Detsember

Vahepeal on jõulud jõudnud tulla ja peaaegu minna. Nüüd ootame aastavahetust. Toomas käis kuu algul Mariga Kuubal ning siis juba lendas Eestisse. Mõtlesin  sügisel, et ema jaoks on need esimesed jõulud, kui ta üsna üksi on (isa hooldekodus). Rääkisin lastega läbi, kas nad oleks nõus, kui isa pole jõulude ajal siin, ning siis juba läksin selle jutuga Toomase juurde. Talle meeldis mõte, peaasi, et töö juurest vabaks saab.

Kes oleks võinud arvata, milline ajastus lõpuks paika langeb. Ta oli jõudnud vaevalt kaks päeva Eestis olla, kui sai kurva kõne Benita kodust. Nii ei jõudnudki ta veel isa enam näha. Kuigi samas tunnistas, et ehk nii oligi parem. Sest suvest on viimased mälestused, kuidas ta vanematega suvila ja Vääna ranna vanadel radadel jalutas. Muidugi oli hea kohapeal olla. Selle asemel et siit Torontost kiiruga kohale sõita. Emalegi sai ise sõnumi koju viia. Ühtepidi olime vanaisa juba ammu kaotanud, kui Alzheimer oma tööd tegi. Teistpidi on ikkagi kurb. Ma ise käisin järgmisel päeval jalutamas, ja äkki olid silmad pisaraid täis. Iga lähedase inimese lahkumine on nii lõpmatult kurb.

Ülemisel pildil on Jaan kõige parempoolne. Sündinud 1932. Oli kahekordne Eesti meister teivashüppes (1958 ja 1959), aastatel 55 & 56 kolmas, ning 57 teine. 50ndatel oli oma tulemusega 4.10 paremuselt kolmas (parim tulemus 4.20). Elukutselt ehitusinsener, peale pensionile jäämist tegi ehitusjärelvalvet. Nii mõnigi meile tuttav hoone on tema terava silma all püsti pandud (tuleb esimesena meelde restoran Paat, aga ka Tallinna krematoorium - pole ime, selle rajaja on meie hea sõber). Vasakpoolne on Martin Kutman, kellelt on ka eluloo raamat minu meelest ilmnunud. Jaan on ka NSVL meistrivõistlustel võistelnud, jäänud küll 26.kohale.

Ja nõnda me siis olime siin jõuluõhtul kolmekesi. Kirke saabus juba õige varakult, sest neljapäevast alates oleme jälle kassiomanikud. Ta polnudki jõudnud kassi veel vaatama tulla. Kiisu ise on juba poole aastane. Väike sinihall siberi kass Ukko. Nimega oli ka meil pisut arutlust. Mari arvas, et Tiramisu oleks parim nimi. Kirke ja veel mõni teinegi kiitis heaks. Minu meelest oli aga see liiga pikk. Isegi kui me hakkaks teda näiteks Miisuks kutsuma. Pakkusin Manna ja Kiwi. Kuid kumbki ei sobinud. Siis käisime siin jalutamas ning ma arvasin, et näiteks Uku sobiks. Kõik jäigi sinnapaika, kuni tuli kätte neljapäev, ja Mari hommikul teatas, et see Ukko nimi hakkas talle väga meeldima :-) Mul ükskõik, kas Uku või Ukko, mõlemad ju ühed ja samad äikesejumalad, üks ainult soomepärane. Ongi toredam. Nii palju siis nimepanekust. 

Mõni on küsinud, miks me mõnele koduta kassile kodu ei pakkunud. Aga muidugi sai siberi kass võetud ikka Mari kassiallergia pärast. Ega meil palju valikut pole. Kas elame kassita või võtame mõne, kelle puhul Mari ikka majas hingata saab :-) Siiani on ta olnud samas ruumis pisikese uue asukaga, ning ei mingeid tunnuseid. Nii et läks väga hästi. Pöördusin samasse kohta, kust Mangogi pärit oli. Seekord ei pidanud ma õnneks täitma pikka küsitluslehte, kas ikka sobin kassiomanikuks. Lõpuks oli veel vaja kontraktile alla kirjutada. Ei käigi kõik niisama ;-) Neil on ka õigus kass tagasi võtta, kui tekib kahtlus, et me ei hoia teda korralikult. Ja meil ka õigus tagasi anda. Ukko on mingis kasside registris kirjas, nii et saaks isegi näitustel käima hakata. 

Praeguseks hakkab Ukko juba rohkem meie koduga harjuma. Alguses olime ikka natuke mures, kas ta üldse sööbki. Õnneks tuletas Kirke meelde, et Mangoga läks umbes paar nädalat enne, kui ta täiesti kodunenud oli. Ja julges mujale ka avastusretkele minna. Praegu on meil värav Mari toa ees, et ta kuuleks hääli ja võiks koeri nuusutada. Ja koerad teda ka. 

Suurt jõululauda me ei teinudki. Lõuna ajal tellisime sushit ja õhtul küpsetasin mee-küüslaugukastmega sea sisefilee tüki. Tuli ootamatult hea. Hästi mahlane ja mõnus. Ja läks väga kiiresti! Ma sel aastal ei jõudnudki verivorstide tegemiseni, sest neid müüakse nüüd ühe eestlase pereretsepti järgi tehtuna poolakate poes. Ostsin kaks tükki, aga teadsin, et ega me ei jõua seda ära süüa. Nii et jäi oma aega ootama. Muidugi tegime oma jõulujalutuskäigu. Ilma selleta ei ole jõulud päris jõulud. Välja arvatud muidugi see, et meil sajab ja on suhteliselt soe. Kingitustega olime üsna tagasihoidlikud. Ma ei hakanud isegi pakkimisega vaeva nägema, vaid kasutasin kahte pappkasti. Mis tegi tüdrukutele lõpmatult nalja. Kuigi ütlesid, et kiidavad väga heaks. Heaks kiitsid ka kõik sõbrad, kellele nad pakkidest pildid saatsid :D

Kassid ja tolmurobot

 Kassidest edasi rääkides, pean tõdema, et üks asi läks viltu. Nüüd ei teagi, kumb sai pahandusega hakkama, kas Mango või Lilith, aga Kirke köögis leidsin ühel päeval katki kukkunud klaasist veekeetja. Mõlemad kassid vaatasid iseenesest mõista sellise näoga mulle otsa, nagu poleks nad elu sees mingist keetjast kuulnud ega näinud. Mango käis küll näugudes kokku lükatud kildude ümber, aga ma pole veel kasside keeles väga tugev. Ilmselt muidugi ei saagi, kui mul kodus ainult koerad on. Mis ei tähenda, et ma koertestki hästi aru saaks :-)

Panin mingi hetk kingiks toodud tolmuroboti käima. Mis oli päris hea mõte, sest see leidis veel mõne klaasitüki üles. Olin natuke mures, kui hea masin päriselt on, sest valisin ühe odavama variandi (just vaatasin, et sain 160 taala eest kätte, kui nüüd on juba hind üle 200 läinud). Inimeste arvamused olid üldiselt väga head. Isegi nendel, kellel kodus neljajalgseid. Tegin kohe kindlaks, et tolmukogumiskarp on palju väiksem kui minu omal. Samas on meil kodus hulga suurem pind, mis vajab puhastamist ja vahel on mul kuri kahtlus koerte karvade võimes iseseisvalt põrandal paljuneda, ilma et koerad kuidagi kaasa aitaksid. Minu robotil on lisaks võimalus veekarp külge panna, ning lasta tal põrandaid pesta. Kuigi siiani on see teooria tasemel, sest pole veel katsetanud. Midagi peab enda teha ka jääma. 

Tolmurobot on üks eriliselt hea abimees. Isegi kui ma kunagi esimest taolist vaatasin ja mõtlesin, kas siis tõesti on raske tolmuimejaga ringi käia. Ma ei teagi, kuidas ta suudab seda teha, kuid põrandad tunduvad kohe eriliselt puhtad. Ilmselt ehk sellepärast, et käib mitu korda maja üle. Olen ka lõpuks jõudnud nii kaugele, et lasen tal regulaarselt kaks korda nädalas minu heaks töötada. Mul on pandud telefon helisema, et ära ei unustaks. Ja enne kui keegi jõuab tulla seletama, kuidas roboti peaks saama sobivaks ajaks tööle programmeerida, siis siin on üks väga suur AGA. Kui kodus loomi pole, siis palun väga, suurepärane mõte. AGA kahjuks on nõnda, et mõnikord ei suuda kassid-koerad kontrollida, mis neil ühest või teisest otsast välja tuleb, ja kui sa siis kodus pole, võid astuda enda arust ära koristatud tuppa ning avastada, et mingi ollus on ühtlaselt põrandatele määritud. Nii et ilmselgelt on parem, kui mina olen programmeeritud :D Netist võib lisaks hulgaviisi poolkurbadest, poolnaljakatest juhtumitest lugeda, kuidas näiteks peale seda, kui mingi pruun ollus elutoas laiali laotatud oli, astus väike laps üle põranda ja hüppas rõõmsalt emme-issi juurde voodisse. 

Kassid võtsid üllatavalt hästi uue "pereliikme" vastu. Natuke kahtlustavalt piiluti uut liikuvat asjandust, ja mindi ettevaatlikult eest ära. Õnneks siiski agressiivseks ei muututud. Nii et sobib majja küll ehk võiks öelda cat approved.

Kõige selle kõrval oli mul eriliselt hea meel, et arglik must kass ronis ühel hetkel tasakesi mulle kõhu peale. Olin just diivanil end mõnusalt välja sirutanud, et ajaviiteks midagi vaadata, kui kiisu minu lähedust otsis. Ilmselgelt on inimestega harjunud loomal ikka kedagi suurt ja sooja kõrvale vaja, kes teda siis kõrva tagant ja kurgu alt sügaks. Mul polnud telefoni käepärast, ei saanudki pilti klõpsida, aga vahel võivad mõned asjad lihtsalt mälestustesse tallele jääda. Kassid on ikka niiiiii väga armsad.

Et nüüd koerad end kuidagi kõrvale jäetuna ei tunneks, siis siia lõppu veel tänahommikune foto enne välja minekut. Oh, ja Kirke jõudis Hawaiilt kenasti tagasi. Välja arvatud see, et lend hilines ning LAs jäi vaevalt pool tundi uuele lennukile jõudmiseks. Nemad jõudsid, kuid kohvrid mitte. Üle 30 kohvri jäid maha. Täna-homme peaks siia jõudma.

Kassiistuja

Ilmselgelt pole "kassiistuja" sõna olemas. Ma võtsin lihtsalt keeleuuendaja rolli ja võlusin inglise keelest otsetõlkes välja. Cat sitter on isik, kes on lahkelt andnud nõusoleku pererahva eemaloleku ajal nende kassile või kassidele pai teha. Vahepeal ka natuke süüa anda ja liivakasti puhastada. Taoline tegevus ei tarvitse alati üldsegi omakasupüüdmatu olla ning teenust pakutakse lausa ametlikult raske raha eest neile, kes tahavad korrakski kasside juurest näiteks Kariibimere saarele puhkama minna.

Minu õlgadele langes kassiistuja roll, kuniks Kirke oma hambatehnikust kursuseõe pulmas ära käib. Ja üsna kaugel. Lausa Hawaii saarel. Mis tähendab, et mina olen ainuke, kes pole seda kohta meie perest külastanud (see tähendab Hawaiid ja mitte korterit). Kui välja jätta koerad ja kassid. Ja jänesed, kes aias hüppavad. Või saaks neid pere hulka lugeda? Skunk, kes aegajalt öösiti meid oma lõhnabuketiga üllatab, võib naabriperre kolida. Anname siin majas kõik ühel häälel selleks loa.

Kirke juures elab meie siberi kass Mango, kelle neiu endaga kaasa võttis, kui välja kolis. Ühel hetkel tekkis neile veel üks must pikakarvaline kõuts, kes tuli varjupaigast. Kas nüüd sellepärast või lihtsalt geenidest, aga ta on eriliselt arglik isend. Vaevalt annab näole, kui me külas käime. Mõnikord näen ainult tema rohelisi silmi kusagilt piilumas. Tumeda voodi taustal võib ta vahel täiesti ära kaduda :D Kui siis keegi prooviks näpata ukse kõrvale tõstetud veinipudelit, siis tasub ettevaatlik olla, sest ega kasside puhul ei tea kunagi, mis ja kuidas. Ning ei ole mõtet hakata proovima, kui teravad ta küüned või hambad on. Kirke teab hästi, kuhu pudelid ära panna ;-)

Vaesed kassid olid ikka väga hädas, kui perenaine ära. Ei ole ka enam ju perenaise poiss-sõpra seal. Sest nende teed läksid eelmisel suvel lahku. Siis kui Kirke minult jah-sõna välja pinnis. See tähendab, kui ta teadis, et olin panka pensionile jäämise ehk lahkumisavalduse sisse andnud. Ta arvas, et ma jätkaks tööd, kui ütleb, et nad pole enam koos. Ikka laenu pärast, mis meil korteriostuks majale võetud on. Aga ma ei arva, et see oleks mu otsust mõjutanud, sest olin nii valmis kui valmis lõpetama orava moodi rattal jooksmise. Selle kõige kõrval on olnud huvitav asjade areng tema exiga. Sest meie saame noormehega endiselt hästi läbi. Ta et peaaegu käis minu ja Mari õlal nutmas, kui see juhtus. Paar päeva tagasi arutasin Taanieliga, kas ta oleks nõus ühte ukraina peret autoostu juures abistama, et neid ninapidi ei tõmmataks. Olen veel ühe pere "omastanud", kus ema on töötanud perearstina (kardan, et tal saab raske siin samamoodi jätkata) ja isa on meistrimees. Neil on kaks väikest last. Oh, ja Kirke ex oli nõus aitama ;-)

Aga nüüd läks jutt ju kassidest eemale. Igal juhul on see must kass - Lilith - ilmselt nii suures inimese läheduse puuduses, et viimaks julges ta mind nuusutama tulla, ning lõpuks andis loa väike paigi teha. Samas näen, kui pinges vaeseke on. Iga hetk liiga kiire liigutuse või mingi müra peale valmis põgenema. Loodetavasti ta ikka mäletab tulevikus ka, et ma olin hea seltsiline ;-)

Ning... mis te arvate, millega tegeleb üks ema, kes satub omapäi lapse korterisse. Ei, üldsegi mitte teleka vaatamisega (noh, peaaegu), vaid enesest mõistetavalt koristamisega :D

Ning loomulikult tekkis mul suurepärane mõte, et lapse sünnipäevaks kulub üks tolmurobot kõvasti ära. Nüüd vaja see veel enne Kirke kojutulekut üle kontrollida, kas ikka töötab hästi. Ning võib olla muuseas vaatan veel mõne Ringvaate saate. Äkki poeb Lilith mulle lõpuks isegi sülle!

Jälle mina Torontost nr 2

Eile oli esimene päev kahe nädala jooksul, kui ma tundsin, et söögiisu on tagasi tulnud. Mis peaks olema küll üks hea märk. Isegi, kui ma olen õhtuks üsna väsinud. Eriti, kui päeval olen olnud tööga seotud ja arvuti taga istunud. Aga mingi uus energia hakkab tagasi tulema.

Ma pean ka tunnistama, et mu tuju on käinud väga üles alla. Kuna ma pole ju tegelikult nii pikalt väljas "inimeste seas" olnud (mitte et tänasel päeval just keegi seda väga prioriteediks peaks), siis olen olnud omamoodi mullis. Minu jaoks jäi elu seisma, kui alles hakati suurema häälega rääkima, et kõik Kanadasse tulijad peaksid end teistest isoleerima. Olen ainult uudiseid lugenud ja kuulanud seda, mida Toomas minuga jagab. Pean ütlema ka, et kuigi mul oleks justkui palju vaba aega lugemiseks, siis see on millegipärast viimane, millega tegeleda tahaksin. Sirvin pigem ka uudiste kanaleid ja siis teises äärmuses möldisin end TikTok kasutajaks. Sest mu teine pool, mis mullist välja jääb, kipub vahel pisut väga masendavalt kogu maailma nägema. Siis, kui süvenen, mis tegelikult käimas on. Nii et need TikTok lühikesed üllitised on suurepärane võimalus kõigest ja kõigist välja lülitada. Muide, Kirke teatas eile, et temal on nüüd ka konto. Khmm...khmm... jälle on emme kiirem olnud 😄 Ja kuna mulle meeldib torkida ja uurida selliseid asju, siis pidin endale selgeks tegema, kuidas päriselt asjade üleslaadimine käib. Nii et ühe postituse tegin ka, sellise hästi tagasihoidliku kassifotodest, millel on üks laik... Kirkelt 😁

Aga nüüd natuke jälle uudiseid Torontost. Kõigepealt on nüüd Torontoski kohustus võõrast või sellest, kellega sa koos ei ela 2 meetrit eemal hoida. Kui sa seda ei tee, siis võid kuni 5 tuhat dollarit trahvi saada. Nagu Toomas on kinnitanud, siis politsei on palju suuremate jõududega väljas. Nii et parem sellest reeglist kinni hoida. Mul on igaks juhuks olemas ka kiri töö poolt, milles kinnitatakse, et kui ma õues olen, siis liigun töö ja kodu vahet. Ma pole veel kuulnud, et kedagi just väga vahele võetud on. Aga parem olla valmis.

Vaatame, kuidas tullakse toime ühistranspordiga, kus teatud liinid on väga täis olnud. Eriti pahased on tervishoiutöötajad, kes peavad hommikul täis bussides või trammides tööle sõitma (väga palju haiglaid asuvad Toronto kesklinnas). Ühistransport on nüüd välja hõiganud, et nad suurendavad siiski busside arvu tihedamatel lõikudel. Ning on tulnud ka korraldus, et üle 10 inimese ei tohiks vagunis olla. Samas... Ontario juht on ka nimetanud, et vajalike töötajate nimekiri pidi varsti natuke lühemaks minema (ma juba nimetasin, et minulegi tundus, et kes siis õieti kodus on...) Näeme, mis saab.

Veel üks suurem uudis on see, et kõik rahvarohked üritused on tühistatud kuni juuni lõpuni (juunis toimub tavaliselt näiteks vikerkaarelippude paraad, mis toob hästi palju elevust ja muidugi inimesi linna). Mõned kevadised asjad, mis lükati juunikuusse on otsustatud üldse ära jätta. Sealhulgas suur käsitöö näitus-müük, mis meie naispere lemmik. Nad küll lubavad korraldada mingeid virtuaalseid sündmusi. Aga ei oska veel ette kujutada, kuidas ja mis. Ootame ka, mida öeldakse Toronto kohta, kas oleme "lukus" kuni juuni lõpuni. Nimetasin siin enne, et igaüks võib oma sümptomid üles lugeda ning siis teeb üks veebileht järelduse, kas oled haige või mitte ning saad vaadata, kus kui palju viirusekandjaid on. Nüüd on aga Ontario valitsus avalikustanud nimekirjad kinnitatud juhtumitest. Ei-ei... mitte koos nimedega. Juures on selgituseks sugu ning umbkaudne vanus.

Ontario koolide kevadvaheaega pikendati vaheaja alguses kohe kahe nädala võrra, mis tähendab, et nad peaks varsti kooli minema, kuid nüüd on juba välja hõigatud, et ei mingit kooli vähemalt maikuu lõpuni. Kuna koolid peaksid töötama juuni lõpuni, siis annaks see võimaluse justkui midagi veel ära teha. Aga arvestades üsna mustana kõlavaid kõlakaid, siis ilmselt saab kooli tagasi alles septembris. Need mustad stsenaariumid olevat meie provintsi (ja ma kujutan ette kõigil) juhtidel teada, aga inimesi ei taheta mitte ära hirmutada. Nii palju on välja hõigatud, et väga suure tõenäosusega liigub Ontario Itaalia või Hispaania mustris. Liiga palju on inimesi, kes ei võta kogu asja tõsiselt. (Neid ridu kirja pannes, jõudis minuni teade, et provintsi juht Dough Ford, tahab kõik avalikustada. Ning eraldab 12 miljonit dollarit inimeste vaimse tervise toetamiseks... Hmm...) 

Töötus Ontarios ja Kanadas kasvab ka vuhinal. Ontarios kadus kuuga 300 tuhat töökohta toitlustuses, üle Kanada juba varsti miljon. Samas on mõned restoranid kiirelt oma tegevust ümber korraldanud. Võtavad vastu tellimusi ning toimetavad kohale. Üks avas uksed kui väike nurgapood, kust saab isegi tualettpaberit osta 😏 Töötuna kodus istumine ei mõju samas sugugi kõigile väga hästi. Eriti kui ühel hetkel oled külma reaalsuse ees, et sul lihtsalt pole enam raha, mille eest toitu osta. Kas tõesti jõuame ühel hetkel toidukupongideni. Ausalt... mida rohkem mõelda... siis seda süngemana võib kõik paista. Mispeale on vaja kiiresti üks kiisu pilt siia panna, et mõtted liiga mustaks ei kisuks... 😉 Ja ei, kiisu ei ole hiiglane, kuigi on üsna suur küll, nii et teda jätkub kõigile kallistamiseks. Kõik oleneb, mis nurga alt pilti teha.

Toronto elanikke manitsetakse ka, et nad muudaksid oma poeskäimist. Et see ei ole mitte koht, kuhu sa saad suhtlema minna. Et käi seal üksi ja kord nädalas. Hetkel tundub tõesti, et see on ainuke koht, kus teisi näed... aga sellest me peame ju hoiduma... Teisalt on laienenud suhtlemine oma naabritega. Ollakse valmis üksteist aitama. Isegi mina tõmbasin endale NextDoor rakenduse, kus ümbruskonna inimesed jagavad uudiseid või paluvad abi või ... mõni hirmutab ka. Nagu kirjutas üks täna, et ostke hästi palju asju, sest hinnad lähevad varsti mitmekordseks. See paanika veel puudus... Aga näitab, kui kergelt saavad alguse kuulujutud. Võib vaadata kanadalste toredat reklaami rakendusele ;-) Klõpsa siia.

Nüüd sai küll uudiseid söögi alla ja söögi peale. Jälgime aga edasi, mis toimumas on...

Kassijutt ja kassipildid

Jaanipäev on kenasti möödas. Ja ESTO. Ja laulu-tantsupidu. Ainuke, millest natuke osa võtsin, oli muidugi jaanituli. See tähendab, et tegime jälle oma aias väikest lõket. Peale seda, kui Mari hästi suure töö oli ära teinud ning lõikunud meie ronitaimi. Ei saagi aru, kuhu see aeg läinud on... Viimaste päevade kohta oskan küll väga kenasti selgituse leida. Sest meil on uus koduloom. Ei... ei ole uus madu, kuigi Marile meeldiks üks roomaja kindlasti veel. Mõni natuke suurem. Kuigi mitte nii suur, kellest jõud üle ei käiks. Parem on, et ta ikka trenni kõvasti edasi teeb ;-) Niisiis meil on kodus jälle kass!

Just viskas mul näoraamatus kahe aasta vanuse meenutuse üles, kui käisin "üksi" koju jäetud kasside eest hoolitsemas (vaata pilti paremal). Väitsin, et majas üle kahe looma ma nõus nägema pole. Et kaks koera on küll ja küll. Ning nüüd siis selline ootamatu otsus...

Tegelikult algas kassilugu meil juba üle aasta tagasi. Kui peaaegu oleks kiisu võtnud. Mari ülikooli lõpetamise puhul, või nii :-D Väga armas ja kena, kuid andsime tagasi, sest tal oli mingi tõsisem terviseprobleem. Õppetund, et ei tasu iga kuulutuse peale ka reageerida... Ükskõik kui ilus jutt selle juures on. Sushi küll tuli meil ka natuke samamoodi, kuid kõik läks kenasti. Aga nüüd olen kindlasti palju ettevaatlikum. Kogu asjast jäi pisut ebameeldiv tunne sisse, et ega me sellest palju pole rääkinud... Nende mõnede päevade jooksul, mil kiisu meiega, sai aga selgeks, et mitte ainult kassil pole probleem, vaid ka Maril on ilmselgelt kassiallergia. Hakkas meil jälle nohuse ninaga ringi käima ja aevastama.

Hõikan selle peaaegu kassisaamise välja alles nüüd ja panen pildigi juurde, sest väga armas kiisu oli muidu. Mari uuris hiljem oma perearstilt, kas peaks testima kassiallergiat, sest ta oli hakanud vaatama Main Coon kasse - hiiglasi kasside seas. Mispeale öeldi, et sel pole mõtet, kui ilmselgelt kassiga koos olles sellised nähud ilmnevad. Ja nõnda me matsimegi kogu mõtte maha... Ja mu süda läks väga-väga haledaks. Mille tulemusel andsin järele Mari soovile madu muretseda. Mis seletab ära, miks on üks roomaja majas, kus mina ka elan. Ma olin varem lubanud Maril ju selle võtta, kui ta omaette kolib :-)

Olime küll kassid justkui mõtetest kustutanud, kuid tundub, et mitte täielikult (kui sul on kass olnud, kas siis nakatume mingisse kassipisikusse, millest lahti ei saa ;-) Ühel hetkel hakkas jälle kassijutt pihta. Ja seda juba Kirke poolt. Kes tegelikult sooviks endale linnukest, või õieti mingit sorti papagoid. Aga ta on juba otsustanud, et alles kaugemas tulevikus, kui ta kunagi oma kodus elab. Ta proovis hoopistükkis endale kassi kauplema hakata. Ja oh, imet! Ma läksin sellega kaasa. Kindlasti mitte sellepärast, et ta osav kaupleja oli, vaid hoopis minu enda pärast. Kes ma sisimas olin ka kassi järele igatsema hakanud :-D Mis pani mind uurima, kas on olemas hüpoallergeenilisi kasse nagu neid koerte hulgas leidub. Tuli välja, et ei ole! Kuigi ei tasu veel väga nina norgu lasta, sest on olemas mõned tõud, kes sobivad paremini. See tähendab, et nende süljes on vähem teatud valku, mis tegelikult allergiat põhjustab.

Vaatasin ja uurisin siis kasside kohta, kes võiksid meie koju elama tulla. Päris karvutut meist keegi ei tahtnud, ning teisedki nägid nii ja naa välja. Sellepärast jäi pilk peale siberi metskassil (Siberian Forest Cat). Kelle välimus meeldis ja kelle iseloom tundus eriti sõbralik, mis sest et ta eelkäijad Siberi metsades kiskjad olid (või vähemalt ühe teooria alusel), ning keda kutsutakse ka kassimaailma koerteks. Neile pidi väga mäng meeldima (kuigi on ka väga rahul, kui niisama leesitavad, ikkagi kass ju). Nad võivad tuua sulle mänguasju viskamiseks, et nad saaks neid tagasi tuua :-) Nad pidid olema kasside hulgas kõige paremini rihma otsas kõndijad. Meie Liisu kõndis ju ka rihma otsas, aga sellise kassi moodi, kes võttis ohjad kohe enda kätte ning lasi jalutajal oma sabas lonkida ;-)

Siberi kass kui eraldi formaalne tõug tõstis pead millalgi 80ndate lõpul. Kuigi ta on Siberis ringi käinud aastasadu. Eks ta oli lihtsalt kass sealsele rahvale. Samas on tal mitu erinevust võrreldes tavalise kodukassiga. Nende tagajalad on pisut pikemad, mis tekitab seljale pisikese küüru. Käpad on suured ja tugevad. Üldse on tal tugevamad lihased, ning talle meeldib päris palju ringi hüpata (seda oleme juba väga hästi täheldanud). Silmad on suured ja ümmargused. Karvastik on kolmekordne. Kaks korda aastas ajab karvu. Nii et proovime juba noorest peast teda kammimisega harjutada. Üsna lähedalt sugulased norra kassidega ja pikakarvalised kodukassid on nendelt tõenäoliselt oma karvastiku saanud. Nad on ka enamasti keskmist või suurt kasvu kassid. Võivad kaaluda 5kg kuni isegi 12kg (just isased, eks näe, kui suureks meie isane kasvab). Elavad 11 kuni 18 aastat. Aga saavad alles "suureks" viiendaks eluaastaks, st ei ole enam nagu kassipoeg. Metsaelanikuna meeldib talle veega mängida. Veekausi ümbrus on tõesti pisut liiga märg meil ;-)

Nõnda siis juhtuski, et ma vaatasin pisut ringi ja otsisin võimalikke kohti, kus neid enam-vähem lähedal saada oleks. Vahepeal väänasin ja murdsin jala, siis kadus igasugune huvi. Kuni Kirke meelde tuletas, et kas... Ma siis võtsin pooleli jäänud otsinud jälle kätte ja leidsin mõned kohad. Nendest on ainult neli registreeritud ametlikult Rahvusvahelises Kassiorganisatsioonis (TICA). Üleüldse ei olnud siiski niisama kerge, et lähen, näen ja ostan. Välja arvatud kuulutused, mille puhul me juba ühe korra ämbrisse astusime...

Ühe halli-valgekarvalise oleks juba peaaegu varem saanud, aga see anti juba teisele ära. Mis tegi natuke kurvaks. Paistavad populaarsed, või õieti on nõudlus vist suurem, kui neid sünnib. Peamiselt ikka selle allergia asja pärast. Nii ma siis olin pisut kärmem teisega, mis meeldis. See tähendab meile kõigile meeldis. Ning panin soovi sisse. Aga ega seegi lihtne polnud. Huvi näitasin üles... tore... nüüd oli vaja avaldus täita ning küsimustik minu ja kasside suhte osas :-) Muuseas küsiti, kas kiisust saab õuekass või kas ma lasen küüned ära võtta. Vastused ära saadetud, jäime ootama, kas omanik on nõus kassi meie perre lubama. Õnneks oli :-) Ju ma vastasin kõigile küsimustele ilma vigadeta. Kuna see koht on üks ametlikult registreeritud paikadest, siis on kogu paberimajandus rangem. Põhimõtteliselt saime "paberitega" kassi, kellega võiks ka näitustel käima hakata. Võib-olla... kui mul väga igav hakkab :-D

Reede õhtul jõudiski siis üks kolmekuune siberi kass meie koju (vasakul on ta natuke noorem, üks foto, mille järgi valisime ;-) Mari oli kena ja läks peale tööd teda ära tooma. Selleks ajaks proovisime veel lõpetada viimased ettevalmistused Kirke toas, kuhu esialgu plaanisime ta jätta (nagu juhtmete peitmine). Olime teda juba mitu nädalat oodanud. Aga enne ei lubatud koju, kui ta polnud kastreeritud. Kojusõit võttis vast üle tunni ning selle aja jooksul ei aevastanud Mari kordagi. Nüüd hiljem tundub ka kõik korras olevat. Aga Mari ei ole just pidevalt ninapidi kassiga koos ka. Nimevalikust sai ka natuke pikem protseduur. Kirkel hulk nimesid välja valitud. Kaalumisel oli Karamell, Iiris (värvilt natuke nagu iirisekomm), Lagrits ning veel hulk muid. Mango oli see, millega me kõik ühiselt nõustusime. Tegelikult on tal ametlik nimi olemas - Iceforest Dogwood.

Meie esimene öö ei möödunud mitte väga hästi. Nagu oleks lapse koju toonud. Sest pisike kiisu nuttis ja kutsus haleda häälega oma teisi kaaslasi. Kuulsime vist kõik variatsioonid ära, millist häält ta oskab teha. Koko ja Sushi olid ka ärevad, ning ei lasknud mul rahulikult magada, sest istusid valvsalt magamistoa ukse juures, aegajalt ust kratsides märku andes, et vaja välja minna. Suure vea tegime, et jätsime Kirke voodi serva kaitsmata, nii et ta jooksis üsna kohe voodi alla peitu ning sinna ta jäigi. Järgmisel päeval sai Mari ta mingil hetkel sülle ning hakkas teda paitama. Ning oh, sa poiss, nüüd oli kiisu kui ümberpööratud. Nurrus nagu nurrumasin. Nõudis aga paid ja kallistusi. Ajas selili käpad üles nagu koer, et teda kõhu pealt paitataks. Ja ronis hästi lähedale, et siis sinu vastu rulli keerata. Kui olime püsti ja sülle võtsime, siis ronis kohe õla peale, et sealt kõrgelt maailma jälgida.

Tal on üks kratsimispost, kuid peame kindlasti midagi kõrgemat muretsema. Õieti lubas Mari ehitada. Ikkagi metsakass, kellele meeldib puu otsas hiilida. "Poti" peal käib kenasti ja paistab, et sööb ka hästi. Oleme pannud lapsevärava Kirke toa ette. Selle vahelt on siis loomad üksteist piilunud. Mango on pisut sisisenud. Sushi kartis alguses, Koko oli selline rahulik. Eile nägin Sushit ja Mangot teineteist takseerimas. Sushi võttis lausa mängule kutsumise poosi. Muidugi jõuab kass üle värava hüpata, nii et lisaks on uks ka ikka enamasti kinni. Eks me laseme mõne päeva pärast tal muud ruumid ka üle vaadata. Nii et ta saaks üle värava kohe turvalisse tuppa tormata, kui nii heaks arvab ;-)

Loomulikult on uue lemmiklooma kojutulekuajal meie pereisa Eestis seiklemas ;-) Ma ei tea, kuidas nii juhtub, et sel ajal meid loomad üles leiavad. Ehk poleks midagi talle öelnudki, kui Kirke poleks juba pildi postitanud. Siis andsin endale ka vabad käed. Paistab, et Toomasele meeldib, kuigi ta imestas, miks nii valge kass. Talle meeldivat triibulised. Hästi õrnalt on näha neid kreemjaid triipe ja täppe seljal. Aga meie meelest on kiisu väga-väga nunnu. Näu!!!!

Kui meil kiisu kodus oli...

Nüüd juba kaks aastat ilma kiisuta. Ega ma ei kurda meie kahe koera üle. Aga viimasel ajal on vist kõik meie pereliikmed hakanud kiisu järgi õhkama. Välja arvatud vist koerad ;-) Ma proovin ikka mõelda, kui palju jama kassidega vahel oli. Me oleme ka õnnega koos olnud, et kassid pole mööblit katki kraapinud. Aga ega uue puhul ei tarvitse nii hästi minna...

Meie loomapere

Nagu Tom juba avalikult välja hõikas, on meie peres endiselt kuus liiget, ainult et kiisu Puma asemel on meil nüüd väike kutsikas Sushi. Meie kõige kurvastuseks lahkus kiisu täiesti ootamatult parematele jahimaadele. Tema minek oli tõesti täiesti ettearvamatu, kuid samas väga kiire ja kuidagi rahulik. Ainult mõni kurb hädaldamine ja paar viimast hingetõmmet ning oligi kõik... Arvame, et süda ütles üles. 

Õnneks on mu tüdrukud üsna pragmaatilised ja kuigi nad olid väga kurvad, siis ... elu läheb edasi...  Me ei kuulu selle grupi hulka, kes peale lemmiklooma surma otsustavad mitte kunagi enam ühtegi looma koju tuua, sest see lõpp on liiga traumeeriv. Loom majas annab hoopis teise energia ning omamoodi rahu ja mõnusa olemise. Isegi suured ja tähtsad uurimused kinnitavad, kuidas nii inimesele kui loomale mõjub eriti positiivselt, kui loomi paitada! Tegemist on lausa stressi maandamisega. Ja nii ongi, et kuigi lemmiku surm on väga valus ja tõeliselt masendav, siis ei ole mõtet leinama jääda. Pigem tuleb rõõmu tunda nendest aastatest, mis ta meiega on olnud. "Mõtle, kui hea elu tal meiega nii pikki aastaid oli!" ütles Kirke mulle. Ja nii ongi. 

Huvitav on see, et minu jaoks tuli esimene lemmikloom majja umbes kaksteist aastat tagasi, aga enam ei kujutaks ma ette elu ilma nendeta :) Ja kuigi kassid on hästi toredad, ja ei nõua palju hoolitsust, siis koer on ikkagi see, kes mulle kohe väga-väga meeldib. Isegi kui temaga palju rohkem vaeva, näiteks ükskõik milline ilm ka väljas ei ole, peab ta ikka õue viima. Ja nõnda, hoolimata kõigest tülist, otsustasime kassi asemel uue koera võtta. Kirke hakkas seda juttu juba kevadel veeretama, suutis isegi Tomi pehmeks rääkida. Ainult mina ütlesin, et parem ikka kui meil ainult kaks looma on. Kolm on liiga palju.

Nõnda lükkasin otsustamise omast arust hästi kaugele aastate taha. Vaatasime siis küll unistades erinevaid kutsasid, millise kunagi võiks võtta. Leidsime ühe toreda tõu nagu Swedish Wolfhound, kes ei kasva liiga suureks ja on üsna hundikoera moodi. Kuid siis selgus, et ega Kanadas neid väga kerge saada polegi ja pealegi pidi ta parasjagu haukuma. Nõna jäi kõik vaikselt soiku, kuni jõudsimegi eelmise nädalalõpuni, kui kurb sündmus meid külastas. Eks see mõjutas natuke mu otsust. Mõtlesin, et vaatan niisama, mida ja keda praegu pakutakse. Muidugi oli üks kutsa armsam kui teine. Kuni sattusin meile juba tuttava cockapoo peale (Koko on meil sama puudli ja kokerspanjeli järglane). Nad ei aja karvu, või kui, siis väga vähe, nad on väga kanntlikud, ei haugu palju jne. Imetlesin kutsa pilti ja armusin üha rohkem. Kirke teatas juba kõrvalt, et nimeks saab talle Sushi. Kuigi olime alles vaatamise staadiumis :) Kõhklesin ja kahtlesin ning viimaks saatsin emaili. Mõtlesin, et las jääda nii, kui vastavad, et on ikka saadaval, siis mõtleme edasi. Vastuse sain umbes viis tundi hiljem, kui juba arvasin, et kõik jääb soiku. Ja nõnda me siis läksime pühapäeval linnast umbes tunni kaugusel asuvasse linnakesse - Cambridge - koera "vaatama". Loomulikult ei saanud me ilma temata koju tagasi tulla :D

Kirke on siiani olnud super tubli koera eest hoolitseja. Lugesime ka mõned kirjutised läbi, kuidas majja tuua teine koer. Hea oli, et seda tegime, sest asjad oleks võinud muidu viltu minna. Kõigepealt see, et hea on koerad kusagil neutraalsel pinnal kokku lasta. Nõna on uue koera lõhn natuke tuttavam, pole tegemist täiesti uue ja võõraga. Lisaks muidugi see, et tähelepanu tuleb ikka vanale koerale ka osutada. Hellitada, maiustusi jagada, tervitada jne enne kui uut koera. Mänguasju ei tasu ka vabalt jagama hakata. Hea, kui mõlemal koeral on oma "turvaline paik". Hetkel on kujunenud nii, et Kirke tuba on Sushi ja meie magamistuba Koko oma. Nende magamisasemed on just seal. Huvitav on see, kuidas Koko ei kippunud väga Kirke tuppa (seal oli ta varemgi väga harva, sest tüdrukul on uks pidevalt kinni), kui Sushi seal oli. Sushi hoidis esialgu väga toa lähedale, kuigi täna julges juba kaugemale uurima minna. Esimesed kaks päeva oli ta ikka üsna tagasihoidlik ja kartlik. Nüüd on lausa päevade kaupa näha, kuidas energia tuleb sisse ja käitumine üha rohkem pisikese aktiivse ja rõõmsa kutsa moodi. Koko on mõned korrad urisenud, kui väike liiga ägedaks läheb. Aga siiani pole midagi muud olnud. Tihtipeale jälgib lihtsalt huviga, mis toimub :) Eks me näe, kuidas edaspidi suhted arenevad.

Siia lõppu veel foto Pumast. Tahtsin teda filmida, kuidas ma teda kammin, aga see jäigi tegemata. Selle eest on fotod, kuidas ta jääd lakub. Tema absoluutne lemmik. Kui kuulis, et sügavkülma uks käis, oli alati kohe platsis :) Ta oli lausa ära õppinud teatud sorti näugumise, millega nõudis jääd :D

Kass ja riided

Kadunud Puma leiame kas pesukorvist või Kirke toas sahtilist!  Kirkel hea võimalus oma segamini sahtel kassi süüks ajada :)

Väike vahe

Umbes seitse ja pool aastat tagasi saime uue pereliikme, väikese Puma, kes mahtus üsna hästi Kirke gi põue. Nii nagu karatekatele meeldib tähtsaid asju hoiule panna :) Oleks saanud ju peaaegu märkamatult loomakese trennigi kaasa võtta. Hoolimata sellest et Kirke kasvanud, ei mahu suureks sirgunud kass enam nii hästi peitu. Kuigi siiamaani on kiisu väga leplik igat sorti solgutamiste suhtes.

Hiirte kuningas

Isegi paksuks söödetud kodukassid suudavad hiire kinni püüda. Kuigi mõnel vist sellist instinkti pole, nagu näiteks meie Pumal, kes võib ilmselt laisalt pealt vaadata, kuidas majja tunginud hiired end keldris mõnusalt sisse seavad (ta vist arvab, et seltsis lõbusam). Mõtleme siis alati igatsusega Liisu peale, kes oli hoopis parem hiirtekütt. Pilt on küll hoopis kellestki võõrast kassist. Hakkasin just Tomile oma fotoka häid külgi demonstreerima , kui siis avastasin, et fotole jäänud kiisul midagi suust ripub :)  Kas ta just selle ka nahka paneb, pole kindel, kahtlustan, et lihtsalt viib perenaisele, kes selle eest veelgi rohkem head ja paremat ette kannab :D

Kassi rohelised silmad

Kui keegi peaks kahtlema, kas kassil on ikka rohelised simad :)

Kiisu lemmikkoht...

... on lillepeenras ;)

Jõuluheategu tehtud :)

Jõulupäeval sai käidud noorte eestlaste kodus nende kasse toitmas. Noored ise on hetkel Eestis kodustega jõulurõõmu nautimas. Kuna jõulupäevaks sureb vist terve Kanada välja, siis oli väga mõnus autoga kesklinna sõita. Ise proovin muul ajal sealt suure kaarega autoga eemale hoida. Tom meenutas, kuidas paljude Ameerika suurlinnade keskus peale tööpäeva sama tühi on kui siin jõulupäeval :) Torontos on minu meelest pidevalt rahvast liikumas, olen isegi hilistundidel seda kogenud.

Kahest julgem andis end kohe näole ning lubas isegi sülle võtta, teine hoidis eemale. Igaks juhuks otsisime ta ikka üles, et kindlaks teha, kas kõik on korras. Voodi all ta oli ja sinna ta ka jäi :) 

Mis ripakil, see ära...

Nõnda arvab meie Puma, kui pesukorv koridori vedelema jääb :) 

Liisu

 

Meie peres on vahepeal juhtunud kurvad sündmused. Liisu, kelle Mari sai oma 8ndaks sünnipäevaks, läks parematele jahimaadele, nagu Tom kenasti kirjutas. Kaks ülemist pilti on võetud päev enne ta viimast. Olin alati millegipärast arvanud, et meie noorema kiisu Puma elutee jääb lühikeseks, sest tal käivad peal epilepsia hood, ja eks ta ole muidu ka selline ulakas, kes kipub kangesti välja, kuigi me seda ei luba. Aga siin suurlinnas ei ela õuekassid just väga vanaks, eriti kui tavaliselt toakass olla... Kuid nagu ikka ei lähe asjad just nii nagu ise enda jaoks selgeks mõelnud oled...

Viimase aasta jooksul oli Liisu meil muutumas omapäi-kõndijast-kassist selliseks, kes otsis teiste lähedust. Arvasime, et vanema kassi asi, ikkagi üheksas aasta juba jooksmas. Kuni viimaks paar nädalat tagasi kadus tal söögiisu ning peale seda hakkas ta oksendama. Lootsime ikka, et asi läheb üle, aga loomulikult pidime ta siiski arsti juurde viima. Meie loomaarst oli väga kena, oli nõus kassi kohale toomisega (Mari) ning siis kui aega saab, üle vaatama, sest päev olevat tal väga tihedalt täis (mina tõin ta peale tööd jälle koju). Tema diagnoos: "Teie kass on väga haige. Tal on maksaprobleemid!" See tähendab, et viga võib olla suht kergekujuline või hoopis raskem (kaasa arvatud vähk).

 Eks ma nüüd oskasin isegi mõelda, et okse oli kollane ning vaadata, et kõrvad olid tõesti kollakad. Me oleks pidanud kassi intensiivravisse panema, tilgutite alla mitmeks päevaks ning siis lootma paranemisele, st jätkama ravimitega ning suure hoolitsusega järgmised kolm kuud. Ning... lootma, et ta saab terveks... sest kogu see ravi ei tarvitse mingit tulemust anda. Kokku oleks see meil läinud maksma umbes $800 kuni $1200 dollarit, pluss ravimid... Ei julgustanud ka internetist loetud juhus, kus omanikud kulutasid umbes 4 korda nii palju ilma igasuguse tulemuseta. Nii et meie otsus kiisu ravi mitte alustada ning ta magama panna, võeti arsti poolt täiesti mõistvalt vastu.

Ainult otsuse tegemine ei olnud üldse kerge. Veel enam, kui pidid valiku tegema, millal kass kohale viia. Liisu oli viimasel ajal ka väga õue nurunud, ning kui tundsime end pisarad mööda põski alla voolamas justkui kurjade kohtumõistjatena, siis tahtsime tal lubada, mis ta soovis. Kiisu lipsas välja ning kadus... Ta tuli alles järgmisel õhtupoolikul välja ning keeldus tuppa tulemast. Panime talle vett ja toitu õue, kuigi ega ta toitu ei puudutanud. Ainult jõi. Istusime siis temaga aias, meenutasime temaga veedetud aega ning naispere muidugi lahistas nutta. Tegelikult märkasin ka Tomi silmi kahtlaselt läikimas. Kuna siin oli parasjagu pikk nädalavahetus, siis kõik kohad olid kinni. Arst arvas, et Liisu peaks ikka need kolm päeva vastu, kuid kolmandal päeval vajus ta täiesti ära. Veel eelmisel õhtul oli ta hüpanud aias tooli peale ning ringi käinud. Kuigi oli selge, et ta oli palju nõrgem kui varem.

Olime natuke paanikas, mida teha. Tom helistas loomakliinikusse, mis 24/7 lahti. Meie üllatuseks nõudsid nad kõigepealt $350 eest ülevaatuse tegemist, et kontrollida, kas meie otusus loomake magama panna on põhjendatud. Eelmise arsti ülevaatus ei pidanud midagi lugema. Lisaks veel muud kulud. Kuid ega meil palju midagi üle ei jäänud. Panime kiisu õrnalt kasti ning Tomi rooli, sest pere nõrgem pool ei suutnud kuidagi kaasa minna. Tom ei jõudnudki aga kliinikusse, sest kiisu oli poole tee peal väga vaikseks jäänud. Nagu Tom hiljem ütles, oli see justkui Liisu viimane kingitus meile, et me ei pidanud ahnete arstide jaoks nii palju rahakotti kergendama.

Suure ähmiga ei osanud Tom kohe midagi teha. Mari oli öelnud, et ta jätaks kassi kliinikusse, kus need põletatakse, sest ta ei tahtnud endale suuremat leina tekitada, kui Liisu meie aias igaveseks mulla alla puhkama panna. Nõnda viis Tom Liisu järve äärde metsatuka alla. Kuid asi jäi nii tema kui minu hinge kriipima. Nõnda tõi ta kiisu sealt koju ning me matsime ta tagaaeda. Hauda sai kaasa pandud kaks ühe- ja kaks kahedollarist münti, Liisu sünni- ja surmaaastatega.

Otsisin kokku fotosid Liisust (siin alates uuematest vanemateni), kuid pean tunnistama, et ma läinud kõike üheksat aastat läbi. Siin valik mõnedest. Lõpus on ka video päevast, kui Mari kassi endale sai (päeval tõi Eesti Majas töötav kindlustusagent kiisu panka ja õhtul viisin ta alla kooliruumidesse, kus Mari Eesti koolis oli). Milline rõõm lapsele! Ta mäletab, kuidas oli mõelnud kasside lühikese elu peale (võrreldes muidugi inimestega), kuid arvanud, et ta on palju suurem, kui see kunagi juhtub. Ja siis pole ju seda nii raske üle elada. Istusime kahekesi diivanil ning vesistasime, kui ta seda rääkis. "Mari, see ei tähenda, kui vana sa oled, iga kaotus on raske... Vaata mind..." Tegellikult ei osanud ma kunagi arvata, kui raske võib olla kodulooma surm. Mul ei ole päriselt ühtegi kodulooma varem olnud. Nüüd on mul looma kaotuse kogemus... arutasime Tomiga, kas see tähendaks, et me kunagi enam lemmiklooma ei võtaks. Jõudsime mõlemad otsusele, et lihtsalt oleks vaja pisut aega leinaks ning siis oleks meil jälle keegi kodus. Mis ei tähenda uut kassi, sest meie väikses majas on ikka kaks looma opitmaalne.

Puhka rahus, Liisu!