06.08.11

Black Creek Pioneer Village


Black Creek Pioneer Village on midagi Vabaõhumuuseumi sarnast. Muuseum on ehitatud vana farmi maadele, kus aastal 1816 Saksa juurtega Daniel Stong oma verivärske pruudi Elizabethiga oma kodu sisse seadis. Nad ehitasid oma esimese väikese palkmaja, mis ikka samal kohal. 100 aakrit maad sai puudest lagedaks põllu- ja karjmaaks. Aastal 1958 müüs viimane Stongide järeltulija (kes ikka veel 1832. aastal ehitatud majas elas) oma varad ning paar aastat hiljem avati seal muuseum. Toronto loodenurgas on praeguseks pea 40 19.sajandi hoonet kodu leidnud. Enamus neist on pärit Torontost ja ülejäänud Ontariost. (Video)


Sellel laenatud pildil on näha vana palkmaja (keskel valgete triipudega), kus Stongide pere elas koos 7 lapsega 16 aastat. Siis koliti punasesse kahkorruselisse majja 1832 (muidugi taas oma kätega ehitatud), kus sündis veel üks laps. Palkamaja oli nii väike, et esimese hooga on raske ette kujutada, kuidas kõik sinna ära mahtusid!


Muuseumi alal elavad loomad ja linnud pakuvad lastele palju rõõmu. Kus sa linnas ikka neid enam näed...



Mõned pildid tubadest. All paremal on kõrtsi/hotelli suur tuba, kus ilmselt pidusid peeti. Ülemine pilt rattast äratas uudishimu. Lahke proua seletas, et sinna sisse pandi koer jooksma ja nii sai teoreetiliselt kergemini koort võiks muuta :)


Ma imestasin alati, miks siinsed rauast pliidid nii madalad olid. Vastus oli väga lihtne. Suppi keedeti hästi suurtes kõrgetes pottides, mis omal ajal lahtisel koldel rippusid. Need pidid ju pliidile mahtuma, et perenaine ulatuks supikulpi keerutama. Ajaga muutusid potid väiksemaks, aga piliidid jäid samaks :)


Kooliajast mäletan seletusi, kuidas teemaksu võeti. Siin tunnistus, et see tõesti toimus :) 19.sajandi keskel tehti seda väga usinalt, eriti plankudest ehitatud teede maksustamist.


Mulle meeldib, kuidas muuseumis on "valvurid" ajastu riietuses. Kõik on väga abivalmid ning jagavad hea meelega seletusi. Küsimustele on neil alati vastus olemas. Lisaks demonstreeritakse päeva jooksul toidutegemist, kangakudumist (vaipu või saia saab poest hiljem osta), jne. Eriti huvitav oli hoiustamine. Lahke vanaproua tunnistas, et ta ei julgeks ühtegi vanade retseptide järgi tehtud hoiust lauale panna :) Tol ajal ei pestud/keedetud klaaspurke. Kui silmaga vaadates oli see puhas, siis kõlbas kasutuseks küll. Mingeid kaase ju polnud, nii et peale seoti leotatud seapõis. Munad kaeti vahaga. Teoreetiliselt peaks need kaua vastu pidama, vähemalt küpsetamiseks, kuid nad pole praegu igaks juhuks seda küll teinud. Muide, just siin muuseumis, pea 8 aastat tagasi, kui Mari klassil nädal aega tunnid vanas koolimajas toimusid, tekkis mul mõte leivamasin muretseda. Ma pole seda otsust kordagi kahetsenud.


Koha peal võib ka vilja jahvatamist vanas vesiveskis jälgida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.