Jõulutraditsioon...

Vaatasin just, et oleme oma jõulujalutuskäigu traditsiooni aastast 2001 elus hoidnud. See oli minu idee kunagi, kui jõulud esimest korda päris ainult oma perega peetud ja päris jõuluvana enam ei tulnud. Mõtlesin, kuidas lahendada jõulukinkide jagamise. Oleks võinud ju teha nagu paljud, koputada ja ukse tagant kingikoti leida. Mina otsustasin aga hoopis kõik selle pere õue ajada. Samal ajal oskas muidugi jõuluvana käia ning kingid kuusepuu alla jätta. Mingil hetkel hakati muidugi imestama, kuidas see küll võimalik on. Ja kahtlustades proovisid lapsed kõige viimasena uksest välja saada. Eks me pidime siis nutikamad olema. Näiteks esimesena uksest sisse lipsama, et siis kardina taha peidetud kingikott kärmelt välja tõmmata :-) Nüüd saime tüdrukutelt kinnituse, et kõige toredam jõulu osa ongi see jalutuskäik. Eks kindlasti ka sellepärast, et alati oli teada, kuidas kingid kodus ootavad. Omamoodi ootusärevus.

Meil pole ka kordagi olnud võimalust jalutuskäiku ära jätta. Ma proovisin kaks aastat tagasi :-) Aga ei läinud läbi. Nii et ükskõik, kui täis me kõhud ka ei ole, ükskõik kui mõnus oleks diivanil lösutada või ükskõik kui halb või hea ilm, ikka peame välja minema. Olen ka mõnega meie kombest rääkinud. Noogutatakse ja arvatakse, et on päris tore. Võiks ju isegi. Aga keegi pole sellest kinni võtnud. Ilmselt just sellepärast, et kodus on ju mõnus mõnuleda :D Olen ka vahel mõelnud, millised omapärased kombed teistel on või mida mäletatakse lapsepõlvest... Mulle meeldib mõelda, et oleme andnud midagi oma lastele, mida nad mäletavad ja millest oma lastele rääkida saavad või ise jätkavad.