Aprillikuu

Mul on tunne, et keegi ongi nalja teinud, ning aprillikuu justkui eriti kiire käigu peale pannud. Mul pole aimugi, kuhu see nii kiiresti ära kadus. Samas mahtus sinna hulga huvitavat ja toredat, alates päikesevarjutusest kuni selleni et mu õde ja ta tütre pere mul külas käisid! Viimane oli peaaegu et sürreaalne, sest olin nii harjunud neid kõiki ainult Eestis nägema. Ja nüüd olid nad äkki minu majas ja minuga! Muidugi näitab see seda, et ei tasu ikka nii kaugele Eestist kolida ;-) 

Nad tulid tegelikult New Yorki, kus olid paar päeva. Siis rentisid auto ning sõitsid Torontosse! Ega nende mõne päeva jooksul palju ei jõua näha, aga ikkagi natuke. Proovisime mennoniitide "maal" tabada mõnda kaarikut hobustega ja käisime St.Jacobs turul. Kus vähemalt sai silmast silma suhelda müüjatega, kes oma kultuurile omaselt riietatud olid (tanud ja tagasihoidlikud pikad kleidid). Kui ma sinna satun, siis pean ikka nende suitsuvorsti ostma. Mis on imehea! Põikasime veel Elorasse, kus pisutki lähemalt loodusele tere sai öeldud. Seal on sügav jõeorg. Torontos vedasin nad loomulikult Tartu College juurde. Mille kõrvale ehitatakse uut keskust. Tegin nalja noortele, et kui koolis küsitakse, kus käisid, siis ütlete: Tartus :D Muidugi jäi Royal Ontario Museum teele (otsi kõrvalolevalt pildilt mind koos kõige noorema külalisega üles). Aga ma keeldusin uuesti CN torni ronimast. Lapsed oleks ka tahtnud selle vahele jätta ja minuga koju tulla. Kuna aga teadsin, et metrooga on jama (ei sõitnud viimased neli peatusevahet), siis hoiatasin, et nad peavad minuga jala tulema. Vanem lastest mõtles kohe ümber, aga noorem tuli ikka minuga. Muidugi sõitis buss seda vahet ka, kuid olime üsna tipptunni ajal seal, mis tähendas, et bussid olid puupüsti täis. Ilm oli ilus ja meel rõõmus, miks mitte siis seda teed kõndida.

Loomulikult ei saanud me hiinlaste Mandarin restorani külastamata jätta (tähistab oma 45.sünnipäeva). Koht, kus võib end kurguni täis õgida. Kui ainult jaksu on ja kõht küllalt suur. Neile kindlasti huvitav kogemus, kuigi mitte esmakordne. Sest Eestis olevat üks sarnane restoran kunagi olnud, ning Rootsiski leidub ju "rootsi lauda" siin ja seal. Minu meelest on siin pakutav eriti maitsev, ning valik tõesti väga suur. Sellega ehk võistleb üks jaapanlaste sama tüüpi restoran, kus küll ise valima ei saa minna, mida taldrikule tahad, vaid peab arvutitahvlil valima toitusid, mida soovid. Ja siis juba olidki nad läinud. Sihiks Washington ja sealt edasi juba New York, ning tagasi Eestisse. Mul on nii väga hea meel, et nad võtsid vaevaks selle pika sõidu ette võtta!

Ma siin vahepeal olen taas kord mänginud versiooniga minust punaste juustega (ja ilma kortsudeta ;-), ning andnud uue vereproovi, et kontrollida, kus ma oma diabeediga seisan. Laborist ära tulles, arvasin küll, et ei seisa kusagil, sest pilt tahtis eest ära minna. Õnneks sain ikka istuma ja kiiresti põske pistetud komm andis jõu tagasi. Arsti juures läks nõnda, et ta ei jaksanud mind ära kiita, kuidas mu numbrid nii lühikese ajaga paranenud on (kaasa arvatud kaal, mis on kukkunud 6kg, parasjagu 2kg kuus). Veresuhkur on ikka kõrgem kui peaks, aga ta ütles, et ma ei muretseks, sest mingi teine verenäitaja, mis olulisemgi, on juba normis. Ma igaks juhuks ei hakanud seletama, et ma tegelikult pole jälginud väga täpselt ta ravimisoovitust. Aga paistab, et minu jaoks on kõik hästi töötanud. Ta uuris, kas tõesti ainult toidulaua muudatus. Jah, ma söön nüüd ainult kapsast :D Nali muidugi. Vahetevahel söön porgandit ka ;-) Küsisin, kas peaksin hakkama oma verd mõõtma. Ja ta ütles, et ei. Võta rahulikult, see rohkem nendele, kes insuliini peal. Jätkaku nagu ma siiani teinud. Ja kui vahetevahel satuvad mõned pulmad või juubelid ette, kus söömine pisut üle käte läheb, siis ärgu ma põdegu. Võin lubada endale, mis soovin, peaasi, et ma seda kuude kaupa iga päev ei tee. Kas ma olen öelnud, et mulle meeldib mu arst :-) Ma olen paaris FB grupis, mis just minusugustele teise tüübi inimestele ja ma ühel hetkel vaatasin, et ei jõua enam seal kaasa mõelda, sest nii paljud on veresuhkru numbrites kinni. Ma pigem lootsin sealt leida häid ideid, mida kapsa ja porgandi kõrval söögilauale panna.

Tähtpäevadest rääkides, tähistasime oma 37.pulma aastapäeva. Briti troonipärija tähistas samal päeval oma 13. Loodetavasti jätkus nende päeva ikka rõõmu ja häid mõtteid. Sest ega neil vist hetkel väga kerge pole, kui naine oma tervise eest väljas peab olema. Meie kallis Koko sai 15! Ja Mango juba 5! Siberi kasside jaoks on see iga, kui nad justkui täisealiseks saavad. Ja enam ei kasva. Kaalub ta meil 8.5kg. Suuruselt väga main cooni mõõtu. See tähendab, et üks selline suuremat sorti siberi kass. Ukko saab varti aastaseks, ja tema kaalub 4kg. Ilmselt ta siiski nii suureks ei kasva kui Mango. 

Pidin nendega arsti juures käima. Sest Ukko kipub siin aegajalt aevastama ning kuuled, kuidas hingates mingi korin sees on. Arst küll ütles, et kassidel võib see vahel ka lihtsalt stressist tekkida, sest kopsud on puhtad ja süda tugev. Mangol oli aga verd karvades, ja Kirke arvas, et äkki neerupõletik. Peale (hirmkallist) ultraheli ja röntgenit, tehti kindlaks, et tal on hoopis neerukivid. Nüüd peame muutma tema sööki (hirmkalli) peale. See peaks aitama kividel ära kaduda. Ning edaspidi tuleks jätkata sama (hirmkalli) toiduga. Mõni võib küsida, kas koduloomad on kõike seda kulu väärt. Aga ilmselgelt pole nendel küsijatel kunagi mõnda kodulooma olnud ;-) Fotol on mul Mango spets loomakandmise seljakotis. Hea ekstra raskus. Õieti natuke rohkem kui mis ma olen kaalus kaotanud. Ma ei tea, kuidas ma küll varem üldse kõndida jõudsin :D

Muide ei Ukko ega Mango pole ju varem teineteist näinud. Nüüd siis arstikabinetis olid nad esmakordselt teineteist uudistamas. Vaatasin huviga, mis juhtuma hakkab (kahjuks olin telefoni maha jätnud, et filmida, pildistada). Aga midagi ei juhtunud. Panid ninad kokku ja nuusutasid huviga. Ei mingit sisistamist ega küüru tõmbamist. Huvitav, kas tundsid tuttavaid lõhnu, sest kuigi nad on erinevates kodudes, siis ilmselt on lõhnad sarnased. Või tundis Mango, et tegemist on ikka väikese kassiga? Või äkki tähendab ka see, et nad on täpselt ühest ja samast kohast pärit. Ei oska sinna kasside maailma piiluda. Arst ise on selline imeline, kes täiesti rahulikult põrandale põlvili laskub, et loomadega ühel tasandil olla. Ning neid paitab ja hellitab, aga samal ajal kontrolli läbi viies. Ma olen nüüd kolmas kord tema juures, millest kahe viimase puhul palun just temaga kokkusaamist. 

Ja nõnda see kuu meil kiiresti käest libises. Loodetavasti on maikuu meiega natuke pikemalt ;-)

Tervisest

Veebruari viimane päev, mida ainult üle nelja aasta saame näha, libises käest nagu terve veebruar isegi. Olen siin iga päev usinalt proovinud Kirkele oma häält anda. Kuid ta ei kipu karvavõrdki oma viiendalt kohalt liikuma. Nüüd hääletatakse 5 "parimat". Kuigi eks see ole konksuga, sest võid osta ka hääli. Ja mu neiu on leppinud, et meil väga kopsakat rahakotti pole.

Ja siis olen iseendaga tegutsenud. Kunagi ammu kirjutasin oma tervisest, kuidas mind kümmekond aastat tagasi pandi eeldiabeetikute hulka ning nüüd ütles arst, et suhkru tase on veres ikka liiga kõrge, et selles klassis edasi istuda. Kirjutas mulle tablette ja ütles, et normaalse inimese jaoks oleks mu kolesterooliga kõik hästi, aga diabeediga pean siiski mingit spets ravimit hakkama võtma. Vaatasime graafikut, mis näitas, kuidas suhkur mu tööstressiga koos tõusma hakkas, kuni olingi finišijoone ületanud. Ei saa ka unustada, et mul on veel eelsoodumus, sest ema pidi ravimite peale minema umbes samas vanuses kui mina alles "eelik" olin. Nii et hea seegi. Nüüd takkajärgi mõeldes, võis ka mu vanaema tegelikult diabeedi tüsistuste pärast siit ilmast lahkuda. Ta oli üle 60. Kes see 50ndatel peale sõda sellistele asjadele suurt tähelepanu pööras. Ma arvan.

Muidugi olin lõpmatult kurb arstilt seda diagnoosi saades. Mul oli tunne, et mu perearst oli siiski veelgi kurvem kui mina ise. Vist sellepärast, et ma väga ei imestanud. Ma polnud õieti suutnud peale rinnavähi tralli kuidagi tagasi õige ree peale saada oma toiduga. Väliselt võisin küll rõõmus olla, kuid sisemiselt oli ikka midagi katki. Kui siis ühel hetkel võttis töö peaaegu et öö ja päeva vahe ära, siis lendas juba regi täiskiirusel mäest alla. Viimastel aastatel oli söömine midagi, mis kuidagi kiiresti oli vaja ära teha, ning lihtne oli haarata mõni võileib ja edasi rügada. Eriti kui ma ise saia-leiba küpsetan. Värskest peast on see ju väga-väga hea ;-) Õnneks ma enda küpsetatud kringleid ja muud magusat palju ei söö. Parasjagu, et maitsen ära, kas on ikka hästi välja tulnud. Mulle meeldib pigem kogu see protsess, kui jahust ja veel mõnest asjast võib midagi imelist välja võluda. Kui suvel näiteks meie "põhisööja", Toomas, oli Eestis, siis pidin panema pool keeksi sügavkülma teda ootama :D Mina võtsin viilu ja Mari paar.

Kui ma tagasi mõtlen, siis ega mul erilisi tunnuseid polnud, või vähemalt neid, mida ma justkui ootasin. Näiteks pidev janu. Mul oli pigem vastupidi, et jõin liiga vähe, mis ka pole hea. Aga, oli kindlasti üks imelik asi, mida ma viimasel ajal märkasin: mul vaheldusid väga suur soov ainult soolase või siis ainult magusa järele. Teise tüübi diabeedi puhul keha ikka toodab insuliini, aga selle toime on vähenenud, mis tähendab, et insuliin ei suuda aidata rakkudel suhkrut ära kasutada ning täita keha energiaga. Või midagi sinna kanti. Ja eks siis lähegi kõik paigast ära. Aju annab märku, et oleks vaja rohkem energiat, aga energiat saad ju toidust. Sina muudkui sööd, aga nälja tunne ei kao. Ja nõnda need kilod kasvavad, lisaks peab pankreas ja neerud kõvasti tööd tegema, kuni ära väsivad.

Kas ma oleks saanud seda ära hoida. Jah ja ei, sest meie keha on üks imelik organism. Kui ma oleks suutnud edasi minna sellega, mis ma 10 aastat tagasi alustasin, siis vähemalt oleks ehk saanud veelgi kaugemale täisdiagnoosi lükata. See oleks ka hoidnud kehakaalu rohkem normis. Eks ma ajasin need lisakilod mingil hetkel menopausi ja ealiste muutuste peale (mis ilmselt ka osaliselt tõsi). Muidugi oleksin siiski võinud tähelepanelikum olla. Normaalkaalu ülemisest piirist olin 3kg raskem. Selle olen kuuga peaaegu kaotanud, ainult toitumist muutes (ma ei oota kohe suuri muudatusi, 2kg kuus oleks hea tulemus). Tahaks tegelikult sinna normaalkaalu keskmistesse numbritesse jõuda, kuigi suuremaks eesmärgiks on vöökoha ümbermõõdu vähendamine.

Ma ei hakanud ka kohe rohtu võtma. Sest ees oli veel üks protseduur - mao ülevaatus. Kõige negatiivse kõrval tuli sealt siiski midagi, mis suutis mu tuju kohe mitmesaja protsendi võrra tõsta. Nad lausa helistasid mulle, mida ei mäleta neid enne teinud olevat. Helikobakteritest pole jälgegi. Ainult nende põhjustatud maohaavade armid. Ma ei pea uuesti kontrolli minema enne viit aastat! Muidu käisin umbes iga kahe aasta tagant. 

No-jah, diabeediravimiga on aga nüüd nii, et olen proovinud paar päeva ilma olla. Võtsin alguses neli tabletti, kuid see tegi eriti hommikuse olemise väga halvaks. Ilmselgelt oli suhkur liiga madal. Läksin poole peale, kuid tulemus polnud suuresti parem. Täna hommikul ärgates ei olnud enam tunnet, et minestan kohe ära ning et süda kargab kohe rinnust välja :-) Mul on aprillis kolme kuu järgne kontroll, eks siis vaata, kuidas ma tegelikult olen hakkama saanud. Ja, ei, mul ei ole veresuhkrumõõtjat. Omamoodi kardan seda, sest võin äkki jääda numbritesse kinni. Eks ma otsusta peale aprilli lõpus arsti juures käiku, kas peaksin selle muretsema. Jätkan ikka oma toitumise kontrolli.

Toiduga seoses võib tegelikult esimese hooga väga segadusse sattuda, mida õieti süüa ja mida mitte. Kui kõiki nõuandeid lugeda, siis minu meelest peale kapsa ja spinati ei tohiks midagi muud suhu torgata :-) Isegi porgandite kohta on väga vastuolulist infot. Õnneks on mu arst üsna asjalik; ma tean, et tal on sama tõbi küljes, lisaks on ta minust vähemalt viis korda ümaram :D Ta pakkus mulle suunamist toitumisnõustaja juurde, aga ma loobusin. Siis ütles, et kui loen toitude kohta, siis ei tasu kõike tõe pähe võtta. Et siiani on olnud väga palju soovitusi loobuda rasvadest jne. Aga neid ei peaks kartma. Et vaataksin pigem keto dieedi poole, mis on diabeeti põdevate inimeste jaoks päris hea olnud (põhimõtteks süsivesikurikastele toitudele EI). Pean ütlema, et mulle sobib. Kuigi ma vist liiga rangeks selles osas ei lähe. Sest mulle tundub, et kõige õigem on oma keha jälgida ning süüa (peaaegu) kõike kontrollitult. Välja arvatud kapsast, mida võid hommikust õhtuni kilode kaupa nagistada :D Mulle tegelikult maitseb kapsas, igas variandis ;-)

Liitusin ka ühe kanadalaste grupiga FBs, kust olen saanud palju häid mõtteid ja julgustust. Nii mõnigi on suutnud just dieediga tablettide pealt ära saada. Mõni on nagu mina, kellele rohud mitte kõige paremini ei mõjunud, sest olid kiiresti teinud toidulaual suurpuhastuse. Mõni loobus kohe ravimitest ja suutis kõik kontrolli alla saada. Aga on ka neid, kes minust poole nooremad, ning täielikus ahastuses... 

Kõige selle kõrval ei saa unustada, et see haigus on siiski progresseeruv. Sinu teha on paljuski see, kui kaugele suudad need halvimad stsenaariumid lükata. Ning tuleb ära unustada, et haigust on võimalik välja ravida, veel kahjuks mitte. Kui kehas on insuliinimasinavärk nässus, siis isegi kui ravimeid ei pea võtma, pead alati meeles pidama, et oled siiski haige. Elu lõpuni. See on midagi, mis peaks juba inimesele selgeks tegema, kui ta alles "eelik" on. 70% pidi ikkagi jõudma oma veresuhkrunäitudeni diabeedini. Ülejäänud suudavad seda oma elustiili muudatustega siiski eemal hoida.

Mul jäi ka silma kellegi mõte, et õieti oli saadud diagnoos tema jaoks justkui blessing in disguise ehk siis asi ei tarvitse olla sugugi nii hull, kui esmapilgul tundub, sest sunnib sind muutma ellusuhtumist ning enda tervise peale mõtlema. Meile kõigile kulub see ära, sest ega diabeet pole ainuke haigus, mis sind kimbutama võib tulla. Me kõik oleme mõne asja jaoks rohkem altit, ikka nõnda, kuidas meie geenidesse see kirja pandud on (välja arvatud, kui ümbrus oma mõju avaldab, siis pole ka heast elustiilist mingit kasu).

Pilt on arstikabinetist, veel ei tea ma, mis ta mulle ütleb, kuigi aiman :-) Mõtlesin hoopis, et ma olen siin nii palju aastaid käinud, miks mitte üht fotot klõpsata.