Laulud - laulud...

Elina Nechayeva läheb Eestit esindama. Mille üle ma üldsegi kurb ei ole ;-) Millegipärast oli mul peale esimest laulude kuulamist just selline mõte, et tema läheb! Sest ükski teine laul ei kõnetanud mind kohe mitte kuidagi. Imestasin, et tavaliselt on ikka mitu viisi, mis mu hinge helisema jäävad. Ainult üks teine lugu jäi veel kõlama. Ja see oli Vajé - Laura (Walk With Me). Eriti meeldis mulle nende video, mis isegi Kirke arvates väga cute oli (lõpukaadrid panid õrnalt õhkama). Paljude lauludega on suur viga selles, et millegipärast ei pääse nad laval korralikult püünele. Sama oli Laura looga eelfinaalis, aga minu meelest finaalis säras ta juba päris hästi. Elina aga on algusest peale väga kümne (kaheteistkümne) peal esinenud. Kuulasin laulude stuudiovariante ja pean nüüd juba ütlema, et ega meil eestlastel muusika poolest viga polegi. Kuidas Elinal minema hakkab? Nii palju kui teiste riikide esindajate laule olen jõudnud kuulata, siis paneks ta küll sinna tippu. Aga eks see võistlus ole täiesti ettearvamatu. Sest oleme nii väga erinevad. Õnneks, sest maailm oleks muidu väga igav.

Veel finaalist... Mulle meeldisid saatejuhid nagu nad olid. Sepa ja Avandi tandem kipub viimasel ajal kuidagi pingutatud olema. Rahva ootused panevad vist neile koorma kaela, mida on üha raskem vedada. Nii et eraldi ongi juba toredam neid näha. Vaheklipid olid lahedad. Kuigi Ma tahan pääseda Eurovisioonilie klippidele ei saa miski vastu. Samas paneks nüüdsed videod nende sappa. Sest need imelikud Eesti mehe nukufilmid mind väga ei kõnetanud (välja arvatud arvuti ees istumine). Kõige-kõigem oli aga Evelin Võigemast, kes esitas laulu Elastiknaine. Kui keegi viskas õhku küsimuse, kus sellised naisi saaks, sest pole ju, siis probleem on vist selles, et eesti mehed on tubliks hakanud ja ei jookse perede juurest ära ;-) Minu tublidus tuli just sellest, et isa kodus nii vähe oli. Pidi ise ju hakkama saama. Nüüdki pean end vahel näpistama, et ... ära tee... mees on ju kodus... kes võiks teha...