanu videolõikusid üle ja panin nad kokku. Mulle on alati meeldinud pildistada, aga nüüd olen rohkem hakanud videotega mängima. Sest kõik on hirmus lihtsaks tehtud. Saab lausa telefonil toimetada. Kuigi mul on ju ikka olemas mu arvuti videotöötlusprogrammid. Mis kohati ehk lubavad natuke rohkem, aga kuidagi kergem on "miniarvutit" kasutada, kus failid juba olemas.
Siin siis üks video vanalinnast ja Rotermanni kvartalist ja Merimetsa linnaosast. Viimane on õieti väga kena. Mulle meeldiks seal elada, sest meri on nii lähedal. Ja ranna ääres on lausa pargid jalutamiseks (ainult vetikad võivad endast vahel päris ninakalt märku anda). Õismäelt mööda Paldiskit linna sõites, püüdsin hetki, kui meri puude vahelt paistis. Mul ikka palju tugevam tõmme mere poole. Mäed jätavad mind väga külmaks. Pigem on hirmutavad ja masendavad, kui neid liiga palju on. Mul on vaja avarust ;-)
Eestis on olemas Haridusministeeriumi ja Seiklejate Vennaskonna poolt organiseeritud tore noortevahetusprogramm nagu Tagasi juurte juurde. See toob kokku Eesti juurtega noori igast maailma nurgast, kusjuures ei tähenda, kui hästi sa eesti keelt oskad. Ega me eriti palju sellest ei teadnud, aga Kirke korterikaaslane oli eelmisel aastal osalenud ning väga heade mälestustega koju tulnud. Minu neiu oli siis tubli ja täitis ka avalduse ning kirjutas isegi motivatsioonikirja valmis, ning nõnda ta siis viibis peaaegu kaks nädalat koos uute sõpradega Argentiinast, Tšiilist, USAst, Poolast, Rootsist, Austraaliast, Soomest. Võis olla, et osalisi oli veel teistestki riikidest.
Sel aastal algas kogu üritus Pärnust, kuhu mu õe tütrepoeg meid kohale sõidutas, et laps seal maha panna. Pärnust sõideti Kihnu saarele, siis Saaremaale ning lõpuks Tallinna. Kuna Kirke ei osanud eriti midagi oodata, siis oli tal varuplaan valmis. Kui liiga igav ja imelik, siis tuleb Tallinna jõudes hoopis koju. Aga oh, ei midagi sellist. Koju jõudis ta neljapäeva pealelõunal ning õhtul sai veel mõne osalisega kokku :-)
Nad tegid gruppidena ka mingid etteasted-ettekanded, miks Eesti hea on. Minu tüdruku grupp pani Tiktoki üles mõned videod, mida võib siia kaema minna (paistab, et TT kontot ei pea olemas olema): @motherestonia1.
Nüüd on meil veel reedene päev koos olla ja juba peab ta tagasi oma kasside juurde Kanadasse kiirustama :-) Õieti küll muidugi tööle. Õnneks oli töökoht nõus talle vabu päevi andma, kuigi... ikkagi Põhja-Ameerika, ja see tähendab, et puhkust on vähe (vaata Tiktok videot) ning kui siis vabaks saadki, siis ikka oma rahakoti peal.
Igal juhul oskan Kirke ja Kata kogemuste põhjal sellest programmist osavõttu soovitada, kui oled noor kuni 30-aastane eestlane välismaal! Kirke kirjutab ka kokkuvõtte oma kogemustest, mida ehk võin kunagi jagada. Kõik said kaasa "iseloomustuse", igaüks pidi midagi kirjutama kaaslaste kohta. Ja ma ei teagi nüüd, kas Kirke on lihtsalt üks kena inimene või aitab kaasa see, et ta on (lahkes) Kanadas üles kasvanud, aga ta sai hulgaliselt kiidusõnu oma sõbralikkuse ja abivalmiduse kohta :) Lisaks veel tänusõnu, et ta rääkis inglise keelt hästi selgelt ja arusaadavalt. Muidugi teeb ta seda teadlikult, sest on harjunud, et need, kelle jaoks inglise keel teiseks keeleks, ei tarvitse muidu hästi aru saada.
Nüüd olen juba kuu jagu Eestis olnud. Just nii palju, kui mul tavaliselt töö juurest vaba aega anti. Ei tahaks isegi mõelda, et peaksin kohe tagasi lendama. Nii nagu Toomas, kes hetkel juba tööd rügab teha. Tema oli kokku seitse nädalat siin (kuidagi on see õnnestunud, et ülemused on lubanud ületunnid ajana välja võtta, kuigi mõni kaastööline ei jõua ära imestada, kuidas ta jälle pikalt ära on).
Seekord polnud aga siinveedetud aeg kõige kergem, kui oli vaja oma vanemate pärast muretseda ja tegutseda. Mul on hea meel, et sain natuke abiks olla. Õnneks on nüüd isa hooldekodus, kus inimesed teavad väga hästi, kuidas abi ja hoolt jagada. Samas jääb ikka südamepõhja väike murekilluke, kuid minu meelest on see lõpuks ikkagi kõige parem lahendus. Sest suurem mure on kindlasti õblukese ja hoolitseva ema pärast, et tema vastu peaks.
Kokkuvõttes pole midagi erakordset siin vahepeal korda saatnud. Saime kokku Toomase vanade sõpradega ja malevakaaslastega. Taluõuel jalutasid kaks suurt koera, kes otsustasid minu sõbraks hakata. Lihtsalt sellepärast, et ma viitsisin nendega mängida (kuidas ma sain ei öelda, kui mulle sellise pilguga otsa vaadati). Ma ei saa öelda, et ma mingi koerasõnade lausuja oleksin, pigem on mind varem alati saatnud väike mure ja hirm võõraste koerte ees. Aga ilmselgelt on koeraomanikuna see suhtumine kõvasti muutunud. Ma proovin isegi aia taga haukuvate koertega "mõistujuttu" ajada. Mõni jääbki mind kuulama. Ilmselt mõtleb, miks küll see kiiksuga kahel jalal tee peal kõndiv olevus omaette pomiseb :D
Sain ka oma ukrainlannaga kokku. Kahjuks pidime õhtul koju kiirustama, nii et kohtumine jäi lühikeseks. Toomas oli mul kaasaas, ning purssis kenasti vene keelt ;-) Rohkem kui vaja oleks, sest Katja saab juba natuke aru. Proovisin ise ikka rohkem eesti keeles kõike öelda.
Toomase arvamine oli, et nii tore ja meeldiv inimene. Kui selliseid rohkem Eestisse tuleks, siis jääb eesti keel ja Eesti riik püsima (ei tasu mulle siin mööda päid ja jalgu anda, sest ma tulen Kanadast, kus immigratsioon aitab riigil suurenevat pensionäride põlvkonda toetada). Kuigi ma muidugi tean, et Katja soovib ikka tagasi oma kodumaale. Millal ja kas see juhtub, on juba omaette küsimus. Tema neli last on talle kindlasti kõige tähtsamad. Igal juhul jätkame oma eestikeelsete vestlustega.
Sain kingiks imeilusa lillekimbu. Mis Põhja-Ameerikas pole eriti kombeks. Lilli ju müüakse, kuid rohkem sünnipäevadeks ja tähtpäevadeks, aga külla minnes võid need rahulikult koju jätta. Võta ainult veinipudel või õlu kaasa :-) Muidugi oli mul hea meel lillede üle (isegi kui ma eelistan potililli, aga Eestist ma neid koju kaasa ju ei tassi, ja kui ma ära olen, siis kes neid kastmas käib). Ning tal oli mulle veel üks üllatus. Ühe Ukrainas elava ukrainlase poolt maalitud taldrik. Naine pidi neid oma põhitöö kõrvalt tegema, ning annetab teenitud raha sõjaväe toetuseks. Me rääkisime sellest kunagi varem, sest talle läks hinge minu soov ukraina käsitöölisi aidata, ostes nende loomingut. Ja kui ta sai teada oma tuttavast, kes neid taldrikuid teeb, siis mõtles endale osta. Ma ei osanud ette kujutada, et ta minu peale ka mõtleb :-)
Veel käisime ära Tim(m)uskite kokkutulekul, kus inimesed olid kuidagi eriliselt lahedad. Nagu oleksid oma sugulased; päriselt küll minu jaoks hõimlased. 10% külalistest olid Kanadast kohal (kokku oli 84 inimest vist). Ühele hõimlasele andsin terekätt ja jäin mõtlema, et kuidagi tuttav nägu. Hiljem tuli meelde, et ma olin kunagi talle "Minu Tenerife" raamatut lugedes väikese sõnumi saatnud. Tal seal raamatu keskel oli mõttehetk, et kas keegi üldse nii kaugele oma lugemisega on jõudnud. Ma siis pidin kinnitama, et vähemalt üks on täiesti olemas, kes lisaks nautis väga tema seikluste kirjeldusi.
Hästi armas oli, kuidas üks teismeliseeas neiu oma noorema vennaga meid "omaks" võtsid. Kui läks võistlemiseks, siis kutsus mind kohe oma võistkonda. Küsis ikka igaks juhuks üle, kas ma oskan patsi kududa :-) Õnneks olid võistlused väga lõbusad ja pingevabad. Lihtsalt tore koosolemine natukeste tögamistega. Kes lõpuks võitis ja mida, jäi välja selgitamata (vähemalt ajaks, kui me lahkuma hakkasime). Aga millegipärast oli see kuidagi kõige väiksema tähtsusega.
Puurmani lähedal asuvast jahimajast kiirustasime juba õhtul edasi, veelgi kaugemale Lõuna-Eestisse. Minu täditütre juurde, keda polnud 40 aastat näinud. Minu Eestis käigud on alati ajaliselt nõnda piiratud, et ei raatsi väga aega ära anda sõitmiste peale. Nüüd püüdsime mitu kärbest ühe hoobiga. Eriti lahe oli, et kõik ta viis tütart olid koju tulnud, lisaks noorima tütre üsna värske kaasa ning ühe tütre kaks teismelist last. Ema rõõmustas, et kõik korraga kodus, mida ei pidanud väga tihti juhtuma. Olime seal terve päeva. Toomas käis korraks Läti piiri ääres ja kusagil rabas, aga mina jutustasin oma noorte sugulastega, isegi nende kõige noorematega, kes ei jooksnud üldsegi kiiresti minema, vaid rääkisid ja mõtlesid minuga kaasa. Ma loodan, et mitte ainult viisakusest ;-)
Noorele neiule õpetasin hiljem süstikpitsi. Ta on minu jamu tüdrukute moodi käsitööhuviline (ilmselgelt oleme sugulased :-P Heegeldas emale kenad kõrvarõngad. Kui nägi süstikpitsi, siis soovis ise ka õppida. Kinkisin talle ühe süstiku, mis mul kaasas oli. Hommikul olime juba 4 ajal üleval, et tema emale sünnipäevalaulu laulda (ema oli mul ju esimene, kes aitas mul Torontos lapsi hoida), ning üsna täpselt kell 5 keerasime autonina Tallinna poole. Tartu jäigi nägemata, tahtsin ikka Toomasega koos ERMi minna. Sinna polegi ta veel jõudnud.
Ja siis oli veel üks huvitav kohtumine blogijaga, keda mõistsin poolelt sõnalt, sest tema töövaldkond on täpselt sama, mis üks mu töökohustustest. Samas oli hoopis mõtlemapanevam tema teine huvi vanema põlvkonna vastu, kes on tööelust kõrvale tõmbunud. Kuidas nemad oma aega veedavad ja millega sisustavad, et nad tunneks end endiselt täisväärtuslike kodanikena.
Jäin siis äkki mõtlema eesti kogukonnale Torontos, kus inimesed üksteist üsna hästi teavad, ja seda juba noorest peast. Kuidas neil on valik osa võtta erinevatest üritustest (ükskõik kas külalisena või vabatahtlikuna), kus inimeste vanus kõigub mõnekuusest kuni 100-aastani. Natuke nagu küla, kus koos on hea ja turvaline olla. Just juhtusin nägema fotosid paarist seitsmekümnendast juubelipeost, ning enamus külalistest olid minu jaoks vägagi tuttavad. Samas on palju keerulisem midagi sellist saavutada näiteks Tallinna linnas... või Torontoski, kui sul sellist kogukonda ümber pole. Siis ongi vist vaja entusiaste, kes toovad inimesed kokku või aitavad mingi uue sihi leida.
Nii huvitavad on sellised kõnelused ja arutlused, ning on tunne, et tahakski jääda jutustama, või vähemalt varsti uuesti edasi rääkida. Aga ajapress on peal. Pean siinjuures veel nimetama, et sain külakostiks imemaitsvat jäätist. Ma ütleks, et isegi kui jäätis ise ei maitsekski, siis vähemalt nimed toovad naeratuse näole. Aitäh :-)
Ma olen vanema põlvkonnaga harjunud palju suhtlema tänu oma tööle. Sest nooremad saavad järjest rohkem ise oma pangaasjadega hakkama. Mul on kannatlikkust ja rahu, mis nendega tegutsemiseks hästi sobib. Vaatasin ju Benita koduski õde, kes natuke nagu lastega seal vanuritega suhtles. Just nii nagu mina kipun tegema. Sobiksin vist päris hästi nende juurde tööle. Aga Toomas ütles, et ilmselt tunneksin siiski lastega koos olles rohkem rõõmu. Tõenäoliselt on tal õigus. Kuigi mingil hetkel kaob justkui piir, kes on noor ja kes on vana. Kusjuures kindlasti pole vanus mingi näitaja, pigem ikka see, kui hästi su aju töötab ;-) Aga telefonil mängimiseks võib olla ükskõik mis vanuses. Nii näeb välja Toomase ema, saatsin pildi Kirkele, kellega vahetame Snapchatis iga päev fotosid. Homme peaksin aga temaga juba silmast silma kokku saama :)
Eestisse saabumise ajast polegi nii palju järjest sadanud kui täna hommikul. Aga ma ei kurda, sest ma juba teada-tuntud "vihmainimene". Isegi pikem vihma käes olemine pole maailma kõige hullem asi, peaasi, et lõpuks saab varbad sooja ning kuivad riided selga :-) Täna oli ka mul eriliselt hea uni, juba olin tüdinenud sellest pidevalt pisut väsinud olekust ja tuikavast peast. Nii et sulg jookseb hoopis teise hooga mööda paberit (kujunduslikult muidugi).
Eestis on seekord kuidagi eriliselt hea olla. Jah, meil on mure isa pärast, ning peame sellega tegelema. Õieti küll olen siinjuures pigem moraalseks toeks. Aga selle kõrval oleme võtnud kõike nii nagu asjad meieni jõuavad. Liialt plaane pole pidanud, mida teha ja kuhu minna. Välja arvatud sel nädalavahetusel Lõuna-Eesti külastamine. On üks Timuskite kokkutulek ning tahaks ka lõpuks jõuda oma täditütre juurde, kelle kaks tütart viiest on meil Torontos lapsi hoidmas käinud. Tartu ja ERM olid ka kusagil seal plaanis, aga see jääb ilmselt siiski ära. Sest tuli välja, et esmaspäeval on muuseumid kinni (nojah... tegelikult ju vana tuttav asi). Pealegi oleks vaja esmaspäeval juba Tallinnas tagasi olla.
Siin vahepeal olin paar ööd oma õetütre kodus, kui ta oma kaasaga Lätis jalgratastel seikles. Vanem poeg on juba oma elu peal, lõpetas just teise kursuse kõrgemas õppes. Aga nooremad on 13 ja 9. Üks, kes kindlasti vajab pisut silma peal hoidmist ja teine, kes teoreetiliselt mitte, sest eriti enda arvates on juba suur, aga tegelikkuses ikka laps, tee mis tahad ;-) Ma küll teda eriti ei näinud, sest suurema osa ajast pesitses ta oma toas arvutis või telefonil. Ainult söök ajas ta välja. Väikestest lihapallidest valmistatud kaste makaronide ja tomatiga söödi igal juhul kõik ära. Isegi pannkooke oli vähemaks jäänud sel ajal, kui me poisiga Rocca al Mare keskuses käisime. Kuhu ma "sundisin" teda käima :D Isegi tagasi jalutas minuga hea meelega. Oot, see "hea meelega" tuleks vist maha kustutada. Aga jalutas ta igal juhul. Kui hommikul pannkooke tegin (tegelikult kreppe), siis ta imestas, kui õhukesed need on. Väitis, et pole kunagi midagi sarnast saanud. Minule muidugi just sellised kõige rohkem meeldivad.
Teisel päeval arvasin, et spordikoti võiks tühjaks tõsta. Ta oli just laagrist tulnud. Toas oli ühele poisile omaselt muidki riideesemeid põrandal laiali. Ega ta just sellisest koristamise ideest väga suurest rõõmust lakke ei karanud, aga kui panin ette, et kulutame ainult pool tundi, siis oli nõus. Õpetasin talle, kuidas t-särke imekergesti kokku voltida, ja neid tal jätkus natukeseks ajaks (vaata näiteks siit, soovitan seda tehnikat, isegi Toomas arvas, et geniaalne). Siis lasin tal valida, millisesse sahtlisse millised asjad kõige paremini tema arvates sobiks. Need olid peaaegu kõik tühjad. Ei pea mitu korda arvama, kus riide olid :D Avastasime ka hulga üksikuid sokke, mida sahtlisse ei pannud, aga ära ka ei visanud. Nendest sai üks sokipall, millega pärast mängida sai. Kokkuvõttes läks kõik hästi. Noorhärra arvas, et võin teinekordki tulla. Eriti muidugi sellepärast, et jagasin Mari soovitust Warframe videomängu proovida :D Ning hiljem, kui ema juba kodus, siis oli kohe demonstreerinud kapikoristamise oskusi. Äkki... äkki õnnestuski nii, et üks poiss on ümbermuudetud ja tuba jääbki korda ;-)
Ning siis on olnud mõned kohtumised, kui külalised meie juurde saabuvad. Välja arvatud üks, kui me naabri juurest läbi astusime. Mees toimetas grillil ja naine oli imehea salati teinud. Suur kolakas koer, kes iga kord, kui me koju saabume, kõva haukumisega meid tervitab, osutus üheks väga nunnuks olevuseks :D Kuigi võõrana ma muidugi ei prooviks temaga sõbrustada. Pere kasutas meie maja eelmisest sügisest alates, sest nad ehitasid ümber vana uueks. Neil hea võimalus lähedalt kohal olla, meil hea meel, et keegi sees elas. Natuke kummaline on aga istuda majas, mis uuenduskuuri läbi teinud, ja kus vanast pole põhimõtteliselt midagi alles. Vana oli muidugi nii tuttav ja kodune. Seal sai lugematud korrad olla ja naabrinaisega jutustada, kui meie lapsed omavahel mängisid. Aga ma olen juba seda nutulaulu laulnud, kuidas maja müüdi. See aeg on möödas ja ei tule iial tagasi. Nüüd on uus lehekülg ette keeratud. Ning saan rõõmuga tõdeda, et uued naabrid on lihtsalt lõpmatult kenad ja lahedad.
Olen siin kokku saanud vanade tuttavatega, aga ka päris uutega, kes hellitavad mind ära huvitavate kommikarpidega :-) Seadsin kuus aastat tagasi "Sõbralt sõbrale" poest ostetud diivani ja tugitoolid mugavaks nurgakeseks, kus hea teistega maha istuda, aga muul ajal ka mõnus niisama olla.
Üks külalistest ütles hiljem, et tal oli tunne, nagu oleksime juba vanast ajad sõbrannad. Mul oli täpselt samad mõtted :-) Mu Toronto "naabrinaine" (ta on meist 2km eemal), tuli läbi. Kasutas esmakordselt rongi, kui pärast oma peatuspaika sõitis ja arvas, et suurepärane viis tulevikus linna saamiseks. Läkski kohe järgmisel päeval rongiga Telliskivi rajooniga tutvuma.
Tuli ka mu ülikooliajast püsima jäänud sõbranna, kes on olnud lõpetamisest saati õpetaja. Tema kaudu olen kursis koolisüsteemi sügavama poolega. Muuseas nimetas ta, kui palju noored omavahelises kõnes inglise keelt sisse lükivad. Kas just alati kõige õigemini on juba iseküsimus. Aga mingi segakeel on täiesti olemas, millest lapsevanematel vahel raske aru saada. Kuigi mul on tunne, et Soome noorte keel on veelgi segasem ;-)
Me võime vanainimestena muutuste üle nutta, kuid ega me ilmselt kätt ette ei saa panna, kui need, kes tulevikus meie riiki veavad, just nõnda on otsustanud suhelda. Mul on kuri kahtlus, et inglise keel on hetkel tugeval vallutusretkel, ning kauges tulevikus ehk räägitakse erinevates maailmanurkades mingit oma varjundite ja lisanditega "inglishit". Samas, võib olla me ei peaks üldse muretsema, sest tõlkevahendid on ühel päeval nõnda head ja mugavad kasutada, et võime omas keeles vabalt edasi vadrata.
Olen ka sattunud lugema arvamust, et minusugused blogijad aitavad kaasa keele mandumisele, sest toimetaja ei vaata üle, mis ja kuidas kirjutatud on. Väikestest apsudest me ei räägigi, sest arvutil toksides võivad need kergesti sisse põigata (vahel ma kontrollin siit üle, sest ise oma teksti lugedes jäävad vead kahe silma vahele). Keelekasutus ehk on enam-vähem, kui keegi just täiesti oma stiili peale üle läinud pole. Samas kirjavahemärkidega võime vabalt mööda panna. Viimase osas olen alati arvanud, et keelemehed ise ongi ainukesed, kes teavad täpselt, kuidas neid kasutada :D
Nüüd kukkusin siin pikalt lobisema. Lõppu hoopis üks avastus: Rimi liha- ja peekonipitsa rukkipõhjal. Jah, ei pea kõik saial olema. Rukkist tooted mulle meelidvad :)
Täielik virr-varr on hetkel meie olemine. Põhiline mure ikkagi Toomase isaga, kes nüüd saanud ka ametliku diagnoosi - Alzheimeri tunnustega raske dementsus. Kõlab just sama raskelt nagu diagnooski. Eriti väga lähedastele. Oma kogemustele toetudes, olen juba päris hea mitu aastat Alzheimeri kahtlustanud. Ainult tänu sellele, et läbi panga olen nende haigetega päris lähedalt kokku puutunud. Inimesed, keda tean intelligentsete ja aurkatena, muutuvad äkki tundmatuseni. Ning nendega suheldes tuleb võtta justkui lapsehoidja hoiaku. Olla kannatlik, korrata sama mõtet viis ja sada korda, ning mitte kunagi nendega kurjaks saades. Isegi siis, kui meid süüdistatakse nende rahade varastamises või rünnatakse otse, et ma ei taha neid aidata.
Väga lähedastel pole sugugi kerge leppida sellise asjaga. Võib enda rahustuseks mõelda, et mingid ravimid aitavad, või et ainult mõne ravimi pärast käitub ta nii nagu käitub. Kui otsisin välja Alzheimeri haiguse (jah, see on haigus, ajuhaigus) tunnused ja etapid, siis neid lugedes pidi Toomaski tunnistama, et tõesti suures osas ongi nii. Mis tähendab, et isa on hetkel olukorras, kus ta ilma kõrvalise abita ei suudaks kuidagi iseseisvalt hakkama saada. Mis on ema jaoks raske koorem. Ning ega temagi pole esimeses nooruses. Kusjuures ma mõtlen seda just füüsiliselt, kui keha kipub mitmelt poolt logisema (räägin mina, kelle parem puus hetkel küll hästi vastu pidanud, aga aegajalt ikka endast märku annab). Sest ma arvan, kui pääseme dementsusest, siis meie mõttemaailm on sajaseltki üsna sama, mis kahekümneselt. Jällegi räägin ainult oma kogemusest, kes ma nii paljude inimestega olen pidanud töö pärast suhtlema.
Rääkisin täna Discordi kaudu Mariga, kellega siiani oleme ainult noorte kombe kohaselt peamiselt tekstisõnumeid saatnud. Ta ütles, et oli juba eelmisel aastal Eestis käies justkui vanaisa kaotanud (tüdrukutel oli suurem vahe sellest ajast, kui nad viimati siin käisid). Sest ta ei olnud enam sama inimene. Ma ei ole ühtegi oma vanaisa ega vanaema näinud ja mul puudub kogemus, kuidas lapsena oleks olnud nendega olla. Aga kujutan ette, et see on omamoodi midagi suuremat kui lihtsalt ema või isa. Kirke kirjutas mulle ka ja ütles, et kogu asi on nii kurb. Ja nii see ongi...
Kõige selle kõrval on hea võtta hetk aega endale, ning minna ja osta hoopis poest jäätist. Sest ükskõik millega silmitsi seisame, siis on tähtis ka enda peale mõelda. Et ise sinna muredesse ja kurbusesse ära ei upuks.
Foto emast ja isast on aastast 2014, kui mul väike kahtluseiva, et kõik pole isaga päris nii nagu vanasti. Alati naeratav ja lahke inimene oli rohkem endasse tõmbunud ning tegi asju, mis üldsegi tema aruka meelega kokku ei sobinud.
Eelmise nädala neljapäeva õhtul käisin, nagu mu Eesti-külastustele tavaline, Kalju lava kontserdil. Sihtisin küll Ewerti ja draakonite oma laupäevasel päeval, aga see jäi kahjuks ära. Nii et tegin kiiresti uue valiku Eplik. Kasar. Pehk. kasuks. Ma ei saa öelda, et nad mul ülilemmikud oleks, kelle lugusid vabal ajal ketran, aga nad on minu meelest väga andekad ja head muusikud. Natuke sarnased, aga samas ka täiesti oma näoga. Kui nad seal oma laule kordamööda esitasid, siis kõik sulandus nii hästi kokku, nagu oleksidki nad üks grupp, kes aastaid kokku laulnud. Tundus ka, et neil pole omavahelise läbisaamisega mingit probleemi, ning üksteise tögamine nii pillutud naljade kui muusikanootidega ei tekitanud paksu pahandust. Või vähemalt lavalt me seda ei näinud.
Eplikuga meenub mulle kohe tema loodud Rapunzeli lugu - ja, jah, ma tean, et Lenna esitas seda ;-) Pehk toob silme ette tema viimase Eesti laulu esinemise. Ja Kasariga käib kaasas Kirsti elab Reykjavikis. Sest juhtumisi tean seda neiut. On nimelt mu hea ülikooliaegse Eesti sõbranna tütar, kes tõesti elas Islandil. Käis seal isegi ülikoolis ja õppis islandi keele ära, kuid kes on nüüd juba mitu head aastat Eestis tagasi. Laul ise oli sündinud, kui Kasar Islandil käimas, ning sealsete eestlastega kokku sai. Vist oli tulnud jutuks, et tüdruku kohta pole ühtegi laulu tehtud, ja nõnda siis sai kohapeal midagi loodud. Kirstit võib näha Ühikarotid seerias mängimas (boheemlaslik Iiris) ja veel ühes olen teda näinud, kuigi väga võimalik, et ta Viljandist tulnud näitlejana on rohkem kaasa teinud.
Mul oli ka sel aastal tore võimalus Kalju lava kohta kirjutada, nii nagu mitmetel teistel. Nende kirjutisi võib siia lugema minna. Ma võtsin küll vabaduse panna kokku väike tutvustuslugu kanada-eestlastele, mis ilmus nende kohalikus ajalehes Eesti Elu. Aga kõigile eestimaalastele soovitan väga minna just sinna kontserdile, sest kogu see õhustik on selline lahe ja mõnus. Pange igaks juhuks tantsukingad ka jalga, sest kunagi ei tea, millal terve lavaesine tantsupõrandaks muutub.
Siin minu artikkel:
Eesti on suvel üks lahe koht, kus olla. Muidugi on ilm suurepärane, või vähemalt parem kui võrrelda seda talvise ajaga. Aga kõige rohkem rõõmustan kontsertide, festivalide, ürituste ja etenduste üle, mis kinnistest ruumidest välja kolinud. Ega igale poole muidugi ei jõua, kuid minu jaoks on olemas üks paik, mis ei jää ühelgi Eesti külaskäigul üle vaatamata. Vähemalt korra jõuan sinna, aga mõnikord lausa mitu.
Selleks kohaks on Padisel asuva Kallaste talu aladele loodud Kalju-lava, mis võib kiidelda oma suurepärase akustikaga tänu looduse poolt justkui kontsertide jaoks loodud amfiteatrisarnasele nurgakesele. Läbi suve käib seal esinejaid igale maitsele. Pileteid ostes võib kergendatult ohata, sest nende arv on kodulehel ära märgitud kui piiramatu. Saab vabalt hommikul otsustada õhtul kontserdile minna. Mis pole sugugi nii tavaline paljude teiste vabaõhuürituste puhul, kus piletid enne minu Eestisse saabumist kadunud kui kuumad saiad. Eks Kalju lavagi puhul on hea mõte populaarsemate esinemistega siiski pääse igaks juhuks ette muretseda, sest külalisi võib sadades kohale saabuda, mispeale korraldajad on piletite müügi peatanud. Õnneks on seda vaid mõned korrad juhtunud. Lava on küll põhimõtteliselt keset loodust ja pealtvaatajatel suur ala istmetega laial oru nõlval, aga kui peaks istuma või seisma üksteisele kuklasse hingates, siis meeldivast elamusest võib kergesti ilma jääda.
Minu side Kalju lavaga algas juba kaksteist aastat tagasi koos selle sünniga. Seda tänu oma väga heale Eesti naabrile, kelle pojanaine on juhtumisi Kallaste talu peretütar Kristina Kuningas. Kristina ongi võtnud üle oma isa poolt rajatud esinemiskohaga toimetamise. Tean, et nii pere kui ka hulk sõpru ning sugulasi on talle toeks, et kõik kulgeks sujuvalt ja probleemideta.
Läbi aastate olen saanud jälgida, millised muudatused seal toimunud on. Kõik ikka paremuse poole. Tänaseks on saanud pikad puupingid värvikatte, mis heitlikule ilmale vastu peaks. Juurde on tulnud eraldi osa, kus võib lisaraha eest näiteks väiksema seltskonnaga kontserti nautida. “Uksed lahti” juba tund enne etendust. Nii saab nõlva ülemisel kaldal asuvast söögikohast või pagariletist midagi maitsvat osta. Pakkuda on isegi pizzat, pannkooke ja jäätist. Ning iseenesestmõista igat sorti märjukest.
Tore on ka näha, et noorimaidki külalisi pole unustatud. Jah, sinna tulles ei pea muretsema, kuhu oma lapsed jätta. Nad võib vabalt kaasa võtta, sest nende jaoks on olemas uhke mänguväljak. Natuke suurematel võib mäeseljal istudes silma peal hoida, väiksemaid aga näeb aegajalt lava ees kontserdile kaasa elamas (kui just seal tants lahti pole läinud). Seda nii esinejate kui pealtvaatajate suureks rõõmuks.
Vaheajal jalutatakse vanu autosid ja põllutööriistu uudistama või minnakse hoopis jänestele ja kitsedele tere ütlema. On veel teisigi loomi ja linde, kuigi ega alati ei tarvitse neile peale sattuda. Mis omakorda hea põhjus uueks külastuseks.
Ja muidugi ei saa ühtegi kontserti ilma suure lõkketa pidada (kui just Eestimaal liiga kuiv pole ja igasugune tuletegemine keelatud). Kõik on ühelt poolt nii tuttav, aga samas tore, kuidas pole ajas seisma jäädud, vaid ajutöö käib täiel hool, et inimestel mugavam ja toredam seal oleks olla.
Soovitan järgmisel korral Eestit külastades mõni Kalju lava kontsert kavasse võtta. Lähedal on Padise klooster, Rummu tuhamägi, Paldiski linn ja Pakri poolsaare otse merre langev kõrge paekivipank. Kiviga on visata Noa-Rootsi ja Valgejärve matkarada.
P.S. Kalju lava sai oma nime Eesti omaaegse tuntud laulja Kalju Terasmaa järgi, kellel kohe kõrval talu oli. Lisaks tuntakse paika kui suvekontsertide paradiisi. Nimi jäi kohale kinni, kui ühel päeval saabus kiri, millel oli Padise asemel Paradiis kirjutatud. Aga mis see Eesti meie jaoks ongi kui mitte paradiis.
Lõpuks ometi olen sellest tüütust ajavahest üle saanud ja ei ärka keset ööd ja ei maga poole päevani :-) Kohe hea tunne sellest! Olen ka üsna rahulikult "kulgenud". Natuke tööd teinud, natuke ringi käinud.
Olime suvilas paar päeva tagasi. Kõik seal endine ja samas ka ei ole. Mõtetes oli kõik kuidagi suurem. Ma pole seal ei tea mis ajast käinud. Telgikujuline maja näitab kulumise jälgi, aga seisab ikka kindlalt püsti. Muru (või mis muru see enam ongi) on muttide ja vesirottide poolt täpselt selliseks muudetud nagu neile meeldib :-) Aga samas on kõik nii roheline ning mets algab peaaegu et kohe ukse alt.
Mõtlesin alati, et seal võikski meie kodu olla, kui tagasi Eestis. Aga nüüd olen millegipärast kahe vahel. Kuidagi liiga busy oli kõik, liiga palju ehitisi suht väikesel alal, võis olla, et isegi metsa lähedus häiris. Samas jällegi on meri - Vääna rand - vaid jalutuskäigu kaugusel. Ning meri on alati mind võlunud. Mõtlen alati, et Hiiumaa juured on selle tunde mulle geenidega kaasa andnud, aga teisalt olen ka Tallinna tüdruk, ning meri on siiski kohe siin kõrval olnud :D
Sain eile kokku vana tuttavaga ajast, kui me Torontosse kolisime. Me tulime ju päevase vahega Rootsist. Kanadas oli ta umbes 7 aastat, misjärel elas USAs, LAs ja Portlandis. Arno Arrak on nüüd varsti kolm aastat tagasi Eestis olnud. Mul on alati huvitav rääkida nendega, kellel natuke sarnased kogemused mujal elamisest ja siis tagasitulemisest. Muidugi paneb muretsema idanaabri tegevus, aga samas on ikka hea olla tagasi. Ainult mingil määral on justkui "auk" tekkinud sellest, mis oli ja on. Isegi kui oled aegajalt ikka Eestis käinud.
Peaaegu kõik nimetavad talve pimedust, mis ehmatab ja millega toimetulek ei tarvitse kerge olla. Ma pole varsti 35 aasta jooksul Eestis talvel olnud, nii et ei julge väga kaasa rääkida. Samas olen ma natuke kiiksuga, kellele meeldib Torontoski pimedam aeg ning päike võib pigem mulle peavalu tekitada. Millest enamus, kaasa arvatud Toomas, kunagi aru ei saa (Kirke saab, sest ta on täpselt samasugune). Ja nõnda kutsubki kallis kaasa mind alati rõõmsalt päikese kätte, kui see välja ilmub. Ma võin ju natuke seal istuda, aga siis otsin juba varju ;-) Küll on hea, et päevitamine enam nii populaarne pole, ning ma võin vabalt oma lumivalgete käte ja jalgadega ringi liikuda. Ma isegi ei mõtle sellele.
Küll aga mõtlen iga kord Eestisse tulles, et olen justkui võõras kohas. Tegelikult ei ole ju, aga vahel tekitab isegi poeskäimine pinget. Sest ma ei tea, kuidas asjad paigutatud on, millised need asjad on, kas ma viidan liiga palju aega riiuli ees mõnda asja pikalt uurides, kuidas ma täpselt kõige eest maksma pean, jne. See läheb küll natukese ajaga mööda, aga pisut valge varese tunne on mõnda aega sees. Probleemiks on vist see, et ma tahan nii väga "oma" olla, kuid kardan, et mingi imeliku teistmoodi harjumusega ja käitumisega paistan teistmoodi välja :-)
Oh, ja ostke Arno Arraku töid või käige ta näitustel. Hopneri majas pidi veel pilte üleval olema, kuigi sinna vist kergesti sisse ei pääse. Aga suve lõpul peaks uus näitus tulema. Minu meelest on ta tööd nii väga oma näoga, natuke unistlevad. Meie Toronto kodus on üks tema maalidest (võib siit lugeda). Siin on tema töid Haus galerii lehel.
Mu unerütm on ikka üsna sassis. Ega see ka ei aita kaasa, et õhtul väljas nii pikalt valge on. Torontos on juba 9 ajal õhtul pime, mis justkui valmistab sind ette kohe-kohe magamaminemiseks. Eile suutsin end peale lõunat ikka välja ajada. Jalutasime rongi peale, et sealt linna sõita. Vanalinnas toimuvad Keskaja päevad. Lugesin just ühte pahandavat arvamist, kuidas linn raha raiskab igasuguste "päevade" peale. Kas vanalinna päevadest juba ei aita. Ja ma sain natuke kurjaks. Sellised asjad on ju kõigile kasulikud. Meelitavad rohkem rahvast linna, ükskõik kas turiste või kohalikke, kes siis ülesseatud turult midagi kaasa ostavad (kohalik käsitööline saab kasu) või külastavad kauplusi või käivad söömas. Lisaks on maailmas (või vähemalt Põhja-Ameerikas) üsna populaarsed igat sorti keskajale pühendatud üritused. Isegi olen oma lapsi sinna vedanud. Vaatasin just et 2010 olin ka Tallinna keskaja päevadel, aga siis tundus justkui rohkem üritusi olevat. Või vähemalt midagi, mis jäi jalutajale kergemini silma. Väga võimalik, et pandeemia järelmõju ja nüüd see sõda võtavad isu midagi rohkem ette võtta.
Aga rahvast oli linnas päris palju, enamus vist ikkagi turistid, sest ega seda eesti keelt nii väga kõrvu ei jäänud. Raekoja platsil jäime korraks seisma ja seda melu jälgima, kui märkasin ühte tuttavat kuju just meie poole sammumas. Kuidas küll elus need asjad juhtuvad. Täditütar oli otsustanud peale tööd korraks ka vaatamas käia, mis linnas toimub, ning nõnda me seal täiesti ootamatult kokku saimegi.
Eesti ettearvamatu ilm üllatas muidugi ühel hetkel vihmaga. Mis sundis mõnest käsitööpoest läbi astuma. Huvitav on näha vanu tuttavaid esemeid, aga ka avastada uusi. Üks vildist lilleke jõudis minu kotti. Arutasime veel jutuka ja lahke poemüüjaga, kui kenad need on ja kuidas ma kõige ilusama neist oskasin välja valida. Täpselt samasuguse nagu temagi põllel ilutses :D
Turul piilusin veel rooehete väljapanekut. Sellesama firma käest olin ju mõned aastad tagasi jõuludeks ühe karbi tellinud. Nüüdki kaalusin, kas üks kaasa osta. Sest jõulukrooni tegemine jõuluõhtul on meil nüüd kaks aastat järjest juhtunud, ja ehk jääbki see meil traditsiooniks. Kuigi viimane kord kasutasime peenikesi metalltorusid, mis kindlasti palju tugevamad, kui tahad aastaid hoida alles tehtud kaunistust.
Ega meil mingit erilist kindlat plaani polnud, kuhu minna ja mida linnas teha. Jalutasime niisama ringi, ning kui mööda Viru tänavat Müürivaheni jõudsime, siis märkasime linnamüüril jalutavaid inimesi. Esimese hooga oli mõte, et ehk jõuame veel siia, aga siis astusime ikka uksest sisse ning läksime seda kohta uudistama. Ning hea oli, et läksime. Tõesti tore elamus. Lisaks hulk uue nurga alt vanalinna vaateid, mida pole varem näinud. Arutasime, kuidas kõik need nurgakesed ja kohakesed olid ju kunagi olemas, kuid üldsegi mitte inimestele vaatamiseks ja külastamiseks. Mis siis seal õieti oli või ei olnud? Ja kas linn annab neid kohti üürile ettevõtlikele tegelastele või on see kõik linnaisade poolt meie jaoks korraldatud?
Mõtlesin ka, kui erinevad on minu ja Toomase suhted vanalinnaga. Ema armastas meid õega päris tihti linna viia, eks ikka poodidesse ka, aga meil olid kõik sealsed muuseumid mitu korda üle vaadatud. Viru tänava ühelt kõrvaltänavalt läks trepp alla keldrisse pirukabaari, kus sai alati ka söömas käidud. Ei teagi, mis seal nüüd asub. Pole tulnud pähe uurida :-) Pirukaid vist kindlasti enam ei müüda.
Ja eks minagi ole oma tüdrukuid ema moodi iga kord mitu korda linna vedanud. Toomase suhe linnaga on aga peamiselt gümnaasiumis käimisega seotud. Ta on ju Gustav Adolfi vilistlane. Mis ei tähenda, et tal oleks sisemist tungi mööda vanalinna tänavaid jalutama minna.
Peaaegu läksime Vene tänaval asuvasse restorani sööma. Paistab, et üks, millele on Michelini tärn antud. Hindade poolest üsna sarnane Toronto keskmisele restoranile. Samas ei teagi, kas Tchaikovsky restoran oma vene toitudega praegu just väga populaarne on.
Enne rongile saamist astusime veel Balti jaama turult läbi. Suurte maiasmokkadena oli vaja Kalevi kommipood üle vaadata :D Tegelikult on huvitav, kuidas suudan täna palju paremini igasugustele ahvatlustele vastu panna. Veel viis aastat tagasi ei saanud ma kuidagi ilma Merekivideta Eesti suve mööda saata, või siis Linnupiima ja sefiirikallal maiustamata jätta. Vana Tallinna martsipan oli ka midagi, mida vaja hulgim kaasa osta. Eks me ostsime kõike nüüd ka, kaasa arvatud Ananassi kommi, mis on üle aegade lemmikuks jäänud. Saime maitsta uut kommi Kama, mis üllatas oma põneva natuke hapuka maitsega (tundub, et hapud asjad meeldivad kokkuvõttes kõige rohkem). Tegelikult ma ei teagi nüüd, kas olen suutnud oma isu kommidest täis süüa või on minus toimunud mingi teistmoodi muutus, aga pigem vaatan suurema huviga mõne soolasema maiuspala poole kui magusa. Mis ei tähenda, et ma suhkrust loobunud oleks, söön ikka pakutud koogitüki ja kombu ära ;-) Küsimus laiale ringile, kas Eestis on mõned põnevad uued tooted, mida tasuks ära proovida. Polegi veel ise päriselt toidupoodi jõudnud asja uurima.
Lõpuks lühike video Tallinnast, mille eilse käigu järel kokku panin.
Ainult viis aastat võttiski, et uuesti Eestisse tulla. Isegi ei saa aru, kuidas nii kaua, sest aeg kadus täiesti märkamatult. Pandeemia ja töö ja ma ei teagi mis veel. Kindlasti poleks sellist vahet tekkinud, kui ema oleks ikka elus. Olen ilmselt varemgi nimeatnud, kui teistmoodi tulek see minu jaoks nüüd on.
Teistmoodi lend oli aga niikuinii, sest mul oli kaasas just seitsmeseks saanud pisipreili, kes saab nüüd natuke pikemalt oma vanavanematega Eestis aega veeta. Ütlen kohe, et ega ma üldse ei muretsenud, kuidas meil see reis läheb. Oleme ju nii palju koos olnud, et teame teineteist peaaegu et läbilõhki. Ta oli väga asjalik ja teatas kohe, et ema pakkis mõned keerusaiad ja banaani kaasa, kui kõht tühjaks peaks minema. Ja ta lubas kõike minuga jagada. Lõpuks sõi ta ainult banaani ära, ja keerusaiadele lisas veel ühe, mille lennul saime. Ta teatas kohe peale lennukis istekoha leidmist, et tema küll ei taha toitu, mida pakutakse. Arvasin, et proovime ära ja siis vaatame. Lõppkokkuvõttes pistis ta kanatükid nahka, ainult natuke sousti oli veel kausis. Aga seda jäi minu kaussi ka, nii et kõik oli hästi :-) Saiakukli ja juustuviilu panime tema soovil tagavaraks.
Reis läks üldiselt hästi. Välja arvatud, kui lennuliin väga moodsaks on läinud, ning proovib kõike automatiseerida, kuid mitte just kõige edukamalt. Air Canada masinad, kust sai kohvrile lipiku välja trükkida, on kuidagi väga ebaloogiliselt üles sätitud. Kui palju rahvast on, siis on raske aru saada, kust mõni vaba koht leida. Ja kui leiadki, siis teatab see rõõmsalt, et ei tööta :-) Peale seda olid olemas veel masinad, mis lugesid lipikul olevat infot ja siis tõmbasid kohvri juba jooksvale lindile. Ainult need masinad olid väga kapriissed. Nii mõnedki (kaasa arvatud meie) jändasime tükk aega. Vajutasime ka abinuppu, aga see ainuke abiline, kes enne seal ringi siblis, oli nagu tina tuhka kadunud. Lõpuks liikusime teise "targa" masina juurde, mis natuke sõbralikum meie vastu. Kuigi alguses näitas samamoodi hambaid, või oli ta äkki lihtsalt magama jäänud. Olin päris kindel, et ei need kohvrid meiega Tallinna küll ei jõua. Aga imede-ime, jõudsid. Lisaks ei pidanud ka tunde ootama peale maandumist, mis näiteks Toronto Pearson lennujaamas juba tavaline kipub olema. Keegi nupumees on lausa disaininud sinna baari nimega: CarrouSnail Bar. Meie ootasime sügisel vist vähemalt tund aega kui mitte rohkem, aga mõned ootavad kaks-kolm tundi või lausa mitu päeva, enne kui kohvrid kätte saavad.Viimase puhul lähevad reisijad ikka koju vahepeal.
Lendasime üle Kopenhaageni, mis on minu jaoks esmakordne kogemus. Väljalend Torontost hilines, sest oli vaja eelmise lennu turvaküsimus pardal lahendada. Nii et olin natuke mures, kas me Taanis ei jää äkki järgmisest SASi lennust maha. Õnneks pole sealne lennujaam liiga suur. Lisaks ei ole ma aru saanud, millal on vaja Euroopa Liitu sisenedes uus turvakontroll läbida ja millal mitte. Viimati Poolas oli kindlasti vaja. Siin aga üldse mitte. Ainult passikontrollist oli vaja dokustaadid välja käia. Seekord otsustasin oma Eesti passid välja otsida, sest aega oli napilt ning sealne järjekord hoopis lühem, või õieti polnudki teist õieti. Mul oli kaasas ema-isa käest allkirjastatud luba, et võin ühe väikese lapsega reisida, aga siingi ei uurinud keegi midagi selle kohta. Lennukis arvati hoopis, et reisin oma lapsega :D Noh, tänapäeval on neid lapsevanemaid ju igas vanuses ;-) Oh, ja SASi lennuga oli ka alugses mingi segadus, sest reisijate hulgas oli täpselt sama nimega kaks inimest. Ma ei saanudki aru, kas üks neist oli vale lennu peal või oli kuidagi valesti suunatud. Aga lõpuks me maast lahti ikka saime.
Meil oli Torontost õhtune väljalend, mis tähendas, et öösel oleks pidanud/saanud magada, aga see ei tulnud just kõige paremini välja. Vast kolm tundi suutsin vahelduva eduga silmi kinni panna. Lõpuks olime kaks tundi enne maandumist krapsti silmad lahti ning pisipreili jätkas kohe oma multika vaatamist. Järgmise lennu ajal tukastasin veel natuke. Mis tähendab, et lisaks ajavahele olin lihtsalt väsinud ja magamata ka.
Pisipreili jaoks tegi lendude ootamised natuke lõbusamaks kaks temast pisut nooremat Eesti last, kellega ta hiljuti Torontos tuttavaks sai. Nendega sai natuke ringi joosta ja mängida. Kuigi mõnes olukorras nägin, kuidas pisipreili vanema tüdrukuna justkui hoolitseja rolli enda peale võttis. Kopenhaagenist Tallinna lennates sain korraks kõige väiksema tüdruku endale sülle, sest ta vanemal õel juhtus õnnetus, kui süda pahaks läks. Imeliselt hea laps, kes rahulikult minuga istus ning ei hakanud kohe ema nõudma. Eks aitas, et pisipreili seal kõrval ja demonstreeris oma joonistusi.
Tallinnas oli juba pisipreili vanaema platsis ning mind sõidutati kenasti koduväravasse. Pisipreili aga rõõmustas, et saab kohe maale minna, kus tal on mängumaja õues ja vanaema suur koer ootamas. Mind ootas aga hoopis kallis kaasa, kes lausa lillekese vaasi pannud ja maiustusi muretsenud. Külmkapis oli ka head ja paremat. Aga ma ei suutnud väga vaimustust väljendada, sest raske oli end ärkvel hoida :-) Sellest hoolimata pidasin ikka kõne oma ukrainlannaga, et võimalikult kaugele magamist lükata. Ainult nüüd olime muidugi samas ajavööndis.
Täna öösel olin 3 ajal üleval, aga õnneks jäin natukese aja pärast uuesti magama, peale seda kui olin tütardega sõnumeid vahetanud. Peale lõunat tikkus uni jälle peale ning kusagil kuklas oli ikka peavalu. Lõpuks andsin järele ja keerasin end sooja teki sisse. Kuulsin veel läbi une, et Toomas manitses, kuidas ma liiga pikalt voodisse ei jääks, ja rohkem ma ei mäleta. Kui paar tundi hiljem majas ringi käisin, siis oli ta kadunud. Vist läks ikka suvilasse, sest seal olevat mingi koosolek õhtul.
Hetkel mul mingeid suuri plaane pole. Mõned kokkusaamised küll, aga proovin võimalikult rahulikult seda elukest võtta. Nii teistmoodi on tegelikult, kui sa pole enam lastega, kelle pärast pead muretsema ja mõtlema välja, mis oleks tore teha :-) Seekord on mul ka tööarvuti kaasas, mis tähendab, et lubasin nii palju tööd teha, kui jaksan ja saan. Tänagi sain juba neile abiks olla.
Viimaks üle väga pika aja, peaaegu ütleks et vahet on olnud paarkümmend aastat, ja ma olen jälle jaanipäeva aegu Eestis! Loomulikult põleb lõke siin palju heledama leegiga ;-)
Mari on mul veel viimast nädalat Eestis ja üks põnevamatest asjadest, mis ette sai võetud, oli tema jaoks kindlasti Erna matk. Ta kirjutab sellest ise oma blogis: Mariberry Creations. Ainult inglise keeles, sest see kipub tahes-tahtmata lihtsam olema, eriti kirjakeel. Aga egas sellest midagi, kui emmel kirjasulg muudkui lehvib :) Panin ta juttude ja kirjutiste põhjal loo enam-vähem maakeeli, et vanavanemad kenasti seda lugeda saaksid. Järgnev pilt on laenuks võetud. Kokkuvõttes oskan ainult öelda: tubli tüdruk, et vastu pidas, eriti veel grupis, kus ta ainukesena naissugu esindas. Samas ütles emme süda, et ta saab hakkama. Aga võib olla sellepärast ka, et ma ise ka hästi ette ei kujutanud, mida taoline matk õieti tähendab :P
Juba kuusteist aastat järjest korraldab Eesti Skautide Ühing igal suvel militaar-seiklusliku Erna matka. Selle asutamise jälgi võib otsida maailmasõja päevilt, kui Talvesõjast osavõtnutest moodustati Erna luureüksus, mis tegi 1941.aasta suvel dessandi punaväe tagalasse Salmistus. Hiljem liitusid nad muu lahingutegevusega Eestis. Tänapäeval võib aga igaüks, kes soovib oma vastupidavust proovile panna, Erna matkast osa võtta. Erna matk kuulub raskeimate Eestis toimuvate matkade hulka. Kaks läbitavat rada kannavad ajalooliste luuregruppide nimesid – Tümleri (24-tunnine matk) ja Hauka (36-tunnine matk), alguspunktiks Tapa ja lõpp Kautlas. Kuulsin sellest matkast Estcube satelliidi programmi juhendaja Mart Noorma käest. Olen terve suve veetnud Tartus, andes oma väikese panuse uue satelliidi ehitamisele. Mart kutsus liituma ühe osaleva grupiga, mis moodustati Estcube teadlastest ja praktikantidest. Kuulusin THR Teadusmalev rühma, teine kandis nime Eesti Kosmosekeskus. Tunnistan, et ega ma alguses ei saanud hästi aru, kui tõsise ettevõtmisega tegemist. Kui mõnele oma sõbrale Eestis ütlesin, et võtan osa Erna matkast, siis oldi alguses lausa ehmunud ning peaaegu et valmis kontrollima, kas mul on ikka peaga kõik korras. Võrdluseks võin tuua oma Kanada sõprade reaktsiooni, mis oli väga tagasihoidlik, nagu oleks ööpäevane mitmekümnekilomeetrine matk nende jaoks igapäevane tegevus. Mina siiski nii ükskõikselt asjasse ei suhtunud ning võtsin tõsiselt ka ettevalmistusi. Pidime kõigepealt kindlaks tegema, et meil on vajalik varustus koos, kaasa arvatud mugavad jalatsid ning riietus erinevateks tingimusteks. Lisaks tegime proovimatka, kõndides jala Tõravere Observatooriumist Tartusse. Tee pikkuseks on umbes 30km, ehk siis umbes pool Tümleri raja pikkusest, mille meie pidime läbima. 9.augusti hommikuks olime nii valmis kui valmis saime olla. Ilm oli pisut vihmane, kuid see ei mõjutanud sugugi meie kõrgendatud meeleolu. Kõik formaalsused täidetud, ühispilt tehtud ja täpselt kell 7:50 alustasime reipal sammul matkaga. Ees ootas kaheksa kontrollpunkti erinevate ülesannetega ja viimaks orienteerumislõik, kus oli vaja leida vähemalt 5 punkti kahekümnest. Samuti pidi arvestama vastutegevusega, kelle kätte ei tohtinud jääda, sest oli vaja kaitsta nelja „elukaarti“, mille alguses kaasa saime. Kontrollpunktide juures oli vaja panna tööle nii pea kui keha. Lahendatud ülesannete eest võis saada kuni 10 punkti. Punktide üldsumma võis väheneda või suureneda, olenevalt, kas hilinesid või jõudsid liiga kiiresti paika, kus järgmine ülesanne ootas. Alustuseks läbisime päris lihtsa labürindi, et pall finišisse saada. Järgnes vaenlase lipu kinninabimine ja „vaenlaste“ ehk siis õhupallide tulistamine paintball püssidega. Kõik see tekitas mõnusa ootusärevuse järgmiste ülesannete ees. Uued kontrollpunkti koordinaadid käes, sammusime julgelt edasi. Kuni kaasmeeskond, kellega kokku sattusime, hoiatas vastutegevuse eest. Saatsime ühe liikmetest ette luurele, kuid juba mõni minut hiljem kostus meieni valjuhäälne: „Hei!“ ja rühmajuht kamandas: „Metsa!“ Jooksime läbi metsaaluse rägastiku põllulapi äärele, mille juures proovis üks meeskond kuiva jalaga üle oja saada. Okstest ajutine sild vajus üsna kiiresti kokku. Märkasin oja kaldal kasvavat noort kaske, mille abil saime kõik kergelt teisele kaldale. Suures tuhinas magasime maha vastutegevuse esindajad, kelle kätte jätsime mõned ekstra „elud“. Nüüdselt olime palju ettevaatlikumad ja panime paika skaudi, kes alati meie ees kõndis ning võimalikust vaenlasest teada andis. Kõige kõvemaks pähkliks osutus aga pealtnäha lihtne nööriluku ülesanne. Kõigist võistlejatest suutis vaid üks võistkond selle eest maksimum punktid teenida. Aga ega see meid heidutanud. Ees ootasid veel ronimisülesanne, rannapallide veejoaga õigesse kohta „paigaldamine“. Ühe ülesandena oli erinevatest kujunditest uue moodustamine, kuid siis avastasime, et me polnud täitnud varem saadud kohustust metsast leitava materjaliga kolmnurk valmis meisterdada. Kasutasime siis kellelgi juhuslikult kaasas olnud kasetohtu, millest lõikasime vajaliku kujundi välja. Huvitav oli gastronoomiline ülesanne, kui pidime sööma musta küüslauku, lambaaju ja gruusia mineraalvett. Viimane maitses nii vastikult, et pani meid peale seda isegi tavalist vett kahtlustava pilguga piiluma. Ühel hetkel ühinesime teise rühmaga Estcube’ist (Kosmosekeskus) ja jätkasime mõnda aega teed üheskoos, jagades häid nõuandeid ja tehes koostööd. Päikese allapoole vajumisega tundsin aga, kuidas väsimus hakkab võimust võtma, ja ega talla alla tekkinud villid käimist ka kergemaks ei muutnud. Kuigi mulle pole pimedus kunagi probleemi valmistanud, siis sel korral tundsin peaaegu et masendust, kui öö peale tuli. Muidugi hea, et Eesti ööd veel augustiski mitte liiga pikad ei ole. Pean siinjuures ütlema, et suureks abiks meeleolu taastamisel, olid mu kaaslased, kelle innustused ja aegajalt üles võetud viisijupp andsid energiat veel ja veel natuke vastu pidada. Siiani ei saa ma aru, kust võtsin jõu, et ületada jõgi ilma turvavarustuseta mööda köit, mis oli kahe kalda vahele kinnitatud. Ja seda kaks korda! Pisut lihtsamad oli joonistusmõistatuse lahendamine ja esmaabi andmise ülesanne. Viimaste kontrollpunktide puhul sain aru, et pean end kokku võtma, unustama ära valutavad jalad ning lihtsalt edasi kõndima. Kontsentreerusin hingamisele ning sukeldusin oma mulli, kus ei lasknud end millestki segada. Tundus, et see ja lisaks tõusev päike aitasid kaasa, sest viimased 15km püsisin pidevalt oma grupi eesotsas. Viimase orienteerumisvõistluse jätsime targu meie rühma kõige kiirematele jooksjatele. Samal ajal rühkisid teised finišijoone suunas, teadmisega, et jooksjad jõuavad meile järele. Sama taktikat kasutas nii mõnigi võistkond. Koostöös jõuab ikka rohkem! Ja siis oligi kõik äkki läbi! Olin teel olnud 24 tundi ja käinud üle 60km. Kahekümnest võistkonnast katkestasid kaheksa. Meie platseerusime oma punktidega kümnendale kohale. Pean ütlema, et me eesmärgiks ei olnudki väga punktide kogumine, tahtsime lihtsalt edukalt lõpuni jõuda. Jah, see ei olnud sugugi kerge, ei füüsiliselt ega vaimselt! Ma ei imestanud enam, miks Eesti sõbrad mu plaanist esialgu ära ehmatasid. Kas ma oleks seda teinud, kui teadnuks, mis täpselt ees ootab? Kindlasti oleks! See oli täielikult väärt iga higipiiska, mis ma seal Eestimaa metsades valasin!
Mai keskel seadis meie vanem laps sammud siis Eesti poole. Õieti küll loomulikult panime autole tuurid sisse ning viisime ta lennujaama. Emme-issi süda ikka pisut kripeldab, sest nõndaviisi pikalt pole ta ju varem ära olnud. Tagasilend on alles augusti keskel. Eestisse reis küll tuttav, kuid seekord elab ta hoopis võõras Tartus. Saab muidugi viimaks tunda, mis tähendab omaette toimetamine :)
Lennupiletitega oleksime aga äärepealt alt läinud. Mari avastas äkki, et email, mis pidi justkui kinnitama piletite ostu, oli hoopis teade makseprobleemi kohta. Jäta veel piletite ostmine mehe kaela :) Õieti soovitasin kasutada Mari krediitkaarti, aga tal on sellel väga madal limiit ning ilmselt oli juba midagi jõudnud osta. Egas midagi, kiiresti tõmbasin võimalikud lennud üles ning nõnda lendaski ta vahemaandumisega Pariisis asemel üle Londoni ja Helsinki, taas kord Finnairiga.
Ärasõidule eelneval pühapäeval tegin Mari soovil belgia vahvleid. Loomulikult ei puudunud vahtrasiirup nende kõrvalt :) Minu vahvliküpsetaja on selline, mille saab tagurpidi keerata. Nõnda tulevad mõnusalt kohevad küpsetised.
Ja siin me siis istume kõik kenasti koos aias ning naudime hommikusööki. Loomulikult püüab Kokogi oma osa saada :) Praegu peab muidugi Mari ise toime tulema oma hommikusöökide ja muuga, kuid tundub, et ta on oma olemisega väga rahul. Olevat leidnud ka mingi geomängu rakenduse, mille abil õpib Tartut tundma. Siiani on ta seal Eesti külaskäikude ajal vist vaid paar korda käinud (viimati küll eelmisel aastal, aga väga kiirel visiidil). Tallinn on siiski palju tuttavam, seal on elamine olemas. Tallinna ja Tartu vahet käib rongiga. Huvitav on see, kuidas Torontost tulnuna tundub Tartu eriliselt väikesena. Peaaegu et jaluta igale poole :) Tõravere olevat nagu lihtsalt üks Toronto linnaosa. Ta väitis ka, et pole väga seltsiv, kuid juba esimese rongisõidu pealt saatis meile selfie, millel tema ja üks noor neiu, kes oevat magistritudeng ülikoolis :D Nii et pole hullu midagi. Tüdruk oli lausa tuttav meie noore sugulasega, kelle korteris Mari praegu peatub. Selfie ehk eneka tegemist valgustas ta ka vanaemale ja vanaisale. Minu meelest supervahva foto tuli sellest! Tööpäeviti käib ta Tartu Ülikooli füüsikahoones või Tõraveres. On üks pisikestest mutrikestest sel suvel, kes aitab kaasa Estcube 2 ehitamisele. Nõnda pisikese mutrikesena ta end ka tunneb. Sest kui Mart Noorma oli teda mingil koosolekul tutvustanud kui mehaanikaspetsialisti Toronto Ülikoolist, siis oli tal küll tunne olnud, et mis spets, alles tudeng ju :) Aga ma arvan, et ta on ikka päris tubli, arvestades, mis ta siin Toronto Ülikooli raketiklubis tegi. Vähemalt mitte-spetsile tundusid need asjad päris keerulised :P
Kodus saab ikka aru, et last pole. Süüa tehes eriti, kui võib pisut vähem toitu teha. Aga eks ta kippus päris palju kodust ära olema, kui loengutel käis. Ning väike omaette tuba keldrikorrusel tähendas seda, et ega me teda just tihti näinud :) Praegu oleme vaat et rohkem kontaktis, kui Skype kaudu räägime või Facebookis sõnumeid saadame ;) Kuigi raske on vahel last rääkima panna, sest tal samal ajal käimas mõni vestlus Toronto sõpradega. Proovisin talle küll rääkida, et peaks natuke oma blogis postitama, meil oleks tore lugeda. Siiani pole asjast asja saanud. Eesti keel on justkui paremaks läinud. Täna olevat nad ühe vietnami ja kahe soome tüdrukuga kusagil Tartus pikniku pidanud, kui korravalvur tuli ütlema, et õlut ei tohi avalikult juua. Vaene mees proovis väänata inglise keelt, kui siis minu laps kenasti eesti keeles soovitas lausa kohaliku keele juurde jääda :) Väga kena oli temast kohalikke seadusi valgustada. Mitte et Mari peaks joomise pärast väga muretsema, sest siiani on ta täielikult oma ema tütar ning hoiab kangemast kraamist eemale :) Saab ka nõnda, ma tean :P
