Eestis ja Torontos "Eesti Elus" ilmunud tekst. Lisaks juurde, et Kanada on vastu võtnud Ukraina põgenikke lihtsustatud korras. Elamisluba antakse kolmeks aastaks. Enamus neist elavad vabatahtlike juures (tean ühte eestlast, kelle kodus ukrainlased). Praeguseks on korraldatud ka kolm lendu Poolast, tasuta.
“Ma
olen kindel, et suren varsti. Järgmiste päevade jooksul. Selles linnas elavad kõik
surmaootuses. Soovin vaid, et surm ei tuleks liiga hirmsana…” Nii kirjutab üks
Mariupolisse lõksu jäänud naine. Ja taas kord on mul silmis pisarad. Murest ja
vihast, aga ka jõuetusest, et ma ei saa midagi enamat ukrainlaste heaks teha.
Siiani pole läinud ühtegi päeva, kui mu põsed poleks märjad. Sõja kolmandal
päeval pidin lausa peavalurohtu võtma, sest ei suutnud kuidagi rahuneda.
Minu leivaisa (ehk siis eestlaste ja lätlaste ühine pank) oli üks esimestest finantsasutustest, kes annetas 10 tuhat dollarit siinsele organisatsioonile Kanada Ukraina Kongress, mis vahendab toetusi otse Ukrainasse. Väga paljud panga liikmed, kaasa arvatud mina, oleme neile raha üle kandnud. Kaalusin lisaks läbi Airbnb panna endale elamine kinni Kiievis või mujal Ukrainas, nii nagu lugematud teised üle maailma, et otse mõnda sõjakeerisesse jäänud ukrainlast toetada. Niipea kui see idee liikvele läks, maksti mõne päevaga üle 2 miljoni dollari ukrainlastest korteri- ja majaomanikele, kes turistidele oma elamist välja üürivad. Mõte oli muidugi selles, et keegi ei lenda kohale. Isegi kui mõnel ka selline hullumeelne idee oleks, siis ei saa sugugi kindel olla, kas elamine pole praeguseks juba maha põlenud või õhku lennanud. Ma siiski tuba ega korterit kinni ei pannud vaid käsitööhuvilisena haarasin mõttest toetada mõnda käsitöölist. Võtsin läbi Etsy ühendust süstikpitsi mustreid müüva ukrainlannaga ning ostsin talt mitu mustrit.
Kuid kõik see tundub ikka liiga vähe. Eriti selle taustal, milline info minuni jõuab. Ma vaatan Eesti televisiooni Ukraina uudiseid, kuulan Youtube'is venekeelseid spetsialistide arutlusi. Ma ei saa kuidagi Twitteri kontost eemale (millelt pidin aastast 2009 kogunenud paksu tolmukorra eemaldama) või jälgin Facebooki gruppe, kus Ukraina põhiliseks teemaks. Kõik muu, mis ajajoonel vastu vaatab, lükkan hooletult eemale. Olen ka avastanud, et ei suuda õieti ei ühtegi filmi süveneda ega raamatut lugeda, ilma et vahepeal telefoni või tahvlit ei haaraks. Kõik muu tundub sõja kõrval nii väga tühine. TikTok, mis varem mulle meelelahutust pakkus, viskab ette peamiselt Ukrainaga seotut. Paistab, et on tõesti väga tark programm, suutes lugeda, mis mul hetkel mõtetes number üks.
Nõnda on ka täiesti loomulik, et olime kohal Toronto kesklinnas kohe esimesel pühapäeval peale sõja algust. Eks ikka selleks, et näidata oma toetust. Meid oli seal peaaegu sama palju kui Tallinnas Vabaduse platsil. Kuigi oleks võinud ju oodata rohkem osalejaid, sest meid elab linnas ju üle 5 miljoni. Muidugi peab meeles pidama, et mitte kõik siin Kanadas pole nii lähedalt puudutatud kui meie, eestlased, kelle kodumaa on Ukrainale siiski nii lähedal, ja kes me ajaloo põhjal liigagi hästi teame, mida Venemaa oma juhiga endast kujutab.
Nõnda jõudis minuni teadmine, et minu Kanada raamatu taasilmumisega, annetan sealt saadud autoritulu Ukraina heaks. Ma julgen ka valjusti öelda, et ma ei hooli, kas see läheb laskemoona hankimiseks või väikesele Ukraina põgenikule mänguasja ostmiseks. Ma ei ole üldse sõjakas, aga hetkel lihtsalt ei jõua kaasa tunda neile, kes on püssidega võõrale maale tulnud. See kaastunne oli samas mingil hetkel olemas. Kuni Radmila jagas Venemaal filmitud videot emast, kes oli Whatsappi (!) kaudu teada saanud oma poja hukkumisest, ning see oli ka kõik. Igasugused järelpärimised armeele oma poja saatuse kohta jäid tulemuseta. Samal ajal, kui hauaplats oli valmis ja kirst ostetud... Ma ehmatasin, kui mu uus ukrainlannast sõber ütles, et temal ei ole sellest emast kahju. Alles siis jäin mõtlema, mida tema peab praegu tundma. Kui Ukraina emade lapsed sissetungijate käes langevad. Kui vene sõdurid valimata tapavad kõiki. Kui nad pommitavad haiglaid ja koole. Mis hetkeni sa sõdurina pead ülemuste käsku täitma, küsib mu hing. Ma ei tea, mis nende peas käib. Eriti, kui nendegagi on tehtud ajupesu... Mu hea pool proovib leida seletust, aga teine pool on muutnud külmaks ja kalgiks. Sest saan äkki aru, et Radmila kingades seistes, kui minu riik oleks samas olukorras, mõtleksin päris kindlasti täpselt nii kui tema.
Mõni väidab, et ongi alanud kolmas maailmasõda. Mõni ütleb, et võime sinna sattuda, kui… Ma tahaks uskuda seda teist väidet, kuid arvestades, et terve maailma on praegu Ukraina pinnal toimuvasse sõtta ühel või teisel moel kaasa tõmmatud, siis ma ei imestaks, kui ajalooraamatud kunagi kirjutavad just meie käesolevast ajastust kui uuest suurest globaalsest konfliktist. Ma loodan südamest, et mu hirm on aluseta. Aga ma lootsin ka südamest, et Venemaa Ukrainat ei ründa...
Kanada riik võtab Ukrainas toimuvat üsna tõsiselt, kuigi mõne asjaga on ehk liialt viivitatud (näiteks Vene propagandaga tegelev televisioonikanal RT keelustati alles mõni päev tagasi). Hiljuti avaldati nimekiri inimestest, kes siinsetest elanikest venelaste poolt sanktsioonide alla pandud. Tundub justkui mänguna lasteaias, kus Venemaa ei saa läänest halvem olla. Ma pole täpselt uurinud, mis need keelud kõik olid. Paari asjana jäi vaid silma, et nad ei tohi näiteks Venemaale reisida või seal pangakontosid omada. Enamus neist patsutasid küll üksteist õlale või said tervitusi kaasvõitlejatelt, sõpradelt ja tuttavatelt, et neid üles loetleti. Tunnusmärk, et nad on tõesti midagi tähelepanuväärset korda saatnud. Üks neist on Kanada parlamendiliikmete ja kohalike ukraina organisatsioonidega seotud tegelaste kõrval meie endi kanada-eestlane Marcus Kolga. Ta on juba aastaid siinsetele venelastele pinda käinud oma kommunismi kuritegude paljastamisega ning Vene tegevuse valgustamisega. Venelased pole mitte rahulikult tema tegevust pealt vaadanud ja on talle lausa surmaähvardusi saatnud. Marcuse kõrval on veel teinegi kohalik eestlane – Markus Hess.Tema oli musta lindi päeva üks algatajatest, millega mälestatakse kommunismi- ja natsismi ohvreid. Tähistatakse seda igal aastal 23.augustil, Molotov-Ribbentropi lepingu allkirjastamise päeval.
Kanada on praeguseks saatnud relvi, rahalist tuge, humanitaarabi. Ja ma ütleks, oleks imelik, kui ta seda ei teeks. Peaaegu 1,4 miljonit elanikku peab end siin ukrainlaseks (maailmas peale Ukraina ja Venemaa on just Kanada kogukond kolmas oma arvukuselt). Päris paljud neist elavad preeriatealadel, mis jäävad Kanada keskossa ja kuhu juba sajand tagasi välja rännati. Ikka seal maastikul, mis meenutab nende endi steppe ja avaraid välju, ning kus nad said jätkata põllupidamisega. Eks neid tulijaid on olnud hiljemgi. Näiteks teise maailmasõja sabas nagu paljud eestlased. Ning hilisemalt juba siis, kui vabadus oli kätte võidetud.Ma
nii loodan, et see niinimetatud “erioperatsioon” ometigi läbi saab. Et ukrainlased
saaksid terve maailma toel oma riigi uuesti üles ehitada. Sõja esimestel
päevadel andsin enda jaoks veel ühe lubaduse. Kindlasti oma raha turistina just
sinna riiki - Ukrainasse - viia. Lihtsalt loodan, et seal on peagi ohutu ja ma saan oma lubaduse teoks teha!