Siin mõni päev tagasi lasin hommikul vara pimedas Koko välja. Sest ta nagu kutsikas, kes ei jõua kõike sees hoida. Jään tavaliselt aknale vaatama, kuidas tal läheb. Sest kes see viitsib end soojalt riidesse panna ja ise ka õues olla, eriti veel talvel ;-) Siis märkasin, et meie maja ees tänavapoolses nurgas on üks suur hundikoer lahtiselt. Jõudsin pahandada, et kes need jälle on, kes lubavad koeri vabalt kõndima. Alles hiljuti olin Sushiga aias, kui üks meesterahvas tuli oma koera tagasi kutsuma. See oli meie aeda kõndinud. Aga aknast välja vaadates nägin veel teistki koera. Taga targemaks, lausa kaks tükki lahtiselt välja lubatud. Ja järgmisel hetkel trügis juba kolmas "koer" huvitavat nurka nuusutama!!! Alles siis jõudsid juhtmed sõlmest lahti ja sain äkki aru, et need on koiotid.
Ega ma ei teadnudki, mida teha. Kui nad märkaks mu koera, siis kuidas ma vahele julgeks minna. Prooviks ehk ainult karjudes neid eemale peletada. Koko ise oli õnneks siiski pika rihma otsas, kuigi vahel luban ka vabalt kõndima, sest ta meie muruplatsist kaugemale ei kipu. Kui ta aga vabalt on, siis meeldib tal tänava äärde rohtu nuusutama minna. Sinna ju paljud oma märke maha jätnud. Nii et paras suutäis koiottidel kohe võtta...
Aga ei teagi, kas koiottidel olid kõhud täis, või ei pakkunud neile kivikujuks muundunud vana koer huvi, sest natuke nad seal nuuskisid ning sörkisid siis juba edasi. Mõtlesin õudusega, kui oleksin nagu vanasti nii vara koertega väljas kõndimas olnud ja selliste suurte tegelastega silmitsi seisnud. Ühekaupa olen küll vastamisi sattunud, kuid enamasti kõnnivad nad pigem kaugemale. Aga kolmega ma ei tea, mis neil pähe oleks võinud tulla.
Foto Toronto linna kodulehelt, sest fotokat polnud käepärast, et lahkuvaid loomi jäädvustada. Mitte et ma selle peale õieti mõtlesin. Läksin tõin Koko hoopis kohe sisse tagasi.
See oli VÄGA ohtlik olukord. Puhas õnn, et te koer veel alles on. Mul on hea mitu sõpra-tuttavat, kel sarnased väiksemat sorti koerad koiotite poolt koduõuelt ära napsatud. Ja mu enda koer, tõsi, suuremat kasvu, aga ta oli siis alles kutsikas, on korra metsikus looduses koiotikarja keskele ülbama jooksnud. Lihtsalt vedamine, et ta ellu jäi.
VastaKustutaSamas, su rahustuseks, kogemuspõhiselt – kui sa ja su koer juhtuksite kahe-kolme koiotiga linnatänaval vastamisi sattuma, peaks kõvast häälest ja end „suureks“ tegemiset piisama. Ja koer tuleb muidugi hästi enda lähedal hoida, kindlas rihmas, mitte flexis. Koiotid (ka need, kes urbaniseerunud) peaksid idee poolest piisavalt pelglikud olema, et inimese juuresolekul mitte rünnata, isegi mitte mitmekesi.
Õnneks siiani pole linnas inimesed viga saanud, kuigi nad on mõnikord liiga lähedale kippunud. Mäletan lugu ühest naisest, kes võttis koerakese sülle ja koiott ei näidanud mingit märki äraminemisest. Samas on nii mõnedki koeraomanikud (kassidest ma ei räägigi) lemmikutest ilma jäänud. Eriti kui omapäi koera aeda jätnud.
KustutaEelmine kevad nägin koiotiperet koertega pargis jalutamas käies, olid teispool jõekest (pigem küll oja) aga askeldasid omaette näitamata üles erilist huvi koerte vastu. Seal muidugi käib rahvast rohkem koeri jalutamas, ehk on harjunud ja mitte liiga näljased.
VastaKustutaTäna oli uudistes lugu kuidas kaks lahtist koera meie kandis mitut inimest puresid, üht õige tõsiselt. Omanik ja koerad jäid video peale kuid vaevalt tüüp üles leitakse.
Mis tuletab meelde, et eelmisel nädalal hakkas üks koer väga kurjakuulutavalt mu selja taga haukuma. Ma kõndisin rahulikult edasi. Ilmselt oli aiast välja pääsenud, sest kui hiljem vaatasin, mis toimub, siis haukus juba tee servas kellegi teise peale. Õnneks ei läinud "oma territooriumilt" kaugemale.
Kustuta