Nädal paranemist ja mõtteid ühest äärest teise

 Keha on nüüd jõudnud nädalapäevad keemiaga võidelda. Olen üsna läbi, kuigi pean ütlema, et võrreldes kolmanda keemiajärgse ajaga, polegi liiga hull. Lihtsalt jaksu ei ole. Peale oma steroidisüsti pühapäeval aga ärkasin nõnda üles, et mu parem puus ei liikunud üldse. Kuna ma ikka pidin kuidagi liikuma saama, siis lihtsalt lohistasin jalga järel. Täiesti kummaline situatsioon oli. Katsun küll nüüd käia, isegi välja minna, sest õues on ju päris mõnus eriti hommikupoole, aga siis pean väga jälgima, kui kaugele kõnnin. Sest ma võin olla kõik oma jõuvarud ära kulutanud olla, ning keegi peaks mulle näiteks...

Loe edasi siin.

Viimane keemia ja muidu juttu

 Ah, lõpuks see teekond ka läbi. Või õieti nüüd umbes järgmised kolm nädalat, et korralikult jalad uuesti alla saada ning hakata rohkem jõudu koguma. Oktoobri lõpul räägin uuesti onkoloogiga, kuidas edasi. Või õieti tean, et hakkan võtma hormoonide tegevust pärssivat ravimit, seda järgmised viis aastat. Pluss variantidena veel kaks ravi, mille osas võin otsustada. Kõik see on õieti uue vähi tekkimise pärssimiseks. Teisipäeval arutasime selle üle natuke, ja põhimõtteliselt ütlesin, et kuulan ikka kõige rohkem teda, sest minul puudub ju igasugune kogemus ja teadmised. Kui ma oma arsti ei usalda, siis keda veel. Kindlasti mitte soolapuhujaid. Selles osas olen (minu jaoks) liiga palju lugenud juhtumitest, kus inimesed on hiljem kahetsenud, et jätsid meditsiinilised soovitused kõrvale, ning uskusid “looduslikusse abisse”. Ma ju tegelikult natuke usun, aga justkui väikese abivahendina. Vaatasin näiteks, et kirsiekstrakt võiks toetada nii mõneski tulevases probleemis, kui uusi ravimeid hakkan võtma. Proovida ju võib.

Onkoloogi juures käies mõõtis õde mul vererõhku ja muretses, kas mul on alati kabinetti külastades...

Loe siin edasi

DNA lahtiharutamine ehk kes ma siis õieti olen

See kolmandast keemiast lahtisaamine on olnud kuidagi eriti vaevaline. Umbes kümnendal päeval kukkusin ikka korralikult kokku. Jah, proovid lamada ja puhata ja kosuda, aga samas on viimane kui väiksemgi lihasepoiss nii väsinud kui saab olla. Seitsmes kuni neljateistkümnes päev peale keemiat on valgete vereliblede poolest üks kehv aeg, kui vanad head libled on põhimõtteliselt kehast läinud ja uusi pole küllalt juurde toodetud. Eelmised korrad suutsin kuidagi paremini kõik selle üle elada. Samas, mul on ainult üks kord jäänud. Juba selle nädala laupäeval. Kui muidugi homsed vereproovid seda lubavad.

Sain siin vahepeal ka oma DNA tulemused kätte. Polegi neid jaganud. Kuna tegemist on haigla uuringuga, mille sihiks teatud haigused, siis sain teada, et mul pole kurja pärilikku BRCA1, BRCA2 rinnavähi geeni (seda muidugi sain juba varem teada teise testi kaudu, mis ainult neid taga ajas), pluss puudub ka munasarjavähiga seotud geen ja Lynch sündroom, mis suurendab erinevate teiste vähkide teket. Lisaks sain teada, et mul...

Loe edasi

Musketärid, Kanada ja muu elu

 Siin oli vahepeal üks põnev uudis, et D'Artagnani keha olevat leitud. Jäin siis muidugi huviga järge ootama, aga tuleb välja, et leitu järgi pidi keha siiski kuuluma kellelegi, kes rohkem kala sõi. Mitte, et ma musketäridest sisse võetud oleks, aga tundus nii huvitav justkui ajalugu tänapäeva tuua. Leidsin mõni nädal tagasi võimaluse lugeda Kolme musketäri eesti keeles ja mõtlesin, miks mitte. Noorest peast lugesin ei teagi mitu korda selle läbi. Mäletan teatud kohti, mis eriti paelusid. Nüüd, uuesti raamatut ees hoides ei saa öelda, et mulle see vähem meeldiks, kuigi mingit ülimat vaimustust pole. Lihtsalt huvitav suurena märgata hoopis teistmoodi asju, ning hoopis paremini aru saada, miks üks või teine tegelane just nõnda käitus nagu ta käitus.

Nädal oli mul selline üsna kehvapoolne, eriti esimene pool sellest. Keha oli ikka väga läbi klohmitud. Alles neljapäeval jaksasin...

Loe edasi siin