Jõulune käsitöölaat

Pühapäeval lõppes järjekordne One of a Kind käsitöölaat. Ostsin piletid juba augustis ära, kuigi eks ta ole pisut ettearvamatu, kas ikka lõpuks jõuan sinna. Samas hoian iga pileti pealt viis dollarit kokku, nii et tasub ikka ära. Läksime koos Mari ja ta poolakast sõbra Adiga. Kirke oli juba päev varem käinud. Tavaliselt kõnnime terve saali esimese hooga läbi, peatume, kui midagi huvitavat silma jääb ning haarama kaasa nimekaardid või reklaamlehed koos laua numbriga. Lõpuks istume pingile vaatama, kuhu tagasi tasuks minna. Selline hea mahajahutamise võimalus, et hetke mõjul midagi kaasa ei osta. 

Ainuke, kust ma midagi tavaliselt kohe ostan, on siinse kanada-eestlase tehtud riidest inglike (All Through the House). Kui meie sinna sattusime, olid ta mõlemad tütred müümas. Üks ütles kohe, et Kirke oli juba eile kohal olnud ning teatanud, et tulen ka läbi :-) Küsisin, kas nad võtaks ema käest äri üle, kuid nad naersid, et pigem vist mitte. Üks arvas, et äkki hoopis teeb seda tema väike tütar. Nii tore on tegelikult neid noori näha, kellega saan ikka veel eesti keeles rääkida. Parem oleks, sest nad mu endised õpilased Eesti koolist ;-)

Seekord võtsin kaasa taas kord ühe inglikese, isegi kui mul ta uuemaid ehteid nagu jõuluvanad, lumememmed, päkapikud rääkimata uuema üllitisena pärgasid kodus pole. Eks peab ajaga kaasas käima, sest isegi need, kes truilt tema lauda külastavad, ei jõua tervet oma maja ingleid täis tassida. Või neid kinkida. Ma olen kindel, et tal läheks suurepäraselt, kui näiteks Eestis nendega kaupleks. Kujutan ette, kuidas ta oleks lumisel Raekoja platsil jõululaadal müümas ja ostjad tema laua ümber tungleksid :-)

Laadal on veel üks eestlane (Gnomes by Mari), kes mõni aasta tagasi hakkas taas-kasutuse käigus vanadest kampsunitest päkapikke tegema. Tema laua ümber on ka alati ostjaid. Kuigi Raekoja platsil oleks vist temal rohkem konkurentsi päkapikkude osas. Riidest inglid on hoopis rohkem eripärasemad. Siiani pole veel kedagi samasuguseid näinud tegemas. 

Pean ütlema, et sel aastal tundus müüjaid ja laudu palju vähem olevat. Või olid mõned juba eelmistest aastatest tuttavad palju väiksema laua taga. Sama rääkis ka üks müüjatest, et neid on vähem. Millest on kahju. Keegi nimetas ka, et ta ei taha sinna enam minna, sest "kõik" on edasimüüjad. Tegelikult muidugi mitte kõik, aga eks neidki satu sinna. Kahju, kui käsitöölisi ja kunstnikke vähe. Aga kujutan ette, et laua hind võib olla palju kõrgem võrreldes varasemate aastatega, ning eks nii mõnedki on pidanud viimasel ajal püksirihma pingutama. Eriti veel käsitöölised.

Peale seda, kui olime kõik vahekäigud läbi kõndinud ja maitsnud igat sorti head ja paremat, mida proovimiseks pakuti, seadsime sammud tagasi. Enne ostsime siiski mõne moosipurgi ja maitseaineid kaasa. Proovisime ka teed, mis maitses imehästi, kuid otsustasime, et hind oli liiga krõbe. Jätsime meelde, millest see tehtud (lavendel, sidrunväändik, kummel, kaerakõrred), ning otsustasime ise oma segu kokku panna :-) Vaatasin juba, et kõike oleks Amazonist saada, aga ehk ootame uue suveni, kui osa asju oma aias kasvatame.

Mari sai endale varajase jõulukingi. Balanseerimislaua. Ütles mulle, et tahab tuleval suvel sõprade juurde Kaliforniasse minna ja seal surfamist proovida. Hakkab selle peal hajutama :-) Nii palju kui ma kõrvalt vaadanud olen, siis õnnestub tal see asi juba päris hästi. Kutsub mind ka proovima, aga ma olen siiski hetkel veel oma tervist kallimaks pidanud. Või õieti peaksin tossud jalga panema, et sellele astuda. Eriti algajana, sest muidu võib liiga libe olla ja mina põrandal ninali.

Endale (või õieti perele) ostsin piimakannu. Sellise, mille sisse saab panna piimakoti. Sest Kanadas müüakse osades kohtades (nagu Ontario) piima plastikkottides (läbipaistvad, sinised läbipaistvad või valged), mis ameeriklastele alati hirmsasti nalja teeb. Kui nad vaid teaks, et Eestis saab hapukoortki plastkotis :D 

Ma armastan savist tooteid. Kuigi seekord proovisin suure kaarega kõigest mööda kõndida, kus tegu keraamikaga. Sest ma olen juba liiga mitme savist tassi omanik. Ja mõne kausi oma ka. Aga kui need värvid silmanurgast silma jäid, siis ei saanud mind jõuväelgi riiuli juurest eemale. Peaaegu nagu Eesti lipu värvid ju. 

Küsimus tekkis ka kellegagi, et kann tundus talle liiga suur. Aga tegelikult ei ole. Sest tavaliselt ostame me siin piima nelja liitri kaupa. Ja kotte on kokku kolm. Nii et ühes pakis on kusagil 1.33l piima. Sellepärast ongi meil pisut kogukamat kannu vaja.

Laadal ei ole soovitatav pildistada, kuigi mõne pildi ma ikka napsasin. Meeldis metallist looduspildid, mis jällegi eestlase hinge paitasid. Kuid hinda vaadates otsustasime paidega piirduda ning edasi liikuda.

Mul on alati nii tore, kui saan sinna laadale. Kuigi veel toredam oleks, kui ühel päeval võiksin mõnel Eestis olla. Sel aastal jagas õde otse videopilti Eestist, kus hiidlased oma kraamiga ja esinemistega väljas. Hing kibeles kangesti ise sinna. Äkki järgmisel aastal, sest Kirkegi nimetas, et tahaks just talvel minna. Ma olen aastast 89 ainult suviti Eestis olnud (välja arvatud üks kord kevadel ja kaks korda natuke sügisel). 

Kas mul on nüüd kingitused kõigile olemas? Jah ja ei. Kuna Mari sai juba enda oma kätte, ning Kirkele oleme ka ostnud ühe lõuatõmbamise raua, mis ukse vahele käib, siis ma ei teagi, kas hakkan veel midagi muretsema. Üldse oleme viimastel aastatel rääkinud, et võiksime asjadevaesemalt oma jõulukinkidega hakkama saada. Ei ole veel päris sealmaal, aga liigume tasapisi sinnapoole ;-)

Lihtne köögiviljasupp

Jätkan oma seeriat koduvideotega toidutegemisest. Ma olen kindel, et nii mõnedki valmistavad kodust suppi just nõnda. Või peaaegu, sest iga perenaine paneb oma äranägemistjärgi neid asju sisse, mis just talle meeldivad. Või mis parasjagu kodus olemas on. Ma muidugi ei tea, kui paljud viitsivad kontidest ise supipuljongi keeta, aga vahel ju võib. Retsepti leiab Eesti Elu lehelt. Kuna ma hetkel kurguvalu ja köha küüsis, siis supp kõlbab mu ellu väga hästi. Kuigi nii põhjalikult seda ette ei võta. Sain mõned kukeseenesupi pakid Rootsi jõululaadalt (mis siiski sel aastal jäi toimumata, aga asju sai siiski tellida). Väga kukeseenemaitselised on need. Üldiselt pean ütlema, et supp on kindlasti üks lemmikumatest roogadest, mida söön. Isegi Mari arvab seda. Toomas sööb lihtsalt kõike, mis teen. Kuigi vahel torisedes :-) Mis on sinu lemmiksöök, jaga minuga, kui juhtud siia lehele :)

Kokkame lastega

Või peaaegu lastega. Seekord siiski ühe väikese tüdrukuga :-) Neid moosiküpsiseid oleme teinud juba siis, kui ta päris pisike oli. Nüüd kurtis, et peab need emme-issi eest ära peitma, sest koolist koju jõudes ei tarvitse enam ühtegi alles olla :D Taignaks võib kasutada põhimõtteliselt ükskõik millist liivatainast ja moosiks mõnda sellist, mis väga laiali ei valgu. Aga Eesti Elu lehel on kirjas täpne retsept. Ja siin video ka:

Raamatute teekonna lõpp

Õieti küll mitte päris prügipäev, lihtsalt üle nädala korjatakse majade juurest kord prügi ja kord kastitäis taaskasutusse mõeldud kraami (viimane on kõik ühes konteineris: paber, plastik, klaas, kilekotid, metall,pakendid, jne). Igal juhul jäi mulle juba päev varem silma ühe maja juures olevad sinised läbipaistvad kotid, millest kumasid läbi raamatud. Maja ise läks mõni nädal tagasi müüki, ning ongi nüüd uued omanikud saanud. Enne seda elas seal üle 50 aasta üks eesti pere. Sellepärast uurisin järgmisel päeval, kui kotid tee äärde olid tõstetud, kas näen mõnda eestikeelset raamatut ka. Peamiselt olid siiski paberkaantega inglisekeelne kraam. Ühes nägin Britannica entsüklopeedita. 

Tegelikult oli kuidagi kurb kõike vaadata. Kurb raamatutest ja kurb aja möödumisest. Tänapäeval pole raamatutel enam sama väärtust kui omal ajal. Isegi Mari, kes kindlasti kipub lugejana juba sinna vähemuse poole kuuluma omavanuste hulgas, eelistab pigem elektroonilist faili "päris" raamatu asemel (rääkimata minust). Ta loeb neid oma telefonis, kuigi kunagi ammu muretses lugeri. Ütleb, et nii on lihtsam. Kannad ainult ühte asja kaasas.

Aga nende siniste kottide juurde tagasi tulles, siis millegipärast polnud neid ära viidud. Nii et vanad või uued majaomanikud peavad midagi ette võtma. Täna hommikul oligi üks härra murelikult telefoni otsas. Kas tõesti oleks nii raske olnud neid viia kohta, kus nad müüki pannakse. Selliseid paiku siiski veel leidub ja leidub ka ostjaid. Kuigi mul on kuri kahtlus, et ühel heal päeval on nende päris lõpp siiski vanapaberi hulgas. Isegi mina, kes ma siin väga kriitiliselt oma lugemisvara hiljuti üle vaatasin, otsustasin mõnest raamatust just nõnda loobuda. Olid vanad kollaste lehtedega sõnaraamatud ja iganenud õigekeelsussõnaraamat. Eestikeelse kraamiga on siinmail pisut raskem midagi ette võtta. Kunagi sai neid siia kaasa tassitud ja nüüd pole küll tahtmist tagasi viia. Eriti kui lennuliinid iga kohvri eest hingehinda küsivad.

Pidzhaamapidu ja isadepäev

Meie majas polegi ammu ühtegi pidzhaamapidu peetud. Aga seekord olid siis külas kaks noort eestlasest sõpra, Kirke ja üks Aasia juurtega noormees (ainuke, kes eesti keelt ei mõistnud). Kõigil oli vaja kaasa võtta loomakostüümid ehk onesies. Isegi mina ja Toomas olime sunnitud selle selga panema :D Plaanis oli mängida D&D mängu, millest mina pidin osa võtma, aga lõpuks nad ei jõudnudki selleni. Mul on nimelt tekkinud mõte oma pisikese hoolealusega see mäng ette võtta. Mul puudub aga praktiline oskus ja arusaam. Umbes tean, kuid oleks hea ise järele proovida.

Ma ikka vahel imestan, kuidas me oleme suutnud nii hea kontakti hoida oma tütardega ja nende sõpradega. Kas me tõesti pole veel ikka päris täiskasvanuks saanud? Ema-isa rolli võtnud nii nagu ühiskonnas oodatakse :) Meil on ikka täielik segasummasuvila. Eks ma vahel olen ikka uurinud ka Marilt ja Kirkelt, et kas see on halb. Aga nad arvavad, et üldsegi mitte. Ja kuigi Toomas on mul läbi aastate vahel piuksatanud, et mis küll lastest võib saada ja äkki lähevad nad hukka, siis minu meelest on nad üsna hästi õnnestunud ;-)

Isadepäeva hommikul tõusin vara, et pannkooke küpsetada. Nii meie pere isale kui ka noortele. Peab muidugi meeles pidama, et Kanada ja USA ja paljud teised kohad tähistavad isadepäeva suvel. Eesti ja Skandinaavia riigid novembris. Suvel oli VEMUs üleval näitus isadest. Millalgi kevadel käis ringi palve saata pilte ja kirjutisi isadest-vanaisadest siin Kanadas. Ma siis saatsin mõne ka. Ma ei tea, kui palju neid saabus, kuid mingil hetkel sain teate, et näitus on valmis, aga mitte kõik ei mahtunud kahjuks näitusele. Millest on mul tegelikult kahju. Kui neid saadetud fotosid oli sadu ja sadu, siis saan aru, aga ma ei usu, et nii palju. Ma oleks ilmselt kokku pannud kollaazhid osadest ning huvitavamad eraldi trükkinud. Aga mina olen muidugi selline, kes tahab hästi paljudele head meelt valmistada ;-)

Siin lühike video väljapanekutest:

Õunakook kardemoniga

Minu kolmas video kokkamisest. Seekord valmistasin õunakooki rohke kardemoniga. Kindlasti ei sobi neile, kellele kardemon üldsegi ei maitse. Või selle vastu on allergia. Huvitav, kas mõnel võiks olla? Minule igal juhul maitseb. Kõik mu kringlid tulevad muide alati kardemoniga ;-)

Retsept on olemas Youtub video all siin või kanada-eestlaste lehes "Eesti Elu". Ma ei ole kade ja jagan seda ka seal. Mõni võib küsida, milleks taoliste asjadega vaeva näha. Aga ma olen vist liiga nostalgiline või ette nostalgitseja. Kunagi ehk on tütardel tore ema õpetusi vaatama minna ning nende järgi köögis toimetada. Proovin oma "põhivara" filmi peale võtta. Ning lisaks on ju tore mingi uue asjaga tegeleda. Ega ma ju vana veel pole :-P

Karate

Ei ole iidamast-aadamast enam karate teemat üles võtnud, kuigi kunagi oli see mul ju nii tavaline. Mõlemad lapsed tuli kuidagi trenni toimetada ning kui võistlused kaks korda aastas, siis ise ka kohal olla. Vahepeal on aga juhtunud nii, et Toomas on karatest ära jäänud, sest tema töövahetus algab päeval ning koju jõuab ta alles pool üksteist. Mitte kuidagi ei jõuaks ju õhtusesse trenni. Sellepärast ta jooksma hakkaski. Mis kokkuvõttes sobib talle ehk paremini, kuigi eks ta vahel õhka ka karate järele. 

Mari aga pole peale pandeemiat samuti karate trenni tagasi läinud, kuigi Kirke ikka kutsub. Ta on hoopis pühendunud boulderingule. On ka väljas kaljudel turnimas käinud, ning ära proovinud kinnitustega ronimise. Tema hea poolakast sõber Adi on kindlasti mõjutanud, miks Mari just selle alaga on tegelema hakanud.

Nii et Kirke on meil ainuke trui karatesõber, kes on väga tõsiselt seda asja võtma hakanud. Hiljuti sai edukalt oma neljanda musta vöö tasemeeksam läbitud (kus keegi vist oli päris korralikult kokku kukkunud). Mäletan, kui ma kunagi neid trenni hakkasin viima, siis mõni sensei võis uhkustada oma neljanada musta vööga (mitte et nad tegelikult oleks uhkustanud, aga kõlas küll väga uhkelt). Nüüd on Kirke ise nii kaugel. Ainult umbes 19 aastat võttis. Naljakas on muidugi kirjutada, et nii noor inimene nii kaua juba ühe alaga tegelenud.

Sel nädalavahetusel oli siis sügisturniir, kust Kirke tuli oma kategoorias koju kolme medaliga, kuld kõigilt aladelt: võistkonnakata, individuaalne kata ja kumite. Ma viisin Mari ja tüdrukute sõbranna sinna kohale, isegi Kaliforniast kodus käimas hiinlasest sõber tuli kohale. Ise ma ei jäänud sinna, sest nägin juba ära, et asi venib pikaks ja mul polnud kudumist kaasas (ma vanasti võtsin ikka selle ühes) :D Lisaks elan liiga tugevalt kaasa, kui oma laps võistleb. Muretsen, kuidas läheb ja hinges tunnen sügavat kurbust, kui neil ei lähe nii hästi, kui loodeti. Kuidagi kergem on pärast ülevaadet saada. Muidugi oli mul natuke kahju, et koju ära tulin, eriti veel, kui hiljem selgus, kui tubli Kirke oli ;-) Keegi ütles, et ta liigub sinna suure laua taha, kus kogenud kõrgema musta vööga tegelased hoolitsevad võistluste hea kordamineku eest.

Lühikest videot Kirkest võib vaadata Instagramis siin. Kirke jalalöögid on väga palju edasi arenenud :D 

Kui ma nüüd aga tagasi karate alguse juurde tulen, siis oli mu mõte just selline, kuidas see on ala, mida võiks kasvõi elu lõpuni harrastada (kui tervist on). Vähemalt Kirke puhul tundub see küll paika pidavat. Kuigi ega Marigi pole päriselt maha matnud mõtet tagasi minna, ja vist mitte Toomaski.

Kirjutaks veel samas dojos treenivast naisest. Ülemisel pildil on ta tagapool näha ja teisel paremal pool. Kira on Moskvast pärit. Kanadas oma venna ja ema-isaga juba aastaid tagasi. Saimegi temaga just karate kaudu tuttavaks ning vahel võtsime peale, et koos trenni või võistlustele minna. Ta abiellus karate kaudu leitud teise karatekaga (kes on ukrainlane) ja neil on nüüd kaks tütart. Päris pikalt oli ta karatest eemal, aga on nüüd tagasi. Koos lastega. Kellest vanem võistles esimest korda. Nii et täielik pereala :-) Eks minugi tüdurkud on ju kõrvuti isaga koos trenni teinud, mis sest et vanusevahe omajagu suur. Samas ei tarvitse karate sobida kõigile, sest nii mõnigi, kellele oleme seda ala tutvustanud, arvavad, et neile ei meeldi kumite - vabavõitluse osa. Katasid võiks teha küll. Aga kahjuks pole karate ainult võimlemine, vaid ka oma oskuste proovilepanek.

Halloween ja kõrvitsaparaad

Toomas siin juba kirjutas Halloweeni algupära kenasti lahti (ja meie peost ka). Mul polegi muud lisada, kui et pidu sai taas kord peetud. Traditsiooniliselt olime taas kord kodust ära, Mari ja Kirke sõbranna  sünnipäeva puhul ka. Nagu ikka. Arvutasime, kui kaua me seal käinud oleme. Ja kuigi võiks tõesti arvata, et olime lastega juba 28 aastat tagasi seal, siis esimene ühine jooksmine oli tõenäoliselt siiski 24 või 25 aastat tagasi. Kõrval kõige vanem pilt, mille leidsin. Paremal üleval Mari, all vasakul Kirke. Mari kõrval sünnipäevalaps (kellel küll paar päeva hiljem päris sünna on).

Ühte või teistpidi on ikkagi see väga pikk aeg igal aastal samal ajal kokku tulla. Võib olla, et keegi on meist siiski tulemata jätnud, aga mõni pere "esindaja" on kindlasti olemas olnud. Ja ma pean ikka ütlema, et mida aasta edasi seda rohkem hindan seda pidu. Just sellepärast, kui palju rõõmu ja põnevust see kõigile pakub. Või vähemalt neile, kes sellest õhtust hoolivad. Ma tean, eestlastel on olemas oma mardi- ja kadripäev, mis võiksid ju sama mõõtu olla. Kuid ei ole. Isegi siis kui me väikesed olime, ei käidud ju massiliselt uste taga koputamas. Olime ühed väga vähesed. Millest oli nii siis kui nüüd tegelikult kahju. Sest lahe oli muundunud minana ringi käia. 

Muidugi on paljud teised maad (kaasa arvatud Eesti), kus Halloweeni komme üsna võõras, kurjalt Ameerikamaa poole vaadanud, et jälle tungib midagi halba sealt peale. Aga ma ei oskagi öelda, kas peaks kuri olema või mitte. Alates sellest, et traditsioon ise pole üldse algselt ju sealt pärit, vaid immigrantidega uuele mandrile kaasa toodud (eriti 19.sajandil saabunud iirlaste ja shotlastega). Kusjuures kogu kombestik kujunes ühel hetkel üsna karmiks. Kui pererahvas midagi kaasa ei andnud, siis võis järgneda mõni "trikk", mis sind sugugi ei rõõmustanud. Olen lausa terve raamatu selle kombestiku kohta kunagi lugenud. Nii võis mõni ihnuskoi avastada munadega määritud ukse või akna, või äärmuslikel juhtudel näiteks oma vankri talli katuselt leida. Kuna asi hakkas väga käest ära minema, siis prooviti kogu asja rohkem tasandada. 

Kaasa arvutud "trick or treat" - "komm või pomm" hõikamine, et inimestele meelde tuletada, et parem ikka midagi pakkuda. Lõpuks kujuneski nii, et põhilisteks jooksjateks said lapsed (varasemate noorte täiskasvanute asemel), ning kogu asi muutus leebemaks. Kindlasti aitas kaasa nutikate kaupmeeste lähenemine. Rohkem reklaami ja meelitamist maiustusi ostma või kaunistusi muretsema. 

Sel aastal käisin lõpuks ja vaatasin ka üle, mida kujutab endast kõrvitsate paraad. Teadsin, et see toimub, kuid polnud kunagi kohale jõudnud. 2004.aastal Torontos Sorauren pargis peeti esimene selline (just sinna ma ka sammud seadsin). Inimesed toovad oma ilusti kaunistatud kõrvitsad koos küünaldega pargi teede äärde, ning kõik, kes aga soovivad, võivad käia ja imetleda teiste fantaasiat ja kunstioskusi. 

Tänaseks võib 1.novembri õhtul jalutada väga paljudes Toronto parkides ning saada osa päev peale Halloweeni justkui omamoodi kõrvitsapeost. Kõik kohale toodud kõrvitsad lähevad komposti või hoopis loomaaeda söödaks. Proovisin leida, kas mujal linnades ka midagi sarnast tehakse, ning paistab, et Kanadas on kindlasti teisi kohti veel. USA kohta aga ma ei leidnudki midagi. Muidugi on enne halloweeni igat sorti kõrvitsafestivale, kus siis saab ka endale kõrvitsaid muretseda, aga tundub, et pidu lõppeb 31.oktoobri õhtuga kohe ka ära. Mul võib ka mitte õigus olla, oleks huvitav teada, kas tõesti nad seda ei tee.

Minu lemmikuteks olid kindlasti need kaks kõrvitsat, kuigi tegelikult oli ju hulganisti neid, mis väga laheda lahenduse saanud. Alumisel on natuke halvasti aru saada, aga ämblikumaja sees on üks väike inimesekujuke ämbliku haardes.

Ning siia jutu lõpetuseks lühike video, vaadake kindlasti lõpuni, nagu armastatakse öelda ;-)

Sudokud ja ristsõnad

Käisin nädal tagasi Tartus (st ikka Torontos, aga Tartu College'is), kus kohal külalised Eestist. Üks on suur ristsõnade koostaja ja toredate lasteraamatute autor Tarmo Tuule (kes on ka Eesti lauamängu looja) ning teine sudoku maailmameister (õieti küll seekord hõbemedalimees) Tiit Vunk (kes vabal ajal siiski ametniku tavatööd teeb). 

Kui paljud meist on õieti mõelnud, kes täpselt koostab ristsõnu või kust tulevad sudokud. Tänapäeva noor võiks kohe öelda, et arvutid suudavad selle ära teha, ning loomulikult AI. Ning tõesti suudavadki, kuigi nagu spetsid nimetasid, siis saavat isegi sudoku puhul kohe aru, et inimese käsi pole seal mängus olnud. 

Kujutan ette, et ühendades ristsõnad lisaks eesti keelega ja meie kultuuriga, on arvuti koostatud tulemus üsna nadi. Nii et mõned töökohad on veel tõenäoliselt päris pikalt turvaliselt olemas. Kuigi... kui palju on neid vaja, on juba iseküsimus ;-)

Huvitav fakt veel. Kui Kanadas ja paljudes muudes maailmanurkades on kasutusel klassikalinee ristsõna, kus ruudustik ees ning küsimused all reas, siis Eestis eelistatakse juba ammu skandinaaviapäraseid lahendusi, kus küsimus on peidetud ruutude sisse. Kuigi sel puhul peab koostaja olema väga nutikas, et mõne sõnaga oodatud lahenduse jaoks vihje anda. Saime ka teada, et nii Soome kui Rootsi pidid vägikaigast vedama, kumb täpselt sedatüüpi ristsõnad välja mõtles.

Mina muidugi küsin hoopis, kust ristsõnad üldse alguse said :-) Tuleb välja, et millalgi 19.sajandil Inglismaal koostati neid üsna algelisel kujul. Esimene trükitud mõistatus ilmus aastal 1913 New York World väljaandes. Koostajaks 1890ndatel Ameerikasse läinud briti kodanik Arthur Wynne. Sealt edasi mõeldi 30ndatel välja lauamäng Scrabble. Üldse olevat päris raske leida antikvariaadist väljaantud ristsõnu. Samas napsasin pildi mõnest, mis meile vaatamiseks toodud ja mille lahendamine oli ammusel ajal pooleli jäänud. Eks enamasti lahendati ära, nii palju kui osati, ning sealt rändasid need tulehakatiseks.

Mina ise olen ristsõnu natuke ikka lahendanud, kuid põhiline aeg jäi ikka 80ndate lõppu. Kanadas pole ma nendega rinda pistnud, välja arvatud, kui Eestist mõne kaasa tõin. Nüüdki veetsin peaaegu terve eilse õhtu ristsõnadega, mis loengult kaasa sain. Päris tore oli oma peakest vaevata, kuigi mõnes asjas jään korralikult jänni, sest pole nii kodus kõigega, mis Eestis toimumas või toimunud.

Olen mitu aastat pea iga päev mänginud Wordscapes mängu telefonil, kus etteantud tähtedest on vaja sõnu moodustada. Alguses oli ikka päris raske, kuid ajaga lähed osavamaks. Tihtipeale märkan, et kui olen väsinud, siis ega nii kergesti ei taba võimalikke sõnu ära. Nad on mingeid ekstra vidinaid juurde lisanud, et meelitada rohkem mängima, ning raha ka kulutma :-) Kuna mulle samas mäng väga meeldis, siis käisin ühel hetkel raha ka välja, et reklaamid üles ei hüppaks. Õnneks pole see tellimisega seotud, nagu mitmed rakendused nüüd järjest välja tulevad.

Sudoku mäng on mul ka telefonis, kuid ainult mõned kuud. Mingi aeg mängisin, aga millegipärast tüdinesin. Kui Kirke ütles, et tema mängib, siis otsustasin ise ka tagasi selle juurde tulla. Arvestades, et kõige kiiremad lahendavad sudokut sekunditega, siis mul on pikk tee ees. Kiireim olen olnud oma kuue minutiga :-) Samas eks sõltu ka sellest, kuidas numbrid ette antud. Ma olen ikka alagja tasemel. Kui sudoku meister Eestist rääkis, kuidas ta enam ei "loe" numbreid, et vaadata, mis puudu on, vaid "näeb" kohe ära, siis pidin kaasa noogutama. Olen sama hakanud enda juures märkama. Üks-kaks, vahel kolm numbrit reast või kastist taban kiire peale vaatamisega. Nii et hoidke ette, tulevane maailmameister on seemne idanema pannud ;-)

Kringlid 2

Olen nüüd pisikest näppu pidi veetud kringlimaailma. Mitte et ma just sellest suurt äri ootan, aga kui küsitakse, siis olen palju paremini valmis taigent kerkima panema. Kuna ma tundmatutele kõnedele ei vasta, siis tegin kiiresti hoopis gmaili konto: eestikringel. Ma vist ei saa väga originaalusega kiidelda :D

Olen suutnud lõpuks enda jaoks välja kujundada retsepti, mille puhul tean, kuidas tainas käitub, ning tean umbes, kui kaua kõik aega võtab. Siiani ei olnud kunagi täielikult rahul, mis sest et tulemus maitses hea. Mu pere ei saanud kunagi aru, miks ma nii rahulolematu kogu aeg olin. Pagari moodi olen ka valmis varakult ärkama, et õigeks ajaks kõik valmis saaks. Õnneks ei ole ma seotud mingi 9-5 tööga. Nii et jõuan une tasa teha küll. Ja ei tasu veel retsepti küsida, las jääda hetkel "firma saladuseks" ;-)

Eile küpsetasin kaks kringlit Eestist külas olnud välisministri vastuvõtuks. Kindlasti ei ole minu kringlid väga traditsioonilist laadi, milles ainult rosinad ning mis minu meelest lihtsalt magusad saiad. Mina panen erinevaid täidiseid sisse ning palju kardemoni. Kuigi eks võiks ju safraniga ka teha, kuid kõik on maitse asi, ja siin lähtun täiesti enda maitsest :-) Samas kaneeli-pähklikringel on vast kõige rohkem kindla peale minek, kuigi pean tunnistama, et mulle meldib, kui sees on juustu-küüslaugusegu (vaata kõrval pilti, tegin pika saiana, sest nii oli lihtsam transportida, ning ümmarguse kringli kujul all). 

Juhtumisi sain tänu ühispankade päevale tavapärast kringlit (ühe lätlasest pagari toode), ning minu pere arvamine oli, et nad eelistavad loomulikult minu oma. Ega mis neil üle jäigi öelda, sest äkki ma muidu kodus enam ei küpsetagi. Ning nii Toomas kui Mari on väga maiad selles osas. Hetkel on nad lausa väga ära hellitatud, sest olen kodus oma retsepti trimmimisega päris mitu tükki valmis vorpinud.

Omamoodi hea tunne on see taignaga jändamine, seda sõtkuda (kuigi alguses kasutan ikka masinat) ja tunda, kuidas ta minuga justkui kaasa elab. Tabada hetke, mil tead, et jahu pole rohkem vaja lisada. Muidu on tulemuseks üks raske ja tihke käkk. Koogi küpsetamine on hoopis midagi muud. Kui oled kõik ained õigetes kogustes ja õiges järjekorras kokku seganud, siis palju enam viltu ei saa minna. Pärmitaignaga on omamoodi kergem, aga samas võib tulemus ettearvamtu olla. Eriti kui näiteks pärm sinuga koostööd ei taha teha. 

Siinjuures pean ütlema, et olen Kanadas alati kuivpärmi kasutanud, sest teist lihtsalt pole saadaval. Kusagil poola või ukraina poes, jah, aga selleks ei hakka ma ka iga kord sinna kohale sõitma. Tavalise saiataigna sisse, mis öö läbi kerkib, võib kuivpärmi niisama sisse raputada, sai kerkib nii mis mühiseb. Kringlitaigna jaoks panen pärmi siiski sooja piimaga lahustuma, või peaks ehk hoopis "elustuma" ütlema :D Mõni paneb ka suhkrut juurde, aga minu meelest täiesti mittevajalik. Äkki saavadki need pärmipoisid korraga liiga palju head liiga suures koguses.

Kringlitaignasse läheb veel toasooja võid, aga ka natuke õli. Osa piimast asendan keefiriga. Kõik aitab kaasa, et kringel kauem pehmena püsiks (kui midagi muidugi veel alles jääb). Olen lisaks hakanud valmis küpsetist suhkruveega pintseldama. Just nii nagu ma kunagi ema õpetuse järgi tegin. Ma ei teagi, miks ma vahepeal selle sammu ära jätsin.

Ja siin on üks mu viimastest üllitistest, erinevates astmetes. Tuhksuhruga pole ma kokku hoidnud ;-)

Vanad fotod uues kuues

Vahel jääb mul ette fotosid, mille kvaliteet pole eriti kiita. Mõned lausa mu enda omad ;-) Aga siin on üks, mis postitatud FBs (allpool) ja mis millegipärast haaras mind endasse. Neiu silmad on kuidagi nii erilised, vaatavad teadjana sulle otsa ja lausa puurivad sinust läbi. Ning ma mõtlesin, kui kergesti saab selle näo tuua tänapäeva, isegi kui soeng ja riietus vanaaegne. 

Loomulikult pidin proovima tema portree selgemaks teha, sest ega neist programmidest eriti puudus pole, mis teevad pool tööd sinu eest ära (vaata esimene foto). Lisaks on olemas rakendused, millega on veelgi toredam mängida, sest saad muuta kõike muud alates taustast ning soengutest, rääkimata meigist ning riietusest.

Ma ei teagi, mis see on, mis paneb mind süvenema nendesse vanadesse piltidesse, kus inimesed ise on ju minu jaoks täiesti tundmatud. Proovin pugeda nende hinge ja mõtelda nende mõtteid. Nii nagu ma mõnda majamuuseumi külastades katsun end panna endiste elanike kingadesse ning hetkeks sukelduda nende ellu. Ma olen ju Luxebourgi ühes tühjas lossisaalis lausa mõned valsisammud teinud. Kui kusagil kaamerad üleval olid, siis valvuril võis olla väga lõbus mind vaadata, ning õhtul söögilauas rääkida kiiksuga turistist :D Aga ma usun, et minusuguseid on veelgi, eks?!

Foto naisest, kes sündis 15.juunil 1886 ja suri 3.veebruaril 1971. Frances (Frannie) Virginia Lee Harrisel oli kokku lausa kaheksa last, kellest kõige viimane lahkus manalateele aastal 2006. Foto ise on tehtud umbes 1903, kui ta pikk elu alles ees. Võime ainult ette kujutada, milline see täpselt oli. Ega eelmise sajandi alguses asjad sugugi kerged polnud, kui just varakamast perre ei sündinud või sattunud. Mõlemad sõjad tuli üle elada, ja kuigi USA pinnal otseselt sõda ei käinud, siis nii nagu nüüdki näha, siis suuremad konfliktid, kuhu riigid on kaudseltki kaasa haaratud, mõjutavad meie eluolu. Teine foto on leitud näoraamatust, kus ta on vist mitu tiiru erinevatel seintel ära teinud. Ning ma ei imesta, sest see pilt on tõesti lummav.

Ja siin siis mõned variandid, kuidas ta võinuks näha välja, kui elaks rohkem kui sada aastat hiljem. Ehk näeb just nõnda mõni tema lapselaps või lapselapselaps välja :-) Mulle endale meeldib kindlasti see patsidega foto, milline sulle?

Ja peaaegu oleks unustanud Barbie versiooni :-)

Reis Rootsimaale 5 - Stockholm

Nüüd olen ma viimase päeva juurde jõudnud. Olime Visby sadamas juba imevarastel tundidel, kuna praam, millega pidime päev varem tagasi "purjetama", oli katki läinud. Ärasõit sai suuresti teoks tänu meie reisijuhile, kes ilma ühegi südametunnistusepiinata (või ehk siiski endale aru andes, mis teeb) istus oma järjekorranumbrist hoolimata, väikest segadust ära kasutades, sadamahoones teenindaja ette ning keeldus sealt lahkumast, enne kui meie tagasisõit paigas pole. Arvestades, et ta oleks ette pääsenud ei tea millistel öötundidel, ning suure tõenäosusega oleks meie lahkumine veel mõne päeva võrra edasi lükkunud, siis lõpp hea, kõik hea. Isegi kui on vaja hirmvara silmad lahti teha, peale seda, kui oled ainult mõne tunni saanud neid kinni hoida.

Stockholmis olime arvestatust muidugi hulga varem kohal. Mis tähendas, et saime etteplaneerimata bussiekskursiooni ning vaba aega vanalinnas kolamiseks. Aga... kui ma bussist välja astusin, sain aru, et ma ei käi mitte ühtegi sammu. Ma olin ilmselt kuidagi väga halvasti istunud, sest puus ei andnud üldse liikuma. Saatsin õe tema lapselastega linna peale, palvega mulle valuvaigisteid tuua (märkus mulle, et need võiks alati nüüdsest kaasas olla), ning jäin kuningalossi ette madala posti najale toetudes paigale. Oli küll väga kurb minu jaoks. Välja arvatud, et nägin ära mingi vormis tegelaste paraadi (mul pole aimugi mis puhul see toimus). Proovisin siis aegajalt jalga liigutada, et see "üles äratada". Kuni ühel hetkel tundsin, et oh, õnne! ma saan jälle astuda. Milline kergendus! Kes küll oskaks ära seletada, mis mu sees toimub - mul on küll mingi ametlik diagnoos ka, mida ma täpselt ei mäleta :D Ma tean, ma tean, mind ootab ees ilmselgelt ühel päeval puusavahetus. Aga ma olen ka natuke kangekaelne, ning proovin seda ikka edasi lükata (arsti soovitus). Samas mitte liiga kaugele, kuni mulle öeldakse, et mis see vanamutike uue puusaga tegema hakkab :-)

Aga jätame selle tervise üle kurtmise. Liikuma ma sain, ning nõnda ma siis jalutasin, hästi ettevaatlikult sammudes, mööda vanalinna tänavaid. Ühest poest ostsin sünnipäevakingi õele (seal rääkisin rootsi keeles ning jutu see nimetasin, kuidas Kanadas on tore küll, aga Eestis oleks hea tagasi olla, mispeale minust vanem daam vaatas mulle kohkunult otsa, ning arvas, et praeguses sõjalises olukorras mitte just väga tark mõte). Teisest poest sain hästi kena lillekujulise kausi. Mul polnud ju sünnipäevakingitust Kirke jaoks. Sellega juhtus veel üks poolnaljakas lugu. Sest kui ma Torontosse jõudsin, olin kausi kotist võttes kohe nii ära pannud, et see kindlasti katki ei läheks. Mispeale unustasin oma suurepärase mõtte momentaalselt ära (pakkisin kohvri lahti peaaegu, et peale uksest sisenemist... ei soovita, eriti kui ajavahe su pea sassi on ajanud). Kuna ma ei leidnud enam kinki üles, siis arvasin, et ilmselt jäi see Eestisse. Lasin siis seal toa läbi tuhnida, sest ma mäletan, kuidas pakkisin veel viimasel minutil mõned asjad ümber... aga mida polnud, seda polnud. Kuni mul siin üks külaline käis, ja ma salvrätikuid kapist võttes nägin, ahaaa... õigus, jah :-)

Stockholmis olin viimati väga-väga ammu. Vanalinn on muidugi kena ja armas, kenam kui Visby minu jaoks. Kuigi Tallinn on siiski üle kõige. Isegi ühed noored juutuuberid, kes paljud Euroopa linnad läbi käinud, arvasid just seda. Muidugi võib alati ka väita: maitseasi ;-) Stockholmis on hulgaliselt väga kitsaid tänavaid, mis omamoodi salapärased ja meelitavad edasi astuma. Aga seal puudub meiemoodi Raekoja plats, st platse ju on, aga meil on see kuidagi just paraja suurusega, mitte liiga väike ega liiga suur oma paraja suurusega majadega. 

Tallinn tervitas meid tagasisaabudes päikesepaistelise ja sooja ilmaga. Meie pealinn on ikka nii kena (ja loomulikult kodune). Võime küll väga uhked oma linna üle olla, eriti kui mujalt saabuda.

Tegelikult läks ju meil hästi. Sest kui oleksime päev varem tulnud, oleks meie reis käinud läbi Helsingi. Tallink ei sõida iga päev Rootsi vahet, vaid üle päeva. Minu meelest võikski kogu reis niikuinii üks päev pikem olla. Germalo reisid peaks selle natuke ümber mõtlema ;-) 

Siin on olemas Stockholmist väike kokkuvõte (viimane sellelt reisilt):

Reis Rootsimaale 4 - Visby

Nüüd jõuan lõpuks Visby juurde. Õieti küll külastasime seda kohe teisel päeval, aga kuna meil tekkis bussiga sekeldusi, siis anti meile veel kolmandal päeval vaba aega, et seal ringi kolada. Eriti veel arvestades, et neil käimas keskaja päevad. Küll on lahe, et ma nägin ära Tallinna omad ning siis juba sattusin hoopis Gotlandile. Keegi oli kiitnud just seal saarel toimuvat. Ja ma pean ütlema, et Visby annab siin küll Tallinnale kõvasti silmad ette. Terve linnarahvas (või vähemalt just nõnda tundus meile) kandis keskaegseid rõivaid. Nii vanad kui noored kui päris pisikesed tegelased. Samas sain aru, et tegelikult toob see festival inimesi kokku mujalt Rootsist, ning lisaks veel Euroopast. Nii mõnigi oma käsitöö müüja teatas, et on näiteks Saksamaalt või Taanist või ei tea veel kust. Muidugi tähendab see seda, et rahvast on palju, ning söögikohtades ja peatuspaikades raske vabu kohti leida.

Söömise osas läks meil samas nii hästi, et saime iidsete müüride vahele muistse toidu sarnast rooga maitsma. Ning selle valmistaja ja korraldaja oli lausa eestlane, kes oli pisikese põngerjana oma perega Rootsi elama tulnud. Eesti keelt ta igal juhul mõikas, kuigi ta töötajad ei tahtnud meie keelest aru saada :D

Lisaks väiksematele keskaegsete üritustega seotud paikadele, oli neil ka terve plats pühendatud keskajale. Sinna tuli küll nüüd pilet lunastada. Ilmselt oleks võinud terve päeva seal veeta, sest midagi oli kogu aeg käimas. Ainult meile ei jäänud enam õhtutundidel eriti midagi silma. Kõige selle juures võiks vabalt ka keskaegsed rüüd selga tõmmata. Et veelgi rohkem osa saada ja olla. Sest nõnda jääd igal pool sinust pilti teha tahtvate turistide jalgu :-)

Visby ise linnana on muidugi vanu maju äärest ääreni täis. Muistsed müüridki osaliselt alles. Aga ma pean ütlema, et Tallinn on ilusam. Ma ei teagi, miks ma nõnda mõtlesin. Kas sellepärast, et olen oma linnaga rohkem harjunud. Või ongi nii ;-) Isegi Stockholmi vanalinn on rohkem minu maitsele.

Kes Visbyst eriti ei tea, siis kõige tähtsam fakt on kindlasti kunagi 12-14 sajandil Hansaliidu keskuseks olemine. Siit käis ikka kõvasti kaubandust läbi, kuni lõpuks tuli katk pahandust tegema, ja taanlased tulid relvadega, ja mereröövlid segasid laevade liikumist, ja nii edasi. Kuni Lübeck võttis juhtiva rolli tagasi, ja lõpuks kogu asi muidugi kokku kukkus. Aga just siit tegutsedes pandi alus teistele Hansaliidu linnadele, nagu näiteks Tallinn, Riia, Gdansk, Tartu. Sakslastel oli ikka täielik monopol.

Gotland on üldiselt rootslaste jaoks üks hea suvitamise paik, aga miks ka mitte eestlastele ;-) Seal on tõesti kena ja rahulik olla.

Siin video Visby linnast:

Reis Rootsimaale 3

Tunnistan siin nüüd üles, et videod jälgivad ainult umbkaudselt igapäevasi tegemisi. Panin nad üsna meelevaldselt kokku :-) 

Loomulikult ei saanud Gotlandilt ära tulla, enne kui oleme ka Fårö saarekesele ringi peale teinud. Sinna on maetud Rootslaste kuulus mees - Ingmar Bergman, kes on muide oma mitmed filmid just Gotlandil teinud. Samal hauakivil on ka Ingridi nimi, kuigi see pole nüüd küll see näitleja, kes kohe meelde tuleb. Ingmari viimane (viies) naine oli näitlejanna nimekaim. Pean ütlema, et üsna tagasihoidlik on see kirikuaia nurgas asuv viimane puhkepaik.

Loomulikult ei saa Gotlandit külastades kuidagi "raukaritest" üle ega mööda. Need on paekivist moodustised, millest mõned näevad väga inimeste moodi välja. Mõtlesin just, kas meie "rauk-raugalik" tulebki siit, kuigi rauk ise tähendab paekivist vee ja tuule pideva tegevuse tagajärjel tekkinud sambaid, või midagi sellist. Siin põhjapool on ju olemas lillepoti saar, kus sellised sambad näevad väga lillepottide moodi välja.

Käisime ära ka Gotlandi vabaõhumuuseumis - Bungemuseet. Mulle meeldib sellistes kohtades ringi kolada. Proovida mõelda, kuidas inimesed kunagi seal elasid ja askeldasid. Kuidas nende jaoks oligi kõik nii tavaline ja igapäevane. Ja eks me elasime rootslastele üsna sarnaselt. Välja arvatud, et nende maal pole sõdasid ju õieti mitu head sajandit peetud. 

Tore, et seal on mõeldud ka laste peale. Kes saavad ise käed külge panna ja proovida mõningaid asju teha, nagu näiteks lüpsmist. Aga ka kettaga telefoni kasutamist. Ei üheksane ega ka kaheteistkümnene saanud aru, kuidas täpselt sellega helistamine käib. Lasin neil natuke piinelda ja proovida, kuni lõpuks andsin alla ja jagasin õpetusi :-) Videol on juba "koolituse" saanud noor.

Siinjuures on hea nimetada, et Gotlandi saare eestipärane nimi - Ojamaa - ei anna enam edasi seda, milline ta tänapäeval on. Nimelt kuivendati ja põhimõtteliselt hävitati Gotlandil veevarud, mis tänapäeval tähendab probleemi. Suvel on teatud ajal isegi kastmine keelatud, sest seal pole veega midagi laristada. Meil siin Kanadas on Suurjärvistu ümber parem olukord, kuid ega siingi räägitakse palju sellest, kuidas veega kokku hoida ja kas ikka tasub keset kõige kuumemat suve oma muru kasta. Meie arvame, et ei tasu, ja siis ta meil aegajalt kuivabki ära. Ning kuigi ma pole mingi maruveekokkuhoidja, siis mõnede asjade puhul proovin ikka mõelda, kuidas vett kasutan.

Video lõpus on meie katkiläinud buss, mida puksiiriga ära viiakse ja kõike võib siit vaadata:

Reis Rootsimaale 2

Saime põhjamaadele omaselt ikka vihma ka kraesse. Mis muidugi ei tähendanud, et oleksime jäänud tuppa nukrutsema. Ilm oli ju tegelikult üsna soe, nii et mis see väike vihm ikka meile ära teeb. 

Nägime ära muistsete Ojamaa elanike paadikujulise matusekalme. Kuigi, nagu aru sain, siis ega keegi täpselt ei tea, millised traditsioonid sellega kaasnesid, välja arvatud, et juba mitutuhat aastat tagasi hakati neid kasutama matmispaigana (ühe seletuse järgi ainult ülikutele, kusjuures nende luud tambiti kividega peeneks puruks). Mõned teadlased arvavad, et pühad paigad võisid olla ka midagi kiriku sarnast, kus koguneti ja täideti mingeid rituaale. Igal juhul, neid jätkub Gotlandi saarele päris mitu tükki kohe.

Kirikuid jätkub samamoodi kohe hulgim. Arvestades, et saar on üsna Saaremaa suurune ja sarnane, siis vähemalt pühakodade poolest ei jõua saarlased küll järgi. Juba 13.sajandil hakati neid püsti ajama, ning tänapäeval on säilinud lausa 92 kirikut. Omal ajal oli vist vaja ka ainult viie inimese nõusolekut, nii et polegi siis imestada, miks neid nii tihedalt saarel tikitud on. Üks torn kaob silmapiirilt, kui näed juba uut. Nendest, mida külastasime, jäi silma, et vähemalt üks laevamakett pidi igas olemas olema. 

Gotlandi ajalukku jääb samuti paekivi kaevandamine ning käiakivide tootmine. Viimased pidid maailma need kõikse paremad olema. Proovisime neid ka mererannast otsida, aga minust jäid nad küll kõik maha :-) Selle asemel on mul siit hiinlaste poest ostetud piklik käiakivi, mis teeb noa nii teravaks, et pean toitu tükeldades väga ettevaatlik olema. Muidu lähevad sõrmeotsad ka lihapaja sisse ;-)

Erilise maiuspalana saime teisel päeval endale giidiks kohaliku eestlase. Riina Noodapera täidab ka Eesti riigi aukonsuli ülesandeid. Ta rääkis huvitavaid lugusid saarest ja eestlastest, ning viis meid Eesti lenduritele mälestuseks üles pandud ausammast vaatama. Või ma ei teagi, kuidas seda kutsuda, sest sammas ta pole, hoopistükkis väike hõbedane lennuk. Just sama põllulapi juures, kus eestlastest lendurid saksa haakrist lennumasina küljes, maandusid. Sest otsustasid, et ei mingeid uusi sõjaülesandeid, sest sõda tundus lõpukorral olevat. Kui nad aga Rootsis jalad maha said, siis ei jõudnud nad ära imestada, kas nad on mingi vea teinud ja Eestis tagasi, sest neile tormas põllul juurde Vormsi saarelt ammusest ajast tuttav elanik. Kes oli küll juba Gotlandil enne sõda kodu ja tööd leidnud.

Külastasime ka Lummelunda koopaid (ühed pikimad koopakäigud Rootsis) ja kõndisime mööda väikest juppi, mis on inimestele lahti (õieti võiks veelgi kaugemale minna, aga siis pead olema tõeline seikluste otsija). Eriline oli muidugi nende avastamise lugu, kus kolm poissi hulljulgelt paari aasta jooksul käisid neid 40ndate aastate lõpus uurimas, kui olid sissepääsu avastanud. Eks oli mitmeid eluohtlikke seiku, kuid lõpp hea, kõik hea. Mõtlesin kohe tänapäeva noorte peale meie arenenud ühiskonnas, kus vaevalt et midagi sellist eriti juhtuda saab. Palju toredam on toas arvuti taga mängida või nutitelefon käes kusagil istuda.

Meie peatuspaiga juurde jäid imelised liivaluited ja -rand. Viimase päeva veetsime põhimõtteliselt seal (kiviportreesid tehes ja jalutades). Sest... esiteks keeldus ühel hetkel meie buss edasi liikumast. See asi lahendati uue bussiga, sest mingi mootori või mis iganes osa saamine (sest tänapäeva elektroonika) võttis aega. Saarel veel kauemgi. Kui meie reisijuht tundis muret, kuidas bussijuhil asjad on, siis teatas tema: mina tean, kuidas ja millal mina liikuma saan, aga teil on suurem mure, sest praam, millega pidite saarelt ära saama, on katki, ning kõik sõidud tühistatud! Esimese hooga oli teade, et laupäevase tagasisõidu asemel peame arvestama neljapäevaga. Meie giidil oli aga nii palju tarmukust ja trotsi ja pealehakkamist, et ta suutis meid saada supervarajasele pühapäevasele praamile. Ning see oli väga suur tegu, sest lõppemas oli ju nädal kestnud keskaja päevad.

Siin video nr. 2

Reis Rootsimaale 1

Nüüd ma piinan siin lugejaid oma suviste reisijuttude ja piltidega :-) Nimelt sattusin üle mitme-setme aasta Rootsi. Päriselt kohe sinna kõndima ja uudistama. Rootsi keelt ka natuke harjutama ;-) Me ju elasime 1989-1991 Rootsis, enne kui Kanadasse lendasime. Keele saime juba päris hästi kätte, kuigi aastatega on ta üsna rooste läinud. Laevas küsis hommikusöögilauas keegi, kas koht on mu kõrval vaba, ning mul võttis hetk registreerida, et ma olin ta rootsikeelsele küsimusele samas keeles vastanud :D Pärast tuli muidugi välja, et ta kuulus meie reisigruppi. Oleksime võinud vabalt eesti keeles lobiseda. 

Rootsis olime korraks Toomasega tagasi 1994, kui sõitsime Stockholmist Norrasse. Peale seda on teele jäänud Arlanda lennuväli, aga seda ikka Eestis käimise eesmärgil. Ja ongi kõik. Tegelikult tahaks rohkem aega võtta ning lihtsalt minna ning olla. Vaadata üle oma onulapsed, kes on küll rohkem rootslased kui eestlased. Kuigi, üks onupoegadest on öelnud, et tal on ema kaudu väga palju onu- ja tädilapsi, aga millegipärast tunneb ta suuremat lähedust isa kaudu oma Eesti juurte vastu (isegi kui nad isa ehk siis mu ema venna üsna noorest peast kaotasid, tänu sellele vastikule veremaale ei näinudki ema peale sõda teda kordagi). 

Aga tagasi sellesse suvesse. Enne Eesti plaane tuli meil õega jutuks, et äkki võtaks koos ette ühise reisi, sest tema hoole alla jäid kaks ta nooremat lapselast. Valisime Gotlandi saare Germalo reisibüroo kaudu. Pärast, kui uurisme, siis tundus küll kuidagi väga lühike kogu see asi. Kuid meil polnud kuhugi taganeda. 

Pean ütlema, et laevasõit on ikka üks paras ettevõtmine. See tähendab venib ja venib lõputult (eriti kui uni kehvavõitu). Aga nagu keegi seletas, siis olevat näiteks Stockholmi ümbruses saarestikus suvitavaid/elavaid inimesi, kes tähelepanelikult jälgivad, kui kiirelt veesõidukid mööda kiirustavad. Ning kui liiga kiirelt, siis teatavad, kuhu vaja ;-) Eks ma saan neist natuke aru ka. Ise mõtlen kohe kanuusõitude peale, kui mõni uljaspea mootorsõidukil väga ägedaid laineid tekitab. Ei ole lõbus!

Esimene reisipäev läks üsna viperusteta. Saime isegi Drottningholmis käidud, sest Gotlandi praamile jäi aega. Tundus, et see polnud just kavas, kuid meie reisijuht otsustas meid korraks lossi juures maha lubada. Mis oli temast eriliselt armas. Nägime ära, kus kuningapere tegelikult pesitseb. Ma pean ütlema, et kui ma lapsena arvasin kuningalossi maailma kõige parema koha olevat elamiseks, siis nüüd olen väga rahul väikese majakesega, kus on soe ja valge. Las need lossid jäävad kuninglikele kõrgustele edasi. 

Sadamas oli meil ka mahti natuke ringi kolada. Vaatasime üle kõrgele kaljule ehitatud kiriku ning saime natuke kõhutäidet. Ma valisin muidugi maiasmokana pannkoogid. Ja sain müüjalt oma rootsi keele eest kiita, et oskasin isegi õigesti "laulda" :D Tegelikult olen ikka üsna äpu, eriti kui rääkima peab. Lihtsam inglise keele peale minna ;-)

Meie peatuspaik oli Toftas, üsna lähedal Visbyle. Asus kohe mere ääres hästi suurte liivaluidete taga. Või õieti oli huvitav, kui kaugele meri jäi.

Siin siis esimene video meie reisist.

Ainult 18?

Kas ma peaksin pisut muretsema, sest riietusevalikul määras "tark" internet mu vanuseks 18. Huvitav, et pikkuse pani ta üsna päris täppi :-) Tüdrukud arvasid, et mis tähtsust sel on, milliseid riideid ma kannan. Peaasi, et ma ise rahul olen. Ma kaldun väga mugavuse poole, kuigi ma polnud kindlasti varem selline. Nüüd on mul lihtsalt hea meel, et ei pea kontoritöö peale mõtlema, kas ikka sobib või ei sobi midagi selga panna :D Kontsakingi polegi mul enam ammu olemas (kunagi veel oli, mis läksid siis kord aastas jõulupeol kasutusse ;-) Jah, ma olen väga igav inimene, sest muudest pidudest käisin suure kaarega mööda. Ainult kokkusaamised sõpradega sobisid, ning seal ei vaadanud keegi mis kellelgi täpselt seljas on, välja arvatud kui oli Halloween). Peale oma jalalaba kondi murdmist ei taha õieti isegi madalat kontsa kanda, rääkimata üldse kingadest. Mis tegelikult midagi ei tähenda, sest ebatasasel pinnasel võib ükskõik millise jalanõuga midagi ära väänata või murda (mõlemad läbi proovitud).

Ühes osas olen küll vanamoodne, või ma ei teagi mis "moodne". Sest mulle ei meeldi üldse see suurte prillide trend. Samas mäletan oma noorusajast, et mida suurem seda uhkem, ja kui kurb ma olin, et prillipoe valik üsna kehvavõitu. Nüüd olen kurb, et ainult suured raamid vaatavad vastu. Nõustun väga prillisepaga, kes hiljuti kirjutas, kuidas ootab, et see mood kaoks. Tema näeb iga päev inimesi, kes tulevad kurtma, kuidas prillid vajuvad, või on kuidagi ebamugavalt põskedel. Seda eriti, kui raamid koos klaasidega raskemat sorti. Mina muidugi virisen lihtsalt niisama :D

Fotol on minu valitud riidetükid. Samas pean ütlema, et need lihtsalt olid kõige normaalsemad minu jaoks, teised paistsid väga imelikud või hoopis sellised, mida ma tõesti ei kannaks. Pane otsingusse: pick an outfit and we'll guess your age. Ning have fun! Vahel võib ju ;-) Iseasi, kas kõik täppi pannakse, aga samas on huvitav sisevaade endasse, ning siis muidugi ka see, mida trendikaks peetakse. Päris elus võib minu vanuses küll juba silmi keerutada ja imestada, mida küll noored kannavad :D

Meenutusi suvisest Tallinnast

Jõudsin viimaks nii kaugele, et vaatasin veel vanu videolõikusid üle ja panin nad kokku. Mulle on alati meeldinud pildistada, aga nüüd olen rohkem hakanud videotega mängima. Sest kõik on hirmus lihtsaks tehtud. Saab lausa telefonil toimetada. Kuigi mul on ju ikka olemas mu arvuti videotöötlusprogrammid. Mis kohati ehk lubavad natuke rohkem, aga kuidagi kergem on "miniarvutit" kasutada, kus failid juba olemas.

Siin siis üks video vanalinnast ja Rotermanni kvartalist ja Merimetsa linnaosast. Viimane on õieti väga kena. Mulle meeldiks seal elada, sest meri on nii lähedal. Ja ranna ääres on lausa pargid jalutamiseks (ainult vetikad võivad endast vahel päris ninakalt märku anda). Õismäelt mööda Paldiskit linna sõites, püüdsin hetki, kui meri puude vahelt paistis. Mul ikka palju tugevam tõmme mere poole. Mäed jätavad mind väga külmaks. Pigem on hirmutavad ja masendavad, kui neid liiga palju on. Mul on vaja avarust ;-)