23.08.11

Põhja-Ameerika mustad karud



Marinelandis on üks tore nurk pühendatud Kanada metsaelanikele. Aukohal muidugi must karu, keda võrreldes Eesti umbes pooletuhande pruunkaruga on Ontarios umbes sada tuhat. Muide Eesti pruunkaru, mis vist umbes siinse musta karu mõõtu, või pisut suurem, on hoopis grislikaru lähedane sugulane. Õnneks pole ma veel kummagagi looduses silmitsi seisnud, näinud neid ikka tugeva aia tagant, kuigi musta karu olen turvaliselt autoaknast piilunud, nii nagu ka Eesti pruunkaru (olime Lõuna-Eestis klassiekskursioonil, kui üks otsustas üle tee tatsata). Seekord nägid Tom ja lapsed siiski ihusilmaga looduspargis karu ära. Seda kuulates ohkasin kergendatult ja kurvastus oli kui käega pühitud, et mul enam polnud jagunud puhkusepäevi nendega koos matkale minekuks. Tegelikult on Põhja-Ameerikas viimase saja aasta jooksul karu hammaste vahele vaid viiskümmend kuus inimest jäänud. Algonquin'is, mis Ontario kõige tuntumaid rahvusparke ja kataks kuuendiku Eesti pindalast, on vaid kaks registreeritud surmajuhtumit.


Marinelandis on musti karusid kohe päris mitu. Inimesed vaatavad ülevalt alla nende eluplatsile. Servas on vesi, kuhu karudele meeldib end jahutama seada ja muidugi maiustusi nuruma minna. Ega niisama oma toitu ei tohi neile loopida. Võid osta vahvlitopsi pandud maisipalle (sama mis näiteks Marile meeldib väga hommikul kõhutäiteks süüa). Karud on päris osavad, püüavad palle suure täpsusega suhu. Ja kui taevast sadav "manna" otsa saab, antakse käpaga märku: "Hei, ma olen siin! Viska aga veel midagi mulle!" Eks siis või ka vahvlitopsi allapoole teele saata.



Karud hoiavad tavaliselt inimestest eemale, kui inimesed neid just pole ära harjutanud, et kusagil (näiteks prügikastis) toitu on. Omal ajal olid inimesed hooletumad, kui käisid matkadel. Jätsid toitu ja prahti laiali. Nüüd ollakse palju hoolikamad ning nii on ka metsarajal kohtumised karuga vähemaks jäänud. Teadjamad väidavad, et üheksakümneviiel korral sajast eelistab karu inimhääli kuuldes kiiresti jalga lasta. Neljal korral jääb ta uudishimust piiluma, kes seal tema aladel ringi tatsub ning vaid ühel korral on sul õnn (või õnnetus) ehk teda ihusilmaga ise näha. Mida põhja poole, seda suurem tõenäosus, et karu tavaline "nähtus" on. Ühel seminar olles, kuulasin kerge õudusvärinaga Thunder Bayst pärit naise lugusid, kuidas ta hommikul aknast välja vaadates tavalise nähtusena mõnda karu tagaaias toimetamas näeb. Umbes nii vist nagu Torontos pesukarud aedasid vallutavad.  


Oleme püüdnud kõiki oma Eesti külalisi alati loodusesse viia ning loomulikult hoiatanud, mida karu nähes peaks tegema. Arvamine, et parim on surnut mängida, on viimane, mida musta karu puhul teha tohid! Ründav must karu on kiskja, kes ei hooli, kas sa hingad või mitte. Ta tunneb et peab näiteks oma poegi kaitsma või on tal kõht tühi ja ta pistaks sind ükskõik millises pakendis kinni. Grislikarud, kes tegelikult Eesti pruunkarudele palju lähemal seisavad, sööstab pikemalt mõtlemata kallale, kui tunnevad end ohustatuna. Kui siis liikumatult lamama jääda, kaob neil heal juhul huvi sinu vastu. Soovitav ei ole siiski nii kaua hinge kinni hoida, kuni näost siniseks lähed. Kuna grisli võib sind väiksemal või suuremal määral räsida, on arukas end võimalikult pisikeseks teha ning kätega pead kaitsta.

Kõige parem on hoopis karuotid eemale hirmutada. Mööda metsateid matkates võiks valjult vestleda, isegi kui rajal üksi liigud. Nõnda annad eemalt märku: „Mine parem ära! Mina tulen!“ Kui iseendaga jutuvestmine ei taha hästi õnnestuda, võiks vilistada või lauluviisi üles võtta. Minusuguse kehva lauluoskusega inimene hirmutab kindlasti ka kõik ülejäänud metsloomad ja sitikad ära. Ja muidugi ei tohi unustada metsas ööseks toit seljakotiga nii kõrgele oksa otsa tõmmata, et püstitõusnud või oksa peal kõõluv karu sinna ei ulatuks. Ning kindlasti-kindlasti vaata üle, et mõni komm või küpsisepuru või hambapasta või midagi muud, mis hästi lõhnab pole kusagile taskusse jäänud, kui öösel telki puhkama heidad.

Nüüd olete kõik õpetussõnadega varustatud, kuidas täpselt Kanada metsas hakkama saada, kui juhtumisi sinna satute :)

1 kommentaar:

  1. Eestis ei ole õnnestunud karu kohata, aga see-eest oli meil see õnn lausa korduvalt Yellowstone'i rahvuspargis. Nägime juba esimesel päeval noort pruunkaru, kes metsa all kõndis ja meie seisva auto ees tee ületas. Hiljem nägime musti karusid paaril korral vara hommikul ja hilja õhtul. Õnneks olime kas kaugel eemal või autos. Paari turistiga vesteldes selgus, et Yellowstoneś korduvalt käinutena ei ole nad kordagi karu juhtunud nägema, nii et meil vedas.
    Samas on seal šanss päris suur, arvestades, et seal elab 500 grislit suht väikesel territooriumil. Hirm oli veidi naha vahel küll, kui matkaradadel ringi liikusime ja oma ettenähtud "lärmi" tekitasime kas plaksutamise, laulmise või vilistamisega. Kahju oli neid uhkeid suuri loomi näha hiljem ühes karude loomapargis kitsikuses ja igavuses.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.