17.08.22

Tiktok - hea või paha?

Ilmselt on sellel teemal juba sada ja tuhat korda sõna võetud, kuid millegipärast kipuvad jääma pinnale need negatiivsed arvamised. Või äkki ma lihtsalt ei näe positiivseid :-) Igal juhul sattusin ma Tiktoki võrku umbes siis kui enamus maailmast. See tähendab, kui pandeemia hakkas meil siin ilma peal laiutama. Esialgu ei tasunud väga igaühega jagada, et üks viisakas vanuses vanaproua sama asjaga tegeleb, mis "mõeldud peamiselt" ainult lastele ja väga noortele (nagu mitmed tiktoklased on postitanud, siis 20pluss oli mõne jaoks ka juba natuke liiga vana). 

Nüüd, mil mul on üle kahe aasta see asjandus telefonis olemas ja ma isegi neli postitust olen suutnud sinna üles panna (lihtsalt tahtsin proovida, mitte, et ma kangesti suunamudijaks kipuksin), siis võin öelda, et minu meelest pole ta halvem ega parem teistest sotsiaalmeedia platvormidest. Kindlasti pole ma sama negatiivne, nagu nii mõnigi suurelt kuulutab. Põhipõhjuseks on muidugi erinevus, mida mina vaatan ja mida üks laps vaatab. Või õieti, mis Tiktoki algorütmid on sinu jaoks välja peilinud. Mis tähendab, et minu ajajoonele ei jookse peaaegu üldse näiteks tantsu- ega meikimisevideosid. Pandeemia alguses jälgisin üsna mitut teadlast ja arsti, kes lükkasid kannatlikult ümber igasuguste uhhuude teooriaid. Meelelahutuseks leidsin inimesi, kes oskavad lugu pidada peenest huumorist ja satiirist. Kuna olen ka usin lugeja, siis leidsin neid, kes rääkisid raamatutest. Või neid, kellele keeled ja ajalugu huvi pakuvad. Ukraina sõjaga seoses olen hakanud jälgima hulgaliselt ukrainlasi, osa neid, kes postitavad niisama Ukraina teemal, aga osa neid, kes ka tõsiselt sõna võtavad (pildil mõned nendest). Ja siis veel neid, kes on Kanadas varjupaiga leidnud. Kõigis neis on nii palju ausat ja vahetut kogemuste jagamist. Tänapäeva sõda on tänu internetile hoopis midagi muud. Selle kõik küljed võivad kergesti sinuni jõuda, kui pilku ära ei pööra...

Kindlasti on Tiktoki plussiks ka see, et ta võib sulle meelelahutust pakkuda (kellele ei meeldiks kassivideod), aga samas hoiab su tähelepanu tõsistel teemadel (kui seda soovid). Mõned kurdavad, kuidas nad justkui mitu tundi hiljem "ärkavad" ning avastavad, et on kogu aja ainult Tiktokile pühendunud. Aga sama võib olla FBga, Instagramiga jne. Kõik oleneb, kui "distsiplineeritud" oled. Ma üldiselt ei peagi eriti distsiplineeritud olema, sest tavaliselt vaatasin Tiktoki videosid enne magama jäämist. Ja kuna olin õhtuks nii väsinud, siis enamasti kippus telefon juba peale 10 minutit nina peale kukkuma. Aegajalt liikusid ka näpud pooluniselt omapäi ning ma jagasin mingeid imelikke asju oma mõne sõbraga :-) Tegelikult jagame me siiani Kirkega videosid, mille puhul arvame, et see puudutab kuidagi meid või võiks ehk meeldida teisele.

Negatiivse poole pealt on muidugi see osa, kus lapsed (aga miks ka mitte vanemad inimesed) satuvad kiusamise alla või lasevad end liigselt mõjutada suunamudijatest või põhimõtteliselt pettusel põhinevatel videotel. Aga eks see käi jälle iga sotsmeedia platvormi kohta.

Küsimus on, kas tasub kõike julmalt keelata, ma mõtlen just lapsevanemaid, sest lapsed leiavad keeldudest hoolimata tee sinna, mis keelatud. Sest nad on lapsed ja nad arenevad ja nad on julged ja lõpuks, nõnda liigubki maailm edasi. Sest on ju vaja katsetada ja proovida jne. Ma jällegi toetun nüüd täiesti oma kogemusele oma lastega, aga ma tean, et olen alati saanud küllalt hästi nendega läbi, et kõike arutada. Ning asjade puhul, mis tunduvad natuke kahtlased, koos neid vaadata ja uurida ja puurida. Õieti pean tänasel päeval tunnistama, et oleme oma tüdrukud isegi kohati liiga kriitiliseks kasvatanud ;) 

Igal juhul soovitan ikkagi vähemalt see asi ära proovida. Eriti nendel, kes on arvanud, et seal leidub ainult tantsu ja muusikat ;) Vanematele prouadele, kes oskavad inglise keelt soovitan näiteks alustuseks sellist kanalit: officerarsenault
Oi, vabandust, tegelikult mõtlesin hoopis seda lõbusat vanaprouat - 
justagram, kuigi kanadalasest rõõmsameelne politseiohvitser on ka vaatamist väärt. Minu meelest ei ole miski asi liiga halb, kui seda osata hästi kasutada, kas pole?!

14.08.22

Hällipäev

Pisike neiu pole enam nii pisike. Lausa veerand sajandit siin ilma peal ringi käinud. Pildil on ta kaks aastat vanema õega oma sünniaastal. Millalgi sügisel, kui olime uude kohta kolinud. Mis tähendab, et meil saab sügisel siin majas ka veerand sajandit täis. Mari ei mäletagi enam seda eelmist maja, kuhu me ta haiglast tõime ja kus ta kaks esimest aastat veetis.

Aga selles meie majas on nad oma Eestist tulnud toredate lapsehoidjatega kasvanud ja suuresti just tänu nendele eesti keele korralikult ära õppinud. Olen selles osas nii lõpmatult tänulik nendele. Maril on keel kindlasti tugevamalt selge, kirjutaminegi läheb pea ilma vigadeta. Kirkel on viimasega vahel ikka raskusi. Mis ei tähenda, et ta mulle ikka eesti keeles tekste ei saadaks :-) Mis on eriliselt armas. Kahes koolis on nad käinud, mõlemad elukohajärgsed. Ei olnud siin vaja mingit "paremat" kooli taga ajama minna. Põhikoolis kümme aastat ja gümnaasiumis neli. Ülikooli ja kolledži jaoks ei pidanud ka kodust ära kolima. Mis tähendab, et tööellu sai ilma suure õppelaenuta astuda. Mari oma mehaanikainseneri haridusega töötab küll arvutiinsenerina ja nüüd on tal mingi "tähtsam" tiitel nime taga. Õnneks tähendab see ka natuke suuremat palka. Ma ei arva, et ma isegi järgmise kümne aastaga nii kõrgele oleks roninud ;-) Kirke on aga end hambatehnikuna oma laboris väga hästi sisse söönud. Nagu olen aru saanud, siis ega temalgi pole halvasti läinud. Kuna ta on nii hinnatud, siis ega tööandjad rumalad pole. On temagi palka kergitanud. Arvas, et oma kursusekaaslastega võrreldes on seal paremini tasustatute hulgas.

Me vahel mõtleme, et kuidas ja mis me oleme õigesti teinud, sest tegelikult pole ju nendega mingeid eriliselt suuri pahandusi olnud. Pole ka olnud aega, kus nad tunneks "piina", et on ema-isaga koos. Eks muidugi võivad nad vahel mingi asja vastu protestida, aga see on loomulik. Uksepiidad on siiski terveks jäänud, sest kellelgi pole olnud soovi uksi paugutada :D Kirke on nüüd küll omaette, temas oli ehk suurem vajadus kodust ära saada omaette elama. Ja õnneks lahendasime sellegi üsna hästi ära. Eriti selles osas, et ta vähem kui kilomeetri kaugusel elab. Mõlemad lapsed maksavad meile üüri. Mis ei tarvitse tegelikult siin ühiskonnas ka just nii tavaline olla. Aga ega me mingid miljonärid ole... ok, maja väärtuse järgi vist, jah, sest Toronto majahinnad on nii laes kui annab olla, aga see ei tähenda, et meil pangaarvel see raha oleks ;-) Nii et nende üür maksab kinni laenukulud. Ja lubab mul ka rahulikuma südamega pensionär olla. Õieti ongi imelik, kuidas nad pigem muretsesid minu pärast, et ma ikka töölt ära tuleks, kui sellepärast, et nad mammonat saaks koguda...

Igal juhul palju õnne Kirke ja muidugi Mari ka, kes pidas oma sünnipäeva kümme päeva tagasi Eestis.

12.08.22

Telejuttu ehk kas teleajastu lõpu algus


Vaatasin just, et meil saab 11 aastat ilma telekata. Õieti küll ilma teleteenuseta ehk kaablita, nagu siin tihtipeale öeldakse. Naljakas oli ainult olukord, et hetkel, kui me olime kaabli "katki lõiganud", ostsime nutiteleka. Mis tol ajal muidugi ei olnud üldsegi võrreldav tänapäevaste toodetega. Mitte et see vana meil ikka ei töötaks, aga pakub palju vähem, sest mingeid uuendusi sellele ei tehta. Eelmisel aastal ostsime lõpuks ühe hästi suure uue nutiteleka, mille küljes on siiski ka eraldi arvuti, mis lubab natuke rohkem vaadata asju, mis meeldib. Nagu näiteks VPN kaudu Rootsi televisiooni ;-) Sest tahan ikka keeleoskust alles hoida. Ja muidugi on tähtsad ka erinevad eestlaste kanalid. 

Võrreldes vanaga on uus täpselt sama suur kui see neljane IKEA kapp. Ma siin aegajalt avaldasin arvamist, et pilt peaks ikka minuni tulema mitte mina pildi juurde. Mis on muidugi arvestades ei tea mis aegasid väga ärahellitatud lääne inimese jutt. Kunagi vaatasime ju imepisikest ekraani ja sedagi must-valgena. Ajas asja ka ära. Meil kodus oli selline omapärane nõukaaja toode, millel raadio ja teler ühes. Kuigi ma ei mäleta, et me eriti palju selle kaudu raadiot oleks kuulanud. Mingil hetkel läks ka see parempoolne plastiknupp katki, nii et meil olid näpitsad kõrval, millega sai kanalit vahetada. Oh, milline mugavus, kui lõpuks puldid ilmusid :-D Taga oli ka nupp, millega sai vahetada süsteemi, et Soome saateid vaadata. Isa ehitas ikka päris uhke antenni selle jaoks katusele. Teistelegi tegi. Ega me palju seda nuppu ei liigutanud, sest peamiselt vaatasime ainult Soome TVd. Sealt tuli ka soome keele oskus. Kooli minnes oli mul põhimõtteliselt kolm keelt olemas, vene keele omandamist ma ei isegi ei mäleta. See lihtsalt oli olemas. Nii noorelt sai ära õpitud tänu samas korteris teises toas elavale vene perele (kus ka väike laps kasvamas).

Igal juhul on nüüd meil uhke uus nutikas, millelt saab otse mitmeid asju vaadata (ei pea arvutit sisse lülitama). Nimekirjas on Netflix, mille klient olen üsna algusest peale olnud, ainult teenuse hind on tõusnud... Enamasti vaatan küll mingeid filme, mis on muudest maadest kui USA, juba viskabki ette peamiselt selliseid soovitusi. Viimati oli mul kavas poolakate krimisarja Ultraviolet. Ma pean ütlema, et ma olen poolakate kui rahva osas üsna neutraalne olnud, või ehk siis pisut miinustesse kalduva arvamisega (mis sest et mu tüdrukute poisid poolakad on). Aga nüüd, mil riik on Ukraina ühed suurimad toetajad, siis olen küll kannapöörde teinud. Ja võin nende filme vaadata küll.

Amazon Prime video tuleb tänu Marile, kes maksab kiirema pakkide kohaletoimetamise eest ning saab siis videoteenuse kaasa. Väga meeldis nende seeria Devil and Angel. Ja praegu vaatan Why Women Kill. Esimene hooaeg oli hästi huvitavalt üles ehitatud, kus tegevus toimus kolmel erineval kümnendil. Ega rohkem ei tulegi sealt midagi meelde.

Youtube on olemas, ja kuna oleme hakanud mitmeid kanaleid sealt Ukrainas toimuva sõja pärast jälgima, siis võtsin kolmeks kuuks tasuta Premium teenuse, mis tähendab, et iga natuke aja tagant ei pea reklaamidega silmitsi istuma. Tundub, et jätame teenuse natuke kauemaks, sest sõja lõpp vist isegi ei kuma silmapiiril (kuigi loodame väga). 

Ma olen ka aastaid vaadanud MHZ Choice kaudu muude riikide krimi- ja draamaseeriaid. Selliseid, mida kergelt Netflixist ei näe ja millel subtiitrid all (mis tekitab keskmises põhjaameeriklases paanikahoogusid). Isegi eestlaste Pank on seal nimekirjas. Teenus on vist siiski ainult USA ja Kanada vaatajatele. Nendele, kes paanikasse ei satu, kui peavad tõlget lugema.

Oh, ja Toomasele kinkisin Curiosity / Nebula ligipääsu, kus on peamiselt teadusalased saated. Disney Plus oli meil ka aasta aega, aga kokkuvõttes vist vaatasime ainult mõne korra, tuli lihtsalt internetiühendusega tasuta kaasa. Minu pisikene kasulapselaps sai natuke rohkem kasu ;) Lisaks on veel paar riiklikku telekanalit, millel oma rakendus olemas. Sealt saab vahel uudiseid vaadatud, aga tegelikult on nii palju teisi kohti, kus seda teha, nii et ega seegi palju kasutust ei leia.

Nii palju kui olen aru saanud, siis noorem põlvkond on kasvamas üles samamoodi, et teleteenus pole nii oluline. Meie oleme ilmsesti erandid oma põlvkonnas. Ei teagi kedagi teist sõprade-tuttavate hulgast, kes oleks kaablist loobunud (kuigi ega me tänu pandeemiale pole ka palju suhelnud). Harjumus on ikka liiga suur, meiegi otsus tuli peale mõneaastast seedimist. Minu jaoks on samas need viimased 10+ aastat olnud justkui vabanemine teleorjusest. Isegi selliste variantide puhul, kus saad saateid hiljem vaadata jne. Kui ma tahan midagi näha, siis leian ikka viisi ja aja, nii nagu mulle sobib. Ja pigem vaatan ühes jutis, kui ootan järgmist osa. 

Kõik see tähendab, et ma pole eriti kursis uute üllitistega või isegi näitlejate maailmaga. Tähendab ka seda, et ma pole ühtegi osa Game of Thrones seeriast vaadanud või (vähemalt siinpool ookeani kõigile teada) Kardashianide seiklusi jälginud. Need tulevad meelde, kui proovin justkui "ajaga kaasas käia".

Huvitav, kuidas Eestis on? Kas "telekava järgi elamine" ongi enam nii tähtis...

07.08.22

Kaks nädalat pensionipõlve

Nüüdseks kaks nädalat täielikku üksindust. Välja arvatud üks pooletunnine koosolek endise tööga pangavormide küsimuses. Sest ma olen neid aastaid ise kokku pannud ning nüüd on vaja need uue süsteemiga liita. Kõige naljakam oli minus tekkinud tunne: ega ometi jälle üks uus koosolek :-) Panga poolt hiljuti palgatud abiline oli igal juhul väga tänulik, et ma ühinesin, ning arvas, et see on üsna ebatavaline. Mu töökaaslane, kes oli ka "kohal", ütles, et ma olen liiga kena :D


Peale selle on mul muidugi mu koerad ja iga kolmas päev kasside külastus, sest pererahvas on Eestis. Kassid on sellised parajad vanaprouad, kelle puhul ei tea ka enam, kui kaua vastu peavad. Mu pisipreilile, kellele olen asendusvanaemaks, meeldib eriti siiami kass. Kes laseb end päris korralikult väntsutada, nagu näiteks nukuvankrisse teki alla panemine ja siis ringi kärutamine. Ma olin laupäeval juhtumisi just seal, kui perenaine saatis küsimuse, kuidas nende Toronto kodus on. Ning ütles, et laps igatseb juba oma siiamit. Noorem triibuline kass on aga üsna kartlik. Ega ta mindki alguses kergesti ligi ei lasknud. Aga nüüdseks on võtnud omaks. Pisipreili natukeseks pahameeleks, sest kuidas mina ja mitte tema ;-) Aga sellele kassile mingi väntsutamine ei sobi. Kevadel õpetasin tüdrukule, et ta peab hästi rahulik olema ja kannatlikult ootama, et kass tuleks tema juurde. Ja me juba hakkasime edusamme tegema. Eks me jätka siis sügisel ;-)

Ühelt poolt on kena olnud vaikuses olla. Teisalt tunnen, et pere võiks juba tagasi tulla. Mingil hetkel otsustasin, et kodus teen ainult minimaalselt vajalikku. Küll ma pärast jõuan rahmeldama hakata. Arvan, et on olnud õige otsus. Eriti veel selle taustal, et ma ei ole 100% terve. Peaaegu iga päev olen keset päeva tukkunud. Mul on juba nüüdseks vähemalt kolm nädalat kurk valus olnud. Ei teagi päriselt millest. Selle nädala alguses rääkisin videokõne kaudu arstiga. Kes kirjutas antibiootikume. Täna on viimane päev, kui pean seda võtma. Aga ma ütleks, et kurk on ikka punane. Õhtuks läheb halvemaks. Kui nüüd järgmisel nädalal ikka see edasi kestab, siis pean päriselt arsti juurest läbi astuma. Samas ütles ta, et mingi mitu nädalat kestev kurguhaigus pidi ringi käima. Või on see hoopis Covidi variant. Kes teab... Kiirtestid andsid negatiivse tulemuse. Aga ega neid ka ei saa uskuda. Ma pole väga usin maski kandja olnud, peale seda kui meile linnas vabad käed anti. Eriti metroos, kus ikka suvel kuumaga oli seda raske teha. Nad soovitavad tungivalt, et me kannaks maski hoolimata linna poolt antud rohelisest tulest. Alguses inimesed ikka tegid ka rohkem, aga niipea kui ilmad väga soojaks keerasid, siis näed neid palju vähem maskiga. Samas tegime seda kaks eelmist suve... Reovee analüüs näitab aga Covidi levimise tõusu. Nii et kes teab...

Täna siis veel omapäi kodus ja homme õhtul lähen juba tüdrukutele lennujaama vastu. Ma tean, et neile on väga meeldinud üle tüki aja jälle Eestis olla. Nad on ka palju asju omapäi ette võtnud. Mis Toomasele ehk alati pole meeldinud. Aga mis teha, kui lapsed on suureks kasvanud :D Igal juhul tervitab neid homme väga-väga soe Toronto. Soojakraadid kisuvad üle 30ne ja niiskusindeksiga üle 40. Täna ma väga õue ei kipu jälle. Ainult koertega aeda. Kus nad mõne minutiga juba kuumarabanduse äärel. Või vähemalt hingeldavad raskelt.

Mul on endiselt tegemist, et näpistada ennast ja öelda endale, kuidas mitte miski ei põle ning ma võin rahulikult igal hommikul silmad avada. Ja ei, ma ei hakka oma pensioninädalaid lugema. Või kui, siis ehk natuke aega :D

03.08.22

Lõpetage selline jama!

Vladas Radvilaviciuse FB lehel on päris toredaid tähelepanekuid ja jutukesi. Hiljutine tore postitus oli pahameel plätude üle, mis söögilauale pandud. Mis aga ilmselt paljudel lugejatel lugemata jäi, sest teadagi... mille üle arvamust hakati kohe avaldama.

LÕPETAGE SELLINE JAMA! Oma kodus palun väga, kui sind keegi ei näe aga selline asi ei sobi kohe kindlasti restorani! Mõne arust on see normaalne aga minu arust on see üks halb komme käituda niimoodi avalikus kohas. Plätusid lihtsalt ei panda laua peale kus teised inimesed söövad!

Ma oskan ainult öelda: APPI! Ma tõesti arvasin, et ühiskond on ikka edasi liikunud, ning ei kergitata isegi kulmu, kui näeb naisi oma lapsi rinnaga toitmas, ükskõik kus see ka siis ei juhtuks. Ma tean, et selleks ajaks, kui minu lapsed väikesed, olid Kanada naised kõvasti vaeva näinud, ning võidelnud välja õiguse rinnaga igal pool ja igal ajal oma last toita. Loomulikult ei lasknud ma endale seda kaks korda öelda. Mitte et ma pidevalt väljas olin ja laps rinna otsas istus, aga kui vaja oli, siis leidsin ka koha, kuhu maha istuda ning talle süüa anda. Sest kumb siis parem on, kas karjuv või rahulik laps ;-) 

Ma tean ka, et mitte kõik mu eakaaslased ei mõelnud samamoodi. Ning isegi meie koosolemistel läksid lapsega näiteks kõrvaltuppa (mis tundus minu meelest nii lõpmatult väga kurb). See õigus ise otsustada, mida ja kuidas soovid talitada, peab olema iga naise enda teha. Näiteks see pilt üleval. Kes ütleb, et tal näiteks kaks tatikat sealsamas laua taga ei ole. Kas ta peaks siis need üksi jätma? Et kusagil tualetis beebile süüa anda. Või nagu üks tark arvas, kui lutipudelit kaasa ei võta ja ei saa lutist anda (nagu Kirke puhul juhtus, sest ta keeldus isegi lutist ja läks kohe tassi peale üle), siis istu aga kasvõi kaks aastat kodus oma imetava lapsega. Mis tähendab, et ka tema teised lapsed peavad seal emmega koos "vangis" olema. Sama nagu keegi mulle ütles, et lastega ei TOHI lennata enne, kui nad pole viiesed. Siis kui nad oskavad ennast korralikult üleval pidada. Sest muidu nad segavad teda ja teisi!!!

Ma imestan alati selle üle, kuidas naised ise on need kõige suuremad kära tekitajad ning näpuga viibutajad asjades, kus me peaks kokku hoidma! Ma ei saa aru, miks me ei võiks üksteisele pigem toeks olla. Samas ma ei tohi üldistada, sest tahan ikka uskuda, et enamus siiski toetavad avalikus kohas rinnaga toitmist (ning lastega lendamist). Ja sellele, kes arvas, et restoranis peab kõik väga eetiline olema, siis kas kirikus peaks ka kõik pildid maha võtma, kus jeesuselaps emme rinna otsas on? Väga ebaeetiline ju. Kuna ma hiljuti nägin ühte naist, kelle nägu oli kaetud suurte ümmarguste moodustistega, mis ausalt ei näinud üldse väga kena välja (põhjus geneetiline, mis lõi alles 20ndates välja), siis kas temasugused peavadki elu lõpuni istuma kodus, sest mingite isendite jaoks on see ebaeetiline. Mis iganes nad siis selle all mõtlevad.

Ma ei saanud jätta juurde lisamata pilti ammusest ajast, kui ma veel pensionär ei olnud ;) Kahjuks avalikus kohas imetamisest mul pilte pole. On ainuke, kus laps mu kõrval voodis magas ja sai tissi just siis, kui tal kõht tühjaks läks :D

Ma ei oskagi kohe mõelda-öelda, mis tüüpi inimene peaks olema, et sellistest asjadest numbrit teha? Kuidas üldse sinna jõutakse? Kas see on kasvatus? Mingid imelikud põhimõtted? Kas tõesti ajab selline pilt öökima? Või tekib mingi imelik "õigluse jaluleseadmise" mõte peas? Nagu Pu praegu mingit oma õiglust jalule seab. Teise rahva arvel... 

31.07.22

Nädal pensionärielu

Nüüd siis on esimene nädal pensionärielu läbi. Pean ütlema, et läks palju aeglasemalt kui ma oskasin oodata :-) Nii et mul pole üldsegi põhjust kurtmiseks. Ega ma palju ei teinud ka. Koertega jalutamas, kahe kassi eesti hoolitsemas, sest pererahvas on Eestis, ja aias toimetamas. Aias tegutsemine on olnud seekord kuidagi pingevabam. Kui töökohustused ka koormana kaelas, siis tundus see justkui oma vaba aja raiskamisena. Sest ma ei ole üldsegi "aiainimene". 

Nagu olen kindlasti juba nimetanud, siis see on justkui lapsepõlvetrauma, kui suvised kohustused aias aitamise osas mulle üldse ei istunud. Eriti, kui palju toredam oli samal ajal raamatuid lugeda. Naljakas mõelda, et tänapäeva noorte puhul oleks vist enamus lapsevanemaid seitsmendas (või vähemalt teises) taevas, kui lapsed arvuti või nutika juurest minema saaks. 

Jõudsin ka "naabritele" külla, kes kõrvaluulitsal elavad. Perenaine pakkus maitsvat pasta-kanatoitu. Ma kujutan ette, et itaallasest kokk-kriitik võiks selle üksipulgi lahti võtta ning kritiseerida (vaata Vincenzos Plate), aga miks peaks üks kodukokk sellest hoolima. Peaasi, et lõpptulemus maitsev on :-) Ja ma käisin külas keset nädalat! Mis poleks kunagi varem kõne allagi tulnud. Liiga palju väsimust ja tüdimust ja muret, kas ikka hommikul saab õigel ajal üles. On ikka palju lihtsam see elu nõnda :-) Kontrastina... mina olen võõrustajate kõrval "noor" pensionär (kuigi arvestades, et meie emad läksid juba 55selt pensile, siis olen ma ka selles osas hiljaks jäänud). Sest nemad on tegelikult siinsete seaduste alusel päriselt ka pensionieas. See tähendab, nad võivad mõlemad riigipensionid välja nõuda. Samas... igaühe elu on nende endi oma, kaasa arvatud nende otsused. Mida kaugemale nihutada pensioni väljavõtmine, seda suuremat hakkad saama. Peaasi on ikka see õige moment ära tabada. See tähendab, sa ei taha pensioni hauda kaasa võtta ;-) 

Huvitav on ka see, kui vähesega ma üksinda hakkama saan. Ma pole vist nüüd kahe nädala jooksul poodigi saanud! Aga eks suvel on söögiisu ka väiksem. Kui väljas väga soe. Olen ise teinud mullivett Sodastream masinaga. Lisan natuke siirupit õrnalt maitseks juurde. Eriti hea on leedripuu siirup, aga nüüd proovisin õuna oma. Seegi on super!

Ma mäletan, et kui hakkasin blogi pidama, siis oli nii mõnigi, kes palju vanem minust. Arvan, et nad on praeguseks kindlasti juba tükk aega pensionil. Küsimus on, kui kaua päriselt blogipidamisega edasi minna. Kas seal peaks olema mingi vanusepiir. Või õieti, äkki oleme hoopis üksikud dinosaurused, sest noorem põlvkond on väga videomaailmas ;-)

26.07.22

Uus lehekülg

Ja ongi mul esimene nädal alanud, kui ma ei pea mõtlema töö peale. Välja arvatud, et sain juba lühikese tõlkepalve nende käest. Mille üle ma üldse ei nutnud.

On ikka hetki, kui ma natuke mõtlen, kas ma poleks ikka tahtnud edasi töötada. Aga siis meenuvad nii suured kui väikesed põhjused, miks ikka omaette kulgemine parem on, ja "rahunen" maha. Pigem liigun ikka edasi täiesti uue peatükiga. Hetkel küll väga vaikselt. Pole midagi suurt ette võtnud. Välja arvatud natukese koristamise. Suurema koristamise jaoks võtan veel hoogu.

Koertega käin jalutamas hommikul ja õhtul. Ühel hetkel tahan ka kepikõndi jälle tegema hakata. Peaasi, et mu parem puus vastu peaks :-) Nagu tõeline pensionär siin oma liigesevaludega.

Jälgin ikka Ukraina uudiseid. Nüüd on isegi rohkem aega selleks. Olen leidnud lisaks mõned venelaste Youtube kanalid, kust saab head teavet. Toon mõned välja. Loomulikult (ukrainlane) Arestovitch ja Feigin ning Navalnõi. Aga siis veel Varlamov ja Nevzorov (esimesel osa asju inglise keeles) ja Maikl Naki. Natuke meelelahutuseks, aga ka infoks, mis Venemaal toimub, jälgin sellist noormeest NFKRZ, ning siin rohkemgi Venemaa uudiseid - mõlemad on inglise keeles. Järjepidevalt olen hakanud kahte noort venelast vaatama. Nad on hetkel varjupaiga leidnud Eestis. Nii et eriti huvitav. Sest nad toovad natuke ka Eesti teemat sisse. Varem olid nad ainult Navalnõi kanali all. Nüüd võib vaadata siit РАЗГОВОРНЫЙ ЖАНР. Mul on ka mõned ukrainlased, kellest doktor Komarovski on peaaegu kohustuslikuks muutnud. Ma olen olnud üsna Covidi algusest ka Tiktoki kasutaja. Kui varem jälgisin selliseid tõsisemaid teemasid (mitte alati), siis nüüd jooksevad mu ajajoonele peamiselt Ukraina-teemalised videod. Kaasa arvatud põgenikest, eriti need, kes nüüd Kanadasse on saabunud. Ma tahaks seda Tiktoki asja natuke rohkem lahti kirjutada. Aga millalgi hiljem. Nüüd lähen kulgen jälle edasi.

23.07.22

Pensionär või lihtsalt uus lehekülg elus...

... just nõnda võiks tänasest alanud uut eluetappi võtta. Sest eile oli mu viimane päev pangas. Kokku töötasin siis seal 30 aastat, 7 kuud ja 22 päeva, nagu keegi kenasti arvutanud oli :-) Mõned mu kolleegid polnud veel sündinudki kui pangauksest teenindaja rollis sisse astusin. Alustasin kunagi mõttega, et ega ma üle paari aasta sinna ei jää, aga sellest sai siis hoopis rohkem kui ma oleks ette osanud kujutada. Olen väga palju erinevaid asju pangas teinud. Ning mõne jaoks sai minust ehk justkui panga "nägu". Üsna tavaline oli, et mõned tahtsid ainult minuga rääkida, sest neile tundus, et mina tean ja oskan kõike. Mis muidugi pole üldsegi tõsi. Aga ma oskasin vist väga hästi seda muljet jätta :D Ma olen ka aegajalt nimetanud, et kindlasti on üheks põhjuseks, miks nii kaua pangaga jäin, võimalus olla abiks siinse eestlaste kogukonna pangaasjade korraldamisel. Mul lihtsalt on millegipärast sisse kodeeritud, et tahan teisi aidata. Olen vahel mõelnud, kas see on mingi vanema lapse sündroom. Või siis lihtsalt kuidagi geenidega seotud. Mulle meeldib, kui inimesed on õnnelikud ja rahul, ning et ma olen saanud selleks väikesegi panuse anda. Eile metrooga koju sõites käis peast korraks läbi mõte... millega ma hakkama sain. Aga ainult korraks. Kui midagi on ikka sinuga nii kaua olnud, siis ilmselgelt pole sugugi nii kerge kõigele head aega öelda. Täna hommikul oli mul igal juhul juba palju kergem olla.

Tegelikult olen juba panga poolt juba üle nelja aasta pensioni saanud. Lihtsalt nõustusin lühendatud nädalaga edasi olema, et aidata üle raskematest aegadest. Ilma et oleksin osanud ette kujutada üleilmse pandeemia "võidukäiku". Mis muidugi pani meid veelgi suurema pressi alla. Toronto Eesti Ühispangast sai siinsete mõningate eestlaste arvates "Põhjakase Ühispank" (Northern Birch CU), kui ühinesime lätlaste kohaliku ühispangaga. Lisaks toimus suur süsteemi muudatus (minu jaoks kolmas). Viimased aastad olid kindlasti kõige intensiivsemad kõigist neist kolmekümnest. Nii et mu lapsed ja isegi viimaks Toomaski nägid, et olin väga ära kustumas. Mu ellu ei mahtunud muud kui töö ja töö ja töö. Ma peaaegu ei lugenud enam raamatuid, ei avanud oma arvutit, et teha midagi, mis mulle meeldiks. Ei tahtnud kirjutada, ei tahtnud enam õieti käsitöödki teha. Ilmselgelt olin üsna läbi põlenud. Olen ka jõudnud järeldusele, et töötamine väikeses firmas on hoopis midagi muud kui meie ühendatud pangas.  Me saime varem kergemini hakkama igapäevaste tegevustega. Suuremas firmas ja olukorras, kus su käsi on sees pea kõigis erinevates tahkudes, tekib moment, kus kõik lainena üle pea kokku lööb. Jah, ma töötasin selle kallal, et välja õpetada teisi ja jagada oma töid ning kohustusi, kuid kuklas oli kogu aeg mure, kas ikka kõik saab õieti tehtud. Kindlasti on palju lihtsam, kui su tööl on kindlamad raamid ning oma siht. Just see mille poole oleme pürginud ja kuidas kõik edasi toimib. 

Aga minu jaoks jõudis kätte hetk, mil tundsin, et pean rongilt maha astuma. Isegi kui sellest väga kahju on. Sest panga meeskond on tõeliselt tore ja kena (isegi "meie" lätlased). Ma pean ütlema, et ma ei saanud õieti eilseni aru, et nii mõnedki hindasid mind rohkem kui ma oskasin ette kujutada. Taas kord paitasid mind sõnad, et olen mõne meelest kõige parem boss, kes neil kunagi olnud on. Aga ma arvan, et põhipõhjuseks on vist mu enda suhtumine. Sest ma ei pea ennast mingiks ülemuseks (ja ei käitu nagu ülemuslikult, mis iganes see siis tähendab). Lihtsalt olen meeskonnas mutriks, mis on proovinud anda endast parima, et kõik koos töötaksid nii hästi kui võimalik ühise eesmärgi nimel. Et meie liikmed oleks rahul :-) Eriti aga soojendas südant meie kõige noorem töötaja, kes on alles majandusteaduse tudeng ja aitab meid natuke suveperioodil. Ta tuli eraldi õnne soovima, ning nimetas, kuidas hindab minu suhtumist. Maailmas, kus raha teenimine korporatsioonide heaks on valitsevaks saanud, olevat nii kena näha, kuidas klient on seatud number üheks! 

Ma olen ka juba pidanud vastama mõnele, et ei, lahkumine ei ole seotud Eesti Maja müügiga ja uue keskuse ehitamisega. Minu meelest on see ikkagi kõige optimaalsem lahendus meie kogukonnale, mis pole enam niisama suur ja tugev nagu mõne aastakümne eest. Ma oleks väga tahtnud tööle tulla uude keskusesse. Ja mitte ainult sellepärast, et minu jaoks on see lähemal :-) Kujutan ette, et sellest saab palju elavam ja tegevust täis paik. Kus näed taas kord palju rohkem eestlasi ja nende sõpru kogunemas. 

Mul on ka super hea meel, et olen saanud töötada meie praeguse tegevjuhiga, kes on meile kõigile kindlaks tugisambaks olnud. Ta hoolib pangast. Ta hoolib meie töötajatest. Ja isegi, kui asjad ei lähe nii nagu sa tahad või ootad või mõni kangekaelne liige (näiteks mõni Karen tüüpi tegelane - jah, neid leidub ka meie kogukonnas) su endast välja ajab, siis oskab ta olla seal, et meid ka sellest olukorrast välja aidata. Ma ei arva, et oleksin nii kauaks panka edasi jäänud, kui teda poleks olnud juhi rollis! Ma hindan väga tema tööd. Ma proovisin ka seda vahel talle öelda, sest mõtlesin, kuidas juhid ei tarvitse niisama kergelt sellist positiivset vastukaja saada. Nagu nimetasin, mulle meeldib, kui inimesed mu ümber on õnnelikud :-) Ma olen see crazy lady, kes võib mõnele tundmatule tänaval kena komplimendi öelda, või siis mulle kingitud lilled või üksikud õied lillekimbust mõnele ära kinkida. Eestis andsin kord ära terve shokolaadikarbi Elroni rongi vagunisaatjale ja eile näiteks kinkisin ühe väikest sorti päevalille õie vagunist väljuvale noorele lapseootel naisele. See on justkui topelt rõõm ühest kingist, minu oma ja kellegi tundmatu oma :) Ning maailmas võib ju palju rohkem rõõmu olla!

Nüüd mu uuest leheküljest... Ma jätkan ikka pisikese neiu hoidmist (keda naljatamisi asenduslapselapseks kutsun). Kes sügisel kuuesena läheb esimesse klassi ja kellega peab peale kooli mõned tunnid olema. Mul endal on mõned asjad, mis tahaks kodus ära teha. Aga ma olen ka ilmselt lahti võimalusele tulevikus kedagi näiteks raamatupidamises või tõlkimises aidata. Ja muidugi midagi ekstra teenima, sest ega see pension mul hirmus suur ka ei ole ;-) Kuigi ma ei taha hetkel sellele palju mõelda. Mu töökoht andis lahkumiskingina kinkekaardi lõngapoodi! Mis on eriliselt armas! Ja näitab, kui palju mõeldakse töötajatest kui inimestest, kellel on ka oma elu ja hobid. Ja ega ma päriselt pole ka sidemeid pangaga lõhkunud. Ta jääb ikka "minu pangaks" ning ma olen ka lubanud vajadusel (eriti alguses) oma teadmisi jagama. Ning ka nii kaua, kui veel eesti keeles uudiseid jagatakse, need eesti keelde muutma. Lubasin ka, et ma ei hakka panka tulles teenindajatega vaidlema, kuidas asju peab tegema. Sest loomulikult liigub rong omas taktis edasi, ning muudatused on iga firma loomulik osa ;-)
//  Imeilus lillekimp panga poolt. Ma arvan, et ikka meie endi eestlaste kohalikust Colour Field lillepoest. Kui elad Torontos, siis osta ikka oma lilled sealt ;-)

01.06.22

Ukraina, mina ja Kanada

Eestis ja Torontos "Eesti Elus" ilmunud tekst. Lisaks juurde, et Kanada on vastu võtnud Ukraina põgenikke lihtsustatud korras. Elamisluba antakse kolmeks aastaks. Enamus neist elavad vabatahtlike juures (tean ühte eestlast, kelle kodus ukrainlased). Praeguseks on korraldatud ka kolm lendu Poolast, tasuta.

“Ma olen kindel, et suren varsti. Järgmiste päevade jooksul. Selles linnas elavad kõik surmaootuses. Soovin vaid, et surm ei tuleks liiga hirmsana…” Nii kirjutab üks Mariupolisse lõksu jäänud naine. Ja taas kord on mul silmis pisarad. Murest ja vihast, aga ka jõuetusest, et ma ei saa midagi enamat ukrainlaste heaks teha. Siiani pole läinud ühtegi päeva, kui mu põsed poleks märjad. Sõja kolmandal päeval pidin lausa peavalurohtu võtma, sest ei suutnud kuidagi rahuneda.

Ma ei teagi, miks ma seda nii sügavalt läbi elan. Võiks ju mõelda, et olen kaugel turvalises Kanadas (kuigi tuumapommi ähvardused panevad pisut selle turvalisuse üle kahtlema). Ma pole ukrainlane, mul pole pereliikmete hulgas (vähemalt oma teada) mitte ühtegi sealt pärit sugulast. Mu kanadalasest töökaaslane vaatab mulle imestunult otsa, kui räägin, kui väga kogu asi on mu südamesse läinud. Jah, ta on nõus, et Venemaa on koleda asjaga hakkama saanud. Aga talle jääb võõraks minu mure võõraste üle… Teine jällegi paneb geograafiliselt Ukraina hoopis valesse paika… Mis ei tähenda, et nad ei annaks oma panuse toetuste ja annetuste näol. 

Minu leivaisa (ehk siis eestlaste ja lätlaste ühine pank) oli üks esimestest finantsasutustest, kes annetas 10 tuhat dollarit siinsele organisatsioonile Kanada Ukraina Kongress, mis vahendab toetusi otse Ukrainasse. Väga paljud panga liikmed, kaasa arvatud mina, oleme neile raha üle kandnud. Kaalusin lisaks läbi Airbnb panna endale elamine kinni Kiievis või mujal Ukrainas, nii nagu lugematud teised üle maailma, et otse mõnda sõjakeerisesse jäänud ukrainlast toetada. Niipea kui see idee liikvele läks, maksti mõne päevaga üle 2 miljoni dollari ukrainlastest korteri- ja majaomanikele, kes turistidele oma elamist välja üürivad. Mõte oli muidugi selles, et keegi ei lenda kohale. Isegi kui mõnel ka selline hullumeelne idee oleks, siis ei saa sugugi kindel olla, kas elamine pole praeguseks juba maha põlenud või õhku lennanud. Ma siiski tuba ega korterit kinni ei pannud vaid käsitööhuvilisena haarasin mõttest toetada mõnda käsitöölist. Võtsin läbi Etsy ühendust süstikpitsi mustreid müüva ukrainlannaga ning ostsin talt mitu mustrit. 

Kuid kõik see tundub ikka liiga vähe. Eriti selle taustal, milline info minuni jõuab. Ma vaatan Eesti televisiooni Ukraina uudiseid, kuulan Youtube'is venekeelseid spetsialistide arutlusi. Ma ei saa kuidagi Twitteri kontost eemale (millelt pidin aastast 2009 kogunenud paksu tolmukorra eemaldama) või jälgin Facebooki gruppe, kus Ukraina põhiliseks teemaks. Kõik muu, mis ajajoonel vastu vaatab, lükkan hooletult eemale. Olen ka avastanud, et ei suuda õieti ei ühtegi filmi süveneda ega raamatut lugeda, ilma et vahepeal telefoni või tahvlit ei haaraks. Kõik muu tundub sõja kõrval nii väga tühine. TikTok, mis varem mulle meelelahutust pakkus, viskab ette peamiselt Ukrainaga seotut. Paistab, et on tõesti väga tark programm, suutes lugeda, mis mul hetkel mõtetes number üks. 

Nõnda on ka täiesti loomulik, et olime kohal Toronto kesklinnas kohe esimesel pühapäeval peale sõja algust. Eks ikka selleks, et näidata oma toetust. Meid oli seal peaaegu sama palju kui Tallinnas Vabaduse platsil. Kuigi oleks võinud ju oodata rohkem osalejaid, sest meid elab linnas ju üle 5 miljoni. Muidugi peab meeles pidama, et mitte kõik siin Kanadas pole nii lähedalt puudutatud kui meie, eestlased, kelle kodumaa on Ukrainale siiski nii lähedal, ja kes me ajaloo põhjal liigagi hästi teame, mida Venemaa oma juhiga endast kujutab.

Ilm näitas end ka täiesti kummalisest küljest, nagu oleks tajunud, et õhus on rahutust. Nägime päikest, aga ka kõva tuult ja ootamatuid kiiresti mööduvaid lumesadusid. Miski ei heidutanud seda rahvast, kes tänavail. Ukraina lippude kõrval nägin lehvimas Eesti, Läti, Leedu, Poola, Gruusia, Taiwani, Aserbaidžaani omasid. Ilmselt oli neid veelgi. Ühe aseri käest pidin üle küsima, kust ta pärit on. Ja justkui mingisse salaseltsi kuuluvalt vahetasime pilke, mis kõnelesid rohkem kui sõnad. Kunagised ühised kogemused ja kannatused ühendavad tugevamalt, kui oskame arvata. Ümber seisvate lugematute ukrainlaste tänusõnad andsime tagasi oma tänuga neile je nende rahvale, kes nõnda tulihingeliselt idanaabri vastu võitlemas. 

Kõigi nende mõtete virr-varris ja vaidlustes trollide ning muude "tarkadega" Facebookis, kus kiidetakse idanaabri riigijuhti ning proovitakse selgeks teha, et mina olen lääne propaganda ohvriks langenud, sain ootamatult sõbraks minust natuke noorema Kiievis elava naisega. Radmila jagab mitu korda päevas oma kogemusi ja teateid olukorrast, mis otse tema ümber. See uus tutvus tõi sõja äkitselt mulle veelgi lähemale. Arvestades, et ma olin ju viis aastat tagasi Invictus mängudel eestlastest sõduritele korraldajariigi poolt tugiisikuks, siis kõik sõjaga seotud ja sealsed kannatused omandavad mitmekordse tähenduse. "Võitmatute mängud" on prints Harry poolt alustatud spordivõistlused vigastatud sõduritele, ei tähenda, kas haavad on füüsilist või vaimset laadi. Kolmandad mängud peeti aastal 2017 Torontos. Kus mul oli võimalus muuhulgas Ukraina meeskonnaga suhelda. Kuna nende inglise keel ei olnud väga tugev, siis võtsin oma vene keele oskused kasutusele. Üks imelik asi on meeles. Mulle jäi mulje, et kuigi nad said vene keelest aru, siis polnud nad sugugi altid seda kasutama. Üks noorem oli vaid natuke jutukam. Nüüdse sõja taustal, kus Ukraina vene keelt kõnelevad elanikud neavad Venemaa põrgu põhja ning lubavad enam mitte kunagi vene keelt suu sisse võtta, mõistan neid hoopis paremini. Ootamatult on mul lisaks tekkinud soov teha ukraina keelega rohkem tutvust.

Nõnda jõudis minuni teadmine, et minu Kanada raamatu taasilmumisega, annetan sealt saadud autoritulu Ukraina heaks. Ma julgen ka valjusti öelda, et ma ei hooli, kas see läheb laskemoona hankimiseks või väikesele Ukraina põgenikule mänguasja ostmiseks. Ma ei ole üldse sõjakas, aga hetkel lihtsalt ei jõua kaasa tunda neile, kes on püssidega võõrale maale tulnud. See kaastunne oli samas mingil hetkel olemas. Kuni Radmila jagas Venemaal filmitud videot emast, kes oli Whatsappi (!) kaudu teada saanud oma poja hukkumisest, ning see oli ka kõik. Igasugused järelpärimised armeele oma poja saatuse kohta jäid tulemuseta. Samal ajal, kui hauaplats oli valmis ja kirst ostetud... Ma ehmatasin, kui mu uus ukrainlannast sõber ütles, et temal ei ole sellest emast kahju. Alles siis jäin mõtlema, mida tema peab praegu tundma. Kui Ukraina emade lapsed sissetungijate käes langevad. Kui vene sõdurid valimata tapavad kõiki. Kui nad pommitavad haiglaid ja koole. Mis hetkeni sa sõdurina pead ülemuste käsku täitma, küsib mu hing. Ma ei tea, mis nende peas käib. Eriti, kui nendegagi on tehtud ajupesu... Mu hea pool proovib leida seletust, aga teine pool on muutnud külmaks ja kalgiks. Sest saan äkki aru, et Radmila kingades seistes, kui minu riik oleks samas olukorras, mõtleksin päris kindlasti täpselt nii kui tema.

Mõni väidab, et ongi alanud kolmas maailmasõda. Mõni ütleb, et võime sinna sattuda, kui… Ma tahaks uskuda seda teist väidet, kuid arvestades, et terve maailma on praegu Ukraina pinnal toimuvasse sõtta ühel või teisel moel kaasa tõmmatud, siis ma ei imestaks, kui ajalooraamatud kunagi kirjutavad just meie käesolevast ajastust kui uuest suurest globaalsest konfliktist. Ma loodan südamest, et mu hirm on aluseta. Aga ma lootsin ka südamest, et Venemaa Ukrainat ei ründa... 

Kanada riik võtab Ukrainas toimuvat üsna tõsiselt, kuigi mõne asjaga on ehk liialt viivitatud (näiteks Vene propagandaga tegelev televisioonikanal RT keelustati alles mõni päev tagasi). Hiljuti avaldati nimekiri inimestest, kes siinsetest elanikest venelaste poolt sanktsioonide alla pandud. Tundub justkui mänguna lasteaias, kus Venemaa ei saa läänest halvem olla. Ma pole täpselt uurinud, mis need keelud kõik olid. Paari asjana jäi vaid silma, et nad ei tohi näiteks Venemaale reisida või seal pangakontosid omada. Enamus neist patsutasid küll üksteist õlale või said tervitusi kaasvõitlejatelt, sõpradelt ja tuttavatelt, et neid üles loetleti. Tunnusmärk, et nad on tõesti midagi tähelepanuväärset korda saatnud. Üks neist on Kanada parlamendiliikmete ja kohalike ukraina organisatsioonidega seotud tegelaste kõrval meie endi kanada-eestlane Marcus Kolga. Ta on juba aastaid siinsetele venelastele pinda käinud oma kommunismi kuritegude paljastamisega ning Vene tegevuse valgustamisega. Venelased pole mitte rahulikult tema tegevust pealt vaadanud ja on talle lausa surmaähvardusi saatnud. Marcuse kõrval on veel teinegi kohalik eestlane – Markus Hess.Tema oli musta lindi päeva üks algatajatest, millega mälestatakse kommunismi- ja natsismi ohvreid. Tähistatakse seda igal aastal 23.augustil, Molotov-Ribbentropi lepingu allkirjastamise päeval.

Kanada on praeguseks saatnud relvi, rahalist tuge, humanitaarabi. Ja ma ütleks, oleks imelik, kui ta seda ei teeks. Peaaegu 1,4 miljonit elanikku peab end siin ukrainlaseks (maailmas peale Ukraina ja Venemaa on just Kanada kogukond kolmas oma arvukuselt). Päris paljud neist elavad preeriatealadel, mis jäävad Kanada keskossa ja kuhu juba sajand tagasi välja rännati. Ikka seal maastikul, mis meenutab nende endi steppe ja avaraid välju, ning kus nad said jätkata põllupidamisega. Eks neid tulijaid on olnud hiljemgi. Näiteks teise maailmasõja sabas nagu paljud eestlased. Ning hilisemalt juba siis, kui vabadus oli kätte võidetud. 

Hetkel on Kanada valitsus teinud uksed lahti kõigile Ukraina põgenikele, keda lubatakse riiki jääda lihtsustatud korras kuni kolmeks aastaks. Peale seda saab igaühe sooviavalduse edasiseks eraldi läbi vaadata, kui nad soovivad päriseks jääda. Väga paljud kohalikud pered on avaldanud soovi võtta tulijaid enda juurde koju. Midagi sarnast juhtus süürlaste vastuvõtmisega aastal 2015, kui 25 tuhat põgenikku (peamiselt lastega pered) paigutati vabatahtlike hoole alla. Kes lubasid vastutada nende eest esimese aasta jooksul. Tavalisel kanadalasel on siiski väga suur süda sees, kui küsimuse alla tuleb inimeste aitamine, kes on jäänud mõne konflikti vahele. Mis sest et ma ennist nende teadmatuse kallal norisin. Paljud on just nõnda siia riiki jõudnud, olgu siis ise või nende vanemad või vanavanemad. Muidugi ei tarvitse riigijuhid riigi rahakotti vaadates sama heldelt mõelda. Kuid näiteks Trudeau võimuletulekuga lükati ümber eelmise valitsuse otsus süürlastele varjupaika mitte pakkuda. Ma kujutan tegelikult ette, et paljudel Ukraina põgenikel on juba keegi siin ees. Vaevalt et niisama kergelt tahetakse nõnda kaugele tulla. Kui just väga seikleja ei ole. Ning tõenäoliselt on vaja ka lennupiletid ise muretseda. Kuigi Kanada kaalub hetkel võimalust saata lennukid järele neile, kes on avaldused edukalt täitnud. Nii nagu kunagi toodi kohale süürlased. 

Ma nii loodan, et see niinimetatud “erioperatsioon” ometigi läbi saab. Et ukrainlased saaksid terve maailma toel oma riigi uuesti üles ehitada. Sõja esimestel päevadel andsin enda jaoks veel ühe lubaduse. Kindlasti oma raha turistina just sinna riiki - Ukrainasse - viia. Lihtsalt loodan, et seal on peagi ohutu ja ma saan oma lubaduse teoks teha!


26.03.22

Minu Kanada uustrükk

"Minu Kanada" ilmus Eestis uuesti. Ühe lisapeatükiga.

Kuna Ukraina on väga tugevalt mu meeltes, ja ega ma ju ei oodanud, et raamat uuesti trükikotta läheks, siis tekkis ühel hetkel teadmine, annetan oma tulu Ukraina heaks. Mitte et see oleks võrreldav mõne rahvusvaheliselt tuntud autori sissetulekuga (miks muidu eestlastest autorid ise kirjastavad 😉), aga ikkagi väike panus ukrainlastele, kes praegu võitlevad ju õieti kõigi meie nimel. Ja mulle ei tähenda, kas raha läheb laskemoona või mängukaru ostmiseks. Vaadates fotosid praegusest sõjast, mille taustaks meilegi nii tuttavad nõuka ajal ehitatud korrusemajad, ei saa mõtlemata jätta, et Eesti võinuks vabalt samas olukorras olla. Kui meil poleks tugevat seljatagust... Võiks küsida, kui tugeva rinde oleks meie suutnud moodustada... kui kaua oleks suutnud vastu panna... 

Loe pikemalt siin, kus kirjutan oma mõtetest Ukraina taustal. Ilmus ka Postimehes, kus oli armas pealkiri, kuidas eestlanna Kanadas Ukraina pärast südant valutab. 

Слава Україні!

19.02.22

Vabaduse konvoi tõus ja langus Kanadas

Loomulikult tuleb juttu Kanadas toimuvast "suurest vabadusliikumisest", mis tõi Ottawa parlamendi ette hulga veokeid ning inimesi, kes otsustasid, et see on kõige õigem koht, kus järgmised nädalad veeta. Vahepeal on proovitud midagi sarnast mitmel pool mujal Kanadas korda viia. Kaasa arvatud Torontos. Aga kuna Ottawa näide oli ees, siis suudeti kiiresti strateegiliselt olulised paigad eraldada ning linnaelu võis rahulikult edasi toimida. Toronto puhul oli see eriti oluline, sest kesklinnas on ridamisi haiglaid (kus ka minu tüdrukud sündinud on), ja loomulikult oli tähtis hoida liiklus kiirabi ja teiste patsientide jaoks vaba.

Kõik sai alguse hetkest, kui väike grupp rekkajuhte polnud rahul nõudega USA-Kanada piiriületusel vaktsiinipassi näidata. Väike grupp on umbes 10%, sest ülejäänud on rekkajuhte koondava organisatsiooni sõnul vaktsineeritud. Seesama organisatsioon taunib kõike, mis toimub, lihtsalt vahemärkusena. Kuna USA seadis sama nõude sisse päev hiljem, siis kadus justkui ära põhiargument, miks üldse pealinna protestima minna. Siinjuures võiks mõelda "KARJUV vähemus" tähendusele ;) On neid veokijuhte, kes on julgenud avaldada oma vastumeelsust toimuva suhtes ning on kurvad, et üldine arvamine veokijuhtidest on tõmmatud allapoole nulli... sest nemad tahavad oma tööd edasi teha, ning nad saavad aru, et me tõesti oleme kõik samas paadis...

Kuna vaktsiiniga oli nii ja naa, siis hakati kõvasti rääkima mingist vabadusest ja viimaks võeti siis valitsus ette. Mis polnud ime, sest kokkuvõttes võiks öelda, protestijatest said lihtsalt poliitilised mängukannid. Sest hakati nõudma peaministri tagasiastumist. Vabandust väga... aga siin on demokraatlik riik, kus rahvas on oma sõna öelnud, keda nad soovisid riiki juhtima. Jah, see pole enamusvalitsus, aga ikkagi olid nemad need, kes kõige rohkem hääli said ja kui sa pole millegagi rahul, siis esimeses järjekorras räägid ikka oma esindajatega parlamendis... Kui valitsuse ees oleks samas olnud vastaspartei, siis ma ei imestaks üldse, et samasugune olukord poleks tekkinud. Sest... inimesed on väsinud. Väsinud covidist, väsinud sellest, et meie elu on viiruse pärast pea peale pööratud. Võin oma pea anda, et valitsused on samamoodi väsinud. Eriti veel sellest, kui palju valeinformatsiooni ja konspiratsiooniteooriaid ringi käib. Kuidas küll keegi suudaks mulle ära seletada põhjendusi, et viirus on valitsuste suur ühine konspiratsioon inimesed hävitada. Ei tea, kelle üle siis nad enam valitsevad, kui kõik läinud on. Ooot... või äkki tõesti... äkki ongi siin peidus suurem plaan, mille alusel kõik teadusesse uskuvad inimesed hävivad, kuna nad on nõus end vaktsineerima ja järele jääb ainult hall mass, keda on kerge igat sorti "huvitavate" teooriatega kontrollida :D Igaks juhuks... ma ei mõtle päriselt nii ;-) Samas olen mina ka väsinud, vahel on lausa nutt kurgus, kui teatud olulised asjad nihkuvad hilisematele kuupäevadele. Mis ei aja mind kurjaks valitsuse peale, vaid nende peale, kes ei suuda protestimata olla... Me oleme kõik ühes paadis praegu, terves maailmas.

Ma panin alguses loo pealkirjaks: Ottawa ei ole Moskva, mida olen nüüd vahel kasutanud, kui seletan siinset olukorda. Ilmselt on pandeemia toonud palju rohkem siinsete elanike teadvusesse, kuidas täpselt kogu Kanada riik "töötab". Siiani ning ka tulevikus ilmselt päris hästi, kuigi mõne meelest on see täielik korralagedus, eriti nende silmis, kes Moskva poole kummardavad, või oleme kenamad ja ütleme: kes Venemaa moodi korraldusega harjunud :-) Jah, meil on keskvalitsus Ottawas, aga ega neil pole palju õigust kaasa rääkida, mida iga provints teeb. Nad kontrollivad küll teatud üleriigilisi tahkusid (riigipiir, rahapada, kaitse jne), aga provintside otsustada jäävad näiteks  sellised asjad, nagu juhiluba, mis teise provintsi kolides tuleb teatud aja jooksul välja vahetada kohaliku vastu. Või tervishoiusüsteem, mis on küll igal pool absoluutselt kõigile tasuta - ei tähenda, kas sa töötad, või õpid, või oled registreeritud või registreerimata töötu - aga selle rahastamine on provintsiti erinev. Lisaks isegi ülikoolid, mis mõnel pool küsivad mujalt provintsist õppima tulnud tudengitelt sama õppetasu nagu oleks nad kohale saabunud välismaalt, jne.jne. Pluss nüüd pandeemia ajal on erinevad provintsid pidevalt erinevaid piiranguid kehtestanud, olenevalt, kuidas haiglad on vastu pidanud. Ontario, kus asub ka Ottawa, on Quebeci kõrval olnud üks provintsidest, kus piirangud ehk isegi kõige rangemad. Näiteks pole meil kahe aasta jooksul olnud hetkegi, mil maskipiiranguid oleks lõdvemaks lastud. Ma olen näinud, kuidas Eestis on selles suhtes palju vabamalt toimitud. Nõnda ei mõista ma eestlaste pahandamist, et miks nii kaua juba maske nõutakse, kui neil on vahepeal olnud palju rohkem "hingetõmbeaega".

Kõige selle taustal on täielikult arusaamatu, miks need rekkad ninad Ottawa poole seadsid. Oleks ikka pidanud oma provintside valitsuste uste peale koputama, kui nad polnud rahul piirangutega. Sellepärast oli ilmselge, et keegi teine sosistas neile kõrva, mida teha, kui hakati otseselt valitsust ründama, kui protest vaktsineerimise kohustuse vastu kaotas justkui mõtte. 

Ottawasse on selleks nädalavahetuseks kohale tulnud politseinikke üle Kanada. Ning hetkel jälgingi, kuidas politsei rahulikult surub rahvast parlamendi juurest eemale. Juba liiguvad protesti korraldajate poolt teated, kuidas politsei on jõudu kasutanud, relvadega ähvardanud või peksnud. Aga hetkel pole selle kohta ühtegi tõendit. On küll olukordi, kui mõned keelduvad oma veoki akent avamast peale mitmekümnekordset nõuet politsei poolt, ja siis on aken sisse löödud. Ma pole veel aru saanud, kas pisargaasi on kasutatud, tundub, et mitte. Kuigi gaasimaskid mõnede politseidel ees võivad sellise mulje jätta. Hoopistükkis on protestijad kasutanud suitsupomme. 

Arusaamatu on ka mõnede toetajate pahandamine, et maksumaksjana saab politsei meie käest palka, kuidas küll siis politsei meie vastu hakkab. Aga siis võiks küsida, miks politsei üldse kedagi arreteerib ükskõik, mis põhjusel :-P  Jah, on neid, kes vaatavad politsei peale kurjalt, aga nende kõrval on arvestatav elanikkond, kes pigem imetlevad, kui rahulikult vastatakse solvangutele ning provokatsioonidele. Kuidas nad hoolitsevad arreteeritud protestijate heaolu eest, sest väljas on täna üsna külm ja tuisune. Väga inetult käitutakse ka reporterite vastu. Imeline, kui kannatlikud nad on... Inimesed karjuvad nende peale, sülitavad, saadavad vandesõnu nende poole... Õnneks on ikka neid ka, kes on pigem toetavad. Ning ma ei mõista neid vanemaid, kes on kohale tulnud oma alaealiste lastega. Mitte ainult keeruline olukord linnas, aga ka väga külm ilm... Mida sellega proovitakse saavutada...

Valitsus on ka välja kuulutanud Emergencies Act, mis lubab muuhulgas arreteerida neid, kes vastu hakkavad, või ka külmutada kontod, mis kuuluvad liikumise algatajatele või toetajatele (kaks kolmandikku kanadalastest toetavad seda valitsuse otsust, vähem küll lääne pool, aga nad on ka kaugel ;-) GoFundMe platvormi kaudu kogutud rahad on külmutatud, aga seda juba pikemat aega (lisaks tundub, et päris suured rahad on tulnud välismaalt, kellele küll see siin toimuv kasulik on, küsin mina). Ukraina ümber toimuvaga seoses võiks ju lausa hakata kahtlustama, kas tõesti oli Venemaa nii ettenägelik ja õhutas läänes segaduse tekitamiseks seda, mis Kanadas toimub :D Ok, ma ikka ei usu, et nad nii "targad" ka oleksid olnud ;-)

Jäin mõtlema, kui rumalad korraldajad lõpuks olid. Oleks nad otsustanud kiiremini ära minna, oleks neil rahad alles ja poleks nad ka vihaseks ajanud Ottawa elanikke, kes on pidanud kuidagi hakkama saama kõige selle läbu ja lärmi sees (nad ju kaebasid kohtusse protestide organiseerijad, sest kogu see asi läheb linnale päris kalliks maksma...). Ma ei saa ka aru nendest, kes on käinud vaatamas kogunemist ja kirjeldanud seda kui mingit pidu. Arvestades, et see pidu on tähendanud lagastamist ja sealsete mälestusmärkide kasutamist "pissipottidena", siis pole kõik just nii roosiline olnud, nagu mõned on proovinud kõike esitada.

Mul on tunne, et kogu asja organiseerijad ei osanud elu seeski näha, kui kaua kõik see kestma jääb. Nii nagu Ottawa enda elanikud on öelnud, et nad on harjunud meeleavaldajatega. Aga nad tulevad ja lähevad. Keegi pole kunagi varem oma elamist tänavale sisse seadnud. Ja nüüd ootab Ottawa rahvas linnalt ja korravalvuritelt vastuseid, miks olukorda ei lahendatud kiiremini. Ning küsimus on, kust tuleb raha, et kõik linna kulud katta. Sest pole ju väga aus oodata, et linnaelanikud peavad kannatama näiteks maksude suurendamise all...

Ilmselt pole protestijatel olnud väga aega jälgida, mida erinevad provintsid ja ka valitsus on piirangute osas otsustanud. Ja otsused pole mitte sellepärast vastu võetud, et mõned inimesed Ottawa künkal meelt avaldavad. Mida muidugi proovitakse just sellest küljest näidata. Esiteks on Kanadas ära võetud PCR testi nõue vaktsineeritutel, kes reisivad üle piiri. Sel nädalavahetusel, kui rekkad Torontosse jõudsid, oli ette nähtud piirangute mahavõtmine Ontario restoranidelt. Kuna aga kogu kesklinn oli suletud, siis tähendas see, et suured lootused lõpuks ometi näha hulka inimesi oma ruumides, läksid pisut vett vedama. Võib nüüd mitu korda arvata, kas omanikud olid väga rõõmsad nähes rekkajuhte siia ilmumas. Lisaks kaob Ontarios ära vaktsiinipassi näitamine alates 1.märtsist. Ontarios on ju kusagil 85% elanikest saanud vähemalt ühe süsti ja natuke üle 80% kaks, kolmandaga on varsti 50% (oleks veel rohkem, aga siia hulka kuuluvad ka nüüd lapsed, kes tõmbavad numbreid natuke alla, sest nende vaktsineerimine algas hiljem). Maskikohustus jääb veel alles, aga ilmselt kaob see meil ka lõpuks. Seda siis küll täiesti esimest korda varsti kahe aasta jooksul. Ja veel kord, kõik need otsused ei tulnud mitte veokijuhtide protestide pärast. Need plaanid olid juba läinud aasta lõpus enam-vähem maha pandud ja rahvaga jagatud.

Lõpuks ütleks veel seda, et peaminister kuulub Liberaalide parteisse, aga Ontario valitsuses on konservatiivid pukis ;-) Kõik oleks võinud olla vastupidi, mis ei oleks kindlustanud, et kogu olukord, mis viirusest tingitud oleks kuidagi teistsugune olnud. Ja nagu üks ajakirjanik nimetas, siis Ottawa protestid on Covid-19ga seotud absurdsuste tipp (ta meenutab lennureisijaid, kes on pannud aluspüksid maskiks, inimesi, kes süstinud või joonud sisse mingit sodi, sest keegi on öelnud, et see aitab jne.jne.) Minu jaoks on ka absurdne, et inimesed Kanadas karjuvad "Vabadus!" Nad pole ilmselt kunagi aru saanud, mis päriselt tähendab see, kui vabadus ära võetud. Samuti ei suuda ma aru saada võrdlustest Balti riikidega ja laulva revolutsiooniga. Jah, Eestis läksid asjad küllaltki rahulikult ning siiani ka Kanadas (vaatame, mis juhtub õhtutundidel), aga mind igal juhul riivab väga see, mille eest minagi kunagi laulmas käisin ja mille nimel siin üks rühm inimesi "Vabadus!" karjuvad.

Vaatame, kuidas see nädalavehtus laheneb ja mis siin edasi saab...

15.01.22

Natuke hiljaks jäänud mõtteid

Nii raske on kuidagi arvuti ette istuda ning aega enda jaoks võtta. Viimased paar aastat on arvuti kõvasti tähendanud lõpmatut tööd ning nõnda ma siis parem lükkan läpaka kaane kinni ja põgenen, kui vaba aega tekib. Läinud aasta on selles osas eriliselt pingeline olnud. Ja ma imestan, kuidas ma ikka vastu olen pidanud. Praegu ehk helendab midagi positiivsemat selles vallas kusagil seal ees. Aga samas on covidi võidukäik oma jälje jätnud. Tahaks nii väga lihtsalt rongilt maha astuda ja öelda: aitab!

Aeg on nii kiiresti läinud, et imelik lausa tagasi vaadata, aga panen ikka kirja mõned mälestused. Jõulupühad ja aastavahetus olid ju justkui hetk tagasi :-) Et nad ka ei võiks terve kuu näiteks kesta, kui terve maailm seisma jääks. Tegin jälle ise verivorstid. Kuigi komandeerisin Mari appi, ning siis tuli ka eestlasest sõbranna, kellega on seda isegi varem tehtud. Järgmisel aastal ehk jälle uuesti.

Siis otsustasin ühel hetkel, et tahan oma grupis kõigile süstikpitsist lumehelbed kinkida. Oligi hea selline eesmärk seada, sest mulle meeldib ju neid teha. Ise olin lõpuks väga rahul. Isegi Toomas keerutas ühte käes ja arvas, et on tõesti ilus :-) Nii et kui meesterahvas midagi sellist märkab, siis peab ju tõesti kena olema. Ise vaatan ka peaaegu nagu kõrvaltvaataja pilguga, ning mõtlen, et on imelised küll. Õieti vist mõtlen selle peale, kuidas küll kunagi millegi nii kena asja peale tuldi. Natuke kahju ju, et see enam väga populaarne pole. Samas muidugi oleks huvitav teada, kui paljud noored üldse enam käsitööga tegelevad. Sest päriselt pole ju selleks vajadust.

Jõuluõhtul istusime koos Mari ja Kirkega ning tema poiss-sõbraga. Toimetasin köögis ja lõpuks ei jäänudki mul aega kokku panna pilliroost jõulukrooni. Ainult alustasin. Aga... sellest kujunes tegelikult eriti armas õhtu. Sest mõlemad tüdrukud tulid appi seda valmis tegema. Nad küll naersid, mis lapstööjõu kasutamine siin käib. Mispeale ma arvasin, et eks ma selleks nad ju saingi :-) Olen juba mitu aastat mõelnud, et tahaks oma jõulukrooni. Iseküsimus, kust roogu saada. Eks võinuks ka kõrtest teha, aga need kuidagi õnnetud. Ja nõnda ma detsembri alguses sattusin ühe saarlaste firma otsa, mis müüb lausa komplekte nende tegemiseks. Etsys on ta Himmelinet nime all. Väga super kvaliteediga ja lausa lust oli seda teha. Esimese hooga mõtlesin, kuidas saan nööri läbi tõmmata, et oleks vaja peenikest traati. Aga siis sain aru, et nöör ümber pandud traat ongi ju selleks. Imeilus sai küll! Lisasin veel puupärleid vahele.

Ja siis olin mõne päeva oma pisipreiliga. Kellel hakkas koolivaheaeg juba jõulunädalal. Ta kurtis mulle, et päris vanaema Eestist tahtis ainult raamatuid lugeda talle. Aga temal vaja mängida hoopis :D Mingil hetkel ta on ka arvanud, et ma olengi mängimiseks välja mõeldud. Ning ta ei jõudnud ka kooli juures ära imestada, et ma oskan inglise keelt. Lähen talle koolipäevadel vastu, et siis mõni tund koos olla.

Sain ka kohe peale jõule enda kolmanda vaktsiinisüsti- moderna. Mis osutus kolmest kõige halvema reaktsiooniga. Olin järgmine päev ikka täiesti allapoole nulli ning ega ülejärgminegi päev just kõige hiilgavam pole. Aga olin õnnelik, et sain kätte. Sest esimene aeg, mis mul kirjas oli, langes jaanuari lõppu. Tänu pisipreili emale, kes töötab haiglas, sain aga kiiremini löögile. Sest kuni kolm pereliiget võis oma süsti kätte saada paaripäevase haiglate võrgu poolt korraldatud vaktsineerimispäevadele. Eks me Toomasega ole neile kõige lähemad siin kaugel maal. Jäin ka mõtlema, et ega meilgi siin eriti väga-väga lähedasi sugulasi ei olnud. Toomasel kaugelt küll ja minul vist mingit hõimlase liini pidi. Aga ega mitte kedagi, kellele saime loota, kui oli vaja lapsed kuhugi paigutada. Mis tähendas seda, et me vedasime neid igale poole kaasa. Ka metsa, kui neil vaevalt jalad all olid :-) Ma ei arva, et meil oleks midagi nende pärast tegemata jäänud. Kõik on võimalik. Sellepärast on raske aru saada nendest, kelle jaoks lapsed kui raske koorem kanda on...


Aga mis mul enam. Sest lapsed juba ise suured ja täiesti oma jala peal. Kellega on tore näiteks aastalõpupidu maha pidada. Mis esialgu oli plaanis suurema seltskonnaga ette võtta. Aga siis tuli omicron. Nii et olime perega koos, tüdrukud oma sõpradega. Ja siis veel lähedal elav eestlastest pere, kes igaks juhuks tegi kiirtesti. Aga ega sellele ka sada protsenti loota ei saa vist enam. Igal juhul jõudis uus aasta kohale. Milline ta täpselt tuleb, eks selle üle otsustame aasta pärast!

03.12.21

30 aastat pangatööd

 "Sa teed, et on hea koht töötada," kirjutas üks noor töökaaslane mulle. Ma olen väga nõus, et ülemused määravad suuresti ära, kui hea meelega sa tööle lähed. Aga samas on nii tähtis, et töökaaslased oleks ka sellised, kellega päriselt tahad koos olla.

Teema on muidugi üleval, sest mul täitus 1.detsembril 30 aastat tööd ühes ja samas kohas. Pangas, mis kandis veel paar aastat tagasi Toronto Eesti Ühispanga nime, ja mis nüüd teada-tuntud kui Northern Birch Credit Union. Mõnes mõttes parem nimi, sest esimest aeti aegajalt segamini Eesti Ühispangaga Eestis või siis arvati, et Torontos asuv pank ongi mingi Eesti panga filiaal. Nagu kord, kui üks eestlasest külaline lausa meie peale tigedaks sai, et kuidas tal polegi võimalust oma rahale ligi pääseda... me oleme ju Eesti Ühispank.

Aga eks need olegi lood, millest võiks ühe omamoodi memuaari kokku panna, nagu keegi arvas :-) Eks see saaks parasjagu huvitav küll, sest mõnikord võtame peaaegu et pihitooli rolli sisse. Ja eks ma ole näinud ja kuulnud nende aastate jooksul ikka mõndagi. Ja olen ka läbi aastate saanud väga mitmeid erinevaid ameteid pidada. Muidugi alustuseks teenindaja roll, siis olen olnud laenuametnik, mingil hetkel, kui internet oma võidukäiku alustas, pannud panga kodulehe kokku, siis olnud pisiülemus ja nüüd natuke suurem ülemus :-) See tähendab vastutan liikmete teeninduse eest. Kindlasti on hetkel palju rohkem stressi. Mitte ainult ameti pärast. Covid ei aita asjale kaasa, lisaks veel ikka viimaste kortsude silumine kahe panga ühinemisel. Ning loomulikult uus pangasüsteem. Mis minu jaoks on kõigi nende aastate jooksul neljas. 

Ma olen ka teadlikult mõelnud, mis õieti on mind nii kaua kohal hoidnud. Läksin ju kunagi panka tööle, et seal ehk paar aastat olla ja siis edasi liikuda. Kindlasti kõik need erinevad võimalused, isegi kui pank ise väike, ning tihtipeale tuleb kanda ikka mitut ametimantlit korraga. Vajadusel ka ette teenindama minna. Ikka veel. Aga siis on veel meie endi liikmed, keda aastatega oled hästi tundma õppinud ja keda aidates saad just selle töörõõmu, mida vajad, et edasi tegutseda. Muidugi oleme pangana erilised, vahel kutsume end külapangaks, sest oleme olemas eesti kogukonna jaoks. Nii teenuste pakkujana, aga ka toetajatena. Ega sellest eriti aru ei saa, kui ise sinna sisse ei satu. Meie mõned Eestist tulnud noored töötajad tunnistavad, et nad ei osanud midagi sellist ette kujutadagi. Ja nõnda olles nii kaua inimeste silma all, tähendab see ka seda, et nad on õppinud mind usaldama ning teavad, kui palju annan endast neid aidates. Ja nii mõnegagi on tekkinud sõbralikud suhted, mis sügavamad kui lihtsalt teenindaja ja teenindatava vahel.

Ja muidugi ei saa unustada töökaaslasi. Keda kokku on ikka päris mitmed kogunenud. Kellest mõned lühemat, mõned pikemalt töötanud. Ma arvan, et olen kõigiga saanud hästi läbi, vähemalt esialgu ;-) Ühega tekkis konflikt, mida pole siiani maha suutnud raputada, sest see puudutas teravalt põhimõtteid, mida pean väga au sees. Mul on ikka valus sellele mõelda, isegi kui ta hiljem on vabandama tulnud. Ülemusi on ka olnud ühest äärest teise. Vabandan ette-taha kõigi eelmiste ees, kuid meie praegune tegevjuht on end mitmest küljest väga suurepärase inimesena näidanud. Kellel ei puudu tema inimlik puudutus ja suhtumine. Samas igatsen kindlasti taga nii mitmeidki endisi kaastöötajaid. Mis ei tähenda, et praegustega oleks kuidagi halvem koos olla. Ka minu uute lätlastest kolleegidega. Ilmselt on see vaid lihtsamate ja probleemivabamate aegade taganutmine ;-) Samas, kui saad krija, milles nimetatakse: I'm not sure I'll ever have as good of a manager as you again in my life!, siis mu süda sulab mitmest küljest :)

Ma ei oska ka öelda, kas kokkuvõttes on olnud hea või halb nii kaua ühes kohas töötada. Arvan, et kui mul poleks neid erinevaid ülesandeid ja töökohustusi olnud, siis oleksin aastaid tagasi midagi muud otsinud. See tähendab, kui lapsed juba nii suured, et võisin enda peale ka mõelda. Pank ei ole samas enam see, mis vanasti. Vahel mõtlen, et olengi tegelikult täiesti uues kohas tööl. Mis ei tähenda, et ma veel 30 aastat seal tahaks olla. Vist mitte isegi 10. Ma ju poole jalaga natuke nagu pensionär, kes töötab nädalas vähem kui teised. Ja kes oli valmis mõne aasta eest pangast teenitud pensioni võtma ja lahkuma. Mida mu mõlemad tütred ikka tugevalt soovitavad. Et ma mõtleks natuke ka endale ja oma tervisele. Neil on juba vist peaaegu nagu peremeem saanud minu pensionile minekust, mis kunagi teoks ei saa :D Aga elame-näeme!

Siia jõulukuusse veel üks ammune foto millalgi aastatuhande vahetusest, kui me panka jõuluselt kaunistasime.

27.11.21

Ringiga tagasi laste juurde

15 aastat tagasi alustasin selle blogiga, sest nõnda tundus see kõige lihtsam viis oma ja laste toimetusi jagada perede ja lähedastega Eestis. Blogi on küll natuke rännanud ühelt platvormilt teisele ja isegi uue nime alla läinud, aga ta on mul ikka seesama ja ainuke. See aasta on samas olnud kõige vaesem postituste osas. Tahaks justkui rohkem. Sest mulle meeldib ju kirjutada ning "tarka juttu" ajada, aga teisalt olen ikka tugevalt tööpinge all, mis võtab lihtsalt igasuguse energia.

Nüüd aga tundsin, et ma lihtsalt pean eraldi natuke targutama. Kuulasin mõni päev tagasi Täitsa pekkis taskuhäälingut septembrist. Külas oli Sandra Vabarna, kes muidu rääkis väga kena ja huvitavat juttu, aga üks asi ajas mul harja kohe väga punaseks. Kui ta rääkis oma lastest, kelle ta harjutas iseseisvalt oma toas magama. Kusjuures tema arvamus oli, et iga lapsega saab seda teha (väikese mööndusena siiski, et kui laps juhtumisi pole kuidagi haige, ma ei hakka täpsemalt praegu üle kuulama). Tema lasi oma 4-kuusel beebil poolteist tundi nutta ja oligi korras! Mis mind kõige rohkem häiris oligi tema suhtumine, et iga laps on nõnda painutatav. Nüüd mõtlesin kahe asja peale (õieti kolme, aga sellest kohe lähemalt). 

Esiteks, ma loodan väga, et üksi ema-isa, kes hädas oma laste magamajäämisega ning valutavad südant, kuidas ikka sellega kõige paremini hakkama saada, jätavad siiski kuuldu kõrva taha panemata (isegi kui seda on jaganud tuntud inimene, kes saanud lausa arengutreeneri koolituse). Mul on ausalt hea meel, et Sandra sai nii kenasti oma lastega hakkama. Kuid ma tema asemel teeksin suure vahe, mida oma lastega ette võtan ja mida soovitan. Sest lõpuks peab see kõik olema siiski seotud sinu endaga ja sinu suhtega oma lastesse. Kuidagi võõrad ja aegunud tunduvad sellised väljaütlemised. Või olen ma olnud väikelaste kasvatusest nüüdseks tükk aega eemal, et ringiga on tagasi tuldud sinna aega, kui mina pisike beebi olin :-) Mina võiks ju rääkida sellest, kuidas pidin Kirke enda juurde voodisse võtma, sest see oli ainuke lahendus, kuidas suutsin välja magada ja mitte zombistuda. Kas ma lähen ja ütlen, et kõigi lastega saaks nii teha (mitte et keegi mind palju kuulaks)? Kindlasti mitte! See oli minu lahendus. Jah, jaga oma kogemusi, aga ära tekita olukorda noortele vanematele, kes südant kõvaks tehes just nii talitavadki, sest teine ütles, et nii on õige... Kuulake ikka oma südant ;-)

Teiseks, tõin end lastekasvatuse lainelt tänapäeva, mil ma asendusvanaema rolli olen enda õlgadele võtnud, ning mõtlesin, mida ma päriselt tahan meenutada sellest ajast, kui mu enda lapsed pisikesed olid. Kas tõesti seda, kuidas ma poolteist tundi kuulan lapse nuttu ja ei reageeri sellele. Või siis hoopis seda, kuidas me pisikese Kirkega justkui sümbioosis magamise ja kõige muuga hakkama saime. Kas inimene pole mitte üks sotsiaalne isend, kes on alati oma lapsed lähedal hoidnud, et nende "appihüüetele" ehk nutule reageerida. Ma ei kujuta ette, et meie ürgsed esivanemad panid oma lapsed teise koopasse  ning harjutasid neid omaette magama. Mida õieti tähendab see lapse psüühikale, kes on jäetud oma murega üksi. Muidugi ei saa beebi nuttu võrdsustada näiteks 2-aastase jonniga. Beebi ei oska ju muud, kui nutta, kui tal pole hea olla. Kas nõnda kasvavadki tegelikult need lapsed, kes lasteaeda jättes ei suuda ema kleidisabast lahti lasta? Ma ei tea... Aga meenutades, kuidas me oma tütardega olime, siis kes teab... Kuigi meie tüdrukud pole lasteaias käinud (samas 4-aastaselt kooli minek on ka paras katsumus), siis on nad olnud suvelaagris. Nad on sinna muretult jäänud, sest teavad, et me oleme neile olemas, kui nad meid vajavad. Me ei lasknud neil kunagi omaette nutta, sest ühiskond on otsustanud, et lapsed peavad oma toas iseseisvalt uinuma. Ükskõik, kuidas siis ka sinna jõutakse. Taevake, me ju muretseme ka oma kassi või koera üle, kui nad õnnetult niutsuvad, kui nad oma uues kodus peavad emata hakkama saama. Loomulikult oleme seal ju nende jaoks. Või äkki kõik ei olegi...?

Ja nüüd siis kolmandaks... Sandra nimetab ühes teises lõigus, kuidas lapsed on kui väikesed inimesed, kelle jaoks legotorni ümberminemine on sarnane samale tundele, kui me näiteks oma läpaka maha pillame. Kuidas me ei saa lapsele öelda, et ah, pole midagi. Samas ei tekita tal mingit probleemi jätta laps pooleteiseks tunniks karjuma. Kas pole natuke vastuoluline...

Fotod on Marist ja Kirkest. Millegipärast ei leidnud ma Kirkest magavat pilti, vist sellepärast, et ta kogu aeg üleval oli :D Aga mõtlesin, kas tõesti tahaks ma lasta sellel armsalt naerataval neiul oma mure ja nutuga üksi jääda.