Natuke üle aasta tagasi kirjutasin järgneva arvamusloo. Täna tähistame siin Kanada päeva ja hea hetk pilk tagasi keerata. Eriti palju pole asjad muutunud, sest Washingtoni hampelman oskab ikka aeg-ajalt Kanadat hambusse võtta ja meelega solvata meie peaministrit nimetades teda kuberneriks (sellepärast ei tunne end ka halvasti, kui USA juhi osas erilist respekti üles ei näita). Siiski, suur vahe on selles, et kui ta proovis hirmutamise ja alandamisega Kanadat põlvili suruda, siis on riik suutnud päris korralikult end ümber häälestada. Pilgu lisaks oma provintsidele ka terve maailma poole pööranud ning tavapärase USA partneri asemel hoopis teistega lepinguid sõlminud, mis siis kajastuvad sapistes presidendi vastupostitustes 🤓 Muidugi ei tähenda see, et USA täiesti välja lõigatud, kuid kadunud on pika ajal kujunenud usalduslik ja sõbralik suhtumine. Need, kes on Postimehe tellijad, siin on link. Ma ei läinud oma arvamust neile pakkuma, hoopis meie sõber, kes pikalt Eestis elas - Andres Kasekamp - küsis, kas tahaksin kirjutada, sest olen juba siin oma arvamustega laiutanud 😄 Kuna ma kirjutise eest ainult aitäh sain, siis arvan, et võin vabalt selle siia üles jätta.
“Mul on täielik deja vu,” ütleb kolm aastat tagasi Kanadas pelgupaiga leidnud ukrainlane. “Jutt on ju peaaegu sama, mida Venemaa enne oma suurt rünnakut rääkis!”
Ta jätkab, kui hästi teda on vastu võetud, ning jagab...
