Ema mälestuseks...

Meie ema oleks täna saanud 85. Tema elutee katkes sel sügisel, 14.septembril. Siin on midagi, mis kirjutasin tema kohta, kui toimus ärasaatmine. Mul on hea meel, et võtsin suvel ekstra aega temaga maha istuda. Vaadata fotosid ja kuulata ta lugusid. Isegi Kirke oli huviga kõrval.

Helja sündis Hiiumaal Emmastes, Kiviniidi talus, kus juba ees vennad Valter ja Vello ning õde Milvi.

Kõige noorema pereliikmena armastas Helja palju omaette tegutseda. Mängis ja joonistas kusagil vaikselt ise. Või hoopis mängis koos teistega köögis höövlilaastudga, kui isa jälle merelt kodus oli. Ta vanem õde ütleb, et Helja oli hästi nutikas. Venna kõrvalt õppis ise lugema. Kuigi esialgu pettis oma hea mäluga kõik ära, vuristades ette kuuldud jutukesi. Nõnda jättis ta mulje, et lugemine selge. Eks see nutikus ja hea mälu avaldus ka hiljem, kui ta kodus kõrge eani ristsõnu lahendas. Juba lapsena lõi välja temale iseloomulik kangus, mis omamoodi teda kõrge eani kandis. Kui talle ikka hernesupp ei meeldinud, siis ei pannud ükski vägi seda sööma. Pigem eelistas ta lihtsat silku ja musta leiba. Must leib pidi ta kodus alati olema ka vanemaks saades. (Huvitav, et ma ei mäleta üldse saia kodus, kui väikesed olime. Millegipärast on meeles üks hetk, kui kooliekskursioonil pakkus keegi juustusaia ja see mu üllatuseks väga hea maitses).

Sõjaaeg lõi aga rahulikku lapsepõlve mõra, mis nii tuttav paljudele peredele. Kui terve pere 1941.aastal rongile pandi, siis ega noorel tüdrukul polnud suurt aimu, mis toimus. Vanem õde mäletab aga siiani mandrile jõudmisega seotud seika, kus kõik mehed põlvili praamilt maha kamandati. Nii palju oli Helja emal lastega õnne, et neid ei jõutudki üle piiri Venemaale viia, vaid nad pandi Harku naistevanglasse. Helja ise mäletas sellest ajast kõige selgemalt seda, kuidas nad mitmekesi pidid suures ruumis magama ja kuidas ta kusagilt leitud nööpidega mängides päevade möödumist õieti ei märganud.

Koju tagasi saabudes läks elu enam-vähem oma rada. Talupidamise koorem langes aga nüüd ainult naisperele. Sest isa oli ära viidud ning samal aastal ka maha lastud. Mis oli ta süüdistuseks? See et tal väike talu ja laevapuusepaamet? Vanem vend Valter istus Patarei vanglas. Sealt pääsedes oli läinud ta tervis, mis noormehe üsna pea peale vabastamist ka hauda viis…

Kõige selle kõrval tuli ka koolis käia. Hästi soojalt suhtus Helja oma õpetajasse, Emmaste kooli direktrissi, preili Breverisse. Keda ta hiljem juba Tallinnas elades alati meiega külastas, kui kodupaika sattus. Nad võtsid peale sõja lõppu koos osa arveametnike kursustest, mis Kärdlas toimusid. Õpetaja sellepärast, et tal uue korra ajal õpetamise suhtes väga kergelt ei läinud. Ja Helja muidugi tulevikuks koolitust saamas.

Arveametniku leiba ei hakanudki ta lõpuks teenima. Kui vanem õde Milvi Tallinnasse kolis, siis sai Heljast oma ema kõige suurem abiline. Näiteks oli vaja alati enne kooli lehm kohusetundlikult ära lüpsta. Muidugi ei tähendanud, et noorel neiul peale kodu- ja koolikohustust muid tegemisi polnud. Ta võttis osa näiteseltsi tegevusest, kus aitas lavastada näidendeid. Tema elurõõm ja positiivsus lõid hinge sisse noorte tegevusele. 

Viiekümnendatel otsustas Helja, et järgneb oma õele Tallinna. Südames oli soov õppida kondiitriks. Kuid alati ei lähe asjad, nii nagu süda ette kirjutab. Halb silmanägemine tõmbas tol ajal kondiitriõpingutele kriipsu peale. Ja nõnda leidis ta tööd hoopis tolleaegses Autobussikoondises konduktorina. See oli muidugi aeg, kui tasuta linnaliiklusest ja ühissõidukikaardist ei osatud undki näha. Piletirullid kaelas rippumas ja mündikott vööl, nõnda istusid noored naised bussi esimese ukse juures pileteid müümas (fotol paremal all kükitamas). Tema pilt oli isegi Võidu väljakul - Vabaduse väljakul - autahvlil üleval kui tubli töötaja.

Helja liitus sel ajal ka rahvatantsurühmaga, kellega koos sai mitmel erineval pool ringi sõidetud ja esinetud (fotol ees keskel). Töö juures tutvus ta sõjaväeteenistusest tulnud noore bussijuhiga, kelle kena välimus nii mõnegi neiu igatsusest õhkama pani, kuid kes just Heljale abieluettepanku tegi. 

Neile sündisid kaks tütart – Ene ja Maive, kellega Helja koduseks jäi. Milline õnn lastele oma ema hoole all üles kasvada. See pole tavaline ei praegu ega ka pool sajandit tagasi. Koos lastega sai toimetatud aiakeses, mis jagatud pisikesteks lapikesteks, kus tolleagse Vineeri- ja Mööblivabriku taga asuvate kahkordsete korterimajade elanikud tegutsesid. Vabal ajal käidi läbi kõik muuseumid ja näitused. Mõni lausa mitu korda.

Nüüd oli Heljal aega praktiseerida oma ammust armastust – küpsetamist ja kokandust. See huvi on kandunud edasi tütardele ning lapselastele, eriti Maive tütrele Tiiale. Hiljem pensionilgi olles kogus ta alati põnevaid retsepte, et ise proovida ja oma lastele jagada.  Kirjutasin tihtipeale telefoniga vesteldes neid endale üles.

Samuti armastas ta käsitööd. Ajal, kui poodides õieti midagi saada polnud, oskas ta oma tütardele õmmelda ilusad ühesugused kleidid või pükskostüümid. Isegi jänesenahksed kasukad said nad selga, kui pere küülikuid pidas. Jalga sai kootud karupüksid ning kätte kindad, mis talvel väljas mängides alati lumetopiliseks muutusid. Kõiki neid oskusi jagas ta ka oma tütardega, kes hiljem ise juba oma rõivad endale õmblesid.(fotol ongi meil ema tehtud riided seljas, natuke rahvarõivased ja seda 60ndatel). 

Ainult kudumise õppimisega oli keerulisem. Need, kes kudumisega sina peal, teavad, et on olemas kahte viisi lõnga ületõstmist. Ja Helja tegi seda natuke keerulisemat viisi, mis tüdrukutele kuidagi selgeks ei tahtnud saada. Mis ei tähendanud, et nemadki siiski lõpuks kudumisega sina peale ei saanud. Kuigi muidugi lihtsamal viisil. Tema esimesele lapselapsele kootud kena punane kampsun jõudis Torontos eestlaste lasteaia moenäitusele juba Ene tütre seljas (piirideta taaskasutus). Seda kududes ei osanud ta muidugi kunagi arvata, et kampsun ühel päeval sellise teekonna ette võtab.

Koostegemisest on meeles ühiselt lastega suur roosidega ristpistes padja tikkimine. Ning imeliselt kaunis heegeldatud kohvikannusoojendaja. Samas peenes tehnikas heegeldas ta lillelise tekikese oma esimesele lapselapsele.

Kui lapsed juba koolis, siis hakkas Helja tasapisi tööellu tagasi minema. Mingi aeg oli ta küttesüsteemide kontroll. See oli selline omapärane töö, kus ta pidi Vineerivabriku alal asuvas katlas mingit suurt kraani lahti ja kinni keeramas käima. Mõnikord võttis ta meidki kaasa. Mäletan, kui põnev seal oli, sest ruum oli vist natuke ka nagu kolikamber, kus leidus vanu telefone ja muud kraami. 

Lühikest aega töötas ta veel plasttehases liini peal, mis talle väga ei meeldinud, sest nii nagu see liinitöö juba kord on, nõudis täpsust ja kiirust ning ega muuks palju aega ei jää. Nõnda jõudis Helja tagasi Autobussijaama, kus asus dispetšeri ametisse kodust jalutustee kaugusel asuva. See töö istus kindlasti tema iseloomuga palju paremini. Sest kuigi Helja oli alati väga privaatne ega olnud sugugi varmas endast rääkima, siis meeldis talle inimestega suhelda. Töökaaslaste jaoks oli ta alati väga rõõmsameelne ja positiivne. Vahel, kui ta jäigi natuke tõsisemalt istuma, siis oldi kohe mures, ega tal midagi halvasti pole. Bussijaama töö tõi kaasa mitu põnevat reisi Eestist väljapoole, kuigi muidugi ikka rohkem ida või lõuna poole, nii nagu see Nõukogude Liidus käis. Naerdes meenutas ta rongisõitu lõunasse, kus vaguni ümber siblivad mustapäised noormehed blondi naise poole abieluettepanekuid hõikasid.

Helja armastas lugeda nii juturaamatuid kui populaarteaduslikke teoseid. Televiisoristki sai vaadatud kõikvõimalikke loodussaateid, millega nakatas tütreidki. Nendega sai unistatud elust teistel planeetidel ja mõeldud, kui põnev oleks astronaudi amet.

Kahjuks on aga inimese elu liiga lühike, et kõiki unistusi täita saaks. Ning isegi kui vaim ja hink erk, siis keha on nõnda loodud, et üks või teine osa lihtsalt katki lähevad. Kuid hoolimata oma suhkruhaigusest, mis avastati tema hilisviiekümnendates, suutis ta säilitada positiivsust ja elujanu. Ta oli suureks toeks oma tütre Maive laste hoidmisel ning Ene tütred tulid alati hea meelega oma vanaema vaatama. Tundub, et neile meeldis ta praktiline meel, sest kindlasti on nad just selle joone oma vanaemalt pärinud. 

Helja elab emana, vanaemana ja vanavanaemana kõigi südametes edasi.