Erna matk Mari silmade läbi

Mari on mul veel viimast nädalat Eestis ja üks põnevamatest asjadest, mis ette sai võetud, oli tema jaoks kindlasti Erna matk. Ta kirjutab sellest ise oma blogis: Mariberry Creations. Ainult inglise keeles, sest see kipub tahes-tahtmata lihtsam olema, eriti kirjakeel. Aga egas sellest midagi, kui emmel kirjasulg muudkui lehvib :) Panin ta juttude ja kirjutiste põhjal loo enam-vähem maakeeli, et vanavanemad kenasti seda lugeda saaksid. Järgnev pilt on laenuks võetud. Kokkuvõttes oskan ainult öelda: tubli tüdruk, et vastu pidas, eriti veel grupis, kus ta ainukesena naissugu esindas. Samas ütles emme süda, et ta saab hakkama. Aga võib olla sellepärast ka, et ma ise ka hästi ette ei kujutanud, mida taoline matk õieti tähendab :P

Juba kuusteist aastat järjest korraldab Eesti Skautide Ühing igal suvel militaar-seiklusliku Erna matka. Selle asutamise jälgi võib otsida maailmasõja päevilt, kui Talvesõjast osavõtnutest moodustati Erna luureüksus, mis tegi 1941.aasta suvel dessandi punaväe tagalasse Salmistus. Hiljem liitusid nad muu lahingutegevusega Eestis. Tänapäeval võib aga igaüks, kes soovib oma vastupidavust proovile panna, Erna matkast osa võtta.

Erna matk kuulub raskeimate Eestis toimuvate matkade hulka. Kaks läbitavat rada kannavad ajalooliste luuregruppide nimesid – Tümleri (24-tunnine matk) ja Hauka (36-tunnine matk), alguspunktiks Tapa ja lõpp Kautlas. Kuulsin sellest matkast Estcube satelliidi programmi juhendaja Mart Noorma käest. Olen terve suve veetnud Tartus, andes oma väikese panuse uue satelliidi ehitamisele. Mart kutsus liituma ühe osaleva grupiga, mis moodustati Estcube teadlastest ja praktikantidest. Kuulusin THR Teadusmalev rühma, teine kandis nime Eesti Kosmosekeskus. 

Tunnistan, et ega ma alguses ei saanud hästi aru, kui tõsise ettevõtmisega tegemist. Kui mõnele oma sõbrale Eestis ütlesin, et võtan osa Erna matkast, siis oldi alguses lausa ehmunud ning peaaegu et valmis kontrollima, kas mul on ikka peaga kõik korras. Võrdluseks võin tuua oma Kanada sõprade reaktsiooni, mis oli väga tagasihoidlik, nagu oleks ööpäevane mitmekümnekilomeetrine matk nende jaoks igapäevane tegevus.

Mina siiski nii ükskõikselt asjasse ei suhtunud ning võtsin tõsiselt ka ettevalmistusi. Pidime kõigepealt kindlaks tegema, et meil on vajalik varustus koos, kaasa arvatud mugavad jalatsid ning riietus erinevateks tingimusteks. Lisaks tegime proovimatka, kõndides jala Tõravere Observatooriumist Tartusse. Tee pikkuseks on umbes 30km, ehk siis umbes pool Tümleri raja pikkusest, mille meie pidime läbima.

9.augusti hommikuks olime nii valmis kui valmis saime olla. Ilm oli pisut vihmane, kuid see ei mõjutanud sugugi meie kõrgendatud meeleolu. Kõik formaalsused täidetud, ühispilt tehtud ja täpselt kell 7:50 alustasime reipal sammul matkaga. Ees ootas kaheksa kontrollpunkti erinevate ülesannetega ja viimaks orienteerumislõik, kus oli vaja leida vähemalt 5 punkti kahekümnest. Samuti pidi arvestama vastutegevusega, kelle kätte ei tohtinud jääda, sest oli vaja kaitsta nelja „elukaarti“, mille alguses kaasa saime. Kontrollpunktide juures oli vaja panna tööle nii pea kui keha. Lahendatud ülesannete eest võis saada kuni 10 punkti. Punktide üldsumma võis väheneda või suureneda, olenevalt, kas hilinesid või jõudsid liiga kiiresti paika, kus järgmine ülesanne ootas.

Alustuseks läbisime päris lihtsa labürindi, et pall finišisse saada. Järgnes vaenlase lipu kinninabimine ja „vaenlaste“ ehk siis õhupallide tulistamine paintball püssidega. Kõik see tekitas mõnusa ootusärevuse järgmiste ülesannete ees. Uued kontrollpunkti koordinaadid käes, sammusime julgelt edasi. Kuni kaasmeeskond, kellega kokku sattusime, hoiatas vastutegevuse eest. Saatsime ühe liikmetest ette luurele, kuid juba mõni minut hiljem kostus meieni valjuhäälne: „Hei!“ ja rühmajuht kamandas: „Metsa!“ Jooksime läbi metsaaluse rägastiku põllulapi äärele, mille juures proovis üks meeskond kuiva jalaga üle oja saada. Okstest ajutine sild vajus üsna kiiresti kokku. Märkasin oja kaldal kasvavat noort kaske, mille abil saime kõik kergelt teisele kaldale. Suures tuhinas magasime maha vastutegevuse esindajad, kelle kätte jätsime mõned ekstra „elud“. Nüüdselt olime palju ettevaatlikumad ja panime paika skaudi, kes alati meie ees kõndis ning võimalikust vaenlasest teada andis.

Kõige kõvemaks pähkliks osutus aga pealtnäha lihtne nööriluku ülesanne. Kõigist võistlejatest suutis vaid üks võistkond selle eest maksimum punktid teenida. Aga ega see meid heidutanud. Ees ootasid veel ronimisülesanne, rannapallide veejoaga õigesse kohta „paigaldamine“. Ühe ülesandena oli erinevatest kujunditest uue moodustamine, kuid siis avastasime, et me polnud täitnud varem saadud kohustust metsast leitava materjaliga kolmnurk valmis meisterdada. Kasutasime siis kellelgi juhuslikult kaasas olnud kasetohtu, millest lõikasime vajaliku kujundi välja. Huvitav oli gastronoomiline ülesanne, kui pidime sööma musta küüslauku, lambaaju ja gruusia mineraalvett. Viimane maitses nii vastikult, et pani meid peale seda isegi tavalist vett kahtlustava pilguga piiluma.

Ühel hetkel ühinesime teise rühmaga Estcube’ist (Kosmosekeskus) ja jätkasime mõnda aega teed üheskoos, jagades häid nõuandeid ja tehes koostööd. Päikese allapoole vajumisega tundsin aga, kuidas väsimus hakkab võimust võtma, ja ega talla alla tekkinud villid käimist ka kergemaks ei muutnud. Kuigi mulle pole pimedus kunagi probleemi valmistanud, siis sel korral tundsin peaaegu et masendust, kui öö peale tuli. Muidugi hea, et Eesti ööd veel augustiski mitte liiga pikad ei ole. Pean siinjuures ütlema, et suureks abiks meeleolu taastamisel, olid mu kaaslased, kelle innustused ja aegajalt üles võetud viisijupp andsid energiat veel ja veel natuke vastu pidada.

Siiani ei saa ma aru, kust võtsin jõu, et ületada jõgi ilma turvavarustuseta mööda köit, mis oli kahe kalda vahele kinnitatud. Ja seda kaks korda! Pisut lihtsamad oli joonistusmõistatuse lahendamine ja esmaabi andmise ülesanne. Viimaste kontrollpunktide puhul sain aru, et pean end kokku võtma, unustama ära valutavad jalad ning lihtsalt edasi kõndima. Kontsentreerusin hingamisele ning sukeldusin oma mulli, kus ei lasknud end millestki segada. Tundus, et see ja lisaks tõusev päike aitasid kaasa, sest viimased 15km püsisin pidevalt oma grupi eesotsas.

Viimase orienteerumisvõistluse jätsime targu meie rühma kõige kiirematele jooksjatele. Samal ajal rühkisid teised finišijoone suunas, teadmisega, et jooksjad jõuavad meile järele. Sama taktikat kasutas nii mõnigi võistkond. Koostöös jõuab ikka rohkem!

Ja siis oligi kõik äkki läbi! Olin teel olnud 24 tundi ja käinud üle 60km. Kahekümnest võistkonnast katkestasid kaheksa. Meie platseerusime oma punktidega kümnendale kohale. Pean ütlema, et me eesmärgiks ei olnudki väga punktide kogumine, tahtsime lihtsalt edukalt lõpuni jõuda. Jah, see ei olnud sugugi kerge, ei füüsiliselt ega vaimselt! Ma ei imestanud enam, miks Eesti sõbrad mu plaanist esialgu ära ehmatasid. Kas ma oleks seda teinud, kui teadnuks, mis täpselt ees ootab? Kindlasti oleks! See oli täielikult väärt iga higipiiska, mis ma seal Eestimaa metsades valasin!