30.12.17

Ema mälestuseks...

Meie ema oleks täna saanud 85. Tema elutee katkes sel sügisel, 14.septembril. Siin on midagi, mis kirjutasin tema kohta, kui toimus ärasaatmine. Mul on hea meel, et võtsin suvel ekstra aega temaga maha istuda. Vaadata fotosid ja kuulata ta lugusid. Isegi Kirke oli huviga kõrval.

Helja sündis Hiiumaal Emmastes, Kiviniidi talus, kus juba ees vennad Valter ja Vello ning õde Milvi.

Kõige noorema pereliikmena armastas Helja palju omaette tegutseda. Mängis ja joonistas kusagil vaikselt ise. Või hoopis mängis koos teistega köögis höövlilaastudga, kui isa jälle merelt kodus oli. Ta vanem õde ütleb, et Helja oli hästi nutikas. Venna kõrvalt õppis ise lugema. Kuigi esialgu pettis oma hea mäluga kõik ära, vuristades ette kuuldud jutukesi. Nõnda jättis ta mulje, et lugemine selge. Eks see nutikus ja hea mälu avaldus ka hiljem, kui ta kodus kõrge eani ristsõnu lahendas. Juba lapsena lõi välja temale iseloomulik kangus, mis omamoodi teda kõrge eani kandis. Kui talle ikka hernesupp ei meeldinud, siis ei pannud ükski vägi seda sööma. Pigem eelistas ta lihtsat silku ja musta leiba. Must leib pidi ta kodus alati olema ka vanemaks saades. (Huvitav, et ma ei mäleta üldse saia kodus, kui väikesed olime. Millegipärast on meeles üks hetk, kui kooliekskursioonil pakkus keegi juustusaia ja see mu üllatuseks väga hea maitses).

Sõjaaeg lõi aga rahulikku lapsepõlve mõra, mis nii tuttav paljudele peredele. Kui terve pere 1941.aastal rongile pandi, siis ega noorel tüdrukul polnud suurt aimu, mis toimus. Vanem õde mäletab aga siiani mandrile jõudmisega seotud seika, kus kõik mehed põlvili praamilt maha kamandati. Nii palju oli Helja emal lastega õnne, et neid ei jõutudki üle piiri Venemaale viia, vaid nad pandi Harku naistevanglasse. Helja ise mäletas sellest ajast kõige selgemalt seda, kuidas nad mitmekesi pidid suures ruumis magama ja kuidas ta kusagilt leitud nööpidega mängides päevade möödumist õieti ei märganud.

Koju tagasi saabudes läks elu enam-vähem oma rada. Talupidamise koorem langes aga nüüd ainult naisperele. Sest isa oli ära viidud ning samal aastal ka maha lastud. Mis oli ta süüdistuseks? See et tal väike talu ja laevapuusepaamet? Vanem vend Valter istus Patarei vanglas. Sealt pääsedes oli läinud ta tervis, mis noormehe üsna pea peale vabastamist ka hauda viis…

Kõige selle kõrval tuli ka koolis käia. Hästi soojalt suhtus Helja oma õpetajasse, Emmaste kooli direktrissi, preili Breverisse. Keda ta hiljem juba Tallinnas elades alati meiega külastas, kui kodupaika sattus. Nad võtsid peale sõja lõppu koos osa arveametnike kursustest, mis Kärdlas toimusid. Õpetaja sellepärast, et tal uue korra ajal õpetamise suhtes väga kergelt ei läinud. Ja Helja muidugi tulevikuks koolitust saamas.

Arveametniku leiba ei hakanudki ta lõpuks teenima. Kui vanem õde Milvi Tallinnasse kolis, siis sai Heljast oma ema kõige suurem abiline. Näiteks oli vaja alati enne kooli lehm kohusetundlikult ära lüpsta. Muidugi ei tähendanud, et noorel neiul peale kodu- ja koolikohustust muid tegemisi polnud. Ta võttis osa näiteseltsi tegevusest, kus aitas lavastada näidendeid. Tema elurõõm ja positiivsus lõid hinge sisse noorte tegevusele. 

Viiekümnendatel otsustas Helja, et järgneb oma õele Tallinna. Südames oli soov õppida kondiitriks. Kuid alati ei lähe asjad, nii nagu süda ette kirjutab. Halb silmanägemine tõmbas tol ajal kondiitriõpingutele kriipsu peale. Ja nõnda leidis ta tööd hoopis tolleaegses Autobussikoondises konduktorina. See oli muidugi aeg, kui tasuta linnaliiklusest ja ühissõidukikaardist ei osatud undki näha. Piletirullid kaelas rippumas ja mündikott vööl, nõnda istusid noored naised bussi esimese ukse juures pileteid müümas (fotol paremal all kükitamas). Tema pilt oli isegi Võidu väljakul - Vabaduse väljakul - autahvlil üleval kui tubli töötaja.

Helja liitus sel ajal ka rahvatantsurühmaga, kellega koos sai mitmel erineval pool ringi sõidetud ja esinetud (fotol ees keskel). Töö juures tutvus ta sõjaväeteenistusest tulnud noore bussijuhiga, kelle kena välimus nii mõnegi neiu igatsusest õhkama pani, kuid kes just Heljale abieluettepanku tegi. 

Neile sündisid kaks tütart – Ene ja Maive, kellega Helja koduseks jäi. Milline õnn lastele oma ema hoole all üles kasvada. See pole tavaline ei praegu ega ka pool sajandit tagasi. Koos lastega sai toimetatud aiakeses, mis jagatud pisikesteks lapikesteks, kus tolleagse Vineeri- ja Mööblivabriku taga asuvate kahkordsete korterimajade elanikud tegutsesid. Vabal ajal käidi läbi kõik muuseumid ja näitused. Mõni lausa mitu korda.

Nüüd oli Heljal aega praktiseerida oma ammust armastust – küpsetamist ja kokandust. See huvi on kandunud edasi tütardele ning lapselastele, eriti Maive tütrele Tiiale. Hiljem pensionilgi olles kogus ta alati põnevaid retsepte, et ise proovida ja oma lastele jagada.  Kirjutasin tihtipeale telefoniga vesteldes neid endale üles.

Samuti armastas ta käsitööd. Ajal, kui poodides õieti midagi saada polnud, oskas ta oma tütardele õmmelda ilusad ühesugused kleidid või pükskostüümid. Isegi jänesenahksed kasukad said nad selga, kui pere küülikuid pidas. Jalga sai kootud karupüksid ning kätte kindad, mis talvel väljas mängides alati lumetopiliseks muutusid. Kõiki neid oskusi jagas ta ka oma tütardega, kes hiljem ise juba oma rõivad endale õmblesid.(fotol ongi meil ema tehtud riided seljas, natuke rahvarõivased ja seda 60ndatel). 

Ainult kudumise õppimisega oli keerulisem. Need, kes kudumisega sina peal, teavad, et on olemas kahte viisi lõnga ületõstmist. Ja Helja tegi seda natuke keerulisemat viisi, mis tüdrukutele kuidagi selgeks ei tahtnud saada. Mis ei tähendanud, et nemadki siiski lõpuks kudumisega sina peale ei saanud. Kuigi muidugi lihtsamal viisil. Tema esimesele lapselapsele kootud kena punane kampsun jõudis Torontos eestlaste lasteaia moenäitusele juba Ene tütre seljas (piirideta taaskasutus). Seda kududes ei osanud ta muidugi kunagi arvata, et kampsun ühel päeval sellise teekonna ette võtab.
Koostegemisest on meeles ühiselt lastega suur roosidega ristpistes padja tikkimine. Ning imeliselt kaunis heegeldatud kohvikannusoojendaja. Samas peenes tehnikas heegeldas ta lillelise tekikese oma esimesele lapselapsele.

Kui lapsed juba koolis, siis hakkas Helja tasapisi tööellu tagasi minema. Mingi aeg oli ta küttesüsteemide kontroll. See oli selline omapärane töö, kus ta pidi Vineerivabriku alal asuvas katlas mingit suurt kraani lahti ja kinni keeramas käima. Mõnikord võttis ta meidki kaasa. Mäletan, kui põnev seal oli, sest ruum oli vist natuke ka nagu kolikamber, kus leidus vanu telefone ja muud kraami. 

Lühikest aega töötas ta veel plasttehases liini peal, mis talle väga ei meeldinud, sest nii nagu see liinitöö juba kord on, nõudis täpsust ja kiirust ning ega muuks palju aega ei jää. Nõnda jõudis Helja tagasi Autobussijaama, kus asus dispetšeri ametisse kodust jalutustee kaugusel asuva. See töö istus kindlasti tema iseloomuga palju paremini. Sest kuigi Helja oli alati väga privaatne ega olnud sugugi varmas endast rääkima, siis meeldis talle inimestega suhelda. Töökaaslaste jaoks oli ta alati väga rõõmsameelne ja positiivne. Vahel, kui ta jäigi natuke tõsisemalt istuma, siis oldi kohe mures, ega tal midagi halvasti pole. Bussijaama töö tõi kaasa mitu põnevat reisi Eestist väljapoole, kuigi muidugi ikka rohkem ida või lõuna poole, nii nagu see Nõukogude Liidus käis. Naerdes meenutas ta rongisõitu lõunasse, kus vaguni ümber siblivad mustapäised noormehed blondi naise poole abieluettepanekuid hõikasid.

Helja armastas lugeda nii juturaamatuid kui populaarteaduslikke teoseid. Televiisoristki sai vaadatud kõikvõimalikke loodussaateid, millega nakatas tütreidki. Nendega sai unistatud elust teistel planeetidel ja mõeldud, kui põnev oleks astronaudi amet.

Kahjuks on aga inimese elu liiga lühike, et kõiki unistusi täita saaks. Ning isegi kui vaim ja hink erk, siis keha on nõnda loodud, et üks või teine osa lihtsalt katki lähevad. Kuid hoolimata oma suhkruhaigusest, mis avastati tema hilisviiekümnendates, suutis ta säilitada positiivsust ja elujanu. Ta oli suureks toeks oma tütre Maive laste hoidmisel ning Ene tütred tulid alati hea meelega oma vanaema vaatama. Tundub, et neile meeldis ta praktiline meel, sest kindlasti on nad just selle joone oma vanaemalt pärinud. 

Helja elab emana, vanaemana ja vanavanaemana kõigi südametes edasi.

27.12.17

Invictus Games - Võitmatute mängud

Nüüd on küll omajagu aega mööda läinud, aga tahaks ikka enne aasta lõppu natuke mängudest kirjutada ja kuidas ma õieti sinna sisse sattusin. Kõigepealt pean ütlema, et ma ei saa enam tulevikus ühtegi spordivõistlust sama pilguga vaadata. Sest... olen kogenud seda, mis peaks olema omane kõigile võistlustele, või mis oli tavaline kunagi ammusel ajal. Või vähemalt ma arvan nii. Spordivõistlused peaks olema toredad kokkusaamised, kus inimesed oma oskused ja võimed proovile panevad. Need ei pea olema medalijahile üles ehitatud, kus peetakse täpset arvestust mis maa ja kui palju säravat metalli koju viib. Sest siis kaob ju ära sporditegemise rõõm. Invictus mängudes on ilmselgelt seda rõõmu veel alles. Ei tähenda, kui tubli või nõrk sa oled, ühtemoodi elatakse su tegemisele kaasa. Üsna tavaline on, et viimasena ponnistusi tegev võistleja saab vaat et suurema aplausi osaliseks kui võitja. 

Medalitseremoonial ei kuule kunagi ühegi võitjamaa hümni. Taustaks mängitakse mahedalt kõlavat Invictus mängude tunnuslugu. Sest võistlus ei käi riikide vahel või isegi erinevate sportlaste vahel, pigem käib võidukäik oma elu probleemidega ehk deemonitega, nagu ütleb üks Kanada võistlejatest, sõjaveteran, kes kaotas Afganistanis mõlemad jalad. Mängud ongi mõeldud neile, kes on sõjateenistuses vigastada saanud, ning kes spordi kaudu proovivad taastuda nii vaimselt kui füüsiliselt (nõnda palju kui seda vigastustest sõltuvalt teha saab). Mitmed riigid ei vali oma sportlasi mitte nende tulemuste alusel, vaid arvestavad, kui palju mängud nende paranemisele kaasa aitavad. Ja nõnda kõlab Invictuse hümn kõigile, kes on ainuüksi sellega, et nad üldse treenivad ja osalevad, mingeid oma deemoneid võitnud.
Nüüd ütlen veel midagi, mis tundub minulegi väga kummaline, kuid mille peale ma hiljuti äkki mõtlesin. Ma ei oleks ennast mängudele appi pakkunud, kui ma poleks vastamisi seisnud oma "deemoniga". See tähendab, kui üks kasvajapoiss poleks otsustanud minus endale kodu ehitada, siis ilmselgelt oleks ma lihtsalt oma sissetallatud elurada edasi käinud ja mängudel ainult kõrvaltvaatajaks jäänud. Äkki isegi mõnele võistlusele läinud, kuigi pead ma ei võiks anda. Aga see hetk, kui mu kiiritusravi oli eelmisel kevadel lõppenud, olin just sellises eluetapis ja meeleolus, et mingit moodi samastusin "Ringvaates" nähtud Invictus  sportlasega. Tundsin, et seal on need sõdurid, kes on suutnud iseendaga sina peale saada, isegi kui nende elu jääbki mõjutama saadud vigastused ja psühholoogiline trauma. Tundsin, et ma olen ju tegelikult palju paremas olukorras, või vähemalt lootsin (loodan muidugi endiselt, et mingeid halbu muudatusi ei tekiks). 

Mu esimene mõte peale saadet oli lihtsalt uurida, millal ja kus täpselt toimuvad järgmised Toronto mängud. Et lähen vast vähemalt neile kaasa elama, sest mu kodu on ju samas linnas. Kui siis Invictuse veebilehelt nägin üleskutset vabatahtlikuks registreerida, ei kõhelnud ma hetkegi. Kujutasin ette, et saan ehk kusagil väravas pileteid kontrollida või hoopis mänguplatsil abistada. Ega palju küsimusi ei esitatud, ainult nimi, email ja keelteoskus tuli üles lugeda. Õieti anti valik keelte kohta ning nii tore oli leida eesti keelt ühe võimalusena. Tavaliselt seda sa naljalt ei näe. 

Ühe korra siiski kõhklesin ja kahtlesin, õieti küll lõi välja minu mugav "mina", kas ikka tasub end sellega siduda, kui sain sügisel teate, et portaal on avatud ja pean täitma tegeliku avalduse. Ainult hetk vestlust iseendaga, ja manitsust "Sa ju lubasid endale!" ning mu nimi sai kirja. Kui siis mõni nädal hiljem tuli email teatega, et rohkem sooviavaldusi ei võeta vastu, kuna vaja on vaid umbes 1500 inimest, aga avaldusi on juba ligi 6000; siis mõtlesin, et eks saatus tee oma töö. Loteriis ma tavaliselt võidukas pole, aga äkki veab ja mind ikka valitakse...

Vedas nii, et kui neilt vastuse sain, siis lausa kaks. Ühes oli ära määratud teatud päevad, millal intervjuule minna. Panin end siis kenasti kirja. Tunnistan, et siin oli jälle võimalus mitte reageerida, sest neil oli ju suur valik, kelle hulgast abilisi leida. Mul oli aeg olemas, millal kohale minna. Aga paar päeva enne seda tuli hoopis teine email, milles mind paluti järgmisel nädalalõpul intervjuuks platsis olla. Nimelt tahaks nad uurida, kas sobiksin Eesti võistkonna tugiisikuks. Nüüd olin muidugi segaduses (kuigi süda tegi sees rõõmsaid kukerpalle). Kas pean mõlemale intervjuule minema või ainult viimasele. Pisut kirjavahetust, ning lõplik otsus oli, et tulen ikka tugiisiku kohale kandideerima.

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/19429606_10154389004036895_2625946197214093445_n.jpg?oh=51df29d8959af817f8e4c87f3ea6009f&oe=5AF9F1D0Ma pole muidugi kindel, kui palju neid eesti keele oskajaid kohal käis. Vestlus läks hästi. Või vähemalt tundus nii. Põhiline küsimus muidugi selles, kas ma saaksin poolteist nädalat töölt ära ning oleksin valmis järgmised kuud umbes iga nelja nädala tagant koolitustel käima. Olin kõigega nõus. Sest puhkusega ei peaks septembri lõpul palju muret olema. Kes sel ajal õieti puhata tahab 🙂 Küsiti ka, miks ma tahan aidata. Muidugi rääkisin kena jutu, kui tore oleks oma rahva esindajatele abiks olla, kuid nimetasin ka oma kevadist arutlust iseendaga. Peale seda pidin kannatlikult tükk aega ootama. Kuna ma ei teadnud, kas ja kui palju teisi eesti keele oskajaid võis intervjuul käia, siis mõtlesin, et mul peaks päris hea võimalus olema, kui just paar väga aktiivset tegelast meie ühiskonnast nende hulgas pole. Viimaks saabus küsimus, kas oleksin nõus kohta vastu võtma. Nüüd ma juba ei kahelnud hetkegi.  Meil ei lubatud väga sellest valjusti kõneleda, sest enamus pidid saama alles suve hakul teate, kas nad on valitud. Meie pidime hakkama veebruarist kuni septembrini kord kuus koolitustel käima. Juunis tulid juba kohale ka eri riikide esindajad. Nendega saime siis kokku. Kunagi hiljem meie juhendajaga vesteldes (kelle tunneb ilmeksimatult ta naha järgi ära), sain teada, et üsna palju oli neid potensiaalseid vabatahtlikke, kelle peamine ajend oli kuningliku printsiga kokkusaamine. Need võeti küll kohe nimekirjast maha :-)

 https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/19366563_10154389014826895_6094125737391583678_n.jpg?oh=d3fbf7ace243434d579c67237e66bdaa&oe=5AC85829

Sügise keskel, nädal enne võistlejate saabumist, sain varahommikul õelt teate, et ema on oma viimasele teekonnale läinud. See lõi mu täiesti sassi. Mis ma teen?! Pisarad silmas mõtlesin, et vaatan ikka üle, kas saan mõnele lennule pileti. Et olla ema ärasaatmisel kohal. Õnneks leidsin lennu üle Islandi. Mille hind ei olnudki üüratu. Nagu teiste lennuliinide puhul. Pakkisin asjad ja pealelõunat olin juba lennujaamas. Neli päeva Eestis ja tagasi jõudsin kolmapäevaks, et neljapäeval juba sportlastele vastu minna. Omamoodi oli hea, et mõtted läksid kohe teistele radadele. Teisalt olin mures, mis saab siis, kui kõik justkui kohale jõuab. Muidugi on jõudnud... Ma võin täiesti ootamatutes olukordades tunda, kuidas pisarad silma tulevad. Keegi ütles, et võtab vähemalt aasta enne kui oled päriselt leinast üle saanud. Kindlasti oleneb, kui lähedane oli teistele radadele läinud inimene.

Kirjtuamata on veel see, et organiseerisin Eesti sportlastele bussisõidu Niagarale. Sest neil oli kaks soovi, näha ära Niagara juga ja kohtuda kohalike eestlastega. Tunnistan, et pole varem kunagi mingit ekskursiooni nõnda korraldanud, aga kokkuvõttes läks väga hästi. Tänu bussijuhile, kes oli mitu aastakümmet sama tööd teinud ja jagas häid näpunäiteid. Lisaks toimetas meid just sinna, kus oli kõige lihtsam ka ratastoolis sportlastel ligi pääseda.

Eestlastega saime ka kokku. Eesti Maja kohvikus. Võtsin Mari kaasa ja viisime nad siis kahekesi hotellist metrooga kohale. Hea, et ta kaasas oli, sest osa jäid ühel hetkel maha. Lisaks pidin tunnistama, et liftide paigutus ratastoolis olijate jaoks on ikka üsna kehvalt üles ehitatud. Saan muidugi aru, sest need on alles hiljem juurde pandud. Aga sildistus võiks natuke selgem olla... 

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/21764853_10156787651738677_2141671460523627502_n.jpg?oh=307a88929d468445fa01573a0c6be550&oe=5ABC5F19
Eesti Majja oli päris palju rahvast kogunenud. Sealhulgas ka kindral Riho Terras. Kelle käest sain tänumedali. Mis mind pisarateni liigutas. Suur-suur aitäh!

Mõlemad sündmused said teoks suuresti tänu kahele toetajale: Toronto Eesti Ühispangale ja AKEN (Akadeemilised Kanada Eesti Naised). 

Ilmad olid mängude ajal suviselt soojad, st liiga soojad! Täitsa uskumatu, kui tagasi mõelda. Kahju, et Eesti Maja kohvikus polnud korralikku jahutust. Olime nagu kilud saunas :-)

Siin väike kokkuvõte mängude ajal kirjutatust. Ma ei hakka kõike kenaks ümmarguseks jutuks sättima. Muidu ei jõua kunagi selle postitusega õhtule. Mängudega olin seotud 21.septembrist kuni 1.oktoobrini.

Hommikul kahe võistlejaga Jaaguar-Land Rover võidu- ja takistussõidule. Kus Eesti poisid jäid neljandaks. Vanem tütar tuli hotelli, kust kahekesi viisime suure seltskonna Eesti Majja kohtuma siinse rahvaga. Eesti veteranid olid väga rõõmsalt üllatunud, kui palju noori kohal oli. Ütlesin siis, et enamus minu endised õpilased, olen neid vist hästi kasvatanud :-D Hästi liigutav oli kindral Terrase poolt mulle kingitud tänumedal töö eest, mida ma ju tegelikult alles tegema hakkan. Loodetavasti ei peta ma kellegi ootusi/lootusi. 

Õhtul suurejooneline avamine. Mida oodates, sai "tagaruumides" võistlejatega niisama lobisetud. Etendus oli ja ei olnud ka... Kanada peaminister Justin Tudeau ja prints Harry said oma silmaga üle vaadatud. Paistsid kenad härrad, kes oskasid väga hästi sõnu seada ;-) Tegelikult märkasin peaaegu et pisarat kuningliku kõrguse silmis, kui teda mängude algatajana kiideti. Mäletan, et talle ei pidanud meeldima, kui sellega seoses talle liiga palju tähelepanu pööratakse... 


Sügis... aga suvekuumus nii suur, et terve suve pole nii sooja ilma näinud. Muidugi pidi siis toimuma kergejõustiku võistlused, keset kõrvetavat päikest. Istusin tribüüni asemel hoopis enamus aega võistlejate varjualuse all. Ja ajasin nendega juttu. Saades taas kord kinnitust, kui vahvad nad on! Eriti olin liigutatud ühest võistlejast, kes avas end päris palju mulle. Vanuse poolest oleks ta vabalt mu poeg võinud olla... 

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/21768270_10156795507458677_4318495309054555696_n.jpg?oh=19b269cdf4f88415afaf213c0c4e9852&oe=5AC9B72FNägin seal istudes ka härra printsi ära, kes turvameeste saatel võistlusi ootavate veteranide vahel käis. Üks turvadest astus lausa meie katuse alla päikse eest varju, kui meie vastas olevad ukrainlased printsiga pilti tegid. 

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/22089347_10156795508038677_8569649817794101891_n.jpg?oh=cd9c88147415b3b152b000a25b8bef30&oe=5AC38BF1Vaatasin seda etendust kõrvalt, ise samal ajal ikka kenasti ühe eestlasega juttu edasi rääkides. Sest pole ju ometi viisakas juttu katki jätta, et siis pühenduda inimese põrnitsemisele, kes ainult sünni pärast nii kõrgele tõstetud on. Korraks ristusid meil pilgud, kui pea kogu tralli poole pöörasin. Meist kõndis veel mingeid tähtsaid tegelasi mööda, aga neid ma ei tundnud. Mis pani mind mõtlema, kui mõttetu see teise inimese kummardamine ikka on :-D (juuresolev foto ei ole minu oma, pealegi hoopis tennisevõistlustelt, kus eestlased ei osalenud).
https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/21766588_10156795507998677_1667502437595613687_n.jpg?oh=9bc70dfc29c19bca05551d08a99d2b36&oe=5ABC2014 Kergejõustik, päev üks. Jaune Engel kolmas koht kettaheites. Ergo Mets jooksis 400m finaali. Eestlastest entusiastlikud fännid tõmbasid endale kohaliku reporteri tähelepanu, sest elasid kaasa kõigile võistlejatele. Tiimi kapten Margus Hoop vastab küsimustele. Ilm on meeletult soe, üle 30 kraadi. Igaüks leiab võimalusi, kuidas end jahutada. - Kuumus jätkab oma võidukäiku. Olin hommikul golfiväljakul, kust sain kalli kaasa abil kergelt tulema. Et siis koos kergejõustikustaadionile minna. Seal oli vist keegi pähe saanud, sest võistlejate ootealale sisenemisel toimus nüüd metalliotsijaga kontroll. Ootasin kuni viimane võistleja oli lõpetanud (kahjuks ei läinud tal nii nagu lootis) ja sõitsime kõik hotelli. 

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/22007587_10156802484373677_2101891006979524293_n.jpg?oh=b322b7f670125cf15cbca34739aeb1c8&oe=5AC0E8BD
Sealt jalutasin tõstmise võistlustele, kust eestlased jälle neljanda koha said. Mingi neljanda koha needus on vist peal :-) Nii vahva oli aga päeval, kui poisid mulle Eesti värvides kummist käevõrusid jagasid. Et kas mul ikka kõik võimalikud variandid olemas on.Ütlesin, et eelmisel päeval toimunud suure transpordijama pärast loobus Itaalia võistkonnaga töötanud naine oma kohast. (Natuke saan aru, sest me oleme ju vabatahtlikud, aga teisalt ei saa asju nii südamesse võtta.) Nimetasin, et vaadake ette, ma võin ju ka otsustada, et nüüd aitab. Aga nad ei tahtnud sellist juttu kuulatagi :-D

Jäin hommikul hotelli ratastooli ootama, mille eile tellinud olin. Üks eestlastest andis oma kangusele järele ja arvas, et nii on kergem. Kergem ka saatjateks, kes ei pea tema järgi ootama. Aga tooli ei tulnud ega tulnud... Uus kõne firmale, kes kinnitas, et tuleb! Lõpuks siiski läksin viimase bussiga rattasõidule. Buss oli selline õnnetu olemisega koolibuss. Aga ees sõitis politsei mootorratta seljas ning lisaks veel kaks, kes siis ristmikel liiklust sulgesid. Inimesed kõnniteedel sirutasid kaelasid, et näha, kes tulemas on 😀 Olime ainult kaheksakesi bussis. High pargis oli lausa kaks eestlasest kaasaelajat! Nii umbes kümnest tuhandest kohalikust eestlasest... 

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/22008272_10156800236213677_7956122898631146283_n.jpg?oh=06a5f22ca326ae41f5709cae93e1249c&oe=5AC37C0D

Õhtul CN torni, kuhu oli eraldi kutse viiele sportlasele ja kahele asjapulgale igast riigist. Lisaks mõnele minusugusele abilisele. Hotellist ainult 1,5km, mis aga ratastoolis või ühe jalaga pole kerge ette võtta. Õnneks oli üks kohalik eestlane nõus aitama. Torni juurde jõudes tuli välja, et peame kõndima piirdeaia sees, mille ääres tihedalt inimesi. Kõik prints Harryt ootamas. Väga imelik tunne, osa plaksutasid vigastatud veteranidele. Mis oli armas. Aga samas oli kummaline nõnda justkui punasel vaibal olla. Peab vist eriline tüüp olema, kes seda naudiks 😉 Väike armas kogunemine suupistete ja veiniga. Mängude patroon pidas kõne ja käis siis meie vahel ringi. 

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/22046929_10156807136428677_6977513447725837377_n.jpg?oh=5d496b8cd329016f116b18879bf8e143&oe=5AB13A93Mul oli samas huvitav vestlus Eesti võistlejaga, kel kerge vene aktsent. Nii tulihingelist eestlast naljalt ei leia! Teine põnev vestluskaaslane oli üks grusiin. Kes eelistas kindlalt inglise keelt vene keelele. Mis minu jaoks niikuinii kergem 😉 Peale seda veel kärmelt sõudevõistlustele, kus Eestile kaks kulda ja üks pronks kaela sadas. Võistlus ergomeetril oli palju põnevam kui üldse oskasin oodata! Ühe- ja neljaminuti sõit. Prints oli ka vist ära tüdinenud meie olengust ja istus ka seal 😀 

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, kui põnev on sisesõudmise võistlus. Eriti kui mitu eestlast võistlustules ja neile medaleid kaela riputati. Kaks kulda ja üks pronks! Pole paha!!!!! - 

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/22045949_10156800235933677_1789743646410781239_n.jpg?oh=841108854673012dbbf67fecf1242cda&oe=5AB9F7BCOtse kodust High parki rattasõidule, kus ainult üks võistleja Eestist, Janno Lepik Tegin pärast temaga lühikese intervjuu. Tema heaks on loodud tahtejõu toetusüritus, et muretseda talle oma käsiratas. Ta kaotas mõlemad jalad isetehtud lõhkekehale astudes... Milline kena inimene! Ja armas naine ja tore vend, kes ka siin talle toeks on. Kodus ootavad 8-kuused kaksikud. Tõeline eeskuju, kuidas elus edasi minna, kui võiks väga kergesti oma elu üle halada...  Esimene päev minu jaoks päevade virr-varris, kus sain vara koju. Ainult imelik tühi tunne oli sees. Justkui kiirelt rongilt äkki maha astutud, kui hoog on ikka sees...

Ujumise eelvõistlused. Kaks eestlast homses finaalis. Üks neist oma suureks üllatuseks. Hommikul ütles, et ta selline ujuja, et kui teised lõpetavad, siis tema alles alustab ☺️ Tegelikult esines ta ülihästi.

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/22141316_10156813921258677_1922084401082790472_n.jpg?oh=03f41954e7be48914b60c569108da7a2&oe=5AB50CAD

Hommikul otse kodust meile suht lähedale asuvasse jäähalli. Seal peeti maha sõbralik võistlus kelguhokis. Igalt maalt kaks esindajat, kumbki erineval pool. Enamusel polnud spordialast aimugi. Mõni nägi jääd esimest korda elus. Aga peale kiirkursust polnudki nad kõige kehvemad. Mäng lõppes sõbraliku viigiga. Kahtlustan, et need mõned, kes kindlalt teistest üle pea, tegid kindlaks, et mäng just nõnda lõppeks 😉 Üks hetk tundsin end natuke tähtsamana, kui jooksin Eesti võistleja juurde, kus sain küll kinnituse, et kriimustus jalal ei tähenda siiski haiglasse sõitu ☺️ 

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/22045919_10156807136553677_490222313531756984_n.jpg?oh=d1d9862fc48f49cb227e1727ca7650d1&oe=5AB1E3F1
Õhtul ujumise finaalid. Eestlasest noormees võitis lausa kolm medalit eri aladel. Teine ja kaks kolmandat kohta ujumises. Mitte, et keegi arvet peab, aga 8 medaliga koju minna pole sugugi halb. Mul on ka tunne, et ei saa enam ühtegi spordivõistlust vaadata, ilma et mõtleks nende mängude peale. Kus sportlik ühine vaim on valitsejaks. Kus mujal näed sa seda, et viimastena lõpetajad saavad suurema aplausi kui võitjad. Kus võitjad tagasi tulevad, et innustada mahajääjat... Ma loodan südamest, et need mängud ka sellisteks jäävad. Et nad ei muutuks samasuguseks medalijahiks nagu paljud teised. - 

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/22089653_10156810301923677_5240889273029536386_n.jpg?oh=2626f05cb286af4da1e10dc46f10eaae&oe=5AB8358C
Mängudele sai ametlikult head aega öeldud. Kümme päeva siblimist ja sagimist, aga ma ei vahetaks seda millegi muu vastu. Nii palju kohtumisi uute toredate inimestega, nii palju huvitavaid vestlusi! Milline imeline tahtejõud ning sihikindlus peitub meie endistes sõdurites. Kindlasti kannan seda endas eeskujuna edasi! -
https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/22195261_10156813921638677_3474119699476580772_n.jpg?oh=11d05d73e8441cca4ddf85bb583d64cd&oe=5AB502A9
Ja ongi kõigi nende toredate inimeste lahkumise päev. Kuidas küll võib nii lühikese ajaga saada nii omaseks... Lausa kurb neid lennujaama kaasa minna. Sain hulga kallistusi ja kutseid Eestisse tulles neile külla minna. Eriti armas oli kollane Invictuse lipp "I am master of my fate", millele kõik olid oma nimed kirjutanud. Koju jõudes oli küll selline tunne, et tahaks sama rongi peale tagasi. Aga eks elu lähe ikka omasoodu edasi. Natuke kardan järgmist nädalat, sest siiani on mõtted muust väga hõivatud olnud. Viimastel, natuke aeglasematel päevadel, olen tundnud, et hakkan murduma. Ei saa seda leina sugugi nii kergelt kõrvale lükata... 😕 

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/22279907_10156824532358677_8218036177996948995_n.jpg?oh=3692fa9f055f2f953d13e42e7c5b8334&oe=5AFE7E68

Mõni on küsinud, miks Invictus mängudel osaleb nii vähe riike (17)... Tegelikult peaks selle üle hoopis rõõmustama, sest osalevad ju ainult need, kes on sõjateenistuses viga saanud... Selliseid mänge poleks tarviski, kui maailm ainult oskaks ilma sõdadeta üksteisega läbi saada. Aga ilmselgelt jääb see ainult unistuseks. - Sigimine-sagimine on nüüd läbi, võistlejad kodus ja hotell vanas vormis. Tunnistan, et ei osanud oodata, kui positiivselt mõjutasid mind kõik need, kellega kokku puutusin. Kindlasti muutus minus midagi... - Täitsa kummaline on pärast nii intensiivseid päevi lihtsalt olla... 

Ma tean, et järjekorras on veel hulk asju, aga ma ei kiirusta. Võtan tänast päeva päris rahulikult. Ma arvasin ka, et pühapäevaga lõppeb meie grupi aktiivne läbikäimine, need, kes me otse eri riikide võistkondadega tegelesime. Aga... võta näpust. Ei saa me üksteiseta olla. Juba hommikul tegi telefon häält, et keegi on sõna võtnud. Enamus neist, kes täna tööl tagasi, tunnetavad, kui palju parema meelega nad hoopis sportmängudega seoses tehtut jätkaks. Ma ei ole tööl, kuid kardan, et mõtleks täpselt samuti. Huvitav, kuidas ma ei tundnud ühelgi päeval, et ma ei taha kohale minna. Isegi, kui väsinud olin... 

Viimaks üks foto, kus ma printsiga koos ühel pildil, kui mind üles leiad :-D Tegelikult on fotol pereliikmed ja sõbrad, kes sportlastel toeks ja abiks.

https://scontent.fybz2-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/22196235_10156829650373677_8374549229113832087_n.jpg?oh=0a06165676cb4136657f8a624eceb418&oe=5ACAF4C7

Kui keegi ikka veel otsib, kus ma olen, siis lõpetan teie piinad. Olen vasakul üleval nurgas koos ühe saatjaga, kes on sinises jakis, minul tema kõrval must jakk. Moodustame toredalt sini-must-valge kombinatsiooni. Lippu polegi vaja ;-)

26.12.17

Jõulutraditsioon...


Vaatasin just, et oleme oma jõulujalutuskäigu traditsiooni aastast 2001 elus hoidnud. See oli minu idee kunagi, kui jõulud esimest korda päris ainult oma perega peetud ja päris jõuluvana enam ei tulnud. Mõtlesin, kuidas lahendada jõulukinkide jagamise. Oleks võinud ju teha nagu paljud, koputada ja ukse tagant kingikoti leida. Mina otsustasin aga hoopis kõik selle pere õue ajada. Samal ajal oskas muidugi jõuluvana käia ning kingid kuusepuu alla jätta. Mingil hetkel hakati muidugi imestama, kuidas see küll võimalik on. Ja kahtlustades proovisid lapsed kõige viimasena uksest välja saada. Eks me pidime siis nutikamad olema. Näiteks esimesena uksest sisse lipsama, et siis kardina taha peidetud kingikott kärmelt välja tõmmata :-) Nüüd saime tüdrukutelt kinnituse, et kõige toredam jõulu osa ongi see jalutuskäik. Eks kindlasti ka sellepärast, et alati oli teada, kuidas kingid kodus ootavad. Omamoodi ootusärevus.

Meil pole ka kordagi olnud võimalust jalutuskäiku ära jätta. Ma proovisin kaks aastat tagasi :-) Aga ei läinud läbi. Nii et ükskõik, kui täis me kõhud ka ei ole, ükskõik kui mõnus oleks diivanil lösutada või ükskõik kui halb või hea ilm, ikka peame välja minema. Olen ka mõnega meie kombest rääkinud. Noogutatakse ja arvatakse, et on päris tore. Võiks ju isegi. Aga keegi pole sellest kinni võtnud. Ilmselt just sellepärast, et kodus on ju mõnus mõnuleda :D Olen ka vahel mõelnud, millised omapärased kombed teistel on või mida mäletatakse lapsepõlvest... Mulle meeldib mõelda, et oleme andnud midagi oma lastele, mida nad mäletavad ja millest oma lastele rääkida saavad või ise jätkavad.

24.12.17

Häid pühi!


Suvest ongi talv saanud. Sügis tõi kaasa asju, mis kõvasti mind mõjutanud. Aga nüüd oleme kenasti jõuludeni jõudnud. Avastasin enda jaoks päkapikkude uksed. Tundub, et põhjanaabrid soomlased on eriti sellest sisse võetud. Otsige vaid "tonttuovi" ja saata palju-palju vasteid. Pidin ühe enda jaoks ka siis tegema. Kahjatasen ainult, et ei tulnud sellise toreda asja peale siis, kui lapsed väikesed olid. Oleks võinud seda majas ringi liigutada. Et neil põnev üles otsida, kust täpselt päkapikud majja said 🙂 Lõikasin meie maja ees kasvavalt kuuselt mõned oksad ja riputasin natuke päris lund peale. Redeli meisterdasin ka. Ukseks on väga lihtne lahendus. Foto internetist ja papist uksepiidad. Foto jaoks sättisin ühe päkapiku alla ronima.

Lund on meil jõuludeks üsna palju maha sadanud. Millega me juba mitu aastat just kiidelda pole saanud. Olen koeri jalutamise asemel hoopis aeda lasknud. Kus nad on saanud vabalt joosta ja hüpata. Tänavad on soolased ja sopased... Selle video filmisin eile. Kasutasin aeglast võtet. Muidu tormavad nad nagu segased ja ei näe ju õieti midagi.


Nüüd on kell nii palju, et võiks kartulid ja seaprae ahju panna. Hapukapsaste lõhna on terve maja juba täis. Verivorstid valmistasin taas kord ise. Ei olnud nii väga rahul nagu varasematel aastatel, aga teistele maitses. Mari serblannast sõbranna proovis ja ütles, et ei oodanud, kui head need on. Oli üsna üllatunud. Poolakast sõber Adriani meelest olid paremad kui poolakate vorstid. Minu meelest ka. Olen neid ühe korra proovinud. Mingi teistmoodi maitse on neil, õieti ei olegi maitset, üsna maitsetud. Ja mulle meeldib hulgaliselt vorstirohtu ja muid maitseaineid kasutada.

Eestis on ilmselt enamus juba tudile sättimas. Meie alles istume rahulikult maha. Aga ikkagi... kõigile rahulikku jõuluaega. Loodetavasti on jõuluvana lahke käega olnud!