13.08.11

Pisut kultuuri


Sel neljapäeval viisin oma noorpere teatrisse muusikali "Billy Elliot" vaatama. Kirke sõbrannad olid seda näinud ning kiitsid väga. Ma siis otsustasin, miks mitte ise seda vaatma minna, sest ega me väga tihti teatrisse ei satu, ja peamiselt just soolaste piletihindade pärast. Kõige odavamad piletid sellele etendusele algasid neljakümnest dollarist ja jõudsid kuhugi 170 dollari piirimaile. Eks me pea oma valikuid tegema... Kas hoida raha kokku veelgi kallimate lennupiletite jaoks, et ikka Eestisse saada või kulutada raha siin meelelahutuseks... Etendus ise oli kena, kuigi mitte just vaimustav. Noor peategelane tantsis küll imekenasti. Meie Eesti külalisele tegi aga kõige rohkem nalja see, kui vaheajal pingiridade vahele teenindajad suurte korvidega ilmusid ning maiustusi, jäätist ja vett müüsid :) 


Canon Theatre ise on päris vana hoone. Kohe-kohe 100 aastane. Kunagi vodevilliteatri ja kinona tegutsenud koht, toob nüüd lavale peamiselt muusikale. Oma olemuselt meenutab ehk pisut Vene teatrit. Seal on vana ajastu hõngu. 


Paar nädalat tagasi neljapäeval oli aga meil teine tore kultuuriüritus. Läksime Mariga kahekesi Eesti Majja Tartu kellade ansamblit kuulama. Olime mõlemad lummatud nende esinemisest! Ise olen kunagi Arsise mängu nautinud, kui nad Torontos käisid ja teadsin mida oodata. Marile oli see täiesti uus kogemus. Kuid tema oli just see, kes arvas, miks me ei läheks. Kokku oli alla 25- aastaseid pealtvaatajaid umbes täpselt 5. Ülejäänud kippusid sinna kõrgemasse ikka jääma. Millest on mul natuke kahju, sest olen kindel, et nooremad oleks samamoodi etendusest vaimustuses olnud. Siin on "Eesti Elu" artikkel (Erik Purje autoriks) ja lühike video nende imepärasest mängust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.