Ma olen kindlasti siin-seal juba varem kirjutanud, kuidas on neid noori, kes oma kotid siin kaugel Kanadas kokku pakkinud ja siis kenasti oma esivanemate maale sõitnud. Mõni pisut pikemalt, mõni ilmselt jäädavalt. Nii see rahvaste rändamine käib. Sest... ei teagi miks. Vist on ikka loodus selle meie geenidesse sisse kirjutanud. Sest kusagil mujal võib tunduda palju parem (koht, kus paljuneda ja geene segada) kui just seal, kus me oleme. Isegi kui kohapealsed inimesed ei jõua ära imestada, miks mõni on otsustanud nende pärapõrgus asuvasse paika kolida või end sisse seada nii kohutavas riigis, kus valitsus ainult rahva vastu töötab (mis sest, et rahvas nad ise sinna sisse hääletas, st muidugi enamus hääletas). Aga ma ei tahtnud üldse nii peenelt kõike lahkama hakata. Hoopistükkis jäi pühade ajal silma üks saade, kus muuhulgas käiakse külas Iisak Andrelleri kodus kaugel Setomaal.
Iisakut tean ma juba sellest ajast peale, kui ma siin panka tööle tulin. Nii et juba 26 aastat. Töötasime tema emaga väga kaua aega koos ja mäletan, kuidas ta kaks väikest last peale kooli vahel meil siin tagaruumis istusid ja joonistasid. Huvitav oli see, et kuigi nii isa kui ema oskasid eesti keelt, siis seda oma lastele ei õpetatud. Sest eesti keel ei tundunud olulisena, väike tähtsusetu keel, mida õieti ei räägita... milleks seda vaja on, kui inglise keel suus. Sellise otsuse suureks mõjutajaks oli minu meelest fakt, et nad elasid hoopiski Inglismaal (Walesis), enne kui üle lombi siia kolisid. Ei olnud seda multi-kulti mõju, nagu see meid siin ümbritseb.
Iisak õppis ülikoolis, tegi oma muusikat ning huvitus indiaanlaste ajaloost ja elust. Viimane tõi ta aga hoopis oma juurte juurde. Ülikooli lõpuaastal ütles indiaani pealik ühes loengus: "Don't you dare to come, asking me afterwards about my ancestors. Go talk to yours first." Ehk umbes midagi nii: Saa selgeks, kes sinu esivanemad on, enne kui tuled minu omade kohta küsimusi esitama. Ja nõnda võttis noor mees oma pambud selga ning tuli kaheks kuuks Eestisse. Vaatama üle, mis maa see on ja mis inimesed seal elavad. Mis aga tähendas, et ta andis selle tulemisega Eestile oma sõrme. Sest tagasi ta enam ei läinudki (kui ainult külla). Sest talle pakuti inglise keele õpetaja kohta. Sest ta leidis endale kena noore inimese, kellega hakati kodu rajama. Sest ühel hetkel osteti väike talu Setomaale, Paadova tallu. Sest Eesti on tema maa... või nii ma arvan :-) Eestis andis ta välja ühe plaadi oma muusikaga: Epifolium.
Praegu toimetatakse oma kodus, Iisak mängib kohalikus toredas Nedsaja küla bändis, Maris kantseldab pisipoega. Koos kasvatatakse kitsi ja valmistatakse kitsepiimast põnevat toodet - cajetat. Cajeta on Mehhikost pärit kreemjas kitsepiimakaramell, mis valmistatud rafineerimata suhkrust ja muidugi kitsepiimast. Nende pood on siin, kui kellelgi huvi tekkis 😉
Ühes intervjuus ütleb ta: Mulle meeldib, et Eestis kasvatavad paljud inimesed ikka veel oma toidu ise, et nii palju käiakse marjul ja seenel ning korjatakse ürte tee jaoks. Inimestel on säilinud side loodusega. Mulle meeldib, et siin on nii palju lauljaid, muusikuid ja tantsijaid ning muusika ja laulmine on osa kultuurist. Meeldib, et rahvajutte ja -laule teatakse ka tänapäeval. Ei meeldi see, et Eestis, nagu paljudes maailma piirkondades, võetakse järjest rohkem omaks ja kopeeritakse ameerikalikku kultuuri.
Nüüdseks on asjalood isegi nii kaugel, et tema õdegi on end Eestisse sisse seadnud ning isa tulnud oma vanaduspõlve just siia pidama. Minu meelest lausa imeline lugu, kuidas Eesti sügaval inimese sees peidus võib olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)