Siin mõni päev tagasi lasin hommikul vara pimedas Koko välja. Sest ta nagu kutsikas, kes ei jõua kõike sees hoida. Jään tavaliselt aknale vaatama, kuidas tal läheb. Sest kes see viitsib end soojalt riidesse panna ja ise ka õues olla, eriti veel talvel ;-) Siis märkasin, et meie maja ees tänavapoolses nurgas on üks suur hundikoer lahtiselt. Jõudsin pahandada, et kes need jälle on, kes lubavad koeri vabalt kõndima. Alles hiljuti olin Sushiga aias, kui üks meesterahvas tuli oma koera tagasi kutsuma. See oli meie aeda kõndinud. Aga aknast välja vaadates nägin veel teistki koera. Taga targemaks, lausa kaks tükki lahtiselt välja lubatud. Ja järgmisel hetkel trügis juba kolmas "koer" huvitavat nurka nuusutama!!! Alles siis jõudsid juhtmed sõlmest lahti ja sain äkki aru, et need on koiotid.
Ega ma ei teadnudki, mida teha. Kui nad märkaks mu koera, siis kuidas ma vahele julgeks minna. Prooviks ehk ainult karjudes neid eemale peletada. Koko ise oli õnneks siiski pika rihma otsas, kuigi vahel luban ka vabalt kõndima, sest ta meie muruplatsist kaugemale ei kipu. Kui ta aga vabalt on, siis meeldib tal tänava äärde rohtu nuusutama minna. Sinna ju paljud oma märke maha jätnud. Nii et paras suutäis koiottidel kohe võtta...
Aga ei teagi, kas koiottidel olid kõhud täis, või ei pakkunud neile kivikujuks muundunud vana koer huvi, sest natuke nad seal nuuskisid ning sörkisid siis juba edasi. Mõtlesin õudusega, kui oleksin nagu vanasti nii vara koertega väljas kõndimas olnud ja selliste suurte tegelastega silmitsi seisnud. Ühekaupa olen küll vastamisi sattunud, kuid enamasti kõnnivad nad pigem kaugemale. Aga kolmega ma ei tea, mis neil pähe oleks võinud tulla.
Foto Toronto linna kodulehelt, sest fotokat polnud käepärast, et lahkuvaid loomi jäädvustada. Mitte et ma selle peale õieti mõtlesin. Läksin tõin Koko hoopis kohe sisse tagasi.
