Pidzhaamapidu ja isadepäev

Meie majas polegi ammu ühtegi pidzhaamapidu peetud. Aga seekord olid siis külas kaks noort eestlasest sõpra, Kirke ja üks Aasia juurtega noormees (ainuke, kes eesti keelt ei mõistnud). Kõigil oli vaja kaasa võtta loomakostüümid ehk onesies. Isegi mina ja Toomas olime sunnitud selle selga panema :D Plaanis oli mängida D&D mängu, millest mina pidin osa võtma, aga lõpuks nad ei jõudnudki selleni. Mul on nimelt tekkinud mõte oma pisikese hoolealusega see mäng ette võtta. Mul puudub aga praktiline oskus ja arusaam. Umbes tean, kuid oleks hea ise järele proovida.

Ma ikka vahel imestan, kuidas me oleme suutnud nii hea kontakti hoida oma tütardega ja nende sõpradega. Kas me tõesti pole veel ikka päris täiskasvanuks saanud? Ema-isa rolli võtnud nii nagu ühiskonnas oodatakse :) Meil on ikka täielik segasummasuvila. Eks ma vahel olen ikka uurinud ka Marilt ja Kirkelt, et kas see on halb. Aga nad arvavad, et üldsegi mitte. Ja kuigi Toomas on mul läbi aastate vahel piuksatanud, et mis küll lastest võib saada ja äkki lähevad nad hukka, siis minu meelest on nad üsna hästi õnnestunud ;-)

Isadepäeva hommikul tõusin vara, et pannkooke küpsetada. Nii meie pere isale kui ka noortele. Peab muidugi meeles pidama, et Kanada ja USA ja paljud teised kohad tähistavad isadepäeva suvel. Eesti ja Skandinaavia riigid novembris. Suvel oli VEMUs üleval näitus isadest. Millalgi kevadel käis ringi palve saata pilte ja kirjutisi isadest-vanaisadest siin Kanadas. Ma siis saatsin mõne ka. Ma ei tea, kui palju neid saabus, kuid mingil hetkel sain teate, et näitus on valmis, aga mitte kõik ei mahtunud kahjuks näitusele. Millest on mul tegelikult kahju. Kui neid saadetud fotosid oli sadu ja sadu, siis saan aru, aga ma ei usu, et nii palju. Ma oleks ilmselt kokku pannud kollaazhid osadest ning huvitavamad eraldi trükkinud. Aga mina olen muidugi selline, kes tahab hästi paljudele head meelt valmistada ;-)

Siin lühike video väljapanekutest:

Hällipäev

Pisike neiu pole enam nii pisike. Lausa veerand sajandit siin ilma peal ringi käinud. Pildil on ta kaks aastat vanema õega oma sünniaastal. Millalgi sügisel, kui olime uude kohta kolinud. Mis tähendab, et meil saab sügisel siin majas ka veerand sajandit täis. Mari ei mäletagi enam seda eelmist maja, kuhu me ta haiglast tõime ja kus ta kaks esimest aastat veetis.

Aga selles meie majas on nad oma Eestist tulnud toredate lapsehoidjatega kasvanud ja suuresti just tänu nendele eesti keele korralikult ära õppinud. Olen selles osas nii lõpmatult tänulik nendele. Maril on keel kindlasti tugevamalt selge, kirjutaminegi läheb pea ilma vigadeta. Kirkel on viimasega vahel ikka raskusi. Mis ei tähenda, et ta mulle ikka eesti keeles tekste ei saadaks :-) Mis on eriliselt armas. Kahes koolis on nad käinud, mõlemad elukohajärgsed. Ei olnud siin vaja mingit "paremat" kooli taga ajama minna. Põhikoolis kümme aastat ja gümnaasiumis neli. Ülikooli ja kolledži jaoks ei pidanud ka kodust ära kolima. Mis tähendab, et tööellu sai ilma suure õppelaenuta astuda. Mari oma mehaanikainseneri haridusega töötab küll arvutiinsenerina ja nüüd on tal mingi "tähtsam" tiitel nime taga. Õnneks tähendab see ka natuke suuremat palka. Ma ei arva, et ma isegi järgmise kümne aastaga nii kõrgele oleks roninud ;-) Kirke on aga end hambatehnikuna oma laboris väga hästi sisse söönud. Nagu olen aru saanud, siis ega temalgi pole halvasti läinud. Kuna ta on nii hinnatud, siis ega tööandjad rumalad pole. On temagi palka kergitanud. Arvas, et oma kursusekaaslastega võrreldes on seal paremini tasustatute hulgas.

Me vahel mõtleme, et kuidas ja mis me oleme õigesti teinud, sest tegelikult pole ju nendega mingeid eriliselt suuri pahandusi olnud. Pole ka olnud aega, kus nad tunneks "piina", et on ema-isaga koos. Eks muidugi võivad nad vahel mingi asja vastu protestida, aga see on loomulik. Uksepiidad on siiski terveks jäänud, sest kellelgi pole olnud soovi uksi paugutada :D Kirke on nüüd küll omaette, temas oli ehk suurem vajadus kodust ära saada omaette elama. Ja õnneks lahendasime sellegi üsna hästi ära. Eriti selles osas, et ta vähem kui kilomeetri kaugusel elab. Mõlemad lapsed maksavad meile üüri. Mis ei tarvitse tegelikult siin ühiskonnas ka just nii tavaline olla. Aga ega me mingid miljonärid ole... ok, maja väärtuse järgi vist, jah, sest Toronto majahinnad on nii laes kui annab olla, aga see ei tähenda, et meil pangaarvel see raha oleks ;-) Nii et nende üür maksab kinni laenukulud. Ja lubab mul ka rahulikuma südamega pensionär olla. Õieti ongi imelik, kuidas nad pigem muretsesid minu pärast, et ma ikka töölt ära tuleks, kui sellepärast, et nad mammonat saaks koguda...

Igal juhul palju õnne Kirke ja muidugi Mari ka, kes pidas oma sünnipäeva kümme päeva tagasi Eestis.

Ringiga tagasi laste juurde

15 aastat tagasi alustasin selle blogiga, sest nõnda tundus see kõige lihtsam viis oma ja laste toimetusi jagada perede ja lähedastega Eestis. Blogi on küll natuke rännanud ühelt platvormilt teisele ja isegi uue nime alla läinud, aga ta on mul ikka seesama ja ainuke. See aasta on samas olnud kõige vaesem postituste osas. Tahaks justkui rohkem. Sest mulle meeldib ju kirjutada ning "tarka juttu" ajada, aga teisalt olen ikka tugevalt tööpinge all, mis võtab lihtsalt igasuguse energia.

Nüüd aga tundsin, et ma lihtsalt pean eraldi natuke targutama. Kuulasin mõni päev tagasi Täitsa pekkis taskuhäälingut septembrist. Külas oli Sandra Vabarna, kes muidu rääkis väga kena ja huvitavat juttu, aga üks asi ajas mul harja kohe väga punaseks. Kui ta rääkis oma lastest, kelle ta harjutas iseseisvalt oma toas magama. Kusjuures tema arvamus oli, et iga lapsega saab seda teha (väikese mööndusena siiski, et kui laps juhtumisi pole kuidagi haige, ma ei hakka täpsemalt praegu üle kuulama). Tema lasi oma 4-kuusel beebil poolteist tundi nutta ja oligi korras! Mis mind kõige rohkem häiris oligi tema suhtumine, et iga laps on nõnda painutatav. Nüüd mõtlesin kahe asja peale (õieti kolme, aga sellest kohe lähemalt). 

Esiteks, ma loodan väga, et üksi ema-isa, kes hädas oma laste magamajäämisega ning valutavad südant, kuidas ikka sellega kõige paremini hakkama saada, jätavad siiski kuuldu kõrva taha panemata (isegi kui seda on jaganud tuntud inimene, kes saanud lausa arengutreeneri koolituse). Mul on ausalt hea meel, et Sandra sai nii kenasti oma lastega hakkama. Kuid ma tema asemel teeksin suure vahe, mida oma lastega ette võtan ja mida soovitan. Sest lõpuks peab see kõik olema siiski seotud sinu endaga ja sinu suhtega oma lastesse. Kuidagi võõrad ja aegunud tunduvad sellised väljaütlemised. Või olen ma olnud väikelaste kasvatusest nüüdseks tükk aega eemal, et ringiga on tagasi tuldud sinna aega, kui mina pisike beebi olin :-) Mina võiks ju rääkida sellest, kuidas pidin Kirke enda juurde voodisse võtma, sest see oli ainuke lahendus, kuidas suutsin välja magada ja mitte zombistuda. Kas ma lähen ja ütlen, et kõigi lastega saaks nii teha (mitte et keegi mind palju kuulaks)? Kindlasti mitte! See oli minu lahendus. Jah, jaga oma kogemusi, aga ära tekita olukorda noortele vanematele, kes südant kõvaks tehes just nii talitavadki, sest teine ütles, et nii on õige... Kuulake ikka oma südant ;-)

Teiseks, tõin end lastekasvatuse lainelt tänapäeva, mil ma asendusvanaema rolli olen enda õlgadele võtnud, ning mõtlesin, mida ma päriselt tahan meenutada sellest ajast, kui mu enda lapsed pisikesed olid. Kas tõesti seda, kuidas ma poolteist tundi kuulan lapse nuttu ja ei reageeri sellele. Või siis hoopis seda, kuidas me pisikese Kirkega justkui sümbioosis magamise ja kõige muuga hakkama saime. Kas inimene pole mitte üks sotsiaalne isend, kes on alati oma lapsed lähedal hoidnud, et nende "appihüüetele" ehk nutule reageerida. Ma ei kujuta ette, et meie ürgsed esivanemad panid oma lapsed teise koopasse  ning harjutasid neid omaette magama. Mida õieti tähendab see lapse psüühikale, kes on jäetud oma murega üksi. Muidugi ei saa beebi nuttu võrdsustada näiteks 2-aastase jonniga. Beebi ei oska ju muud, kui nutta, kui tal pole hea olla. Kas nõnda kasvavadki tegelikult need lapsed, kes lasteaeda jättes ei suuda ema kleidisabast lahti lasta? Ma ei tea... Aga meenutades, kuidas me oma tütardega olime, siis kes teab... Kuigi meie tüdrukud pole lasteaias käinud (samas 4-aastaselt kooli minek on ka paras katsumus), siis on nad olnud suvelaagris. Nad on sinna muretult jäänud, sest teavad, et me oleme neile olemas, kui nad meid vajavad. Me ei lasknud neil kunagi omaette nutta, sest ühiskond on otsustanud, et lapsed peavad oma toas iseseisvalt uinuma. Ükskõik, kuidas siis ka sinna jõutakse. Taevake, me ju muretseme ka oma kassi või koera üle, kui nad õnnetult niutsuvad, kui nad oma uues kodus peavad emata hakkama saama. Loomulikult oleme seal ju nende jaoks. Või äkki kõik ei olegi...?

Ja nüüd siis kolmandaks... Sandra nimetab ühes teises lõigus, kuidas lapsed on kui väikesed inimesed, kelle jaoks legotorni ümberminemine on sarnane samale tundele, kui me näiteks oma läpaka maha pillame. Kuidas me ei saa lapsele öelda, et ah, pole midagi. Samas ei tekita tal mingit probleemi jätta laps pooleteiseks tunniks karjuma. Kas pole natuke vastuoluline...

Fotod on Marist ja Kirkest. Millegipärast ei leidnud ma Kirkest magavat pilti, vist sellepärast, et ta kogu aeg üleval oli :D Aga mõtlesin, kas tõesti tahaks ma lasta sellel armsalt naerataval neiul oma mure ja nutuga üksi jääda.

Jõulukuu juttu

Kuna täna teine jõulupüha, siis alustame juttu sellest. Või õieti, mis juttu siin olla saab... Toronto on olnud kuu aega viiruse pärast jälle palju rohkem kinni. Ja esmaspäevast läheb veelgi rohkem lukku. See tähendab, et ainult hädavajalikud asjad on lahti, muuhulgas suletakse "raua- ja ehituspoed" ning koolimajja minek lükatakse edasi. Juba kuu aega on restoranid olnud suletud, ainult tellimuste peale töötatakse. Järjest kuulen, kuidas nad oma uksi kinni panevad... Me pole tavaliselt restos käijad, aga nüüd oleme nende toetuseks ikka midagi tellinud. Ette öeldes saime panga poolt väga kena kingituse - lubaduse katta teatud summa, mis kulutatud just sellisteks tellimisteks. Ikka selle mõttega, et ühistupangana on meile kohalik kogukond ja selle heaolu väga tähtis.

Jõululaupäeval maandus Kirke meie juures koos Taanieliga. Tuli tegelikult varem, et natuke aidata. Kuigi enamus aega istus küll Mariga tema toas :-) Siiski... mingi hetk nad ikka saabusid ning koorisid kartuleid ning seadsid laua üles. Ega ametlikult ei tohiks nad just meie juures olla. Peaks kodus istuma. Aga noh, nad on nagu meie pere pikendus. Ning ei meie ega tema ei käi eriti teistega läbi. Kuusepuud pole mul juba viis aastat olnud. Ikka jälle läksin kuuseokste teed. Olin valmis lõikama meie kahelt kuuselt, mis maja ees ägedalt kasvanud on. Aga Toomas avastas jooksuringilt tormiga mahakukkunud kuuseoksi, mis olid tänava äärde minema viimiseks tõstetud. Praeguseks pean ütlema, et hea valik. hetkel on juba päris pikad kuusevõrsed hakanud kasvama. Ise olen väga rahul oma sellise lahendusega, ning mingit igatsust kuusepuu vastu pole ;-)

Kirkele tegin ka pisikese kompositsiooni okstest. Mille ta siis oma korterisse sai viia. "Annetasin" mõned oma ehted. Kaasa arvatud kohalike kanada-eestlaste looming: päkapikk ja inglike. Nad müüvad oma ehteid tavaliselt suurel käsitöönäitusel, mis sel aastal muidugi ära jäi... Inglikesi on Leena teinud juba nii kaua, kui ma mäletan (st siis kui lapsed mul siin Eesti lasteaias käisid).

Aga jõuluõhtu juurde... Ilm oli pisut vihmane ja tuuline. Olime mures, kas saame ikka minna oma traditsioonilisele jalutuskäigule. Nii huvitav on näha, kui oluline see mu tüdrukute jaoks on saanud. Isegi, kui Kirke nüüd omaette elab :D Tegelikult pole me seda kunagi vahele jätnud... Ükskõik milline siis see ilm ka ei ole. Lihtsalt kõige mõnusamad on need lumised ja pakasega õhtud, kui lumi saapa all krudiseb. Igal juhul andsime ilmataadile aega ilma seada, ning asusime aga usinalt söögi kallale. Traditsiooniline sealiha, verivorstid, hapukapsad, kõrvitsasalat, natuke praekartulit ja porgandit ka kõrvale.

Sealiha puhul proovisin ära soovituse, mida tänavu ETVst nägin. Panin pekisele poolele päris palju soola ning asetasin prae 200C ahju nii umbes pooleks tunniks. Siis võtsin välja, pühkisin soola ära ja lõikusin ruutudeks - kahjuks oli praad küll kamarata, maitsestasin liha igat sorti ürtidega. Panin hulgaliselt sibulalõikusid ja natuke õunalõikusid pannile. Peale veel mõni loorberileht, ning kõik see sai küpsetuspaberisse mähitud. Lisaks veel hõbepaber ka üle. Nüüd oli ahi natuke jahtunud, nii et 130C peal seisis liha umbes 6 tundi. Enne serveerimist panin veel grilli alla natukeseks. Igal juhul väga mahlane ja suussulav praad sai! Võttis ikka aega, et õppida, kuidas õieti seda teha...

Verivorstid olid taas kord minu enda tehtud. Kuigi peaaegu et poleks teinud. Kui siis sõbranna küsis, kas saaks minu käest vorste sel aastal, sest need on siinsetest kõige paremad, siis ärkasin justkui ellu. Pidin kiiruga leidma koha, kust saaks seasooli. Avastasin üsna lähedalt ungarlaste lihuniku, kes kinnitas, et tule aga kohale, küll ma saan ka sooli. 

Poekeses nägin väga tuttavat vorstirõngast letis... No täitsa verivorst, mis verivorst :-) Naine leti taga küsis, milleks täpselt mul neid sooli vaja on. Ütlesin, et verivorsti jaoks. "Ah, hurka!" oli ta väga teadlik... Minu jaoks ei öelnud see midagi, hiljem vaatasin, et ungarlaste verivorst! Pärast uuris veel sellise häälega, et mis ma siis teistmoodi teen, kui nende oma ei kõlba. Eks siis pidin seletama, et eestlased teevad ikka omamoodi, panevad teisi maitseaineid jne. Tol hetkel veel ei osanud öelda, et nemad kasutavad tavaliselt riisi odra asemel. Ja panevad ka rohkem siseelundeid sisse.

Vorstid olid mul jälle sellised väikesed pontsakad. Toomas arvas, et tegin neid justkui tervele armeele. Aga ega rohkem vist ei tulnud, kui alla 10 kilo. Tegelikult jagasin päris palju vorste ära lõpuks. Endale jäi vast pisut üle kilo. Parasjagu jõuluõhtuks ja ehk ka näärideks. Või siis äkki jaanipäevaks ;-) Pean nõustuma Toomasega, et ühed parimad vorstid tulid, mis ma kunagi teinud olen. Ainult jändasin rohkem, sest lõikasin suitsupeekoni väikesteks tükkides selle asemel, et hakklihamasinast läbi lasta. Mis tähendas, et ma ei saanud kasutada KitchenAidi vorstide toppimisel. See lihtsalt ummistus. Nii ma siis otsisin vana hea hakklihamasina välja ning jätkasin nõndaviisi. Ainuke häda sellega on, et segu ei saa palju korraga ette valmis panna. Parajalt võtab ikka aega. Muide... vaatasin just ühte siinsete eestlaste vorstiteo videot, ning sain aru, miks minu omad teistmoodi maitsevad. Ma ikka panen väga-väga helde käega igat sorti maitseaineid sisse. Ja keeduvette panen ka soola ning loorberilehti. Khm-khm... ma olen täielikult iseõppinud tegelane. Nii et ma ei tea, mis see õige ja mis see vale on. Aga meile maitsevad minu vorstid. Isegi Toomasele, kes kinnitab, et pole mingi "verivorstlane" ehk ta ei söö neid just kahe suupoolega... aga minu omasid võib täitsa süüa.

Magustoiduks tegin ühe venelaste retsepti järgi pannakota- ja mango-apelsinitarretist ning rummipalle. Viimase puhul tulid küll välja konjakipallid. Sest ma ei leidnud kodust rummi üles. Imestasin küll... justkui peaks olema. Kuubast nagu sai kaasa toodud. Oleks võinud muidugi Toomasele tööle helistada, sest loomulikult oli lausa kaks pudelit olemas. Kui ma nüüd siin hetk tagasi heldekäelisest maitseainete lisamisest rääkisin, siis ega ma polnud brändiga ka kitsi. Hiljem arvas Kirke, et ta sõi nagu ühte shot'i ehk napsu. Nii konjakised olid need :D Apelsinitarretisele sai ka Costa-Ricast järele jäänud apelsinilikööri lisatud. Ma pean ikka meelde tuletama, et ma ei joo endiselt. Aga magustoitu panen hea meelega alkoholi :-) Selle valge osaga läks mul küll natuke nihusti. Nimelt kasutasin vanillisuhkrut, kus olid vanilliseemnepuru sees. Ja kuna ma ei vahustanud koort, siis vajusid need kõik alla ühte kohta. Pildi jaoks ma muidugi peitsin koleda musta laigu ära. Maitset see ei rikkunud.

Õhtu kulges meil omasoodu... kuni märkasime, et vihm oli lumeks muutnud. Panime kutsadele papud jalga, sest muidu on neil üsna kehv mööda lögaseid tänavaid käia ning sättisime välja jalutama. Sel aastal on tõesti väga palju valgustusi majade ja puude küljes. Mul on tunne, et inimesed on tänu viirusele proovinud natukenegi rohkem rõõmu oma ellu tuua. Võib ka olla, et paljud on reisimise või teiste külastamise asemel oma kodus. Sel aastal on ka mingi komme tulnud, et paberkottidesse pannakse liiva, ning selle sisse väikesed teeküünlad. Ning need asetatakse tee äärde. Meie maja on küll üsna tagasihoidlik... Ainult küünlakolmnurk on aknal.

Koju jõudes avasime juba kinke. Nagu ikka polnud me üle võlli läinud. Üsna praktilised kingid kõigil. Kõik paistsid päris rahul olevat. Ja ega siis polnud muud, kui Kirke sättis end kodu poole. Imelik on nõnda oma last ära saata. Tavaline oleks ikka, et ta oma tuppa läheks ;-) Aga neiu on õnnelik just nii nagu ta nüüd on. Eks ma mäletan isegi, kui kodust välja kolisime oma pisikesse Saku korterisse, siis sellest sai ikka meie kodu. Vanemate juures on tore käia, aga koju on veelgi toredam minna.

Jõulukuust veel nii palju, et alati pole kõik väga head uudised. Mari ja Kirke sõitsid paar nädalat tagasi poodi ning sattusid liiklusõnnetusse. Mari tegi vasakulepööret ristmikul, kus on mõlemat pidi kolm rida, ning veel eraldi väike vasakulepöörde rida. Ta oli muidugi ristmikul väljas. 

Kollasega peatusid kaks kõige lähemat vastassuunavööndis olevat rida (siin on kollane palju-palju pikemalt kollane enne kui punaseks muutub) ja kuna tuli juba lõpuks punane, siis oli vaja eest ära minna. Kahjuks arvas kolmandas reas üks vanem härra, et ta võib ikka veel üle risti saada. Ja nõnda nad siis seal ninad kokku panid. Kindlustus ütleb küll selle peale, et süüd on rohkem 50-50, aga päriselt ei tähenda... Kõige tähtsam, et lapsed elus ja terved ning ei mingeid põrutusi ega muud. Auto on nüüd paranduses. Imelik on see, et kindlustus väitis nagu oleks Marile antud trahvikviitung hooletu sõidu eest (recless driving). Midagi sellist ei juhtunud. Politsei tegi oma raporti ja oligi kõik. Tundub, et see punasega sõitnud mees olevat seda oma kindlustusel väitnud... Äkki oli see tal juba ei tea mitmes avarii, ning kuidagi oli vaja end paremas valguses näidata... Kui tüdrukud lõpuks koju jõudsid, siis oli Mari täielikus madalseisus. Tegin meile kõigile ehmatuse peale sooja kakaod vahukoorega. Ning Kirke istus Mariga terve päeva koos. Nii armas oli näha, kuidas nad teineteisele toeks olid. Ja ega minu kallistustest ka ära ei öeldud ;-)

Ja ega muid uudiseid väga polegi... Igatsen oma pisikese hoolealuse järele. Viisin neile verivorste koju. Aga ta oli parasjagu lasteaias. Hiljem oli väga kurb olnud, kui kuulis, et olin käinud. Tahtis siis tädi Enet "täna ja kohe". Ilmselt peame siiski veel natuke distantsi hoidma. Mitte ainult viiruse pärast. Mul on tööd rohkem kui küllaga... Vähemalt mai lõpuni, kujutan ette. Ja peale seda ka...

Lõpuks veel väike pühadeaegne tervitus, mille ühe telefonirakendusega kokku panin. Muide, siin on ka näha, et Toomase toodud kuuseokstel on lausa käbid küljes :-) 

Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost

Nõnda ütles sakslasest filosoof Hegel nii umbes paar sajandit tagasi. Ja olles ise natuke omal käel ajaloohuviline, võin tõesti vaid kaasa noogutada. Mitte et see tähendaks, et ma oskaksin kõigist vigadest ise palju paremini õppida 😉 Aga vähemalt riigimehed võiks natuke mõelda, sest selleks me nad sinna ette valisimegi. Neil on aga nii suur press taga, et saaks majanduse jälle käima tõmmata... Eestis lõpetatakse kriisiolukord järgmisest nädalast, ning praegu on selline tunne, et inimestel on jäänud mulje, nüüd saame kõike vanaviisi jätkata. Kanadas kuidagi manitsetakse rohkem, et ei tohiks nii kergelt vanade "kommete" juurde pöörduda. Et isegi, kui meil ka järgmisest nädalast ohje natuke lõdvemaks lastakse, siis kutsutakse võimalusel siiski nii palju kodudesse jääma ning kodust töötama kui ainult võimalik. Kõik muidugi oleneb, kuidas see kuri viirus otsustab käituma hakata. Ja mis meie ise teeme.

Piisab ainult pilguheitmisest 100 aasta taha, et natuke tõsisemalt seda praegust olukorda seirata. Mis juhtus, kui esimene laine surmavat grippi oli üle käinud ning samasuguse pressi all olevad riigijuhid asjad vabaks lasid ja inimesed tänavatele ning tööle tagasi lubasid... Palun väga, allpool on siis tulemus mustvalgelt välja joonistatud. Takkajärgi on lihtne statistika tulemused lahti lüüa ning uurida Ameerika ja Euroopa linnade kõverjooni. Hirmutav on see, et kui muster saab sama olema, siis on kõige raskem veel ees. Nagu paljud teadjad on selgelt välja öelnud, et teine laine tuleb. Kui hull ja millal... on nüüd ainult meie käitumises kinni. Võib lugeda ka seda artiklit Kanada uudistekanalilt. Napsasin sealt ka pealkirja...

Ega muudest uudistest palju lugeda pole kui ainult koroonast. Mitmed tööandjad on juba öelnud, et suure tõenäosusega jätkub ettevaatlik lähenemine vähemalt selle aasta lõpuni. Arutatakse, kui palju ikkagi kontorisse saaks lubada ja kuidas tagada, et nad ninapidi koos ei oleks. Kõik suuremad üritused, festivalid, kontserdid jne on Torontos tühistatud vähemalt augusti lõpuni. Mitmed on juba aastakümneid järjest toimunud, ja nüüd äkki... ei midagi... Augusti viimastel nädalatel korraldatav suur Kanada Rahvusnäitus ehk "laat" (CNE, ma teen siin vabatõlget), mis juba aastal 1879 esimest korda rahva kokku tõi, jääb ära. Üritus, mida külastab üle 1,5 miljoni inimese, on muidugi tööandjaks paljudele, aga ka suur sissetuleku allikas... Nii mõnegi  torontolase jaoks pole suvi suvi ilma selle ürituseta... Nii et väga suur hoop linnale.

Osavamad korraldavad nüüd ka autos istuva publikuga kontserte ja etendusi. Nagu Eestis lauluväljakul. Toronto loomaaed on "uksed avanud", aga ainult nendele, kes autos kohale tulevad. Juuni keskel avatavat Vincent van Gogh näitust saab ka ainult autost imetleda. Suvised linnalaagrid lastele on tühistatud. HotDocs, väga populaarne kevadine Toronto filmifestival on kolinud Interneti lehekülgedele. Sügisese Toronto filmifestivaliga juhtub ilmset samamoodi. Ülikoolid kaaluvad, kas sügisel täielikult ainult interneti teel loenguid pakkuda või teha seda osaliselt. Mõned on juba öelnud, et valikuks on esimene variant. Olen ka aru saanud, et nii mõnigi õppejõud on päris rahul sellise korraldusega. Huvitav oleks teada, kui suur protsent 😉 Toronto raamatukogud alustavad võimalusega tellitud raamatutele järgi minna. Nagu mitmed poed praegu teevad ostude kättesaamiseks. Samas pean jälle kiitma siinse digiraamatukogu võimalusi, nii e-raamatute kui audioraamatute osas. Ma ütleks siit oma mätta otsast, et see on maailma parim (ega mul küll palju enamaga võrrelda pole kui ainult Eesti omaga) 😊 Ja mitmed tänavad on nüüd suletud autoliikluseks. Et inimesed saaks näiteks ratastega välja minna. Kusagilt jäi silma artikkel, et praegu on õige aeg rattateede pooldajatel omapoolne väike "rünnak" teha. Ehk saaks just praegu rohkem teid luua.

Ilm on meil ka viimase 10 päeva jooksul suutnud väga üllatada. Enne eelmist nädalavahetust kiskus juba üsna kevadiseks. Isegi magnooliad lõid õisi lahti. Ning siis äkki purustati Torontos 81-aasta vanune külmarekord (-3C) ja lund hakkas ka sadama - siis kui Mari otsustas meil siin talvekumme vahetada). Magnooliaõied, mis liialt kiirustanud, tõmbusid pruuniks. Mõned tulbid lasid õied norgu. Tõstsin ka kiiruga oma hibiskusepõõsa tuppa tagasi. Sel nädalavahetusel oli aga jälle peaaegu et suviselt soe. Ning nüüd ootame siin suurt vihmasadu ning temperatuur on jälle langenud. Kirjumirju on meil see ilm Torontos.

Kirjumirjud või õieti vikerkaarevärvilised on aga mõned puud ja postid tänavatel. Inimesed on mähkinud linte, kus aga saavad, med-töötajate ja esiliini töötajatele toetuse näitamiseks. Väikese toetuse eest võib igaüks sellised lindid endale muretseda. Toetus läheb toidupankadele. Sattusin ka ühe lühikese video peale, mille üks noor torontolane on kokku pannud. Kuidas inimkond on osanud oma käitumisega surmaotsuse enda peale panna. Tõenäoliselt (loodetavasti?!) see ei juhtu. Aga hea korraks mõelda, kui... Natuke rõõmsamas toonis on aga Bieberite lühivideod oma kodust Cambridgest, Ontarios (meie Sushi on ka muide sellest linnast pärit, umbes 1,5 tundi Torontost lääne pool). Neile, kes Justin Bieberi fännid muidugi 😉 Samas vaatasin neid natuke, ja pean ütlema, et polegi nii halb. Ütleks, et parem, kui mõni suunamudija, kelle videote peale olen vahel sattunud. Nad on nii noored, aga kuidagi väga armsad ja kenad teineteise vastu. Ja viimaks link, kuidas meie provintsi juht (premier) Dough Ford oma ema kirsikoogi retsepti järgi koogi valmis teeb. Nii nagu mõned teisedki, siis ma pean tõdema, et kogu selle kriisi jooksul on ta üles näidanud väga asjalikku tegutsemist. Isegi, kui ta natuke reegleid rikkus ja oma tütred emadepäeval külla kutsus. Näitab, et ta on ka lõpuks inimene. Võib ka öelda... ära tee mu tegude järgi, tee mu sõnade järgi, vist käis nii 😜 

Mida teha koolipiltidega...

... mis on igal aastal koolis pildipäeval võetud. Loomulikult tuleb neist väike slaidivideo kokku panna. Millest esimeses osas arvutimaailma imeväel nägu moondumistriki läbi teeb (morphing). Kirke ütles küll, et see võttis mul tuhat aastat. Ja ma tean, et võttis kaua, samas oli mul kogu aeg südamel. Aga tänu sellele sain ka kolledzhilõpu pildid panna ;-) Ega mul töö kõrvalt palju aega nüüdkui pole, eile istusin keskööni, et seda siin lõpetada. Aga süda on rahul, justkui vana võlg tasutud. Ja need, kel mitu last, teavad, kui tähtis on (vähemalt ema jaoks) mõlemale samavõrdne olla.

Ja siin veel Mari oma ka meenutuseks. Nüüd näen, et võiks natuke parandada. Ja teha ka selline riba piltidest. Aga hetkel las olla.

Kuningpüüton ehk uus pereliige

Ma polegi veel siin lehekülgedel kirjutanud, et meil on uus pereliige. Kelle kojutulekut ma just suurima vaimustusega ei oodanud... Olin juba Marile varem teatanud, et kui ta kavataseb endale mao muretseda, siis seda alles peale meie juurest väljakolimist. Millegipärast aga oskas neiu mind ümber sõrme mähkida, ning nõnda ilmuski pühapäeval majja noor kuningpüütoni isend. Oli koju tulles ainult kolm nädalat vana. Ja isane. Emased pidid palju suuremaks kasvama. Ning on ka kallimad. Sest... sealt saab ju järglasi, keda võib edasi müüa. Maokasvandusega aga laps tegelema ei kavatase hakata. Jääb ikka oma põhitöö juurde.

Mari toimetas enne mao toomist mitu nädalat terraariumi ülessättimisega, mis on väiksemat sorti klaasist kastike. Sain aga aru, et mao kasvades peab selle suurema vastu vahetama. Sedasorti madu võib kasvada meeter-poolteist pikaks. Nüüd on mul ainult mure, et ma sügavkülmast liha otsima minnes, end surnuks ei ehmata, kui sealt külmunud hiire või roti avastan. Ilmselgelt oli see mu kõige mõjukam argument, miks ma keeldusin madude omamisest. 

Aga ma andsin lõpuks järgi... Võis olla, et mul läks süda haledaks, kui saime aru, et kassi omamine on suure küsimärgi all. Sest Mari on ilmselgelt allergiline neile. Oleme küll uurinud ka kasse, keda isegi allergikud saavad pidada. Nagu näiteks siberi metsakass. Aga hetkel vean täielikult seanahka. Mul pole lihtsalt energiat (ja jalgu all), et mõelda, kuidas kodu "kassikindlaks" muuta. Põhiprobleem on juhtmed, mida nad armastavad järama hakata. Üks tegelane hammustas ju kunagi mu üsna uue läpaka laadimisjuhtme läbi. Mis tegi mind hirmus kurjaks. Natukeses ajaks. Kuni kiisu oskas mind täielikult ära võluda. 

Puma oli selline kass, kellesarnast polnud ma varem kunagi näinud. Mitte et mul neid väga oleks kunagi olnud. Ainult need, kes armastasid Õismäel meie esimese korruse rõdu all pesa teha. Puma oli selline leebeke ja hea südamega. Kui nii võib kassi kohta öelda. Ma ei tea, et ta oleks kunagi kedagi isegi naljaviluks kriimustanud, rääkimata hammustamisest. Sa võisid teda vabalt sabast sikutada, mille peale ta korraks pead keeras, ning siis õlgu kehitades edasi toimetas. Mis ei tähenda, et me teda sabast tõmbamas käisime. Lihtsalt vahetevahel, olude sunnil. Kui ta kippus näiteks end riidekappi peitma. Nii et latt on väga kõrgele seatud kasside osas.

Aga madu Luppi on vist end üsna kenasti meie juures sisse seadnud. Hetkel sööb ühe hiirekese nädalas. See tuleb üles soojendada teatud temperatuurini. Nagu näiteks minu fööniga 🙃 Ja siis ta nina ees näpitsate otsas liigutades pakkuma. Nagu oleks hiireke elus. Madu on tõeliselt kiire, kui selle enda haardesse krabab ning siis kiiresti rulli tõmbab.Ta on ju kägistaja. Mari kõige suurem mure oli, et uus elanik ikka söögiga nõus on. Sest mõned ei lase end nii kergelt lollitada. Hetkel tundub kõik korras olevat.

Minu elu uus elukas pole kuidagi seganud. Mari tegutseb ise. Ainult, kui ma köögis näen kilekotis hiirt, mis sooja veega täidetud kausis, siis tuleb meelde, et üks elusolend meil kodus juures. Kirke olevat lubanud aidata, kui Mari juhtub ära olema. Nii et olen täiesti mängust väljas.

Meil on siis peaaegu nii, et üks koduloom inimhinge kohta. Ainult Toomasel veel üks puudu, nagu keegi tegi märkuse, kui me perepilti vaatas 😀

Lasteaia moenäitused

Eelmisel laupäeval oli Eesti Lasteaia järjekordne monäitus. Vaatasin Eesti Elus üles pandud fotosid ja meenutasin, kuidas minu lapsed sellest osa võtsid. Panin kokku väikese kollaazhi aastatest 1999-2004. Kõik kleidid ja kostüümid on minu tehtud. Välja arvatud alumine punane kampsun. Selle kudus minu ema mu õetütrele 80ndatel lõpul. Kes oleks võinud siis arvata, et kampsun ühel päeval Toronto Eesti Majas moenäitusel kõigile imetlemiseks hoopistükkis teise lapselapse seljas on :-) Mul oli hea meel, et laps sai vanaema kätetööd teistele näidata. Siis kui minu tüdrukud lavalaudadel kõndisid, oli rohkem vanaemasid, kelle rõivaid lapsed kandsid. Emmesid aga mitte enam nõnda palju. Juba siis oli päris palju riideid lihtsalt poest ostetud. Nüüd, kujuan ette, on tõeline haruldus, kui mõni emme tõesti lapsele ise midagi valmistab... Natuke kurb, aga eks see elu ole nõnda aina mugavamaks läinud. 

Ma võiks ju ka rohkem õmmelda, aga kuidagi lihtsam on poest osta, või lausa internetist tellida. Tegelikult olen ma siiski Kirke jaoks natuke pingutanud. Kui ta oma kostüüme on soovinud saada. Mis tähendab, et mul on mõned kangad tekkinud, millest võiks veel midagi valmis võluda. Ka Kirke jaoks. Kes on huvi üles näidanud õmblemine selgeks saada. Ise tahaks kangesti nii mitmeid erinevaid asju teha, kududa, heegeldada, süstikpitsi teha, õmmelda, aga töö võtab nõnda palju aega, et õhtuks on lihtsalt võhm väljas. Siis on vardad ja süstik kõike kergemad korraks kätte võtta. Ei tea, kas mul lööb vanusega välja selline vanaemalik joon :D

Lastest saab vast asja

Väike ülevaade, kuidas neil läheb. Mari on Toronto Ülikoolis, õppimas mehaanikainseneriks. Käimas on kolmas aasta. Viimase semestri eksamitulemused viisid ta umbes 150 õppuri seas kusagile 14-15 kohale. Tubli tüdruk olnud seekord. Tänu sellele, et pühendus rohkem õppimisele muidugi. Loobus Aerospace klubis osalusest, kuigi astus hoopis robootika klubisse. Seal ei ole õnneks nii pingeline, st ei pea nii usinalt kohal käima. Suvest või sügisest peaks algama ta tööaasta enne viimast õppeaastat. Praegu käib õppetöö kõrvalt tööpakkumistele reageerimine. Kõik on organiseeritud läbi ülikooli.

Kirke on oma ekstra-aastal gümnaasiumis. Minu meelest ideaalne, kui ei tea täpselt, mis tulevikult oodata. Oleks võinud ju ka tööle minna, aga kui võimalus, siis miks mitte õppida. Tal oli vaja niikuinii üks kursus võtta, et edasi saaks õppida. Üks õppeainetest co-op programmi raames on viinud ta ühte mööbli disaini- ja tootmisfirmasse. Nad valmistavad seal näiteks restoranide mööblit. Tal on nimelt üks mõte minna edasi õppima tööstusdisaineriks. Ja töökoht sobis imehästi, et praktikat omandada, või õieti näha, mis see endast kujutab. Töö meeldis talle väga. Mis sest et vahel muud pole vaja teha, kui lihvida :) Muidugi ei saanud ta makstud, aga väike mõtteiva tekkis, äkki saakski sealt osaajalist tööd. Kirke mul ainult selline tagasihoidlik, et oli mures, kuidas täpselt küsida. Arutasime siis, et ta võiks lihtsalt nimetada, kui väga rahul ta oli ning kui neil midagi tulevikus on pakkuda... Juhtus aga nõnda, et eelviimasel päeval kutsus ülemus tüdruku enda juurde ja uuris, kas ta tahaks tööga jätkata, muidugi palgal (mis sest et miinimumpalgaga)! Laps oli muidugi super-super õnnelik :)

Kahjuks pole ta veel mingit vastust saanud disainerikoolist. Küll aga on jah-sõna tulnud kahest kolledzhist kolme õppeala peale, kõik seotud arvutitega. Programmeerimine ja arvutisüsteemide haldus või midagi sarnast. Ta teine valik oleks küll hoopis hambatehnik. Nii et väga mitmekülgne. Kui aasta tagasi ei suutnud ta peaaegu midagi välja pakkuda (suure hädaga hakkas politseiniku elukutsest rääkima näiteks), siis nüüd on asjalood palju paremad. Eks näe, mis suve alguseks sõelale jääb.

Piparkoogimaja

Nii palju kui ma tean, siis pole olemas piparkoogimajaehitamise reegleid, mille järgi peale jõule peaks piparkooke ainult sööma ja mitte enam küpsetama või veelgi enam, neist maju ehitama :)  

See maja sai erinevatel põhjustel just enne uut aastat valmis. Arvutil disainitud, kõik vajalikud tükid välja lõigatud ja küpsetatud ning siis suhkruvaabaga kokku pandud. Panin kõrvale pildi eelmise aasta omast ka. Eks vaata, kas nad viitsivad uuesti millegi sellisega vaeva näha. 

Tegelikult tekkis mul väike idee. Kui Eesti Majas toimub ikka Rahvajõulupuu, siis miks mitte korraldada ka piparkoogimajade võistlus (ja näiteks heategevuseks need välja loosida? Või midagi sarnast..). Proovin kõrva taha panna ning vajalike inimestega õigel ajal rääkida ;)

Siin meie piparkoogimaja ehitamise brigaad. Kujutan ette, et nende sõprus peab kõigele vastu. Nad sobivad kuidagi imehästi kokku. 

Koostöö

Viimasel augustikuu nädalal olime Awenda looduspargis. Kirke küll vaid ühe päeva, sest ta oli lubanud Kotkajärve Metsaülikoolis oma abi lastele meelelahutuse pakkumisega (st lapsehoiuga tegelemist :). Soovitasin tal muu seas õpetada enesekaitsevõtteid. Tundus, et see oli päris hästi läinud. Aga siin fotodel on näha, kuidas suured lapsed oskavad koos ilma kellegi abita telgi üles panna. Küll on hea seda kõrvalt vaadata, sest kunagi olin mina see, kes tavaliselt telgi üles sai. Eks laste kasvades, kasvas ka nende abistamise osakaal, kuni nüüd võin niisama jalada üles tõsta ja fotosid klõpsida :D 

Eesti keel võõral maal

"Kas see on siis tõesti nii suur asi, et ma tean eesti keelt?" küsib minu noorem võsu ootamatult. "Olin nii üllatunud... Kas see on imelik, et ma oskan?!" Ta meenutab korda, kui me olime Tallinnas ja astusime sisse Viru väravate juures asuvasse suveniiripoodi. Lahke müüjatädi ei jõudnud ära imestada, kui hästi mu tüdrukud eesti keelt räägivad, ise Kanadas sündinud ja üles kasvanud.  Muidugi said nad kõvasti kiita, kuigi neiud olid pisut kohmetud, sest neil pole vist kunagi pähegi tulnud, et nad eesti keelt ei räägiks.

"See on nii lahe, et ma oskan! Saan rääkida teiste eestlastega ja nad saavad aru! Ainult mu lugemine ja kirjutamine ei ole nii head. Kirjutamine on parem... Ma lihtsalt kuulan, mis tähed on. Mitte nagu inglise keeles."

"Ja mõtle, ma tean ühte keelt, mis on kümne raskema keele hulgas!" Talle pole üldse oluline see, kui vähe inimesi seda maailmas oskab. Pigem on ta uhke selle üle ;)

Taas kord pean ütlema, et ma pole veel ühtegi inimest kohanud, kes kurdaks või oleks lausa vihane, miks küll temaga noorest peast eesti keeles räägiti, kui maal, kus nad kasvavad, muu keel riigikeeleks. Kui järele mõelda, siis pole ma seda ka teiste rahvuste juures kohanud, see tähendab, et nad oleks pahased, miks kodus õpetati keelt, mille juured hoopis seal, kus esivanemad pärit. Pigem on neis ilmselt peidetud uhkust (nagu minu tüdruk oma keeleoskuse üle rõõmustab). Hoopistükkis olen näinud kurbust ning kohati lausa pahameelt, kui nad tunnistavad, kuidas vanemad teise riiki kolides kõik sidemed möödunuga läbi lõikasid ning lastega kohalikus keeles purssisid. Mis aga neile purssimisena ei tarvitsenud kunagi tundudagi. Kuid minu meelest, võta või jäta, ei saa ükski omandatud võõrkeel kunagi nii heaks kui oma emakeel. Puudu jäävad peened nüansid, sõnamäng, lausa õrnus ja hoolivus, eriti kui pead lastega suhtlema. (Äärmusliku näitena laps, kes tänu pursitud inglise keelele samamoodi kehvalt seda oskas ning kooli minnes teiste naerualuseks sai... seda muidugi aastakümneid tagasi, nüüd on Kanadas immigrante lademetes ja kehv keeleoskus mitte midagi erilist ;)  Mis ei tähenda, et seda peaks kodust kaasa andma. Pigem ikka kinkida head emakeele oskust! Sest see tuleb lastel nii kergelt kätte! Ning lõpuks on nad sulle selle eest tänulikudki ja mitte sugugi kurjad ;)

Nii et tõstame aga uue aasta algusel klaasid eesti keele auks! Just nii nagu need neli sõpra, kes eesti keeles ja eesti meeles võõral maal üles kasvanud ja oma juurte (ning keeleoskuse) üle uhked on.

Ajugümnastika

Vahel ikka ka sõbralikult malelaua taga :) Ega nad seda tegelikult väga tihti ei tee, kuigi Tom neile mängu juba ammu selgeks õpetas. Peaks vist kodus malenuppe rohkem väljas hoidma, et pisut rohkem ajugümnastikat teha.