Kanadas on huvitav komme, mis sai alguse eelmise sajandi alguses - Ritual of the Calling of an Engineer. See on natuke nagu mingisse salajasse liitu kuulumine, kus tseremoonial osalevad vaid asjaosalised ise. 1922.aastal tuli selle mõttega välja Toronto Ülikooli professor Haultain, kes palus paljudele tuttava Mowgli lugude autoril Rudyard Kiplingul luua vastav protokoll, kuidas kõik täpselt läbi viia. Traditsiooni mõte on rõhutada töö eetilisust, et insenerid peaksid meeles, kui tähtis on oma tööd ausalt ja südamega teha, ning olla alati vähemkogenud kolleegidele toeks. Sõrmus oli algselt rauast - Mari valik- , nüüd ka roostevabast terasest. Ning antakse neile, kes on kohe-kohe oma õpinguid lõpetamas. Käiku läks see aastal 1925. Ühe müüdi järgi tehakse sõrmus 1907. aastal ehitamisel olnud ja kokku kukkunud Quebeci silla metallist (et insenerid ei unustaks, kui oluline on oma tööd korralikult teha, sest kehva planeeringu ja kontrolli pärast sai surma 75 töölist). Kuid see on tõesti ainult müüt. Sõrmust kantakse oma töökäe väikeses sõrmes, et keegi ei unustaks antud lubadust.
Mitte üks hing väljastpoolt ei tohi tseremoonial osaleda, ning mis ja kuidas seal asjad käivad jääb võõrastele saladuseks. On öeldud, et seda ei tohi mitte kellegagi jagada. Ma ei hakka isegi Mari käest küsima, mis täpselt tehti, sest ta on mul selline väga põhimõtteline neiu ;-) Nii palju ütles, et türdukuid, rääkimata blondidest valgetest neiudest, oli väga vähe. USA hakkas midagi sarnast tegema 70ndatel. Teiste riikide kohta ma ei tea. Eestis ei ole ka minu meelest midagi sarnast. Aga võiks ju olla ;-)
Nüüd on neiul veel ees viimane kuu projektiesitusega ja eksamitega ning siis peaks ta paberitega professionaalne insener (nagu siin neid kutsutakse) valmis olema. Ja kuigi ta on omandamas mehaanikainseneri diplomit, siis hetkel ootab teda ees inseneritöö, kus neid oskusi just väga palju ei nõuta. Oodatakse küll, et ta kõvasti juurde õpiks. Aga mul on tekkinud arusaam, et üks väljaõppinud insener ei löö ühegi töö ees põnnama 😊
Emana aga tunnen, kuidas reaalsus on äkki kuidagi kohale jõudnud. Olen alati, kui ütlen, et tütar õpib mehaanikainseneriks, natuke nautinud seda inimeste ootamatut reaktsiooni (paar päeva tagasi näiteks Marist aasta vanune ehitusinsenerist eesti noormees, kelle silmad üllatusest/imetlusest kergelt suureks läksid). Aga ega ma päriselt pole süvenenud, kuidas ta kunagi insenerina ka töötab ja kui fantastiline see kõik on. Võin samas endal pead paitada, sest tänu minu väikesele torkimisele pani ta võimalike õppealadena viimase valikuna erinevate insenerierialade hulgas just mehaanika eriala kirja (tal oli viimasena materjaliinsener valitud).