27.11.21

Ringiga tagasi laste juurde

15 aastat tagasi alustasin selle blogiga, sest nõnda tundus see kõige lihtsam viis oma ja laste toimetusi jagada perede ja lähedastega Eestis. Blogi on küll natuke rännanud ühelt platvormilt teisele ja isegi uue nime alla läinud, aga ta on mul ikka seesama ja ainuke. See aasta on samas olnud kõige vaesem postituste osas. Tahaks justkui rohkem. Sest mulle meeldib ju kirjutada ning "tarka juttu" ajada, aga teisalt olen ikka tugevalt tööpinge all, mis võtab lihtsalt igasuguse energia.

Nüüd aga tundsin, et ma lihtsalt pean eraldi natuke targutama. Kuulasin mõni päev tagasi Täitsa pekkis taskuhäälingut septembrist. Külas oli Sandra Vabarna, kes muidu rääkis väga kena ja huvitavat juttu, aga üks asi ajas mul harja kohe väga punaseks. Kui ta rääkis oma lastest, kelle ta harjutas iseseisvalt oma toas magama. Kusjuures tema arvamus oli, et iga lapsega saab seda teha (väikese mööndusena siiski, et kui laps juhtumisi pole kuidagi haige, ma ei hakka täpsemalt praegu üle kuulama). Tema lasi oma 4-kuusel beebil poolteist tundi nutta ja oligi korras! Mis mind kõige rohkem häiris oligi tema suhtumine, et iga laps on nõnda painutatav. Nüüd mõtlesin kahe asja peale (õieti kolme, aga sellest kohe lähemalt). 

Esiteks, ma loodan väga, et üksi ema-isa, kes hädas oma laste magamajäämisega ning valutavad südant, kuidas ikka sellega kõige paremini hakkama saada, jätavad siiski kuuldu kõrva taha panemata (isegi kui seda on jaganud tuntud inimene, kes saanud lausa arengutreeneri koolituse). Mul on ausalt hea meel, et Sandra sai nii kenasti oma lastega hakkama. Kuid ma tema asemel teeksin suure vahe, mida oma lastega ette võtan ja mida soovitan. Sest lõpuks peab see kõik olema siiski seotud sinu endaga ja sinu suhtega oma lastesse. Kuidagi võõrad ja aegunud tunduvad sellised väljaütlemised. Või olen ma olnud väikelaste kasvatusest nüüdseks tükk aega eemal, et ringiga on tagasi tuldud sinna aega, kui mina pisike beebi olin :-) Mina võiks ju rääkida sellest, kuidas pidin Kirke enda juurde voodisse võtma, sest see oli ainuke lahendus, kuidas suutsin välja magada ja mitte zombistuda. Kas ma lähen ja ütlen, et kõigi lastega saaks nii teha (mitte et keegi mind palju kuulaks)? Kindlasti mitte! See oli minu lahendus. Jah, jaga oma kogemusi, aga ära tekita olukorda noortele vanematele, kes südant kõvaks tehes just nii talitavadki, sest teine ütles, et nii on õige... Kuulake ikka oma südant ;-)

Teiseks, tõin end lastekasvatuse lainelt tänapäeva, mil ma asendusvanaema rolli olen enda õlgadele võtnud, ning mõtlesin, mida ma päriselt tahan meenutada sellest ajast, kui mu enda lapsed pisikesed olid. Kas tõesti seda, kuidas ma poolteist tundi kuulan lapse nuttu ja ei reageeri sellele. Või siis hoopis seda, kuidas me pisikese Kirkega justkui sümbioosis magamise ja kõige muuga hakkama saime. Kas inimene pole mitte üks sotsiaalne isend, kes on alati oma lapsed lähedal hoidnud, et nende "appihüüetele" ehk nutule reageerida. Ma ei kujuta ette, et meie ürgsed esivanemad panid oma lapsed teise koopasse  ning harjutasid neid omaette magama. Mida õieti tähendab see lapse psüühikale, kes on jäetud oma murega üksi. Muidugi ei saa beebi nuttu võrdsustada näiteks 2-aastase jonniga. Beebi ei oska ju muud, kui nutta, kui tal pole hea olla. Kas nõnda kasvavadki tegelikult need lapsed, kes lasteaeda jättes ei suuda ema kleidisabast lahti lasta? Ma ei tea... Aga meenutades, kuidas me oma tütardega olime, siis kes teab... Kuigi meie tüdrukud pole lasteaias käinud (samas 4-aastaselt kooli minek on ka paras katsumus), siis on nad olnud suvelaagris. Nad on sinna muretult jäänud, sest teavad, et me oleme neile olemas, kui nad meid vajavad. Me ei lasknud neil kunagi omaette nutta, sest ühiskond on otsustanud, et lapsed peavad oma toas iseseisvalt uinuma. Ükskõik, kuidas siis ka sinna jõutakse. Taevake, me ju muretseme ka oma kassi või koera üle, kui nad õnnetult niutsuvad, kui nad oma uues kodus peavad emata hakkama saama. Loomulikult oleme seal ju nende jaoks. Või äkki kõik ei olegi...?

Ja nüüd siis kolmandaks... Sandra nimetab ühes teises lõigus, kuidas lapsed on kui väikesed inimesed, kelle jaoks legotorni ümberminemine on sarnane samale tundele, kui me näiteks oma läpaka maha pillame. Kuidas me ei saa lapsele öelda, et ah, pole midagi. Samas ei tekita tal mingit probleemi jätta laps pooleteiseks tunniks karjuma. Kas pole natuke vastuoluline...

Fotod on Marist ja Kirkest. Millegipärast ei leidnud ma Kirkest magavat pilti, vist sellepärast, et ta kogu aeg üleval oli :D Aga mõtlesin, kas tõesti tahaks ma lasta sellel armsalt naerataval neiul oma mure ja nutuga üksi jääda.

27.07.21

Sõstra-leedripuusiirupi tort

Ma pean nüüd kiiresti üles kirjutama, kuidas ma hiljuti torti tegin, et järgmine kord ehk tuleb samamoodi välja :-) Andsin torditüki Mari poolakast sõbrale koju kaasa. Kus ema imestas, kui hea kook ja kas saaks retsepti. Kui see pole saladus. Mis peale ma tahaks valjusti naerda. Sest saladus see nüüd kindlasti pole, aga ma lihtsalt ei mäleta, mida ma täpselt iga kord teen :D Õnneks jagasin tordipilti näoraamatus, kus seletasin pisut tegemist. Küll on hea, et seda tegin, sest… pea on nagu prügikast aegajalt...

Kogu koogitegemise lugu sai alguse sellest, et Mari soovis sõpra külla kutsuda ja arvas, me võiks kooki teha. Mina arvasin ka, hea mõte, sest mul oli üks idee salves. Kuna koogi jaoks oli vaja tordipõhja, siis otsustasin seekord proovida “päris” koogipõhja teha. Muidu olen teinud lihtsalt õhukesed plaadid (millest muul ajal kerge ka rullbiskviiti rullida). Kuna olen Youtube’is avastanud mitmeid huvitavaid kokandusalaseid kanaleid, ja just venelaste ning sakslaste omasid, siis otsustasin pisut uurimistööd teha. Ma pole ju väljaõppinud kondiiter (kuigi mul peale keskkooli lõpetamist ühe variandina see täiesti kaalumisel oli). Õppisin küll toidutehnoloogia eriklassis, praeguses Tallinna Ühisgümnaasiumis (20.keskkool) kus “targemad” keeleeriala tudeerisid. Mis ei tähendanud, et ma lõpuks ülikoolis ka keeleeriala ette ei saanud võtta, küll ainult võõrfiloloogina. 

Aga tuleme nüüd ikka koogi juurde tagasi (ma ütlen, mind ei saa kirjutama lasta ;-) … 

 Niisiis, kõigepealt venelase video, kust näppasin mõned näpunäited. Minu tavaline viis on munavalged ja munakollased (koos suhkruga) eraldi vahustada, ning munakollasele supilusikakaupa jahu lisada ning lõpuks ettevaatlikult kõik kokku segada. Aga nüüd olen näinud muuhulgas soovitus, et masinaga võid vabalt munad suhkruga ilma eraldamata vahustada. Mis tundub hea mõte ja mida olen isegi proovinud. Seekord aga otsustasin kõigepealt ette võtta munavalged, millele olin näpuotsaga soola juurde pannud ja lõpupoole vahustamise ajal suhkru. Munakollased lõin kergelt lahti ning lisasin aeglaselt vahustamise ajal munavalgetele (videos paneb ta need sisse ükshaaval). Kõige lõpuks ettevaatlikult segades jahu, kuhu segasin ka natuke tärklist ja küpsetuspulbrit, ning õieti asendasin poole jahust mandlijahuga ;-) 

Tordivormi põhjale sai küpsetuspaber pandud ja ääred jäid nagu olid. Sest siit tuleb veel midagi, mis on hea kõrva taha panna. Kui sa jätad ääred paberita või võitamata, siis on koogil kusagilt kinni haarata, mis tähendab, et ahjust välja võttes ei lange ta nii kergelt kokku! Siis 170C ahju umbes 40 minutiks, kuigi hoidsin ikka silma peal. Valmis koogi jätsin veel natukeseks ahju, ainult ahjuuks oli praokil. Lasin jahtuda vormis ja siis kallutasin välja. Pidin ikka noaga servad lahti lõikama. Häid nõuandeid saab ka siit lehelt, kus virk vispel lausa katsetas kolme erineva viisiga, kuidas põhja küpsetada. Mina lähtusin tema kolmandast variandist. 

Kokkuvõttes sai kook tõesti selline, millisega ma pole kunagi veel hakkama saanud. Ma ausalt ei uskunud oma silmi, et ta nii ühtlaselt tasane jäi. Vahepeal olin teinud koogivormist väiksemas suuruses valmis punasesõstra tarretise kihi (oma aia marjadest) ja veel tarretise leedripuusiirupist ning skyrist (mis minu meelest meenutab kõige rohkem eestlaste kohupiimapastat, kui seda ikka veel müügil on). Kuna värv jäi üsna lahja, siis lisasin pisut kollast toiduvärvi. Mitte liiga palju ;-) 

Niisutasin biskviiti piimaga, sest ei mu tütar ega ta sõber ei armasta alkoholi. Muidu kasutan ohtralt konjakit :-) Huvitav on muidugi see, et mina pole ka suurt alkoholiga sina peal, aga küpsetistes on ta hea. Vahele ja ümber sai määritud vahukoort, kuhu olin pisut zelatiini lisanud. Nii igaks juhuks. Et ei vajuks ära. 

Lõpptulemus oli selline, et üllatasin iseennastki. Ma ei arva, et oleksin kunagi niiiii head koogiga hakkama saanud. Aga kõik on muidugi maitseasi. Mulle meeldivad koogid, mis on hapukamad ja pole liiga rasked ehk “koogised” :-)

09.07.21

Pank Torontos


Kes teab, kes ei tea, aga mul saab sel aastal 30 aastat, kui hakkasin Toronto eestalste pangas tööle :-) Ma läksin sinna mõttega, et olen vast paar aastat ja siis liigun kusagile suuremasse panka... aga seda ei juhtunud kunagi. Õieti peaaegu et oleks juhtunud, kui olin 10 aastat töötanud. Ja ma südame põhjani vihastasin ühe ebaõiglase käitumise peale, ning peale vihastamist reageerisin kuulutsele, mis meie kohalikus lehes justkui minu jaoks oli ilmunud. Igal juhul juhtus nii, et ma siiski ei võtnud nende pakkuimist vastu. Mis oli muide parema koha peale, mis nad reklaamisid. Otsustasin juba siis, et ma ei tohi kunagi kahetseda. Ja kuigi vahel olen mõelnud, kui... siis kõik on just nii hästi kui saab olla. Eriti meie praeguse juhi käe all. Aga see vihastamine pole esimene kord, kui keegi tööst loobub. Hiljuti sain teada, et Mari hea sõber tegi just seda, sest terve tiimiga sõideti kuhugi koos, ja tema oli ainuke, kes otsustati panna turistiklassi. Mille alusel küll selliseid otsuseid tehakse... Nüüd on tal hoopis parem töö soolas Ameerikamaal kusagil seal Silikoonioru kandis :-) Pank on loomulikult endiselt Toronto Eesti Majas, mis pildil kõrge rohelise puu varjus. Millalgi järgmisel aastal peaksime küll välja kolima, kui uus KESKUS valmis.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada. Hoopis vaadake, millise toreda video meie pangast on meie noored kokku pannud :D Toimetajatööd tegi muide Eesti teles kätt proovinud meie kõige uuem kaastöötaja.

Kids Corner: Behind the Scenes at NBCU from Northern Birch Credit Union on Vimeo.

02.07.21

Kanada päeva varjus...

Heinakuu ongi alanud... Kanadas lausa suure ilutulestikuga. Sest tähistatakse Kanada päeva. Kuigi sel aastal on kogu asi varjutatud märgistamata põlisrahvaste laste haudade avastamistega. Mis paiknevad nende kunagiste koolide juures. Praeguseks on leitud pea 1000 elu kaotanud last. Kogu asi on tegelikult palju keerulisem. Mina sain esimest korda aimu, et asjad polnud just nii kenad, nagu oleks võinud arvata, kui 2008. aastal riik ametlikult vabandas põlisrahvaste ees (ma isegi kirjutasin sellest siin). Kirikud vabandasid tegelikult juba paarkümmend aastat varem. Sest kuigi koolid olid riiklikult rahastatud, siis enamuses neist olid asjaajajateks katoliku kiriku esindajad. Ja me juba teame neid teisi lugusid, mis kirikutega seotud on :-/ Samas, kui mõelda tolleaegsele koolisüsteemile (ja miks mitte ka kaasaegsele), siis "vallutajatel" inglastel olid internaatkoolid tavalised ka oma lastele. Nii et selles osas nad lihtsalt kopeerisid vanu tavasid uues riigis. Kiusamine ja muu käis sealgi ilmselt samamoodi käsikäes, ükskõik, kes siis piitsa viibutas. Ainult et vähemalt õpiti omas keeles ja ei sunnitud unustama oma traditsioone (äkki ainult seda, kuidas noa ja kahvliga süüa). Ja ma ei arva, et ükski kool elu kaotanud lapse lihtsalt vaikselt kuhugi künka taha sokutas.

Ma olen ausalt öeldes üllatunud, kui mitmed (isegi minuvanused) kohalikud elanikud on üllatunud, et sellised koolid Kanadas olemas olid. Kas tõesti ei jälgi nad üldse uudiseid. Ja kuna nüüd viiruse ajal jääb aega kõigega rohkem kursis olla (ükskõik millise ühismeedia kaudu), siis nüüd alles jõuab see kohale. Veel rohkem olen üllatunud, kui samasugust imestust avaldavad ameeriklased, ning ei jõua ära uskuda, et kena Kanada nii inetult käitus oma põlisrahvaga. Ja miks ma imestan... ikka sellepärast, et USA ei saa sugugi siin midagi näpuga näidata. Samasugused koolid olid olemas ka neil. Kusjuures neist umbes paar tosinat tegutseb edasi. Kanada tegi lõpu peale nendele koolidele aastal 1996! Ma küll tahaks uskuda, et viimastel kümnenditel olid elamistingimused siiski paremad ja lapsed ei kaotanud ribu-rada elu selle või haiguste pärast. Ja ma loodan ka, et kedagi ei sunnitud enam oma pere juurest lahkuma. Kuigi... kui sa tahad kooliharidust ja külas kooli pole, siis on asjadega natuke kehvad lood.

Aga... mitmed kohad otsustasid mitte tähistada Kanada päeva, vaid hoopis teha midagi, mis näitab, et me hoolime. Mõni usin arvas, et hoolimise näitamine tähendab ka näiteks kuningannade Victoria ja Elizabeth II kujude pikali sikutamist. Ja mõne kiriku süütamist. Igal juhul pole ei üks ega teine asi kena. Ja kui kutsutakse üles, midagi tegema, siis mida ma lihtsa elanikuna saan teha? Ma tean, et ma hoolin. Ma tean, et ma ei näita näpuga ega halvusta neid. Ma olen pigem uhke, et ma elan sellise rahvaga kõrvuti. Peaaegu et võiks ju öelda, nad on "maarahvas", nii nagu me tahame endidki ette kujutada. Ma mõtlesin ka tegelikult selle peale, et kas ei peaks Kanada valitsuse juures olema kohustuslikus korras teatud arv kohti määratud põlisrahvastele. Ma pole ausalt öeldes seda täpsemalt uurinud ja kunagi kodakondsuseksamiks õpitu on ka meelest läinud. Neil võivad olla soovid rohkem autonoomsemad olla. Aga nad on siiski samas üsna laiali pillutatud. Keeruline see lugu... mitte ainult Kanadas, aga seal on ju meie lõunanaabrid, ja veelgi kaugemad lõunanaabrid... Seal on Austraalia, Uus-Meremaa, mitmed teised suuremad ja väiksemad riigid, kus rahvusgrupid suure riigi all olemas. Eestlasena tahaks ju näha, et kõigil oleks oma riik ja vabadus. Aga kas see alati ka päriselt teostatav on, see on juba omaette küsimus.

Siia lõppu veel ühe noore kanadalase Jordan Hart lühike laulujupp sellest, mida paljud praegu Kanadas tunnevad. See tähendab need, kel natukenegi südant sees...

28.06.21

Suvine Toronto

Ma olen juba kursis, kui soe Eestis on olnud ja kuulnud, kuidas Toomas kurdab, miks küll ometi Toronto suvi on temaga kaasa tulnud :-) Meil oli siin vahepeal üsna hea jahe, aga nüüd kisub niiskusfaktoriga 40C ligi. Ilm teeb ka trikke, mis tähendab, et Lõuna-Ontarios käisid ja tuuseldasid tornaadod siin ja seal elamuid.

Mina istungi siis pigem toas ja väldin õuesauna. Ainult viimased kirsid peaks ära korjama ning punaseid sõstraid jäi veel põõsa külge. Kõrvaloleval fotol palusin Maril mulle modelliks olla, nõnda et panoraamfotot tehes ta kahekordsena pildile jäi. Tasub ikka vahel TikTokis mõnda asjalikku kanalit ka jälgida ;-) Nagu fotograafide omasid, mis õpetavad oma telefoniga trikitama.

Aga muult rindelt pole eriti midagi lisada. Kanada on olnud BBC sõnul üks kõige karmimaid riike igat sorti piirangutega. Ja kanadalased ilmselt ünsa kannatlikud kõige juures. Vaktsineerimisprogrammis suruti kõvasti seda, et esimene süst võimalikult paljudele kätte anda. Mis tähendab, et selles osas on Kanada maailmas lausa esireas. Teise süstiga oleme jäänud küll maha. Aga arvestades, kui agressiivselt nüüd proovitakse sellegagti toime tulla, siis äkki jõuame jälle esirinda. Nädalavahetusel tehti Torontos vaktsineerimiskeskuseks muudetud hokiareenil lausa 25 tuhat süsti. Ma magasin küll selle maha ja ma ei tea, kas oleks päriselt tahtnud minna sinna ootama minna, sest ilm... Aga mul on juba pühapäevaks teine kinni pandud.

Kirke sai oma teise eile kätte. Ootamatult, sest sõbranna tuttav ühest apteegist oli otsinud inimesi, kes tahaks tulla tegema. Neil olevat vaktsiini üle. Viimasel minutil jõudis ta kohale, ning täna on pisut haiglane. Mari on ka nüüd nende hulgas, kes võiks kiiremini oma süsti kätte saada. Mispeale proovisin talle aega leida. Esiteks üllatas mind valitsuse leht sellega, et andis mulle järjekorranumbriks mingi 70 tuhat pluss ja teatas, et ma pean umbes tund aega ootama, enne kui saan edasi liikuda. Ma siis ootasin ja oh imet, tulid ka ajad üles... aga ainult selleks et kohe ära kaduda. Klõpsisin siis siin ja seal, vaatasin, et ehk saab kusagile kaugemale kohale minna, ning pidasin juba loobumisemõtteid, kuni avastasin, et jäädes lähedal asuva kliiniku juuni ja juulikuu vahele klõpsima, hüppas aegajalt mõni aeg üles. Esimese puhul jäin ikkagi hiljaks, kuid teisega reageerisin välkkiirelt. Ning Mari läheb kolmapäeva õhtul kohale. Nii et järgmisel nädalal oleme me kõik täisvaktsineeritud.

Mis aga ei tähenda üldse seda, et me võime maskita ringi hakata liikuma. Valitsus küll teeb mööndusi, et jah, võib osaliselt, aga parem ikkagi tihedas inimestegrupis (ka ühistranspordis) mask ees hoida. Oh, ja nad lubavad ka viimaks lähedasi kallistada, kui mõlemad vaktsiinid käes ;-) Ilmselt peetakse siin silmas pereliikmeid, vanavanemaid, lapsi, lapselapsi, kes on üksteisest eemale hoidnud.

Ja piir USAga on endiselt kinni, midagi räägitakse 21.juulist. Eks näe, mida riigiisad lõpuks otsustavad. Ega mulle see suurt ei tähenda. Ei mäletagi, millal viimati USA piiri ületasin. Sest mitte midagi ei tõmba väga sinnapoole. Kui ehk mõned kaunid looduspaigad. Samas on Kanadas endas nii palju pakkuda ;-)

17.04.21

Leibadest ja saiadest ja natuke masinatest

Enne jõule käis mul külas minitiim VEMUst ja filmis, kuidas ma kodus leiba küpsetan. Olen leiba nüüdseks küpsetanud järjepidevalt pisut üle kümne aasta (justkui juubel ju). Mis tähendab, et mu juuretis on just nii kaua minuga koos elanud. Alguse sai ühest Eestist toodud leivast lõigatud käärust, natukesest õunamahlast ja keefirist. Pole kordagi juhtunud, et oleksin unustanud juuretist uueks teoks võtta. Ainult ühel korral juhuts pisuke äpardus ja kääritamisprotsessi kiirendada soovides, sai see liiga kuuma ahju. Õieti tuli mul tark mõte, et paneks ühe mu kahest ahjust puhastusrezhiimile, samal ajal, kui ma olin teise torganud taigna hapnema. Unustasin ära, et mõlemad ahjud lähevad lukku, ning muidugi tõusis temperatuur kõrgemale, kui tarvis oleks olnud... Suutsin siiski osaliselt midagi päästa ning õnneks läks järgmine leivategu täiesti korralikult. Peale seda pole kordagi mõne sellise lollusega hakkama saanud. Ning juuretist pole kunagi ka unustanud võtta. See on kuidagi väga käe sisse kulunud.

Aga mis ma jutustan. Siin on video, mille usinad käed kokku panid:

Saiaküpsetamist pole ma ka pea kakskümmend aastat päriselt maha jätnud (ka nagu juubel), kuigi ma olen liikunud saiamasinas küpsetatust pannisaiadeni ja nüüd eelmisel aastal potisaiani ning viimaks savipotisaiani. Selle aja jooksul on mu käest läbi käinud umbes neli küpsetamismasinat. Kui viimaks Kitchen Aid köögikombaini ostsin, arvasin, et aitab küll masinatega jändamisest, mis mu käes otsad annavad. Lisaks sai ka selgeks, et mitte iga masin pole samana siia ilma loodud. Ja mitte selle poolest, kas ta vastu peab, vaid palju tähtsamana, kuidas ta küpsetamistööga hakkama saab. Mu esimene odav Black & Deckeri masin küpsetas lausa oivalisi saiu. See tähendab, et koorik oli just paraja tumedusega ja sugugi mitte liiga kõva. Just üleküpsenud kooriku pärast loobusin oma järgmisest masinast (kasutasin seda lõpuks ainult taigna segamiseks) kuni leidsin kellegi lahke inimese, kes mulle hästi soodsalt pulmakingiks saadud ja kord kasutusel olnud B&D mudeli müüs (täpselt sama, mis mu esimene). Kahjuks kipub aga seda tüüpi masinal üks jublakas läbi kuluma, kui liiga usin kasutaja olla (nii umbes neli-viis aastat). Nõnda otsustas mu kolmaski abimees ühel päeval meie hulgast lahkuda. 


Peale seda tegin väikese pausi, kui mitte arvestada ühte masinat, mille Goodwilli poest leidsime. Kuid see küpsetas piklikke kõrgeid saiu, mis meile kellelegi ei meeldinud (seegi masin määrati taignasegamise ülesannet täitma). Eks meil oli kodus muu pere poolt pisukest vingumist, et ikka võiks ju olla jälle masin, millega kerge saia küpsetada (algul tegin leivamasinas, hiljem kombaninga taigna ja küpsetasin "päris" ahjus). Nemad saavat ka siis saiategemisega hakkama, kui mind kodus pole. Kirkel oli juba lausa täiesti pähe kulunud, mitu topsikutäit jahu ja mitu lusikatäit soola-suhkrut vaja kasutada.

Pidin tegelikult tõdema, et eks nende masinasaiadega oli palju vähem vaeva. Samas vaev vaevaks, sest ausalt öeldes küpsesid saiad ka palju õhulisemateks võrreldes tavalise ahjuga. Lasin siis end vaikselt pehmeks rääkida. Mis tähendas seda, et lugesin hulgaliselt arvamusi erinevate masinate kohta. Kurvalt pidin nenditma, et kõige paremateks osutusid need, millel ka kõige kõrgem hind külge kinnitatud. Kuidagi ei kippunud ma oma rahakotiraudu sarnase ostu jaoks avama, kui polnud kindlust, kui hea masin tegelikult võiks olla. Lehitsesin internetis neid kohti, kus inimesed oma asju müügiks panevad (näiteks Kijiji), otsides oma "vana" mudelit. Paar tükki jäid silma, kuid olid minust liiga kaugel. 

Aga mis kaugel polnud, oli Goodwilli kauplus (ehk taaskasutuspood). Kuna see mul peaaegu tööteel (kui ma metroolt tulles pisut pikema kõnnaku ette viitsin võtta), siis otsustasin, et hakkan seal järjepidevalt käima. Ja oh imet, oligi täpselt sama masin olemas, lausa kaks kohe. Loomulikult sai üks neist kohe koju taritud. Seal aga ilmnes kurb tõsisasi, et kui masin ise paistis olevat justkui vabrikust tulnud, siis puudus vormis laba, millega tainast segada (ei tea, kuidas see kahe silma vahele jäi). Jõudsin juba nukralt tõdeda, et vahel tasub asjadest rohkem kinni hoida (Tomi elutarkus ;), sest olin peale uputust ära visanud vanad vormid koos labadega (vähemalt nii mulle tundus esialgu). Peale lühikest arutelu perepeaga, saatsin ta poodi tagasi, et ta teise masina seest laba koju tooks. Aga see osutus vormi sisse justkui kinni liimituks. Egas midagi, sai siis terve masin koju taritud. Las siis olla juba neid kaks, sest laba ega vorm ju neis katki ei lähe. Olemegi ettenägelikult mitmeks aastaks saiaküpsetamise kindlustanud. 

Nõnda läks jälle lahti masinasaiade valmistamine. Need maitsesid ikka sama hästi, isegi paremini, sest muutsin retsepti pisut tervislikumaks (rohkema hulga mitmeviljajahuga). Ainuke asi, mis kripeldas, oli see laba, mis ei tahtnud välja tulla. Ma teadsin eelmiste kogemuste põhjal, millal masinas viimane segamine toimub ja panin tavaliselt taimeri selleks ajaks helisema. Nii sain laba välja võtta, mis muidu saia sisse suure augu jätab. Ega see maitsele ju midagi ei tee, ainult tüütu on augukohaga korralikku viilu välja võluda. Kaalusin üht ja teistpidi, mida teha. Ebays müüdi küll labasid, kuid nende hinnad olid  ühe jublaka jaoks päris krõbedad. Väiksema raha eest tõin ju uue masina koju! Ja peaks ütlema, et masinad olid tõesti mõlemad päris uue välimusega. Kõige rohkem paar korda ainult varem tarvitusel olnud. 

Loomulikult liikus mu mõte kohe edasi, tuleb jälle hakata Goodwilli kauplust järjepidevalt külastama. Juba teisel nädalal peale minu nõnda tähtsat otsust jäigi samasugune masin silma. Just selline nagu mul vaja, õieti vorm koos ärakäiva labaga. Hind ainult 12 dollarit. Mina pole samasugune asjapulk nagu Tom, kes võib musta valgeks rääkida, st seletada, et me saime "pooliku" toote eelmine kord, mille peale kõik naisterahvad sulavad ning talle veel midagi peale kauba kaasa annavad. Mina võtsin monstrumi, mis tegelikult päris vähe kaalus, kaenlasse ja sammusin kassasse. See et mul kodus nüüdsest lausa KOLM ühesugust masinat oma kasutusjärjekorda ootavad mind ei heidutanud.

Praeguseks on olukord aga selline, et küpsetan, nagu sai nimetatud, rohkem potisaia. Ja masinad ootavad rahulikult oma järjekorda. Sest... me ei söö enam nii palju saia, kui omal ajal. Mis tähendab, et saiad kippusid meil liiga kauaks seisma jääma. Ja hallitama. Nii ma siis pühendasin end rohkem leivateole. Ja iga kord, kui uus leib valmis, ei jõua ära imestada, kui maitsev see võib olla. Tom arvab, et see on nagu magustoit. Mari sööb ka. Isegi Kirke ei vaidle vastu. Temale küpsetan nüüd aegajalt oma koju viimiseks pätsi. Ning isegi oma leivateoga olen läinud hoopis oma rada, ning hakkasin katsetama koorikleibadega... Aga nüüd on jutustamine eriti pikaks läinud. Nii et parem jätan midagi uueks korraks :-) Huvitav, kas Eestis käib ikka endiselt sama usin leivaküpsetamine edasi, nagu siis kui presidendiproua seda propageeris...

16.04.21

Ontario uudiseid

Kevad astub pikkade sammudega... Viirus astub samas selle kõrval veelgi pikematega vist. Kuna nakatunute numbrid kasvavad hirmuäratava kiirusega, tõenäoliselt uut tüüpi viirusepoiste pärast, siis on pandud maha palju karmimad reeglid. Politseil on õigus peatada inimesi või autosid ning nõuda tõestust, miks sa väljas oled, ning küsida elukoha aadressi. Sest oleme ju praegu lukus... kuni 20.maini... Seda siis algsest neljast nädalast kokku kuus nädalat. Esialgu... Kodust välja võib minna ainult tööle, arsti juurde või poodi. Poodide täituvus on piiratud 25% ja needki on ainult toidupoed. Viimaks sel kevadel tõmmati piir peale ka suurematel poodidel (nagu näiteks WalMart või Costco), ning see osa, kus müüakse tarbekaupa, on ligipääsmatuks muudetud. Õues võid olla ainult oma perega koos, ei mingit mulli või lähedastega suhtlemist. Kirikusse võib maksimaalselt 10 inimest lubada. Suurte vahedega muidugi. Ontario piirid pannakse kinni isegi teistest provintsist saabujatele, teatud eranditega. USA piir Kanadaga on endiselt suletud... 

Uuemad uurimused panevad ka kahtluse alla, kui hästi vaktsiin originaalse viirusepoisi muundunud järglastega toime tuleb. Siiani on ikka kinnitatud, et vähemalt haiglast hoiab ära. Igal juhul loodame. Ja kui vaja, siis oleksin nõus ka kolme süstiga. Isegi, kui mul iga kord pilt tahab eest ära minna ;-) Sest nii just juhtus minul. Tegelikult ei olnud mul hetkekski tunnet, et appi, miks ma küll tulin süsti saama. Eriti veel AstraZenecat (mida hakati üle 55stele apteekides jagama). Hoopis mõtlesin loogiliselt... kiire hommikusöögi sissekugistamine just enne seda, kui lähed vaktsiini saama, pole kõige parem mõte. Tasub kõrva taha panna. Igal juhul anti mulle kiirelt magusat mahla juua ning olingi varsti jälle jalul. Eks ma hirmutasin noore õe ära, keda olin just hetk enne seda kiitnud, kui õrnad käed tal on, et üldse ei tundnudki, kui ta mind torkas. Järgmisel päeval oli väike palavik ja ega ei olnud just kõige roosilisem olemine, kuid praeguseks on kõik läbi. Minu enda arst kinnitas, et inimesed peavad aru saama, kui tähtis on võtta vastu just see vaktsiin, mida pakutakse ja mis saadaval. Sest mida kaugemale sa lükkad vaktsineerimist, seda suurem võimalus sul nakatuda. Kui just muidugi turvaliselt oma nurgas end ei peida. 

Toomasel oli ka võimalus AZ saada, aga kuna provints laiendas oma plaani teatud postikoodiga rajoonidesse, kuhu meiegi kuulume, siis ta lõi mul põnnama ning registreeris hoopis mujale, kus jagatakse muid vaktsiine. Eks näe, kuidas talle see mõjub. Kuigi mõned on öelnud, et AZ puhul pidi esimene süst tooma välja justkui külmetusnähud, teistel alles teine. 

Kanada on ka sama süsteemi peal nagu Inglismaa, et proovib võimalikult paljudele kiiresti esimese süsti kätte anda. Mis tähendab, et järgmist tuleb oodata kuni neli kuud. Arvestades, et AZ pole väga populaarne, või õieti meedia on muidugi selle võimalikud negatiivsed küljed nii üles puhunud, siis äkki saan juba varem selle kätte :-) Kuigi mõni arvab, meil oleks vaja vähemalt kolm süsti saada. Ja kes teab, kas igal aastal veel ühe. 

Aga kummaline küll, kuidas maailm on ikka korralikult pea peale pööratud. Ning ilmselge on, et esialgsed aasta tagasi vargsi jagatud arvamused sellest, kuidas peame vähemalt kaks aastat võitlema nähtamatu vaenlasega, tegelikult liigagi tõsi oli...

13.04.21

Kevadised mõtted...

Ja ongi juba üle aasta, kui maailmas hakkas möllama viirus. Ja minu jaoks pea poolteist aastat, kui alustasime sel nädalavahetusel toimuva pangasüsteemi muudatuste ettevalmistustega. Praegu oskan vaid loota ja oodata, et kõik läheb viperusteta, või vähemalt... lootus sureb viimasena muidugi ;-)

See aasta on olnud nii lõpmatult kummaline, ühelt poolt pikk ja veniv ning teisalt siiski... juba aasta. Süda igatseb "normaalsust" taga, aga selge on see, et me ei saa tagasi seda, mis oli. Ma kujutan ette, kuidas viiruse saaga jälitab meid veel tükk aega. Nii et võime ainult õhkida ja ohkida "paremate aegade" mälestustes. Nagu mu sõbranna hiljuti jagatud pilt neid üles kergitas. Kuhu küll see aeg kadunud on... tahaks olla möödunud hetkes tagasi, mis omamoodi kuidagi nii lihtne ja paika pandud. Samas muidugi tean, et ega selgi ajal kõik lust ja lillepidu polnud. Lapsed on rõõm, aga ka igapäevane mure, alustades kasvõi sellest, kuidas nad kenasti kooli jõuavad või mis neile õhtul süüa anda.

Viimane aasta on mind pannud ka üha rohkem mõtlema sellele, kui palju on neid inimesi, kes mõtlevad sinule risti vastupidist ja kellest sa seda kunagi oodanud poleks... Jah, alati on neid nii suguvõsas kui tuttavate hulgas, kelle oled kuidagi omaette lahtrisse pannud nende veidrustega, mis ei tarvitse muidugi nende jaoks veidrused olla, nii nagu ilmselt istun minagi kellegi "veidrike lahtris" teiste silmade läbi. Aga neid oli kuidagi vähe... veidrikud, boheemlased, või ükskõik kuidas neid siis ka kutsuda. Nüüd on vahel tunne, et enamus on täiesti "ära pööranud". Mis on jällegi vale, sest tegelikult kuuluvad nad ikka sinna väikesesse ülalpool nimetatud "lahtrisse", lihtsalt probleemiks on see, kui valjuhäälselt nende sõna levib ja levitatakse. 

Tahaks väga kivi visata meedia kapsaaeda. Nad võiks vabalt vähem valgustust jagada, millega välja on tuldud ja rõhuda sellele, mis rohkem silmi avaks ning inimesi mõtlema paneks. Liiga vähe on minu meelest valjult rääkimas oma igapäevast tööd tegevad arstid, õed ja muud med töötajad. Kusjuures pean nüüd välja jätma nende seas valitseva äärmuse, kes millegipärast on ka vandenõuteooriaid uskuma hakanud. Minu täielikuks hämminguks... Ja rohkem peaks sõna andma teadlastele, kes võiks hetkeks laborist välja tulla ning oma kiire töö kõrvalt oma tarkust teistega jagada. Sest praegune olukord on nii teistsugune. Ja kui nad seda ei tee, siis võib neile muidugi kaasa aidata.

Mereteadlane ja matemaatik, Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ütles, et "targem ei tohi enam järele anda... Teadlastel tuleb libateadus põhja lasta ...koroonaviirus kasutab meid iseenda paljundamiseks ja inimestega malet mängides alustab alati esimesena." - Mina ise kipun ikka rohkem teadlasi kuulama, olen alati seda teinud... kuigi mitte alati pimesi uskuma, proovin lugeda mõlema poole arvamusi, täpselt samamoodi nagu ma mõnda asja ostes ainult kiitvaid hinnanguid ei usu, pigem lähen vaatan, mida negatiivset ka öelda on 😉 

Praeguseks olen jõudnud teadmiseni oma pisikeses peanupus, et võtan ta sõnu kuulda, ning teen seda, mida ta kutsub üles tegema. Ja ei anna järele, ning aitan natuke kaasa teistmoodi sõna levitamsiele. Sest teada on, kuidas nii üks kui teine pool on omas kindel ja jääb ka selle juurde (ükskõik kui palju me vaidleme), aga sinna vahepeale jääb hulk kahtlejaid. Kui nüüd siis kõik targad on järele andnud (sest neil pole aega selliste asjadega tegelda) ning sõna ei võta, siis kahtlejaid kuulavad seda, mis meedias rohkem kära teeb. Ma võtsin isegi kätte ja uurisin, kuidas mingit teemat lahata, kuidas mitte leeki lahvatma lüüa. Ja esimene asi, mis iseenesest ju täiesti selge, on mitte korrata neid teooriaid, mis käivad vastu sellele, milleni teadlased, arstid jne on aastakümnete ja vahel aastasadade uurimuste põhjal jõudnud.

Ja ma saan aru inimeste väsimusest... nad tahavad vabalt väljas käia, sõpradega kokku saada, restorani või baari minna. Nad tahavad, et valitsus teeks seda, mis ainult nendele meeldib (arvestamata, et asjad, mida valitsus teeb võivad teistele täiesti normaalsed tunduda), nad tahavad... Sest see on nende isiklik õigus... Ainult siis on need inimesed, need, kes jääksid viirusega kokkupuutudes kaotajaks... nemad tahavad jälle, et teised kuulaksid soovitusi ja ettekirjutisi, sest nad tahavd võitjaks jääda, et ühel päeval ka vabalt välja saaksid minna, koos teistega pidutseda, koos teistega jälle olla. Ja mitte haigevoodis elu-surma vahel vaakuda ja isegi kui paranetakse viirusejärgsete tüsistutstega võidelda. Veel vähem tahaksid nad mulla all puhata...

Ma ei tea, kuidas ma jõudsin nii musta pilve alla... kevad on ju siin... Või õieti tean, sest ma olen ka sunnitud praegu arsti soovitusel kodus istuma ja võimalikult palju eemale hoidma nakatumisest, sest see võib tähendada mulle tõsisemaid tagajärgi, kui ma varem oskasin karta või oodata. Sellepärast olen kuri nagu herilane kõigi nende peale, kes oma "õigusi" taga ajavad. Sest tänu teile naerab viirus pihku ning peab aga oma pidu meie hulgas edasi.

06.01.21

Kolmekuningapäeva mõtteid...

Ongi uus aasta juba nädalajagu oma nägu näidanud. Mis eriti muidugi muutunud pole. Ainult lõunanaabrid siin Ameerika mandril ei suuda kuidagi maha rahuneda. Või õieti need, kes oleks tahtnud näha Trumpi riigi eesotsas. Aga muidugi mitte kõik. Sest paistab, et nii mõnedki parteikaaslased on talle juba selja keeranud. Mis näitab, et inimesed oskavad ka iseenda peaga mõelda...

Mina oskan ka justkui iseenda peaga mõelda, aga ma ei tea, kas tegin ikka õigeid otsuseid eelmisel aastal, või õieti varem. Et juba pensionile ei jäänud... Omal ajal oli ju 55 täiesti normaalne iga, et tööst kõrvale tõmbuda ja näiteks valvelauas töötada :D Nüüd sihime ikka sinna 65 ja enama poole. Ühelt poolt hakkan rohkem aru saam, miks inimesed ei jäta tööd nii kergesti. Teisalt tunnen, et võiks midagi rahulikumat teha. Lihtsalt hetkel on tööd palju... mille üle ei tohiks ju kurta, sest on hulk neid, kes praegusel ajal sissetulekuallika kaotanud. Mõnele ütlen ka, et pole siin midagi. Majast veerand kuulub jälle pangale, nõnda pole aega mingist puhkamisest ja logelemisest mõelda ;-)  Pealegi on hea oma aju ikka aktiivsena hoida, peaasi kui tervis vastu peab.

Natuke kurb on küll sellest, et ma ei saa oma pisikese hoolealusega olla. Muidugi selle viiruse pärast... sest töökorraldus ei anna aega tema juures käia. Samas ei tohiks me ka kõigi soovituste järgi seda niikuinii teha. Praegu peaksime olema ainult "peremullis". Ja mujal maskides ning üksteisest võimalikult eemal. Aga see pisike tüdruk on justkui väike energiapomm, kes annab minule endale jõudu ja positiivsust ja kõike seda, mida "vanal inimesel" vaja on. Sellepärast ei saa ma tegelikult aru vanavanematest, kes ei taha väga oma lastelastega tegeleda. See on ju meie elus üks kõige ilusamaid aegu. Mis saab veel armsam olla, kui sulle siiraste silmadega otsa vaadatakse (või kirjutatakse armas jõulukaart), ning sinuga ääretut hoolimist ja armastust jagatakse :-)

Meie pereringi mõiste on pisut vabamalt võetud. Hoiame Kirke ka selles. Õnneks on meid siiski nii vähe. Võrreldes kohalikega, kelle ilmselt on palju raskem pühade ajal üksteisest eemal olla. Meie veetsime viimase päeva aastast tema uues kodus. Kus ta perenaist mängis. Mari sõber oli ka kohal, nii et täielik perering ju. Koju jõudsime ikka kõvasti peale südaööd. Mari viis oma sõbra autoga ära ja mina jalutasin Toomase ning koertega koju. Jah... meil olid ka koerad kaasas, kes küll pisut närviliselt end üleval pidasid. Mango võttis küll neid vastu nagu vanu tuttavaid. Käis isegi mingi musitamine vahepeal :-) Aga tore oli meil. Kuigi mul tuli vahepeal tukk peale. Sest olin hommikupoole ikka "tööl" olnud (töö jutumärkides, sest loomulikult koduses kontoris, kuigi see töö mõiste võib nüüd varsti tõesti uue tähenduse saada). Panga poolt oli erakordselt meil nii 24, kui 31 vabad, kuid teadsin, et kui ma ei tee tööd ära, siis mõned asjad jäävad liiga suure vahega tegemata ning uuel nädalal oleks koormus palju suurem. Nõnda usin mina siis ;-) Kallis tütar suunas, et emme, mine maga natuke. Ja eks ma siis tukastasin pisut. 

Noored viitsid mingi videomänguga aega ning pärast mängisime veel "katkist pildijoonistamist" telefonidel. Igaüks pidi kirjutama, mida teine peab joonistama ja siis sa joonistasid seda, mis ekraanile ette ilmus. Trikk oli selles, et kui olid oma pildiga valmis, siis hüppas see ette teisele, kes pidi ära arvama, millega tegu. Kuna telefonijoonistamine pole just väga täpne, siis arvamisega võisid ikka väga mööda panna. Arvatud sõna hüppas järgmise mängija telefoniekraanile ja ta joonistas siis selle järgi pildi. Päris naljas oli kogu asi. Naersime ikka nii et pisarad silmis.

Vaatasin just TV3 Duublit, milles Mihkel Raud ütleb, et ah, ta vana inimene, ilutulestikku nähtud küll. Võib vabalt juba 10 magama minna. Ma ei tea, mis meie siis oleme Toomasega, et ikka uue aasta ärkvel vastu võtame ;-) Raua-härraga 60ndate toode, kuigi meie alguses ja tema lõpus. Või on meil lihtsalt juba ei tea mitmes noorus. Küll selle vahega, et öö läbi ei viitsi enam üleval olla. Mõtlesin, et muidugi tavaline ja nähtud see vana-aasta ärasaatmine, aga sel õhtul on omamoodi teine olemus ja hingus. Sellepärast tahan ikka olla "kohal" kui koidab uus päev. Võib ka olla, et hoian ikka kinni vanast ja tuttavast ja traditsioonilisest. Et kõik päevad ei oleks täpselt ühesugused :-)

Aga... Kirke juurde tagasi tulles. Ta pakkus ju ise välja, et võõrustaks meid. Olid kahekesi korteri kenasti korda teinud ja küünlad põlema ja toitugi valmistanud. Daniel tegi oma uue mänguasjaga - Instapotiga - mõnusalt maitsvaid kanatiibu. Peaaegu pani mõtlema, kas mulle selline pott ka kööki mahuks (no mahuks ka vist, aga mul on siiski küllalt muid asju, millega toimetada). Parem ongi põhjust nende juurde jälle kanatiibu sööma minna. Kirke valmistas maitsvaid brownisid ehk siis shokolaadikooke. Ning ühel hetkel küsis, kas me tahame kakaod! Tõi välja tassid ja mingid ümmargused pallid, mis tassidesse pani. Sinna peale veel sooja piima ning kakao oligi valmis. Pallid olid tal shokolaadist, enda tehtud vahukommidest ja tuhksuhkrust tehtud. Päris kaval mõte, kuidas lihtsalt kakaod serveerida! Nii armas oli oma last nõnda asjalikuna näha. Panen end vahel tema asemele ja mõtlen, et eks ta ole... kui oma kodu tekib, siis see ongi nii oma, et kodu, kust lahkusid, jääb küll armsaks ja tuttavaks, kuid kuidagi kaugeks.

Nimetasin, et tööd on palju... hetkel on selline tunne, et ajamasin kuluks väga ära... Saaks kohe olla selle aasta jõulukuus :-) Ning mitte ainult töö pärast, sest ega viirusega pole ilmselt selgi aastal nalja. Ma vaatasin muide Netflixi sarja To the Lake, mis on venelaste tehtud, ja kus Kirill Käro mängib peaosa. Tuli välja ju 2019 aasta sügisel... Nagu kuri ettekuulutus viiruse osas. Kuigi seerias on palju hullem lugu. Nakatunud surevad mõne päeva jooksul. Natuke segaseks jäi see lõpp, aga ilmselt uue hooaja ootuses. Kas seal tundub just nii, et see haigus on inimeste toodetud, et maailma enda kätte saada... Ükskõik mis... aga kuidagi väga kergesti haavatava tunde tekitas see. Sest inimese sees on ikkagi kõige olulisem ennast hoida... kui vaja, siis ka ekstreemses olukorras ilmselt teiste arvelt...

Kogu see möödunud aasta on toonud ka välja nii palju kurjust ja viha mõningates inimestes. Ma pole kunagi sellega nii palju nõnda lähedalt kokku puutunud. Ilmselt on pinge siiski minuski nii suur, et ei suutnud ühel hetkel kellegi solvanguid taluda ja tõstsin häält... et tal pole õigus minuga nii rääkida. Mina, kelle puhul ei osata arvata, et ma peale vaikselt rääkimise muud oskan teha. Muidugi oskan, ainult mu sütikunöör on üsna pikk, enne kui kõik välja lahvatab (mu kodused on seda ikka vahel tunda saanud). Aga ilmselt pole minagi jäänud kõigest puutumata... et olukorras, kus peaksin justkui kaineks ja rahulikuks jääma, lihtsalt enam vastu ei pea. Õnneks on mu tüdrukutes rõõmu ja sära. Ma ei näe neid kunagi kellegi peale kaebamas või kurjustamas. Või kui, siis tehakse seda kenasti. Nii nagu mina olen näinud inimesi, kes peaaegu et mulle pai teevad ja lohutavad, kui midagi väga valesti olen nende jaoks teinud. Nende puhul tunnen, et tahan olla eriti tähelepanelik ning abistav, ning võimalusel annangi endast rohkem nende jaoks. Ja teistsorti inimeste puhul teen just nii palju, kui mult nõutud, ja ei grammigi rohkem. Ma arvan, et kõik, kes on töötanud teeninduses, on minuga väga ühel nõul ;-) Kes ei tööta... pange see endale kõrva taha :-)

Ja ega mul palju muud polegi siin lobiseda... Eks see natuke mahakantud aasta oli. Välja arvatud vast see, et noorem laps sai oma elamise. See on kindlasti midagi suurt ja olulist. Muus osas tuleb nüüd loota, et kõik ikka paika loksub ja me midagi õpime sellest viirusest. Kui kergelt me haavatavad oleme. Siia veel üks pilt minu kuuseokstest, mis "õide" on läinud. Neid ei kavatse ma veel niipea välja visata. Las rõõmustavad mind. Jõuluehted ehk võtan küll maha, aga valgus pimedas talveöös on ju kena :-)

Mul on ka väike video korterimaja rõdult kesköösel. Paugutamist jätkus ikka parasjagu, kuigi lähedal just eriti ilutulestikku polnud. Ilmselt oli see niikuinii tagasihoidlikum. Kuna just oli indialaste divali olnud, siis neil oli vist maja ees lausa ilutulestikku tehtud. Mille peale tule kuri kiri, et ei mingit tulesära. Tundub ehk suurlinnana ka pisut, kus suured teed ümberringi. Samas... kõik need tühjad platsid saavad mõne aastaga uued majad peale. Eemalt video lõpus paistab vilkuv CN torn kätte, ning rõdudele ja akendele tulnud rahvas teeb üsna palju lärmi. Eriti hästi võtab aasta kokku viimane hõige: Happy New Year! Good-bye 2020! Good riddance!

26.12.20

Jõulukuu juttu

Kuna täna teine jõulupüha, siis alustame juttu sellest. Või õieti, mis juttu siin olla saab... Toronto on olnud kuu aega viiruse pärast jälle palju rohkem kinni. Ja esmaspäevast läheb veelgi rohkem lukku. See tähendab, et ainult hädavajalikud asjad on lahti, muuhulgas suletakse "raua- ja ehituspoed" ning koolimajja minek lükatakse edasi. Juba kuu aega on restoranid olnud suletud, ainult tellimuste peale töötatakse. Järjest kuulen, kuidas nad oma uksi kinni panevad... Me pole tavaliselt restos käijad, aga nüüd oleme nende toetuseks ikka midagi tellinud. Ette öeldes saime panga poolt väga kena kingituse - lubaduse katta teatud summa, mis kulutatud just sellisteks tellimisteks. Ikka selle mõttega, et ühistupangana on meile kohalik kogukond ja selle heaolu väga tähtis.

Jõululaupäeval maandus Kirke meie juures koos Taanieliga. Tuli tegelikult varem, et natuke aidata. Kuigi enamus aega istus küll Mariga tema toas :-) Siiski... mingi hetk nad ikka saabusid ning koorisid kartuleid ning seadsid laua üles. Ega ametlikult ei tohiks nad just meie juures olla. Peaks kodus istuma. Aga noh, nad on nagu meie pere pikendus. Ning ei meie ega tema ei käi eriti teistega läbi. Kuusepuud pole mul juba viis aastat olnud. Ikka jälle läksin kuuseokste teed. Olin valmis lõikama meie kahelt kuuselt, mis maja ees ägedalt kasvanud on. Aga Toomas avastas jooksuringilt tormiga mahakukkunud kuuseoksi, mis olid tänava äärde minema viimiseks tõstetud. Praeguseks pean ütlema, et hea valik. hetkel on juba päris pikad kuusevõrsed hakanud kasvama. Ise olen väga rahul oma sellise lahendusega, ning mingit igatsust kuusepuu vastu pole ;-)

Kirkele tegin ka pisikese kompositsiooni okstest. Mille ta siis oma korterisse sai viia. "Annetasin" mõned oma ehted. Kaasa arvatud kohalike kanada-eestlaste looming: päkapikk ja inglike. Nad müüvad oma ehteid tavaliselt suurel käsitöönäitusel, mis sel aastal muidugi ära jäi... Inglikesi on Leena teinud juba nii kaua, kui ma mäletan (st siis kui lapsed mul siin Eesti lasteaias käisid).

Aga jõuluõhtu juurde... Ilm oli pisut vihmane ja tuuline. Olime mures, kas saame ikka minna oma traditsioonilisele jalutuskäigule. Nii huvitav on näha, kui oluline see mu tüdrukute jaoks on saanud. Isegi, kui Kirke nüüd omaette elab :D Tegelikult pole me seda kunagi vahele jätnud... Ükskõik milline siis see ilm ka ei ole. Lihtsalt kõige mõnusamad on need lumised ja pakasega õhtud, kui lumi saapa all krudiseb. Igal juhul andsime ilmataadile aega ilma seada, ning asusime aga usinalt söögi kallale. Traditsiooniline sealiha, verivorstid, hapukapsad, kõrvitsasalat, natuke praekartulit ja porgandit ka kõrvale.

Sealiha puhul proovisin ära soovituse, mida tänavu ETVst nägin. Panin pekisele poolele päris palju soola ning asetasin prae 200C ahju nii umbes pooleks tunniks. Siis võtsin välja, pühkisin soola ära ja lõikusin ruutudeks - kahjuks oli praad küll kamarata, maitsestasin liha igat sorti ürtidega. Panin hulgaliselt sibulalõikusid ja natuke õunalõikusid pannile. Peale veel mõni loorberileht, ning kõik see sai küpsetuspaberisse mähitud. Lisaks veel hõbepaber ka üle. Nüüd oli ahi natuke jahtunud, nii et 130C peal seisis liha umbes 6 tundi. Enne serveerimist panin veel grilli alla natukeseks. Igal juhul väga mahlane ja suussulav praad sai! Võttis ikka aega, et õppida, kuidas õieti seda teha...

Verivorstid olid taas kord minu enda tehtud. Kuigi peaaegu et poleks teinud. Kui siis sõbranna küsis, kas saaks minu käest vorste sel aastal, sest need on siinsetest kõige paremad, siis ärkasin justkui ellu. Pidin kiiruga leidma koha, kust saaks seasooli. Avastasin üsna lähedalt ungarlaste lihuniku, kes kinnitas, et tule aga kohale, küll ma saan ka sooli. 

Poekeses nägin väga tuttavat vorstirõngast letis... No täitsa verivorst, mis verivorst :-) Naine leti taga küsis, milleks täpselt mul neid sooli vaja on. Ütlesin, et verivorsti jaoks. "Ah, hurka!" oli ta väga teadlik... Minu jaoks ei öelnud see midagi, hiljem vaatasin, et ungarlaste verivorst! Pärast uuris veel sellise häälega, et mis ma siis teistmoodi teen, kui nende oma ei kõlba. Eks siis pidin seletama, et eestlased teevad ikka omamoodi, panevad teisi maitseaineid jne. Tol hetkel veel ei osanud öelda, et nemad kasutavad tavaliselt riisi odra asemel. Ja panevad ka rohkem siseelundeid sisse.

Vorstid olid mul jälle sellised väikesed pontsakad. Toomas arvas, et tegin neid justkui tervele armeele. Aga ega rohkem vist ei tulnud, kui alla 10 kilo. Tegelikult jagasin päris palju vorste ära lõpuks. Endale jäi vast pisut üle kilo. Parasjagu jõuluõhtuks ja ehk ka näärideks. Või siis äkki jaanipäevaks ;-) Pean nõustuma Toomasega, et ühed parimad vorstid tulid, mis ma kunagi teinud olen. Ainult jändasin rohkem, sest lõikasin suitsupeekoni väikesteks tükkides selle asemel, et hakklihamasinast läbi lasta. Mis tähendas, et ma ei saanud kasutada KitchenAidi vorstide toppimisel. See lihtsalt ummistus. Nii ma siis otsisin vana hea hakklihamasina välja ning jätkasin nõndaviisi. Ainuke häda sellega on, et segu ei saa palju korraga ette valmis panna. Parajalt võtab ikka aega. Muide... vaatasin just ühte siinsete eestlaste vorstiteo videot, ning sain aru, miks minu omad teistmoodi maitsevad. Ma ikka panen väga-väga helde käega igat sorti maitseaineid sisse. Ja keeduvette panen ka soola ning loorberilehti. Khm-khm... ma olen täielikult iseõppinud tegelane. Nii et ma ei tea, mis see õige ja mis see vale on. Aga meile maitsevad minu vorstid. Isegi Toomasele, kes kinnitab, et pole mingi "verivorstlane" ehk ta ei söö neid just kahe suupoolega... aga minu omasid võib täitsa süüa.

Magustoiduks tegin ühe venelaste retsepti järgi pannakota- ja mango-apelsinitarretist ning rummipalle. Viimase puhul tulid küll välja konjakipallid. Sest ma ei leidnud kodust rummi üles. Imestasin küll... justkui peaks olema. Kuubast nagu sai kaasa toodud. Oleks võinud muidugi Toomasele tööle helistada, sest loomulikult oli lausa kaks pudelit olemas. Kui ma nüüd siin hetk tagasi heldekäelisest maitseainete lisamisest rääkisin, siis ega ma polnud brändiga ka kitsi. Hiljem arvas Kirke, et ta sõi nagu ühte shot'i ehk napsu. Nii konjakised olid need :D Apelsinitarretisele sai ka Costa-Ricast järele jäänud apelsinilikööri lisatud. Ma pean ikka meelde tuletama, et ma ei joo endiselt. Aga magustoitu panen hea meelega alkoholi :-) Selle valge osaga läks mul küll natuke nihusti. Nimelt kasutasin vanillisuhkrut, kus olid vanilliseemnepuru sees. Ja kuna ma ei vahustanud koort, siis vajusid need kõik alla ühte kohta. Pildi jaoks ma muidugi peitsin koleda musta laigu ära. Maitset see ei rikkunud.


Õhtu kulges meil omasoodu... kuni märkasime, et vihm oli lumeks muutnud. Panime kutsadele papud jalga, sest muidu on neil üsna kehv mööda lögaseid tänavaid käia ning sättisime välja jalutama. Sel aastal on tõesti väga palju valgustusi majade ja puude küljes. Mul on tunne, et inimesed on tänu viirusele proovinud natukenegi rohkem rõõmu oma ellu tuua. Võib ka olla, et paljud on reisimise või teiste külastamise asemel oma kodus. Sel aastal on ka mingi komme tulnud, et paberkottidesse pannakse liiva, ning selle sisse väikesed teeküünlad. Ning need asetatakse tee äärde. Meie maja on küll üsna tagasihoidlik... Ainult küünlakolmnurk on aknal.

Koju jõudes avasime juba kinke. Nagu ikka polnud me üle võlli läinud. Üsna praktilised kingid kõigil. Kõik paistsid päris rahul olevat. Ja ega siis polnud muud, kui Kirke sättis end kodu poole. Imelik on nõnda oma last ära saata. Tavaline oleks ikka, et ta oma tuppa läheks ;-) Aga neiu on õnnelik just nii nagu ta nüüd on. Eks ma mäletan isegi, kui kodust välja kolisime oma pisikesse Saku korterisse, siis sellest sai ikka meie kodu. Vanemate juures on tore käia, aga koju on veelgi toredam minna.

Jõulukuust veel nii palju, et alati pole kõik väga head uudised. Mari ja Kirke sõitsid paar nädalat tagasi poodi ning sattusid liiklusõnnetusse. Mari tegi vasakulepööret ristmikul, kus on mõlemat pidi kolm rida, ning veel eraldi väike vasakulepöörde rida. Ta oli muidugi ristmikul väljas. 
Kollasega peatusid kaks kõige lähemat vastassuunavööndis olevat rida (siin on kollane palju-palju pikemalt kollane enne kui punaseks muutub) ja kuna tuli juba lõpuks punane, siis oli vaja eest ära minna. Kahjuks arvas kolmandas reas üks vanem härra, et ta võib ikka veel üle risti saada. Ja nõnda nad siis seal ninad kokku panid. Kindlustus ütleb küll selle peale, et süüd on rohkem 50-50, aga päriselt ei tähenda... Kõige tähtsam, et lapsed elus ja terved ning ei mingeid põrutusi ega muud. Auto on nüüd paranduses. Imelik on see, et kindlustus väitis nagu oleks Marile antud trahvikviitung hooletu sõidu eest (recless driving). Midagi sellist ei juhtunud. Politsei tegi oma raporti ja oligi kõik. Tundub, et see punasega sõitnud mees olevat seda oma kindlustusel väitnud... Äkki oli see tal juba ei tea mitmes avarii, ning kuidagi oli vaja end paremas valguses näidata... Kui tüdrukud lõpuks koju jõudsid, siis oli Mari täielikus madalseisus. Tegin meile kõigile ehmatuse peale sooja kakaod vahukoorega. Ning Kirke istus Mariga terve päeva koos. Nii armas oli näha, kuidas nad teineteisele toeks olid. Ja ega minu kallistustest ka ära ei öeldud ;-)

Ja ega muid uudiseid väga polegi... Igatsen oma pisikese hoolealuse järele. Viisin neile verivorste koju. Aga ta oli parasjagu lasteaias. Hiljem oli väga kurb olnud, kui kuulis, et olin käinud. Tahtis siis tädi Enet "täna ja kohe". Ilmselt peame siiski veel natuke distantsi hoidma. Mitte ainult viiruse pärast. Mul on tööd rohkem kui küllaga... Vähemalt mai lõpuni, kujutan ette. Ja peale seda ka...

Lõpuks veel väike pühadeaegne tervitus, mille ühe telefonirakendusega kokku panin. Muide, siin on ka näha, et Toomase toodud kuuseokstel on lausa käbid küljes :-) 

06.12.20

Karujuttu

Samast artiklist: A black bear rests in a tree in Port Moody, B.C. (Photo: Darren Quarin/Can Geo Photo Club)
Mõni postitus tagasi tõstati küsimus, kuidas nende karudega Kanadas ikka on. Kas nad on kujuteldav või pärisoht? Jah, mis ma oskan öelda... laenates vanarahva tarkust: parem karta kui kahetseda. Õieti küll ei ole vaja hirmuga metsa minema, kuigi parem ju on, kui oskad valmis olla, ning tead kuidas käituda. Kanadas on umbes 400 tuhat musta karu (üldse umbes 800 tuhat), 25 tuhat grislikaru (peamiselt ikka läänerannikul, kokku maailmas 55 tuhat), ja 17 tuhat jääkaru (maailmas 25 tuhat). Siin tore artikkel erinevatest karudest, keda Kanada metsades leida võib. Foto on samast artiklist: A black bear rests in a tree in Port Moody, B.C. (Photo: Darren Quarin/Can Geo Photo Club)

Mustad karud on Ontarios väga tavalised (kokku pea 100 tuhat). Peamiselt elavad nad küll põhjapool ja enamasti ikka metsades, kuid eks neid eksi ka inimeste pool asustatud paikadesse. Karusid on palju, kuid tegelikult on surmaga lõppevaid juhtumeid väga-väga vähe. Alates eelmise sajandi algusest Kanadas alla 50. Enamus nendest karud, kel kiskjaloomus ülekaalu saanud. Tavaliselt proovivad nad siiski inimestest eemale hoida, või siis vahetevahel piiluda, mida me ka teeme. Grislikaru (kes on tegelikult pruunkaru üks liik, nii et Eesti karu on täitsa tema sugulane) on natuke ohtlikum. Eriti, kui satud sügavale metsa, kus tema "ainuvalitseja". Jääkaruga pole ka palju nalja. Sest iga liikuv olend on tema jaoks saak. Nii et... kui metsa minna, siis tasub ikka meeles pidada, et keegi teine on seal valitsejaks. Ning kui elu kallis, siis hoolimata statistikast, kui vähe on siiski rünnakuid ja surmasid, siis vähemalt mina ei taha muutuda üheks numbriks statistikas ;-) Ja tasub ka meeles pidada, et kui soovid ikka ise oma toidu ära süüa (eriti pikematel matkadel) ja mitte näljasena edasi kõmpida, siis on hea mõte toit ööseks turvaliselt ära panna. Ja ega metsas eriti muud võimalust pole, kui toidukott kusagile kõrgele tõmmata. Ning ei mingit toidu telki jätmist või rasvapritsmetega kaetud kampsuni selga jätmist. Lisaks ei tohi unustada ka prahti. Kõik, mis metsa viid, pead ka tagasi tooma!

Nõnda siis lood siin metsades. Imelik on see, et esmakordselt kuulsin hoiatusi karude kohta siis, kui elasime Rootsis. Õieti oli see natuke üllatav, sest Eestis me vaevalt et mõtlesime karuga kohtumise peale. Kuigi esimene karu, mida looduses nägin, oli just Eestis ;-) Mõmmi oli alati kuidagi selline hea ja aeglase loomuga loom. Mõnes vanemas jutus olin küll lugenud, kuidas talumees karuga mõõtu võttis, kuid Eesti mets oli ikka kuidagi turvaline. Natuke rohkem tekitas ehk hirmu kohtumine hundiga. Seda vist jällegi pigem vist Jakc Londoni hundilugude põhjal. Nii et täiesti vastupidiselt kunagistele ettekujutustele Kanada metsadest, kus hundid kurjalt inimesi seirasid ja piirasid, ei mõtle ma eriti hundidele, kui matkama läheme. Ikka rohkem karudele ;-) 

Kas oleme ise karu siin näinud... Jah, mina õnneks ainult autost. Aga Toomas tüdrukutega ka nõnda, et karu tuli metsaservale vaatama, kas nad ikka temaga jagavad suppi, mis lõkkel podises. Ühel hommikul ärkasime ka üles nõnda, et oksale liiga lähedale tõmmatud toidukott oli läbi tuhlatud. Kuigi arvame, et seekord oli süüdlaseks pesukaru. Nii et sellised toidukotipuud telkimiskohtadel, kuhu karu vaevalt et kuidagi üles saab ronida, on päris hea lahendus. Puuoksa puhul peab kindlaks tegema, et mõmmi ei ulatuks alt kotti kätte saama ega siis ka ülevalt oksa pealt. Põhja pool linnades ja külades pole aga karu koduaias mingi haruldus... Mis tähendab, et kõik prügikastid peavad olema nende vastu kindlustatud. Nii nagu Toronto "võitleb" pesukarudega. Muide, kõige uuemad "pesukarukindlad" prügikastid on tähendanud seda, et loomade arv on vähenenud. Kuigi on ka neid nutikaid, kes on avastanud, kuidas prügikasti ümberlükkamine õiges suunas, tähendab kaane avanemist :-)

06.11.20

Põhjanaabrina presidendivalimistest lõunas

Ja millest muust siis ikka kirjutada koroonauudiste vahele kui presidendivalimistest 😃 Mida ma olen ühe silmaga jälginud, sest ikkagi lõunanaabrid. Kogu selle jandi peale oskan vaid öelda, et kuidas leidub inimesi, kes ei oska rahulikult kaotust vastu võtta. Ma ei tea, kas mul on lühike mälu, aga ei teinud seda eelmine kord Clinton, ega pole vist enamasti see küsimuse all olnud. Ok-ok... pidin ikka otsima minema. Ja tuleb välja, et on küll probleeme varem olnud: aastatel 1876, 1888, 1960 (Nixon ja JF Kennedy), 2000 (Al Gore ja Clinton). Ma ei hakka täpsustama, mis ja kuidas, aga siiani on Trump küll esimene, kes enne valimiste lõppu kuulutas end võitjaks ning hakkas nõudma hääletussedelite loetlemise lõpetamist. Sest loomulikult tegutseti ebaseaduslikult tema vastu. Olime Toomasega just vaadanud ära ühe filmi tema kasvamise ja kujunemise loost, ja ma pean ütlema, ma ei imestanud. Sest just selline ta ongi. Kuna ma olen ise väga lähedalt kokku puutunud inimesega, kellel on üsna sarnased iseloomujooned, siis saan täpselt aru, mis toimub. Ning kõnnin nüüd sellistest inimestest väga-väga-väga suure kaarega mööda. 

Ainuke, mida ma imestan, et ameeriklased nii napilt talle kaotused/võidu on andnud. Kas nad tõesti ei näe, milline inimene ta on? Või kipun ma unustama, et siin müügimehelik käitumine just see õige, sest viib sind suurte rikkuste juurde. Ning miks muidu Ameerikasse nii väga kiputakse. Sest see on ju suurte võimaluste maa, kus sa rikkaks saad 😉 Ma olen ka varem muidugi siin heietanud, kuidas ma reageerin inimesele, kes mulle mesimagusat juttu tuleb ajama, ning järgmisel hetkel, kui talle ei ütlen, sulle noaga selga võib torgata. Minu instinkt on kohe justkui samm tagasi astuda, ning ettevaatlikult kuulata, mis mulle räägitakse. Muidugi siis, kui ma kuidagi kohe minema ei saa 😄 Ühte või teistpidi... eks iga riigi rahvas vääribki oma valitsejat... Mis ei tähenda, et need, kes proovivad midagi muuta sellepärast halvad oleks. Aga... äkki oleks võinud natuke paremat selgitustööd oma kaaskodanike hulgas teha... Nagu mina proovin, kui olen hingega mõne asja küljes. Võib muidugi olla, et inimesed jooksevad minust suure kaarega ümber, et mu "jama" mitte kuulata 😂

Ma mõtlesin siia mõne Trumpi karikatuuri panna, aga eks neid leia niisamagi. Sattusin ainult peale ühele, milles naerdakse selle üle, kelle poolt ta abikaasa hääletab. See suhe on ka selline, mis paneb mõtlema... Näiteks, kas Melanie jääb ikka oma mehe kõrvale. Ja kas ta näeks väljapääsu, kui Trump ei valitaks presidendiks. Lihtsalt niisama mõtted... Mis võivad täiesti alusetud olla. Ja nad on oma kodus kõige õnnelikum ja paremini läbi saav paar terves maailmas. Täpselt nii rahul ja õnnelik nagu see päikeseprillidega koer metroopingil 😉

20.10.20

Koroonast, mängudest ja majadest

Ja aeg muudkui jookseb... Igal pool on nakatumiste numbrid tõusmas. Ning valitsused ilmselgelt mures, mida tähendaks uus laiahaardeline majanduse sulgemine riikidele. Ontarios on hetkel ainult mõnes regioonis karmimad reeglid käiku läinud... Torontos, Ottawas ja suur ala Torontost põhja ja lääne pool (kus elab hulgaliselt indialasi, pole just kena näpuga ühe rahva poole näitamine, aga tõsiasjadele vaja silma vaadata, sest nende kultuuris on ilmselt üksteisega tihe läbikäimine väga oluline).
Nii et üksteisest eemalehoidmine on ikka aktuaalne teema. Ma olen siin püüdnud ka omaette nohistades töötada ja tööl käia, aga paratamatult liigud aegajalt teiste hulgas ringi. Ja mõnikord lihtsalt unustad. Või ei tea, kuidas käituda, kui keegi su ees koperdab...

Edmontoni
s lahendasid kevadel mõned nupukad tegelased küsimuse, kuidas üksteisest eemal seistes monopoli mängu mängida. Lihtsalt vaja ümber bloki joonistada mäng valmis. Edasi vast käis kõik telefoni teel. Kuigi täringu veeretamisega oleks raskusi, või oli tegemist aumeeste mänguga. Pane tähele ka Baltic Avenue on olemas 😉

Muidugist mõista on kerge nõnda terved impeeriumid üles joonistada. Aga maailm on ikka nii kergesti haavatav. Me ehitame suured uhked majad, suured uhked linnad jne jne. Aga oleme jõuetud loodusjõdude ees ja inimeste lolluse ees. Ma olen jälginud mõnda instagrami kontot, kus pildistatud mahajäetud maju. Kevadel sattusin ka sellelel lehele. Ühelt poolt on põnev pildi sisse minna, pisidetaile uurida. Kujutada ette, kuidas kõik kunagi oma täies hiilguses välja nägi. Aga samas ka kuidagi kurb, kui inimelu sealt kadunud, ning kõik hooletusse jäetud. Eks ole Eestiski küllalt selliseid maju, talusid, mõisu. Kindlasti leiduks neid, kes oleks valmis asju üles putitama, kuid... asi jääb lihtsalt raha taha kinni. Ning tegelikult, kui palju meil elamiseks õieti vaja on. Kas tõesti meeletult suuri häärbereid? 

Millega seoses läksin uudishimust uurima, kui palju üks mu jalutuskäikudel ette jäänud häärber ka maksab. Maja on olnud aastaid üsna kehvas olukorras. Minu meelest elasid selle kolmel korrusel mingid hipid 😄 Leidsin need pildid vanade Google kaartide pealt.
Natuke aega tagasi aga pandi hoone müüki (alumine pilt paremal pool on juba ehitusjärgus ja järgmine aastast 1920 või sinnakanti) ning nüüd on uuesti For Sale silt ees. Peale väga-väga suurt muutust, mille kohta pildid allpool. Hinnaks ainult umbes $3.7 miljonit. Arvestades, et lisaks tuleb maksta kõva summa ka linnale land transfer tax jaoks, siis pigem ikka rohkem, kui küsitud hind.
Kindlasti küll mitte sama palju kui mõnes muus Toronto uhkemas rajoonis. Aga igal juhul mitte nii palju kui ma valmis välja käima oleks. Isegi kui mul see raha olemas. Sest ma pigem liigun minimaja omamise suunas. Nüüd tulevad pildid müügilehelt. Ja ma ei ole üldsegi mitte kade. Proovin end sinna elama kujutada, ning kohe ei oska üldse 😉 Vaadake nüüd, kogu mets on maha võetud ning maja välja ilmunud. Kõige põnevam on kogu asja juures see, et maja on 113 aastat vana. Ja osteti enne sõda 1934.aastal ära kellegi härra Theodore Pringle Loblaws vanema poja Alexander poolt. Need, kes siin elanud või külas käinud, teavad seda nime seostada suure toidupoe ketiga (kus meiegi tihtipeale oma ostud teeme). Ja kel huvi, võib Etobicoke ajalooseltsi kokkuvõtet lugeda siit




Kuna ma tean, et need pildid kaovad varsti ära, kui maja müüdud, siis panen endalegi mälestuseks väikese kollaazhi siia.


Mõni võiks ju mõelda, et olen nakatunud kadeduseussiga... aga vat ei ole 😄 Muidugi on kena kõike seda vaadata, aga ma pole selline, kes tahab elada majas, mis kajab mulle vastu. Ja mille korrashoidmiseks ilmselgelt vaja kedagi appi palgata. Mul on juba praegu raskusi, kui liiga palju võõraid majas on. Mis siis veel sellisel juhul rääkida. Päris huvitav oleks teada, mida inimesed enamasit arvavad. Kas selle kohta oleks mõni statistika tehtud? Millises majas tahaks elada...

20.09.20

Sügiskuu kokkuvõte

Nüüd juba pea kuu aega eelmisest postitusest... Olin vist nii läbi raputatud lapse väljakolimisest... või mitte 😃 Võib-olla sain hoopis hulga rohkem aega muude asjadega tegelemiseks... või mitte 😃 Igal juhul paistab laps olevat väga rahul oma uue elamisega. Ja emme süda on ka rahul, kui laps õnnelik. Kiisu-miisu Mangost on küll kahju, et ta nüüd Kirkega on, aga eks mul siis hea põhjus end külla suruda. Et vaja kiisule tere minna ütlema. Kirke on ühte magamistuppa oma nurgakese arvutitega sisse seadnud. Ega suurt vahet pole, välja arvatud see, et vaade pole enam meie rohelisse aeda. Siia torkasin nüüd Taani arhitekti nägemuse järgi kerkivale uuele linnaosa keskusele, mis peaks tema aknast paistvale platsile kerkima (seal oleks ujula ja raamatukogu, mis mõlemad meile meeldivad). Pole muidugi kindel, millal nii kaugele jõutakse. Sest praegu alles lõpetatakse suurte teede ümberehitust. 

Minul pole eriti midagi muutunud. Tööd on ikka üle pea. Varem ootasin jõuluaega, et ehk selleks ajaks on kõigega ühel pool. Nüüd ootan järgmisi jõulusid... Koroona on ikka kõik pea peale pööranud. Kanadas polnudki hetkekski hingetõmbeaega, nii nagu Eestis inimesed pea ära unustasid, et mingi haigus siin maailmas ringi käib. Maskid on kohustuslikud, just teatati, et Ontarios vähendatakse inimeste arvu, kes võivad koos olla, sest nakatunute arv on äkitselt jälle kasvama hakanud. Kindlasti on inimestes väsimus kogu olukorrast. Vaevalt et on kedagi, kes rõõmustab... 

Lisaks mahtus meil siia vahele pisipuhkus. Kui läksin Toomasega metsa. Pea sõna otsese mõttes. Sest plaanis oli telkida kohas, kuhu pääseb ainult jala. Kaardile pilku heites paistis kogu asi väga lihtsana. Kuni me kohale jõudsime. Esiteks suutsime õigest teeotsast rõõmsalt mööda minna, sest millegipärast arvasime tee minevat kohe ranna äärest. Ühel hetkel nimetasin, et see ei saa küll õige olla. Nii et seadsime aga sammud tagasi. Mis muidugi nii väga kerge polnud nagu ma siin rõõmsalt kirjutan. Tagasi minnes põikasin metsaservale, sest tundus nagu olevat võimalusena õigele matkarajale saamiseks. Enam-vähem, välja arvatud see, et oli vaja päris kõrgest rannaäärest üles saada. Ei hakka pikalt jutustama, sest Toomas on juba kõik kirja pannud (päev 1, päev 2, päev 3). 

Kokkuvõttes pean ütlema, et see on üks raskemaid radasid, mida vähemalt mina olen ette võtnud. Kahtlustan, et koerad ka. Kohati pidime upitama neid üles või alla, muidu poleks edasi saanud. Minu probleemiks on kahjuks see, et parem puusaliiges pole just kõige paremas korras. Õnneks siiski seekord mitte nii halvas nagu mõnikord, kui ma lausa sirgel maal lonkan. Keerulisemates kohtades pidin kaaluma, millisele jalale saan päriselt raskuse panna. Ning kepp, mille Toomas kusagilt üles korjas, oli tõesti suureks abiks. Öösel ei suutnud samas kuidagi head asendit leida... Puus ikka valutas... 

Aga kõigest hoolimata oli üks imehea paus kiirest tööelust. Mul polnud hetkekski aega mõelda töö peale. Mis ongi ju puhkuse eesmärk. Siin mõni pilt rannast, kuhu autoga ei pääse. Mööda vett vast jah... Ning siis ka, kui paarkümmend aastat tagasi Suurjärvistu veetase nõnda madal, et me mööda sedasama randa koos lastega matkasime! Ka sellest kohast läksime mööda!

Ja veel üks pilt telkimiskohast, kuidas toidukotid ja muud lõhnavad asjad (näiteks hambapasta) tõmmatakse üles, et karu ega muud metsaollused neid kätte ei saaks. Omal ajal ikka oli meil nöör kaasas, et puu otsa kotid tõmmata, aga nüüd on selline kaval asi välja mõeldud.

Ja mis ma veel oskan öelda... Kui siin pea ümber nurga on selline koht, siis milleks vaja Vahemere äärde puhkama minna ;-)

22.08.20

Natuke korterijuttu, natuke kolimisjuttu

Viimased nädalad on mul kibekiired olnud. Eriti muidugi see kõige viimasem. Kui Kirke välja kolis. Koos kassi ja oma poiss-sõbraga. Kõik sai õieti alguse juba talvel, kui tuli jutuks, kuidas mu neiule kolimine väga südamel. Aga ega veel ei saa... sest vaja natuke raha kõrvale panna. Ta on muidugi seda väljakolimise juttu sellest ajast peale rääkinud, kui keskkool läbi sai. Et läheb koos sõbrannadega. Muidugi ehmatasid neid ära tegelikud hinnad, ning nõnda jäid nii tema kui sõbrannad kenasti emmede-isside juurde koju. Nüüd on ta aga juba kaks aastat Taanieliga vastu pidanud, ning eks ma nägin isegi, kuidas neile meeldiks ikka omaette koos olla. Selle asemel, et meie kodus või poisi ema kodus "tolgendada". Niisiis... mõtlesin asja põhjalikult läbi, panin kokku kõik numbrid ja võimalikud tuleviku kulud, kutsusin kokku perekoosoleku ning ladusin kõik välja. Et kui me kõik kaasa aitame, siis saaksime osta korteri, võttes laenu meie väljamakstud maja peale. Noored maksaksid siis mul korteri kommunaalkulud, maamaksu - jah, seda tuleb ka maksta - ning laenu. Kokkuvõttes oleks kahe magamistoaga korteri üür ikkagi väiksem kui mis parasjagu turg pakub (Torontos umbes 2700, ja meie küsime 2000). Lisaks ei maksa nad seda kellelegi võõrale, vaid hoopis perele.

Hakkasime juba talvel Kirkega kahekesi ühe kanadalasest maakleriga ringi vaatama. Mitte väga kiirustades, aga samas mäletan, et juba esimene korter, mis nägime, oleks võinud just see õige olla :-) Õnneks me siiski ootasime. Pealegi saime pärast teada, et selle eest pakuti ikka kõvasti üle (685K). Leidsime ühe, mis mulle rohkem meeldis, kui Kirkele (ta ei olnud väga rahul köögi lahendusega), aga panime ikka pakkumise sisse. Olime kolme kõige kõrgema pakkuja hulgas... Lisasime natuke juurde... ja ikka ei saanud. Taas kord pean ütlema, et hea oligi. Selle rõdu avanes otse metroojaamale, kust ka bussid välja sõidavad. Ning müra oli linna kohta ikkagi natuke valjem kui meeldis. Samas, kui uksed aknad kinni, siis ei kostnud midagi sisse. Veel oli paar, mis panid tõsiselt mõtlema, kas äkki... Kuid ühe puhul olid kommunaalkulud ikka üsna suured, samas oli ka korter suurem, sest u 30 aastat tagasi ehitatud, kui ruumiga veel ei koonerdatud nagu tänapäeval. Teise puhul oli hind ikkagi natuke kõrgem, kui ma olin arvestanud, kuigi ruumi oli üllatavalt palju, arvestades, et maja vähem kui 10 aastat vana. Kuna nägin hindade tõusutrendi, tekkis juba tunne, et pean oma numbrid üle vaatama... Ja siis tuli muidugi viirus... Samal nädalal, kui kõik kinni läks, nägin ühte korterit, mis mulle üsna meele järgi. Ja hind ka hea (ma ütlen siia vahele, et arvestasin kusagil 600 tuhande dollariga). Aga siis enam ei lastud midagi vaatama, ning kogu tegevus läks varjusurma. 

Kuu aega tagasi alustasime jälle ringi vaatamisega. Kenasti maskid ees ja vajadusel kindad käes. Ning oh, imet, samasuguse plaaniga korter, mida olin viimasena silmanud, tuli müüki. Täitsa sobivas hinnas. Läksime tipa-tapa seda üle vaatama, ning meile mõlemale meeldis see kohe. Nii et egas midagi... pakkumine sisse ning terve õhtu natuke närvilist küünte närimist, ja viimaks oli teade käes, et kui nüüd raha ka ära maksame, siis oleme korteri omanikud. Esimese hooga mõtlesin, et ei ütle Kirkele enne, kui ta sünnipäeval, aga ma ei saanud seda head uudist temaga jagamata jätta. Tänaseks on kõik paberitöö tehtud, laen käes ja noored kolmapäevast juba oma uues kodus. Mis on siiski minu ja Toomase nimel, sest... nii on igaks juhuks siiski parem. Kuna siinne kooseluseadus ütleb, kui oled aasta aega koos elanud, siis kehtivad põhimõttelised täpselt samad seadused nagu ametlikult abielus olevale paarile. Ja kuigi Kirke on oma Danieliga olnud üsna kindlalt pikemat aega paar, siis kesse neid noori teab. Tüdruk on ju alles 23. Kuigi pean ütlema, et ma olin 24, kui abiellusin ja olen ikka sama mehe kõrval :-)  

Pildid on 15.korrusel asuvast korterist, kuhu paistab Toronto kesklinn, ning rõdu paremalt küljelt ka Ontario järv. Fotod tubadest võtsin reklaamlehelt. Praegu ei näe nad nii ilusad välja. Pigem väga sassis. Väljas on näha, et käib suur ehitustöö. Hetkel alles teede välja kujundamine, aga varsti ilmuvad sinna ka teised majad. Nii et vaade muutub. Samas on maja ees kolmnurkne pargike, mis ilmselt pargiks ka jääb. Nad  on meist vähem kui 10-ne minuti jalutustee kaugusel, kusagil seal puude vahel on meie majake. Ning karate jääb lähedale, vast 15-20 minutit jalutada. Ja loomulikult metroojaam. Kõik olulised seigad Kirkele. Vist see esimene pole nii oluline, kuigi ta loodab meilt vajadusel autot laenuks saada. Oh, mis tuletab meelde, et korteriga kaasas on väike panipaik parkimiskorrusel ja lausa 2 parkimiskohta! Millest vähemalt ühe võiks proovida välja üürida mõnele elanikule. Sest on ka kortereid, kus pole ühtegi parkimisplatsi.

Noored lootsid juba teisipäeval saada kätte võtmed ja sisse kolida. Aga lõpuks kujunes nii, et viisime kohale mõned hädavajalikud asjad, kaasa arvatud madrats, ning Taaniel jäi sinna magama. Ei tahtnud enam koju minna. Kirke ütles, et soovib veel ühe öö oma voodis ja toas olla. Mis nüüdsest pole enam tema oma, vaid Mari juba teatas, et tekitab sellest endale magamistoa. Mari on meil üsna kindlalt majas paigal, sest tal on raske oma maoga (ja tuleviku madudega) kusagil üüripinda leida. Aga ta maksab meile ju üüri - selle asemel, et kellelegi võõrale seda teha, ning aitab sellega laenust kiiremini lahti saada.

Päris kolimine toimus lõpuks kolmapäeval. Kui ma proovisin samal ajal kodust tööd teha :-) Päev venis sellepärast üsna pikaks. Toomas tõi renditud kaubiku koju, kui nad olid Tga käinud IKEAs voodit ja diivanit ostmas. Aga peale seda oli tal vaja juba tööle kiirustada. Mis tähendas, et arvestades Kirke vähest kogemust autoroolis olla ning T veelgi väiksemat, siis ütlesin, mis seals ikka. Pean teid sõidutama. Ja oh, imede imet. Sain sellega lausa suurepäraselt hakkama. Kortermaja laadimisalale suutsin ainult kõrvalpeegleid kasutades täiesti sirgelt suure masina tagaots ees ära parkida. Ning pärast uuesti veel oma maja ette ka. Kuna ma olen alati maja ees autol nina väljapoole jätnud (mida teised peres ka teevad), siis on mul see harjumus sees. Toomas vahel pahandab, et ta ei näe, sest ta ei oskavad peegleid nii hästi kasutada. Mari autoga on lihtne, sel tuleb lausa pilt ette, mida Toomas millegipärast ka ei oskavat kasutada... ma ei saagi hästi aru, mille järgi ta siis pargib, vist tunde järgi :D Pildiga seoses, märkasin teist korda korterimaja juures parkides, et kaubiku tahavaatepeegli nurka tekkis ka videopilt, mis kaubiku taga toimub :D See aitas muidugi veelgi rohkem. Hiljem rendiautot ära viies surusin paar korda jõnksutades masina täiesti korralikult ühe väikese auto kõrvale, nina väljapoole. Just nii nagu ta oli siis, kui me sellele järele läksime. Kokkuvõttes olin just selle osaga eriti rahul, st võisin ise endale õlale patsutada, et hästi tehtud. Sain hakkama millegagi, mille puhul ma väga kindel ei olnud, kuidas see kõik välja kukub. Ehk võin öelda, et olen oma isa tütar, kes oli eluaeg kaugliini bussijuht ;-) Aga, kes samas mulle ega õele peale ei käinud, et me load teeksime. Tol ajal polnud see ka nii tavaline, et naised roolis oleks.

Õhtul saatis Kirke mulle teate, et on õnnetu. Aga seda siiski naljaga. Ma kujutan ette, et ta oli väsinud, kõigi pakkide ja kastide ja kottide keskel, teades, et järgmisel päeval on tal tööpäev. Ilmselt oli tal vaja tema väikest kassi. Kuid kuna mõlemad pidid olema neljapäeval tööl, siis otsustati kassi toomine edasi lükata. (Õnneks võivad seal majas olla koduloomad). Nii saaks T, kelle oli vaba päev, temaga reedel terve päeva koos olla. Et ta harjuks. Nii et kassi viisime alles neljapäeva õhtul, kui neiu mul peale tööd sisse sadas. Suutsime kortermajas üles leida, kus meie parkimiskohad on. Kõige madalamal korrusel, ehk siis kolm korrust maa alla. Ja kõrvuti. Nii et ma isegi ei vaenud oma "suurepäraseid parkimisoskusi" kasutama, sest mul ju kahe auto jagu ruumi parkida :D

Nüüd on Kirke mulle Snapchatis igal hommikul pilte saatnud. Peamiselt kassist (üleval üks, ta kirjutab mulle alati eesti keeles, isegi, kui kirjavead sees on ;-) Ta lubas, et teeb minu lohutuseks iga päev mõne pildi. Ma ei arvanud, et mul natuke kurbust sisse jääb, kui laps ära läinud. Eriti arvestades, et ise olin see, kes kogu asjale käigu sisse pani. Aga eks me harju kõigega. Ning ühel päeval on see vist täiesti loomulik, et ta elab mujal oma elu ja meie siin oma. 

Märkasin ka, et Kirke sünnipäevast jäi kirjutamata. Põhimõtteliselt oli see nüüd üks kõige suurem kingitus talle üldse ;-) Aga istusime sünnipäevast järgmisel päeval aias ja sõime tellitud hommikusööki. Ning arutasime, et peaksime tegema kombe, kus nad üle nädala pühapäeval meie juures söömas käivad. Vaatame, kuidas see õnnestub.