Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost

Nõnda ütles sakslasest filosoof Hegel nii umbes paar sajandit tagasi. Ja olles ise natuke omal käel ajaloohuviline, võin tõesti vaid kaasa noogutada. Mitte et see tähendaks, et ma oskaksin kõigist vigadest ise palju paremini õppida 😉 Aga vähemalt riigimehed võiks natuke mõelda, sest selleks me nad sinna ette valisimegi. Neil on aga nii suur press taga, et saaks majanduse jälle käima tõmmata... Eestis lõpetatakse kriisiolukord järgmisest nädalast, ning praegu on selline tunne, et inimestel on jäänud mulje, nüüd saame kõike vanaviisi jätkata. Kanadas kuidagi manitsetakse rohkem, et ei tohiks nii kergelt vanade "kommete" juurde pöörduda. Et isegi, kui meil ka järgmisest nädalast ohje natuke lõdvemaks lastakse, siis kutsutakse võimalusel siiski nii palju kodudesse jääma ning kodust töötama kui ainult võimalik. Kõik muidugi oleneb, kuidas see kuri viirus otsustab käituma hakata. Ja mis meie ise teeme.

Piisab ainult pilguheitmisest 100 aasta taha, et natuke tõsisemalt seda praegust olukorda seirata. Mis juhtus, kui esimene laine surmavat grippi oli üle käinud ning samasuguse pressi all olevad riigijuhid asjad vabaks lasid ja inimesed tänavatele ning tööle tagasi lubasid... Palun väga, allpool on siis tulemus mustvalgelt välja joonistatud. Takkajärgi on lihtne statistika tulemused lahti lüüa ning uurida Ameerika ja Euroopa linnade kõverjooni. Hirmutav on see, et kui muster saab sama olema, siis on kõige raskem veel ees. Nagu paljud teadjad on selgelt välja öelnud, et teine laine tuleb. Kui hull ja millal... on nüüd ainult meie käitumises kinni. Võib lugeda ka seda artiklit Kanada uudistekanalilt. Napsasin sealt ka pealkirja...

Ega muudest uudistest palju lugeda pole kui ainult koroonast. Mitmed tööandjad on juba öelnud, et suure tõenäosusega jätkub ettevaatlik lähenemine vähemalt selle aasta lõpuni. Arutatakse, kui palju ikkagi kontorisse saaks lubada ja kuidas tagada, et nad ninapidi koos ei oleks. Kõik suuremad üritused, festivalid, kontserdid jne on Torontos tühistatud vähemalt augusti lõpuni. Mitmed on juba aastakümneid järjest toimunud, ja nüüd äkki... ei midagi... Augusti viimastel nädalatel korraldatav suur Kanada Rahvusnäitus ehk "laat" (CNE, ma teen siin vabatõlget), mis juba aastal 1879 esimest korda rahva kokku tõi, jääb ära. Üritus, mida külastab üle 1,5 miljoni inimese, on muidugi tööandjaks paljudele, aga ka suur sissetuleku allikas... Nii mõnegi  torontolase jaoks pole suvi suvi ilma selle ürituseta... Nii et väga suur hoop linnale.

Osavamad korraldavad nüüd ka autos istuva publikuga kontserte ja etendusi. Nagu Eestis lauluväljakul. Toronto loomaaed on "uksed avanud", aga ainult nendele, kes autos kohale tulevad. Juuni keskel avatavat Vincent van Gogh näitust saab ka ainult autost imetleda. Suvised linnalaagrid lastele on tühistatud. HotDocs, väga populaarne kevadine Toronto filmifestival on kolinud Interneti lehekülgedele. Sügisese Toronto filmifestivaliga juhtub ilmset samamoodi. Ülikoolid kaaluvad, kas sügisel täielikult ainult interneti teel loenguid pakkuda või teha seda osaliselt. Mõned on juba öelnud, et valikuks on esimene variant. Olen ka aru saanud, et nii mõnigi õppejõud on päris rahul sellise korraldusega. Huvitav oleks teada, kui suur protsent 😉 Toronto raamatukogud alustavad võimalusega tellitud raamatutele järgi minna. Nagu mitmed poed praegu teevad ostude kättesaamiseks. Samas pean jälle kiitma siinse digiraamatukogu võimalusi, nii e-raamatute kui audioraamatute osas. Ma ütleks siit oma mätta otsast, et see on maailma parim (ega mul küll palju enamaga võrrelda pole kui ainult Eesti omaga) 😊 Ja mitmed tänavad on nüüd suletud autoliikluseks. Et inimesed saaks näiteks ratastega välja minna. Kusagilt jäi silma artikkel, et praegu on õige aeg rattateede pooldajatel omapoolne väike "rünnak" teha. Ehk saaks just praegu rohkem teid luua.

Ilm on meil ka viimase 10 päeva jooksul suutnud väga üllatada. Enne eelmist nädalavahetust kiskus juba üsna kevadiseks. Isegi magnooliad lõid õisi lahti. Ning siis äkki purustati Torontos 81-aasta vanune külmarekord (-3C) ja lund hakkas ka sadama - siis kui Mari otsustas meil siin talvekumme vahetada). Magnooliaõied, mis liialt kiirustanud, tõmbusid pruuniks. Mõned tulbid lasid õied norgu. Tõstsin ka kiiruga oma hibiskusepõõsa tuppa tagasi. Sel nädalavahetusel oli aga jälle peaaegu et suviselt soe. Ning nüüd ootame siin suurt vihmasadu ning temperatuur on jälle langenud. Kirjumirju on meil see ilm Torontos.

Kirjumirjud või õieti vikerkaarevärvilised on aga mõned puud ja postid tänavatel. Inimesed on mähkinud linte, kus aga saavad, med-töötajate ja esiliini töötajatele toetuse näitamiseks. Väikese toetuse eest võib igaüks sellised lindid endale muretseda. Toetus läheb toidupankadele. Sattusin ka ühe lühikese video peale, mille üks noor torontolane on kokku pannud. Kuidas inimkond on osanud oma käitumisega surmaotsuse enda peale panna. Tõenäoliselt (loodetavasti?!) see ei juhtu. Aga hea korraks mõelda, kui... Natuke rõõmsamas toonis on aga Bieberite lühivideod oma kodust Cambridgest, Ontarios (meie Sushi on ka muide sellest linnast pärit, umbes 1,5 tundi Torontost lääne pool). Neile, kes Justin Bieberi fännid muidugi 😉 Samas vaatasin neid natuke, ja pean ütlema, et polegi nii halb. Ütleks, et parem, kui mõni suunamudija, kelle videote peale olen vahel sattunud. Nad on nii noored, aga kuidagi väga armsad ja kenad teineteise vastu. Ja viimaks link, kuidas meie provintsi juht (premier) Dough Ford oma ema kirsikoogi retsepti järgi koogi valmis teeb. Nii nagu mõned teisedki, siis ma pean tõdema, et kogu selle kriisi jooksul on ta üles näidanud väga asjalikku tegutsemist. Isegi, kui ta natuke reegleid rikkus ja oma tütred emadepäeval külla kutsus. Näitab, et ta on ka lõpuks inimene. Võib ka öelda... ära tee mu tegude järgi, tee mu sõnade järgi, vist käis nii 😜