Euroviisut ja emadepäev

Ma alustan ikkagi laupäevast, kui hästi palju rahvast üle maailma lauluvõistlust kuulama-vaatama hakkas. Arvestades, kui palju Soome oma laulu eest rahvalt punkte sai (mitte žüriilt), siis kõlas ilmselt cha-cha-cha nii mõneski kodus juba hommikust peale :-) Kuigi... kui Mari oma Soome sõbralt uuris selle laulu kohta, siis arvas sõber, et see pole laul ega midagi. Ja miks mina tahaks võitu Soomele. Aga näed siis, tahtsin küll. Mitte et laul oleks mingi super-luks olnud. Kaugel sellest. Kuid selles oli nii palju rõõmu ning lahedat meeleolu, mis kandus kuulajanigi. Ja eks omajagu trotsi ka, et ei pea olema mingi viimseni ära lihvitud jumaliku häälega laulja, kes sinna suurele lavale pääseb. Igal juhul oli mul kahju. Eriti veel sellepärast, et rootslannast võitja lugu oli justkui pisut muudetud koopia tema eelmisest võiduloost (mulle millegipärast ei meeldinud see tolgi korral, olgem ausad ;-) 

Seekordsetest tooksin välja hoopis Prantsusmaa - laulja muide Kanadast, aga see polnud põhjus teda kuidagi esile tuua ;-) ja Tshehhi, mis minus helisema jäid. Ehk veel mõni, kuid ma pole eriti neid lugusid enne võistlust kuulanud, nii et ei saa palju selles osas kaasa rääkida. Mõni pahandab punktide panemise osas, et muusikutest žüriid võiks ära kaduda, ning ainult rahva sooviga arvestada. Aga ilma selleta poleks Alika nii kõrgele pääsenud. Nii et võta kinni... Kokkuvõttes võiks öelda, et rootslane unustatakse vist varsti, kuid Käärijat ootab ilmselt ees suurem tuuritamine mööda maailma. Või vähemalt tahaks loota. Lisaks laulame ilmselt veel aastate pärast cha-cha-cha.

Mul on siin kaks fotot mu tüdrukutest, kuid nendest pole enam mulle võistlusele kaasaelajaid. Nad kohe üldse ei hooli sellest. Avastasin hoopis, et pisipreili, kellega olen iga päev peale kooli paar tundi, kuulas minuga suure rõõmuga eelvooru. Nüüd tean, kes mul seltsiliseks võib tulla :-)

Aga emadepäev algas mul tavapäraste pannkookidega. Mari oli taigna juba eelmisel õhtul valmis teinud, ning lisaks veel steigid kuivmarinaadi pannud. Insenerina oli tal kõik täpselt järgi uuritud, mida tegema peab. Isegi eksperdist sõbraga konsulteeritud, sest kihk oli suur proovida ise midagi sellist valmistada. Väike paanika tekkis, kui tuli välja, et minu lihatermomeeter on otsad andnud. Sest temperatuur olevat hirmus tähtis pooltoore steigi küpsetamiseks. Ei aidanud mu katse Mari maha rahustada, et saame ka ilma hakkama. Et ainult koogiküpsetamisel on temperatuur ja kogused väga olulised. Lõpuks läksid nad Kirke juurest läbi, et uus termomeeter tuua. 

Kõik lahenes, ning valmis liha maitses suurepäraselt (välja arvatud, et soola sai õige pisut liiga palju, siiski vähem kui steigi soolane hind). Ma jõudsin Marile seletada, kuidas loomaliha eestlase söögilauale eriti ei jõudnud, ja kuidas meie meeled trimmitud sealiha peale. Tahtsin teda natuke ette hoiatada, kui me äkki krimpsus nägu teeme :D

Kuna aga laps ise seda steiki tahtis proovida teha, siis laps peab seda ka saama. Lõppotsus oli, et miks mitte aegajalt tõesti uuesti niisugust steigiõhtusööki pakkuda, mida restoraniski ei saa (või kui, siis kolmekordselt soolase hinnaga). Ega muidu ei saa steigieksperdiks, kui ei harjuta. Kirke oli ka väga nõus iga kord degusteerima tulema.

Siin väike video toidutegemisest:

Tore, kui me nõnda vahel ikka kõik koos oleme. Kuigi ega see nii keeruline ka pole, sest Kirke elab jalutustee kaugusel. Seekord mahtus veel emadepäeva sisse Kirkega poodlemine, mis meile hästi sobib, sest me ei armasta kunagi kauplustest liiga kaua aega viita, ning Tom ja Mari käisid ronimas. Oli selline päris tegevusrohke emadepäev meil.

 

Muusika ja heade sõnumitega Kanadast...

Nii kiire on kogu aeg, et ega seda aega just jalaga pole segada. Kuigi ju võiks ;-) Tahtsin siin juba tükk aega tagasi kirjutada, et Kanada televisioonis kanti juba rohkem kui nädal tagasi üle üks suur ühine heategevuslik kontsert, kus hulgaliselt maailmaski tuttavaid nägusid oma kodust esinemas või sõnumeid saatmas (Margaret Atwood, Michael Buble, Drake, Celine Dion, Shania Twain, Brian Adams, Justin Bieber, Mike Myers, Howie Mandel jne, kõik puha kanadlased ju). Panin siia vaatamiseks/kuulamiseks Lean on Me. Ja need, kes saavad hakkama, võivad seda näha järelvaatamises. Tunnistan, et ise polegi seda lõpuni jõudnud vaadata, kuigi algus oli väga paljutõotav. Kohe üsna esimesena võtab sõna siin väga tuntud satiirik Rick Mercer, kelle otsa ma olen Eesti Maja ümbruses kahel korral komistanud :-) Erinevate alade inimesed räägivad oma kogemustest, kuidas neid on aidatud, kuidas nad ise aitavad. Tuntud tegelased saadavad julgustavaid sõnumeid kõigile, nii nendele, kes peavad töötama, et kõigil oleks hästi ja et me kõik suudaksime vastu panna sellel imelikul ja ootamatul ajal.

Muusikaga seoses veel... Kirke küsis mu käest hiljuti, miks mul autoraadio polnud klassikalise jaama peal. Ma vahetasin tõesti selle ära. Sest tahtsin, et midagi kerget ümbritseks mind, või õieti rohkem tuttavamat, sest olin valinud nn retroraadio ;-) Ajad on ju sellised...

Eesti Laul ja muud jutud

Ei olegi midagi halba selle aasta Eesti Laulu kohta öelda. Võitja polnud kindlasti see, kellele mina pöialt hoidsin. Kuigi ega neil kolmel laulul, mis viimaks esimese koha pärast võistlustulle läksid, polnud viga midagi. Stig Rästa on üks väga andekas muusik Eestis. Nii et lihtsalt palju õnne talle ja ta laulu esitajale rootslasele Victor Crone'ile. Tegelikult oli minu jaoks suureks plussiks Saara Kadaku üllatusilmumine temaga koos lavale. Nagu aru sain, oli Stig ise näitlejannaga ühendust võtnud ja palunud osalema. Saara on teine andekas eestlane, kellel kena lauluhääl ja kes on suurepärane näitleja. Oh, ja laulu ajal kasutatud tormise taeva näitamine televaatajatele, oli lahe!

Aga... minu lemmikud siis. Muidugi Inger. Just selliste ootamatute leiduda pärast on Eesti laul suurepärane platvorm. Tema hääl on imeline. Tema kogu olemus veel imelisem. Nii palju, kui ma neid intervjuusid temaga nägin, kumas temast läbi nii palju positiivsust ja elurõõmu. Lihtsalt oivaline ja südantsoojendav. Ma loodan, et teda ootab ees just selline tulevik, kus ta saab teha, mis talle meeldib. Teine, kellele pöialt hoidsin, oli eesti-armeenlane Stefan. Mulle meeldis tema laul juba eelmisel aastal. Ja seekordki ei valmistanud ta pettumust. Hea hääl, kena laul. Vähemalt minu jaoks. Mõtlesin samas Sandra Nurmsalu peale, kelle "Rändajad" on minu meelest kõigist Eestit esindatud lauludest üks kõige ilusamaid. Kui su latt on nii kõrgele aetud, siis tundub, et pole sugugi kerge sarnast või veel paremat lugu luua. Mitte, et ta laulul seekord midagi viga oli, aga... midagi lihtsalt jäi puudu. Stefan suutis aga selgi aastal tulla välja tõesti hea lauluga. Mõnel see lihtsalt õnnestub... Sellega seoses veel ajavad mind turri igat sorti plagiaadijutud. Kas tõesti pole mõnel muud teha, kui aina näpuga järge ajada, mis noodid, kus on... Kahjuks on noote ainult nii palju ja kombinatsioone ka teatud arv. Kui midagi sarnaselt kõlab, siis see ei tähenda alati kohe plagiaati! Krrrrr....

Ei saa ma selgi nädalal ilma ilmajututa. Nädal algas uue külmalainega. Mis teisipäeva hommikuks tõi kohale korraliku lumesaju ja kõva tuule. Tõeliselt uhke lumetuisk haaras aknataguse maailma. Millest oleks täiesti piisanud. Aga... peale kolme muutus lumesadu vihmaks. Ja mitte niisama vihmaks, vaid jäävihmaks. Selle ootuses olid Toronto koolid kinni. Mis viimati juhtus 8 aastat tagasi. Nad nii naljalt uksi ei sulge. Aga ka paljud kõrgkoolid sulgesid uksed. Ning töökohad saatsid oma töölisi koju. Kaasa arvatud ka meie pank. Tänu sellele ei olnud õhtune kojusõit nii hull nagu oleks võinud olla. Sest autosid oli vähem liikvel. Isegi metroo oli palju tühjem. Ainult tänaval kõndimine oli väga ohtlik, sest seal, kus usinad torontolased olid lume ära lükanud, jõudis maha sadanud vihm jääks muutuda. Ei tea mitu korda ma pidin libisema ja maha kukkuma ;-) Ma ei mäleta ka, millal ma viimati metroo pealt bussile istusin, et vältida 10-minutilist jalutuskäiku koju. Bussiga saan üsna oma tänavaotsa ligi. Õhtune pilt meie tänavale on näha esimesel fotol... Kõrval on foto nädala keskelt peale jäävihma, kui korraks jälle soojaks läks.

Selle nädala sisse jäi ka tähtis päev Toronto Eesti Ühispanga ajaloos. 65 aastat tagasi 11.veebruaril avas pank uksed siin elavatele eestlastele. Pakkusime sel puhul torti nii Eesti Majas kui ka vanadekodus Ehatare. Siin väike artikkel. Inglise keeles, eestikeelne on ka olemas kusagil. Ma ise ei olnud esmaspäeval tööl, aga ega see ei seganud artiklit kirjutamast ;-) Käisin hoopis oma pisikese hoolealusega jalutamas. Ja ühe poe ukse taga kassi imetlemas. Seal poekeses pole küll vaja muud kaitset kui see kassike :-D Neiul olid jalas uued saapakesed. Sellised pehmemat sorti, mis täis võluenergiat, mis lapsesse kandus. Sest ta kippus väga kärmelt mu eest ära kõndima. Õnneks oli ta küll juba kodus sundinud mul panema "käerihma" peale, üks minu käe ümber, teine temale. Nii on tal raske minu eest jalga lasta. Ma pole viimasel ajal enam seda palju kasutanud. Aga kui laps ise tahab, siis ma ei hakanud vastu vaidlema.

Ning muidugi küpsetasime jälle. Kuigi mul oli raskusi neiukest kommidest eemale hoida. Õnneks tundus talle siiski huvitav neid küpsisetaigna sisse torgata. Saime hästi toredad küpsised, mis kindlasti mõne lapse sünnipäeval väga populaarsed oleks. Retsept on siin. (Eesti keeles lühidalt: 1dl suhkrut, soola, 0.5tl soodat, 4dl jahu, 0.5dl siirupit - panin vahtrasiirupit, 100g toasooja võid, 1 muna. Ahi 160 kraadi. Tee 24 palli, suru igasse 5 shokolaadinööpi - panin kolm, aga võiks ikka 5 panna. Küpseta umbes 17-20 minutit. Lase jahtuda küpsetusplaadil.) Nämm-nämm :-)

 Veel jäi nädalasse sõbrapäev. Huvitav, kui paljud riigid, kus seda suuremal või vähemal määral tähistatakse, seda ka sõbrapäevaks kutsuvad. Tean, et Soome teeb seda. Minu meelest palju kenam kui mingi Valentini päev. Kirke poiss-sõber viis ta kuhugi sööma. Mis oli armas. Mina sain kingiks väikese orhidee.
Nädala sisse jäi ka minu sünnipäev. Kuna Toomas töötab nüüd imelikul ajal, siis otsustasime käia hommikusöögil ühes üsna lähedal asuvas restos: Muddy Duck ehk siis maakeeli Mudane Part. Ma ei tea, kust see nimi tuleb, aga seal on ta juba päris pikka aega olnud. Ning paljude poolt väga kiidetud. Oli kena koht, selline natuke kodune ja lihtne. Mille vastu mul midagi polnud. Eriti meeldisid mulle need lõbusad taldrikud. Kuhu mahtus palju toitu peale. Kõhud saime kõik vist täis. Õieti muidugi täis, sest ainuüksi omlett, mida nad igale nende soovi järgi valmistasid, oli ikka päris suur. Oh, ja see oli rootsi laua tüüpi hommikusöök. Söö nii palju kui jõuad. Ja joo kohvi-teed-värsket apelsinimahla ka peale nii palju kui mahub. Aitäh Toomasele alpikannipoti eest. Paremat kingitust ei saanudki olla. Tegelikult kinkis üks endine töökaaslane päris kena puidust valmistatud kaelaehte. Mis oli ootamatu üllatus. 

Et toidujutud veel ära ei lõppeks, siis minu pühapäevased pannkoogipallid seekord kefiiri ja nutellaga tulid taas kord väga hästi välja. Seekord pildistasin ka panni, mille peal neid küpsetan. Tunnen, et mul on ikka veel vaja palju harjutada. Aga sellest hoolimata maitsesid need täitsa head. Viimane kui pallike mahtus meile kõhtu.   

Muudest juttudest... Valimised on tulemas. Nagu ilmselt pea iga eestlane väga teadlik. Selleks et ka väljamaal elavad eestlased ikka hästi valgustatud oleks, peeti suur rahvakoosolek Toronto Eesti Majas, kus läbi Skype esinesid erinevate erakondade esindajad. Vaatasin natuke seda. Oleks vist rohkem vaadanud ja kuulanud, aga... mind häiris üks asi kohe väga. Kõik rääkisid inglise keeles. Minu küsimus on... kuidas saab küll nii, et need, kel on õigus valida, peavad kuulama kõnesid inglise keeles... Kuidas nad küll suudavad olla kursis Eestis toimuvaga, kui neil on selle koosoleku põhjal, vaja tõlget? Minu sügav kummardus läheb Ellenile ja Merlile, kes esitasid lõpupoole oma küsimused eesti keeles. Millele vastati siis ka eesti keeles. No kuulge! Arvestades, et see aasta on kuulutatud eesti keele aastaks, siis kogu see asi tundus lihtsalt nii võlts ja vale. Sinna võrdluseks, kuidas küll Rootsis saadi eesti keelega hakkama? Aga see olen ehk ainult mina siin oma imelike arvamistega... Võib-olla peaksimegi kõik hoopis eesti keele pealt inglise keele peale üle minema? Aga keel tähendab ju rahvust... 

Oli veel teinegi imelik juhtum, kus EKRE esindajal ei lastud Torontos esinema ühte kirikusse. Ja kokkusaamine toimus meie sõbra kodus. Ma kuulasin seda natuke rohkem. Ikkagi eesti keeles ;-) Ja ta jutt polnudki nii hull nagu oleks võinud oodata. Aga kogu see asi oli imeliku maiguga, et kellegi telefonikõne peale keelati kohtumine seal, kus oli varem kokku lepitud... Ainuke, mille tahaks välja tuua, on ühe osaleja arvamus, kuidas uus keskus eestlastele Torontos tähendab eestluse surma siin (ei ole kindlasti valimistega seotud). Ma kirjutan selle siin üles, et mul oleks kunagi tulevikus võimalik tagasi tulla ja... teha ühte või teist... Noogutada, et tal oli tõesti õigus, või öelda, et tüüpiline vana inimene, kes tahab vanast kinni hoida ja ei oska näha, milline potensiaal sellel uuel keskusel oli ja on. Ma muidugi loodan viimasele ;-)

Seoses valimistega veel nii palju, et ma lugesin läbi Kaja Kallase raamatu. Mitte valimiste pärast. Lihtsalt tahtsin lugeda. Ja ma pean ütlema, mulle meeldis. Tark ja andekas naine. Ma usun, et tal on eesti poliitikas veel palju teha, kui tal ainult jaksu jätkub.

Ja ongi nädal otsas. Peaaegu. Väljas on uuesti libe, sest taas on külm. Ma pean väga ettevaatlik olema, kui õues olen. Kohati on tänavad ikka päris hullud käimiseks. Aga sain aru, et Eestis on sama olukord. Vaatan siis hoopis Netflixist filme. Avastasin The Umbrella Academy. Ma pole just ulmekate fänn, aga mõni haarab mind nii kaasa, et ei saa arugi. 

Lõpuks veel üks foto meie libedast Torontost :-) Kuna ma ei tea uisutamisest muud, kui ainult seda, kuidas kukkuda, siis ei tasu lootagi, et ma sinna kõndima läheks.

Noor eesti juurtega muusik Kanadast esinemas Eestis

Ma ei tea, kuidas see noor neiu - Kaili Kinnon - mul kahe silma vahele on jäänud. Kuigi ema päris hästi tean, siis millegipärast pole sellest varem juttu olnud. Ega ta pole palju siin eestlaste hulgas esinenud, või pole mina kuhugi sattunud. Kevadisel Eesti Muusika nädalal Torontos oli ta aga väljas. Ning üllatas mind oma suurepärase häälega. Ja nüüd on ta tulemas Eestisse. Kes saab, minge kuulama. Tartus on ta kohvikus "Pööre" 21.juulil ja Tallinnas 24.juulil Philly Joe jazziklubis.

Rahvabändi konkurss

Lahe on näha tuttavat tegelast tele-ekraanil. Olen paar korda varem Iisak Andrellerist kirjutanud, eesti juurtega kandalasest, kes Eestiss oma juuri otsima läks ja sinna jäigi. Praegu elab Lõuna-Eestis ja peab kitsi, ning teeb kaasa rahvalikus ansamblis: Nedsaja küla bänd. Nüüd võistlevad nad TV3 konkrussis parima rahvabändi nime peale. Esimene etteaste oli minu meelest pea jagu teisest üle. Aga eks ma ole natuke erapoolik ka ;-) Samas, kui ei oleks, siis oleks ikka nende poolt hääletanud (kui siit kaugelt saaksin). Mulle lihtsalt meeldib Nedsaja poiste stiil rohkem. 13.aprillil on nad jälle võistlustules. Nii et hääletage nende poolt, kui saate, ja kui muidugi meeldib :-)

Täiendus... Nedsaja küla bändist sai rahvabänd!!! Nad väärisid seda minu meelest mitmekordsest. Kõik teised olid ju ka toredad, aga ma ei tea, mis see on... rahvalik, rõõmu ja hingega esitatud lood... ei keegi saa nendele vastu :-)

Laulud - laulud...

Elina Nechayeva läheb Eestit esindama. Mille üle ma üldsegi kurb ei ole ;-) Millegipärast oli mul peale esimest laulude kuulamist just selline mõte, et tema läheb! Sest ükski teine laul ei kõnetanud mind kohe mitte kuidagi. Imestasin, et tavaliselt on ikka mitu viisi, mis mu hinge helisema jäävad. Ainult üks teine lugu jäi veel kõlama. Ja see oli Vajé - Laura (Walk With Me). Eriti meeldis mulle nende video, mis isegi Kirke arvates väga cute oli (lõpukaadrid panid õrnalt õhkama). Paljude lauludega on suur viga selles, et millegipärast ei pääse nad laval korralikult püünele. Sama oli Laura looga eelfinaalis, aga minu meelest finaalis säras ta juba päris hästi. Elina aga on algusest peale väga kümne (kaheteistkümne) peal esinenud. Kuulasin laulude stuudiovariante ja pean nüüd juba ütlema, et ega meil eestlastel muusika poolest viga polegi. Kuidas Elinal minema hakkab? Nii palju kui teiste riikide esindajate laule olen jõudnud kuulata, siis paneks ta küll sinna tippu. Aga eks see võistlus ole täiesti ettearvamatu. Sest oleme nii väga erinevad. Õnneks, sest maailm oleks muidu väga igav.

Veel finaalist... Mulle meeldisid saatejuhid nagu nad olid. Sepa ja Avandi tandem kipub viimasel ajal kuidagi pingutatud olema. Rahva ootused panevad vist neile koorma kaela, mida on üha raskem vedada. Nii et eraldi ongi juba toredam neid näha. Vaheklipid olid lahedad. Kuigi Ma tahan pääseda Eurovisioonilie klippidele ei saa miski vastu. Samas paneks nüüdsed videod nende sappa. Sest need imelikud Eesti mehe nukufilmid mind väga ei kõnetanud (välja arvatud arvuti ees istumine). Kõige-kõigem oli aga Evelin Võigemast, kes esitas laulu Elastiknaine. Kui keegi viskas õhku küsimuse, kus sellised naisi saaks, sest pole ju, siis probleem on vist selles, et eesti mehed on tubliks hakanud ja ei jookse perede juurest ära ;-) Minu tublidus tuli just sellest, et isa kodus nii vähe oli. Pidi ise ju hakkama saama. Nüüdki pean end vahel näpistama, et ... ära tee... mees on ju kodus... kes võiks teha...

Katuse otsast... tore video

Mitu kohta ära tunnete :)

Eurovisioonist

Oh, taevake, ei teagi, kust kohe alustada! Suuri eksperte ja teadjaid tuleb uksest ja aknast ja sealt, kust oodatagi ei oska :D Kõigepealt, taevake küll, jätke Eesti lugu rahule! Kena laul oli! Veel kenam hääl. Positiivse hoiakuga laulja. Ja kui millestki muust pole enam kirjatada, siis on vaja tema riietus ja liikumine hambusse võtta. Mõni teeb lausa oma arust andekaid paroodiaid, millele agaralt kaasa noogutatakse. Nagu oleksid need seigad üksi ära määranud, kas pääsed parimate hulka või mitte. Laul ja laulja hääl olid täiesti kõrvalised... Kurb!!!!

Huvitav oleks teada statistikat, kui paljud huvilised tänapäeval päriselt hääletavad ainult üks kord nähtud kontserdi alusel. Vanasti kindlasti enamus, kuid nüüd on laulud juba ammu internetis üleval. Kuula ja vaata nii palju kui tahad. Muidugi aitab ka üleüldine ajakirjandus kaasa, üllitades osasid ja jättes teised kõrvale. Ja nõnda on juba ammu lemmikud leitud. Jüri laulu puhul oli kahju see, et mitmel pool, kui laulud olid Youtube kanalites üleval, ei tohtinud teatud piirangute pärast seda kuulata (vähemalt Kanadas, kuid kahtlustan, et mujalgi, mis tähendab, et sellega tehti suur karuteene eestlaste laulule; kes viitsib eraldi seda just otsima hakata...) Miks keegi seda välja ei toonud ja ei pahandanud, ei saa aru.

Mina kuulun nende hulka, kellele Jüri laul meeldis. Mitte, et ma vaimustunud oleks, aga meeldis (minu lemmikuks oli Go Away Bird oma lauluga Sally, mitte et see Eurolaval oleks palju südameid võitnud, kardan). Eriti muidugi meeldis noormehe hääl. Huvitav oli see, et kui Ringvaade näitas väikest ülevaadet Rootsis toimunud erinevatest proovidest, siis nagu ikka ei suutnud ma aru saada, kas tõesti saadetakse nii kehvade häältega lauljad võistlema. Millegipärast ei ole neis jõudu ega midagi. Kui aga Jüri lavale astus, siis tema hääl täitis ilma eriliste abivahenditeta terve saali. Üks võistlejatest lausa nimetas, et Jüri hääle tunneb eksimatult ära!

Sel korral kuulasin laule vist vaid korra, mõnda ka paar korda. Ukraina puhul käis kohe mõte läbi, et arvestades, kuidas aegajalt teatud põhjustel üks või teine võidab, siis väga võimalik, et näeme just Ukrainat võidukarikat vastu võtmas. Mitte et laulja rünnaku all olevast Ukrainast, vaid ikka laulu sõnumi pärast. Muidugi läkski lõpuks just nii. Eriti põnevaks tegi asja veel see, kui uue häältejagamise juures kaks hetkel sõjajalal olevat riiki viimastena järele jäid :) Vähemalt lauluvõistlusel sai küll nüüd nõrgem võidu kätte. Loodetavasti juhtub viimaks see ka päriselus. Ja ma ütlen kohe, et mul polnud Vene laulu vastu mitte midagi. Üsna sümpaatne tundus esitaja. Laulu loojagi paistis väga sõbralik Eesti ja eesti ajakirjanike suhtes olema :) Ise oleks nõus ka Austraalia võiduga, lihtsalt sellepärast, et natuke kogu asja raputada :D Ühtegi ülevoolavat lemmikut sel korral küll polnud.

"Eesti laulu" konkurssi kritiseerijatele tuletan meelde, et kas mitte polnud nende ideeks teha oma lemmiklaulu valimise võistlus meie pisikeses riigis. Vahepeal on see mõte vist unustusehõlma vajunud ning ikka ja jälle virisetakse, miks see ja teine laul valiti, sest see ei sobi ju Eurolavale. Aga me ei valigi laulu sinna. Kas polnud nimelt nõnda :) Eesti laul toob välja huvitavaid lauljaid ja laule, mis muidu, kardan küll, täiesti varju jäävad (seesama Go Away Bird või Super Hot Cosmos Blues või Meister Jaan või kes iganes veel). Ja mina naudin seda. Ükskõik, kes siis lõpuks võidab. Mõnikord satub olema laul, mis Euroopas peale läheb, mõnikord on aga hoopis meie endi kodukootud lugu, mille üle ise oskame rõõmustada (või vähemalt nii kaua, kuni Eurovisioonil see läbi põrub, siis ei jõua seda hädakisa mõningate suust ära kuulata. Kaitseks väljaastujad aga tehakse maatasa :D

Nautige lihtsalt kogu kontserti, tundke rõõmu erinevate maade lauljate ja muusikute üle, kes saavad kord aastas kokku, et koos musitseerida. Võiks ju punktide andmisegi ära jätta, aga... eks see anna omamoodi põnevust juurde. Ärge võtke kõike nii hirmus tõsiselt! Või vähemalt need, kes ei väsi kriitikanooli pildumast :D Palju toredam on rõõmsalt kõike võtta!

Eesti laul 2016

Kõik laulud kuulatud ja võite mind täielikult kiiksuga inimeseks lahterdada, sest ei saa aru eriti üllitatud lauludest. Muidugi võib mind vabalt ka lubjakaks nimetada või kuidas iganes tänapäeval vanemaid elanikkonna esindajaid nooremate poolt kutsutakse, kindlasti mitte viisakalt seeniorideks, nagu hea kord dikteerib :D  Esimese poole lauludest ei tundunud alguses ükski huvitav :) Välja arvatud "Seis" ja "Kaugel sinust". Esimene oma ulmelise alatooniga ja teine tekitas pisut nostalgiat, sest meenutas natuke vene ballaadi :P  Teise poole lugudest ei saa üle ega ümber Stig Rästa loost "Play". Jüri Pootsmani hääl hakkas kohe meeldima. Ma polnud varem teda kuulnud. Stig Rästa oma loomulikkuse ja siirusega on hinge läinud. Olen aru saanud, et raamat, mis jutustab ausalt tema elust, pidi samuti väga hea olema. Ma soovin südamest, et mingis saates välja heidetud mõte, kuidas Rästa laul võiks laulukaare all kõlada, ka kunagi tal täide läheb!

Eesti laulu juurde tagasi tulles pean ütlema, et mul pole ka midagi "Parmupillihulluse" vastu. Ma ei tea, kuhu pean end nüüd liigitama, vist ikka kiiksujukude hulka :D Tegelikult on igas loos midagi huvitavat ja omaette võttes on neid tore kuulata. Mis sest et kõige rohkem olen praegu kerinud Go Away Bird lugu "Sally". Selles on midagi väga köitvat minu jaoks. Ju siis mulle meeldib see nende trip-rock, post-punk, dream pop, and a 90s indie cocktail with a small western touch stiil, nagu nad ise end kirjeldavad. Meenutab millegipärast Super Hot Cosmos Bluesi, kelle oleksin hea meelega Eesti Laul 2014 võitjaks kuulutanud.

Kokkuvõttes võin muidugi öelda, et me pole mitte ühe pulgaga löödud, kellele kõik ühtemoodi peaks meeldima. See oli minu isiklik arvamine, ja keegi ei pea hakkama mind ümber veenma või näpuga näitama. Mitte et ma seda väga ootaksin :P Võidab ikka see, kelle poolt kõige rohkem jõutakse hääletada ;)

Toronto metroos - Have an Awsome Day!

Eile hommikul metrooga tööle sõites, sain eriliselt toreda üllatuse osaliseks. Istusin vagunis nina raamatus, kui ühes peatuses kuulsin läbi lahtiste uste mingit pininat. Tegelikult ei olnud ju pinin ;) Hoopis ukuluelede rõõmus hääl. Pidin end ümber pöörama, et uurida, mis selja taga toimub. Seina äärde oli rivistunud mitukümmend inimest, kõigil pill käes ning lõbus laul huulil: "Have an awsome day, people of Toronto!" (Soovime toredat päeva, Toronto inimesed!). Loomulikult kadusid peast kõik kurvad mõtted ees ootava tööpäeva suhtes ning nii minu kui ka kõigi teiste kaasreisijate nägusid ehtisid laiad naeratused! Kui vähe on vaja, et head meelt tekitada :)

Siin on pikem artikkel kogu loost. Foto on pärit Nick Kozaki blogist, kus veelgi rohkem pilte. Lisan video laulust ja asja algatajatest, siin on video, kus kõik laulavad.

Have an awsome day, people of Toronto! 
Keep smiling, people of Toronto!
Have an awsome day, Mr.TTC Man! (TTC on lühendatult ühistransport)
Have an awsome day, we're your biggest fan!
Have an awsome day, pretty lady!
Have an awsome day, will you call me maybe!
Have an awsome day in the sunshine!
Have an awsome day - will you be mine!
Have an awsome day - YOU ROCK!
Have an awsome day - I like your socks!
Have an awsome day - if you wanna play!
Have an awsome day - today is your day!

Läbi laulu Eesti ajaloo juurde...

Kes oleks arvanud, et meil oli vaja Tujurikkuja laulu, et äratada mu lastes suuremat huvi Eesti ajaloo vastu ;) Vaatasime videot vana-aastaõhtul ja hiljem uuesti. Ning siis hakkas mu noorem uurima, mis õieti küll Eestis toimus. Siiani olen aegajalt mõnest asjast ikka rääkinud, kuid paistab, et see on kõik jäänud kuidagi kaugeks (välja arvatud ehk minu vanaisa Siberisse saatmine ja maha laskmine). Arvestades, et kummalgi pole ajalugu koolis lemmikainete hulgas, on selline "ärkamine" päris tähelepanuväärne. Või ehk lööb viimaks pisut läbi minu huvi ajaloo vastu ;) Ma oleks hea meelega ajalugu õppima läinudki. Viimaks otsustasin selle vastu, sest ei tahtnud hakata nõuka-aja valesid koolis õpetama (ja mina olin üks nendest, kes läks ülikooli ikka õpetajaks õppima, olin valmis pedagoogide kooli minema, kuid see on pikem lugu, miks ma ikka Tartusse sattusin :).

Igal juhul veetsime mõnusalt koos vähemalt terve tunni, kui me koos arutasime, mis siis eestlased läbi sajandite on pidanud läbi elama. Isegi isa käis imestamas, mis toimub ja kust see huvi küll tuli :D

Hiljuti ilmus kohalikus eestlaste lehes "Eesti Elu" artikkel Dr.Aigi Rahi-Tamme kohta, kes peab väga oluliseks "raskete aegade teadvustamist nooremale põlvkonnale". Nüüd olen aga selgelt aru saanud, kui ikka huvi puudub, siis midagi ei aita. Ei katse ajaloost võimalikult põnevalt rääkida või isegi lapse meelitamine: "Loe, see on  huvitav raamat ajaloo kohta!" Pluss meeleheitlik katse last ära osta: "Ma annan sulle viis dollarit, kui loed läbi raamatu, mis põhineb Eesti ajaloosündmustel!" Mille peale saan ainult külmalt vastuse: "Sa tead, et mind ei saa ära osta!"
Nii annad lõpuks alla ning lepid olukorraga. Õieti ei lepi, aga mida siis teha... 

Kirke on mul tegelikult see suurem huviline, kes tuleb ise küsima ja uurima (Maril praegu koolis kiire, sel nädalal matemaatikas eksam). Vaatasime uuesti video üle (pausidega) ning ma seletasin selle üksikasjalikumalt lahti. Nii tore oli näha, kuidas Kirke mõne fakti puhul rõõmsat äratundmist ilmutas (näiteks Taara koha pealt, võrdluseks skandinaavalste Thor, mis talle tuttavam oli). Laulusõnad Kalevipojast panid lapse silmad särama, ning ta küsis, kas ta võiks selle eepose läbi lugeda!?! Minu laps, kes eriliselt oma lugemist valib, ning pigem anime ja manga fänn on, tahab eesti keeles eepost lugeda!!! Ma otsisin siis raamatu välja (jah, meil on see siin olemas :D), kuid kõrvale leidsin siiski ka õhema tekstiversiooni). Suur raamat teda ei ehmatanud. Põnevusega lõi ta kaaned lahti ning veeris esimese salmi kõvasti ette, ning ma näitasin ka viimast salmi (mis mul endal juhtumis siiani ikka peas on). Soovitasin peale seda esialgu lihtsam raamat kätte võtta, ning ma lubasin tal kõrval olla, et vajadusel seletusi jagada. Eks vaatame, kuidas selle asjaga läheb :)

Samas raamaturiiulis eepost otsides, leidsin sügisel ostetud raamatu, mis on minuvanuse kanada-eestlase poolt kirjutatud ja käsitleb küüditamisteemat teismelisest tüdruku silmade läbi. Kirjutasin pisut sellest siin. Lootsin siis, et lapsed on nõus seda lugema, kuid nagu nimetasin, ei aidanud ka äraostmine ;) Eks nad oleks minu näägutamise peale selle ka viimaks ehk läbi lugenud, aga ilmselt sama tundetult, kui nad varem ajalugu jälginud on. Andsin raamatu Kirkele ja kui veel tuletasin meelde, et tema Eesti kooli klassikaaslaste kaksikute Sonja ja Kenni ema on selle kirjutanud, siis polnud enam juttugi, et ta raamatut ei loeks. Reedel koolist koju jõudvale lapsele ust avades, avastasin ta nina raamatus seismas. Ta oli koolist koju jalutades lugenud. "See on väga kurb lugu! Aga mulle väga meeldib!" oli tema arvamine. "Tead, mind huvitab Eesti ajalugu palju rohkem kui Kanada oma!" seletab ta veel säravil silmil ning vaatab uuesti video üle (tal on osaliselt sõnad juba peas, just need räpi omad, mis konkreetselt ajalugu puudutavad). Justkui terve uus maailm on ta silme ees avanenud :)

Väga õpetlik lugu minulegi, punnita, mis sa punnitad, kuid kunagi ei tea, kus see nupp peidus on, mis lapses mõne asja vastu huvi äratab. Äkki peaks paluma rohkem selliseid innustavaid laule ;) Hetkel võtame aga uuesti ette "Tuulepealse maa", mis eelmine kord millegipärast pooleli jäi. Nüüd vaatavad neiud seda kindlasti hoopis teise pilguga.

Tiiti-riiti, see linnukene laulis nii

Seekord polegi veel Eurovisioonist kirjutanud :) Kuigi esimest korda peale ei tea mitmeid aastaid vaatasin saadet peaaegu nagu päris, see tähendab läbi interneti teleris. Siin mandril ei ole just väga suurt kuulajaskonda, kelle pärast saadet üle kantaks. On neid, kes põlastavalt nimetavad Euroopa muusikat mitte kuhugi kõlbavaks. Ja neid kohalikke eestlasi, kellel pole aimugi, et Eesti kümme aastat tagasi võidu koju tõi (siin võiks ehk Oskarid Eurovisiooni kõrvale panna). Mis ühelt poolt eriti ei üllata, teisalt võiks ju mõnest sellisest suuremast Eestis toimunud sündmusest teada, ma arvan.

Muidugi oli mul laupäeval Ott Leplandi esinemise üle hea meel. Olin küll peale pool-finaali lugenud märkustest laulu muutmise kohta, ning ma ei saa taas kord kuidagi aru, miks ei osata ühe inimese edust (kes meie endi riiki esindab) lihtsalt rõõmu tunda - lisaks laulis ta ju meie kaunis emakeeles! Kui laul Eestis esimese koha sai, ei osanud ma eriti seisukohta võtta, sest see kõlas kuidagi liiga rahulik. Arvasin, et ega ta kaugele ei pääse. Kui aga Eurovisiooni poolfinaali esinemist vaatasin, eriti peale laule, mis üldse meelde ei jäänud, siis olin meeldivalt üllatunud, kuidas Leplandi esitus nõnda võimas ja emotsioonidest tulvil oli. Nii vahetu ja ilmselgelt nautimas seda võimalusest nii suure pealvaatajaskonna ees esineda (ei pea ju olema see kinnine ja pokkerinäoga eestlane ;). Minu meelest sobis ta sinna lavale just ainult sellisena! Seda taganutetavat "rahulikku" esinemist võib alati ju ka kuulata, ega see kadunud pole :) Lepland on siiani jätnud mulle lisaks väga kena inimese mulje (peamiselt Ringvaate saadete põhjal ütlen seda, aga kunagi ju ei tea, enne kui pole inimesega ise suhelnud ;).

Teiste laulude kohta ma seekord palju ei oska öelda. Varem olen ikka enne võistlust neid rohkem kuulanud. Ainult udmurtidest teadsin rohkem, sest olen neid juba mitu aastat jälginud. Leidsin peale poolfinaali mõned videod, mis lühikese kokkuvõtte tegid kõigist võistlejatest ning nii kiiresti kuulates, jäid kindlasti Rootsi ja Norra laulud meelde. Aga oma punktid oleks andnud (Eestit välja jättes) hoopis Saksamaale, kuigi Islandi ja Hispaania laulud meeldisid ka.

Juhtusin ka vaatama enne finaali saadet, mis rääkis Eestis toimunud Eurovisioonist ja sain taas kord kinnitust oma arvamisele, et mõttetu on vinguda kogu selle meelelahutussaate üle. Mina näiteks ei vaata saateid, mis mulle ei meeldi ja ei avalda ka arvamust, et need võiksid ära jääda :) Kogu see suur lauluvõistlus on vahva erinevate rahvaste kokkusaamise võimalus, nii muusikategijate kui ka muudele sarnaste saadetega tegelavatele spetsidele. Lisaks võimalus tervel Euroopal pisutki teiste riikide uksi paotada ning nendest rohkem teada saada.

Noor andekas kanada-eestlasest helilooja

Toronto eestlaste seast on kasvanud üles noor andekas helilooja - Riho Maimets, kes muide oma tõsisema muusikuharidusega peale kooli lõpetamist alustas Eestis, sest vanavanemate sünnimaa on temale ikka südame lähedal! Ta lõpetas Eesti muusika ja teatriakadeemia 2010.aastal. Õppis Tulve ja Rene Eespere käe all kompositsiooni (loe Eesti Päevalehest lähemalt). Magistrikraadi omandas Toronto Ülikoolis. Võitnud mitmeid autasusid ning kirjutanud lugusid.  Ja nüüd ootavad ees õpingud Philadelphias asuvas maailmatasemel Curtis Institute of Music, kuhu sissepääsemine on väga raske (USAs vastuvõtu osas kõige tihedama sõelaga kõrgkool). Nii et eriline au ning tunnustus Riho andele!

Hoian ikka ta tegemistel silma peal, nii nagu paljudel teistel, keda olen Toronto Eesti Koolis õpetanud :) Tema on mul meeles väga nutika poisina, kelle eesti keel väga hea ning kes oskas üllatada ootamatute küsimustega, mis õpetaja vahel hetkeks tummaks lõid ;) Aktustel esines ta tihtipeale viiuliga (neid talente siinsete noorte hulgas on tegelikult ju veelgi, vaata Eesti Elu artiklit, Riho õde Kaili Maimets teeb endale nime näiteks flöödimängijana, Liivi Hessi, Lepikute ja Kopvillemi neidude hääl on imeline, jne).

Rihol on olemas oma koduleht, kus võib ka tema muusikat kuulata ning artikleid lugeda. Hiljuti võitis ta Inglismaal interneti vahendusel korraldatud võistluse. Võitja valisid kuulajad ise. Kolmest sõelale jäänust, oli minu meelest tema oma pikalt teistest parem :) Proovisin olla erapooletu ning kuulasin kõik läbi. Temast kirjutati lausa "Toronto Star'is". Eks kanadalasedki peavad uhked olema, et selline talent siit sirgunud on ;)

Kanada talendiotsing

Talendiotsingud on viimaks oma järjega Kanadassegi jõudnud. Päris põnev oli vaadata neid eelvalimisi, kus väga selgelt tuli välja, milline kirju-mirju riik siin on. See tähendab, kui palju erinevaid kultuure ja traditsioone, mida ikka elus hoitakse. Eriti armas oli minu meelest ühe uiguuritari lugu, kes pääses Hiina raudmüüri tagant läbi tsirkuse. Ja muidugi oli kena tema esinemine. Kindlasti peab ka ütlema, et kanadalastest kohtunikud on kuidagi väga sõbralikud ja leebed, just nii nagu ühele kanadalasele kohane :)  Üks kohtunikest on muide Martin Short, kes ehk filmifännidele on Hollywoodi naljafilmidest silma jäänud. Measha Brueggergosman on tunnustatud naissopran, kes ehk mõnel meeles Vancouverist olümpiamängude avamiselt, kus ta laulis olümpiahümni. Stephan Moccio on mitmekülgselt talendikas muusikamaailmas, on kirjutanud laule Céline Dionile, Sarah Brightmanile, Olivia Newton-Johnile (kuula tema loomingut näiteks siin).

Järgmine video on siiski eelnimetatud uiguuritarist. 

Nüüd oli küll nõnda, et kui Ewert oma ühe- ja kahepealiste draakonitega Toronto Eesti Majas esines, siis valutasin mina kodus pead. Heast kavatsusest neid vähemalt sinna kaema minna, ei tulnud midagi välja. Muusikafestivali raames toimunud kontserdi piletitest jäin ainult sellepärast ilma, et õigel ajal ei ostnud pileteid ära. Olin juba seda tegemas, kui siis otsustasin kaasaga läbi rääkida, kas tema ikka nõus minuga kampa tulema. Kui siis taas kord piletiostu ette võtsin, oli juba liiga hilja. Aga egas midagi, Eesti Elu on kenasti pannud üles lühikese video ning isegi intervjuu Ewert Sundjaga. Eks ma lepi sellega, kuni ehk Eestis neid trehvan (kui nad just siia jälle ei juhtu tulema ;). New Yorki ma neile hetkel järele ei hakka sõitma, mis sest et see samal mandril kui Toronto :) 

Foto laenatud Eesti Elu leheküljelt, võetud Toronto Eesti Maja keskmises saalis, mida ka vahel kristallsaaliks kutsustakse tema uhkete lühtrite pärast. Sain aru, et muusikutele oli siinne kooli publik jätnud hea mulje. Loodetavasti tulevad nad siis ikka tagasi ;)

Veel muusikat

Lähen muusikateemaga edasi ja kahe toreda avastusega minu jaoks (hea, et pere kodust ära on, siis võin nii valjult ja nii palju neid kuulata kui mulle meeldib). Üks on just-just mingeid suuri muusikaauhindu teeninud bänd Eestis -  Ewert and The Two Dragons ning teine Eva ja Manu (soome-prantsuse duo) - tänud tiiale ;). Siin kaugel elades ei jõua ju kõigega kursis olla :D

Ühe mehe ooper - kuula Ooperifantoomi

Kontratenor Nick Pitera täidab Ooperifantoomi kolme erineva osatäitja rolli, ta laulab väga kõrgelt, peaaegu naiselikult, aga ka madalalt, nii nagu mehele kohane ;)! "Päris elus" on ta Pixari stuudios animaator. Vabal ajal meeldib talle laulda. Ise ütleb ta, et poleks kunagi arvanud, kuidas tema videod internetis nii populaarseks said. Oma esimese laulu pani ta üles, sest see oli eelnõudeks laulukonkursil osalemisel. Ta arvas, et ainult kohtunikud lähevad tema esinemist hindama, kuid millegipärast ilmus kuulajaid igalt poolt välja. Järjest rohkem paluti, et ta laulaks veel midagi ja nii see läks :) Ise avastasin kontratenorid (ehk meessopranid nagu neid ka vahel kutsutakse) Briti talendijahil Greg Pritchardiga. Ja ma tean-tean, et nii kõrgelt laulvad mehed ei ole mitte igaühe maitse, aga mulle meeldib ;)

Epifolium

Noore Eesti juurtega muusiku lood plaadilt Epifolium. Iisak Andreller on sündinud Inglismaal, kuid elanud-õppinud Kanadas. Vancouveris, kuhu viis ülikool, kuulus ta The Kitchen muusikagruppi gitarrimängijana. Eesti keelega olid tal kehvad lood, st need olid pea olematud, kui ta ühel päeval otsustas, et tahab Eesti üle vaadata. Vaataski ning otsustas sinna jäädagi :) Hakkas inglise keelt õpetama ning ise eesti keelt õppima. Leidis kena eesti naise ja nüüd... vaata ja imesta... temast on saanud suurem eestlane kui mõned Eestis sündinud eestlased. Tunnistan, ma poleks kunagi usknud, et temaga kunagi eesti keeles saan rääkida! Veel kord tunnistus, et tasub ikka lastele edasi anda oma emakeelt, kui pere elab mujal riigis! Ma pole veel kunagi kuulnud ühtegi inimest pahandamas, et ta oskab lisaks riigikeele muud keelt, mis pealegi nii kergesti lapsepõlves omandatud!
Igal juhul, kuulake ja nautige tema eesti folgi ainetel lugusid :)

Jõululaul

Midagi kaunist noore kanada laulja esituses. Ann Chaplin on juhuslikult tüdrukute lemmiksensei karates. Kui sellised kenad senseid õpetamas, kes ei tahaks siis karates käia ;)

Valged jõulud

Jõulumuusika teema jätkuks ei saa nimetamata jätta kanadalase Michael Bublé jõulualbumit, milles ta muuhulgas laulab teise kanadalase Shania Twainiga (kuula siin Youtube'is, nii kaua kui need üleval on). Michael Bublé'd on kutsutud kanadalasest Sinatraks ja Shania on see, kes tõi tänu oma eks-abikaasale kantrimuusika "rahvale lähemale" - nii sain enam-vähem tema eluloost aru :) Shaniat ei tarvitse aga "Valgeid jõule" lauldes kohe ära tundagi (eriti kui kuulata teda soolona ;), minu meelest väga kelmikas. Ülejäänute hulgas on veelgi tuntud jõululaulude töötlusi (nagu "All I Want For Christmas", mis MB otsustas sisse laulda palju aeglasemalt kui originaal, hoopis teine feeling :). Nii et ei tasu just oodata klassikat, vaid omapärast lähenemist "äraleierdatud" lugudele. Vahelduseks kõrvale väga mõnus kuulamine!