Peale teist keemiat

Võiks arvata, et mul oli ühe keemia kogemus olemas ja teadsin justkui, mida oodata. Aga tegelikkuses ei teadnud midagi. Nii palju mäletasin, et esimesed päevad olen ehk rohkem vunksis. Nii et kohe järgmisel päeval käisime Toomasega poes. Õhtul tegi Mari mulle süsti, mis sunnib luuüdil rohkem valgeliblesid tootma (või umbes midagi sinnakanti). Selles suhtes olin küll rohkem valmis, et valuvaigistid panin käepärast. Liigese ja alaseljavalu olidki järgmisel päeval kohal. Ja selline konte läbiv väsimus, mida mitte kuidagi maha raputada ei saa. Lihtsalt lamad, ning ei suuda õieti kätki tõsta. Ei taha lugeda, midagi vaadata, mitte midagi teha. Vaatad ainult lage, ning proovid mitte millelegi mõelda.

Jälgin siin ühte oma lastest nooremat rinnavähi patsienti, kes loobus rindadest (kuigi taastamisega), tegi läbi keemia ja kiiritusravi, aga kellelt saan omamoodi tuge, sest ta...

Loe edasi 

Killuke muumitrolli minus endas

 Eile oli mul teine keemia. Ja kui ma seal haiglas istusin, siis läksid mõtted oma teid rändama ja jõudsid muumitrollideni. Mõtlesin, kuidas kogu nende maailm ja mõtlemine sobib hetkel nii hästi minu eluga kokku. Olen justkui muust maailmast lahti lõigatud ja kulgemas mingit oma rahulikku teed. Täpselt nagu muumide juures, kus tee keetmine, tormide jälgimine verandalt, marjade korjamine ja aastaaegade vaheldumine osa igapäevastest tegemistest. Ja kuigi aegajalt juhtub üleujutusi või mööda lendab komeet ning mõned koletised käivad käimas, siis...

Loe edasi siin

Kolmas nädal peale keemiat: juuksed lähevad, vahvlid jäävad

 Nõnda siis… Kolmas nädal peale keemiat saab otsa ja uus haiglaskäik kolmapäeval ees. Tunnen end päris hästi, kuigi väsin ikkagi kergesti. Eriti kui näiteks poest koju jõuan, või natuke koristan. Viimase puhul pean iga natukese aja tagant puhkama. Õnneks on Mari nii hea abiline. Kuid vahel on tunne, et kui kaua sa ikka jõuad mitte midagi teha. Nüüd hakkasid ka juuksed ära tulema. Mitte suurte puhmakatena, mul polegi neid nii palju selle jaoks, aga kui käe läbi tõmbad, siis tuleb karvu kaasa. Ning millegipärast mõjutas see rohkem..

Loe edasi siin

Sillad, sibulad ja samblaroheline sall

 Väga igav nädal on olnud, vähemalt minu jaoks. Välja arvatud arvamine, et mu keemiajärgsed vaevad jäävad enam-vähem talutavuse piiridesse. Ühel ööl tuli nii raske seljavalu, et ei saanud hästi magadagi. Järgmine päev samamoodi. Võtsin valuvaigisteid, mis natukene aitasid. Aga kui see valu lõpuks läks, siis olin peaaegu nagu vana mina tagasi. Välja arvatud, et väsimus on kogu aeg kusagil seal tagaplaanil.

Ühel õhtul tulid Kirke ja ta poiss-sõber läbi. Nad on koos olnud umbes pool aastat, ning tundub, et kõik on super hästi. Muidugi olime alguses Toomasega pisut ettevaatlikud, kui saad teada, et juured...

Loe edasi...

Esimene keemia ja tollitariifid Kanada tulekahju suitsule

 Nõnda siis… viies päev peale keemiat. Mõnede arvestuste järgi võiksid kõige raskemad päevad olla, või õieti eks nad ongi, sest valgeliblede hulk pidi kõige madalam olema. Aga ma ärkasin üles palju suurem energiaga, kui mis ma viimastel päevadel näinud olen. Eile olin ikka täielikus kotis. Oleks ainult voodis pikali olnud, sest energiat üldse polnud. Kuna soovitati, et ma ikka iga päev vähemalt pool tundi käiks, siis ajasin ikka end oma masina peale ja käisin kaks korda kaksteist minutit. Mu kõnnilindi maksimum kiirus on 10, või õieti peab ütlema, et see on ikkagi jooksu-kõnnilint, millel 6-10 on jooksukiirused. Tavaline on mul olnud 4-6, viimasega astusin väga kiire sammuga ja proovisin isegi sörkida. 5 ja 5.5 on sellised hästi mõnusad. Ja seal ma siis eile olin, ning lonkisin kiirusega 2. Sest...

Loe edasi

Mõtteid kurja haiguse vastu võideldes

 Teisipäeval peaks mu esimene keemia olema. Otsustasin, et lähen üksi kohale. Kirke tuleb peale tööd mu juurde ja Mari viib meid koju. Aga enne seda jõudsin reedel käia Toronto Ülikoolis, sest andsin nõusoleku osaleda ühes uurimuses, kus katsejänesteks on rinnavähi pärast keemiaravi läbivad naised. Tahetakse näha, kuidas aitaks aktiivsem liikumine ja intermittent fasting ehk vahelduv paastumine (sööd näiteks 8 tundi ja ülejäänud aja päevast magad, tegelikult küll hoopis ei söö või siis jood vett või teed, ma ei tea, kas kohv käiks ka sinna alla). Mu onkoloog on uurimusega seotud, ning küsis, kas tahaksin oma osa võtta. Kuna ma tahan...

Loe edasi...

Kanada päeva nädal ja ikkagi keemia

 Alustada võiks ehk ilmast, sest see on Torontos ikka üsna väga kohutav olnud. Sooja osas nimelt. Pidevalt üle 35C ja kuigi kraadiklaas päriselt 40C peale ei jõudnud (kuigi, kes teab, mõnes väga päikeselises nurgas võis küll), siis niiskusindeks oli mitu päeva 46C-48C vahel. Ei juhtu mitte väga tihti, kuigi viimased suved näitavad ka seda trendi. Läksin uurima, kas tõesti mingid rekordid, kuid tuleb välja, et 14.juulil 1995 oli niiskusindeks olnud 50.3C. Vaid umbes 20 päeva hiljem sündis Mari. Ma tegelikult mäletan seda kuumust. Rasedana oli seda veel eriti raske taluda. Mingil hetkel olin kodus ainult päris paljalt ja hoidsin ainult märga vannilina ümber. Õnneks ei tahtnud keegi suure kuumusega külla tulla, nõnda polnud ohtu, et oleksin mõne inimese uksel ära ehmatanud. Rekord niiskusindeksi poolest jääb aastasse 2011 juulisse 51.2C. Ning kõige kõrgem registreeritud temperatuur on aastast 1936, kui oli 41C.

Nii et me sel nädalal väga välja ei kippunud, kuigi korra käisin täiesti iseseisvalt poes (olin kogu aeg lasknud kellelgi teisel roolis olla). Koergi pidas vaid ainult nii palju vastu, kui parasjagu asjal käimiseks vaja oli. Mu uus jalutamismasin kodus kulus kohe väga ära. Selle peal olen usinalt kõndinud ja samal ajal soomlaste Masterchef võistlust vaadanud. Täna on pühapäev ja esimest korda sain pikemalt õue jalutama minna. Kanada päeval istusime ka kenasti toas ja ei kippunud sugugi kuhugi pidutsema minema. Selle asemel otsisin välja mõned huvitavad faktid Kanada kohta. Panen need siia ka kirja:

Kanadast sai omaette riik 1.juulil 1867, kui Briti parlament kiitis heaks seaduse Briti Põhja-Ameerika kohta. Briti monarhid on siiani riigipead, kuigi...

Loe edasi

Kanada ei taha olla USA osariik

 Natuke üle aasta tagasi kirjutasin järgneva arvamusloo. Täna tähistame siin Kanada päeva ja hea hetk pilk tagasi keerata. Eriti palju pole asjad muutunud, sest Washingtoni hampelman oskab ikka aeg-ajalt Kanadat hambusse võtta ja meelega solvata meie peaministrit nimetades teda kuberneriks (sellepärast ei tunne end ka halvasti, kui USA juhi osas erilist respekti üles ei näita). Siiski, suur vahe on selles, et kui ta proovis hirmutamise ja alandamisega Kanadat põlvili suruda, siis on riik suutnud päris korralikult end ümber häälestada. Pilgu lisaks oma provintsidele ka terve maailma poole pööranud ning tavapärase USA partneri asemel hoopis teistega lepinguid sõlminud, mis siis kajastuvad sapistes presidendi vastupostitustes 🤓 Muidugi ei tähenda see, et USA täiesti välja lõigatud, kuid kadunud on pika ajal kujunenud usalduslik ja sõbralik suhtumine. Need, kes on Postimehe tellijad, siin on link. Ma ei läinud oma arvamust neile pakkuma, hoopis meie sõber, kes pikalt Eestis elas - Andres Kasekamp - küsis, kas tahaksin kirjutada, sest olen juba siin oma arvamustega laiutanud 😄 Kuna ma kirjutise eest ainult aitäh sain, siis arvan, et võin vabalt selle siia üles jätta.

“Mul on täielik deja vu,” ütleb kolm aastat tagasi Kanadas pelgupaiga leidnud ukrainlane. “Jutt on ju peaaegu sama, mida Venemaa enne oma suurt rünnakut rääkis!”

Ta jätkab, kui hästi teda on vastu võetud, ning jagab...

Loe edasi

Rõivajutud, perearst ja jalgpallimöll

Olen sel nädalal oma rõivaid üle vaadanud. Hästi kriitilise pilguga, sest tahaks nõnda, et ma ei pea midagi alla panema. See tähendab ülespoole. Nõnda läksid esimeses järjekorras topid, mida ma niikuinii pole ei tea mis ajast selga pannud. Ja üks, mida ma olen lõpmatuseni kandnud, kuid mis ei paku enam mulle rõõmu. Olen vist nagu üks teada-tuntud jaapanlanna, kes jagab nõuandeid, kuidas oma asjadest lahti saada😄 Õieti tahaks oma garderoobi hästi kokku tõmmata, kuigi päris kapselgarderoobi peale väga ei mõtle. Esimene samm tehtud, ja peaks ütlema, et olin üsna tubli. Huvitav on tõesti see, kuidas mõni rõivaese võis kunagi eriline lemmik olla, kuid aja jooksul olen tundnud, et aitab küll. Samas on mõned, mida olen juba ei tea kui kaua hoidnud ja pole kavatsustki neist lahti saada. Iga kord, kui selga panen, on hea tunne sees. Ja kui ühel päeval on nad liiga kulunud, siis olen päris kurb neist lahti lastes. Tahaks, et kõik rõivad oleks...

Loe edasi 

Keldrid ja sisalikud või hoopis Kongid ja kollid

 Enne kui ma sisalike või lohede juurde jõuan, siis tahtsin välja hõigata, et mulle meeldivad taskusaated 😊 Kuigi tunnistan, et palju sõltub ka hetkeolukorrast või isegi pikemast eluperioodist, kas neid kuulan või mitte. Jah, mul jätkub oma mõtteid, vahel isegi liiga palju. Sellepärast on ka mul raske audioraamatuid kuulata, sest võin end avastada iseenda mõtete seest, ning jutujärg kaob täiesti ära. Täielikus vaikuses võivad mu mõtted jällegi kinni jääda probleemide taha, mis siis aina suuremaks kipuvad paisuma ja elu mustades värvides näitavad (hetkel muidugi tänu mu tervise juksimisele). Nii et pigem eelistan just selliste jutuajamistega täita hetki, kui näiteks väljas kõnnin või kasvõi nõusid pesen. Olen küll ainult kuulaja rollis, kuid samas justkui ka kaasa rääkimas. Nõustumas või vastu vaidlemas või mõne reisiselliga maailma avastamas või hoopis imestamas asjade üle, millest mul aimugi polnud. Vahel peatan saate, et jääda mõtisklema, vahel kerin isegi tagasi, et mõnda mõtet uuesti üle kuulata, sest see kõnetab nii palju. Nagu näiteks tuntud teada näitleja-psühholoogi (Rita Rätsepp) hiljuti kuuldud mõtteheietus:

Erinevad situatsioonid toovad...

Loe edasi 

Keskjuuni mõtteid

 Toronto ja Vancouver on vist praegusel ajal nii mõnegi tähelepanu all. Sest seal käivad MM jalgpallivõistlused. Muidugi on rohkem rahvast ja liiklusega tavapärasest enam probleeme. Aga küll me üle elame. Kanada tegi ka jalgpalli osas ajalugu. Nad on üldse nii kaugele jõudnud aastatel 1986, 2022 ja nüüd siis on väljas kolmandat korda (tänu sellele, et on võõrustajariik). Midagi erilist nad kunagi saavutanud pole, aga sel aastal suutsid viigistada vastase, lüües ühe värava. Tuleb välja, et sama mees on ka mänginud eestlaste Nõmme Kalju ridades. Mis tuletab meelde, et ma tean veel ühte “välismaalast”, kes Eestis jalgpalliga tegelenud. Õieti polegi ta ju välismaalane, sest mõlemad vanemad on küll Kanadas sündinud, aga peavad end eestlasteks. Ta on juhtumisi ka mu tüdrukute...

Loe edasi...

Mitte ainult lõikusest seekord

 Kui on suvi ja vaba päev (mitte et mulle praegu see suurt tähendaks), siis mida paremat veel teha, kui hommikul vara end üles ajada ja jälle õenduskliinikusse rutata. Vaatasid mu haava üle, dreeniaugu, millega paranemine pisut kauem võttis. Aga ma lasin sel paar päeva niisama “hingata” ning õde arvas, kõik hästi. Samas oli huvitav, et soovitas ikka ühe korra veel läbi tulla. Sest olenevalt sellest, mida ütleb ja soovitab kirurg, siis äkki pean veel haavahooldusel käima. Kui mitte, siis sulgevad mu faili ja ongi kõik. Uue faili alustamine pidi paras peavalu olema, nii et parem olen justkui nende patsient edasi. Kõik see osa on ausalt öeldes mulle nii tundmatu maa. Arvasin alati, et on olemas arstikabinetid, kliinikud, kuhu võid oma hädadega üldjärjekorras sisse jalutada ja haiglad. Et meie tervishoidu kuuluvad ka õenduskliinikud (ma ei tea, kuidas neid tegelikult kutsuda), oli mulle uudiseks. Muu abi seas on ka füüsiline teraapia, ning vajadusel tulevad nad koju.

Ma tean, et mu haav paraneb ja kõik tundub hästi olevat. Õde puhastas natuke ümbrust ja seletas, et valged plaastriribad, mis haava kinni hoiavad, kukuvad omatahtsi ära, üks kiiremini kui teine. Kuigi kirurg võib otsustada, et võtame hoopis maha. Õde, kes oli vanem india proua, lohutas veel, et esialgu võib arm tunduda...

Loe edasi siin.

Rinnavähi lõikusest paranemas

 Täna on täpselt kaks nädalat lõikusest. Eile tundsin esimest korda, et pitsitav raskus rinna ümber andis õige natuke järele. Aga tõesti ainult õige natuke. Samas andis lootust, et ühel päeval ma isegi ei mõtlegi, mida kõik läbi elasin. Ja selline “uus” mina ongi loomulik mina.

Arvan, et vähidiagnoos on kuidagi psühholoogiliselt vist üks kõige raskemaid. See puudutab korraga elu ja surma, seda, kes ma päriselt olen. Siiani üles ehitatud elu, unistuste, lootuste ja ootustega variseb äkki kokku. Kindlasti mängib mingil määral rolli inimteadvuses püsinud arusaam, et vähiga oled justkui saanud surmaotsuse, sest kuigi raviviise on otsitud juba sajandeid, siis ükskõik, mis tänapäeval ka ära ei tehta, siis lõpus helendab ikka suur küsimärk, kas...

Loe edasi...

Rinnavähi lõikus (2.osa)

 Lõikuspäeva hommikul olin juba kell viis üleval. Tund aega varem, kui plaanis. Samas olin üllatunud, kui hästi ja rahulikult sinnamaani magasin. Pidin hommikul veel dushi alla jõudma, õhtul olin juba korra käinud. Tean, et mõnikord antakse enne lõikust spets seep, millega end pesta, aga mul oli vaja lihtsalt midagi neutraalset, millel pole lõhnaaineid sees. Ajasin Toomase üles, kes tundus, oli vist rahutumalt öö mööda saatnud. Kuna meil kass ja koer, ning koer harjunud öösel voodis olema, siis oli Toomas juba elutuppa kolinud (kutsa hakkab ukse taga kraapima, kui meie juurde ei saa). Vahetasin eelmisel päeval magamistoas linad, et siis järgmised nädalad mitte kellegagi voodit jagada. Et mul võimalikult puhas keskkond oleks. Riided selga: eest nööbitav pluus (rinnahoidja jätsingi juba ära), kergesti üles tõmmatavad püksid ja kingad, mis sain otse jalga torgata. Nõnda siis täielikult valmis riietusega, millega haiglast koju lähen. Õnneks oli ilm keeranud päris jahedaks. Mõtlesin, et mul tõenäoliselt parem taastumine, kui ei pea väga soojas toas olema ning saan aknast värsket õhku sisse lasta.

Lonksasin paar sõõmu vett, ainuke, mis peale südaööd veel lubatud oli, ning juba istusimegi autosse, et kesklinna sõita. Kuna olime juba peale seitset seal, siis ei tekkinud mingit probleemi haigla juures parkimise leidmisega. Juba ette võin öelda, et kogu mu protseduur sel päeval läkski meile maksma ainult...

Loe edasi

Rinnavähi lõikus (1.osa)

 Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis kogu saaga algas mul viimase mammograafiga juba märtsis. Kuna mind on juba kümme aastat tagasi kord (õieti küll kaks korda, teist oli vaja, et servad puhtamaks saada) lõigatud, või õieti lumpektoomia tehtud, siis pidin suurema riski pärast uuesti vähiga kokku puutuda igal aastal käima uuringutel. Kõik on aastatega nii palju lihtsamaks tehtud, et kui oled juba sõeluuringute- või kontrollgrupis, siis pane lihtsalt aeg kinni ja mine kohale. Varem oli vaja alati arsti saatekirja.

Igal juhul kutsuti mind peale rindade plaatide vahele surumist (viimast korda!!!) uuesti tagasi, et ultraheli teha. Seda on mul paar korda varem juhtunud, et väikese kahtluse pärast olen uuesti platsis. Kuid siis on need valehäired olnud. Nüüd nii lihtsalt ei läinud. Olin pikali hämaras ruumis, kus üsna tõsise olemisega tehnik põhjaliku ülevaatuse tegi. Lõpuks kutsus kohale radioloogi, kes veelgi tõsisem ja ütles...

Loe edasi

Haiglast kodus

 Kui rinnaopil saad uute rindade asemel esialgu sellised uued rahvusvärvides (enda kootud) asjad. Eesti ikka meeltes isegi keerulises olukorras 😊 Knitted knockers

Loe siit

Lihtsalt üks pühapäev, kui emasid meeles peetakse

 Nagu juba tavaks tegid tüdrukud meile hommikul pannkooke, kõrvale värsketest marjadest salat. Hiljem nosisime sushit, sest kellelgi polnud tahtmist väga köögis toimetada. Eriti kui Kirke veel Maril juukseid värvis. Mari pole kunagi väga sellest huvitatud olnud, aga siin paar nädalat tagasi pani Kirke talle juusteotsa natuke väljapestavat värvi, ning neiu arvas, võikski nõnda ära värvida. Ta lendab järgmisel nädala lõpus Kaliforniasse sõbrale külla.

Jõudsime perefoto ära teha. Meil siin mõni aasta kipub asi venima ja siis jääbki ära. Seekord kasutasin pulti, et pildistada. Väga mõnus, eriti võrreldes eelmiste kordadega, kui kogu asi peaaegu et suur ettevõtmine. Iga uue pildi jaoks vaja jälle taimer käima panna. Ja tavaliselt on hea, kui pilte rohkem, sest teadagi, mis juhtub grupipiltidega. Isegi kui ütled, et nüüd! Siis on mõnel millegipärast silmad kinni (juhtus meil nüüdki). Uue lubadusena endale püüan kohe võimalikult palju ühesuguseid fotosid ära kustutada, sest millegipärast on tulevikus niiiii kahju seda teha 😑 Ja nõnda neid pilte aina koguneb.

Vaatasin seda pilti ja mõtlesin, kui kaua aega me ikka kõrvuti oleme olnud. Lastel muidugi palju valikut pole 😜 Kuigi eks ma ole kuulnud ja lugenud, kuidas leidub emasid-isasid, kellega väga ei suhelda. Ah, mis ma räägin. Ma hoidsin ju oma...

Loe edasi

Minu pere ja kirsside õitsemise aeg

 Lõimekojas ehk Threads platvormil sattusin postituse peale, kus pilt võimalikust perest (ükskõik siis mis põhjusel pole tegelikult näiteks teada, milline inimese ema või isa võinuks olla, või lapsed, või vanavanemad). Juturoboti loodud pildi aluseks isiku enda või olemasoleva pere fotod. Mis pani minu aju tööle, ning mõtlesin nende kahe lapse peale, kellele elu andsin, kuid kes kunagi meiega koos suureks ei kasvanudki. Sest saatus on vahel nii väga ebaõiglane. Ja siin siis see foto ongi. Mina oma roosa peaga, Toomas pisut tõsise olemisega (võtsin ta viimase passifoto), meie poeg Mart...

Loe siin edasi

Mõtisklusi tehisaru teemal

Imelik nädal, kus sooja ja külma ja vihma ka veel otsa. Eestis tuli ju lausa lumi maha. Meie võtsime pühapäeval ette väikese jalutuskäigu suht lähedal asuvas “mereäärses” pargis. Õieti muidugi on tegemist ainult Ontario järvega, aga annab ikka täielikult meretunde. Mulle tuttavat merd igatsen siin elades kindlasti kõige rohkem. Park ise on meist vaevalt kaheksa km kaugusel, kuid tundus alati kuidagi liiga väike ja igav. Korra olen seal aastaid tagasi olnud. Nüüd sattusime kohe pääsukeste põllule ja lihtsalt seisime ning imetlesime neid ringi lendavaid linnukesi. Püsti on pandud hulk pesakaste ning mõne linnu puhul oli tunne, et nad meelega poseerivad pesal istudes. Telefoniga muidugi ei saa nii häid pilte, aga paar tükki allpool. Järgmisel korral võtan parema kaamera kaasa.

Jalutasime mööda rannaäärset teed, ning ühel hetkel heitsin suurele paekivilahmakale pikali. Kuulasin lindude hääli ning märkasin äkki, et linnas elades oskan justkui automaatselt autode müra välja lülitada. Päike paitas põski ning tuul sasis juustes, sulgesin silmad ja mõtlesin, kuidas just nõnda võikski kunagi...

Loe edasi siin

Usinad Eesti naised ja muud juttu

 Lugesin siin mõnda aega tagasi intervjuud Evelin Ilvesega. Juttu oli Eesti naistest, kes rabelevad end põhimõtteliselt haigeks. Sest kõik muu on tähtsam, pere, lapsed, mees, töö. Viimase puhul võib aga hoopis tegemist olla hirmuga tööd ja sissetulekut kaotada, võimalust tunda end vajalikuna. „Eesti naiste puhul paistab välja tohutu kohusetundlikkus ja iseenese jätmine tähelepanuahelas kõige viimaseks. Aga kui asetada kõik teised oma vajadustest ettepoole, ka tööandja pakutud ülekoormus, siis see ei lase sul õnnelikult elada. Puhas illusioon on arvata, et sa pead kõik ülesanded vastu võtma. Ei, see on oskamatus, võimetus või puuduv tahe tõmmata maha punased jooned.“

Ma lugesin seda ja mõtlesin, et olen üks väga hea musternäidis olnud, kes laskis kõigel üle pea loksuda. Eriti just töö osas. Sest kodus ma lihtsalt ei pööranud enam tähelepanu, kui...

Loe edasi.

Multikatest ja muinasjuttudest - Ehk lemmikud muinasjutu või multika tegelased

Olen enda jaoks leidnud uue taskuhäälingu, mis väga meeldib. Trevor Noah on Lõuna-Aafrikast pärit koomik-satiirik, kirjanik, produtsent, telesaatejuht. Saatejuht oli ta juba oma kodumaal, kuni võttis üle Jon Stewarti The Daily Show koha USA teles. Ma ei ole eriti ühtegi neist igapäevastest või -õhtustest saadetest järjepidevalt jälginud. Lihtsalt vahetevahel peale sattunud. Ning teleteenuse kadumisega ainult somes otsa komistanud. Trevor Noah on seejuures alati jätnud hästi sümpaatse mulje oma mõnusalt sooja suhtumisega, kus vajadusel ei puudu ka kriitikanooled, eriti kui tegemist poliitiliste teemadega. Jäin praegu mõtlema, kui populaarne ta päriselt usakate hulgas oli, ning nagu kahtlustasin, siis ega vanem põlvkond teda suurt ei armastnud, sest polnud küllalt “vihane” või “USA-keskne”. Nõnda ongi teda jälgimas pigem nooremad, kelle jaoks some olulisem kui tele, ning ka rahvusvaheline tunnustus on kõrgem. Siin on tema podcast: What Now? With Trevor Noah. Annan Youtube lingi, kuigi ise kuulan enamus asju läbi Pocketcast rakenduse.

Hiljuti kuulasin arutlust, kus räägiti lemmikutest muinasjutu- või multikategelastest. Ning üks nimetas, et vanaisa...

Loe siit.

Ainult Kanada uudiseid

 See nädal on Kanada jaoks märgiline. Õieti muidugi rohkem USA jaoks, kust saadeti üle mitme aasta taas kord Kuu poole teele lihast ja luust inimesed. Nende hulgas on keegi Jeremy Hansen, kes puhastverd kanadalane (ehk siis nii puhastverd nagu me siin kõik oleme oma erinevate taustadega). Minust vaid 13 aastat noorem, hariduselt füüsik, kel ka piloodi paberid ning kes on töötanud NASA programmis akvanaudina ehk on olnud sukelduja, kes viibib pikka aega vee all. Igal juhul loodame, et praegune ettevõtmine õnnestub. Eks sealt siis jälle edasi päriselt Kuu peale kõndima ehk. Toomas juba nimetas, et ta eriti ei mäleta seda 1969.a. toimunud külastust. Aga mul on nii selgelt meeles, kui pisikeses toakeses terve perega seda Soome TV kaudu vaatasime. Mõned asjad jäävad eriti teravalt meelde isegi kuuesele väikesele tüdrukule.

Maa peale tagasi tulles ja konkreetselt Torontosse, siis 2.aprillil tähistas linna peaaegu et sümbol - CN Torn - oma 50ndat sünnipäeva. Sel puhul lasti käibele uus “toonie” ehk siis 2-dollarine münt, mis...

Loe siin

Knit City Torontos, reisid Hiinas ja Jaapanis ning AI kasutamisest

 Talv ei taha üldse kuhugi ära minna. Ühel päeval on soe ja vihmane, järgmisel pean vaatama, kus on soojemad asjad, sest kraadiklaasil -8C ja tuulekülma -16C. Laupäeval käisime koos Mariga suures rohkem äridele/restoranidele mõeldud Costcos ja saime puhast lund taevast alla. Mõned pildid allpool, kus näiteks Nutellat müüakse 3kg purkides ja munadevirnad ootavad ostjaid. Kitse ja lambaliha on elusuuruses pakkumisel. Lammast olen söönud ja pean ütlema, et pole just väga vaimustuses. Kitseliha oleks minu jaoks uudis. Aga üldiselt ei tähenda, kui ei saakski. Liha ma söön, aga mitte just liiga palju. Millegipärast ei taha enam hästi maitseda. Lugesin, et diabeedirohi võib mõjutada maitsemeeli just liha osas, aga minu jaoks tuli see tunne juba enne rohtude söömist. Samas küpsetasin täna kana, mis kõigil keele alla viis. Isegi minul! Lõpuks sain saladuse jälile, kuidas kanarinda valmistada. Kuna ma väga kade pole, siis jagan siin. Tegelikult on päris hea, kui see mul kusagil kirjas ka on.

Valmistasin marinaadi keefirist ja sojakastmest, lisasin juurde või-küüslaugu maitseainet, mis me siin talvel One of a Kind jõululaadalt ostsime. Jäi mõneks tunniks külmakappi. Võtsin veerand tunniks välja, siis...

Loe siin edasi.

40 aastat

 40 aastat tagasi saime Toomasega kokku Jõgevamaal. Peaaegu oleks see “tipikate” ja Tartu “inglise fillide” ekvaatoripidu ära jäänud. Sest üks teine Tartu ülikooli grupp proovis kogu asjale kaikaid kodarasse pilduda. Me ei olnud ainuke paar, kes edasi abieluranda purjetas, küll aga olime need, kellele täiesti tühjast kohast samal kohtumisel naljaga pooleks pulmapidu maha peeti. Ja sellest ajast peale oleme samas paadis elumere rahulikel ja tormistel lainetel ühiselt edasi kulgenud.

Kirjutasin nõnda täna somes, et kuidagi lühidalt kõik kokku võtta. Ja ega rohkem vist polegi vaja öelda. Jah, meil on olnud rõõmu ja kurbust, vihastamisi ja leppimisi, naeru ja pisaraid. Aga eks nõnda olemegi justkui kokku kasvanud. Isegi, kui oleme iseloomult

Loe siin

Oskarid, diktaatorid ja neonatsid

Väga ühest äärest teise ilmad meil olnud. Sooja, vihma ja lõpuks lund ja tuult otsa. Lumepildiga ehmatasin mõned Eestis ära, kes nautisid juba kevadsoojust 😄 Mulle meeldib väga talv ja lumi, aga kui kevadkuu käes, siis tahaks ka kevadet. Muidugi tühi lootus, sest peame kuidagi selle imeliku pooltalve-kevade ära kannatama, siis saame umbes nädal aega kevadet, kui kõik äkki rohetama hakkab, ning peale seda on juba suvi käes. Kahjuks pole mõnusat pikka kevadet, kui saad täiel rinnal looduse ärkamist nautida. Toomas käis pühapäeval Mariga veel suusatamas. Ja plaanib kindlasti vähemalt ühe korra lisaks mäele jõuda. Ma ei imesta, kui see aprillis juhtub, sest ilmateade ennustab sinnagi veel lund.

Külmaga seoses peaks vist ära nimetama, et meie peaminister käis korraks...

Loe edasi. 

Naistepäev

 Sattusin hiljuti nägema ühe Eestis elava inglanna tähelepanekut naistepäeva osas. Kui mitmed Ida-Euroopa riigid pühendavad selle päeva naiste “kätel kandmisele” ehk teisisõnu tuuakse lilli, kingitusi, minnakse välja sööma, jne, siis väga paljudes teistes maades on asjad hoopis teistmoodi. Ilmeka näitena Torontos juba neljakümnendat korda järjest peetud demonstratsioon naiste õiguste nimel, seekord teemaks: Tõsta pea ja ära alistu. Üheskoos uues maailmas. Või midagi sellist. Sest hoolimata sellest, et naised on läbi aastate suutnud end kehtestada, neid märgatakse ja nendega arvestatakse, siis tuleb arvestada, et päriselt pole me mingisse lõpp-punkti veel jõudnud. Sest liiga palju on töökohtades ebavõrdsust (kõige tavalisem on sama töö eest meestele kõrgema palga maksmine, millega olen ise kokku puutunud). Seda siis riigis, kus justkui kõik peaks tip-top olema.

Sama teema jätkuks, kuigi mitte nii otseselt, siis siin üks kanada-eestlaste...

Loe edasi.

Seekordne mõttelõng Lõuna-Aafrikast USA kaudu Eestisse

 Lugesin “Minu-Lõuna Aafrika Vabariik” ja sealt jäi silma järgmine vestlus. Autor Gertrud Talvik vastab küsimusele, kust ta pärit on: “Eestist. Sul on kolm võimalust arvata, kus see asub.” - “Eesti asub Soomest lõunas, see on eraldatud Soome lahega ja jagab piiri Venemaa ja Lätiga,” vastab vurinal mustanahaline noormees, ning jätkab: “(olen) Zimbabwest. Sul on kolm võimalust arvata kus see asub.” Ja ma mõtlesin, et appi!!! Kui oskangi enam-vähem paika panna, et mingi riik on Aafrikast, siis nii täpselt ei tea ma enamuse kohta seletust jagada. Tõi mind maa peale, et miks üldse peaksidki teiselt kontinendilt pärit inimesed Euroopa riike õieti tundma. Eriti meie pisikest Eestit. Kuigi mõnikord ootad, et teatud suuremad riigid on siiski selged.

Huvitava faktina oskan nüüd veel välja tuua, et neil on lausa üksteist ametlikku keelt + viipekeel. vaid 10% räägib kodus emakeelena inglise keelt, zulu keelt 23% ja xhosa 16%. Inglise keel on siiski see, mis kõiki ühendab.

Ja veel. Kui raamat ilmus, siis oli seal...

Loe edasi

Eesti sünnipäev

 Palju õnne meile! Palju õnne Eestile! Südamest soovin, et jääksime püsima veel pikkadeks aastateks. Ja kuri naaber enam nii kuri ei oleks. Mõni on öelnud üleolevalt, et mis mul enam Eestist, sest elanud juba praeguseks pea 37 aastat eemal, 35 aastat sai jaanuari lõpus Kanadasse saabumisest. Aga Eesti on ja jääb alati tähtsaks ja kalliks. Sest ta on iga päev minuga. Juba ainuüksi eesti keele kaudu, mida kõigi nende eemal elatud aastate jooksul kindlasti kõige rohkem kasutanud olen. Ikka tänu sellele, et saabumise aasta detsembris alustasin tööd...

Loe siin edasi

Talviseid mõtisklusi

Talv muudkui kestab meil edasi, kuigi vahepeal kerkis kraadiklaas kusagile sinna 0 kanti, üles ja alla. Mis tähendab, et kogu see sadude asi muutub jamaks. Nii me siin ühel päeval saimegi taevast jääklibu alla, järgmiseks muutus see laiaks imeilusaks lumesajuks, ning lõpuks tuli jäävihma. Ohkasin raskelt paratamatusest. Sest nagu kellavärk peame vähemalt korra talve jooksul ka jäävihma nägema. Õnneks siiski seekord palju väiksemas mastaabis, kusagil linnas minu teada elu eriti ei mõjutanud, see tähendab, elekter ära ei läinud. Ainult kõndimisel oli vaja pingviinisamm kasutusele võtta ning üle teede minnes pidi väga ettevaatlik olema, kui ukerdasid uute hangede vahel. Kannatlik mina olin ühel hetkel üsna pahane, kui...

Loe edasi

36=63

 36 on kodu, kus ma üles kasvasin, kus õppisin maailma tundma ja tunnetama, kus toimusid esimesed kokkupuuted teistega, nii heade kui halbadega. 36 on number, mis on sügavalt minuga seotud. 63 on aga vanus, kus olen mina ise just praegu, täna, oma kogemuste ja mõtetega. 36 oli aadress, maja number. 63 on identiteet, mina. See, kes olin lapsena, oma esimesi samme siin maailmas astumas, on minuga ikka kaasas, ainult kusagil mitmete kihtide all. Minu sünniaasta on samuti 63, eriline ja ainus hetk meie elus, kui vanus on sama, mis sünniaasta viimased kaks numbrit. Mida vanemaks saame, seda väiksem tõenäosus, et seda kunagi nõnda tähistada saame.

Mul on teisigi numbreid, mis mingi erilise tähendusega. Huvitav samas, et ma ei ole neid kunagi kasutanud oma paroolides. Nii et sellepärast võiksin siin...

Loe siin edasi.