Ma olen juba kursis, kui soe Eestis on olnud ja kuulnud, kuidas Toomas kurdab, miks küll ometi Toronto suvi on temaga kaasa tulnud :-) Meil oli siin vahepeal üsna hea jahe, aga nüüd kisub niiskusfaktoriga 40C ligi. Ilm teeb ka trikke, mis tähendab, et Lõuna-Ontarios käisid ja tuuseldasid tornaadod siin ja seal elamuid.
Mina istungi siis pigem toas ja väldin õuesauna. Ainult viimased kirsid peaks ära korjama ning punaseid sõstraid jäi veel põõsa külge. Kõrvaloleval fotol palusin Maril mulle modelliks olla, nõnda et panoraamfotot tehes ta kahekordsena pildile jäi. Tasub ikka vahel TikTokis mõnda asjalikku kanalit ka jälgida ;-) Nagu fotograafide omasid, mis õpetavad oma telefoniga trikitama.
Aga muult rindelt pole eriti midagi lisada. Kanada on olnud BBC sõnul üks kõige karmimaid riike igat sorti piirangutega. Ja kanadalased ilmselt ünsa kannatlikud kõige juures. Vaktsineerimisprogrammis suruti kõvasti seda, et esimene süst võimalikult paljudele kätte anda. Mis tähendab, et selles osas on Kanada maailmas lausa esireas. Teise süstiga oleme jäänud küll maha. Aga arvestades, kui agressiivselt nüüd proovitakse sellegagti toime tulla, siis äkki jõuame jälle esirinda. Nädalavahetusel tehti Torontos vaktsineerimiskeskuseks muudetud hokiareenil lausa 25 tuhat süsti. Ma magasin küll selle maha ja ma ei tea, kas oleks päriselt tahtnud minna sinna ootama minna, sest ilm... Aga mul on juba pühapäevaks teine kinni pandud.
Kirke sai oma teise eile kätte. Ootamatult, sest sõbranna tuttav ühest apteegist oli otsinud inimesi, kes tahaks tulla tegema. Neil olevat vaktsiini üle. Viimasel minutil jõudis ta kohale, ning täna on pisut haiglane. Mari on ka nüüd nende hulgas, kes võiks kiiremini oma süsti kätte saada. Mispeale proovisin talle aega leida. Esiteks üllatas mind valitsuse leht sellega, et andis mulle järjekorranumbriks mingi 70 tuhat pluss ja teatas, et ma pean umbes tund aega ootama, enne kui saan edasi liikuda. Ma siis ootasin ja oh imet, tulid ka ajad üles... aga ainult selleks et kohe ära kaduda. Klõpsisin siis siin ja seal, vaatasin, et ehk saab kusagile kaugemale kohale minna, ning pidasin juba loobumisemõtteid, kuni avastasin, et jäädes lähedal asuva kliiniku juuni ja juulikuu vahele klõpsima, hüppas aegajalt mõni aeg üles. Esimese puhul jäin ikkagi hiljaks, kuid teisega reageerisin välkkiirelt. Ning Mari läheb kolmapäeva õhtul kohale. Nii et järgmisel nädalal oleme me kõik täisvaktsineeritud.
Mis aga ei tähenda üldse seda, et me võime maskita ringi hakata liikuma. Valitsus küll teeb mööndusi, et jah, võib osaliselt, aga parem ikkagi tihedas inimestegrupis (ka ühistranspordis) mask ees hoida. Oh, ja nad lubavad ka viimaks lähedasi kallistada, kui mõlemad vaktsiinid käes ;-) Ilmselt peetakse siin silmas pereliikmeid, vanavanemaid, lapsi, lapselapsi, kes on üksteisest eemale hoidnud.
Ja piir USAga on endiselt kinni, midagi räägitakse 21.juulist. Eks näe, mida riigiisad lõpuks otsustavad. Ega mulle see suurt ei tähenda. Ei mäletagi, millal viimati USA piiri ületasin. Sest mitte midagi ei tõmba väga sinnapoole. Kui ehk mõned kaunid looduspaigad. Samas on Kanadas endas nii palju pakkuda ;-)
Kevad astub pikkade sammudega... Viirus astub samas selle kõrval veelgi pikematega vist. Kuna nakatunute numbrid kasvavad hirmuäratava kiirusega, tõenäoliselt uut tüüpi viirusepoiste pärast, siis on pandud maha palju karmimad reeglid. Politseil on õigus peatada inimesi või autosid ning nõuda tõestust, miks sa väljas oled, ning küsida elukoha aadressi. Sest oleme ju praegu lukus... kuni 20.maini... Seda siis algsest neljast nädalast kokku kuus nädalat. Esialgu... Kodust välja võib minna ainult tööle, arsti juurde või poodi. Poodide täituvus on piiratud 25% ja needki on ainult toidupoed. Viimaks sel kevadel tõmmati piir peale ka suurematel poodidel (nagu näiteks WalMart või Costco), ning see osa, kus müüakse tarbekaupa, on ligipääsmatuks muudetud. Õues võid olla ainult oma perega koos, ei mingit mulli või lähedastega suhtlemist. Kirikusse võib maksimaalselt 10 inimest lubada. Suurte vahedega muidugi. Ontario piirid pannakse kinni isegi teistest provintsist saabujatele, teatud eranditega. USA piir Kanadaga on endiselt suletud...
Uuemad uurimused panevad ka kahtluse alla, kui hästi vaktsiin originaalse viirusepoisi muundunud järglastega toime tuleb. Siiani on ikka kinnitatud, et vähemalt haiglast hoiab ära. Igal juhul loodame. Ja kui vaja, siis oleksin nõus ka kolme süstiga. Isegi, kui mul iga kord pilt tahab eest ära minna ;-) Sest nii just juhtus minul. Tegelikult ei olnud mul hetkekski tunnet, et appi, miks ma küll tulin süsti saama. Eriti veel AstraZenecat (mida hakati üle 55stele apteekides jagama). Hoopis mõtlesin loogiliselt... kiire hommikusöögi sissekugistamine just enne seda, kui lähed vaktsiini saama, pole kõige parem mõte. Tasub kõrva taha panna. Igal juhul anti mulle kiirelt magusat mahla juua ning olingi varsti jälle jalul. Eks ma hirmutasin noore õe ära, keda olin just hetk enne seda kiitnud, kui õrnad käed tal on, et üldse ei tundnudki, kui ta mind torkas. Järgmisel päeval oli väike palavik ja ega ei olnud just kõige roosilisem olemine, kuid praeguseks on kõik läbi. Minu enda arst kinnitas, et inimesed peavad aru saama, kui tähtis on võtta vastu just see vaktsiin, mida pakutakse ja mis saadaval. Sest mida kaugemale sa lükkad vaktsineerimist, seda suurem võimalus sul nakatuda. Kui just muidugi turvaliselt oma nurgas end ei peida.
Toomasel oli ka võimalus AZ saada, aga kuna provints laiendas oma plaani teatud postikoodiga rajoonidesse, kuhu meiegi kuulume, siis ta lõi mul põnnama ning registreeris hoopis mujale, kus jagatakse muid vaktsiine. Eks näe, kuidas talle see mõjub. Kuigi mõned on öelnud, et AZ puhul pidi esimene süst tooma välja justkui külmetusnähud, teistel alles teine.
Kanada on ka sama süsteemi peal nagu Inglismaa, et proovib võimalikult paljudele kiiresti esimese süsti kätte anda. Mis tähendab, et järgmist tuleb oodata kuni neli kuud. Arvestades, et AZ pole väga populaarne, või õieti meedia on muidugi selle võimalikud negatiivsed küljed nii üles puhunud, siis äkki saan juba varem selle kätte :-) Kuigi mõni arvab, meil oleks vaja vähemalt kolm süsti saada. Ja kes teab, kas igal aastal veel ühe.
Aga kummaline küll, kuidas maailm on ikka korralikult pea peale pööratud. Ning ilmselge on, et esialgsed aasta tagasi vargsi jagatud arvamused sellest, kuidas peame vähemalt kaks aastat võitlema nähtamatu vaenlasega, tegelikult liigagi tõsi oli...
Ja ongi juba üle aasta, kui maailmas hakkas möllama viirus. Ja minu jaoks pea poolteist aastat, kui alustasime sel nädalavahetusel toimuva pangasüsteemi muudatuste ettevalmistustega. Praegu oskan vaid loota ja oodata, et kõik läheb viperusteta, või vähemalt... lootus sureb viimasena muidugi ;-)
See aasta on olnud nii lõpmatult kummaline, ühelt poolt pikk ja veniv ning teisalt siiski... juba aasta. Süda igatseb "normaalsust" taga, aga selge on see, et me ei saa tagasi seda, mis oli. Ma kujutan ette, kuidas viiruse saaga jälitab meid veel tükk aega. Nii et võime ainult õhkida ja ohkida "paremate aegade" mälestustes. Nagu mu sõbranna hiljuti jagatud pilt neid üles kergitas. Kuhu küll see aeg kadunud on... tahaks olla möödunud hetkes tagasi, mis omamoodi kuidagi nii lihtne ja paika pandud. Samas muidugi tean, et ega selgi ajal kõik lust ja lillepidu polnud. Lapsed on rõõm, aga ka igapäevane mure, alustades kasvõi sellest, kuidas nad kenasti kooli jõuavad või mis neile õhtul süüa anda.
Viimane aasta on mind pannud ka üha rohkem mõtlema sellele, kui palju on neid inimesi, kes mõtlevad sinule risti vastupidist ja kellest sa seda kunagi oodanud poleks... Jah, alati on neid nii suguvõsas kui tuttavate hulgas, kelle oled kuidagi omaette lahtrisse pannud nende veidrustega, mis ei tarvitse muidugi nende jaoks veidrused olla, nii nagu ilmselt istun minagi kellegi "veidrike lahtris" teiste silmade läbi. Aga neid oli kuidagi vähe... veidrikud, boheemlased, või ükskõik kuidas neid siis ka kutsuda. Nüüd on vahel tunne, et enamus on täiesti "ära pööranud". Mis on jällegi vale, sest tegelikult kuuluvad nad ikka sinna väikesesse ülalpool nimetatud "lahtrisse", lihtsalt probleemiks on see, kui valjuhäälselt nende sõna levib ja levitatakse.
Tahaks väga kivi visata meedia kapsaaeda. Nad võiks vabalt vähem valgustust jagada, millega välja on tuldud ja rõhuda sellele, mis rohkem silmi avaks ning inimesi mõtlema paneks. Liiga vähe on minu meelest valjult rääkimas oma igapäevast tööd tegevad arstid, õed ja muud med töötajad. Kusjuures pean nüüd välja jätma nende seas valitseva äärmuse, kes millegipärast on ka vandenõuteooriaid uskuma hakanud. Minu täielikuks hämminguks... Ja rohkem peaks sõna andma teadlastele, kes võiks hetkeks laborist välja tulla ning oma kiire töö kõrvalt oma tarkust teistega jagada. Sest praegune olukord on nii teistsugune. Ja kui nad seda ei tee, siis võib neile muidugi kaasa aidata.
Mereteadlane ja matemaatik, Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ütles, et "targem ei tohi enam järele anda... Teadlastel tuleb libateadus põhja lasta ...koroonaviirus kasutab meid iseenda paljundamiseks ja inimestega malet mängides alustab alati esimesena." - Mina ise kipun ikka rohkem teadlasi kuulama, olen alati seda teinud... kuigi mitte alati pimesi uskuma, proovin lugeda mõlema poole arvamusi, täpselt samamoodi nagu ma mõnda asja ostes ainult kiitvaid hinnanguid ei usu, pigem lähen vaatan, mida negatiivset ka öelda on 😉
Praeguseks olen jõudnud teadmiseni oma pisikeses peanupus, et võtan ta sõnu kuulda, ning teen seda, mida ta kutsub üles tegema. Ja ei anna järele, ning aitan natuke kaasa teistmoodi sõna levitamsiele. Sest teada on, kuidas nii üks kui teine pool on omas kindel ja jääb ka selle juurde (ükskõik kui palju me vaidleme), aga sinna vahepeale jääb hulk kahtlejaid. Kui nüüd siis kõik targad on järele andnud (sest neil pole aega selliste asjadega tegelda) ning sõna ei võta, siis kahtlejaid kuulavad seda, mis meedias rohkem kära teeb. Ma võtsin isegi kätte ja uurisin, kuidas mingit teemat lahata, kuidas mitte leeki lahvatma lüüa. Ja esimene asi, mis iseenesest ju täiesti selge, on mitte korrata neid teooriaid, mis käivad vastu sellele, milleni teadlased, arstid jne on aastakümnete ja vahel aastasadade uurimuste põhjal jõudnud.
Ja ma saan aru inimeste väsimusest... nad tahavad vabalt väljas käia, sõpradega kokku saada, restorani või baari minna. Nad tahavad, et valitsus teeks seda, mis ainult nendele meeldib (arvestamata, et asjad, mida valitsus teeb võivad teistele täiesti normaalsed tunduda), nad tahavad... Sest see on nende isiklik õigus... Ainult siis on need inimesed, need, kes jääksid viirusega kokkupuutudes kaotajaks... nemad tahavad jälle, et teised kuulaksid soovitusi ja ettekirjutisi, sest nad tahavd võitjaks jääda, et ühel päeval ka vabalt välja saaksid minna, koos teistega pidutseda, koos teistega jälle olla. Ja mitte haigevoodis elu-surma vahel vaakuda ja isegi kui paranetakse viirusejärgsete tüsistutstega võidelda. Veel vähem tahaksid nad mulla all puhata...
Ma ei tea, kuidas ma jõudsin nii musta pilve alla... kevad on ju siin... Või õieti tean, sest ma olen ka sunnitud praegu arsti soovitusel kodus istuma ja võimalikult palju eemale hoidma nakatumisest, sest see võib tähendada mulle tõsisemaid tagajärgi, kui ma varem oskasin karta või oodata. Sellepärast olen kuri nagu herilane kõigi nende peale, kes oma "õigusi" taga ajavad. Sest tänu teile naerab viirus pihku ning peab aga oma pidu meie hulgas edasi.
Ja aeg muudkui jookseb... Igal pool on nakatumiste numbrid tõusmas. Ning valitsused ilmselgelt mures, mida tähendaks uus laiahaardeline majanduse sulgemine riikidele. Ontarios on hetkel ainult mõnes regioonis karmimad reeglid käiku läinud... Torontos, Ottawas ja suur ala Torontost põhja ja lääne pool (kus elab hulgaliselt indialasi, pole just kena näpuga ühe rahva poole näitamine, aga tõsiasjadele vaja silma vaadata, sest nende kultuuris on ilmselt üksteisega tihe läbikäimine väga oluline). Nii et üksteisest eemalehoidmine on ikka aktuaalne teema. Ma olen siin püüdnud ka omaette nohistades töötada ja tööl käia, aga paratamatult liigud aegajalt teiste hulgas ringi. Ja mõnikord lihtsalt unustad. Või ei tea, kuidas käituda, kui keegi su ees koperdab...
Edmontonis lahendasid kevadel mõned nupukad tegelased küsimuse, kuidas üksteisest eemal seistes monopoli mängu mängida. Lihtsalt vaja ümber bloki joonistada mäng valmis. Edasi vast käis kõik telefoni teel. Kuigi täringu veeretamisega oleks raskusi, või oli tegemist aumeeste mänguga. Pane tähele ka Baltic Avenue on olemas 😉
Muidugist mõista on kerge nõnda terved impeeriumid üles joonistada. Aga maailm on ikka nii kergesti haavatav. Me ehitame suured uhked majad, suured uhked linnad jne jne. Aga oleme jõuetud loodusjõdude ees ja inimeste lolluse ees. Ma olen jälginud mõnda instagrami kontot, kus pildistatud mahajäetud maju. Kevadel sattusin ka sellelel lehele. Ühelt poolt on põnev pildi sisse minna, pisidetaile uurida. Kujutada ette, kuidas kõik kunagi oma täies hiilguses välja nägi. Aga samas ka kuidagi kurb, kui inimelu sealt kadunud, ning kõik hooletusse jäetud. Eks ole Eestiski küllalt selliseid maju, talusid, mõisu. Kindlasti leiduks neid, kes oleks valmis asju üles putitama, kuid... asi jääb lihtsalt raha taha kinni. Ning tegelikult, kui palju meil elamiseks õieti vaja on. Kas tõesti meeletult suuri häärbereid?
Millega seoses läksin uudishimust uurima, kui palju üks mu jalutuskäikudel ette jäänud häärber ka maksab. Maja on olnud aastaid üsna kehvas olukorras. Minu meelest elasid selle kolmel korrusel mingid hipid 😄 Leidsin need pildid vanade Google kaartide pealt. Natuke aega tagasi aga pandi hoone müüki (alumine pilt paremal pool on juba ehitusjärgus ja järgmine aastast 1920 või sinnakanti) ning nüüd on uuesti For Sale silt ees. Peale väga-väga suurt muutust, mille kohta pildid allpool. Hinnaks ainult umbes $3.7 miljonit. Arvestades, et lisaks tuleb maksta kõva summa ka linnale land transfer tax jaoks, siis pigem ikka rohkem, kui küsitud hind.
Kindlasti küll mitte sama palju kui mõnes muus Toronto uhkemas rajoonis. Aga igal juhul mitte nii palju kui ma valmis välja käima oleks. Isegi kui mul see raha olemas. Sest ma pigem liigun minimaja omamise suunas. Nüüd tulevad pildid müügilehelt. Ja ma ei ole üldsegi mitte kade. Proovin end sinna elama kujutada, ning kohe ei oska üldse 😉 Vaadake nüüd, kogu mets on maha võetud ning maja välja ilmunud. Kõige põnevam on kogu asja juures see, et maja on 113 aastat vana. Ja osteti enne sõda 1934.aastal ära kellegi härra Theodore Pringle Loblaws vanema poja Alexander poolt. Need, kes siin elanud või külas käinud, teavad seda nime seostada suure toidupoe ketiga (kus meiegi tihtipeale oma ostud teeme). Ja kel huvi, võib Etobicoke ajalooseltsi kokkuvõtet lugeda siit.
Kuna ma tean, et need pildid kaovad varsti ära, kui maja müüdud, siis panen endalegi mälestuseks väikese kollaazhi siia.
Mõni võiks ju mõelda, et olen nakatunud kadeduseussiga... aga vat ei ole 😄 Muidugi on kena kõike seda vaadata, aga ma pole selline, kes tahab elada majas, mis kajab mulle vastu. Ja mille korrashoidmiseks ilmselgelt vaja kedagi appi palgata. Mul on juba praegu raskusi, kui liiga palju võõraid majas on. Mis siis veel sellisel juhul rääkida. Päris huvitav oleks teada, mida inimesed enamasit arvavad. Kas selle kohta oleks mõni statistika tehtud? Millises majas tahaks elada...
Nõnda siis... Viimaks juhtus see, mida ma juba vaikselt oodanud olin. Aga ma olin enam kui valmis. Tulin poest välja. Mask ees ning hoidsin teistest 2 meetrit eemale. Lükkasin käru auto juurde, mask ikka näo ees. Üks naine astus kõrvalautost välja. Ilma maskita. Tõstsin kotte autosse, kui seesama naine ütles: "Oh! Oled üks nendest, kes kogu selle jamaga kaasa läheb. Sest ega maskist ju mingit kasu pole. Näed lihtsalt tobe välja." Mul oli vastus juba ammu välja mõeldud, sest kujutasin ette, kuidas midagi sellist võinuks juhtuda. "Tead, ma tõusin hommikul 39.9 palavikuga üles (loomulikult polnud mul mingit palavikku), ja ma töötan väga lähedal sadade inimestega üsna kinnises ruumis (muidugi mitte). Nii et kannan maski rohkem sinu kaitseks kui enda. Kuidas oleks, kui ma võtaks maski eest ja kallistan sind kui vana tuttavat?" Astusin sammu lähemale ja hakkasin justkui maski eest ära võtma. Ta astus sammu eemale ning taganes järgmise pargitud autode reani. Läksin talle järele, samal ajal kui ta sammu kiirendas. Panin ka kiirust juurde, mispeale ta jooksma pistis. Ühel hetkel ta komistas ja kukkus. Tahtsin teda ninast tõmmata... Just nii nagu ma praegu teid oma jutuga ninapidi tõmban. Midagi sellist tegelikult ei juhtunud... Aga võinuks ju 😉 Kopeeritud sõbra ajajoonelt.
Nõnda siis... Ma postitasin selle ühes FB grupis, mis juba mõnda aega natuke varjusurmas olnud, st pole enam "vanu häid aegu", kui paljud oma arvamust avaldasid. Ning millegipärast äratas see nii mõnegi. Eriti need, kes arvasid, et kogu see koroonaasi on 1) valitsuste poolt välja mõeldud, et saavutada... mida õieti... ma ei tea; 2) vaktsiinide süü (muide hispaania gripp on ka vaktsiinide süü); 3) võimalus sisse viia 5G; 4) veel mõned asjad. Lisaks prooviti mulle selgeks teha, kui kahjulik on maski kandmine. Ning et igasuguse mölaga ei tasuks kaasa minna... Ütleks selle peale lihtsalt... tule taevas appi! Õnneks ei lasknud ma end ühestki arvamusest heidutada ning olen ja tegutsen edasi nagu alati. Mul oli ka mingi imelik tuju, kus tahtsin igale midagi vastata. Esimese hooga üsna teravalt, aga siis tõmbasin kohe tagasi. Ning jäin viisakaks. Või natuke irooniliseks. Ning lubasin ka iseenda üle naerda. Midagi imelikku on õhus, sest olles teenindaja rollis, olen viimasel ajal üha rohkem märganud inimeste suuremat närvilisust, ning palju kergemat "katki minemist". Isegi mina "läksin katki" ühel hetkel, ning ütlesin telefoni teises otsas karjuvale inimesele, et ta ei peaks minu peale karjuma, ning lõpetasin kõne. Põrgusse ja sitale saatmised ei olegi midagi ebatavalist enam... Tundud, et praegune olukord ei mõju mitte kõige paremini isegi kõige parematele meie hulgast 😉
Ma pean ka ütlema, et aeg läheb selle praeguse pandeemia ajal eriliselt kiirelt mööda. Vähemalt minu jaoks. Võiks ju mõelda vastupidist. Sest kogu elu keerleb ainult töö ja kodu vahet, ning "suursündmuseks" on poodi minek. Aga sedagi proovime ju nii vähe teha, kui võimalik. Toronto kuumus ei kutsu isegi õue istuma. Õieti on mõned viimased päevad natuke paremad siiski olnud.
Muudest uudistest nii palju, et Ontario peaks liikuma kolmandasse staadiumi, kus avatakse pea kõik kohad uuesti, kuigi igat sorti ettevaatusabinõud tuleb kasutusele võtta. Toronto peaks veel ootama. Ning mõned teised rajoonid. Maskid on kohustuslikud, ning üldiselt hoitakse reeglitest kinni. Aegajalt kuuled mõnest, kes arvab, et tal on õigus vastupidist nõuda. Ning millegipärast arvatakse, et kui nende arvamus ka sotsmeediasse jõuab, siis inimesed on nende poolt. Selles nad aga eksivad päris korralikult. Ja neist saavad järjekordsed Karenid ja Kenid, kelle peale viltu vaadatakse. Ma ei tea, mis neil peas ringi käib.
Toomas on Eestist tagasi. Peab olema kaks nädalat isolatsioonis. Me saatsime siis ta keldrikorrusele. Ning proovime distantsi hoida. Tema jaoks on muidugi kummaline, et siin asjad on nii kuis on. Sest Eestis polnud ju haigusest õieti jälgegi. Siin aga kuuled juba, et haigestumisi tuleb juurde. Statistika ütleb ka, et üle poolte on nooremad, ning neist mitmed haiglas. Mul on tunne, et vanemad lihtsalt hoiavad kõigist eemale, kuna nad on nii ära hirmutatud. Ja kuhu sel haigusel ikka karata, kui noorte peale, kes on ilmselgelt väsinud kogu asjast. Noorena ju tahad ka rohkem teistega läbi käia, otsida partnerit jne...
Oh, ja Kirke kolib järgmise kuu keskel välja (mitte sinna kõrgesse torni, hoopis kõrvalmajja). Tema ei jõua ära oodata, ja mina mõtlen, kuhu tal kiiret 😊 Aga saan muidugi aru. Lähevad koos oma poiss-sõbraga, kellega on nüüdseks kaks aastat koos olnud. Mitte liiga kaugele meist. Vast 5-minuti jalutustee kaugusele, kohe metroojaama lähedale. Oleme siin kaubelnud, et kass jääks majja, aga jääme kaotajaks. Arvan, et talle polegi nii tähtis see, kui lähedane kass on, vaid see, et mingi tuttav hing kodust kaasa tuleb 😉
Nõnda siis kõlab minu Kanada nimi 😄 Siit kõrvalt võib igaüks endale oma nime välja valida. Minu nime selgituseks veel nii palju, et kena ja viisakas on muidugi iga kanadalase sõnavaras väga sügavale juurdunud, ja loonie ka, sest nõnda kutsume siin ühedollarist münti, millel on siinse põhjamaise linnu loon ehk kauri kujutis - jääkaur, järvekaur, punakurkkaur on kõik siin olemas (looniele võib ka muid tähendusi mõelda, kellel aga soovi).
1.juulil oli siis siin maal kõige suurem püha. Mis küll üsna tagasihoidlikult sai sel korral peetud. Sest ikkagi koroona... Kõik üritused olid virtuaalsed (nagu näiteks see siin). Ma pean küll tunnistama, et ega ma palju neid ei jälginud. Aga mis silma jäi, oli kena küll. Õhtul oli tänaval ja ümbruses ka elu natuke aktiivsem. Või õieti tehti palju rohkem koduõuel ilutulestikke. Õnneks pole meil ükski loomadest väga kartlik nende häälte peale. Sushi ju võiks, aga ta vist ei saa hästi aru, mis toimub ning elab rahulikult oma elu edasi. Koko on vist juba natuke kurt, nii et pole ka probleemi. Kuigi varem pole ka olnud.
Kanada päevaga seoses hüppas üles ka väike video Kanada kohta. Vaatasin seda ja mõtlesin, et jah... süda läheb sees küll soojaks. Kuidagi omane ja armas on see riik. Ma ei tea ka, kui kanadalaseks ma muutnud olen, kuid sorry! tuleb küll väga kergelt üle huulte. Ka siis, kui ma näiteks Eestis olen ja keegi mulle otsa komistab või varvastel tammub 😄 Mis teeb mu tüdrukutele väga nalja, sest nad ise püüavad Eestis olles väga tähelepanelikult jälgida, et ikka rohkem eesti keeles räägiks. Nii et palun, siin see on. Võib vabalt mõelda kaasa, mida Kanada sulle tähendab 😉
Muudest uudistest on kõige tähtsam teade, et 7.juulist peavad Torontos kõik elanikud kandma maski. See tähendab siseruumides, kus rohkem rahvast. 2.juulist muutus ühistranspordil näokatte kandmine kohustuslikuks. Kui viimasega on ka välja hõiganud võimalikud trahvisummad, siis esimese puhul antakse siiski inimestele vabad käed. See tähendab, kedagi otseselt trahvima ei hakata, kuid ma kujutan juba ette, kuidas inimesed ise hakkavad pahaseid pilke mittekandjate poole heitma 😊
Kanada on ka Euroopa Ühenduse poolt kuulutatud riigiks, kust reisijad võivad neile külla tulla. Oleme oma lõunanaabritega võrreldes tõesti hulga paremas seisus. Sellepärast jääb omavaheline piir ikka veel kinni. Eks näe, kas seda tähtaega lükatakse veelgi edasi. Ontarios räägitakse ka juba 3nda etapi alustamisest ehk siis veelgi rohkem majanduse elustamisest. Samas loen pidevalt erinevatest äridest või söögikohtadest, mis on pidanud oma uksed sulgema. Lihtsalt uskumatu, kui äkki ja ootamatult on terve maailm pea peale keeratud. Ainuke positiivne külg on üürihindade kukkumine Torontos (kesklinna keskmise korteri hind on 3tuhande pealt 2 ja poole peale kukkunud). Mitte et need hinnad oleks seal, kus võiks olla, aga ikkagi midagigi... Ma juhtusin nägema Economisti lühivideot, kus öeldi, et tegelikult see Ameerika unistus oma maja omamisest pole majandusele sugugi kasulik. Ning võrdlusena toodi Shveits, kus on kõige rohkem üürikortereid, ja me teame, kuidas sellel riigil ju läheb... Vaatasin, et Eesti on ka üsna kõrgel kohal kinnisvara omamise osas. Aga rentnike puhul oleks siis oluline ka nende kaitstus. Mis olevat Sheveitsis väga reguleeritud.
Mis veel... väga soe on jälle. Ja mulle see kohe mitte üldsegi ei meeldi. Järgmisel nädalal kisub niiskusega koos kusagile 40 kanti. Paar ööd on siiski olnud jahedamad. Nii et pühapäeva hommikul tegime Mariga 9km kõnni. 10neks koju jõudes oli higimull otsa ees. Ja koerad olid valmis porilombi tühjaks jooma. Sest juba läks palavaks. Nii väga ootan vihma. Ja jahedat ilma. Kui jälle normaalselt hingata saab. Muidugi nii palju, kui läbi maski seda võimalik teha on 😉
Väga soe on meil olnud. Kohe liiga soe. Mida ma ei mäleta viimaste aastate puhul. Tundub, et asi ei lähe ka sugugi "paremaks". See tähendab nende jaoks, kes ei kannata sooja 😉 Kõige suurema uudisena siin Ontarios oli muidugi luba veelgi rohkem "lahti minna". Restoranid ja juuksurid avasid uksed, kuigi muidugi igat sorti ettevaatusabinõudega (juuksuris iseenesest mõista maskid ning siis veel uksel temperatuuri mõõtmine). Ma isegi ei proovi juuksuri juurde aega saada, sest nagu olen aru saanud, on nende kalendrid järgmised kaks kuud väga tihedalt oma klintide sasipeade korrastamistega täidetud. Ontario provintsi juht, Doug Ford, ütles, et ta ei lähe ka enne juuksurisse, kui asjad korras on. Ma siis ootan tema moodi, kuigi mul on natuke lihtsam pikad salgud taha kinni panna 😃
Ja siis oli meil jaanipäev. Mille puhul sadas vihma ja oli väga soe ning niiske. Ma oleks pidanud mõned puuhalud kuiva panema, aga ei mõelnud selle peale. Mari suutis küll vihmast hoolimata väikese lõkke välja võluda. Vorstide küpsetamise jätsin siiski tubaseks tegevuseks. Ning saimegi sellise väga lihtsa eestiliku toidu, ahjukartulid vorstide ja kurgisalatiga. Mitte sellise moodsaga, kuhu ainult õli pannakse või mingit kastet. Ladusin aga hapukoort ja tilli ning väga maitsev sai. Sõnajalaõit polnud ka vaja väga kaugele otsima minna, sest sõnajalad on otsustanud meie aias oma kodu leida. Ma ei vaidle neile üldse vastu, sest nad meeldivad mulle. Kuna mul on nüüd äkitselt kohe mitu lätlastest sõpra tekkinud, siis jagan siin nende saadetud jaanilaulu, mis sest et päev juba läbi. Me ju pühitseme koos seda tähtpäeva. Ja üsna sarnaselt.
Ma olen saanud natuke kergemalt sel nädalal oma elu võtta. See tähendab, et pole olnud tööga palju seotud. Olin küll aga ühe päeva oma pisikese hoolealusega ning siis tõin ta paariks päevaks enda juurde. Kui pidime siis koju minema, teatas, ta, et ta võikski meie juurde elama jääda. Ning kui ma proovisin seletada, kuidas ma pean tööl käima, siis ütles, kuidas talle ei meeldi üldse, kui tädi Ene tööl käib. Noh, ega mulle ka ei meeldi, eriti kui veel saab korraks hinge tõmmata ning aru, kui hea on siiski ilma suurte vastutusteta elada. Samas tean, et kui töö sisse sukeldun, siis jälle ei kujuta muud ette. Tema kurvastuseks läksime ikka koju. Ja lapsevanematele lohutuseks, eks seda juhtu ikka, kuidas lapsed mujal end palju mõnusamalt tunnevad. Sest see on vaheldus, sest "vanaemad" on palju lahkemad ning lubavad rohkem, ning meil on ka kolm looma, kellega mängida ning lõpmatuseni väljas käia (ning sooja vihmaga ja päikesega imelist vikerkaart näha), pluss madu, keda paitada, ning suur aed, kus saab punaseid sõstraid korjata. Mul ei ole lapselast, aga ta on igati lapselapse asendaja. Ja eks mina ole talle ka natuke nagu vanaema eest. (Kaks pilti ka, esimene tema kodust, kus tal on ka tegelikult kaks kassi. Voodil on minu kootud haapsalu salli mustriga päevatekk. Teisel pildil on ta meie Kokoga, kes on juba 11 aastat vana. Pisineiu on juba 4, nii et sügisel peaks kooli minema. Ütlesin oma tüdrukutele, kas nad näevad nüüd, kui väikesed nad ise tegelikult olid, kui koolis hakkasid käima.)
Minu lastest on Mari endiselt kodutööl. Ontario valitsus on kriisiolukorda pikendanud 10.juulini (ma ei tea juba mitmendat korda seda tehakse), kuigi lõpuks sai nii Toronto kui selle ümbrus ka teise faasi oma avamistega minna. Ainult mingid kaks väiksemat piirkonda on veel valve all. Seal, kus töötavad väljastpoolt tulnud põllutöölised ja kus ei pööratud distantseerumisele erilist tähelepanud (võõrtöölised tulevad enamasti Mehhikost või Lõuna-Ameerikast, ega siingi pole kerge neid põllutöölisi leida... Mis saab küll maailmast, kui keegi enam põldu pidada ei taha...)
Kirke töötab enam-vähem kolm päeva nädalas. Vajadusel rohkem. Hetkel on ta sellegagi rahul. Eks me näe, mis hakkab juhtuma, kui inimesed rohkem välja tulevad. Ontario valitsuse juht teatas juba, et ta ei muuda maske kohustuslikuks. Sest nad ei jõuaks kunagi valvata, kas neid kantakse või mitte. Aga nagu olen varem öelnud, siis iga koht (nagu terve Markhami linnake, kus Mari töökohta asub) teeb oma otsuseid. Olgu see siis regionaalselt või väiksemas skaalas. Nagu maskid Toronto ühistranspordis. Ma pean muidugi ütlema, et mask ees sooja ilmaga pole mitte väga lõbus... Üle kümne inimese ei tohiks kusagil koos olla. Trahv on kuni 1000 dollarit. Õnneks on kuumade ilmadega siiski välibasseinid avatud. Ka üks meie lähedal. Piiratakse, kui palju basseinis tohivad olla, ning palutakse jätta ka kontaktinfo, kui äkki mõni seal haigust on levitanud. Mari juba teatas, et ta eelistab aias voolikust kastetud saada 😀
Mänguväljakud on endiselt suletud. Mis teeb lapsed kurvaks. Ka minu pisineiu. Jalutada ja joosta ja rattaga sõita ikka võib. Ja natuke sporti teha, peaasi, et liiga palju inimesi koos pole. Parkides teevad samas muret kodutud, kes oma telgid sinna püsti pannud. Sest nad otsivad kohta, kus viiruse eest pageda. Ega need varjupaigad just kõige turvalisemad ole, kui rahvast rohkem koos, mitte ainult viiruse pärast... nii et miks mitte vabas õhus kodu püsti panna. Telgid on ka püsti raekoja ees. Sest igat sorti protestijad on arvanud, et milleks koju minna, kui võib kogu aeg end "nähtaval" hoida.
Rannad on inimestele avatud, aga tähtis on üksteisest eemal hoida. Mida väga raske ju tegelikult teha. Kui kõik tahavad vee äärde. Cobourgi linnake on aga selle lahendanud omamoodi. Nad plaanivad võimalust rannaaeg interneti teel kinni panna. Seda siiski õnneks tasuta. Hotellid hakkavad ka tasapisi uksi lahti tegema. Kuigi... reisimist ju õieti ei toimu. Või oodatakse vähemalt provintsisiseselt külalisi suurlinna, sest mujale pole palju võimalust minna. Vaevalt, et ei ida- ega läänerannik Ontario või Quebeci külalisi suurt ootab. Sest neil on asjad läinud palju paremini. Vist pole enam õieti ühtegi juhtumit. Ja juba pahandavad mõned linnakesed siin Ontarios, et torontolased on neil külas käinud ning viiruse tagasi toonud... No-jah... nii see paratamatult ju lähebki.
Ostukeskused on ka lahti. Igat sorti ettevaatusabinõudega. Suunanooled ja märgid maas, mis poole liikuda ja kui kaugel üksteisest olla. Avatud ollakse ka lühemalt. Ning kui eriti vanemale elanikkonnale meeldis käia ostukeskustes lihtsalt kõndimas, sest seal on jahe ja mõnus, siis soovitatakse nüüd ainult asja pärast sinna minna. Niikuinii on parem, kui suuremas ohus elanikkond siiski nii palju kodus püsiks kui võimalik. Sellega seoses jäi silma üks artikkel, milles öeldi, et vaktsiiniga ei tarvitse üldse head lood olla. Sest see ei tarvitse suurt aidata nõrgemaid...
Nii palju siis jälle uudiseid siitpoolt vett. Olge terved!
Umbes kolm kuud tagasi käis Toomas Eestis ja täna lendas uuesti sinna. See kaugelt oma vanemate eest hoolitsemine ei ole mitte väga kerge... Tee lennujaama oli eriliselt tühi ja lennujaama esine ka. Tavaliselt peab ikka vaatama, kuhu seal ees parkida saaks. Nüüd oli lausa vaba valik. Sisse ühtegi saatjat ei lasta. Mitte et me tavaliselt väga seal sees saatmas oleme. Kui mingi probleem oleks, siis saaksin kiiresti tagasi sõita. Elame siiski suht lähedal lennujaamale.
Toomaselt sain teate, et kõik läks hästi, kuigi oli üle küsitud, kas ta ikka teab, et Euroopa on hetkel kinni. Nüüd võib öelda, et siin tuleb kasuks kahe passi olemasolu. Tõenäoliselt peab ta ikka karantiini jääma ja vanemaid "kaugelt" kallistama. Aga sain aru, et süüa vist võib ikka minna ostma ja välja jooksma, kui inimesi liiga palju ümber pole. Tagasitulles on ka natuke ebaselge, kas peab karantiinis olema või mitte. Ta lubas ära teha lennujaamas pakutava antikehade testi. Ehk olemegi natuke immuunsed selle viiruse vastu. Ei tea... Mõni tark ütleb, et nende antikehadega on natuke segased lood 😄
Mina jätkan ikka samaoodi, nädal tööl ja nädal kodus, vähemalt juuli lõpuni, aga tõenäoliselt kauem. Ilmselt olen nõnda kõige "produktiivsem" ja võimalust nakatuda on ka vähem. Sest need nakatumised ikka jätkuvad. Mitte enam nii hoogsalt nagu varem, aga ikkagi palju rohkem, kui "ülemustele" meeldib. Toronto on kindlalt üks koldeid, ning äärelinn Brampton eriliselt "eesrinnas". Nüüd ei teagi, kas tohib välja tuua, et selles linnaosas elab väga palju indialasi. Kelle kultuur on muidugi väga erinev, sest pered on suured, elatakse mitu põlvkonda koos ja läbikäimine on palju tihedam. Küll nad ajapikku "kanadastuvad", aga viimaste aastate jooksul on just sinna väga palju uusimmigrante tulnud, kes muidugi hoiavad palju tugevamalt kinni oma kodumaa kommetest.
Immigratsiooniga seoses lugesin täna, et kinnisvaraturule võib selle vähenemine siin riigis paraja põntsu panna. Majade ja korterite müüginumbrite osas käivad jutud ühte ja teistpidi. Kuna me oleme viimasel ajal natuke rohkem sellel turul silma peal hoidnud, siis ei teagi, mida oodata või kuidas reageerida... Üks on kindel, üürihinnad on kõvasti langenud. Immigratsiooni ja inimeste liikumise osas veel teade, et Toronto on Põhja-Ameerika kõige kiiremini kasvav linn. See muidugi põhineb eelmise aasta infol. Huvitav oleks teada, kuidas need numbrid sel aastal muutuvad...
Muudest uudistest tuli teade mõni nädal tagasi Toronto kesklinna lähedal pargis toimunud inimeste kogunemise kohta, siis kui ilmad soojaks läksid. Et peale seda pole märgatud suuremat nakatumist. Mispeale arvatakse, et vabas õhus võime suhteliselt ohutult ringi käia, kui ikka distantsi hoiame (välja arvatud, kui minna ninapidi kokku demonstratsioonile). Tegelikult ongi imelik näha inimesi jooksmas või kõndimas meie elukoha ümbruses, kus neid tavaliselt niikuinii vähem on; ja maski kandmas! Milleks? Ei, viirus ei saja taevast alla. Kui väga kardad, siis tõmba mask ette, kui ma sinust möödun. Samas muidugi ei möödu ma ka väga ligidalt. Astun tee peale või lähen teisele poole tänavat. Selline komme on küll sisse tulnud. Eriti veel, kui vastutulijal on koerad kaasas. Sest need neljajalgsed tahavad ju omavahel nuhkida, ning mu rihm ei ole väga pikk. Ontario tervishoiutöötajad (arstid, hambaarstid, teadlased, medõed) avaldasid sel nädalal avaliku kirja, milles paluti muuta maskid kohustuslikuks. Siin provintsis. Sest ilmselgelt on maskide kandmine mõnes Aasia riigis hoidnud viiruse levimist tagasi. Mingit vastust pole ma kuulnud. Kuigi osa poodidest nõuab niikuinii maski kandmist. Mõned jagavad neid tasuta, mõned võtavad raha, mõned teatavad, et alates 1.juulist peab olema enda oma kaasas, muidu sisse ei saa. Ühistranspordi kohta on ka välja hõigatud, et maskid peavad muutuma kohustuslikuks.
Hambaarstid on nüüd jälle lahti. Mis tähendab, et Kirke saab lõpuks järgmisest nädalast tööle. Mitte täisajaga. Aga ikkagi. Imestasime laupäeval, miks laps nii vara üleval oli. Sest viimasel ajal magab ta kusagil keskpäevani, sest on hirmus kaua üleval. Nüüd on aga vaja jälle seda rutiini muuta ning tööinimeseks hakata 😊 Juuksuritel on Ontario teatud osades lubatud tegutsema hakata. Aga mitte veel Torontos. Nüüd räägivad mõned torontolased, et kas peaks leidma uue juuksuri kusagilt linnast väljas. Tean ka, et juuksurite graafikud on väga tihedaks läinud. Oma järjekorda pead pikalt ootama.
Spordiüritustest ja kontsertitest võime ikka und näha. Aga! Kaks päeva tagasi suurendati inimeste arvu, kes võivad koos aega veeta. Nüüd tohib kuni 10 inimest koguneda. Samas peavad nad ikka 2 meetrit eemal olema... Kuigi... eriti hea, kui suudad oma 10se ringi luua. Kellega võid siis ka lähemalt suhelda, peaasi, et keegi sellest ringist välja ei lähe teistega suhtlema. Pulmi võib ka viimaks pidada koos külalistega, kui neid üle 50 pole (30, kui oled siseruumides), ja matuseid. Neid korraldusi ja reegleid muudkui tuleb. Ei tea, kes jõuab kõike mäletada.
Hea uudisena teatati, et provintsi loodupargid ja telimise kohad avatakse. Ma ei ole veel vaadanud, kas seal on isegi lootust leida vabu kohti. Kuigi ilmselt on päris palju neid, kes otsustavad siiski olla ekstra ettevaatlikud, ning linnast mitte kaugele minna. Torontos asuvad farmerite turud on ka lahti. Midagi peab ju tegema, et nad saaks oma saaki müüa. Toiduteemadest nii palju, et kõige rohkem olevat kogu sellest olukorrast võitnud pizzarestoranid. Sealt on ju kerge toit kohale tellida. Ning olgem ausad, on ju maitsev ka. Ise oleme ainult ühe korra endale pizzat koju tellinud 😃
Oh, ja saigi ilma rassiteemadeta läbi. No, peaaegu. Ainult nii palju ütlen veel, et Toronto üks tänavatest, mille lähedal meiegi elame, ja mis on siin linnas väga ebatavaliste käänakutega, tahetakse ümber nimetada. Dundase tänav olevat tekkinud vanade indiaanlaste radasid jälgides. Aga nimi pandi ühe tegelase järgi, kes siin mitte just väga viisakalt ei käitunud. Ette on pandud Shadd Street - Ann Shadd järgi, kes oli esimene naisajakirjanik Torontos 19.sajandi keskel. Ma tahaks teada, kas USAs ka sel ajal mõni mustanahaline ajakirjanik tegutses, naine veel pealekauba. Ma ju ütlesin juba Obama valimiste ajal, et ameeriklasted on imelikud arusaamad kujunenud. Peaasi, et pole naine, isegi musta naha küsimus jääb selle puhul kõrvaliseks. Seda muidugi siis, kui Clinton ei võitnud. Desmond Street oleks ka üks võimalus. Tema portree ilustab juba meie 10-dollarilist (esimene naine, kes mustanahaliste tsiviilõiguste eest välja astus). Keegi ninatark soovitas aga u muuta o-ks, et oleks lihtne kõik sildid vahetada. U-st võib kergelt O saada 😉 Eks näe, millise tänava ääres me siin ühel päeval üles ärkame.
Naistest rääkides, nägin ühte jagatud teksti aastast 2015. Kus mustanahaline kolledzhi professor peeti tänaval kinni, sest vastas enam-vähem kirjeldusele mehest, kes olevat kusagil seal kandis ühe naise majja murdnud. Järgneb pikk lugu, kui halvasti ta end kogu olukorra juures tundis. Kuigi käitus viisakalt, ning politsei käitus vähemalt tema jutu järgi ka päris kenasti. Muidugi raputas see kogemus inimese läbi. Keda see ei raputaks. Mind kindlasti samamoodi. Lõpuks ütleb ta aga pahaselt, et kuidas võib küll nii olla, et VALGE naine tuleb, vaatab talle otsa ning võib ta "süüdi mõista". Ma pidin kogu jutu kaks korda läbi lugema. Ning mitte kusagil polnud kirjutatud, et tegemist oli valge naise majaga, kuhu sisse murti! Kuidas ta sai seda eeldada? Ja kui tegemist oleks olnud musta naisega, kas siis oleks temal rohkem õigust tulla vaadata kahtlusalune üle ning öelda oma arvamine. Kuidas me seda kutsume? Mina naisena olen igal juhul väga solvunud! Ma arvan, et kui nõutakse poliitkorrektsust, siis võiks ka oma sõnade järgi käia. Ning natuke rohkem vaadata, mida ja kuidas lugeja ette tuuakse 😉
Juba juunikuu... Mis tundub kuidagi nii lõpmatult arusaamatu, sest alles olime märtsis. Siis kui elu justkui seisma jäi. Ja hetkel ei paista ikka veel eredat valgust tunneli lõpus. Ontario pikendas kriisiolukorda juuni lõpuni. See tähendab, et riiklikul tasemel kontrollitakse, mis ja kuidas kõik toimib. Toronto hõikas ka välja, et varasem lootus kuu keskel vabamalt hingata on nüüd nädal hilisema peale lükatud. Samas on viimaks hambaarstid lahti. Kuigi see ei tähenda, et Kirke kohe-kohe tööle tagasi saab. Tööandja on küll juba ühendust võtnud, ning kinnitanud, et ta saab alustada lühendatud tundidega. Ta on ikkagi üks õnnelike seast, kellel töö olemas. Mis sest et veel mitte samal kujul nagu varem. Mari jätkab endiselt kodust, kuigi teab, et vähemalt kord nädalas peab hakkama kohal käima.
Mina töötan ikka nagu auruvedur. Vahel mõtlen sellele ajale, kui töö- ja koduaeg olid paremini paigas. Nüüd on tunne, et tööaeg on kogu aeg. Ma olen teadlikult end sundinud arvuti kodus kinni panema või kontorist tulles mitte seda avama, või vähemalt ma proovin. Ning nädalavahetustel püüan töö peale mitte mõelda. Mõni küsib, kas sellises olukorras ei peaks abijõudu leidma. Hea mõte, aga... kui me peame siis kedagi välja õpetama, tõstab see veelgi stressi ja röövib aega. Ja kui jõuame "normaalsesse" aega, siis on küsimus, kas meil on kõike seda abijõudu enam vaja... Lihtsalt tuleb raskem aeg üle elada. Õieti ma ei tohiks üldse kurta, sest seoses praeguse olukorraga viirusemaailmas on päris hea, kui aeg kiiremini jookseb. Ma mäletan, kuidas jaanuaris kujutasin end juba sama aasta jõuluaega. Sest teadsin, et tuleb kiire ja väljakutseterohke aasta. Nüüd muidugi on see kergendusest ohke periood järgmisesse kevadesse lükkunud.
Praegune olukord lõunanaabrite juures on ka jõudnud otsaga meie juurde. Väga kõnekas oli meie peaministri 21 sekundi pikkune vaikusehetk (hmmm... kas keegi võttis stopperiga aega), kui talt küsiti, mis ta arvab presidendi otsuse kohta sõjavägi kohale kutsuda meeleavaldusi laiali ajama. Mõned on väga kriitilised, kuidas ta küll võis, ta oleks pidanud ausalt välja ütlema, et naaberriigi juht on täielik jobu. Aga... loomulikult ei saa sa riigijuhina oma heanaaberlike suhete hoidmise nimel nii otsekohene olla (nagu Trump siiani olnud). Pead leidma õiged sõnad, kuidas seda teha. Pealegi on minu jaoks need 21 sekundit väga-väga kõnekad, sest polnud ilmselt ühtegi inimest, kes poleks aru saanud, mida ta hea meelega oleks öelnud! Me võisime kõik kaasa mõelda... Ma juba hõikasin välja, et meie peaminister hakkab mulle üha rohkem meeldima, ning pean järjekordselt seda kinnitama. Hiljutisel rahumeelsel meeleavaldusel Ottawas, ikka sama teema üle, kuidas rassism pole kadunud, laskus ta solidaarsusest ühele põlvele ning oli seal sama pikalt, kui hiljuti oma elu kaotanud mees pidi politsei põlve all lamama.
Ma tean, et olen südames uhke olnud, kui palju parem Kanadas olukord võrreldes USAga on. Lihtsalt siin puudub sama sügavalt juurdunud eelarvamus teisest rassist inimeste vastu. Kas kõik on ideaalne. Tuleb välja, et mitte. Samas paneb kulmu kergitama ühe kanadalasest mustanahalise hiljutine postitus, kus ta on väga tänulik, et ta ei sattunud elama USAsse, kuigi see oli olnud nii tema kui ka ta lähedaste unistuste maa. Ja siis... mõni päev hiljem ta justkui kahetseb, et ta nii avameelne oli, ning hakkab otsima vigu Kanadas. Nagu ütlesin, et neid on. Kindlasti on. Kuid ma olen väga õnnega koos, et minu lähedaste ringis ei tea ma ühtegi, kes oleks kunagi mingeid alavääristavaid kommentaare aafrika-ameeriklaste suunas teele saatnud (välja arvatud mõned vanemad eestlased, aga neid parandab ilmselt ainult haud). Ja ma oleks esimene, kes nende kaitseks välja astuks. Sest seda olen pidanud tegema geide vastu suunatud märkuste puhul. Millegipärast on gei-teema suurem punane lipp eriti mu tutvusringkonna meeste hulgas kui mingi rassiküsimus...
Sellepärast häirivad mind mingid suurejoonelised väljaastumised, mis püüavad näidata, kui suured anti-rassistid kõik on, või musta kasti postitused sotsiaalmeedias. Sest nende puhul on vahel tunne, et... ok... "tegin oma "heateo" ära, võin natuke uhkelt rinnale taguda ja nüüd elan elu edasi nagu vanasti". Ma tean, kui raske on inimeste arvamust muuta. Kui see otseselt inimest ennast ei puuduta. Nagu ühe neiu lugu sellest, kuidas ta oma ema proovis "koolitada", sest emal jätkus ainult negatiivset jagada mustanahaliste osas. Kuni ema nägi teleris oma poega demonstrantide hulgas, kus noormees sai kummikuuliga pihta. Järgmisel meeleavaldusel ütles ta tütrele, et peaks neile seal väljas vett viima. Nad on ehk janused.
Ma arvan, et võime kõik lõpmatuseni vaidlema jääda, kes on suurem anti-rassist. Aga meil pole vaja seda vaidlust. Sest vaidluse käigus muutub mustanahaline justkui selleks kõige suuremaks kannatajaks. Aga seal on nii palju teisi, kes vajavad samamoodi kaitset. Mõtlen, kas osades inimestes on tõesti sisemine kiusaja nii tugevalt sisse kodeeritud, mis paneb nõrgemat või endast teistsugust inimest maha tegema...
Kõige imelikumad on rünnakud nende suunas, kes ütlevad, et nad ei näe inimese värvi või rassi, nad näevad lihtsalt inimest. Nad näevad lihtsalt seda, kas ta on hea või halb, kas temaga on hea koos olla, kas temaga saab mõnusalt juttu ajada, kas ta võiks olla sinu sõber. Meie esimene kogemus Toomasega selles osas oli Rootsis põgenikelaagris 89-90. Seal oli rahvast üsna erinevatelt maadelt. Peame ütlema, et saime kõige paremini läbi iraanlastega ja Aafrikast tulnud mustanahalistega. Lähis-Idast pärit inimestest proovisime suure kaarega mööda minna. See pole muidugi mingi näitaja, et ühed olid paremad või halvemad sellepärast, et nad olid sellest või teisest rahvusest. Võib olla me lihtsalt sattusime nende kõige halvemate või paremate esindajate otsa (oma kogemusest on mul ju tagataskust võtta ühe rumeenlase viha kõigi eestlaste vastu, sest nad on kõige halvem rahvas terves maailmas... sest üks inimene võib mõjutada, mida me tervest rahvusest või riigist mõtleme). Olen ka Somaalia naistega võrdselt arutanud Kanada haridussüsteemi üle ning leidnud väga palju positiivseid paralleele, kuidas õppetöö Eestis või Somaalias käis. Kas ma vaatasin kuidagi halvemini nende peale. Ei, pigem olin rõõmsalt üllatunud, kui palju sarnasust meil oli, hoolimata sellest et pärit maailma erinevatest nurkadest.
Mul on ka eriliselt hea meel, et töö Invictuse sportlastega viis mind kokku ühe imelise naisega. Kes on kaunilt šokolaadikarva, mis täiesti kõrvaline ja mille toon välja, sest meil ju selline teema käsil. Me tegutsesime võrdne võrdsega (välja arvatud, et ta oli muidugi mu nn ülemus, aga meie eesmärk oli ühine, pakkuda võimalikult probleemidevaba võistlusi vigastatud sõduritele). Mul on lihtsalt lõpmatult hea meel, et ta arvas mind küllalt heaks enda kõrvale töötama. Kui ma tema juurde intervjuule läksin, ei tekitanud minus mingit üllatust tema päritolu. Ta oli lihtsalt üks noor naine, kellel oli kogemusi sarnaste võistlustega ja kellega meil tekkis väga hea klapp. See ongi see, mis ma mõtlen, kui ma ei näe inimese värvi, ja näen ainult inimest.
Teisalt... üks asi häirib mind kohe väga-väga. Siis kui teatud olukordades tõmmatakse välja rassismikaart, ükskõik kui palju siis nähtavalt värvilised ollakse. Mul on seda mitu korda juhtunud seoses minu tööga. Kui kohalik eestlaste pank kuulus rahvusel põhinevate ühispankade hulka (kus muust rahvusest liikmeid võis alla 3% olla). Ma võisin lõpmatuseni seletada ja vabandada, et ühispankade põhiseadustes on lihtsalt teatud reeglid. Et sinu nahavärv ei mängi mingit rolli, täpselt sama ütleme ka valgenahalistele, oluline on hoopis see, et oled eestlane, või kuidagi nendega seotud. Et meil on mitmeid mustanahalisi liikmeid, kelle ema või isa või vanavanemad on eestlased. See viimane "rahustas" neid vähemalt natukegi. Ja mõni küsis, kus ta saaks eestlastega tuttavaks 😉 Aga lihtsalt nii uskumatu, kui kergelt see kaart välja käidi, silmanurgas kuri säde. Nüüd meil enam seda piirangut pole, juba paarkümmend aastat, kuigi mõned ühispangad hoiavad ikka sellest kinni. See ei tähenda, et aasta tagasi üks tõmmu naisterahvas sama asjaga välja ei tulnud, kui ta ei saanud teenindust, mida ootas. Ning nõudis ülemusega rääkimist. Ma tegelesin siis temaga, mispeale ta teatas, et oh, kui hea, et mina vahele tulin, et olen väga kena ja abivalmis. Samas ütlen, et olin kena küll, kuid lõpuks ei võetud teda liikmeks, sest tema krediidiajalugu oli üsna punane. Ja kogu ta jutt, miks ta pidi mitukümmend kilomeetrit sõitma, et just meie pangas kontot avada, oli väga-väga imelik. Sulide jaoks oleme justkui "kerge saak", sest oleme nii väikesed. Ja nad loodavad, et me pole liiga ranged. Nii et hea näide... kuigi ma teadsin, et suure tõenäosusega see naine valetab, siis käitusin temaga nagu võrdsega. Sest sama teen ka kõigi teistega, ükskõik kust nad ka pärit on. Isegi kui nad venelased on 😉
Sest ausalt... rassism või viha teise rahvuse vastu saab ju alguse lasteaiast ehk kodust. Minu kodus ei olnud otseselt venelaste vastast propagandat, see tuli välja kuidagi vihjetena. Me ju jagasime korterit vene perega, kellega saime küll hästi läbi. Ma tean, et emal oli veel kaua aega mingi kontakt nendega. Muide mu vene keele oskus pärineb ju sealt. Ma läksin kooli ja oskasin vene keelt, mis avaldas väga suurt muljet meie vene keele õpetajatele, aga muutis meid pisut lohedeks, liiga kergelt tuli kõik 😊 Kuid kogu selle praeguse asja kõrval jäin mõtlema, et kuigi mul pole enam viha või vastumeelsust ühegi rahva suhtes, siis olukorras, kus kaks võrdselt head ja kena inimest vajaksid mu abi, ning ma saan ainult ühte aidata, siis valiks ükskõik kelle teise venelase asemel. See on siis minu rassism või ehk natsionalism... Mis on pärit lapsepõlvest ja mis süvenes selliste venelastest jobudega, kes näiteks võisid mõnes avalikus kohas räusata ja mõnitada eestlasi, kuidas me pole midagi väärt ja kuidas venelased tulid ja "päästsid" meid. Ma olen küllalt vana, et mäletada neid kordi. Esimest korda olin nooruke tüdruk bussis, kui üks vanaätt oma arvamust avaldas. Olin natuke ehmunud ja natuke segaduses...
Mis on aga lahenduseks, et riigis, mis orjapidamise abil maailmas nii olulise koha saavutas, sellised suhtumised muutuksid. Jah, me peame omavahel rääkima sellest. Loomulikult peaks palju rohkem ebaõiglust avalikult välja tooma. Aga tahaks ka näha, et kõik, üskkõik, mis rahvusest ka ollakse, suudaksid rohkem enda üle uhkust tunda. Selja sirgu ajada, nii nagu Rosa Parks kunagi. Ei saa lõpmatuseni nutma jääda, kui ebaõiglased kõik on nende vastu olnud. Nii nagu olen kuulnud siinsete eestlaste käest, kes on koolis ajalootunnis rääkinud, kuidas eestlased on aastasadu olnud orjad omal maal. Ning saanud kurja vastukaja mustanahalistelt klassikaaslastelt, et see ei saa tõsi olla, valge inimene ei või ori olla, ainult nemad on orjad, ja et parem mitte valetada selliste asjade kohta...
Kuidas me küll eestlastena suutsime oma keele alles hoida? Oma kultuuri? Isegi kui üks vene keisritest, kel Aleksandr nimeks, aga numbrit ei mäleta, ütles, et üle terve Venamaa peaksid tema korraldustel kõik emad oma lastele vene keeles unelaulu laulma hakkama, st toimus tugev venestamine. Mida me tegime teistmoodi? Isegi kui meid on võrreldud iirlastega, siis nemad ju räägivad inglise keeles ja õpivad oma keelt koolis eriainena. Mis on pannud meid eestlasi väljarändjatena oma lastele ja lastelastele ja lastelastelastele eesti keelt õpetama? Mis imelik "sisu" meis on? Kui keegi suudaks selle eraldada, siis annaks hea meelega tükikese kõigile nendele, kes tunnevad end alandatuna.
Ja saigi mu jutt otsa, kes jõudsid nii kaugele muidugi 😊 Järgmisel korral jälle koroonateemadel.
Sel nädalal jõudis suur suvi kohale. Tavaline niiske ja soe Toronto. Pean ütlema, et õnneks töötasin kodust. Eriti muidugi, kui kontoris olevat õhujahutaja otsad andnud. Nagu ikka, kui soojad ilmad peale talve saabuvad 🙄 Vana maja probleemid... Sooja ilmaga sai lõpuks ka tulpide õitsemisaeg otsa. Plaanitsen siin nad sügisel üles kaevata ning uuesti maha panna. Koos muude lillesibulatega. Et mul järgmisel aastal rohi lillede vahelt üles ei kasvaks ning et mul oleks pidevalt midagi õitsemas. Nüüd hõikasin mõtte välja. Vaatame, kas pean sõna 😉
Tänaseks on õnneks suvi jälle otsas. Võin isegi akna laiali lükata. Ma pole sellele akna lahti lükkamisele palju tähelepanu pööranud. Või õieti mõelnud, kui väga erinev see on võrreldes Euroopaga. Ma jälgin ühte noort kanadalast, kes on nüüdseks mõned aastad Saksamaal elanud. Üks asi, millest ta alguses aru ei saanud on sakslaste "lüften" ehk siis komme akent lahti teha, ning värske õhu üle rõõmu tunda. Ta on küll sellega nüüdseks harjunud ning avab ise ka aknaid. Kuid kui mõelda siinsete majade peale, siis ega sa ikka naljalt avatuid aknaid ei näe. Juba sellepärast, et paljud aknad käivad lahti üles-alla. Nagu meie majas kunagi. Nii et kui aken isegi pilukil, siis ega seda suurt ei näe. Õnneks on nüüd mul sellised, mille saan tõesti avali teha. Ainult... meil peab võre ees olema. Ja seda mitte ainult putukate pärast. Oravad ning halvemal juhul pesukarud või muud neljajalgsed võivad siis rõõmsalt meile külla tulla. Istun ju siin akna all, ning ühel päeval vaatasingi tõtt uudishimuliku oravaga.
Teine põhjus on muidugi see, et kui väljas on väga niiske ja soe, siis pigem proovid seda toast eemale hoida. Võib-olla on seal veel mingeid põhjuseid, nagu näiteks, et lihtsalt pole sellist kommet, aga ma ei tea. Samas ei saa ma aru nendest, kes pigem hoiavad konditsioneeri peal, kui võiks jahedama ilmaga akna lahti teha... Mulle muidugi meeldiks, kui aken kogu aeg vähemalt pilukil, isegi talvel. Mis sest et toas jahedaks läheb, see tähendab magamistoas. Minu meelest tuleb nii maailma kõige parem uni.
Toronto ja Ontario provints tulevad tasapisi koroonakriisist välja. Neil on see praegu mitmesse etappi jagatud. Oleme alles esimeses. Inimesi on natuke rohkem väljas. Vist. Ma olen sel nädalal ju rohkem kodus olnud. Aga loomad on kindlasti palju julgemad. Ühel päeval vaatasime päris tükk aega tõtt ühe väikese jänkuga maja ees. Sain isegi ettevaatlikult telefoni kotist kätte, et pilti teha. Ma pean ütlema, et päris armas on neid jänkukesi aias ringi hüppamas näha. Ja õnneks pole nad minu teada veel ühegi aiataime kallal maiustamas käinud 😊 Ja kui nad seda teevadki, siis ega me hetkel just midagi liiga väärtuslikku seal ei kasvata. Tomatitaimed said lõpuks maha. Viigipuu ootab ka mulda saamist. Loodame, et läheb ikka kasvama. Üldse kasvavad kõik asjad siin palju kiiremini kui Eestis. Tänu väga soojale suvele muidugi. Loomadest veel nii palju, et õnneks peale väiksemate neid eriti ei näe. Aga samas väikeses linnakeses Torontost põhjapool, kus muide Mari töötab, Markhamis, olevat musta karu ringi liikumas nähtud. Mis on pisut ohtlikum inimesele, ja tegelikult karule ka. Sest kui ta liiga julgeks läheb, siis halvemal juhul peab ta oma eluga hüvasti jätma.
Muid aiatöid sai ka tehtud. Või õieti Toomas ja Mari tegutsesid usinalt. Ma olen tavaliselt üsna külma kõhuga, aga kui ma nägin neid kahekesi meie kõrge mooruspuu otsas turnimas ja oksi maha võtmas, siis tekkis mul küll tunne, et milleks end nõnda ohtu panna. Aga nad ei kuulanud minu kamandamist. Ma siis tegin nende palvel mõne foto ning läksin lihtsalt ära. Mis silma alt, see meelest... vist oli midagi sarnast. Pealegi oleks minu näägutamine võinud pigem negatiivselt mõjuda, ning nad oleks tõesti alla sadanud. Ma loodan, et see on nüüd küll viimane kord, kui nad selle puu kallal tegutsevad. Kui naaber arvab, et see võtab liialt päikest ära, siis võivad nad ise sinna ronida ja teha, mis tahavad. Puu on seal olnud juba enne meie siia kolimist.
Toronto uudistest nii palju, et linnapea palub töötajatel ikka koju jääda. Kui vähegi võimalus. See tähendab siis, et nad töötaks kodust vähemalt suve lõpuni. Kõige rohkem ollakse mures, et kui inimesed jälle "massides" ühistranspordil, siis ei suudetaks seal neid üksteisest eemal hoida. Samuti palub ta võimalusel mitte 9-5 tööpäeva kasutada. Et kõik ei oleks samal ajal tööle ja koju minemas. Ontario on hetkel pikendanud kriisiolukorda 10.juunini. Mari just ütles, et nad hakkavad ilmselt kord nädalas peale seda oma tööl kohal käima. Ja muidugi mitte samal ajal. Kusagil nägin ka, et Kanada peaminister võiks jälle kaaluda tõsisemalt 4-päevast töönädalat. Mingi skeemi järgi oleks kõige parem, kui inimesed töötaks kahe nädala jooksul ainult 4 päeva kontoris, ülejäänud kodus. Et nõnda hoitakse ära viiruste jagamist üksteisele. Muidugi ei saa seda igal pool samamoodi teha, sest kas kõigil on koduse töö võimalus olemas; mis tähendaks vähendatud töötasu... Meie oleme natuke justkui selle skeemi peal, töötame 5 päeva kontoris. Kodus töötamisega seoses on üles tõstetud turvalisuse, privaatsuse küsimust. Kas sul on olemas kodukontor, mis on teistest eraldatud... Mina võin muidugi oma magamistoa ukse kinni panna. Kuigi pean ütlema, et keegi mind tavaliselt ei käi niikuinii segamas 🙂
Eelmise nädala fiasko ühes Toronto pargis, kus massiliselt koguneti ilusat ilma nautima, tõi nüüd kohale pargitöötajad, kes maalisid murule ringid. Kui sellest on kasu, siis tehakse sama teistes parkides... Inimesed on ikka nii inimlikud, midagi ei õpita... Toronto andis välja ka kaardi, kus on näha, kui palju on koroonajuhtumeid ja kus. Selle järgi on selge, et rajoonides, kus tihedamalt rahvast ja enamasti ka väiksema sissetulekuga töötajaid, on rohkem juhtumeid. Vaatasime, et me ei ole mitte just kõige paremas kohas. Aga... meie rajoonis on üks vanadekodu, kus enamus juhtumeid, ja ka surmasid. Üldse on vanadekodude olukord allapoole igasugust arvestust. Ma olen siin varem ka kirjutanud, et selliselt riigilt nagu Kanada ootaks justkui paremat vanurite eest hoolitsemist. Kahjuks pole see sugugi nii. Kui sul pole midagi kõrvale pandud või kui lapsed ei aita, siis on asi kurb... Kuna mitmetes asutustes olid suured probleemid haigustega toimetulekuga, siis saadeti sõjaväelased appi. Ning nad andsid välja üsna masendava raporti. Inimeste eest ei hoolitseta korralikult, ruumid ei ole sugugi puhtad (putukad, jah, tarakanid, hiired, rotid...) Samu arstiriistu kasutatakse ilma steriliseerimata jne.jne. Nagu olen mõne Eestis elava eestlasega arutanud... vanurite peale mõeldakse igal pool viimasena... Hetkel on Ontario valitsus osa vanadekodudest oma kontrolli alla võtnud.
Positiivsemast küljest on Ontario provints andnud rohelise tule telkimise võimalustele kaugetes metsades ja riigimaadel. Ja Toronto linnas peaks juurde tulema 40km rattateid. Arvestades, et me ei taha just rongi või bussi viiruse pärast ronida, siis see on väga teretulnud teade. Ja IKEA on lõpuks lahti. Nad olid ühed esimesed, kes uksed sulgesid. Mis on võrreldes Rootsiga hoopis teine lähenemine. Kahjuks ei saa ikka veel lihapalle sööma minna. Pean ütlema, et see on ainuke asi, millest ma tõesti puudust tundnud olen 😊
Ma siin vist juba jagasin, kuidas Torontos inimesi õpetatakse üksteisest kolme lagle kaugusele jääma, aga ka ühe jalgratta või kolme koera või kahe golfikepi või väljasirutatud käes oleva hokikepi või prügiharja kaugusele. Maailmast on silma jäänud ka võrdlusena alligaator, hirv ja põhjapõder, neli tantsivat pingviini, neli ronka, kaks lamavat väljasirutatud sabaga kassi, kalad (2 meetrine tuunikala, ja kolm suurt lõhet vist), kaheksa ümmargust saiapätsi ja nii edasi. Või natuke morbiidne: vali, kas kuus jalga eemal või kuus jalga sügaval. Igaüks võib valida, millest ta kõige paremini aru saab. Mul ei ole teleteenust, nii et ma ei näe eriti reklaame. Kuigi kujutan ette, et päris paljud rõhutavad sama asja. Ainuke, mis mul nüüd kõrva jäi, oli isegi raadio jutu- ja uudistesaadetesse jõudnud No Frills toidupoeketi reklaamlaul. Peaks nooremale põlvkonnale ju eriti meeldima. Ning loodetavasti ka meelde jääma 😉 Sest läinud nädalavahetus pahandas päris kõvasti provintsi riigiisasid, kui inimesed otsustasid massides lõpuks kohale saabunud sooja ilma nautima minna... Arutasime siin, et kus küll inimeste mõistus, ise ei tunneks end sugugi mugavalt pargis muruplatsil istudes. Samas saan natuke neist ju aru ka. Probleemiks oli üsna kesklinna lähedal asuv park, mille ümbruses elab palju korterimajade elanikke. Loomulikult tahavad nemadki natuke välja saada. Kuigi ma ei usu, et nad isegi oleks oodanud sellist rahvahulka. Kuulame parem siis seda laulu, mis paneb isegi kõige suuremad reklaamivastased reklaami vaatama.
Praegusel hetkel tundub, et see kodune töö ei lõppe veel niipea. Isegi kui ohjad natuke lõdvemaks lastakse. Suuresti muidugi sellepärast, et ära hoida viiruse laiemat levikut, kuid samas peavad tööandjad mõtlema ka selle peale, mis juhtuks, kui nende töötajad äkki haigestuvad... Muidugi oleneb palju töökohast. Kes veel endiselt tegutseb. Isegi kui miljonites on töökohti kadunud, siis suurem osa ju tegutseb edasi. Nii nagu mina üle nädala magamistoa akna alla seatud kodukontorist. Toomas napsas pildi, kui ma õhtupoole seal istusin. Kuna meil puuduvad kardinad, siis olen lihtsalt suvekübara pähe pannud. Muidu on täiesti võimatu midagi teha, kui päike otse silma paistab 😊 Olen kogu aeg akent lahti hoidnud, isegi kui siin vahepeal miinuskraadid valitsesid. Siis tõmban endale fliisteki ümber ja klõbistan aga klaviatuuril edasi. Tüdrukud imestavad, kuidas ma küll sellises keldrikülmas vastu pean. Aga mulle meeldib, kui on jahe. Meel on palju ärksam. Mul on ka kena vaade aeda ning linnusöögilauale või õieti pudelile, sest "päris" läks kevadel katki. Linnud ja oravad käivad vaheldumisi sealt notti võtmas (mul on võre akna ees, piltide kvaliteet kannatab).
Nii et nädal kodus ja nädal kontoris näeb minu töögraafik ette. Siiani olen saanud autoga minna. Kuigi reedel otsustasin metroo kasuks. Olin esialgu vagunis ainult ühe teise reisijaga. Mõlemal riidest maskid ees, nagu pidevalt ühistranspordi puhul soovitatakse. Kõige rohkem oli meid vist viis inimest vagunis. Ma pean ütlema, et ma ei osanud arvata, kui palju ma igatsesin metrooga sõitmist. Autoga minnes oled justkui terve päeva "kiirteel". Kiiresti tööle, seal kaob aeg justkui märkamatult ja siis jälle kärmelt koju. Hingetõmbehetkegi pole. Jalutuskäigud enne ja peale tööd on aga kuidagi mõnusalt maandavad. Ning raamatulugemine on palju parem, kui et silmad sõiduteel ees ja taga kogu aeg peavad olema. Autoga ei tea ka kunagi ette, kuidas läheb. Isegi kui praegu teed väga tühjad. Aga... kui sul äkki on kaks rida kolmest kinni, siis tähendas see mulle selle nädala teisipäeval pooleteise tunni pikkust kojuminekut. Siis kirusin end maapõhja, et ei võinud metrooga minna😐 Ühistransport on aga tõsises hädas ning ähvardab, et peab poole väiksema võimsusega tööle hakkama. Kui ma tahan (või pean) metrooga minema, siis see mind sugugi ei rõõmusta... Eesti Majja jõuan tavaliselt juba 8 ajal hommikul, kuigi teeme alles 10 pangauksed lahti. Aga see annab mulle natuke aega oma asju rahulikult teha. Pangas käib päevas 4 kuni 14 inimest, nii palju oleme lugenud neid kokku. Enamasti siiski kusagil seal vahepeal. Samas telefonikõnesid ja emaile ja muid päringuid on kusagil 30 kuni 50. See on põhjuseks, miks kõik kõned lähevad nüüd automaatselt vastamismasina peale. Keegi, kes kodus töötab, kuulab neid ja reageerib vastavalt vajadusele. Mõni küll pahandab, et see pole üldse hea, et peaksime kohe telefonitoru haarama, nagu alati oleme teinud. Ilmselge on, et siis me ei saakski midagi muud teha. Ja ka mina peaks olema üks vastajatest, sest kaua ma ikka seda helinat kuulata jõuan. Peab ka arvestama, et nii paljude kõnede peale läheksid ilmselt pooled ikka vastamismasinale... Õnneks on enamus meie liikmetest siiski väga mõistavad. Pigem oleme saanud lõpmatult kiidusõnu, kui kiiresti me nende sõnumite peale reageerime.
Loomulikult on ka meie teenindajad pleksiklaasi taga. Nüüd vaatame, kas saame üksteise vahele ka paremad kaitsed. Hetkel kanname maski, kui oma laua tagant tõuseme. Või vähemalt osad teevad seda, kuigi peaksime kõik... Ma ei tea, kuidas meie niis suure ettevaatlikkuse peale vaadatakse, sest mitmel pool on asjad ju "lahti" läinud. Justkui oleks viirus maailma pealt minema pühitud. Ontarios ju ka natuke usuti, et nüüd on parem, aga kõverjooned näitavad pigem vastupidist. Üks on igal juhul kindel. Ontario koolid on selle õppeaasta lõpuni kinni. Ning muud suuremad üritused tühistatud. Ma isegi kuulsin raadiost, et tõenäoliselt lükatakse isegi Oscarite gaala edasi... Kui juba nii kaugele mõeldakse, siis pole väljavaade tuleviku osas sugugi roosiline.
Ja ega need asjad paremuse poole ei lähegi, kui inimesed jälle ninapidi koos on. Nagu see nädalavahetus, kui ilm päikseline ning soe. Nii mõnigi park siin Torontos oli paksult rahvast täis... lihtsalt uskumatu... pealegi pole ikka veel muudetud nõuet, et üle 10 inimese ei tohiks koguneda. Kui nii edasi, siis jääb seegi korraldus pikemalt pidama. Toronto Ülikool teatas nüüd, et sügisest jätkub töö osaliselt läbi neti. Mitmed noored, kes peaksid oma õpinguid jätkama, on kõhkleval seisukohal. Kas võtta pigem aasta vabaks ja alles siis õppima asuda. Ei teagi, mis see kõige õigem otsus oleks. Väga võimalik, et selline õppetöö saabki normiks, ning aasta pärast pole suurt vahet, millal täpselt kooli lähed...
Ja kas näomaskid saavad ka osaks meie elust... Nüüd, mil tasapisi avatakse poode, rangete reeglitega, kui mitu poes võib ostelda ja kas maskita või maskiga (mõned lausa jagavad neid poeuksel), siis on neid, kes on selliste ettekirjutiste vastu väga kurjad. Ning keelduvad näiteks maski kandmast. Mis tähendas, et valitsus teatas kurjalt, kuidas igal poeomanikul on õigus maskita tegelased ukse taha jätta. Netis levis kulutulena ühe Costco poejuhataja vastuseis ostlejaga, kes peale sisenemist maski ära võttis. Külastaja oli siis kuulutanud, et tal on kolm tuhat (vist) sotsiaalmeedia jälgijat, ja et kauplus teeb endale halba reklaami praegu. Juhataja vilistas kogu asja peale ning võttis talt käru ära ning palus lahkuda, sest ütles, et talle on tema töötajate turvalisus kõige tähtsam. Kõige naljakam on muidugi see väide, mida absoluutselt kõik vastalised esimesena välja käivad: kas me ei olegi vabal demokraatlikul maal! Jah, oleme küll vabal maal, aga poed on siiski eraomand, ning eraomanikul on õigus ükskõik milliseid reegleid kehtestada. Nii et parem mitte vaielda ja teha nii nagu palutakse. Karantiini ja piirangute vastased protestid on ka kangekaelselt jätkunud. Mõned nõudmised ei pane enam pead ka vangutama, sest mida ikka teha, kui natukesest mõtlemisest vajaka jääb. Ilmselge näide selles osas on, et vähemalt üks tarkpea käis mingit skulptuuri lakkumas... Mida ta täpselt sellega nüüd tõestada tahtis... Järgmine nädal on mu "kodunädal". Eks ma siis imetle töö vahel linde ja oravaid akna taga ning nüüdseks juba närtsima hakkavaid tulpe... Ja kui võimalus, siis ehk istun ka aeda. Laupäeva hommik oli eriliselt mõnus eestilik suveilm. Mitte liiga palav. Logelesin lamamistoolil ja lugesin Eesti ajakirju, ning kujutasin ette, et olengi Eestis 😃
Nõnda ütles sakslasest filosoof Hegel nii umbes paar sajandit tagasi. Ja olles ise natuke omal käel ajaloohuviline, võin tõesti vaid kaasa noogutada. Mitte et see tähendaks, et ma oskaksin kõigist vigadest ise palju paremini õppida 😉 Aga vähemalt riigimehed võiks natuke mõelda, sest selleks me nad sinna ette valisimegi. Neil on aga nii suur press taga, et saaks majanduse jälle käima tõmmata... Eestis lõpetatakse kriisiolukord järgmisest nädalast, ning praegu on selline tunne, et inimestel on jäänud mulje, nüüd saame kõike vanaviisi jätkata. Kanadas kuidagi manitsetakse rohkem, et ei tohiks nii kergelt vanade "kommete" juurde pöörduda. Et isegi, kui meil ka järgmisest nädalast ohje natuke lõdvemaks lastakse, siis kutsutakse võimalusel siiski nii palju kodudesse jääma ning kodust töötama kui ainult võimalik. Kõik muidugi oleneb, kuidas see kuri viirus otsustab käituma hakata. Ja mis meie ise teeme. Piisab ainult pilguheitmisest 100 aasta taha, et natuke tõsisemalt seda praegust olukorda seirata. Mis juhtus, kui esimene laine surmavat grippi oli üle käinud ning samasuguse pressi all olevad riigijuhid asjad vabaks lasid ja inimesed tänavatele ning tööle tagasi lubasid... Palun väga, allpool on siis tulemus mustvalgelt välja joonistatud. Takkajärgi on lihtne statistika tulemused lahti lüüa ning uurida Ameerika ja Euroopa linnade kõverjooni. Hirmutav on see, et kui muster saab sama olema, siis on kõige raskem veel ees. Nagu paljud teadjad on selgelt välja öelnud, et teine laine tuleb. Kui hull ja millal... on nüüd ainult meie käitumises kinni. Võib lugeda ka seda artiklit Kanada uudistekanalilt. Napsasin sealt ka pealkirja...
Ega muudest uudistest palju lugeda pole kui ainult koroonast. Mitmed tööandjad on juba öelnud, et suure tõenäosusega jätkub ettevaatlik lähenemine vähemalt selle aasta lõpuni. Arutatakse, kui palju ikkagi kontorisse saaks lubada ja kuidas tagada, et nad ninapidi koos ei oleks. Kõik suuremad üritused, festivalid, kontserdid jne on Torontos tühistatud vähemalt augusti lõpuni. Mitmed on juba aastakümneid järjest toimunud, ja nüüd äkki... ei midagi... Augusti viimastel nädalatel korraldatav suur Kanada Rahvusnäitus ehk "laat" (CNE, ma teen siin vabatõlget), mis juba aastal 1879 esimest korda rahva kokku tõi, jääb ära. Üritus, mida külastab üle 1,5 miljoni inimese, on muidugi tööandjaks paljudele, aga ka suur sissetuleku allikas... Nii mõnegi torontolase jaoks pole suvi suvi ilma selle ürituseta... Nii et väga suur hoop linnale.
Osavamad korraldavad nüüd ka autos istuva publikuga kontserte ja etendusi. Nagu Eestis lauluväljakul. Toronto loomaaed on "uksed avanud", aga ainult nendele, kes autos kohale tulevad. Juuni keskel avatavat Vincent van Gogh näitust saab ka ainult autost imetleda. Suvised linnalaagrid lastele on tühistatud. HotDocs, väga populaarne kevadine Toronto filmifestival on kolinud Interneti lehekülgedele. Sügisese Toronto filmifestivaliga juhtub ilmset samamoodi. Ülikoolid kaaluvad, kas sügisel täielikult ainult interneti teel loenguid pakkuda või teha seda osaliselt. Mõned on juba öelnud, et valikuks on esimene variant. Olen ka aru saanud, et nii mõnigi õppejõud on päris rahul sellise korraldusega. Huvitav oleks teada, kui suur protsent 😉 Toronto raamatukogud alustavad võimalusega tellitud raamatutele järgi minna. Nagu mitmed poed praegu teevad ostude kättesaamiseks. Samas pean jälle kiitma siinse digiraamatukogu võimalusi, nii e-raamatute kui audioraamatute osas. Ma ütleks siit oma mätta otsast, et see on maailma parim (ega mul küll palju enamaga võrrelda pole kui ainult Eesti omaga) 😊 Ja mitmed tänavad on nüüd suletud autoliikluseks. Et inimesed saaks näiteks ratastega välja minna. Kusagilt jäi silma artikkel, et praegu on õige aeg rattateede pooldajatel omapoolne väike "rünnak" teha. Ehk saaks just praegu rohkem teid luua.
Ilm on meil ka viimase 10 päeva jooksul suutnud väga üllatada. Enne eelmist nädalavahetust kiskus juba üsna kevadiseks. Isegi magnooliad lõid õisi lahti. Ning siis äkki purustati Torontos 81-aasta vanune külmarekord (-3C) ja lund hakkas ka sadama - siis kui Mari otsustas meil siin talvekumme vahetada). Magnooliaõied, mis liialt kiirustanud, tõmbusid pruuniks. Mõned tulbid lasid õied norgu. Tõstsin ka kiiruga oma hibiskusepõõsa tuppa tagasi. Sel nädalavahetusel oli aga jälle peaaegu et suviselt soe. Ning nüüd ootame siin suurt vihmasadu ning temperatuur on jälle langenud. Kirjumirju on meil see ilm Torontos. Kirjumirjud või õieti vikerkaarevärvilised on aga mõned puud ja postid tänavatel. Inimesed on mähkinud linte, kus aga saavad, med-töötajate ja esiliini töötajatele toetuse näitamiseks. Väikese toetuse eest võib igaüks sellised lindid endale muretseda. Toetus läheb toidupankadele. Sattusin ka ühe lühikese video peale, mille üks noor torontolane on kokku pannud. Kuidas inimkond on osanud oma käitumisega surmaotsuse enda peale panna. Tõenäoliselt (loodetavasti?!) see ei juhtu. Aga hea korraks mõelda, kui... Natuke rõõmsamas toonis on aga Bieberite lühivideod oma kodust Cambridgest, Ontarios (meie Sushi on ka muide sellest linnast pärit, umbes 1,5 tundi Torontost lääne pool). Neile, kes Justin Bieberi fännid muidugi 😉 Samas vaatasin neid natuke, ja pean ütlema, et polegi nii halb. Ütleks, et parem, kui mõni suunamudija, kelle videote peale olen vahel sattunud. Nad on nii noored, aga kuidagi väga armsad ja kenad teineteise vastu. Ja viimaks link, kuidas meie provintsi juht (premier) Dough Ford oma ema kirsikoogi retsepti järgi koogi valmis teeb. Nii nagu mõned teisedki, siis ma pean tõdema, et kogu selle kriisi jooksul on ta üles näidanud väga asjalikku tegutsemist. Isegi, kui ta natuke reegleid rikkus ja oma tütred emadepäeval külla kutsus. Näitab, et ta on ka lõpuks inimene. Võib ka öelda... ära tee mu tegude järgi, tee mu sõnade järgi, vist käis nii 😜
Teine põhjus on muidugi see, et kui väljas on väga niiske ja soe, siis pigem proovid seda toast eemale hoida. Võib-olla on seal veel mingeid põhjuseid, nagu näiteks, et lihtsalt pole sellist kommet, aga ma ei tea. Samas ei saa ma aru nendest, kes pigem hoiavad konditsioneeri peal, kui võiks jahedama ilmaga akna lahti teha... Mulle muidugi meeldiks, kui aken kogu aeg vähemalt pilukil, isegi talvel. Mis sest et toas jahedaks läheb, see tähendab magamistoas. Minu meelest tuleb nii maailma kõige parem uni.
Toronto ja Ontario provints tulevad tasapisi koroonakriisist välja. 
