Ah, lõpuks see teekond ka läbi. Või õieti nüüd umbes järgmised kolm nädalat, et korralikult jalad uuesti alla saada ning hakata rohkem jõudu koguma. Oktoobri lõpul räägin uuesti onkoloogiga, kuidas edasi. Või õieti tean, et hakkan võtma hormoonide tegevust pärssivat ravimit, seda järgmised viis aastat. Pluss variantidena veel kaks ravi, mille osas võin otsustada. Kõik see on õieti uue vähi tekkimise pärssimiseks. Teisipäeval arutasime selle üle natuke, ja põhimõtteliselt ütlesin, et kuulan ikka kõige rohkem teda, sest minul puudub ju igasugune kogemus ja teadmised. Kui ma oma arsti ei usalda, siis keda veel. Kindlasti mitte soolapuhujaid. Selles osas olen (minu jaoks) liiga palju lugenud juhtumitest, kus inimesed on hiljem kahetsenud, et jätsid meditsiinilised soovitused kõrvale, ning uskusid “looduslikusse abisse”. Ma ju tegelikult natuke usun, aga justkui väikese abivahendina. Vaatasin näiteks, et kirsiekstrakt võiks toetada nii mõneski tulevases probleemis, kui uusi ravimeid hakkan võtma. Proovida ju võib.
Onkoloogi juures käies mõõtis õde mul vererõhku ja muretses, kas mul on alati kabinetti külastades...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)