Detsember

Vahepeal on jõulud jõudnud tulla ja peaaegu minna. Nüüd ootame aastavahetust. Toomas käis kuu algul Mariga Kuubal ning siis juba lendas Eestisse. Mõtlesin  sügisel, et ema jaoks on need esimesed jõulud, kui ta üsna üksi on (isa hooldekodus). Rääkisin lastega läbi, kas nad oleks nõus, kui isa pole jõulude ajal siin, ning siis juba läksin selle jutuga Toomase juurde. Talle meeldis mõte, peaasi, et töö juurest vabaks saab.

Kes oleks võinud arvata, milline ajastus lõpuks paika langeb. Ta oli jõudnud vaevalt kaks päeva Eestis olla, kui sai kurva kõne Benita kodust. Nii ei jõudnudki ta veel isa enam näha. Kuigi samas tunnistas, et ehk nii oligi parem. Sest suvest on viimased mälestused, kuidas ta vanematega suvila ja Vääna ranna vanadel radadel jalutas. Muidugi oli hea kohapeal olla. Selle asemel et siit Torontost kiiruga kohale sõita. Emalegi sai ise sõnumi koju viia. Ühtepidi olime vanaisa juba ammu kaotanud, kui Alzheimer oma tööd tegi. Teistpidi on ikkagi kurb. Ma ise käisin järgmisel päeval jalutamas, ja äkki olid silmad pisaraid täis. Iga lähedase inimese lahkumine on nii lõpmatult kurb.

Ülemisel pildil on Jaan kõige parempoolne. Sündinud 1932. Oli kahekordne Eesti meister teivashüppes (1958 ja 1959), aastatel 55 & 56 kolmas, ning 57 teine. 50ndatel oli oma tulemusega 4.10 paremuselt kolmas (parim tulemus 4.20). Elukutselt ehitusinsener, peale pensionile jäämist tegi ehitusjärelvalvet. Nii mõnigi meile tuttav hoone on tema terava silma all püsti pandud (tuleb esimesena meelde restoran Paat, aga ka Tallinna krematoorium - pole ime, selle rajaja on meie hea sõber). Vasakpoolne on Martin Kutman, kellelt on ka eluloo raamat minu meelest ilmnunud. Jaan on ka NSVL meistrivõistlustel võistelnud, jäänud küll 26.kohale.

Ja nõnda me siis olime siin jõuluõhtul kolmekesi. Kirke saabus juba õige varakult, sest neljapäevast alates oleme jälle kassiomanikud. Ta polnudki jõudnud kassi veel vaatama tulla. Kiisu ise on juba poole aastane. Väike sinihall siberi kass Ukko. Nimega oli ka meil pisut arutlust. Mari arvas, et Tiramisu oleks parim nimi. Kirke ja veel mõni teinegi kiitis heaks. Minu meelest oli aga see liiga pikk. Isegi kui me hakkaks teda näiteks Miisuks kutsuma. Pakkusin Manna ja Kiwi. Kuid kumbki ei sobinud. Siis käisime siin jalutamas ning ma arvasin, et näiteks Uku sobiks. Kõik jäigi sinnapaika, kuni tuli kätte neljapäev, ja Mari hommikul teatas, et see Ukko nimi hakkas talle väga meeldima :-) Mul ükskõik, kas Uku või Ukko, mõlemad ju ühed ja samad äikesejumalad, üks ainult soomepärane. Ongi toredam. Nii palju siis nimepanekust. 

Mõni on küsinud, miks me mõnele koduta kassile kodu ei pakkunud. Aga muidugi sai siberi kass võetud ikka Mari kassiallergia pärast. Ega meil palju valikut pole. Kas elame kassita või võtame mõne, kelle puhul Mari ikka majas hingata saab :-) Siiani on ta olnud samas ruumis pisikese uue asukaga, ning ei mingeid tunnuseid. Nii et läks väga hästi. Pöördusin samasse kohta, kust Mangogi pärit oli. Seekord ei pidanud ma õnneks täitma pikka küsitluslehte, kas ikka sobin kassiomanikuks. Lõpuks oli veel vaja kontraktile alla kirjutada. Ei käigi kõik niisama ;-) Neil on ka õigus kass tagasi võtta, kui tekib kahtlus, et me ei hoia teda korralikult. Ja meil ka õigus tagasi anda. Ukko on mingis kasside registris kirjas, nii et saaks isegi näitustel käima hakata. 

Praeguseks hakkab Ukko juba rohkem meie koduga harjuma. Alguses olime ikka natuke mures, kas ta üldse sööbki. Õnneks tuletas Kirke meelde, et Mangoga läks umbes paar nädalat enne, kui ta täiesti kodunenud oli. Ja julges mujale ka avastusretkele minna. Praegu on meil värav Mari toa ees, et ta kuuleks hääli ja võiks koeri nuusutada. Ja koerad teda ka. 

Suurt jõululauda me ei teinudki. Lõuna ajal tellisime sushit ja õhtul küpsetasin mee-küüslaugukastmega sea sisefilee tüki. Tuli ootamatult hea. Hästi mahlane ja mõnus. Ja läks väga kiiresti! Ma sel aastal ei jõudnudki verivorstide tegemiseni, sest neid müüakse nüüd ühe eestlase pereretsepti järgi tehtuna poolakate poes. Ostsin kaks tükki, aga teadsin, et ega me ei jõua seda ära süüa. Nii et jäi oma aega ootama. Muidugi tegime oma jõulujalutuskäigu. Ilma selleta ei ole jõulud päris jõulud. Välja arvatud muidugi see, et meil sajab ja on suhteliselt soe. Kingitustega olime üsna tagasihoidlikud. Ma ei hakanud isegi pakkimisega vaeva nägema, vaid kasutasin kahte pappkasti. Mis tegi tüdrukutele lõpmatult nalja. Kuigi ütlesid, et kiidavad väga heaks. Heaks kiitsid ka kõik sõbrad, kellele nad pakkidest pildid saatsid :D