Eelmisel laupäeval oli Eesti Lasteaia järjekordne monäitus. Vaatasin Eesti Elus üles pandud fotosid ja meenutasin, kuidas minu lapsed sellest osa võtsid. Panin kokku väikese kollaazhi aastatest 1999-2004. Kõik kleidid ja kostüümid on minu tehtud. Välja arvatud alumine punane kampsun. Selle kudus minu ema mu õetütrele 80ndatel lõpul. Kes oleks võinud siis arvata, et kampsun ühel päeval Toronto Eesti Majas moenäitusel kõigile imetlemiseks hoopistükkis teise lapselapse seljas on :-) Mul oli hea meel, et laps sai vanaema kätetööd teistele näidata. Siis kui minu tüdrukud lavalaudadel kõndisid, oli rohkem vanaemasid, kelle rõivaid lapsed kandsid. Emmesid aga mitte enam nõnda palju. Juba siis oli päris palju riideid lihtsalt poest ostetud. Nüüd, kujuan ette, on tõeline haruldus, kui mõni emme tõesti lapsele ise midagi valmistab... Natuke kurb, aga eks see elu ole nõnda aina mugavamaks läinud.
Ma võiks ju ka rohkem õmmelda, aga kuidagi lihtsam on poest osta, või lausa internetist tellida. Tegelikult olen ma siiski Kirke jaoks natuke pingutanud. Kui ta oma kostüüme on soovinud saada. Mis tähendab, et mul on mõned kangad tekkinud, millest võiks veel midagi valmis võluda. Ka Kirke jaoks. Kes on huvi üles näidanud õmblemine selgeks saada. Ise tahaks kangesti nii mitmeid erinevaid asju teha, kududa, heegeldada, süstikpitsi teha, õmmelda, aga töö võtab nõnda palju aega, et õhtuks on lihtsalt võhm väljas. Siis on vardad ja süstik kõike kergemad korraks kätte võtta. Ei tea, kas mul lööb vanusega välja selline vanaemalik joon :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)