Kassid ja tolmurobot

 Kassidest edasi rääkides, pean tõdema, et üks asi läks viltu. Nüüd ei teagi, kumb sai pahandusega hakkama, kas Mango või Lilith, aga Kirke köögis leidsin ühel päeval katki kukkunud klaasist veekeetja. Mõlemad kassid vaatasid iseenesest mõista sellise näoga mulle otsa, nagu poleks nad elu sees mingist keetjast kuulnud ega näinud. Mango käis küll näugudes kokku lükatud kildude ümber, aga ma pole veel kasside keeles väga tugev. Ilmselt muidugi ei saagi, kui mul kodus ainult koerad on. Mis ei tähenda, et ma koertestki hästi aru saaks :-)

Panin mingi hetk kingiks toodud tolmuroboti käima. Mis oli päris hea mõte, sest see leidis veel mõne klaasitüki üles. Olin natuke mures, kui hea masin päriselt on, sest valisin ühe odavama variandi (just vaatasin, et sain 160 taala eest kätte, kui nüüd on juba hind üle 200 läinud). Inimeste arvamused olid üldiselt väga head. Isegi nendel, kellel kodus neljajalgseid. Tegin kohe kindlaks, et tolmukogumiskarp on palju väiksem kui minu omal. Samas on meil kodus hulga suurem pind, mis vajab puhastamist ja vahel on mul kuri kahtlus koerte karvade võimes iseseisvalt põrandal paljuneda, ilma et koerad kuidagi kaasa aitaksid. Minu robotil on lisaks võimalus veekarp külge panna, ning lasta tal põrandaid pesta. Kuigi siiani on see teooria tasemel, sest pole veel katsetanud. Midagi peab enda teha ka jääma. 

Tolmurobot on üks eriliselt hea abimees. Isegi kui ma kunagi esimest taolist vaatasin ja mõtlesin, kas siis tõesti on raske tolmuimejaga ringi käia. Ma ei teagi, kuidas ta suudab seda teha, kuid põrandad tunduvad kohe eriliselt puhtad. Ilmselt ehk sellepärast, et käib mitu korda maja üle. Olen ka lõpuks jõudnud nii kaugele, et lasen tal regulaarselt kaks korda nädalas minu heaks töötada. Mul on pandud telefon helisema, et ära ei unustaks. Ja enne kui keegi jõuab tulla seletama, kuidas roboti peaks saama sobivaks ajaks tööle programmeerida, siis siin on üks väga suur AGA. Kui kodus loomi pole, siis palun väga, suurepärane mõte. AGA kahjuks on nõnda, et mõnikord ei suuda kassid-koerad kontrollida, mis neil ühest või teisest otsast välja tuleb, ja kui sa siis kodus pole, võid astuda enda arust ära koristatud tuppa ning avastada, et mingi ollus on ühtlaselt põrandatele määritud. Nii et ilmselgelt on parem, kui mina olen programmeeritud :D Netist võib lisaks hulgaviisi poolkurbadest, poolnaljakatest juhtumitest lugeda, kuidas näiteks peale seda, kui mingi pruun ollus elutoas laiali laotatud oli, astus väike laps üle põranda ja hüppas rõõmsalt emme-issi juurde voodisse. 

Kassid võtsid üllatavalt hästi uue "pereliikme" vastu. Natuke kahtlustavalt piiluti uut liikuvat asjandust, ja mindi ettevaatlikult eest ära. Õnneks siiski agressiivseks ei muututud. Nii et sobib majja küll ehk võiks öelda cat approved.

Kõige selle kõrval oli mul eriliselt hea meel, et arglik must kass ronis ühel hetkel tasakesi mulle kõhu peale. Olin just diivanil end mõnusalt välja sirutanud, et ajaviiteks midagi vaadata, kui kiisu minu lähedust otsis. Ilmselgelt on inimestega harjunud loomal ikka kedagi suurt ja sooja kõrvale vaja, kes teda siis kõrva tagant ja kurgu alt sügaks. Mul polnud telefoni käepärast, ei saanudki pilti klõpsida, aga vahel võivad mõned asjad lihtsalt mälestustesse tallele jääda. Kassid on ikka niiiiii väga armsad.

Et nüüd koerad end kuidagi kõrvale jäetuna ei tunneks, siis siia lõppu veel tänahommikune foto enne välja minekut. Oh, ja Kirke jõudis Hawaiilt kenasti tagasi. Välja arvatud see, et lend hilines ning LAs jäi vaevalt pool tundi uuele lennukile jõudmiseks. Nemad jõudsid, kuid kohvrid mitte. Üle 30 kohvri jäid maha. Täna-homme peaks siia jõudma.

Kassiistuja

Ilmselgelt pole "kassiistuja" sõna olemas. Ma võtsin lihtsalt keeleuuendaja rolli ja võlusin inglise keelest otsetõlkes välja. Cat sitter on isik, kes on lahkelt andnud nõusoleku pererahva eemaloleku ajal nende kassile või kassidele pai teha. Vahepeal ka natuke süüa anda ja liivakasti puhastada. Taoline tegevus ei tarvitse alati üldsegi omakasupüüdmatu olla ning teenust pakutakse lausa ametlikult raske raha eest neile, kes tahavad korrakski kasside juurest näiteks Kariibimere saarele puhkama minna.

Minu õlgadele langes kassiistuja roll, kuniks Kirke oma hambatehnikust kursuseõe pulmas ära käib. Ja üsna kaugel. Lausa Hawaii saarel. Mis tähendab, et mina olen ainuke, kes pole seda kohta meie perest külastanud (see tähendab Hawaiid ja mitte korterit). Kui välja jätta koerad ja kassid. Ja jänesed, kes aias hüppavad. Või saaks neid pere hulka lugeda? Skunk, kes aegajalt öösiti meid oma lõhnabuketiga üllatab, võib naabriperre kolida. Anname siin majas kõik ühel häälel selleks loa.

Kirke juures elab meie siberi kass Mango, kelle neiu endaga kaasa võttis, kui välja kolis. Ühel hetkel tekkis neile veel üks must pikakarvaline kõuts, kes tuli varjupaigast. Kas nüüd sellepärast või lihtsalt geenidest, aga ta on eriliselt arglik isend. Vaevalt annab näole, kui me külas käime. Mõnikord näen ainult tema rohelisi silmi kusagilt piilumas. Tumeda voodi taustal võib ta vahel täiesti ära kaduda :D Kui siis keegi prooviks näpata ukse kõrvale tõstetud veinipudelit, siis tasub ettevaatlik olla, sest ega kasside puhul ei tea kunagi, mis ja kuidas. Ning ei ole mõtet hakata proovima, kui teravad ta küüned või hambad on. Kirke teab hästi, kuhu pudelid ära panna ;-)

Vaesed kassid olid ikka väga hädas, kui perenaine ära. Ei ole ka enam ju perenaise poiss-sõpra seal. Sest nende teed läksid eelmisel suvel lahku. Siis kui Kirke minult jah-sõna välja pinnis. See tähendab, kui ta teadis, et olin panka pensionile jäämise ehk lahkumisavalduse sisse andnud. Ta arvas, et ma jätkaks tööd, kui ütleb, et nad pole enam koos. Ikka laenu pärast, mis meil korteriostuks majale võetud on. Aga ma ei arva, et see oleks mu otsust mõjutanud, sest olin nii valmis kui valmis lõpetama orava moodi rattal jooksmise. Selle kõige kõrval on olnud huvitav asjade areng tema exiga. Sest meie saame noormehega endiselt hästi läbi. Ta et peaaegu käis minu ja Mari õlal nutmas, kui see juhtus. Paar päeva tagasi arutasin Taanieliga, kas ta oleks nõus ühte ukraina peret autoostu juures abistama, et neid ninapidi ei tõmmataks. Olen veel ühe pere "omastanud", kus ema on töötanud perearstina (kardan, et tal saab raske siin samamoodi jätkata) ja isa on meistrimees. Neil on kaks väikest last. Oh, ja Kirke ex oli nõus aitama ;-)

Aga nüüd läks jutt ju kassidest eemale. Igal juhul on see must kass - Lilith - ilmselt nii suures inimese läheduse puuduses, et viimaks julges ta mind nuusutama tulla, ning lõpuks andis loa väike paigi teha. Samas näen, kui pinges vaeseke on. Iga hetk liiga kiire liigutuse või mingi müra peale valmis põgenema. Loodetavasti ta ikka mäletab tulevikus ka, et ma olin hea seltsiline ;-)

Ning... mis te arvate, millega tegeleb üks ema, kes satub omapäi lapse korterisse. Ei, üldsegi mitte teleka vaatamisega (noh, peaaegu), vaid enesest mõistetavalt koristamisega :D

Ning loomulikult tekkis mul suurepärane mõte, et lapse sünnipäevaks kulub üks tolmurobot kõvasti ära. Nüüd vaja see veel enne Kirke kojutulekut üle kontrollida, kas ikka töötab hästi. Ning võib olla muuseas vaatan veel mõne Ringvaate saate. Äkki poeb Lilith mulle lõpuks isegi sülle!

Ära märgistatud

"Millal küll sa suureks kasvad ja lollustega lõpetad," toriseb minu kaasa. Samal ajal, kui mu pisipreili koolikaaslased rõõmsalt hõiskavad, et tema emal on sinised juuksed (neiu parandab kannatlikult, et mitte ema vaid vanaema - vanaema tundub vist lihtsam öelda, kui hakata seletama, kes ma täpselt olen, eriti kui ta mulle tädi Ene ütleb - tädi kõlab kangesti daddy moodi). Üks noorhärra laste hulgast tõdeb asjalikult: nagu mustikad. Ja ma naeran temaga kaasa :-)

Jah, ma ei tea, millal ma suureks saan. Ise loodan, et mitte kunagi ;-) Mulle teeb pigem nalja, kui kaasa muretseb, kuidas ma selliste juustega küll Eestisse lendan. Mis tuletab meelde, et kuna värv peaks üsna ruttu kaduma, siis vaja lennu eel seda veel juuksetukale määrida. 

Kui siis lennuki peal või kusagil Eestimaa pinna peal üht vanemat naisterahvast märgatakse, pole probleemi minu äratundmisega! Väike segadus võib muidugi tekkida, sest eks ma valin ikka kõige parema nurga alt tehtud foto, mis siia postitada. Nii et kõik mu halvimad küljed välja ei paistaks :D

Võšõvanka päev Torontos

Rahvusvahelist võšõvanka päeva hakati tähistama aastal 2006. Eestlasteni jõudis see ilmselt eelmisel aastal. Või vähemalt nendeni, kes Ukraina uudiseid pidevalt jälgisid. Eesmärgiks on säilitada ukrainlaste traditsioone ja kanda üks kord aastas üheskoos üle maailma nende tikitud rõivaid. Eesti keeles on see kenasti nimetatud rahvustikandipäevaks. Mul jäi silma, et laupäeval toimub Vabaõhumuusemis sellekohane üritus.

Torontos on maikuu kolmandal neljapäeval korraldatud väike paraad mööda Bloori tänavat. Läksin minagi eelmisel aastal sinna kohale. Tol korral oli seljas Läti Majast saadud t-särk, millel Balti riikide ja Ukraina lipud moodustavad ka ilusa mustri. Aga siis juba tekkis soov, et mul peaks ka üks ukraina tikitud särk või kleit olema. Ja loomulikult Ukrainast. Lõin siis aga jälle kord Etsy lehe lahti, sest olen iga oma ostuga proovinud nii palju ukrainlasi toetada kui võimalik (õnneks ei pane Kanada tollimaksu peale Ukrainast saabuvatele pakkidele). Ja siin ma siis olen, oma ukraina tikanditega kleidikeses. 

Kuna tänapäeval on levinud arvamused, kas ikka võib mõne teise rahva rõivaid kanda (algas Ameerika põlisrahvastega), siis tekkis minuski mõte, kas teen ikka õigesti. Aga kui mu ukrainlastest sõbrad selle heaks kiitsid, siis kadus igasugune kahtluseuss. Neil on hoopis hea meel näha, et inimesed toetavad neid ja pole unustanud. Möödunud aastal oli isegi üks intervjuu TV3s inimesega, kes tõi neid tikitud särke Eestisse, et ka eestlased neid näiteks suvel kannaksid. Jälle sama asi, et me ei unustaks. Kanadas kandsid parlamendiliikmedki ukraina särki. Ning terves riigis toimus lugematul arvul sellekohaseid üritusi.

Mina olin muidugi eile kenasti platsis koos kümnekonna eestlasega (üks peaaegu poolkogemata, kui oli oma kontorist välja tulnud ja avastanud, et tal pole lootustki pargitud autoni jõuda). Lisaks lehvisid teiste Balti riikide lipud. Gruusia oma jäi silma, aga ka üks, mida ei osanud kohe paika panna - valge-punane-valge. Tuleb välja, et see on valgevenelaste oma, nii nagu sõjavastaste venelaste ilma punase triibuta lipp. Metroost välja tulles sammus mulle vastu mustlasevälimusega vanem naine, kes ühes slaavi keeles midagi kurjalt seletas. Vene keele oskus aitas tabada sõnu ukrainlastest kui röövlitest. Nii et selliseid tegelasi jätkub ka siiapoole ookeani.

Rongkäik algas Jane peatusest ja jõudis High Parki välja, umbes 2 kilomeetrit kõndimist. Üks sõiduteepool oli meie jaoks suletud. Vastutulevad autod tuututasid ja inimesed sees lehvitasid. Pean ütlema, et eelmisel aastal oli tänaval tegelikult rohkem neid, kes oma pahameelt ja viha ukrainlaste suhtes väljendasid. Ilmselt on nüüdseks paljudel pilk selgem, millega veremaa hakkama on saanud.

Koguneti Lesya Ukrainka mälestussamba ümber. Ta oli 1875.aastal sündinud ukraina poetess Larysa Petrivna Kosach-Kvitka, kes juba varases nooruses hakkas ukraina keeles luuletusi kirjutama, Ta kasutas varjunime, sest tema hilisemad tööd ei meeldinud muidugi valitsevale kihile. Mõtlen siin kohe Lydia Koidula ja ärkamisaja peale.

Mul on siin veel üks pilt kahe ukrainlannaga, kellelt palusin luba koos poseerida. Ega nad vist väga hästi inglise keelest aru ei saanud, aga olid nõus minuga pildile tulema. Ma kandsin oma eesti kampsunit, et natuke kahte kultuuri kokku viia :-) Ja lõpetuseks veel lühike video. Sealt võib tabada mõne eestikeelse sõna.

Õpetajad

Ma läksin ülikooli kunagi selle mõttega, et minust saab õpetaja. Oleks isegi Pedasse ehk nüüd siis Tallinna Ülikooli proovinud sisse saada (sest seal koolitati just õpetajaid), kui klassijuhataja poleks edasiõppimiseks vajalikku iseloomustusse kirjutanud, et sihiks on Tartu Ülikool. Millegipärast ei tulnud pähe temalt uut iseloomustust paluda :D See ei tähenda, et mulle Tartus ei meeldinud. Isegi väga meeldis, sest linnal on mingi eriline õhk, mis noortele hästi sobib. Foto on võetud Elvas lastelaagris, kus olin peale kolmandat kursust kohustuslikus korras kasvatajaks (1986). Ja tagatippu veel spordi eest vastutaja :-) Kõige eredamalt mäletan, kuidas igal hommikul korraldasin hommikuvõimlemist ja organiseerisin orienteerumise fotode järgi. Jalutasin lähedal pargis ringi, tegin pilte ja õigel päeval pidid lapsed väikeste gruppidena leidma pildi järgi kohad üles. Pildid muidugi sai ise ilmutatud pimeruumis punases valguses. Jah, olen seda ka kunagi teinud.

Õpetajat minust lõpuks ametlikult ei saanud, kui välja arvata kolmteist aastat Torontos noortele eestlastele mõeldud kool, kus õppetöö ühe korra nädalas õhtutundidel toimus. Raske südamega loobusin sellest kohustusest, kuid samaaegselt täisajaga tööl käimine röövis perega koosolemise aja. Nii et kuigi oli raske ära tulla, siis ma pole kordagi seda kahetsenud. Vahel ilmselt on vaja selliseid otsuseid teha. Aga õpetaja geen on vist mul sees, sest vähemalt üks esiisadest on olnud kusagil Viljandimaal koolmeistriks. Nii ema kui isa poolt on päris mitu tädide-onude last ja lapselast sama ametit pidanud või peab. Mingi aeg oli mu õdegi õpetaja. Isegi Toomas on pisut õpetaja rollis olnud, kui ta siin Toomakooli vedas ning kord nädalas tüdrukutele pluss nende sõbrannale eesti keelt kodus õpetas. Kuigi mul on kuri kahtlus, et ega temas seda õiget pisikut õpetamiseks sees pole ;-) Ise tahan mõelda, et kusagil paralleeluniversumis ma peangi Eestis õpetajaametit, sest tee, mis tahad, oma elu uuesti läbi elada muidugi ei saa.

Kõige selle kõrval on nii tore näha tublisid, andekaid ja oma tööd täie hingega tegevaid noori sugulasi. Nagu isapoolse tädi tütretütar Leesi, kellest on üks lugu siin. Kuna vahel kaovad need toredad lood interneti kõige salajatemasse nurkadesse, siis ma laenan sealt mõne lõigu.
Läti piirilt väikesest külakohast pärit Leesi Peedumäe südames tärkas õpetajaks saamise soov varakult. Kuna matemaatika tuli naise jaoks väga kergelt ja ühiskonnas oli puudu reaalteaduste inimestest, otsustas ta minna pärast gümnaasiumit Tartu Ülikooli matemaatikat õppima. Õpetanud gümnaasiumi ajal tihti kaasõpilasi, oli Leesi esialgne plaan alustada õpetajatööd oma kodukohas. Elu on aga teinud lapsepõlvekodust kaugemaid käänakuid ja nii on ta praegu hoopis loodusainete ja matemaatika juhtõpetaja Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumis ning matemaatika algõpetuse õpetaja Tartu Ülikoolis.
Leesi on õpetanud nii matemaatikat kui ka füüsikat, mis on üldsuse arvates ühed raskemad ained, mille õpetamine on keeruline just õpilaste tõrksa eelhäälestuse tõttu. „Võtsin oma karjääri algusest peale põhieesmärgiks luua õpilastele turvaline ja sõbralik keskkond, kus nad saaksid reaalainetega veidi rohkem sõbraks,“ kirjeldab ta õpetajatöö proovikivisid. „Õppija peab uskuma, et tal on neid teadmisi vaja ja et ta saab hakkama, aga see kõik nõuab omapoolset panust. Seda illustreerib ka mõte, et kes ei loe, ei saa kunagi teada, kui huvitav on raamat.“
Praeguseks pea kaheksa aastat õpetajana säranud Leesi peab tähtsaks teda ümbritsevaid kolleege ja töökeskkonda. „Läksin liimile, kui nägin ägedaid ja uuenduslikke koole, mida on viimasel kümnendil palju juurde tekkinud. Mind võlus teha maailmale olulist tööd inspireerivas keskkonnas, kus mõeldakse suurepärasele töökultuurile.“ Kui ülikoolis õppides ja praktikal käies kõhkles Leesi veel õpetajaametis, sest kool näis stressirohke ja lärmakas koht, siis ülikooliõpingute kõrvalt riigigümnaasiumisse tööle asudes muutus kogu tema maailmapilt.
Leesi kinnitab, et õpetajatöö annab maailmale palju lisaväärtust ja aitab kaasa ühiskonna arengule. „Õpetajatena puutume iga päev kokku noortega ja see virgutab. Õpetajatöö muudab maailma ja tõusvas joones liikuv tasu annab kindlustunde, et sind on tööturul väga vaja.“

Emapoolse tädi tütretütar on ka noor õpetaja. Siin on üks lühike artikkel Maarja-Liisast pandeemiaaegse õpetamise ajast. "Suures plaanis on praegune koduõpe üks suur funktsionaalse lugemise ja ajaplaneerimise õppus, aga eelkõige õppima õppimine,” usub Vokksepp, et kriisiolukord õpetab meile seda, kuidas tavalises koolielus kasutada tehnoloogiat veelgi eesmärgipärasemalt. “See õpetab eelkõige seda, et igal inimesel, klassikaaslasel, koolikaaslasel, õpetajal ja teistel koolitöötajatel on hindamatu väärtus.” Üks video ka TV3 kanalil saates Duubel.

Aga siis on mul ju õpetaja, kellega pole side päriselt katkenud ja kes juba 50 aastat õpetanud. Meie klass oli tema jaoks esimene, kus ta klassijuhataja ameti vastu võttis. Mäletan nii hästi, kui ta kooli tuli, kui kena ja noor ta oli. Ja kui tore! Matemaatika võttis hoopis teised mõõtmed minu jaoks. Mitte et mul sellega küll kunagi probleeme oleks olnud ;-) Samas koolis oli ju veel üks matemaatikaõpetaja, kelle kärkimist ja kurjustamist kõik kartsid. Mulle lihtsalt ei meeldinud see, sest sain sealgi tunnis päris hästi hakkama. Aga mõtlesin alati, miks küll on vaja nii palju kurjust klassiruumi tuua (ta oli mu õpetaja gümnaasiumis). Selles suhtes arvan, et nii Leesi kui Maarja-Liisa on hoopis teisest puust. Minu vana matemaatikaõpeaja puust. Temasugused võivadki vabalt 50 ja rohkem aastat teadmisi lastele jagada.

"Pealinn" kirjutab Riitast eelmise aasta oktoobris:
Staažikas matemaatikaõpetaja: mul kümnes klass läheb tunnist ära ja lausub, aitäh tunni eest. Kas sa saad igal tööl niimoodi kiita?

Tallinna Ühisgümnaasiumi matemaatikaõpetaja Riita Meigas leiab, et noored võiksid tõsiselt kaaluda õpetajaameti valiku üle. “ Esiteks, kolm põhjust on juuni, juuli ja august. Need on ju vabad praktiliselt. Kui mul olid lapsed väikesed, sain nendega suvel tegeleda. Vaba aega ikka on palju. Lisaks on ka rõõmu palju, mul kümnes klass läheb tunnist ära ja lausub, aitäh tunni eest. Kas sa saad igal tööl niimoodi kiita? Praegu räägitakse ka väga palju, et õpetaja töö on nii raske, aga nii hull ei ole tegelikult see asi,” rääkis särtsakas naine saates Tallinna panoraam.      Riita alustas oma karjääri Tallinna Ühisgümnaasiumis 1972. aastal. Tänavu möödus päevast, mil Riita esmakordselt klassi ette astus 50 aastat. Juba lapsepõlves oli tal eesmärk just õpetajaks saada. Nooruslik õpetaja on oma ametile truuks jäänud, mitte kordagi ei ole ta mõelnud, et sooviks lahkuda. “Ma alati ütlen, kui ma alustan tundi või kui olen alustanud tutvust, et teil on nüüd üks uus keel juures. Matemaatika on ka keel, ta lihtsalt on sümbolite keel, võtke seda niimoodi. Ja siis me teeme matemaatika etteütlust, kus nad peavad kirjutama sümbolites mingeid lauseid. Siis ma põimin sinna juurde mõnikord ka näidendeid. Mõtlen, kuidas huvitavaks teha need asjad. Ja siis nad kirjutavad mulle vahel luuletusi matemaatikast, nii et me teeme lõbusamaks selle asja,” kirjeldas Meigas.

Ma tahan loota, et ikka on neid entusiaste, kes lastega nõus töötama ja teevad tööd südamega. Eks muidugi aitab kaasa, kui palk on korralik. Arvan, et Kanadas on pigem liigutud sinna suunas, et parem tugev kool ja õpetajad kui kesine pooletoobine õpetamine. Küsimus on, mis õieti teeb õpetajast hea õpetaja. Kas ainult teadmised? Või hoopis valmisolek ise ka kogu aeg õppida. Ja muidugi soov kõike teistega jagada.

Euroviisut ja emadepäev

Ma alustan ikkagi laupäevast, kui hästi palju rahvast üle maailma lauluvõistlust kuulama-vaatama hakkas. Arvestades, kui palju Soome oma laulu eest rahvalt punkte sai (mitte žüriilt), siis kõlas ilmselt cha-cha-cha nii mõneski kodus juba hommikust peale :-) Kuigi... kui Mari oma Soome sõbralt uuris selle laulu kohta, siis arvas sõber, et see pole laul ega midagi. Ja miks mina tahaks võitu Soomele. Aga näed siis, tahtsin küll. Mitte et laul oleks mingi super-luks olnud. Kaugel sellest. Kuid selles oli nii palju rõõmu ning lahedat meeleolu, mis kandus kuulajanigi. Ja eks omajagu trotsi ka, et ei pea olema mingi viimseni ära lihvitud jumaliku häälega laulja, kes sinna suurele lavale pääseb. Igal juhul oli mul kahju. Eriti veel sellepärast, et rootslannast võitja lugu oli justkui pisut muudetud koopia tema eelmisest võiduloost (mulle millegipärast ei meeldinud see tolgi korral, olgem ausad ;-) 

Seekordsetest tooksin välja hoopis Prantsusmaa - laulja muide Kanadast, aga see polnud põhjus teda kuidagi esile tuua ;-) ja Tshehhi, mis minus helisema jäid. Ehk veel mõni, kuid ma pole eriti neid lugusid enne võistlust kuulanud, nii et ei saa palju selles osas kaasa rääkida. Mõni pahandab punktide panemise osas, et muusikutest žüriid võiks ära kaduda, ning ainult rahva sooviga arvestada. Aga ilma selleta poleks Alika nii kõrgele pääsenud. Nii et võta kinni... Kokkuvõttes võiks öelda, et rootslane unustatakse vist varsti, kuid Käärijat ootab ilmselt ees suurem tuuritamine mööda maailma. Või vähemalt tahaks loota. Lisaks laulame ilmselt veel aastate pärast cha-cha-cha.

Mul on siin kaks fotot mu tüdrukutest, kuid nendest pole enam mulle võistlusele kaasaelajaid. Nad kohe üldse ei hooli sellest. Avastasin hoopis, et pisipreili, kellega olen iga päev peale kooli paar tundi, kuulas minuga suure rõõmuga eelvooru. Nüüd tean, kes mul seltsiliseks võib tulla :-)

Aga emadepäev algas mul tavapäraste pannkookidega. Mari oli taigna juba eelmisel õhtul valmis teinud, ning lisaks veel steigid kuivmarinaadi pannud. Insenerina oli tal kõik täpselt järgi uuritud, mida tegema peab. Isegi eksperdist sõbraga konsulteeritud, sest kihk oli suur proovida ise midagi sellist valmistada. Väike paanika tekkis, kui tuli välja, et minu lihatermomeeter on otsad andnud. Sest temperatuur olevat hirmus tähtis pooltoore steigi küpsetamiseks. Ei aidanud mu katse Mari maha rahustada, et saame ka ilma hakkama. Et ainult koogiküpsetamisel on temperatuur ja kogused väga olulised. Lõpuks läksid nad Kirke juurest läbi, et uus termomeeter tuua. 

Kõik lahenes, ning valmis liha maitses suurepäraselt (välja arvatud, et soola sai õige pisut liiga palju, siiski vähem kui steigi soolane hind). Ma jõudsin Marile seletada, kuidas loomaliha eestlase söögilauale eriti ei jõudnud, ja kuidas meie meeled trimmitud sealiha peale. Tahtsin teda natuke ette hoiatada, kui me äkki krimpsus nägu teeme :D

Kuna aga laps ise seda steiki tahtis proovida teha, siis laps peab seda ka saama. Lõppotsus oli, et miks mitte aegajalt tõesti uuesti niisugust steigiõhtusööki pakkuda, mida restoraniski ei saa (või kui, siis kolmekordselt soolase hinnaga). Ega muidu ei saa steigieksperdiks, kui ei harjuta. Kirke oli ka väga nõus iga kord degusteerima tulema.

Siin väike video toidutegemisest:

Tore, kui me nõnda vahel ikka kõik koos oleme. Kuigi ega see nii keeruline ka pole, sest Kirke elab jalutustee kaugusel. Seekord mahtus veel emadepäeva sisse Kirkega poodlemine, mis meile hästi sobib, sest me ei armasta kunagi kauplustest liiga kaua aega viita, ning Tom ja Mari käisid ronimas. Oli selline päris tegevusrohke emadepäev meil.

 

Keelesõbrad

Keelesõbra programm sai alguse siis, kui terve maailm oli kurja viiruse pärast pea peale pööratud. Aasta oli siis 2020. Klassiruumis või kursustel ei saanud enam istuda ja mõned nutikad inimesed Eestis (kes teab äkki ka mujal) arvasid, et suurepärane võimalus on kasutusele võtta e-kanalid ja miks ka mitte meile kõigile nii tuttav telefon, ning viia kokku eesti keele huvilised ja vabatahtlikud, kes nõus nende huvilistega meie emakeelt harjutama. 

Ma mäletan suurepäraselt, kuidas teade uuest ettevõtmisest minulgi kusagil üles hüppas või kuulsin seda uudistes? Ringvaates? Mul isegi käis korraks peast läbi, et äkki... et äkki mul ikka leidub natuke aega pühenduda millelegi muule kui tööle. Õnneks suutis mu sisemine mõistuse keel siiski taolised mõtted kiiresti kuhugi vaiba alla matta. Ütlen õnneks, sest ma ei kujuta ette, kuidas oleksin suutnud tolleaegse koormuse all veel midagi muud teha. Kui ikka töötunnid vahel poole ööpäevast võtsid, siis ega mul muuks aega jäänud, kui mõni ajuvaba romantiline komöödia ära vaadata, ning siis magama minna. Aga kuidagi ma seal vastu pidasin, kui töö käis samal ajal kahe panga ühinemise (eestlased ning lätlased) ja uue süsteemi sisseviimise kallal. Lisaks veel pandeemia otsa koos oma uute töökorraldustega. 

Nii et ei mingit keelesõpra minu jaoks, kuni jõudsin juba peaaegu vaba inimesena siia aastasse. Nüüd ei kõhelnud hetkekski, kui oma nime üles andsin ja jäin ootama, kellega ma sõbrapäeva paiku juba vestlema saan hakata. Samal ajal võtsin enda peale veel ühe kohustuse eelmises postituses nimetatud ukrainlannast Katjaga eesti keelt õppida. Olin äkitselt keelesõber lausa kahele, kellest üks muidugi programmi kaudu minuni jõudis ja teine täiesti minu enda algatusel. Ma ei arva, et oleksin Katjale seda välja pakkunud, kui ma poleks keelesõbra ettevõtmisega liitunud. Ma vist poleks osanud selle peale tullagi.

Sel nädalal tõmbab Keelesõbra programm otsad kokku 2023.aastaks, mis aga ei tähenda, et igaüks, kes on leidnud endale toreda vestluspartneri, seda edasi ei võiks teha. Ma olen taolist mõtet mõne nädala jagu juba kaalunud, ning käisin idee välja meie viimasel vestlusel Eestis elavale venelannale Lule (kutsume teda siin nõnda). Mispeale ta eriliselt suure rõõmuga nõus oli. Me küll peame väikese vahe suvel, saame loodetavasti ka isiklikult kokku (käime ehk koos kontserdilgi), ning millalgi sügisel siis jätkame. Nii armas oli temalt saada veel kiidu- ja tänusõnu, mis ta oli ilmselt hoolikalt juba ette valmis valinud ja kirja pannud :-) Katjale jään samas toeks, et ta saaks oma keeleeksami tehtud ning küllalt hea taseme tööle minemiseks. Temaga jätkan läbi suve. Ka tema kordab, kui lõpmatult tänulik ta mulle on, ja kui õnnelik, et minuga tuttavaks sai. Minagi tunnen sama, ta on nii kena inimene, et kuidas ma teda ei aitaks. Võib olla on mul ka mingi enesekasu mängus, sest ma tahan nii väga ukrainlastele toeks olla. Ja tema on see väljund. Sest üks asi on toetuseks raha annetada, aga hoopis midagi muud konkreeteset inimest abistada. 

Ma olen siin vaikselt mõtisklenud, kuidas Keelesõbra programm oleks võinud juba ei tea mis ajast käimas olla. Igale eestlasele oma kodustatud venelane :D Milline suurepärane integratsioon. Kuigi ega kõik õppurid polegi venelased. Neid võib ka mujalt olla. Sama nagu meie, mentorid. Tean ühte, kes on Prantsusmaal ja teine Norras, ning mina pole esimene torontolane, kes siit vestlusi pidas. Kaugel elades on ainuke väike mure ajavahega. Oleme siiski hakkama saanud, sest mu hommikupoolikud on ju enam-vähem vabad.

Ma tean, et minul ja paljudel minu kõrval, pole praegu eriti kõrge arvamine venelastest, aga kui keegi on tõsiselt huvitatud eesti keele õppimisest, siis tahan abiks olla. Tunnistan, et me oleme Luga natuke kikivarvul sõja teemast üle läinud. Mõistan, et tal on tegelikult suur mure, kuna Eestis sündinud vanem poeg elab oma perega Venemaal (noorem on hoopis põhjanaabrite juures, kuigi tal väike igatsus Eesti järele). 

Lu on minust umbes kümme aastat vanem. Ja kuigi ta eesti keel on päris hea, siis on tal praktikast puudus olnud. Ma olen ka aru saanud, et ega immigrandil ja immigrandil mõnes plaanis vahet pole. Kui saab hakkama omas keeles, siis kohaliku keele tundmine langeb kusagile viimaste vajaduste hulka. Mõtlen näiteks Kanadas hiinlasi, kelle kogukonnad on nii suured, et igaks eluvajaduseks leidub koolitatud tegelane, kes saab sind emakeeles aidata. Mõned valitsuse telefoniliinid lasevad sul tavalise inglise ja prantsuse keele kõrval ka hiina või muud keelt valida. Siin kõrval on pilt Covid-19 lehelt, kus pakutakse infot ma ei teagi mitmes keeles. Osa neist pidin ilmselt keeleteaduse eksamil professor Väärile oskama nimetada, aga on praeguseks teadmata ajurakkude vahele kadunud.

Nii et Eesti osas on mul silmad igal juhul palju rohkem lahti läinud. Me poleks pidanud nii varmad olema vestluses vene keele peale minema (jah, ma tean, et minagi olen sellest varem rääkinud, kuid otseselt kellegagi kokku puutudes on see palju-palju selgem). Mu venelanna ja ukrainlanna nimetavad sama isegi tänapäeva kohta. Kui osatakse vene keelt, siis mõni lausa ei hooli sinu soovist harjutada. Nooremad eestlased seda enam küll ei tee, sest neil on inglise keel võõrkeelena kindlasti palju tugevam, ja vene keelt ei tarvitse enamus isegi õppinud olla. Või nagu üks mentor just nimetas, siis vene keele õpetajatel on hetkel üsna räbal olukord Eestis. Siinjuures kaks huvitavat lugu. 

Lu on mulle öelnud, et kui ta oskaks eesti keelt nii hästi kui ma vene keelt, siis poleks tal mingit probleemi eesti keelega igal pool vaevata hakkama saada. Minu tänud talle sellise komplimendi eest. Kuigi ise tunnen, et kõnekeel oli mul nii roostes kui olla saab, või vähemalt alguses ikka päris korralikult. Nüüd hakkab juba paremini jooksma. Nii hästi, et pensionärina inglisekeelsest suhtlemisest eemal olles, oskasin täiesti mõtlematult pangas käies "Da!" öelda :D 

Aga tahtsin hoopis rääkida, kuidas Lu küsis: "Kas nemad ei õppinud siis eesti keelt ära?" kui jutustasin oma vene keele omandamisest. Mina ja mu õde kasvasime üles kahetoalises korteris, mida jagasime ühe vene perega (meil 11 ruutu, naabril natuke rohkem) Neil oli kaks tütart, üks meievanune, teine palju vanem. Ja "loomulikult" mängisime me vene keeles. Kuidas see mul selgeks sai, ma ei oska näpuga näidata, lihtsalt sai, nii et kooli läksin juba vene keel suus. (Soome keel ka passiivselt, sest meie peres vaadati ainult Soome TVd, aga see on juba teine lugu). Pean ütlema, et Lu on esimene, kes pead vangutades ja imestades taolise küsimuse mulle on esitanud! Aga võib-olla aitab kaasa see, et ta on sündinud Moldaavias, kuigi kooli ajal juba elas Venemaal vanaema juures. 
(Ülemisel pildil olen mina, mu õde, mu ema ja Alla. AI muutis selle minu jaoks värviliseks :-) Vahel mõtlen, kus ja mis Alla teeb. Kas eesti keel sai ikka selgeks või mitte. Ema nimetas kunagi, et vist oli Tallinnas venekeelses televisioonis töötanud.)

Ning teine lugu on seotud ukrainlanna eesti keelega. Ta ütleb, et satub natuke paanikasse, kui peab eesti keeles rääkima. Ühel korral helistas ta ametnikule, ja ütles kohe kiiresti eesti keeles: vene keeles, palun! Mispeale naine teise telefonitoru otsas (või kuidas seda nüüd tänapäeval peab kirjeldamagi) ütles: EI! Katja sai suure hädaga väikese eesti keele sõnavara toel kuidagi asja selgeks räägitud. Mispeale seesama naine teatas vene keeles, et näed, said väga hästi hakkama :D Mina ütlesin, et just nõnda ta õpib. Tegelikult nii me hakkamegi teist keelt kõnelema. Au ja kiitus sellele naisele (ehk on ta ise ka üks vabatahtlikest mentoritest :-)!

Aga aitab pikast lobast, sest tänapäeva maailmas peab ju kõik kiiresti käima. Kahju ainult, et keeleõpe sama kiiresti ei kulge. Igal juhul, kui keegi nüüd mõtles, kas mentoriks hakkamine on tema jaoks, siis tasub kindlasti proovida. See pole ainult keeleõpe, see on põnevad vestlused inimestega, kes elavad Eestis - või mõni mujal - kuid kelle kombed ja kultuuriline eripära võib väga erinev olla. Lõpmatult huvitav on sedasi teisi tundma õppida ja meile lähemale tuua. Lisaks muidugi saab kellelegi head ka teha ;-)

Põgenikena Eestisse

Nagu nimetasin, siis teen natuke kaastööd "Eesti Elule". Siin on artikkel, mille kirjutasin veebruaris peale Eestis elavate Ukraina põgenikega rääkimist. Sest andsin ka oma väikese sõrme kohalikule eestlaste organisatsioonile EERO. Nad on kogunud aastaid toetusi eestlaste jaoks Eestis. Läbi nende toetades saab toetaja Kanadas kehtiva kviitungi, mida siis tulumaksu jaoks võib kasutada.

Kuna "Eesti Elu" on artikli täismahus avaldanud, siis panen selle siia ka. Leppisime ühe põgeniku, Katjaga, kokku, et hakkame kord nädalas eesti keelt harjutama-õppima. Asjad ei läinud nii nagu plaanisime, me nimelt vestleme temaga lausa kaks-kolm korda nädalas :-)

“Me olime vaid 100km piirkonnast, kus langesid pommid ja käis sõjategevus,” räägib Kateryna Sytnyk, kui temaga interneti vahendusel vestleme. Ja ma jään mõttes arvutama, et see oleks sama, kui kusagil Toronto kesklinnas elades käiks sõda Barrie või Guelphi läheduses. Eestis võiks end Haapsalusse mõelda, kui sissetungija juba Tallinnas. Millised otsused tuleks vastu võtta, kui pere ja laste turvalisus on ohus.

Kaks aastat enne 2022. aasta Venemaa sissetungi Ukrainasse kaotas Kateryna oma mehe südamerikke tagajärjel. Kodus oli kolm last kasvamas ja ta ise kuuendat kuud rase. Raske oli üksinda hakkama saada, kui harjunud, et keegi on kõrval igatpidi toetamas ja abistamas. Ja nüüd oli ta veelgi raskema otsuse ees, kas jätta kodu Donetskis või loota, et sõda temani ei jõua. Noor naine imestab oma Tallinna kodus istudes, kust leidis ta jõudu ja pealehakkamist, et pakkida eelmise aasta märtsis kohver ja võtta ette tee teadmatusse. Suureks abiks olid talle ta 16-aastane tütar ja 13-aastane poeg, kes hoolitsesid väiksemate õdede eest, kes nüüd 7 ja 2. Aga nagu arutame, siis emades peituvad tihtipeale jõuvarud, mille olemasolust meil tavaelus aimugi pole.

Paljud on kindlasti näinud pilte ja videolõikusid rongidel põgenevatest ukrainlastest. Just nõnda jõudis Kateryna pere Poola piirile. Vagunites oli tihedalt inimesi, õhku oli vähe, sest aknaid ei tohtinud turvalisuse tagamiseks avada. Põgenikel oli küll süüa kaasas, kellel rohkem, kellel vähem, aga paljud polnud mõelnud vee peale. Seda jagati siis omavahel. Rongis pakuti tee jaoks kuuma vett, mida siis joomiseks jahutati. Poolas olid juba vastas abilised, kes korraldasid toitlustamist ja ööbimist. Ning muidugi kõigi Ukrainast saabunute edasitoimetamist. Kateryna mõte oli jääda võimalikult Ukraina lähedusse, et niipea kui saab, tagasi minna. Ta ei osanud küll Eesti peale isegi mõelda, sest tunnistab, et ega ta palju selle riigi kohta ei teadnud, kuid võttis ikkagi pakkumise vastu, sest muud kohad jäid veelgi kaugemale. Ta ei kujuta ka ette, et lendaks Kanadasse nagu mitmed kaasmaalased teinud.

Nad jõudsid bussiga Tallinna, kus pere leidis peavarju Pirita vanas hotellis, mis kunagi olümpiaregati jaoks ehitati. Esimest korda üle mitme päeva tundis ta kergendust. Lõpuks sai ta panna ukse kinni ja end lõdvaks lasta. Ei olnud vaja arvestada võõrastega, kellega nad mitu päeva ühiselt edasi liikunud ja ööbinud olid. Ta on ütlemata tänulik Eesti Pagulasabile, kes korraldas hiljem veel uue elamise leidmise ning selle sisustamise. Olid nad ju tulnud ära vaid lapsevankri ja ühe kohvriga, milles peamiselt ainult laste riided.

Tema lapsed on saanud abi psühholoogidelt, 13-aastane poeg käib siiani teraapias. Mõtlen siin lapsevanemana, et ega pole ilmselt väga kerge varateismelisena läbi elada nii mitu traumat. Isa kaotus, siis sõja tõttu kodu ja sõprade mahajätmine ning elama asumine riiki, millest eriti aimu polegi. Ei peagi väga imestama, kui hing selliste asjadega leppida ei suuda ning protest tõuseb isegi tavaliste asjade vastu nagu koolis käimine ja õppimine.

Pere on nüüdseks saanud Mustamäel püsivama elamise, mille nad tänulikult vastu võtsid, sest praegu pole neil kindlasti mingit võimalust ise valima hakata. Kaks vanemat last käivad Tõnismäele loodud Vabaduse koolis, kus nad saavad jätkata õpinguid nii ukraina kui eesti keeles. 7-aastane tütar õpib aga juba Eesti koolis esimeses klassis. Ta oli küll mures, kuidas hakkama saab, kuid siiani on kõik hästi läinud. Ukrainas alustavad lapsed kooliteed juba kuueselt, nii et ema lohutussõnad nagu oleks see esimese klassi uuesti läbitegemine, aitasid palju. Noorem laps käib eestikeelses lasteaias. Ukraina on lubanud mujal omandatud haridust tunnustada.

Kateryna on hariduselt raamatupidaja. Ta otsustas võtta kinni võimalusest teha läbi lühikese raamatupidaja kursuse, et tutvuda Eestis kasutatava terminoloogiaga ning põhimõtetega. Kuigi, nagu ta ise mainib, ega raamatupidamises palju erinevusi tavaliselt ei ole. Ta tahab teha kõik, et suudaks edaspidi ise peret ülal pidada ning poleks koormaks riigile, kus ta varjupaiga leidis.

Tema pere on kasutanud mitmeid võimalusi laagrite ja ekskursioonide kaudu tutvuda Eestiga ja Eesti ajalooga. Kateryna imestab, kui palju eestlased nõukogude korra ajal kannatasid. Millegipärast arvati, et Balti riikides oli olukord palju parem. Talle meeldib eestlaste lahkus ja abivalmidus, aga samas nendib nukralt, et ukrainlastes ja eestlastes on ikka hulga erinevusi. Ta igatseb olla oma maal ja oma rahva hulgas. Ta igatseb ka Ukraina soojust ja päikesepaistet, kuigi nimetab, kui palju kenam ja puhtam on Eesti võrreldes tema riigiga. Hinges on ta tagasi oma kodumaal, aga annab endale aru, et isegi kui sõda viimaks otsa saab, pole koheselt tagasikiirustamine tõenäoliselt kõige õigem. Ja siis kuuleb ta jutte, et kevadeks on kõik ehk läbi ning unustab igasuguse ettevaatlikkuse ja pakib mõttes juba kohvreid. Hetkel võtab tubli pereema elu päev päeva kaupa ning kõik otsused tulevikus teeb ikka siis, kui aeg selleks käes.

Mu teine jutuajamine on natuke lühem ja kuidagi veelgi kurvem. Olga (nimi muudetud vestleja soovil) kasvas üles Mariupolis, mis on tema sõnade järgi kõige kaunim terve ilma peal. Ta mõte oli seal vastu pidada, ning lootus suur, et sõda saab kohe otsa. Kui aga pommitamised ei lakanud ja kui ta ühel päeval oma ema koos mõne naabriga (kes olid lõkkel süüa tegemas) mahalastuna korterimaja ukse eest leidis, siis tundis ta, et ta peab leidma viisi, kuidas lahkuda. Ta oli juba oma Ukraina sõjaväes teeniva poiss-sõbra kaotanud ning isast ei tea siiani midagi. Ukraina poolele põgenemine oli keerulisem, ja kuna ta ise oli terve oma elu peamiselt vene keelt rääkinud, siis lootis ta, et Venemaa kaudu läheb ehk asi kergemalt. 

Olga ei peatu pikalt sellel, kuidas pidi kannatama alandamist ja mõnitamist vene ametnike poolt. Pigem nimetab, et õnneks leidus inimesi, kes olid nõus teda aitama. Koos ühe teise ukrainlannaga suudeti jõuda Narvani, kus juba eestlased neid vastu võtsid ning igat pidi aitasid. See oli tema jaoks meeletu kergendus, kuigi süda nutab Ukraina pärast siiani. Olga on leidnud tööd ühes kontoris, kuigi on hariduselt ajalooõpetaja. Ta on mõelnud õppida Eestis edasi, kuigi võib-olla mingit teist eriala, sest ta nimetab natuke kibestunult, et mis see ajalootundmine on aidanud, kui inimesed sellest midagi ei õpi. Ka tema tahab tagasi Ukrainasse, kuid arvab, et alustaks hoopis mujal Mariupoli asemel. Sest see linn on tema jaoks liiga palju valu täis. 

Mõlemad naised ei suuda aru saada, kuidas küll tänapäeval sellised asjad Euroopas juhtuda võivad. Nad pole kunagi varem nii suurt viha tundnud oma naaberriigi vastu kui nüüd. Ja ei oska ette kujutada, mis võiks muuta arvamust Venemaast. Samas räägin ma Katerynaga vene keeles, sest see on keel, mida me mõlemad mõistame. Ta õpib juba hoolsalt eesti keelt ning saame isegi natuke eesti keeles mõne sõna vahetada. Katerynaga lepime kokku, et võiksimegi iga nädal korra eesti keelt harjutada. 

Meie vestluse lõpul nimetavad mõlemad naised, kui tänulikud on nad kõigile, kes on ühte või teistpidi ukrainlastele toeks ja abiks olnud. Nad olid üllatunud, kui said teada, et nii paljud kanada-eestlased on oma toetusi Eestisse saatnud. Ilma kõige selleta oleks nende algus Eestis väga raske olnud. Nii et, kallis lugeja, kui soovid toetada Ukraina põgenikke Eestis, siis selleks on kõige lihtsam ja parem viis oma annetused EERO Kanada kaudu teha. Nemad väljastavad ka tulumaksukviitungi, mis kehtib Kanadas. Iga sent, mis jõuab Eestisse, ei aita ainult põgenikke vaid on toeks ka Eesti riigile, kes ei pea kasutama varasid, mis on mõeldud eestlastele endile elamisväärse elu tagamiseks. EEROcanada.com lehelt leiab rohkem teavet toetuste tegemise kohta.

Veebruar 2023

Uus kümnend juba täies hoos

Pool-pensionärina (ma töötan ikka natuke panga heaks ja kirjutan pisut rohkem siinsele eestlaste lehele "Eesti Elu" ning olen peale kooli ühe pisipreiliga koos) on aeg lennanud linnutiivul :D Põhiline muidugi, et kui hakata mõtlema, kuhu ta siis õieti lennanud on ja mida ma  teinud olen, siis ei oskagi näpuga näidata, mis ja kuidas. Pean siinjuures muidugi lisama, et tegelikult on mu teine, kinnine blogi (kuhu mahub mõni tuttav lugeja veel juurde), ikka täiesti elus ja ma täiendan seda igapäevaselt (või vahel mõni päev hiljem, aga ikkagi iga päeva kohta mingi mõtte jättes). Eks sellepärast ununeb ära, et mul siin ka midagi olemas on. Sel aastal saab juba 17 aastat täis. Nii et varsti valmis iseseisvalt ellu astuma või siis hoopis kõrvale tõmbuma.

Üks tähtpäev läks mul siin veebruaris mööda. Astusin sirge seljaga üle uue kümnendi. Ja kuigi ma tunnen, et mingit vahet pole, ja alles hiljuti pakkus keegi mind paarkümmend aastat nooremaks (aga ma ei imesta, sest ta nägi mind ainult läbi ekraani, ja see võib vabalt kõik kortsud "õige" valgustusega sirgeks siluda), siis ikkagi olen jõudnud aega, kui isegi valitsus märku annab, et nad pole vastu, kui varsti pensionile jään :-)

Ja muidugi oli meil aprilli lõpus koos brittide kroonipärijaga samal päeval 36. sõrmuste sõrme panemise aastapäev (prints Williamil ainult 12). Kuna kaasa mul juhtumisi tööl, siis oli vaja talle saata sellekohane tervitus. Tegin enda arust super ilusa pildi, aga ta millegipärast ei sattunud vaimustusse. Kuigi natukese mõtlemise järel, saatis siiski oma tervituse vastu. Ega midagi pole öelda. Sellepärast me nii kaua koos oleme olnudki, et kes see teine meile pilku peale viskaks :D Aga lilled, mis ta kinkis, olid imeilusad. Loomulikult potililled, sest need püsivad palju kauem minuga. Vahel isegi aastaid, ning meenutavad sündmust või tähtpäeva, millal need sain. Lõikelilled on ju ka ilusad, kuid ainult niiiiii lühikest aega.

Pean ütlema, et viimased aastad on töö ja pandeemia ja muude kohustuste kõrval väga kiired olnud. Ma ei märganudki vahepeal, kuidas mõned blogid on maksumüüri taha pugenud. Õieti ühe blogija postitus "äratas" mind üles. Milles ta seletab maksustamise põhjuseid. Sain äkki aru, miks ta viimasel ajal nii lühidalt kirjutas. Oh, mind naiivitari küll, sest nägin alati vaid sissejuhatavat osa. Ta on küll ainuke, keda ma jälgisin ja kes tasu ootab. Teistest ma eriti ei hooli. Isegi kui ühe puhul mõtlesin korraks, kas anda uudishimule järele ning vähemalt paar kuudki lugeda, miks ta elus läks nii nagu läks, aga otsustasin, et sellistest teadmistest ma rikkamaks ei saa, pigem ikka vaesemaks (st rahakott läheb kõhnemaks ning kas alati ongi hea teiste draamast osa saada, kui oma elus küllalt draamat, või noh, lihtsalt elu). 

Sisuloojatest olen mõnda "juutuuberit" toetanud Patreoni kaudu, kuid viimaks loobunud ka sellest (ja hoopis Ukraina heaks raha annetanud). Sest lõpuks, kust läheb piir. Kui hakata kõigile isegi natukene maksma, siis kokkuvõttes on asi ikka üsna kulukas. Ja kuigi olen siin väljamaal pensionär, siis nagu olen lõpmatuseni korranud, ei tähenda, kus oled, pensionärina pole sa kusagil kullamägede otsas. Kui just endal pole küllalt vara kogutud, või oled õnneseen olnud tööga, kust saanud suurepärase pensioni kaasa (mida järjest vähem ja vähem siin riigis juhtub). Ma ei hakka kummagi osas väga kiitlema. 

Jäin siin ühel päeval veel mõtlema, kas blogimaailm enam ongi sama, mis kunagi alguses. Ma ei teagi kohe, kuidagi sõbralikum ja "kambamehelikum" oli kõik. Huvi pärast guugeldasin, mida tark internet ja nüüd siis AI (ehk tehisintellekt) arvab. Kokkuvõttes saan teada, et kuigi blogimine blogidena on ikka täiesti elujõus ja ei näita märke, et kuhugi kaoks (isegi kui populaarsus vähenenud), siis on ta kindlasti muutunud. Muutunud just nõnda, et sellest on saanud paljudele töö ning tuluallikas. Personaalseid blogisid on palju vähem kui varem. Põhilised lugejad jäävad sinna kusagile keskea kanti. Nooremaid näeb järjest vähem. Sest elu on kiire ning palju parem on suhelda Discordis ja lugeda Redditit, või TikTokis lühivideo postitada. Rääkimata näoraamatust või Instagramist, millest on saanud justkui miniblogid. 

Ja tegelikult pole mul ju midagi kõige selle vastu! Arvestades, kui kiirelt aeg võib mööda rutata. Mõnes mõttes olid need blogid, millel polnud konkreetset teemat ja lobisesid kõigest ja ei millestki, kirjade kirjutamise järg. Kuna aga elu on täis nii palju uusi võimalusi ja ka meelelahutust, mida võid igal ajal ükskõik kui palju tarbida, siis pole siin midagi vaja kirju kirjutada, parem lühikesi sõnumeid saata. Ja oma eluga edasi kiirustada :-)