Jaanuarilõpu mõtisklusi

Jaanuar libiseb käest ära ja ma ei jõua õieti enda kirjutiste juurde. Sest tööl seadsin endale ise eesmärgi üks suur asi eelmise nädala lõpuks valmis saada. Hea tunne, kui midagi tehtud on. Mõnikord küll näpistan end, et ma ei ole enam samal positsioonil ja ei saa hakata asju nõudma, mis minu meelest võiks õigem ja parem olla :-) Aga samas jälle kergem ju, sest ei ole vastutust.

Natuke olen siin ikka köögis toimetanud. Jälle kringleid küpsetanud. Viimati oli vaja laupäevaks kella kaheks lausa neli tükki valmis vorpida. Mis pani pisut kukalt kratsima. Sest ma ei tatnud sugugi kella nelja või viie ajal end üles ajada (pagari rõõmud). Kuna olen (minu uhke uue masina) FB grupis, siis seal on jäänud silma soovitusi ööseks tainas külmkappi panna. Olen seda kunagi paar korda proovinud, ja täitsa töötas. Tähtis, et tainas toatemperatuurile saaks enne, kui sai/kringel valmis vormida. Ja nõnda ma siis tegingi. Tõeline "elupäästja". Lisaks pidi selline pikem külmas kergitamine tõstma maitset. Ma väga loodan ;-) Igaljuhul oli tagasiside positiivne. (Alumisel pildil on nii umbes 4kg jagu tainast valmis, kokku siiski pea 8 kg, mu masinasse mahub umbes 5kg korraga).

Viisin need ise kohale, Mari oli kena ning sõitis kaasa, kuigi päriselt ju väga vaja ei olnud. Auto juures saan kaks korda ka ära käia, kui kringlid sisse viin.

Samas on kena niimoodi poolsunnitud olekus koos istuda ning maailmaasju lahti arutada :-) Olen vahel mõelnud, et kuigi ma tundun vahel selline eriline koduperenaine, siis tegelikult olen vist üsna kaugel sellest. Mõtlen just, millisteks mu lapsed kasvanud on. Sest ilmselgelt on näha minu kasvatuse mõjusid, kuidas nendest on saanud ikka üsna-väga tugevad naised, kes ei lase endale kergelt pähe istuda, ning saavad hakkama pea kõigega. Mis on hea, kuid samas pole neil ehk sellist "koduhoidmise" külge, kuhu kuulub "naine ja ema" olemine. Lapsepõlve mängude hulka ei kuulunud mitte kunagi kodu mängimine, neil kummalgi oli küll Barbie nuku, kuid seda kasutasime ainult siis, kui ma kunagi neile õmblemist õpetasin :-) Mul on küll tunne, et teistmoodi lähenemisega oleks vähemalt Kirkest saanud rohkem tüdruk-tüdruk. Aga eks vanem õde oli eeskujuks, ning kuna ma ei viinud neid ei tantsima ega võimlema, vaid hoopis karatesse, siis ega seegi ei aidanud sugugi kaasa.

Aga lähen siin hoopis toidutegemisega edasi. Toetasin taas kord Ukraina käsitöölisi, kui mul tekkis ühel hetkel mõte, et mul on vaja vanaaegset pudrunuia, sellist korralikku puidust. Sain aga palju uhkema, kui oodata oskasin. Mõni on küsinud, mis vahe siis on metallist ja puidust tegijatel, ja ega suurt vist polegi. Aga iga kord, kui ma esimest kasutasin, siis mõtlesin, et tulemus pole ikka see päris õige. Ma ei teagi, mis mind häiris. Sest valmis puder oli ju hea. Võis olla, et mu sees oli ikka mingi nostalgiaseeme igatsusega "vana ja koduse" järgi. Läksin huvi pärast uurima, kas mõni on kunagi võrrelnud, mis vahe on erinevaid vahendeid kasutades. Ja leidsin ühe, milles arvatakse, et metall võib pisut metalset maitset edasi anda. Kes teab... igal juhul maitses kartulipuder üle pika aja nii nagu ma seda mäletan ;-)

Sama hooga valmistasin ka leivasupi, mida ma pole iidamast-aadamast teinud. Olin ära unustanud, kui kergelt see võib põhja kõrbeda. Kuid õnneks sain siiski õigel ajal jaole. Ega seda leiba eriti meil järgi ei jää, sööme kõik ära. Lihtsalt siin pühade ajal ostsin Eestist kohaletoodud leiba, mida me kahekesi ei jõudnud ära süüa, sest Toomas oli Eestis. Ja nõnda tuli mõte, et teeks leivasupi. Mina olin küll sunnitud kõik ise ära sööma, sest Marile see väga ei meeldinud :D Ning siis valmistasin veel oma viimase sealiha sisefilee tüki, ikka samamoodi mee-küüslaugu kastmega. Natuke haupukurki juurde, ning kokku sai üsna väga eestipärane õhtusöök :D Huvitav, kas me 100 aasta pärast sööksime ikka samasugust toitu, või oleks see piduroog, sest peamised toiteained saame tablettidest.

Vanad pildid

Toomas mul siin juba natuke heietas vanade piltide üle. Ja muidugi asjade üle, mis me siin maises maailmas endale muretseme. Mõned viimase hingetõmbeni. Mäletan ühte panga liiget, kes helistas iga nädal vähemalt ühe korra, et ma loeks talle üles kõik ta varad ja rahad, mispeale ta iga kord raskelt ohkas: ei ole ikka veel miljonit täis. Lõpuks pidi ta ikkagi alla vanduma, ning oma peaaegu miljoni siiski siia ilma jätma, sest teise seda kaasa võtta ei saanud. Ma ei tea, kas ta oli päriselt õnnelik, või äkki ikkagi pakkus talle rahuldust teadmine, et viimase hetkeni rahaliselt kindlustatud. Sest kunagi ei tea.

Siinjuures tuleb jälle meelde pangaanekdoot, kus mees käskis kogu raha temaga kirstu kaasa panna. Kui siis naine kirstu juures kohmitses ning sõbranna imestas, kas tõesti panid raha kirstu, siis teatas naine, et pani jah - tshekina. See on muidugi nali neile, kes on tuttavad tshekkide kasutamisega. Mis aga isegi siin riigis tasapisi väheneb. Nooremad ei teagi tihtipeale, mis asi see paberitükike õieti on.

Aga tahtsin hoopis piltidest kirjutada. Sattusin FB gruppi, kus inimesed vanu fotosid postitavad. Ja ma olen omamoodi vaimustuses. Täiesti võõrad näod ja tegemised, aga kuidagi nii põnevad. Kuna olen varemgi asjaarmastajana fotodega mänginud, siis avasatan end nüüd mõningate puhul peaaegu lummusesse sattuvat ning proovin neile "silmad" pähe teha. Mitte alati see ei õnnestu, kuid kui õnnestub, siis lähevad inimesed minu jaoks seal piltidel elama. Vaatan neile sügavalt silma ning justkui samastun nendega, nad on ju täpselt samasugused kui meie. Kui vaadata neid vanu fotosid, kus piirid pisut hägused, siis on nad justkui teisest maailmast. Kui aga pilt selgema kuju võtab, tuleb inimene sellel palju lähemale, poen justkui nende hinge. Väga võimalik, et olen lihtsalt mingi kiiksuga. Äkki on kusagil olemas isegi mõni tark seletav sõna välja mõeldud, kuidas mind kirjeldada :D 

Mõnikord ma postitan oma "parandusi" kommentaaridesse. Ega ma ei tea, mida algne postitaja mõtleb selle peale. Siiani pole keegi küll otseselt pahandama tulnud, pigem on rõõmsad või uurivad, kuidas ise seda teha. Enamus kordi mängin siiski niisama ja kustutan kõik kohe ära. Kasutan enne AI ajastut loodud kahte programmi, millest üks just pilgu selgemaks teeb. Teisele on nüüd küll AI võimalus juurde liidetud. Pildid Marist on tehtud just viimasega juba rohkem kui kuus aastat tagasi.

Toomase ema oli kunagi tõeline iludus (esimene foto üleval on kunstiline kujundus parandusest):

Mulle jäi ka hiljuti silma ühe vendade Grimmide portree, ning mõtlesin, aga miks mitte ;-) Ja siin ta siis on. Paar fotot ka sellist, nagu ta võiks meie ajas-ajal välja näha. Huvitav, kas mõni selline praegu kusagil päriselt ka ringi käib. Aga miks mitte.

Ning siin on hoopistükkis Georg Ots (kui ühe silma kinni pigistada, siis äkki isegi on):

Aastavahetus

Uus aasta ongi käes ja mul võttis ikka natuke aega, et päriselt arvuti taha istuda ning kirjasulg kätte võtta :-) Seekord oli meie aastavahetus suhteliselt rahulik, sest ainult noored pidutsesid. No ma ei tea, mis neil viga on, et nad seda suuremalt ei oska teha :D Tegelikult ma ei imesta. On sellised rahumeelsed noored, kellest pooled isegi alkoholi ei tarbi, lisaks ainult viis inimest kohal. Mängisid hoopis lauamänge ja vaatasid õudukat. Ma küll torisesin, kas peab nii õudseid asju vaatama. Aga siis teatasid mu enda lapsed, et sinu süü! Mina olevat neile selle kombe sisse juurinud. 

Tuletasid mulle meelde, kuidas ma ühel sellisel peol lastele "Orphan" filmi ette panin. See, kus peategelane Eesti juurtega ning mille puhul ma pisut kaasa aitasin siin Torontos eesti keele osas. Filmi tegijad otsisid eesti keele rääkijaid Eesti Majast, oli vaja kedagi, kellel pole liiga tugevat eesti keele aktsenti, lisaks istusin ühe näitlejaga maha, kellega harjutasime just aktsendiga kõnelemist. Ma ei saanud rikkaks selle eest, ainult kena lillekimbu :D! Mul tuli laste jutu peale meelde küll, kuidas soovitasin arvasin, et neile võiks meeldida. Minu meelest polnud film küll liiga õudne. Võib-olla ainult natuke. Igal juhul ongi nad just selle filmi vaatamisest alates vana aasta viimasel päeval sama traditsiooniga jätkanud. Nojah... mida ma ikka oskan selle peale kosta.

Ise võtsin õhtut hästi rahulikult. Välja arvatud, et tegin valmis lasanje ja küpsetasin küpsiseid ning juustusaiu. Mu neiud torisesid omakorda, et ma pidin ju mitte midagi tegema :-) Vahepeal mängisin kassiga ning siis läksin hoopis oma teise pere kasse vaatama, kuna nad Eestis on. Metroos oli alates 7 õhtul "lahtiste uste päev". Hommikuni saab tasuta sõita. Igal aastal on suudetud sponsoreid leida, kes selle kinni maksab. Ja minu meelest hea mõte, sest miks ilmaaegu purjus peaga rooli istuda. Õhtul hakkas viimaks lund sadama. Nii et tegelikult oli ju mul kena jalutuskäik. Mingi hetk mõtlesin, kas sõidan korraks kesklinna, aga istusin siiski rongile, mis mind koju viis. Lapsed mul pahandasid siis kodus, miks ma nõnda vaikselt ära läksin. Ma nimelt saatsin neile peale koerte väljaviimist ainult sõnumi, et mind pole natuke aega kohal :D

Kui viimaks kesköö saabus, siis tõstsime klaasid, ning pool tundi hiljem pugesin juba linade vahele. Õieti klaasid tõstsime ka kell 5, mis ajaks sõbrad kohale olid tulnud. Ühele Aasiast pärit noormehele õpetati siis, kuidas eesti keeles head uut aastat soovida :-) Noored olid kaheni üleval, Mari koristas veel ning läks alles 3 ajal tuttu. Ma ei kuulnud mitte midagi!

Toidu osas veel nii palju, et ma olin liiga usin oma lasanjega, sest seda ei söödud kõik ära. Soojendasime veel mitu päeva peale seda endale õhtusöögiks, aga siis tundsin, et aitab. Osa panin Toomase jaoks sügavkülma ja ülejäänust keetsin suppi! Esimest korda võtsin sellise asja lasanjega ette :-) Tulemus oli tegelikult väga hea (lisasin porgandit ja kapsast). Sest õnneks meile meeldib suppi süüa. Hetke ajel ostsin ka poolakate poest Eesti musta leiba, aga nojah... kui ise leiba küpsetada, siis ausalt öeldes ei maitse ükski enam nii hea kui enda oma :D Väga võimalik, et ma pole lihtsalt veel suutnud leida seda õiget (kas seda isegi on??). Aga kuna olen Kanadas, siis ega mul selleks otsimiseks suurt võimalust pole ka. Imelik, et mõnda leiba, mida varem hea meelega Eestis olles ostsin, ma enam ei tahagi.

Aga uus aasta ja minu ootused. Muidugi soovin uuelt aastalt kõigepealt sõja lõppu. Möödunud aasta läks ikka üsna palju selle tähe all mööda. Kuigi mingist hetkest suvel pidin siiski tagasi tõmbama, sest hing lihtsalt ei jõudnud kõigele kaasa elada. Loen Teet Kalmuse, Rainer Saksa ja Igor Taro ülevaateid ning toetan igakuiselt Kyiv Independent ajakirjanikke väikese summaga. Ukraina käsitöölistelt olen Etsy kaudu samuti mõningaid asju muretsenud. Ja ilmselt jätkan sellega. 

Tore kogemus oli keelesõbra programmiga ühinemine. Mille kaudu on mul nüüd Eestis üks moldova/vene juurtega sõbranna tekkinud. Me saime suvel kokku ning jutustame endiselt, mis sest et maikuus pidid viimased vestlused toimuma. Tänu samale programmile panin ette keelt harjutada ühele Ukrainast tulnud nelja lapse emale, kes Eestis varjupaiga leidnud (tegin temaga intervjuu Eesti Elu ajalehele). Temaga tekkis vahepeal üks auk, aga nüüd uuel aastal oleme jälle ühenduses. Ta õpib B1 eksamiks, ning kurdab, kui raske ikkagi eesti keele grammatika on. Praegu on tal käsil mitmuse osastav :-) Õnneks on ta tööd saanud raamatupidamisfirmas. Kuigi kurdab, et kõik räägivad temaga vene keeles, nii et praktikat on vähe. Probleemiks on lisaks aja vähesus, sest peab samal ajal vaatama, et lastega kõik hästi oleks. 

Minu enda töö osas "läksin" tagasi panka tööle. Aga ainult osaajaliselt, ning ma pole väga kindlate tundidega seotud. Teen nii palju, kui aega on. Kuigi aasta lõpuks on tekkinud mingi uus väsimus. Sest olen ilmselt liiga kohusetundlik, ning lasen end mõjutada sellest, mis veel vaja teha (st kusagil ajusopis toimub mingi närimine). 

Käin ikka nüüdseks 7-aastaseks saanud pisipreilil koolis vastas, ning vahel ka mõni tund enne seda ta pisikest õde hoidmas. Olen oma jah-sõna öelnud, et kui ema tööle läheb, siis olen valmis juba hommikuti kohal olema. Ma olen küllalt kohanud imestunud pilke ja küsimusi, miks ma healt panga/palgatöölt ära tulin ja lapsi hoidma hakkasin, aga just seda ma tahtsingi teha. Sest see annab mulle endale nii palju rohkem tagasi. Olen kindlasti õnnelikum.

Sügisel sattusin poolkogemata siinse eestlaste kogukonna jaoks kringleid küpsetama. Mis on selline kahetine asi. Mulle meeldib küpsetada, ning taigna sõtkumine on kuidagi eriliselt mõnus tegevus, aga olen enda suhtes väga kriitiline. Mitte alati ei anna ma kringlit üle tundega, et tuli hästi välja. Kuigi siiani pole õnneks keegi tulnud ütlema, et see kuhugi ei kõlvanud, hoopistükkis tellitakse uuesti. Samas õnneks mitte liiga palju, sest ma ei taha, et kogu asi tööks muutuks. Juba ongi mul kaks küpsetamist jälle ees.

Ja muidugi loodan, et ilmun siia lehekülgedele vahetevahel :-)