Aprillikuu

Mul on tunne, et keegi ongi nalja teinud, ning aprillikuu justkui eriti kiire käigu peale pannud. Mul pole aimugi, kuhu see nii kiiresti ära kadus. Samas mahtus sinna hulga huvitavat ja toredat, alates päikesevarjutusest kuni selleni et mu õde ja ta tütre pere mul külas käisid! Viimane oli peaaegu et sürreaalne, sest olin nii harjunud neid kõiki ainult Eestis nägema. Ja nüüd olid nad äkki minu majas ja minuga! Muidugi näitab see seda, et ei tasu ikka nii kaugele Eestist kolida ;-) 

Nad tulid tegelikult New Yorki, kus olid paar päeva. Siis rentisid auto ning sõitsid Torontosse! Ega nende mõne päeva jooksul palju ei jõua näha, aga ikkagi natuke. Proovisime mennoniitide "maal" tabada mõnda kaarikut hobustega ja käisime St.Jacobs turul. Kus vähemalt sai silmast silma suhelda müüjatega, kes oma kultuurile omaselt riietatud olid (tanud ja tagasihoidlikud pikad kleidid). Kui ma sinna satun, siis pean ikka nende suitsuvorsti ostma. Mis on imehea! Põikasime veel Elorasse, kus pisutki lähemalt loodusele tere sai öeldud. Seal on sügav jõeorg. Torontos vedasin nad loomulikult Tartu College juurde. Mille kõrvale ehitatakse uut keskust. Tegin nalja noortele, et kui koolis küsitakse, kus käisid, siis ütlete: Tartus :D Muidugi jäi Royal Ontario Museum teele (otsi kõrvalolevalt pildilt mind koos kõige noorema külalisega üles). Aga ma keeldusin uuesti CN torni ronimast. Lapsed oleks ka tahtnud selle vahele jätta ja minuga koju tulla. Kuna aga teadsin, et metrooga on jama (ei sõitnud viimased neli peatusevahet), siis hoiatasin, et nad peavad minuga jala tulema. Vanem lastest mõtles kohe ümber, aga noorem tuli ikka minuga. Muidugi sõitis buss seda vahet ka, kuid olime üsna tipptunni ajal seal, mis tähendas, et bussid olid puupüsti täis. Ilm oli ilus ja meel rõõmus, miks mitte siis seda teed kõndida.

Loomulikult ei saanud me hiinlaste Mandarin restorani külastamata jätta (tähistab oma 45.sünnipäeva). Koht, kus võib end kurguni täis õgida. Kui ainult jaksu on ja kõht küllalt suur. Neile kindlasti huvitav kogemus, kuigi mitte esmakordne. Sest Eestis olevat üks sarnane restoran kunagi olnud, ning Rootsiski leidub ju "rootsi lauda" siin ja seal. Minu meelest on siin pakutav eriti maitsev, ning valik tõesti väga suur. Sellega ehk võistleb üks jaapanlaste sama tüüpi restoran, kus küll ise valima ei saa minna, mida taldrikule tahad, vaid peab arvutitahvlil valima toitusid, mida soovid. Ja siis juba olidki nad läinud. Sihiks Washington ja sealt edasi juba New York, ning tagasi Eestisse. Mul on nii väga hea meel, et nad võtsid vaevaks selle pika sõidu ette võtta!

Ma siin vahepeal olen taas kord mänginud versiooniga minust punaste juustega (ja ilma kortsudeta ;-), ning andnud uue vereproovi, et kontrollida, kus ma oma diabeediga seisan. Laborist ära tulles, arvasin küll, et ei seisa kusagil, sest pilt tahtis eest ära minna. Õnneks sain ikka istuma ja kiiresti põske pistetud komm andis jõu tagasi. Arsti juures läks nõnda, et ta ei jaksanud mind ära kiita, kuidas mu numbrid nii lühikese ajaga paranenud on (kaasa arvatud kaal, mis on kukkunud 6kg, parasjagu 2kg kuus). Veresuhkur on ikka kõrgem kui peaks, aga ta ütles, et ma ei muretseks, sest mingi teine verenäitaja, mis olulisemgi, on juba normis. Ma igaks juhuks ei hakanud seletama, et ma tegelikult pole jälginud väga täpselt ta ravimisoovitust. Aga paistab, et minu jaoks on kõik hästi töötanud. Ta uuris, kas tõesti ainult toidulaua muudatus. Jah, ma söön nüüd ainult kapsast :D Nali muidugi. Vahetevahel söön porgandit ka ;-) Küsisin, kas peaksin hakkama oma verd mõõtma. Ja ta ütles, et ei. Võta rahulikult, see rohkem nendele, kes insuliini peal. Jätkaku nagu ma siiani teinud. Ja kui vahetevahel satuvad mõned pulmad või juubelid ette, kus söömine pisut üle käte läheb, siis ärgu ma põdegu. Võin lubada endale, mis soovin, peaasi, et ma seda kuude kaupa iga päev ei tee. Kas ma olen öelnud, et mulle meeldib mu arst :-) Ma olen paaris FB grupis, mis just minusugustele teise tüübi inimestele ja ma ühel hetkel vaatasin, et ei jõua enam seal kaasa mõelda, sest nii paljud on veresuhkru numbrites kinni. Ma pigem lootsin sealt leida häid ideid, mida kapsa ja porgandi kõrval söögilauale panna.

Tähtpäevadest rääkides, tähistasime oma 37.pulma aastapäeva. Briti troonipärija tähistas samal päeval oma 13. Loodetavasti jätkus nende päeva ikka rõõmu ja häid mõtteid. Sest ega neil vist hetkel väga kerge pole, kui naine oma tervise eest väljas peab olema. Meie kallis Koko sai 15! Ja Mango juba 5! Siberi kasside jaoks on see iga, kui nad justkui täisealiseks saavad. Ja enam ei kasva. Kaalub ta meil 8.5kg. Suuruselt väga main cooni mõõtu. See tähendab, et üks selline suuremat sorti siberi kass. Ukko saab varti aastaseks, ja tema kaalub 4kg. Ilmselt ta siiski nii suureks ei kasva kui Mango. 

Pidin nendega arsti juures käima. Sest Ukko kipub siin aegajalt aevastama ning kuuled, kuidas hingates mingi korin sees on. Arst küll ütles, et kassidel võib see vahel ka lihtsalt stressist tekkida, sest kopsud on puhtad ja süda tugev. Mangol oli aga verd karvades, ja Kirke arvas, et äkki neerupõletik. Peale (hirmkallist) ultraheli ja röntgenit, tehti kindlaks, et tal on hoopis neerukivid. Nüüd peame muutma tema sööki (hirmkalli) peale. See peaks aitama kividel ära kaduda. Ning edaspidi tuleks jätkata sama (hirmkalli) toiduga. Mõni võib küsida, kas koduloomad on kõike seda kulu väärt. Aga ilmselgelt pole nendel küsijatel kunagi mõnda kodulooma olnud ;-) Fotol on mul Mango spets loomakandmise seljakotis. Hea ekstra raskus. Õieti natuke rohkem kui mis ma olen kaalus kaotanud. Ma ei tea, kuidas ma küll varem üldse kõndida jõudsin :D

Muide ei Ukko ega Mango pole ju varem teineteist näinud. Nüüd siis arstikabinetis olid nad esmakordselt teineteist uudistamas. Vaatasin huviga, mis juhtuma hakkab (kahjuks olin telefoni maha jätnud, et filmida, pildistada). Aga midagi ei juhtunud. Panid ninad kokku ja nuusutasid huviga. Ei mingit sisistamist ega küüru tõmbamist. Huvitav, kas tundsid tuttavaid lõhnu, sest kuigi nad on erinevates kodudes, siis ilmselt on lõhnad sarnased. Või tundis Mango, et tegemist on ikka väikese kassiga? Või äkki tähendab ka see, et nad on täpselt ühest ja samast kohast pärit. Ei oska sinna kasside maailma piiluda. Arst ise on selline imeline, kes täiesti rahulikult põrandale põlvili laskub, et loomadega ühel tasandil olla. Ning neid paitab ja hellitab, aga samal ajal kontrolli läbi viies. Ma olen nüüd kolmas kord tema juures, millest kahe viimase puhul palun just temaga kokkusaamist. 

Ja nõnda see kuu meil kiiresti käest libises. Loodetavasti on maikuu meiega natuke pikemalt ;-)