Hommikune ehmatus

Siin mõni päev tagasi lasin hommikul vara pimedas Koko välja. Sest ta nagu kutsikas, kes ei jõua kõike sees hoida. Jään tavaliselt aknale vaatama, kuidas tal läheb. Sest kes see viitsib end soojalt riidesse panna ja ise ka õues olla, eriti veel talvel ;-) Siis märkasin, et meie maja ees tänavapoolses nurgas on üks suur hundikoer lahtiselt. Jõudsin pahandada, et kes need jälle on, kes lubavad koeri vabalt kõndima. Alles hiljuti olin Sushiga aias, kui üks meesterahvas tuli oma koera tagasi kutsuma. See oli meie aeda kõndinud. Aga aknast välja vaadates nägin veel teistki koera. Taga targemaks, lausa kaks tükki lahtiselt välja lubatud. Ja järgmisel hetkel trügis juba kolmas "koer" huvitavat nurka nuusutama!!! Alles siis jõudsid juhtmed sõlmest lahti ja sain äkki aru, et need on koiotid. 

Ega ma ei teadnudki, mida teha. Kui nad märkaks mu koera, siis kuidas ma vahele julgeks minna. Prooviks ehk ainult karjudes neid eemale peletada. Koko ise oli õnneks siiski pika rihma otsas, kuigi vahel luban ka vabalt kõndima, sest ta meie muruplatsist kaugemale ei kipu. Kui ta aga vabalt on, siis meeldib tal tänava äärde rohtu nuusutama minna. Sinna ju paljud oma märke maha jätnud. Nii et paras suutäis koiottidel kohe võtta...

Aga ei teagi, kas koiottidel olid kõhud täis, või ei pakkunud neile kivikujuks muundunud vana koer huvi, sest natuke nad seal nuuskisid ning sörkisid siis juba edasi. Mõtlesin õudusega, kui oleksin nagu vanasti nii vara koertega väljas kõndimas olnud ja selliste suurte tegelastega silmitsi seisnud. Ühekaupa olen küll vastamisi sattunud, kuid enamasti kõnnivad nad pigem kaugemale. Aga kolmega ma ei tea, mis neil pähe oleks võinud tulla.

Foto Toronto linna kodulehelt, sest fotokat polnud käepärast, et lahkuvaid loomi jäädvustada. Mitte et ma selle peale õieti mõtlesin. Läksin tõin Koko hoopis kohe sisse tagasi.

Jõulune käsitöölaat

Pühapäeval lõppes järjekordne One of a Kind käsitöölaat. Ostsin piletid juba augustis ära, kuigi eks ta ole pisut ettearvamatu, kas ikka lõpuks jõuan sinna. Samas hoian iga pileti pealt viis dollarit kokku, nii et tasub ikka ära. Läksime koos Mari ja ta poolakast sõbra Adiga. Kirke oli juba päev varem käinud. Tavaliselt kõnnime terve saali esimese hooga läbi, peatume, kui midagi huvitavat silma jääb ning haarama kaasa nimekaardid või reklaamlehed koos laua numbriga. Lõpuks istume pingile vaatama, kuhu tagasi tasuks minna. Selline hea mahajahutamise võimalus, et hetke mõjul midagi kaasa ei osta. 

Ainuke, kust ma midagi tavaliselt kohe ostan, on siinse kanada-eestlase tehtud riidest inglike (All Through the House). Kui meie sinna sattusime, olid ta mõlemad tütred müümas. Üks ütles kohe, et Kirke oli juba eile kohal olnud ning teatanud, et tulen ka läbi :-) Küsisin, kas nad võtaks ema käest äri üle, kuid nad naersid, et pigem vist mitte. Üks arvas, et äkki hoopis teeb seda tema väike tütar. Nii tore on tegelikult neid noori näha, kellega saan ikka veel eesti keeles rääkida. Parem oleks, sest nad mu endised õpilased Eesti koolist ;-)

Seekord võtsin kaasa taas kord ühe inglikese, isegi kui mul ta uuemaid ehteid nagu jõuluvanad, lumememmed, päkapikud rääkimata uuema üllitisena pärgasid kodus pole. Eks peab ajaga kaasas käima, sest isegi need, kes truilt tema lauda külastavad, ei jõua tervet oma maja ingleid täis tassida. Või neid kinkida. Ma olen kindel, et tal läheks suurepäraselt, kui näiteks Eestis nendega kaupleks. Kujutan ette, kuidas ta oleks lumisel Raekoja platsil jõululaadal müümas ja ostjad tema laua ümber tungleksid :-)

Laadal on veel üks eestlane (Gnomes by Mari), kes mõni aasta tagasi hakkas taas-kasutuse käigus vanadest kampsunitest päkapikke tegema. Tema laua ümber on ka alati ostjaid. Kuigi Raekoja platsil oleks vist temal rohkem konkurentsi päkapikkude osas. Riidest inglid on hoopis rohkem eripärasemad. Siiani pole veel kedagi samasuguseid näinud tegemas. 

Pean ütlema, et sel aastal tundus müüjaid ja laudu palju vähem olevat. Või olid mõned juba eelmistest aastatest tuttavad palju väiksema laua taga. Sama rääkis ka üks müüjatest, et neid on vähem. Millest on kahju. Keegi nimetas ka, et ta ei taha sinna enam minna, sest "kõik" on edasimüüjad. Tegelikult muidugi mitte kõik, aga eks neidki satu sinna. Kahju, kui käsitöölisi ja kunstnikke vähe. Aga kujutan ette, et laua hind võib olla palju kõrgem võrreldes varasemate aastatega, ning eks nii mõnedki on pidanud viimasel ajal püksirihma pingutama. Eriti veel käsitöölised.

Peale seda, kui olime kõik vahekäigud läbi kõndinud ja maitsnud igat sorti head ja paremat, mida proovimiseks pakuti, seadsime sammud tagasi. Enne ostsime siiski mõne moosipurgi ja maitseaineid kaasa. Proovisime ka teed, mis maitses imehästi, kuid otsustasime, et hind oli liiga krõbe. Jätsime meelde, millest see tehtud (lavendel, sidrunväändik, kummel, kaerakõrred), ning otsustasime ise oma segu kokku panna :-) Vaatasin juba, et kõike oleks Amazonist saada, aga ehk ootame uue suveni, kui osa asju oma aias kasvatame.

Mari sai endale varajase jõulukingi. Balanseerimislaua. Ütles mulle, et tahab tuleval suvel sõprade juurde Kaliforniasse minna ja seal surfamist proovida. Hakkab selle peal hajutama :-) Nii palju kui ma kõrvalt vaadanud olen, siis õnnestub tal see asi juba päris hästi. Kutsub mind ka proovima, aga ma olen siiski hetkel veel oma tervist kallimaks pidanud. Või õieti peaksin tossud jalga panema, et sellele astuda. Eriti algajana, sest muidu võib liiga libe olla ja mina põrandal ninali.

Endale (või õieti perele) ostsin piimakannu. Sellise, mille sisse saab panna piimakoti. Sest Kanadas müüakse osades kohtades (nagu Ontario) piima plastikkottides (läbipaistvad, sinised läbipaistvad või valged), mis ameeriklastele alati hirmsasti nalja teeb. Kui nad vaid teaks, et Eestis saab hapukoortki plastkotis :D 

Ma armastan savist tooteid. Kuigi seekord proovisin suure kaarega kõigest mööda kõndida, kus tegu keraamikaga. Sest ma olen juba liiga mitme savist tassi omanik. Ja mõne kausi oma ka. Aga kui need värvid silmanurgast silma jäid, siis ei saanud mind jõuväelgi riiuli juurest eemale. Peaaegu nagu Eesti lipu värvid ju. 

Küsimus tekkis ka kellegagi, et kann tundus talle liiga suur. Aga tegelikult ei ole. Sest tavaliselt ostame me siin piima nelja liitri kaupa. Ja kotte on kokku kolm. Nii et ühes pakis on kusagil 1.33l piima. Sellepärast ongi meil pisut kogukamat kannu vaja.

Laadal ei ole soovitatav pildistada, kuigi mõne pildi ma ikka napsasin. Meeldis metallist looduspildid, mis jällegi eestlase hinge paitasid. Kuid hinda vaadates otsustasime paidega piirduda ning edasi liikuda.

Mul on alati nii tore, kui saan sinna laadale. Kuigi veel toredam oleks, kui ühel päeval võiksin mõnel Eestis olla. Sel aastal jagas õde otse videopilti Eestist, kus hiidlased oma kraamiga ja esinemistega väljas. Hing kibeles kangesti ise sinna. Äkki järgmisel aastal, sest Kirkegi nimetas, et tahaks just talvel minna. Ma olen aastast 89 ainult suviti Eestis olnud (välja arvatud üks kord kevadel ja kaks korda natuke sügisel). 

Kas mul on nüüd kingitused kõigile olemas? Jah ja ei. Kuna Mari sai juba enda oma kätte, ning Kirkele oleme ka ostnud ühe lõuatõmbamise raua, mis ukse vahele käib, siis ma ei teagi, kas hakkan veel midagi muretsema. Üldse oleme viimastel aastatel rääkinud, et võiksime asjadevaesemalt oma jõulukinkidega hakkama saada. Ei ole veel päris sealmaal, aga liigume tasapisi sinnapoole ;-)

Invictus Games - Võitmatute mängud

Nüüd on küll omajagu aega mööda läinud, aga tahaks ikka enne aasta lõppu natuke mängudest kirjutada ja kuidas ma õieti sinna sisse sattusin. Kõigepealt pean ütlema, et ma ei saa enam tulevikus ühtegi spordivõistlust sama pilguga vaadata. Sest... olen kogenud seda, mis peaks olema omane kõigile võistlustele, või mis oli tavaline kunagi ammusel ajal. Või vähemalt ma arvan nii. Spordivõistlused peaks olema toredad kokkusaamised, kus inimesed oma oskused ja võimed proovile panevad. Need ei pea olema medalijahile üles ehitatud, kus peetakse täpset arvestust mis maa ja kui palju säravat metalli koju viib. Sest siis kaob ju ära sporditegemise rõõm. Invictus mängudes on ilmselgelt seda rõõmu veel alles. Ei tähenda, kui tubli või nõrk sa oled, ühtemoodi elatakse su tegemisele kaasa. Üsna tavaline on, et viimasena ponnistusi tegev võistleja saab vaat et suurema aplausi osaliseks kui võitja. 

Medalitseremoonial ei kuule kunagi ühegi võitjamaa hümni. Taustaks mängitakse mahedalt kõlavat Invictus mängude tunnuslugu. Sest võistlus ei käi riikide vahel või isegi erinevate sportlaste vahel, pigem käib võidukäik oma elu probleemidega ehk deemonitega, nagu ütleb üks Kanada võistlejatest, sõjaveteran, kes kaotas Afganistanis mõlemad jalad. Mängud ongi mõeldud neile, kes on sõjateenistuses vigastada saanud, ning kes spordi kaudu proovivad taastuda nii vaimselt kui füüsiliselt (nõnda palju kui seda vigastustest sõltuvalt teha saab). Mitmed riigid ei vali oma sportlasi mitte nende tulemuste alusel, vaid arvestavad, kui palju mängud nende paranemisele kaasa aitavad. Ja nõnda kõlab Invictuse hümn kõigile, kes on ainuüksi sellega, et nad üldse treenivad ja osalevad, mingeid oma deemoneid võitnud.

Nüüd ütlen veel midagi, mis tundub minulegi väga kummaline, kuid mille peale ma hiljuti äkki mõtlesin. Ma ei oleks ennast mängudele appi pakkunud, kui ma poleks vastamisi seisnud oma "deemoniga". See tähendab, kui üks kasvajapoiss poleks otsustanud minus endale kodu ehitada, siis ilmselgelt oleks ma lihtsalt oma sissetallatud elurada edasi käinud ja mängudel ainult kõrvaltvaatajaks jäänud. Äkki isegi mõnele võistlusele läinud, kuigi pead ma ei võiks anda. Aga see hetk, kui mu kiiritusravi oli eelmisel kevadel lõppenud, olin just sellises eluetapis ja meeleolus, et mingit moodi samastusin "Ringvaates" nähtud Invictus  sportlasega. Tundsin, et seal on need sõdurid, kes on suutnud iseendaga sina peale saada, isegi kui nende elu jääbki mõjutama saadud vigastused ja psühholoogiline trauma. Tundsin, et ma olen ju tegelikult palju paremas olukorras, või vähemalt lootsin (loodan muidugi endiselt, et mingeid halbu muudatusi ei tekiks). 

Mu esimene mõte peale saadet oli lihtsalt uurida, millal ja kus täpselt toimuvad järgmised Toronto mängud. Et lähen vast vähemalt neile kaasa elama, sest mu kodu on ju samas linnas. Kui siis Invictuse veebilehelt nägin üleskutset vabatahtlikuks registreerida, ei kõhelnud ma hetkegi. Kujutasin ette, et saan ehk kusagil väravas pileteid kontrollida või hoopis mänguplatsil abistada. Ega palju küsimusi ei esitatud, ainult nimi, email ja keelteoskus tuli üles lugeda. Õieti anti valik keelte kohta ning nii tore oli leida eesti keelt ühe võimalusena. Tavaliselt seda sa naljalt ei näe. 

Ühe korra siiski kõhklesin ja kahtlesin, õieti küll lõi välja minu mugav "mina", kas ikka tasub end sellega siduda, kui sain sügisel teate, et portaal on avatud ja pean täitma tegeliku avalduse. Ainult hetk vestlust iseendaga, ja manitsust "Sa ju lubasid endale!" ning mu nimi sai kirja. Kui siis mõni nädal hiljem tuli email teatega, et rohkem sooviavaldusi ei võeta vastu, kuna vaja on vaid umbes 1500 inimest, aga avaldusi on juba ligi 6000; siis mõtlesin, et eks saatus tee oma töö. Loteriis ma tavaliselt võidukas pole, aga äkki veab ja mind ikka valitakse...

Vedas nii, et kui neilt vastuse sain, siis lausa kaks. Ühes oli ära määratud teatud päevad, millal intervjuule minna. Panin end siis kenasti kirja. Tunnistan, et siin oli jälle võimalus mitte reageerida, sest neil oli ju suur valik, kelle hulgast abilisi leida. Mul oli aeg olemas, millal kohale minna. Aga paar päeva enne seda tuli hoopis teine email, milles mind paluti järgmisel nädalalõpul intervjuuks platsis olla. Nimelt tahaks nad uurida, kas sobiksin Eesti võistkonna tugiisikuks. Nüüd olin muidugi segaduses (kuigi süda tegi sees rõõmsaid kukerpalle). Kas pean mõlemale intervjuule minema või ainult viimasele. Pisut kirjavahetust, ning lõplik otsus oli, et tulen ikka tugiisiku kohale kandideerima.

Ma pole muidugi kindel, kui palju neid eesti keele oskajaid kohal käis. Vestlus läks hästi. Või vähemalt tundus nii. Põhiline küsimus muidugi selles, kas ma saaksin poolteist nädalat töölt ära ning oleksin valmis järgmised kuud umbes iga nelja nädala tagant koolitustel käima. Olin kõigega nõus. Sest puhkusega ei peaks septembri lõpul palju muret olema. Kes sel ajal õieti puhata tahab 🙂 Küsiti ka, miks ma tahan aidata. Muidugi rääkisin kena jutu, kui tore oleks oma rahva esindajatele abiks olla, kuid nimetasin ka oma kevadist arutlust iseendaga. Peale seda pidin kannatlikult tükk aega ootama. Kuna ma ei teadnud, kas ja kui palju teisi eesti keele oskajaid võis intervjuul käia, siis mõtlesin, et mul peaks päris hea võimalus olema, kui just paar väga aktiivset tegelast meie ühiskonnast nende hulgas pole. Viimaks saabus küsimus, kas oleksin nõus kohta vastu võtma. Nüüd ma juba ei kahelnud hetkegi.  Meil ei lubatud väga sellest valjusti kõneleda, sest enamus pidid saama alles suve hakul teate, kas nad on valitud. Meie pidime hakkama veebruarist kuni septembrini kord kuus koolitustel käima. Juunis tulid juba kohale ka eri riikide esindajad. Nendega saime siis kokku. Kunagi hiljem meie juhendajaga vesteldes (kelle tunneb ilmeksimatult ta naha järgi ära), sain teada, et üsna palju oli neid potensiaalseid vabatahtlikke, kelle peamine ajend oli kuningliku printsiga kokkusaamine. Need võeti küll kohe nimekirjast maha :-)

 

Sügise keskel, nädal enne võistlejate saabumist, sain varahommikul õelt teate, et ema on oma viimasele teekonnale läinud. See lõi mu täiesti sassi. Mis ma teen?! Pisarad silmas mõtlesin, et vaatan ikka üle, kas saan mõnele lennule pileti. Et olla ema ärasaatmisel kohal. Õnneks leidsin lennu üle Islandi. Mille hind ei olnudki üüratu. Nagu teiste lennuliinide puhul. Pakkisin asjad ja pealelõunat olin juba lennujaamas. Neli päeva Eestis ja tagasi jõudsin kolmapäevaks, et neljapäeval juba sportlastele vastu minna. Omamoodi oli hea, et mõtted läksid kohe teistele radadele. Teisalt olin mures, mis saab siis, kui kõik justkui kohale jõuab. Muidugi on jõudnud... Ma võin täiesti ootamatutes olukordades tunda, kuidas pisarad silma tulevad. Keegi ütles, et võtab vähemalt aasta enne kui oled päriselt leinast üle saanud. Kindlasti oleneb, kui lähedane oli teistele radadele läinud inimene.

Kirjtuamata on veel see, et organiseerisin Eesti sportlastele bussisõidu Niagarale. Sest neil oli kaks soovi, näha ära Niagara juga ja kohtuda kohalike eestlastega. Tunnistan, et pole varem kunagi mingit ekskursiooni nõnda korraldanud, aga kokkuvõttes läks väga hästi. Tänu bussijuhile, kes oli mitu aastakümmet sama tööd teinud ja jagas häid näpunäiteid. Lisaks toimetas meid just sinna, kus oli kõige lihtsam ka ratastoolis sportlastel ligi pääseda.

Eestlastega saime ka kokku. Eesti Maja kohvikus. Võtsin Mari kaasa ja viisime nad siis kahekesi hotellist metrooga kohale. Hea, et ta kaasas oli, sest osa jäid ühel hetkel maha. Lisaks pidin tunnistama, et liftide paigutus ratastoolis olijate jaoks on ikka üsna kehvalt üles ehitatud. Saan muidugi aru, sest need on alles hiljem juurde pandud. Aga sildistus võiks natuke selgem olla... 

Eesti Majja oli päris palju rahvast kogunenud. Sealhulgas ka kindral Riho Terras. Kelle käest sain tänumedali. Mis mind pisarateni liigutas. Suur-suur aitäh!

Mõlemad sündmused said teoks suuresti tänu kahele toetajale: Toronto Eesti Ühispangale ja AKEN (Akadeemilised Kanada Eesti Naised). 

Ilmad olid mängude ajal suviselt soojad, st liiga soojad! Täitsa uskumatu, kui tagasi mõelda. Kahju, et Eesti Maja kohvikus polnud korralikku jahutust. Olime nagu kilud saunas :-)

Siin väike kokkuvõte mängude ajal kirjutatust. Ma ei hakka kõike kenaks ümmarguseks jutuks sättima. Muidu ei jõua kunagi selle postitusega õhtule. Mängudega olin seotud 21.septembrist kuni 1.oktoobrini.

Hommikul kahe võistlejaga Jaaguar-Land Rover võidu- ja takistussõidule. Kus Eesti poisid jäid neljandaks. Vanem tütar tuli hotelli, kust kahekesi viisime suure seltskonna Eesti Majja kohtuma siinse rahvaga. Eesti veteranid olid väga rõõmsalt üllatunud, kui palju noori kohal oli. Ütlesin siis, et enamus minu endised õpilased, olen neid vist hästi kasvatanud :-D Hästi liigutav oli kindral Terrase poolt mulle kingitud tänumedal töö eest, mida ma ju tegelikult alles tegema hakkan. Loodetavasti ei peta ma kellegi ootusi/lootusi. 

Õhtul suurejooneline avamine. Mida oodates, sai "tagaruumides" võistlejatega niisama lobisetud. Etendus oli ja ei olnud ka... Kanada peaminister Justin Tudeau ja prints Harry said oma silmaga üle vaadatud. Paistsid kenad härrad, kes oskasid väga hästi sõnu seada ;-) Tegelikult märkasin peaaegu et pisarat kuningliku kõrguse silmis, kui teda mängude algatajana kiideti. Mäletan, et talle ei pidanud meeldima, kui sellega seoses talle liiga palju tähelepanu pööratakse... 

Sügis... aga suvekuumus nii suur, et terve suve pole nii sooja ilma näinud. Muidugi pidi siis toimuma kergejõustiku võistlused, keset kõrvetavat päikest. Istusin tribüüni asemel hoopis enamus aega võistlejate varjualuse all. Ja ajasin nendega juttu. Saades taas kord kinnitust, kui vahvad nad on! Eriti olin liigutatud ühest võistlejast, kes avas end päris palju mulle. Vanuse poolest oleks ta vabalt mu poeg võinud olla... 

Nägin seal istudes ka härra printsi ära, kes turvameeste saatel võistlusi ootavate veteranide vahel käis. Üks turvadest astus lausa meie katuse alla päikse eest varju, kui meie vastas olevad ukrainlased printsiga pilti tegid. 

Vaatasin seda etendust kõrvalt, ise samal ajal ikka kenasti ühe eestlasega juttu edasi rääkides. Sest pole ju ometi viisakas juttu katki jätta, et siis pühenduda inimese põrnitsemisele, kes ainult sünni pärast nii kõrgele tõstetud on. Korraks ristusid meil pilgud, kui pea kogu tralli poole pöörasin. Meist kõndis veel mingeid tähtsaid tegelasi mööda, aga neid ma ei tundnud. Mis pani mind mõtlema, kui mõttetu see teise inimese kummardamine ikka on :-D (juuresolev foto ei ole minu oma, pealegi hoopis tennisevõistlustelt, kus eestlased ei osalenud).
Kergejõustik, päev üks. Jaune Engel kolmas koht kettaheites. Ergo Mets jooksis 400m finaali. Eestlastest entusiastlikud fännid tõmbasid endale kohaliku reporteri tähelepanu, sest elasid kaasa kõigile võistlejatele. Tiimi kapten Margus Hoop vastab küsimustele. Ilm on meeletult soe, üle 30 kraadi. Igaüks leiab võimalusi, kuidas end jahutada. - Kuumus jätkab oma võidukäiku. Olin hommikul golfiväljakul, kust sain kalli kaasa abil kergelt tulema. Et siis koos kergejõustikustaadionile minna. Seal oli vist keegi pähe saanud, sest võistlejate ootealale sisenemisel toimus nüüd metalliotsijaga kontroll. Ootasin kuni viimane võistleja oli lõpetanud (kahjuks ei läinud tal nii nagu lootis) ja sõitsime kõik hotelli. 

Sealt jalutasin tõstmise võistlustele, kust eestlased jälle neljanda koha said. Mingi neljanda koha needus on vist peal :-) Nii vahva oli aga päeval, kui poisid mulle Eesti värvides kummist käevõrusid jagasid. Et kas mul ikka kõik võimalikud variandid olemas on.Ütlesin, et eelmisel päeval toimunud suure transpordijama pärast loobus Itaalia võistkonnaga töötanud naine oma kohast. (Natuke saan aru, sest me oleme ju vabatahtlikud, aga teisalt ei saa asju nii südamesse võtta.) Nimetasin, et vaadake ette, ma võin ju ka otsustada, et nüüd aitab. Aga nad ei tahtnud sellist juttu kuulatagi :-D

Jäin hommikul hotelli ratastooli ootama, mille eile tellinud olin. Üks eestlastest andis oma kangusele järele ja arvas, et nii on kergem. Kergem ka saatjateks, kes ei pea tema järgi ootama. Aga tooli ei tulnud ega tulnud... Uus kõne firmale, kes kinnitas, et tuleb! Lõpuks siiski läksin viimase bussiga rattasõidule. Buss oli selline õnnetu olemisega koolibuss. Aga ees sõitis politsei mootorratta seljas ning lisaks veel kaks, kes siis ristmikel liiklust sulgesid. Inimesed kõnniteedel sirutasid kaelasid, et näha, kes tulemas on 😀 Olime ainult kaheksakesi bussis. High pargis oli lausa kaks eestlasest kaasaelajat! Nii umbes kümnest tuhandest kohalikust eestlasest... 

Õhtul CN torni, kuhu oli eraldi kutse viiele sportlasele ja kahele asjapulgale igast riigist. Lisaks mõnele minusugusele abilisele. Hotellist ainult 1,5km, mis aga ratastoolis või ühe jalaga pole kerge ette võtta. Õnneks oli üks kohalik eestlane nõus aitama. Torni juurde jõudes tuli välja, et peame kõndima piirdeaia sees, mille ääres tihedalt inimesi. Kõik prints Harryt ootamas. Väga imelik tunne, osa plaksutasid vigastatud veteranidele. Mis oli armas. Aga samas oli kummaline nõnda justkui punasel vaibal olla. Peab vist eriline tüüp olema, kes seda naudiks 😉 Väike armas kogunemine suupistete ja veiniga. Mängude patroon pidas kõne ja käis siis meie vahel ringi. 

Mul oli samas huvitav vestlus Eesti võistlejaga, kel kerge vene aktsent. Nii tulihingelist eestlast naljalt ei leia! Teine põnev vestluskaaslane oli üks grusiin. Kes eelistas kindlalt inglise keelt vene keelele. Mis minu jaoks niikuinii kergem 😉 Peale seda veel kärmelt sõudevõistlustele, kus Eestile kaks kulda ja üks pronks kaela sadas. Võistlus ergomeetril oli palju põnevam kui üldse oskasin oodata! Ühe- ja neljaminuti sõit. Prints oli ka vist ära tüdinenud meie olengust ja istus ka seal 😀 

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, kui põnev on sisesõudmise võistlus. Eriti kui mitu eestlast võistlustules ja neile medaleid kaela riputati. Kaks kulda ja üks pronks! Pole paha!!!!! - 

Otse kodust High parki rattasõidule, kus ainult üks võistleja Eestist, Janno Lepik Tegin pärast temaga lühikese intervjuu. Tema heaks on loodud tahtejõu toetusüritus, et muretseda talle oma käsiratas. Ta kaotas mõlemad jalad isetehtud lõhkekehale astudes... Milline kena inimene! Ja armas naine ja tore vend, kes ka siin talle toeks on. Kodus ootavad 8-kuused kaksikud. Tõeline eeskuju, kuidas elus edasi minna, kui võiks väga kergesti oma elu üle halada...  Esimene päev minu jaoks päevade virr-varris, kus sain vara koju. Ainult imelik tühi tunne oli sees. Justkui kiirelt rongilt äkki maha astutud, kui hoog on ikka sees...

Ujumise eelvõistlused. Kaks eestlast homses finaalis. Üks neist oma suureks üllatuseks. Hommikul ütles, et ta selline ujuja, et kui teised lõpetavad, siis tema alles alustab ☺️ Tegelikult esines ta ülihästi.

Hommikul otse kodust meile suht lähedale asuvasse jäähalli. Seal peeti maha sõbralik võistlus kelguhokis. Igalt maalt kaks esindajat, kumbki erineval pool. Enamusel polnud spordialast aimugi. Mõni nägi jääd esimest korda elus. Aga peale kiirkursust polnudki nad kõige kehvemad. Mäng lõppes sõbraliku viigiga. Kahtlustan, et need mõned, kes kindlalt teistest üle pea, tegid kindlaks, et mäng just nõnda lõppeks 😉 Üks hetk tundsin end natuke tähtsamana, kui jooksin Eesti võistleja juurde, kus sain küll kinnituse, et kriimustus jalal ei tähenda siiski haiglasse sõitu ☺️ 

Õhtul ujumise finaalid. Eestlasest noormees võitis lausa kolm medalit eri aladel. Teine ja kaks kolmandat kohta ujumises. Mitte, et keegi arvet peab, aga 8 medaliga koju minna pole sugugi halb. Mul on ka tunne, et ei saa enam ühtegi spordivõistlust vaadata, ilma et mõtleks nende mängude peale. Kus sportlik ühine vaim on valitsejaks. Kus mujal näed sa seda, et viimastena lõpetajad saavad suurema aplausi kui võitjad. Kus võitjad tagasi tulevad, et innustada mahajääjat... Ma loodan südamest, et need mängud ka sellisteks jäävad. Et nad ei muutuks samasuguseks medalijahiks nagu paljud teised. - 

Mängudele sai ametlikult head aega öeldud. Kümme päeva siblimist ja sagimist, aga ma ei vahetaks seda millegi muu vastu. Nii palju kohtumisi uute toredate inimestega, nii palju huvitavaid vestlusi! Milline imeline tahtejõud ning sihikindlus peitub meie endistes sõdurites. Kindlasti kannan seda endas eeskujuna edasi! -

Ja ongi kõigi nende toredate inimeste lahkumise päev. Kuidas küll võib nii lühikese ajaga saada nii omaseks... Lausa kurb neid lennujaama kaasa minna. Sain hulga kallistusi ja kutseid Eestisse tulles neile külla minna. Eriti armas oli kollane Invictuse lipp "I am master of my fate", millele kõik olid oma nimed kirjutanud. Koju jõudes oli küll selline tunne, et tahaks sama rongi peale tagasi. Aga eks elu lähe ikka omasoodu edasi. Natuke kardan järgmist nädalat, sest siiani on mõtted muust väga hõivatud olnud. Viimastel, natuke aeglasematel päevadel, olen tundnud, et hakkan murduma. Ei saa seda leina sugugi nii kergelt kõrvale lükata... 😕 

Mõni on küsinud, miks Invictus mängudel osaleb nii vähe riike (17)... Tegelikult peaks selle üle hoopis rõõmustama, sest osalevad ju ainult need, kes on sõjateenistuses viga saanud... Selliseid mänge poleks tarviski, kui maailm ainult oskaks ilma sõdadeta üksteisega läbi saada. Aga ilmselgelt jääb see ainult unistuseks. - Sigimine-sagimine on nüüd läbi, võistlejad kodus ja hotell vanas vormis. Tunnistan, et ei osanud oodata, kui positiivselt mõjutasid mind kõik need, kellega kokku puutusin. Kindlasti muutus minus midagi... - Täitsa kummaline on pärast nii intensiivseid päevi lihtsalt olla... 

Ma tean, et järjekorras on veel hulk asju, aga ma ei kiirusta. Võtan tänast päeva päris rahulikult. Ma arvasin ka, et pühapäevaga lõppeb meie grupi aktiivne läbikäimine, need, kes me otse eri riikide võistkondadega tegelesime. Aga... võta näpust. Ei saa me üksteiseta olla. Juba hommikul tegi telefon häält, et keegi on sõna võtnud. Enamus neist, kes täna tööl tagasi, tunnetavad, kui palju parema meelega nad hoopis sportmängudega seoses tehtut jätkaks. Ma ei ole tööl, kuid kardan, et mõtleks täpselt samuti. Huvitav, kuidas ma ei tundnud ühelgi päeval, et ma ei taha kohale minna. Isegi, kui väsinud olin... 

Viimaks üks foto, kus ma printsiga koos ühel pildil, kui mind üles leiad :-D Tegelikult on fotol pereliikmed ja sõbrad, kes sportlastel toeks ja abiks.

Kui keegi ikka veel otsib, kus ma olen, siis lõpetan teie piinad. Olen vasakul üleval nurgas koos ühe saatjaga, kes on sinises jakis, minul tema kõrval must jakk. Moodustame toredalt sini-must-valge kombinatsiooni. Lippu polegi vaja ;-)

Lahtiste uste päevad Torontos

Olin laupäeval taas kord kesklinnas, ja otustasin peale kohustuslikku käiku pisut osa saada iga-aastasest üritusest, mil paljud Toronto hooned maikuu viimasel nädalavahetusel avavad oma uksed linnaelanikele. Hoiatus, nüüd järgneb üle tüki aja ebatavaliselt pikk postitus koos hulga piltidega ;-)

Doors Open Toronto sai alguse sajandivahetusel. Osalejateks umbes 150 hoonet, millel mingi kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne tähtsus ja kuhu naljalt niisama ei pääse sisse kolama. Või kui pääsedki, siis ei ole sul lahkeid vabatahtlikke, kes hoone kohta infot jagavad. Olen sellest ühe korra kirjutanud siin, kui külastasime indialaste pühakoda. See hoone küll ei osale enam lahtiste uste päevadel. Arvan, et nad kaotasid kontrolli, kuidas inimesed seal sees käitusid :-) Nägin seda oma silmaga.

Sattusin nüüd väga lähedal olema vanale raekojale, kus tänapäeval on muuhulgas veel ikka kohtusaalid. Olen alati mõelnud, et võiks sinna sisse piiluda, aga päriselt pole ju põhjust olnud. Nüüd siis sain seda ilusat hoonet ka seestpoolt imetleda. Päris uhked olid värvilised klaasmosaiigiga aknad. Ja muidugi kulunud trepiastmetega trepp. Võisin ette kujutada, kuidas omal ajal tähtsad ametiiskud mööda neid sammusid ja vähemtähtsad linnaelanikud aukartusest rohkem küüru tõmbusid :-) Trepi ees olid kaks metallist lõvimoodi kujutist, mis mingil hetkel olevat vanarauaks tahetud anda. Õnneks tulid need kusagilt (vanaraua alt?) välja. Ning on nüüd kenasti klaasvitriinides endisel kohal.

Kaalusin natuke, kas lähen sealt veel kuhugi või sean sammud kodu poole. Tegin natuke pilte raekoja platsil (Nathan Philips Square kannab endise väga populaarse linnapea nime, tema ajal ehitatigi soomlasest arhitekti võidutöö järgi uus raekoda). Ma polnud kunagi varem saanud üles vaateplatvormile, mis ümbritseb tervet platsi. Nii et nüüd ma siis võtsin aega, et igast nurgast ümbrusest fotosid klõpsida :)

Olles siiski nii väga lähedal, siis astusin ka uude raekotta sisse. Seal oleks muuhulgas võinud käia linnaisa tähtsas töötoas, aga mul polnud jaksu järjekorras oodata. Piilusin niisama läbi klaasseina vastuvõtulauda ja seda osa, mis lahtisest uksest välja paistis. Fuajees oli tore Kanada lipp konservpurkidest kokku laotud.
Ikka Kanada 150ndada sünnipäeva puhul. Konservpurkideks täiesti Kanada toode - Aylmers Canners asutati juba aastal 1879, on küll edasi müüdud Del Montele (tegutses kuni 1959). Kuigi samanimelisi tomatikonserve võib siiani osta.

Kuna külalisi oli igas vanuses, siis lapsed võisid oma käteosavuse proovile panna. Nad ehitasid papist uusi maju linnale. Mulle meeldib, kuidas selliste ürituste juures mõeldakse tervele perele. Kuigi ma pean ütlema, et nii mõnedki lapsevanemad olid pisut väsinud olemisega. Aga see on ju loomulik, kui sul väikesed lapsed kodus on :D

Kui juba kaks maja läbi käidud, siis põikasin ka ühte kirikusse Church of the Holy Trinity, mille algust tähistab aasta 1847. Linn on kõvasti kasvanud, mis tähendab, et kirik on kadunud suurte majade varju. Nende põhitegevus on nüüd vaeste ja kodutute aitamine (neid jätkub kesklinna päris palju) ning kirik on ka geide ja lesbide abistaja. Mulle jäi seal silma kaks asja. Esiteks lumivalge pika, lokkis habeme ja juustega mustas kuues preester, kellega üks härra juttu ajas (proovis tõestada, et geid ja lesbid on saatanas, nii palju kui ma kuulsin; preester jäi kogu asja juures stoiliselt rahulikuks) ning üles riputatud "vabanduskiri põliselanikele" kõige selle halva eest, mis sissetulijad teinud on. Panin natuke suuremalt ta vasakusse pildi nurka. Alumine foto on internetist.

Minu jaoks kippus päev juba pikaks minema, mis tähendas, et kõht hakkas märku andma. Ostsin tänavakaupmehelt vorstijupi ning nosisin keset raekoja platsi ära. Sai oli muidugi vorstil ümber. Ja erinevate kastmetega võib kogu kraamis üle valada. Minu lemmikuks on sweet relish (eestikeelne tõlge oleks magus maik, aga tegelikult on see valmistatud peeneks hakitud hapukurgist, sibulast, suhkrust-soolast ja äädikast, võib veel mõningaid lisandeid olla). Samal ajal kui mina oma kõhtu täitsin, kogunesid inimesed mu läheduses ekskursioonile. Põhimõtteliselt oleks pidanud end varem kirja panema, et koos giidiga erinevaid kohti külastada. Seekord jäi see küll tegemata. Aga kes teab, ehk kunagi tulevikus teen sellegi kaasa.

Mina läksin hoopis järgmise maja juurde, mida ümbritseb must raudaed. Hooneks oli Osgoode Hall, mida omavad Ontario juristid. Sealgi on mitu kohtusaali, kus küll arutatakse peamiselt edasi kaevatud kohtuotsuseid. Hoone on ehitatud juba aastal 1829! Seda võib ka muul ajal külastada, nad korraldavad giidiga ringkäike. Kui maa-ala kunagi osteti, siis jäi see tolleaegsest Yorki linnast väljapoole (York on Toronto eelkäija, ehk siis peamiselt kesklinn). 50ndatel sai maja aia ümber ja jalgväravad, mis ei avane tavapäraselt. Hoopis nii, et pead sealt justkui läbi pugema :-) Selliseid oli vaja, et karjamaal ringi tatsavaid lehmi eemal hoida! Majas asuvad praegu The Court of Appeal for Ontario, the Superior Court Of Justice and the Law Society of Upper Canada.

Tõelise elamuse sain nende raamatukogust, kus riiulid ulatusid läbi kahe korruse ja olid tihedalt raamatuid täis. Igat sorti seadusandlust ja vanu juhtumeid jne. Ühes kohtusaalis oli võimalus kohtunikku "mängida". St istuda nende toolile ja pilte klõpsata. Mina vaatasin niisama seda nalja pealt. Huvitav, kuidas saalis olid pealtvaatajate ja muude tegelaste jaoks oma kindlad kohad. Viimastes ridades istusid juuratudengid. Siiani on näha kohad, kus nende tindipotid seisid :-) Järgmisesse saali oli juba natuke raskem pääseda, sest rahvast oli rohkem. Ja kohtunikupingil ei istunud mitte enekaid tegev rahvas, vaid hoopis päris ehtne kohtunik. Sain end viimaks sisse seada teise ritta ning juba teatas valge kraegu tähtis härra, et me võime nüüd talle küsimusi esitada. Kuna keegi mingit huvi sellise tegevuse vastu üles ei näidanud, ja hoolimata sellest, et ma pole sugugi kangesti tegelane, kes tahab nõnda rahva ees endale täehelpanu, siis esitasin talle lõpuks kolm küsimust. Millele ka vastused sain :-)

Kõigepealt uurisin, kui palju rahvast nad tavaliselt siin saalis näevad, kui mõni juhtum arutlusel. Eks see vastus oli natuke ette arvata. Sest kõik oleneb lõpuks, mille ja kellega tehu. Kui aga uurisin, mis ta oma ametist arvab. Kui raske on otsuseid teha. Siis seletas ta üsna pikalt, kuidas ta on siiski samasugune inimene, kes saab aru vastutusest nii süüdistatava kui ka ühiskonna ees. Samas toimub palju tööd kulisside taga. Mitte nagu võib vahel arvata, et ainult kohtusaalis pannakse kõik paika. 

Vahepeal oli mu selja taha veel rahvast kogunenud. Üks neist teatas kõva slaavi aktsendiga, et ta on saanud hiljuti Kanada kodanikuks. Ja talle tuli juba ka vandekohtunikuks kandideerimise nõue. Ta tahtis teada, kuidas sellest eemale hoida :/ Kohtunik muidugi ütles, mis ta ütlema pidi. Kuidas vandekohus on siiski suur ausa ühiskonna põhisammas jne. Muidugi võib see mõnele tähendada rahalisi raskusi. Sa ei saa enamus töökohtades palka, kui oled kohtuistungiga seotud. See päevaraha, mis makstakse on naeruväärselt väike. Aga ta ütles, et nad proovivad valiku juures seda arvestada. Ma ise nägin, kuidas vabastuse said nii mõnedki need, kes töötasid enda jaoks, näiteks üksiküritajad remondimehed.

Seoses vandekohtuga, meenus mul midagi, mille üle olen varem juurelnud. Sest mõnikord juhtub, et saad kutse kindla istungi vandekohtuniks kandideerimise kohta (nagu mina) ja mõnikord kutsutakse sind välja ja hoitakse nädal aega "varus". Nimelt on neil mõnede tõsisemate juhtumite puhul vaja suuremat hulka rahvast, kelle seast valida need kõige õigemad. Ja nõnda oli seegi mõistatus minu jaoks lahendatud. Mu üks töökaaslane sattus hiljuti just samamoodi kutsutuks ja ka valituks. Nad mõistsid süüdistatava süüdi. Kuigi mingil hetkel oli peaaegu et raske öelda, kas ikka saavad ühehäälse otsuse. Nimelt peavad kõik ühtemoodi  hääletama.

Mina jätkasin majaga tutvumist. Ning ühes ruumis, kus oli suur ja pikk koosolekulaud, uurisin vabatahtlikult abiliselt, kes küll on kõik need inimesed seintele riputatud maalidel. Ta ütles, et need on peakohtunikud ja Ontario justiitskoja pealaekurid või midagi sarnast. Et täpselt nii nagu tema oli kunagi, ning osutas ühele maalile, millel oligi tema isiklikult täies hiilguses :D Ma siis uurisin, kuidas ka seda tööd teha oli (ma tean, pole sugugi originaalne, sest küsisin ju kohtunikult ka sama). Ta ütles, et oli huvitav, aga kaks aastat oli täielikult piisav selleks ;) Ma ei saanud küsimata jätta, kuhu lähevad maalid, kui seintel ruum otsa lõppeb. Aga need pidid olema maja peal laiali. Fotol seisab ta paremal pool ja ta maal on ka imekombel peale jäänud, kõige vasakpoolsem.

 Vahepeal imetlesin aknast ka ühte pruutpaari oma seltskonnaga. Neil oli vist ka lahtiste uste päev, sest paljud võõrad klõpsisid neist pilte :D Mina ka. Peale seda seadsin juba sammud metroo poole. Oleks läinud veel ühest majakesest läbi, aga liiga pikk järjekord hirmutas ära. Ka Canadian Life kindlustushoonest hüppasin korraks sisse. Aga ei jäänud ootama lifti kõigi teise saja inimesega, et pääseda kõrgemale.  Tegin hoopis põrandast pilti :-)

Nõnda siis sel korral lahtised uksed ja muud ;-) Minu meelest võiks Eestiski midagi sellist korraldada. Näiteks 100nda vabariigi aastapäevaga seoses. Väga vahva üritus. Sest sellised kohad on ju tegelikult omamoodi meie kõigi omad, ajaloost ja kultuurist läbi imbunud. Miks ainult üksikud inimesed sellest osa peavad saama ;-)

Tagurpidi fotosid...

Pandimaja, kus saab vastutasuks kommi

Homme veel viimane päev, et oma kingid, mis kohe üldse ei meeldinud, tuua Torontosse Skittles pandimajja ja selle eest siis Skittles komme saada. Kõik korras kingid annetatakse edasi Goodwill heategevuskauplustele. Kui kohale ei saa tulla, võib nende leheküljelt vaadata, kui palju komme oleks oma kingi eesti saanud :D Foto Toronto Star lehelt.

Ise pean ütlema, et mul poleks sinna küll midagi viia. Tundub, et keegi perest poleks seda teinud, kuigi meelitasin Mari, kas ta ei taha sealt läbi astuda. Ta oli muidugi alguses skepitiline, mis omakasu ajamine see seal käib. Aga ei käi ju. Hoopis heategevus ja muidugi Skittles reklaam :D

Kingituste koha pealt veel nii palju, et avastasin keset suve, et olin paar kinki eelmiste jõulude jaoks ostnud, aga unustanud kinkida. Nii et nüüd oli palju lihtsam. Kes veel ostab rohkem kui aasta ette jõulukingitusi :D Nüüd pean siiski endale kõrva taha panema, et äkki võiks kasvõi kirja panna, mis ma muretsenud olen ja kuhu peitnud.

Osta $150 eest loteriipilet ja võida restoran!

Just nõnda kuulutati välja Torontos kaks päeva tagasi. Saksa toitu pakkuv Das Gasthaus restorani omanik Ruthie Cummings on seda pidanud umbes kolm aastat, aga otsustas nüüd kõigest sellest eemale tõmmata ning pühenduda oma vanemate hooldamisele. Vist isegi pidi Saksamaale kolima. Muide see toidukoht asub Toronto Eesti Majast lühikese jalutuskäigu kaugusel (üsna metroopeatuse lähedal). Pileteid müüakse maksimum 4000, võid muidugi ka raha asemel saata lühikirjandi selle kohta, kuidas vanemate inimeste eest hoolitseda. 1.detsembril loositakse võitja. Lisatingimusena on ka märgitud, et tal on õigus kõik piletirahad tagasi anda, kui huvi pole küllalt. Maja ise ei kuulu võidu hulka. Pead ikka üüri maksma. Küll aga saad kogu sisustuse, millega võid teha, mis tahad. Võitja võib restot edasi pidada, muuta oma käe järgi, ka nime; või hoopis kõik maha müüa. Praegune omanik väidab, et toidukoha sisseseadmine on väga kulukas, ning ta tahaks anda kerge võimaluse kõigile, ka nendele, kel algkapital puudub. Kahjuks olen juba lugenud üsna mitmeid negatiivseid arvamusi kogu asja kohta. Ei aita ka see, et veebileht, kus pileteid saab osta, on praeguseks seisma jäänud. Eks vaata, kuidas kõik läheb. 

Ta ei ole küll esimene, kes midagi sarnast on teinud. Tundub, et see võõrastemaja Vermontis on parem variant. Sama hind, kuid pead ka kirjatüki esitama.