Jaanuarilõpu mõtisklusi

Jaanuar libiseb käest ära ja ma ei jõua õieti enda kirjutiste juurde. Sest tööl seadsin endale ise eesmärgi üks suur asi eelmise nädala lõpuks valmis saada. Hea tunne, kui midagi tehtud on. Mõnikord küll näpistan end, et ma ei ole enam samal positsioonil ja ei saa hakata asju nõudma, mis minu meelest võiks õigem ja parem olla :-) Aga samas jälle kergem ju, sest ei ole vastutust.

Natuke olen siin ikka köögis toimetanud. Jälle kringleid küpsetanud. Viimati oli vaja laupäevaks kella kaheks lausa neli tükki valmis vorpida. Mis pani pisut kukalt kratsima. Sest ma ei tatnud sugugi kella nelja või viie ajal end üles ajada (pagari rõõmud). Kuna olen (minu uhke uue masina) FB grupis, siis seal on jäänud silma soovitusi ööseks tainas külmkappi panna. Olen seda kunagi paar korda proovinud, ja täitsa töötas. Tähtis, et tainas toatemperatuurile saaks enne, kui sai/kringel valmis vormida. Ja nõnda ma siis tegingi. Tõeline "elupäästja". Lisaks pidi selline pikem külmas kergitamine tõstma maitset. Ma väga loodan ;-) Igaljuhul oli tagasiside positiivne. (Alumisel pildil on nii umbes 4kg jagu tainast valmis, kokku siiski pea 8 kg, mu masinasse mahub umbes 5kg korraga).

Viisin need ise kohale, Mari oli kena ning sõitis kaasa, kuigi päriselt ju väga vaja ei olnud. Auto juures saan kaks korda ka ära käia, kui kringlid sisse viin.

Samas on kena niimoodi poolsunnitud olekus koos istuda ning maailmaasju lahti arutada :-) Olen vahel mõelnud, et kuigi ma tundun vahel selline eriline koduperenaine, siis tegelikult olen vist üsna kaugel sellest. Mõtlen just, millisteks mu lapsed kasvanud on. Sest ilmselgelt on näha minu kasvatuse mõjusid, kuidas nendest on saanud ikka üsna-väga tugevad naised, kes ei lase endale kergelt pähe istuda, ning saavad hakkama pea kõigega. Mis on hea, kuid samas pole neil ehk sellist "koduhoidmise" külge, kuhu kuulub "naine ja ema" olemine. Lapsepõlve mängude hulka ei kuulunud mitte kunagi kodu mängimine, neil kummalgi oli küll Barbie nuku, kuid seda kasutasime ainult siis, kui ma kunagi neile õmblemist õpetasin :-) Mul on küll tunne, et teistmoodi lähenemisega oleks vähemalt Kirkest saanud rohkem tüdruk-tüdruk. Aga eks vanem õde oli eeskujuks, ning kuna ma ei viinud neid ei tantsima ega võimlema, vaid hoopis karatesse, siis ega seegi ei aidanud sugugi kaasa.

Aga lähen siin hoopis toidutegemisega edasi. Toetasin taas kord Ukraina käsitöölisi, kui mul tekkis ühel hetkel mõte, et mul on vaja vanaaegset pudrunuia, sellist korralikku puidust. Sain aga palju uhkema, kui oodata oskasin. Mõni on küsinud, mis vahe siis on metallist ja puidust tegijatel, ja ega suurt vist polegi. Aga iga kord, kui ma esimest kasutasin, siis mõtlesin, et tulemus pole ikka see päris õige. Ma ei teagi, mis mind häiris. Sest valmis puder oli ju hea. Võis olla, et mu sees oli ikka mingi nostalgiaseeme igatsusega "vana ja koduse" järgi. Läksin huvi pärast uurima, kas mõni on kunagi võrrelnud, mis vahe on erinevaid vahendeid kasutades. Ja leidsin ühe, milles arvatakse, et metall võib pisut metalset maitset edasi anda. Kes teab... igal juhul maitses kartulipuder üle pika aja nii nagu ma seda mäletan ;-)

Sama hooga valmistasin ka leivasupi, mida ma pole iidamast-aadamast teinud. Olin ära unustanud, kui kergelt see võib põhja kõrbeda. Kuid õnneks sain siiski õigel ajal jaole. Ega seda leiba eriti meil järgi ei jää, sööme kõik ära. Lihtsalt siin pühade ajal ostsin Eestist kohaletoodud leiba, mida me kahekesi ei jõudnud ära süüa, sest Toomas oli Eestis. Ja nõnda tuli mõte, et teeks leivasupi. Mina olin küll sunnitud kõik ise ära sööma, sest Marile see väga ei meeldinud :D Ning siis valmistasin veel oma viimase sealiha sisefilee tüki, ikka samamoodi mee-küüslaugu kastmega. Natuke haupukurki juurde, ning kokku sai üsna väga eestipärane õhtusöök :D Huvitav, kas me 100 aasta pärast sööksime ikka samasugust toitu, või oleks see piduroog, sest peamised toiteained saame tablettidest.