Naistepäev

 Sattusin hiljuti nägema ühe Eestis elava inglanna tähelepanekut naistepäeva osas. Kui mitmed Ida-Euroopa riigid pühendavad selle päeva naiste “kätel kandmisele” ehk teisisõnu tuuakse lilli, kingitusi, minnakse välja sööma, jne, siis väga paljudes teistes maades on asjad hoopis teistmoodi. Ilmeka näitena Torontos juba neljakümnendat korda järjest peetud demonstratsioon naiste õiguste nimel, seekord teemaks: Tõsta pea ja ära alistu. Üheskoos uues maailmas. Või midagi sellist. Sest hoolimata sellest, et naised on läbi aastate suutnud end kehtestada, neid märgatakse ja nendega arvestatakse, siis tuleb arvestada, et päriselt pole me mingisse lõpp-punkti veel jõudnud. Sest liiga palju on töökohtades ebavõrdsust (kõige tavalisem on sama töö eest meestele kõrgema palga maksmine, millega olen ise kokku puutunud). Seda siis riigis, kus justkui kõik peaks tip-top olema.

Sama teema jätkuks, kuigi mitte nii otseselt, siis siin üks kanada-eestlaste...

Loe edasi.

Seekordne mõttelõng Lõuna-Aafrikast USA kaudu Eestisse

 Lugesin “Minu-Lõuna Aafrika Vabariik” ja sealt jäi silma järgmine vestlus. Autor Gertrud Talvik vastab küsimusele, kust ta pärit on: “Eestist. Sul on kolm võimalust arvata, kus see asub.” - “Eesti asub Soomest lõunas, see on eraldatud Soome lahega ja jagab piiri Venemaa ja Lätiga,” vastab vurinal mustanahaline noormees, ning jätkab: “(olen) Zimbabwest. Sul on kolm võimalust arvata kus see asub.” Ja ma mõtlesin, et appi!!! Kui oskangi enam-vähem paika panna, et mingi riik on Aafrikast, siis nii täpselt ei tea ma enamuse kohta seletust jagada. Tõi mind maa peale, et miks üldse peaksidki teiselt kontinendilt pärit inimesed Euroopa riike õieti tundma. Eriti meie pisikest Eestit. Kuigi mõnikord ootad, et teatud suuremad riigid on siiski selged.

Huvitava faktina oskan nüüd veel välja tuua, et neil on lausa üksteist ametlikku keelt + viipekeel. vaid 10% räägib kodus emakeelena inglise keelt, zulu keelt 23% ja xhosa 16%. Inglise keel on siiski see, mis kõiki ühendab.

Ja veel. Kui raamat ilmus, siis oli seal...

Loe edasi

Eesti sünnipäev

 Palju õnne meile! Palju õnne Eestile! Südamest soovin, et jääksime püsima veel pikkadeks aastateks. Ja kuri naaber enam nii kuri ei oleks. Mõni on öelnud üleolevalt, et mis mul enam Eestist, sest elanud juba praeguseks pea 37 aastat eemal, 35 aastat sai jaanuari lõpus Kanadasse saabumisest. Aga Eesti on ja jääb alati tähtsaks ja kalliks. Sest ta on iga päev minuga. Juba ainuüksi eesti keele kaudu, mida kõigi nende eemal elatud aastate jooksul kindlasti kõige rohkem kasutanud olen. Ikka tänu sellele, et saabumise aasta detsembris alustasin tööd...

Loe siin edasi

Talviseid mõtisklusi

Talv muudkui kestab meil edasi, kuigi vahepeal kerkis kraadiklaas kusagile sinna 0 kanti, üles ja alla. Mis tähendab, et kogu see sadude asi muutub jamaks. Nii me siin ühel päeval saimegi taevast jääklibu alla, järgmiseks muutus see laiaks imeilusaks lumesajuks, ning lõpuks tuli jäävihma. Ohkasin raskelt paratamatusest. Sest nagu kellavärk peame vähemalt korra talve jooksul ka jäävihma nägema. Õnneks siiski seekord palju väiksemas mastaabis, kusagil linnas minu teada elu eriti ei mõjutanud, see tähendab, elekter ära ei läinud. Ainult kõndimisel oli vaja pingviinisamm kasutusele võtta ning üle teede minnes pidi väga ettevaatlik olema, kui ukerdasid uute hangede vahel. Kannatlik mina olin ühel hetkel üsna pahane, kui...

Loe edasi

36=63

 36 on kodu, kus ma üles kasvasin, kus õppisin maailma tundma ja tunnetama, kus toimusid esimesed kokkupuuted teistega, nii heade kui halbadega. 36 on number, mis on sügavalt minuga seotud. 63 on aga vanus, kus olen mina ise just praegu, täna, oma kogemuste ja mõtetega. 36 oli aadress, maja number. 63 on identiteet, mina. See, kes olin lapsena, oma esimesi samme siin maailmas astumas, on minuga ikka kaasas, ainult kusagil mitmete kihtide all. Minu sünniaasta on samuti 63, eriline ja ainus hetk meie elus, kui vanus on sama, mis sünniaasta viimased kaks numbrit. Mida vanemaks saame, seda väiksem tõenäosus, et seda kunagi nõnda tähistada saame.

Mul on teisigi numbreid, mis mingi erilise tähendusega. Huvitav samas, et ma ei ole neid kunagi kasutanud oma paroolides. Nii et sellepärast võiksin siin...

Loe siin edasi.

Sõprusest ja mõni sõna eesti laulust

 Inglismaalt pärit noor naine, kes on hea mitu aastat Soomes elanud, jagas toredat postitust, kuidas soomlastel pole mitte Valentini päev vaid hoopis sõbrapäev. Eestlased on ka pigem sõpruse hindajad. Ja olen siin-seal näinud väidet, et ainult need kaks riiki tähistavadki sõprust. Samas tekkis huvi, kas on ikka tõsi.

Tuleb välja, et otseselt “sõbrapäev” on tõesti nii meil kui põhjanaabritel. Küll aga tähistavad mitmed Ladina Ameerika riigid - Mehhiko, Peruu, Kolumbia, Guatemala - “armastuse ja sõpruse päeva” (dia del amor y la amistad). Mingil määral läheb sinna alla ka USA ning Kanada komme koolides ja lasteaedades kõigile oma klassikaaslastele jagada maiustusi või kaardikesi. Aga seda pigem ikkagi põhjusel, et keegi ei tunneks end väljajäetuna. Enamasti ostetakse juba valmis kaardikesi ja selleks ajaks välja antud maiustusi. Mina muidugi tegin koos lastega...

Loe edasi.

Introvert elektrikatkestustest

 Külm ei anna meil ikka järele. Nädala lõpuks olime jälle -20C juures ja öösel madalamalgi, tuulega, mis reede õhtul eriti kõvaks keeras. Ei taha isegi vaadata, kui külm on. Sellist tuisku pole tükil ajal näinud, mis reedel mind koju minnes tervitas. Aga ma ei kurda! Sest mulle ikkagi meeldib, kui talvel plusskraade ja sula pole. Lihtsalt õige pisut soojem võiks olla oma ilusa valge lumega! Imeline talv tegelikult seekord. Samal ajal üle kolme tuhande kilomeetri lääne pool, Vancouveris...

Loe siin edasi

Lumi!!!

 Toronto on juba üsna korralikult lund näinud, kuni eelmisel pühapäeval tuli alla peaaegu 60cm ühe päeva jooksul. Kõige tihedama saju ajal saime lausa 10cm tunniga. Mari käis juba pühapäeval seda lükkamas, aga põhitöö jäi esmaspäevale. Mina ei hakanud isegi katsetama, kas jõuan oma pisipreilide juurde. Teisipäevalgi istusin kodus, või õieti käisin ainult koeraga väljas. Lihtsalt lund oli nii palju, et osaliselt kõnniteed läbimatud. Kui lumes veel sumpaks, siis kohati oli tekitatud nabani ulatuvad lumevallid, mille otsas ma ukerdada ei kavatsenud. Kui siis kolmapäeval siiski lumevangist välja tulin, siis pidin mõnes kohas...

Loe edasi siin

Kanada lõunanaabriga sõjas?

 Võtke või jätke, aga ilmasündmused panevad ikka muust kui näiteks saiaküpsetamisest rääkima. Sest esiteks oli Gröönimaa väga paljudel meeltes ja mõtetes, aga selle kõrval avaldas meie üks suurematest ajalehtedest artikli, milles räägiti, et Kanada valmistub USA militaarseks sissetungiks. Antakse aru, et ülevõtmine võib vähem kui nädalaga toimuda, ning põhirõhk tuleks siis panna...

Loe siin edasi...

Lumine ja külm

Just selline on hetkel Toronto, aga ka Gröönimaa, mis sel nädalal uudistes esilehele trügis. Kangesti tahaks, et Gröönimaa kohta võiks lugeda, kuidas nad on leidnud viisi iseseisvana edasi tegutseda, aga ilmselgelt ei ela me mingis muinasjutus. Nad peavad hoopis oma praegust riigikorraldust kaitsma USA oranzhi tolvani eest. Kes täiesti külmalt on valmis ka jõudu kasutama, et see maatükk endale saada (ma kasutan nimelt “endale”, sest see tundub olevat tal mingi isiklik kinnisidee, sest enamus usakaid pole taolise käiguga üldse nõus). Lugesin just, et ta oli juba eelmisel presidendiks olemise ajal oma nõuandjate ehmatuseks...

Tule siia edasi lugema!

Uuel aastal uue hooga

 Oleme siin üsna valutult uue aastaga alustanud. Mul on tunne, et minu jaoks kõige rahulikumalt võrreldes kõigi eelmiste aastatega. Kuigi, ega ma ei oska arvata, mis ma väikese lapsena mõtlesin 😉 Peale pühade ootamist ja lõpuks uude aastasse jõudes tekib justkui anticlimax ehk “lahja lõpp”. Võiksin õieti ju uue “eesmärgina” oma veebruarikuu sünnipäeva seada, aga seda ei saa ikka jõulude ja aastavahetusega võrrelda. Keegi küsis hiljuti, mis on lugejate lemmikpüha, ja peale lühikest mõttepausi valisingi jõulud. Ülejäänud on mingi hall mass. Kui just väga nõutakse, siis teiseks paneks ilmselt jaanipäeva, aga see teine koht on kusagil...

Loe siin edasi.

Heietusi aasta esimesel päeval

 Istun siin elutoas suure ekraani ees ja vaatan Viini kontserti. Kontsert on olnud minuga sellest ajast, kui kunagi nooruses läbi Soome TV seda jälgida saime. Kanada algusaastatel on see küll vahele jäänud, sest siin ei paistnud keegi sellest huvitatud, või õieti ei osanud ehk me seda otsidagi. Hiljem leidsime, et USAs eratoetustel tegutsev kanal PBS kannab siiski üle. Ei teagi, miks kontsert aasta esimesel päeval nii oluliseks on saanud. Ja see peab olema just esimesel. Kuigi võib ju hiljem vaadata. Mida ma ka hetkel teen, aga ikkagi esimesel ja ainult sellepärast, et vaevalt mind saaks ka väevõimuga õigel ajal üles, kui oled õhtul ei tea mis kellani üleval olnud. Tunnistan küll, et üks tegelane siiski sundis mind varahommikul soojast voodist välja õue. Üks selline...

Loe edasi.

Jõuluõhtu

 Täna on Kanadas boxing day. Inimesed töölt vabad, kui sa just teeninduses ei tööta. Sest päris palju kohti on lahti. Vanasti oli see siis aeg, kui kõik tormasid ostukeskustesse hea hinnaga asju ostma. Meie oleme seda ainult ühel korral algusaastatel teinud. Siiani on see kogemus meeles, kui “hullunud” rahvahulk peaaegu et üksteise otsas trampis. Ostsime minu meelest ainult mingid plastikkarbid, kuhu järgi jäänud toitu panna. Need on ammu klaasist karpide vastu vahetatud. Õnneks on tänapäeval igat sorti väljamüügid juba mustast reedest alates olemas, nii et tõenäoliselt ka poodides hulga rahulikum. Aga ma ei lähe seda uurima. Eriti täna, kui hommikust peale on ainult lund sadanud. Nüüd olengi rammestus kehas diivanil ja kirjutan. Läksin ainult korraks natuke lund lükkama ning lõpuks müttasin kokku paar tundi.

Kuna oleme ikka veel natuke... Loe siin edasi.

Jõulueelne nädal

 Täna panime Toomase lennuki peale. Läheb paariks nädalaks Eestisse emale seltsiks. Eks ümbertringi on ema lähedasi ja kaugemaid sõpru-tuttavaid kadunud. Või kui nad olemas, siis tervis ei tarvitse sugugi nii hea olla, et pidevalt läbi käia. Nii et meeldetuletus! Tasub endale hulgaliselt nooremaid sõpru leida. Nagu keegi siin ühes blogis kirjutas (ja mul nagu käega pühitud, kes täpselt), siis temal olevat sõpru-tuttavaid igast vanusest. Mis tähendab, et see on hea nii vanemale põlvkonnale (kui sul on noored sõbrad) ja hea nooremale (sest neil on endast nooremaid sõpru, kellega vanaks jäädes saab ikka suhelda).

Ning ei tarvitse sugugi “karta” ühtesid või teisi. Või et ühed on nii... loe siin edasi.

Pensionäri mõtteid

Ehk kuidas ma jälle pensionile jäin, ja muidugi muud juttu ka

Paluks nüüd fanfaarid ja trummid välja võtta, sest olen nüüd igasugustest ametlikest töösidemetest vaba. Käisin reedel Läti keskuses ja viisin panka ära oma läpaka. Tegin seal kaks tundi veel tööd, õieti jutustasime tööülesannete teemal koos lätlasest kolleegiga. Ma küll lubasin, et kui küsimusi tekib ja ma oskan aidata, siis võib ikka minu poole pöörduda. Kuigi ma kahtlen, et seda eriti palju juhtuma hakkab. Olen seda näinud nende pealt, kes...

Loe siin edasi

Jälle somest

 Siin käis uudistest läbi, kuidas Austraalias keelati some ära noortele ja kuidas Euroopaski sama teemat arutatakse. Ma ühelt poolt saan aru probleemist, aga teisalt on ilmselge, et noored on nutikad. Leiavad kiiresti lahenduse, kuidas keelust üle astuda. Kujutan ette, et küllalt palju on ka lapsevanemaid, kes pööritavad silmi sellise asja peale. Meie vist oleks ka kunagi sama teinud. Sest õnneks hoolimata üsna suurest vabadusest, mis tüdrukutel oli...

Loe siin edasi.

Jõulukuu esimene nädal

Loomulikult käib jõuluootusega kaasas igat sorti kaunistuste välja panemine. Olen seekord olnud pisut aeglane ja kuuseoksi tuppa pole toonud. Küll aga sai lauale väike vaagen jõuluehete ja käbidega. Ning ühel õhtul põletasin küünlaid oma uuel küünlajalal, mis koosneb mitmest tükist ja võib kokku panna just nõnda nagu sulle endale meeldib. Ma proovin üldiselt piirata uute asjade hankimist, kuid mõnikord lihtsalt kohe ei saa ei öelda. Nii lihtne ja kena on see lahendus minu meelest. Reklaamitaksegi skandinaaviapärase küünlajalana või õieti ka molekulküünlajalana (vaata allpool pilti põlevate küünaldega).

See esimene nädal käis meil pisipreilidega ka suur jõulutähtede valmistamine. Olin näinud Youtube videot...

Loe siit edasi.

One of a Kind Show - jõululaat Torontos

 Eemises postituses kirjutasin, käisime tüdrukutega One of a Kind jõululaadal. Olen seda ka nimetanud näitus-müügiks, kus kohalikud käsitöölised (ja mitte nii kohalikud, aga siiski Kanadast) oma toodetega välja tulevad. Viimastel aastatel on need laadad pisut niru mulje jätnud. Müüjaid pole olnud sama palju kui näiteks enne pandeemiat, ja omal ajal, kui ma üldse seal käima hakkasin. Aga ega see meid eemal hoidnud. Oligi hea, ei väsinud liialt ära 😉 Nüüd aga laada 50-ndal sünnipäeval otsisti jälle vaibad välja ning müüjaid oli (õieti on, sest see käib veel nädala lõpuni) üle 800. Kõrgajal võis ... Loe siin edasi.

Tutvused mänguväljakult ja pisut ka üksindusest

 Lund oleme juba ühel korral näinud, ebatavaliselt vara meie jaoks, ja nüüd tuli pühapäevaks ka kerge valge kiht maha. Mis tegelikult päeva jooksul ära sulas. Ma muidugi jõudsin juba enne seda tee puhtaks lükata, sest oli vaja auto välja saada. Samas mahtus novembri viimasesse nädalasse ka natuke päikest, kuigi õhk oli karge. Loomulikult oli vaja siis mänguväljakule tõtata. See tähendab, et mul on üks pisike ripats, kes nõuab pidevalt “kiiga-kaaga”. Mis tähendab mänguväljakut, kui keegi aru ei saanud. Olen õieti üllatunud, kui palju talle kiikumine meeldib, temast seitse aastat vanem õde ei kippunud sugugi väga kiigule. Ja kui oligi seal, siis ega palju hoogu ei tohtinud anda. See väike plika aga lendaks vist pilvedeni. Aegajalt kamandab...  loe siit edasi.

Sugupuu saladused ja kus ikkagi on hea elada

 Ma siin hiljuti kirjutasin, kuidas tänu Geni platvormile avastasin, et isegi mina olen Timuskitega veresugulane, meie ühised esivanemad jäävad küll 16.sajandisse. Selline ajas tagasivaatamine on ju põnev, eriti kui vanemaks saad, aga samas ega ta palju infot anna. Näed nimesid ja kui nad just miskitpidi kuulsad ja tuntud pole, siis lihtsalt nimedeks need jäävadki. Lugesin kunagi, et inimeste jaoks on pigem hulga põnevam, kui suguvõsas mõni kurjategija. Paneb fantaasia hoopis teistmoodi tööle. Samas mõtlen, et parem jäägu see kauge sugulane kuhugi vähemalt saja aasta taha, või ajas isegi kaugemale. Vaevalt, et keegi just tahab mõne hiljutise diktaatori või sõjakurjategijaga end ühendada.

Jõudsin nende imelike mõteteni, sest USA uudistes käis hiljuti läbi...   loe edasi siin.

Kuidas oma aega sisustada ja muud juttu

 Ah, milline nädal… ainult kuu aega ongi jõuludeni jäänud. Mina olen peamiselt oma pisipreilidega jõuluehteid valmistanud, ja kõik sinna jätnud, Kodus põletan kuuselõhnalist küünalt ja kujutan ette, et kuusk on toas. Tahaks tuled aknale, aga kassil on nüüd oma ronimispuu, mis aknale liiga lähedal ja talle meeldib kõike, mis natukenegi liigub käpata ja närida. Pean vaatama, kuidas see asi lahendada. Ainult et aeg libiseb käest ära. Eks suuresti sellepärast, et ma pea terved päevad lastega koos olen ja kodust kaugel. Kui õhtul koju jõuan, siis pigem ei toimeta enam.

Arutasime Toomasega, kuidas ma olen leidnud endale töö ehk tegevuse, mis pakub rõõmu ja rahuldust (isegi vahel imestan, kuidas sellest ära ei väsi). Kindlasti on neid, kes imestunult vaatavad, miks ma tahan lapsi hoida. Aga eks siin tule üks teine külg veel mängu, sest need tüdrukud on minu jaoks ikkagi hõimlased (või arvestades, et me juured viivad kuhugi sajandite taha, siis ka kauged sugulased). Ma ei tea, kas viitsiksin päris võõraste peres sedasama teha.

Tule loe siin edasi.

Lumine novembri algus

Praeguseks on Eestiski esimene lumi maha tulnud, kui Torontos on lund veel ainult mõnes varjulises kohas, kuhu seda sai kuhjatud. Kui nädal tagasi lund hakkas tulema, siis mälu ütles, et minu siin elatud aja jooksul pole seda kunagi nii vara juhtunud. Aga eks me mälu ole ju nii nagu ta on, aegajalt teeb tempe, nii et pead ei hakanud andma. Samas sain kohe varsti kinnituse, et viimase 60 aasta jooksul pole midagi sarnast nähtud. Novembris on ju lumi maha sadanud küll, kuid hiljem. Silme ees on mina ja Toomas lumemöllus kiirustamas järve ääres asuvasse Harbourfront keskusesse, kus kohalikud rootsi naised oma iga-aastast jõululaata peavad. Aga see toimub tavaliselt umbes kolmandal novembri nädalavahetusel. Jah, just selle nädala omal.

Loe siin edasi.

Novembri algus

 Lugeda võib siin.

Pisut hingede aja pühadest ja kuidas käib lahkunu ärasaatmine

 Loomulikult ikka veel Halloweenist, aga ka Toomase sugulase ärasaatmisest, mis ei ole matusetalitus. Minu jaoks ka väike üllatus. Tule loe siin.

Halloween

 Tule vaata pilte ja loe siin.

Ehmatust, kurbust ja nalja (või peaaegu)

 Lugeda võib tulla siia.

Kolm päeva Montrealis

 Ehk, kuidas me mu õepojaga kokku saime. Tule siia lugema.

Igat sorti heietusi

 Tule siia lugema.

Keeltest ja keelte õppimisest liiga suvises Torontos ja muud juttu ka

Suvi ei taha Torontos üldsegi sügisel oma kohta sisse lasta võtta ja natuke keeltest ja muidu lobajuttu. Võid siia lugema tulla.

Toronto Eesti Majast, kanadalastest ja jälle natuke lõunanaabrist

 Tule siia lugema.