Uus aasta käes...

Kuulan täna hommikul Viini filharmoonikute uue aasta kontserti. Nii nagu ikka. Sest muidu ei saa ju uude aastasse kuidagi minna. Küll on hea, et internet olemas on. Mul ju teleteenust pole. Ja ei igatse ka. 

Hiljuti kauplesin meie firmalt hea interneti paketi. Nad püüdsid mulle mitu korda helistades kolme teenust väga soodsalt pähe määrida. Minu uurimisele, kas neil midagi vaid interneti jaoks pakkuda pole, vabandati, et kahjuks pole. Ja saigi meie kõne otsa. Siis ühel vabal hetkel vestlesin nendega läbi veebilehe. Ütlesin, et nende konkurent pakub midagi head. Kuidas nendega on? Või on mul parem konkurendi juurde üle minna? Mis sest et olen juba 20 aastat trui olnud. Kärmelt tuli vastus, et peab mind ühendama kellegi teisega. See teine pakkus kohustuslikus korras jälle kolmest teenust (telefon, tele juures). Mispeale ütlesin, et ma ei tohi võtta teleteenust, sest mind ei saakski selle eest minema 😄 Ja telefonid on meil niikuinii nende firma kõrvalharuga. Arusaadav-arusaadav... tuli vastus. Lõpuks sain võistleja poolt pakutavast veel 6 dollarit alla ja aastas kokkuhoidu ligi 500. Nüüd peab ainult aasta pärast silmad lahti hoidma, kas nad midagi head pakuvad või mitte. Olen teenindajana ammu teadnud... kui ei küsi, siis ei saa. Ja kui viisakalt käituda, siis on suurem võimalus, et sulle ka vastu tullakse. Ei tasu meid midagi rünnata. Siis võtame kaitsepositsiooni ja teeme kõike punkti pealt eeskirjade järgi. Nii et kui keegi pole veel uusaasta lubadusi kirja pannud, või on neid liiga vähe, siis võib selle küll kusagile tagataskusse torgata: ole teenindajaga viisakas ja naerata. Võid üllatavalt hea teeninduse osaliseks saada 😉

Aga kontserdi juurde tagasi tulles, oli lahe, et meie presidenti alguses kohe näidati! Võite mu pea maha võtta, ja ma annan aru, et ta vaid lühikest aega sel positsioonil, kuid ma ei karda öelda, ta on siiani mu lemmikpresident olnud 🙂

Uue aasta võtsime vastu sõprade seltsis, õieti koos ühe teise eesti perega, nagu viimastel aastatel kombeks. Meie lapsed saavad hästi läbi. Lisaks Mari hea poolakast sõber ja serbia sõbranna. Paistis, et neil oli väga tore. Seekord sai magustoiduks leiva-kohupiima-õunakook, kuhu panin küll natuke piparkooke ja jõhvikaid juurde. Olin just vaadanud ühte osa ETV õhtusaatest, kus tutvustati EV tordivõistlust. Ja mõtlesin, mis mul olemas, et natuke eestilikumat rooga valmistada. Kuna meenus leivajupp, mis näitas kuivamise märke, siis tuhnisin selle mõttega natuke interneti avarustes. Tom ütles alguses, et kook maitseb nagu leivasupp. Pärast tunnistas, et eelteadmine pettis meeled. Uuesti maitstes poleks ta osanud leiva peale mõelda 😀 Siit tarkus kõrva taha, et ei tasu kohe kuulutada, mida toidu sisse pannud oled.

Šampust või õieti vahuveini oli küllaga. Isegi alkoholivaba, sest mõned noored keelduvad muud joomast. Kuigi tuli välja, et see kangem kraam maitses parem. Lisasin siis natuke seda lahjale joogile ning sain täitsa mõnusa segu. Vaevalt küll veinivalmistajad sellisele segamisele hea pilguga vaatavad, aga ega nemad ei joo ka minu klaasist 😛

Täna hommikul oli Kirke varakult üleval, et koolisõbrannaga Niagara joale kaheks päevaks sõita. Olin üllatunud, et ta tuli murelikult riietuse osas nõu küsima. Hea muidugi, sest väljas on nii külm, et jugagi olevat osaliselt külmunud. Eile oligi selle külmalaine kõige külmem päev olnud. Lume osas ei saa ka kurta. Seda jagub parasjagu. Minu rõõmuks!