8 nädalat...

Ma pean ütlema, et see aeg on läinud palju kiiremini, kui mis ma oleks osanud oodata. Kõik päevad jooksevad üksteise otsa. Naljakas on ka see, et ma ei vaata enam ilmateadet. Lihtsalt märkan näiteks, et oh, lund sajab... seda siis laupäeval 🙂 Sest üle nädala olen muidugi kodus, ja teisel sõidan autoga tööle. Ikka on veel teed üsna lahti. Kuigi olen ka ühe korra ummikusse sattunud. Mis natuke pahandas mind. Kuid samal ajal meenutas, miks ma eelistan metrood. Õnneks oli see ainult juhus, sest üks ridadest oli kinni. Samas on ikka natuke rohkem liikumist, sest osa töid on nüüd jälle lahti, osa ehitustest ja aiatööde tegijad võivad samuti tegutseda. Teed on mõnede jaoks samas nii tühjad, et mingid tegelased otsustasid kesklinna läbiva maantee peale ruladega minna. Video ilmus muuhulgas sellel Instagrami kontol. Ma ei tea, mis inimestel mõnikord pähe tuleb... Ühistranspordist rääkides, siis nad on ikka korralikult hädas. Praegu on plaanis pikendada väljasõitude aegu, nii et ei ole siin midagi kiiret kohale jõudmist.

Järgmisest nädalast on Ontario pargid lahti nendele, kes ainult päevaks sinna lähevad, ning osa poode ka, või peaaegu (kriisiolukord Ontarios on pikendatud 19.maini). Need kauplused, mille uksed avanevad tänavatele, võivad ostud inimestele ukse juures kätte tuua kokkulepitud ajal. Ise olen paar korda kasutanud võimalust, et tellin ja sõidan kohale. Ning siis tuuakse ostetu autosse. Alumine pilt on kaubanduskeskuse parklast. Kui keegi tahaks autosõitu harjutada, siis praegune aeg on kõige sobilikum...

Veel pole üleüldist nõuet, et poodi oleks vaja maskiga minna. Ainult mõned üksikud kauplused ei lase näokatteta sisse. Nagu ma ütlesin, viisakusest teiste vastu olen nõus seda tegema. Ning lõpuks mingi kaitse ikkagi ju on. Nägin ühte videot, kus demonstreeriti aevastuse levikut maskiga ja maskita. No ikka aitab ju. Peaasi, et maski pärast mikrolaineahju ei panda. Tuleb välja, et mõni tarkpea on sellise "võimaluse" avastanud. Huvitav on ka näha, kuidas inimesed "kohanevad" ning leiavad uusi võimalusi teenimiseks. St need kellel ärivaist sees on. Alates maskide müümisest muidugi. Aga osavamad astuvad sammu edasi. Nagu näiteks see vaibatootja, kes loob vaipu, mis aitavad inimestel aru saada, kui kaugel üksteisest seista.

Kuigi surve on suur, et majandus jälle käima läheks, siis loodetud Covid-19 numbrid pole Ontarios nii kiiresti vähenenud kui oodati. Raadiost kuulsin ühte intervjuud, kus öeldi, et järgmised kaks aastat pole lootustki "normaalse" elu peale. Ja siis ennustatakse veel suuremat lainet sügisel...

Aga kevad tuleb ikka omasoodu. Kirsid õitsevad veel. Klõpsasin selle pildi High Park kirsikaamerast ühel õhtul. Seekord polnud kedagi seal puu otsas kõõlumas näha, kuigi mõni tark on ka sellise asjaga hakkama saanud... Mõnel pool on kirsipuud aedade taha "lukku" pandud. Tahad ju uskuda, et inimestel on küllalt mõistust peas, aga... Õieti, ma arvan, et see olukord hakkab juba omamoodi "normaalseks" muutuma. Ja lihtsalt "unustatakse" ära, miks me teeme seda. Sest elu tahab elamist. Kodune töötegemine muutub juba nii mitmelegi tüütuks. Sest kodu ja töö vahe kaob ära. Nii mõnigi on öelnud, kuidas nad peaaegu et igatsevad pikka tööle ja koju sõitu. Vähemalt saad piiri maha tõmmata, kus lõppeb töö ja kus algab "vaba aeg". Minulegi ju meeldis jalutada peatus kaugemale, et tööst end välja lõigata. Nüüd avan silmad ja näen arvutit magamistoa akna all oleval laual. Ja ei, ma ei liiguta seda siit ära, sest see on kõige kenam koht istumiseks 😉

Küpsetamine läheb mul ka päris suure hooga. Aina paremaks lähen. Avastasin, et kui osa saiast kohe jahtunult viilutan ja sügavkülma panen, siis üles sulades maitseb peaaegu nagu värske. Siin minu viimane üllitis. Homme oleks vaja uus ilmselt küpsetada. Vähemalt nii palju pean kogu selle viiruse juures rõõmustama, et lõpuks proovisin seda sõtkumata taignast saia teha. Ja jätan natukeseks leivamasinad edasi tolmu koguma.

Jagasin ka leivajuuretist. Siin mul kenasti kõrvuti päris hästi kerkinud isendid. Tavaliselt olen võimalusel soovija enda juurde kutsunud ja siis kahekesi koos leivataigna kokku seganud. Sest ma leian, et kõige raskem oli vähemalt minu jaoks alguses aru saada, kui paks see tainas siis õieti peab olema. Praeguseks olen ka mingid mõõdud paika pannud. Kuidas ma muidu teisi õpetan. Loodan, et tuleb ikka välja ning mu kingitud juuretisepoju kasvab edukalt edasi. Aga kui ei tule, siis ma tean, et ükskõik milline see leib ka pole, siis maitseb ikka hästi.
Ülemised tulbid on meie maja eest. Vaatan neid ja rõõmustan, et viitsisin üks sügis vaeva näha ja kõik need tulbisibulad maha panna. Tahaks küll natuke seda ümber korraldada. Eks vaata, kui palju aega ja energiat mul on...