Jälle uputus

Teisipäeval nädal tagasi juhtus siis see, mis umbes-täpselt üksteist aastat tagasi...  (Siin on link 2013.aasta juulikuule, päris mitu postitust sellel teemal).

Väljas sadas meeletult vihma. Vaatasin, et ah, nüüd on väiksem auk, lähen käin oma väikese pisipreili kassi vaatamas. Aga loomulikult ei jään vihma katki. Hoopis jõudsin kassi juurde läbimärjana. Isegi juuksed tilkusid vihmavarjust hoolimata vett. Lasin natuke pükstel kuivada, kuigi lõpuks vaatasin, et ei lähe see asi paremaks. Koju tulles olin jälle läbimärg.

Istusin maha, kui sain Kirkelt sõnumi, kas keldriga kõik korras. Olin päris kindel, et kõik on hästi, meil ju pump majas. Igaks juhuks sammusin ikka trepist alla. Ning nägin kohe äravooluaugu juures vett. Haarasin mopi, millega sain kiiresti kõik kuivatada. Samal ajal tassisin asju sealt ümbert ära. Vaatasin, et jõuan vist vee välja viia, enne kui terve põrand märjaks saab, aga siis märkasin, et ilmselt vist ikka ei jaksa. 

Elekter oli ära läinud, ning kui enne aitas maa-alune pump vett minema viia, siis nüüd loomulikult olime loodusjõudude kätes. Kui siis märkasin, et teisest august ajab ka vett üles, siis tekkis selline eriline ahastuse tunne. Tuli meelde soovitus kasvõi mingi narts torule ette panna. Nii et toppisin käterätikud ette, mingi kummist kate peale ja kuna mul oli anumaid vett täis, siis need kõige otsa. Lõpuks tõusis vesi kõige madalamas kohas pahkluudeni, seinte ääres oli mõni cm, Mari töötoas isegi üks nurk täiesti kuiv. 

Tänu enda meisterdatud suht heale isolatsioonile, ei märganud, millal vesi tagasi välja hakkas valguma. Ainult tänu sellele, et nägin pesuruumis justkui vähem vett, seal ei saanud ma nii head takistust ette panna, ainult rätiku. Kogu see asi võttis mul miski 7-8 tundi rabelemist. Sest lisaks vee väljakandmisele, pidin põrandalt spordimatid võtma ja veel kraami üles tassima. Olin õhtuks nii läbi kui veel olla sai. Kui Mari lõpuks töölt koju sai, polnud isegi süüa õieti jõudnud. Nii et läksime Timsi kiirtoidukohta, mis veel peale 10 lahti ja mis elektrikatkestuse piirkonnast väljas. Elekter tuli alles öösel kahe ajal tagasi! 

Mari muidugi küsis, miks ma teda appi ei kutsunud, oleks saanud varem ära tulla, aga mu ühendus jukerdas. Proovisin Kirket kätte saada, sest teadsin, ta peaks varsti koju jõudma. Aga kuigi mina kuulsin teda, siis tema mind mitte. Sõnumid ei läinud ka õieti läbi. Ja mul lihtsalt polnud aega sellega õieti tegeleda, kui samal ajal proovisin vee sissetungile piiri panna ja asju päästa. Ühe sõnumi saatsin Kirke korterikaaslasele, kes oli kodus. Aga ta sai selle alles 9 ajal õhtul kätte :-D Ütles, et tuleb kohe appi. Muidugi polnud mul enam sellest mingit kasu.

Vihma oli tulnud 97mm (2013 oli 129mm), ja seda kolme tunni jooksul! Tavaline juulikuu sadu on kusagil 70mm. Saime lühikese ajaga justkui kolm äikesetormi endale kaela! Kaks esimest fotot on aias tehtud peale tormi. Päike paistab, nagu poleks midagi juhtunud. Aga teada on, kui meil selline suur loik aia tagaservas, siis võib midagi halba majas oodata. Kolmas on juba teisel päeval, kui loik natuke väiksemaks kuivanud, aga päriselt ära läinud pole. Ees paistev vaip läheb prügimäele, sest ei taibanud kohe ära võtta ja pärast oli liiga raske. Siis mõtlesin, et las olla, hoiab natuke vett enda sees. Taga kuivab kaltsuvaip, mille sain pesumasinas ära pesta.

Järgmisel päeval algas "suurkoristus". Isegi Kirke sain õhtuks appi komandeerida, ta ütles, et tuleb mu juurde dushi alla, sest neil polnud järgmiseks päevakski elekter tagasi. Oli pahane, et pidi nii palju toitu välja viskama.

Peamiselt rahmeldasin kodus siiski mina. Maril tööpäev, mis sest et kodus. Ta siiski vahepeal tuli aitas natuke. Ma ei arvestanud kogu selle asja juures eriti, et peaks ikka sööma, ning ühel hetkel avastasin ennast ülepingutusest poti kohal öökimas. 

Tegelikult polnud asi nii hull kui võrrelda seda 2013.aastaga. Aga ühe inimese jaoks ikkagi parasjagu. Eriti kui olla õrn naisterahvas, mis sest et kanget eesti sugu ;-) Isegi Toomase lohutussõnad ei teinud enesetunnet paremaks.

Kui nüüd mõtlen tagasi, siis ei saa aru, miks me nii palju tühja träni küll alles oleme hoidnud. Kastid, mis igaks juhuks, kui äkki peame arvuteid või ekraane transportima, igat sorti tühja-tähja. Õnneks olime minu sundimisel üsna palju nõnda teinud, et võimaliku uue üleujutuse puhul kergem oleks, aga ikkagi. Toomas tundus asja palju rohkem ülekäe võtvat ja ei mõelnud selle peale (kas see on see kurikuulus ATH?)  polnud eriti selle pärast muretsenud. Nüüd oleme kolmanda korra jaoks palju paremini valmis ;-) Tänaval oli ikka mitmes majas vesi sees, paaril majal jooksis voolikust ikka vett välja.

Kindlasti peame hankima endale generaatori või ükskõik, mis annaks meile sellises olukorras elektrit. Tean, et ülenaabritel on olemas see, aga isegi neil on kaks rikutud vaipa välja tõstetud. Kõik oleneb muidugi sellest, kas oled parasjagu kodus või mitte. Ilmselt tulid nad pisut hiljem koju. Eks mul oleks ka olukord hoopis nutusem, kui ma poleks just parasjagu kassivahist koju jõudnud. Meist paar km põhjapool elav eesti pere oleks ka hullemas olukorras olnud, kui mees poleks kodus olnud. Oli kaks tundi vett pumbakaevust välja tassinud. Arvas, et kusagil 150 liitrit kokku. Õieti saatis ta selle wc-potist alla. Mina polnud kursis, kust mida välja valada, ning tassisin õue muru peale. Mäletasin, et eelmine kord ajas ka potist üles. Temal tuli kahe tunni pärast elekter tagasi, kui mina pidin järjest pimedamaks muutuvas keldris tegutsema.

Nõnda palju siis Toronto uudiseid :-) Tundub, et oled siin justkui vanajumala seljataga, et mingid orkaanid meid ei mõjuta. Aga siis tuleb Kariibidel tegutsenud orkaani saba ning vaatab, mis ta siin meiega teha saab. Viimane foto on hommikust, kui välja läksin. Kohati oli sadu nii hull, et üle tee ei olnud võimalik teisi maju näha. Meil ka ei vedanud, sest suurem torm puudutas just lääneosa Torontos.

Üks video ka (esimesed 10 minutit või nii):

Suvised mõtted

Kindlasti olete kannatamatult oodanud, milline see kleit siis pidupäeval täpselt Kirke seljas välja nägi. Nii et palun väga, siin on mõned fotod laeva pealt, millega kokkutulnud hambatehnikud Ontario järvel seilasid. Kirke jäi väga rahule. Nii kleidi kui peoga :-) Sõbrannad ütlesid, et kleit oleks nagu poesti ostetud. Mis tegelikult peaks vist ikka kompliment olema, sest olen lugenud koduõmblejate töödest, mis karjuvad juba kaugele, et oleme asjaarmastaja kätega tehtud.

Tema järgmine pidu pidi olema sügisel 20-ndate teemal. Ma mõtlen ikka sajanditaguseid 20-ndaid ;-) Küsimus on, kas proovin jälle midagi valmis meisterdada või läheb ta kergema vastupanu teed, ning ostab midagi. Aga selle valge kleidi puhul mõtleme nüüd, mis värvi võiks värvida. Äkki peaks AI käest küsima, et tekitaks erinevates värvides pildid, siis oleks kena võrrelda ja otsustada, mis täpselt sobib.

Muidu oleme siin hästi vaikselt olnud. Kõik marjad on nüüd korjatud. Välja arvatud põldmarjad, mis järjest valmivad. Kuigi enamus on siiski juba kõhus. Seekord panin ainult sõstraid sügavkülma. Ülejäänud sõime ise kahekesi ära. Isegi tikrid :-) Meie ühel mustikapõõsal (mis on küll rohkem üks pikk roots) on sel aastal eriti palju mustikaid. Nüüd peab silma peal hoidma, et valmides need ikka meie kõhtu läheks.

Teen igal hommikul täiesti suhkruvabalt täistera kaerahelvestest putru. Lisaks igat sorti seemneid ja siis marju peale. Kui värskeid ei ole, kasutan neid, mis sügavkülmas. Nagu näiteks ostan külmutatud mustikaid. Aga olen ka musti sõstraid hakanud peale panema. Meile kõigile meeldib see puder, kuigi praegu on Toomas muidugi Eestis, kus mugib kahe suupoolega häid küpsetisi :-) Vaevalt et viitsib mingi pudruga vaeva näha. Õieti ma ei teagi, kui palju täistera kaerahelbeid saadavalgi oleks. Pole kunagi eriti seda Eestis olles vaadanud. Sest pigem seisan küpsetiste leti ees :D

Jaanipäeva eel

Jaanipäev ongi kohe-kohe ukse ees! Eesti peab seegi kord ilma minuta kuidagi toime tulema ;-) Selle eest on vähemalt üks esindaja meie hulgast kohal. Ma ei saa öelda, et olen mingi suur jaanipäeva sõber. Jah, ma proovin ikka mingi tule süüdata, aga kui jään peost ilma, ning sõpradega koos ei ole, siis pole sugugi hullu. Ongi tore lõkketule mängu omapäi imetleda. Ilma, et mingit pressi peal oleks, seda või teist asja teha. Üleüldse olen vanemaks saades palju rahulikumalt elu hakanud võtma. Või on kogu asja taga hoopis kõik mu elukogemused ja konarused, mis oma mõju avaldanud. 

Hetkel elame siin Torontos suure soojakupli all. Õieti ulatub see suurelt ka lõunanaabriteni. Mingi seletus oli, kuidas õhumolekulid ei pääse kupli alt välja, kuigi kangesti püüavad, aga näed ei saa. Ja nõnda nad seal kiiresti liikudes tekitavad veelgi rohkem soojust. Ei mäletagi, et kraadiklaasil olev 30 ja pluss soojakraadi tegelikult pani niiskusega tundma, nagu oleks õues 40+. Ning nagu ikka, ei mingit kergendust värske õhu näol öisel ajal või isegi kui äikesevihm üle käib. Loodetavasti on järgmisel nädalal natuke rohkem hingamisruumi.

Muidu on mu elu üsna igavalt läinud. Töö ja kodu, või õieti töö kodus :-) Taimed (st tomatid) said maha, mis mul aknalaual valmis kasvatatud. Jõudsin isegi idanema panna hiljuti poest ostetud tomatilt saadud seemned. Sellise tumepruuni omad, millel mahe maitse. Juba oleme punased sõstrad ära korjanud. Sai parasjagu umbes nelja koogi jagu. Murelid punetavad. Nüüd peab silma peal hoidma, et linnud enne kallale ei saaks. 

Külas käis Sveta, ukrainlanna, kes aegajalt tööga seoses Torontosse satub, ning nüüd alati korraks meie poolt läbi astub. Olevat oma sõpradele ja vanematele öelnud, et oleme küll temast palju vanemad (tema vanemate vanused), aga meiega olevat nii tore ja kerge rääkida. Mu keelesõbrast ukrainlanna on õieti sama mulle öelnud. Mul on lõpmatult hea meel, et vanus pole sundinud mind vastavalt vanusele käituma, ja pannud näiteks targutama, kuidas noored on hukas ja ei pühenda aega ega tähelepanu asjadele, mis tegelikult pole üldse tähtsad. Ma arvan, et noored on palju rohkem õppinud hindama kogemusi ja lihtsalt elu üldiselt. Asjad ja kas laualina-on-laual-probleemid on teisejärgulised. Mõtlen ikka vahel ühe 90se vanaproua peale, kes peaaegu et kurvalt tõdes, kuidas liiga palju aega sai iga viimase kui toanurga küürimise ja igapäevase tolmuvõtmise peale kulutatud. Olevat alles nüüd aru saanud, et selle kõrval on nii palju rohkemat, millega tegeleda. Nüüd vaatavat tolmurulli nurgas ja mõtlevat, las ta siis olla veel mõni päev seal edasi. Kuni tal aega sellega tegeleda :D 

Nõnda ma siis rõõmustan, et mul on kodus robot, mis aegajalt põrandad üle vaatab. Riiulid on juba harjunud, et mingid lapid neid liiga tihedalt segamas ei käi. Selle asemel saan näiteks õmmelda. Mispeale mõni küll ütleb, milleks!? Tänapäeval pole ju vajadust. Ei ole tõesti, aga kuhu jääb siis loomisrõõm? Lisaks saad midagi, mis oma äranägemist järgi teinud. Ja näed rõõmu oma lapse silmis. Sest Kirkele ma tõesti jälle õmblesin. Tal tuleb hambatehnikute pidu, kus kõik valget peaks kandma. Lubasin talle kleidi teha, ning ta leidis lõike, mis meeldis. Poest oleks võinud isegi vast odavamalt midagi hankida, sest kui paned lisaks riidekulule juurde ajakuju ja muud pisipudi, mis vajalik, siis ega see kleit väga odav ei saa. Igal juhul oli ta nii õnnelik oma kleidi üle, muudkui keerutas sellega siin nagu väike tüdruk. Taaskasutuses nägin ka imeliselt säravaid kõrge terava kontsaga kingi, mida neiule pakkusin. Aga ta ainult naeris nende üle :-) Ei oska nad ka hinnata... ebamugavust.

Meie Sushi sai suvisel pööripäeval 9 aastaseks! Lihtsalt uskumatu, kuidas aeg lendab. Oma vanuse poolest võiks juba pensioni peale mõtlema hakata, aga jookseb aastase kiisuga vabalt kaasa (kiisu tähistas ka just oma esimest sünnipäeva), ning mängib temaga. Kass Ukko puhul on huvitav näha, kuidas tal oma päevakava tekkinud. Hommikul ja õhtul kindlal ajal mingi eriline jooksutuju. Eks ma siis proovin teda lõbustada. Muidu käib mul jalgu näksimas. Hästi kergelt. Et ma talle tähelepanu pööraks :-) Imearmas kass on ta meil, võiks öelda. Hästi vedanud.

Virmalistest emadepäevani

Virmalistest sain esimest korda teada, kui ema rääkis kunagi oma kogemusest. Kui oli lapsena Hiiumaal virmalisi näinud. Ta ütles, et see oli enne sõda, ning ega need midagi head ei tähendanud. Kandsin seda mõtet päris pikalt endas. Muidugi ei mõtle ma enam samamoodi. Kuigi mõelnud olen küll, kuidas küll neid ise viimaks näha. Mõni aasta tagasi Eestis ma siis viimaks midagi hästi õrnalt nägin. 

Vaatasin ühel õhtul magamistoast taevast ja imestasin, kust tuleb imelik roheline valgus. See oli küll imeõrn, peaaegu et võinuks isegi mitte märgata. Tean, et pidanuks kaamera haarama ja proovima pilti teha. Sest nüüd, kui pea üle maailma oli kümmekond päeva tagasi võimalus taevast mängu jälgida, ja meiegi kesköösel linnavalgusest eemale kiirustasime, siis tõele au andes, ilma kaamerasilmata poleks täit muljet saanudki. 

Kui me viimaks oma öiselt seikluselt tagasi linna jõudsime, sain veel ühe pildi klõpsata lausa koduukselt. Nii et tehniliselt oleks võinud ehk aias mitu tundi taevast piiluda, ning ikka midagi näinud. Kuigi mul on kuri kahtlus, et oleksin vist selle öise vaatluse peale magama jäänud :-)

Virmaliste nädalasse jäi ju veel Eurovisiooni lauluvõistlus ning emadepäev. Eurovisiooni ma vaatasin, kuigi jäin natuke alguses hiljaks. Mis omamoodi oligi hea, sest ma lasin laule natuke kiiremini edasi. Neid, mis mulle ei meeldinud ;-) Ja ka punkte ei pidanud väga kaua ootama. Kui mul vahel on olnud oma kindlad lemmikud või need, kes ei meeldi, siis seekord olin üsna eemal kõigest. Mulle meeldis kindlasti ukrainlaste lugu (juba sellepärast, et olen neid lauljad pikemalt jälginud). Aga minu jaoks oli eestlaste laul ühte või teistpidi kõige parem! Mõnus energia, mõnus vaib, lahedad kutid koos lahedat laulu laulmas. Sain neile isegi oma hääli anda (esimest, ja kahtlustan viimast korda üldse)! Kahju, et meid nii vähe oli, kes me muu maailma alla kuulume, sest lõpuks ei jätkunud neile küllaldaselt, et punkte tabeli jaoks oleks kogunenud. Lugesin ka kellegi pisut põlglikku arvamust, et ilmselt pigem nooremapoolsete lemmik, ja mõtlesin kohe rõõmsalt, kas võin end ka nende hulka nüüd lugeda :D Või on pigem küsimus selles, et minus on peidus üsna nooruslik hing ;-) Järelmõttena veel... Siiani on mu eestlaste lauludest absoluutseks lemmikuks Rändajad, ja nüüd kerkisid Puuluup-5Miinust sinna kõrvale. 

Noorusliku hingega seoses (või hoopis virmaliste mõjutusel), said mu juuksed taas kord rohelise tuka. Kirke on meil see kõige rohkem juukseid värviv tegelane. Ja kui imetlesin emadepäeval kohale tulnud lapse roosasid salke, siis ta küsis, kuidas minuga on. Ma pikemalt ei mõelnud, vaid haarasin värvipurgi ning nõnda see siis läks :D 

Juuksed ikka veel märjad sõin lõpuks tüdrukute valmistatud pannkooke värske marjasalatiga. Mitte liiga palju, sest pannkoogid olid väga maitsvad. Salajase lisandina - suhkur. Millega ma enam liiale ei tohi minna. Aga vähemalt sain palju marju süüa. 

Õhtul tellisime sushit meie lemmikkohast, kus on minu meelest linna parim toit. Imelik, et ma eriti ei hooli kohalikest kanada roogadest, pigem siis ikka just jaapani või hiina toit. See tähendab, siis kui me väljas söömas käime. Pigem ikka seda, mida meist keegi kodus ei tee. Nii et lõpuks oli armas emadepäev. Kiusasin natuke tüdrukuid veel Eurolauludega. Nad arvasid, et võitjal on suurepärane hääl. Kuigi nad olid samuti eestlaste fännid.

Viimasesse nädalasse jäi veel ukrainlaste tikitud särgi päev. Minulgi on ju olemas võšõvanka. Panin selle selga ning kiirustasin kuue ajal õhtul ühe põhitänava äärde, kuhu ukrainlased juba kogunesid. Nad on juba pea kümme aastat korraldanud väikese marsi linna kõige suuremasse parki - High Park - ukraina poetessi mälestusmärgi juurde. Kui ma nende rahvariide särgi ostsin, siis mõjutatuna siinsete põlisrahvaste pahameelest, et teised nende rõivaid kannavad, küsisin oma tuttavatelt ukrainlastelt ja uurisin netist, mida nemad arvavad. Kõik kinnitasid, et neil on ainult hea meel, kui teised nende riideeseme selga panevad. Loomulikult ikka selle mõttega, et näidata toetust, hoolida. 

Imelik on ühe eestlase arvamus, et kena pluus küll, kuid liiga venelastele sarnane. Mis tegi mind esimese hooga kurvaks, aga siis juba pahaseks. Mõtlesin, et pigem venelased röövrahvana on võtnud üle kohalike põlisrahvaste kombed ja stiili ja ma ei tea, mis veel (kasvõi pelmeenid, mis on udmurtide roog). Ning enamus seal aladel elavad inimesed on vanad soome-ugrilased. Tegelikult on kogu asi palju sügavam, sest eks ma olen ise ka süüdi olnud, kui kunagi mõtlesin "venelaste oma" kõige kohta, mis mujalt minuni jõudis endises "rahvaste sõpruse riigis", isegi kui see oli tegelikult väga kaugel venelastest ja veremaast. Ma olen kindlasti väga palju õppinud enda kohta viimastel aastatel. Ja muutunud. Vene propagandamasin on juba enne sotsiaalmeedia tekkimist korralikku propagandat teinud. Mina täielik ohver! Tundub, et mitte ainult mina, vaid ka need, kes siin elanud!

Viimasel kahel aastal on olnud sellel Toronto vyshyvanka marsil kohal päris palju teiste endiste vene võimu all olnud rahvaste esindajaid. Seekord ilmselt ka, kuigi mitte nii arvukalt ja nähtavalt. Mis ei tähendanud, et mind poleks märgatud, just ukrainlaste poolt. Nii palju toetavaid pilke, isegi jutustasin mõnega. Slava Estonii! hõikasid mõned. Aga mis on sellele õige vastus? Esimese hooga tänasin lihtsalt ukraina keeles. Kuigi mõtlesin, et oleks võinud hoopis Slava Ukraini! vastata.

Ning siia pühapäevaõhtusse veel üks pilt minust. Oh, taevake, ma olen nii edevaks muutunud :D Küpsetasin juustukringli, sest tüdrukud on sõpradega kodus. Korraldasid filmiõhtu. Küpsetades kasutasin sama tehnikat, mis saia tehes. Katsin hõbepaberiga umbes 20 minutiks ja siis veel 15 minutit ilma. Olin tulemusega väga rahul. Sest siiani on alati mure, kas kringel küpseb ikka korralikult. Ja siis on pealt juba liiga tume, ning isegi kui lõpus katan hõbepaberiga, siis ikka oli selline halb sisetunne. Nüüd pean veel magusa saiaga proovima sama tehnikat. Toomas kindlasti rõõmustab ;D

Pidu Toronto Tartus

Möödunud laupäeval sattusin Tartu College'isse pidule. Välis-Eesti Muuseumi VEMU tuluõhtule oli kutsutud Tartu Ülikooli raamatukogu direktriss, kelle abiga pidime Tartu vaimu otsima. Ta küll isiklikult ei jõudnudki kohale (juba kolmandat korda), aga vähemalt saime videopildi vahendusel tema ettekannet kuulata. Päris huvitavaid seiku tõi ta Tartu kohta välja. Tartust oli ka muusikalise ettekande meile tooja - Jarek Kasar (kes küll elab nüüd Tallinnas, nagu aru sain), ning toidu valmistas siinsete usinate abikäte toel Joel Ostrat. Tunnistan ausalt, et viimase pärast ma ehk sinna kõige rohkem kippusingi. Sest ega naljalt ei saa sellist eesti gurmeetoitu siin Kanadas maitsta, rääkimata Eestis söömisest. Aga kui see peaaegu et koju kätte tuuakse, siis miks mitte natuke end tuulutada. Olin seekord päris üksi, kuigi arvestades, kui tuttav meie kogukond minu jaoks on, siis pole ma tegelikult sellistel üritustel kunagi üksi. Lõpuks istusin kõrvuti panganõukogu kauaegse liikmega. Meil lapsed peaaegu sama vanad. Tema poeg õpib arstiks, tema õepoeg (töötas minuga natuke aega pangas ülikooli kõrvalt) oli ju Mariga samal kursusel, ning tegeleb nüüd tarkvara insenerina. Ei erine palju Mari karjäärist :-)

Toidu kohta võin küll öelda, et väga maitsev oli! Kuigi kohalike jaoks ehk pisut eksootiliste lisanditega. Tikrikaste pole tegelikult väga tavaline Eestiski. Kes serveeriks seda valge kalaga?! Mõni arvas, et midagi avokaadost tehtud. Meil läks ka paari vanema prouaga lahti arutelu, mis see tikker siis õieti on. Tikerberi ja karusmari tundusid palju tuttavamad. Kuigi ükskõik mis pidi ka marja nimetada, siis siin seda aiast naljalt ei leia (välja arvatud meie aiast). Riivitud leivale oli staarkokk lisanud ebaküdooniat, mis andis eriliselt huvitava maitsekombinatsiooni. Ning kaunistusena oli kasutatud näiteks sibulaseemne idusid. Veisepõsk pearoana sulas lausa suus. Kuigi jällegi... üks vanem proua isegi ei puudutanud seda meie lauas. Ütles, et kõik, mis peast tuleb, ei kõlba süüa. Me siis sosistasime vaikselt oma lauanaabriga, et oh, taevas küll. Seal on ju nii palju head. Muidugi erilisel maiusena keel. Aga keelt ei puuduta mu lapsedki sõrmeotsagagi, kuigi me Toomasega aegajalt ikka sööme. Viimaks magustoiduks "lihtne" vahukoor vahuveini, toorjuustu ja lilledega.

Olin end kenasti "lille löönud". Ei saa ju mingite liibukatega ja pisut plekiliste pluusidega (mu igapäevane riietus tänapäeval) pidulikule õhtusöögile kohale minna. Tegin isegi Mari toas pilti, aga nüüd jääb mulje, nagu oleks mu riietus siiski plekiline. Ei ole, ainult peegli peaks nüüd kohe ette võtma ja läikima lööma :D Siin Peeter Põldre fotod (alumine laenatud ka tema käest, olen fotol seljaga kohe punase nokamütsiga vanaproua taga)

Siia veel väike ülevaade toitudest. Hea, et mu kõrval istuv proua kogu aeg pildistas, muidu oleks unustanud ise fotot tegemast :-)

Joel Ostrati kohta pean ütlema, et ta on suurepärane esineja. Sõnadest tal puudust ei tule. Ma muidugi arvasin, et Eestist kaasas olnud noor naine on ta abiline. Oh, mind naiivitari :-) Hoopis elukaaslane. Hiljem sain kelleltki teada (ta rohkem kursis kes-kus-mis Eestis), et lahus oma naisest, kellega neil ühine laps. Aga eks igaüks ela oma elu nii nagu nad ise heaks arvavad. Kuigi ma vahel ei saa aru, miks väga noored naised nii palju vanemate meestega koos on. Aga see olen ainult mina ;-)

Teine hea esineja on loomulikult Jarek Kasar (ning seda mitte ainult oma lauluhääle poolest, vaid ka kogu jutuga, mis ta siis laulude vahele lükib). Läksin tegelikult tema pühapäevasele kontserdilegi kohale. Suuresti ka sellepärast, et küpsetasin sinna kringli. Enamasti torman küll edasi, aga seekord vedasin Toomase kaasa ning jäime esinemist kuulama. Pean tunnistama, et mul on tegelikult üsna kahju, kui vähe eestlasi tuleb siin välja selliseid asju vaatama. Eriti noorem seltskond, või need, kes me siin hilisemad tulijad. Ei teagi, miks nad nii nirud osalejad on. Kas tõesti ei jõua info nendeni, sest piletihinnad ei ole sugugi kallid (umbes 20 dollarit, et siis 13-14 eurot). 

Jarek Kasar lubas publikul oma lemmikpalu küsida. Kui ta poleks juba Kirsti laulu laulnud, siis oleksin seda palunud :-) Läksin pärast ütlesin talle, et maailm on väike, sest Kirsti on juhtumisi mu väga hea sõbranna tütar. Kes küll enam Reykjavikis ei ela. Mulle meeldib Jareki laulustiil, kuigi ilmselgelt on tal võimet laulda nii nagu näiteks Koit Toome või mõni muu. Seda demonstreeris ta ka meile. Saatis ka pisukese terava noole Eurovisiooni tralli poole. Aga ma ei saa sellest eriti aru. Kindlasti on neid, kellele see ei istu kohe üldse, aga vahel tundub kogu asi natuke hapude viinamarjade moodi. Mida ma ei ütle siiski kõigi kohta, sest on neid, kes jäävad oma stiilile truuks, ning tahavad kulgeda omas maailmas. Samas miks mitte lasta teistel sellest rõõmu tunda. Ma ei võta seda juba ammu mingi võistlusena, sest igaühe maitse on nii erinev. Minu jaoks on see suur pidu muusikutele, võimalus erinevate maade artistidel kokku saada, tutvusi luua, sõpru leida, ning uusi projekte alustada. Miks mitte! Ja kui siis inimesed eri maadest näpud valusaks toksivad, et oma häält ei tea mitu korda anda, mis siis ikka. 

Eks need billboard top laulud ole ka siiski üsna suvalised, kui palju mida kuulatakse (ehk võrdlusena kui mitu korda sa oma hääle annad), kui hea promo taga on, kui palju on sinu moodi maitsega inimesi. Vahel ma satun mõne väiksema tegija peale, ükskõik kas suurest või väikesest riigist, ning nende laul võib nii väga meeldida, et pigem kuulaks seda, kui top kümmet. 

Ma muidugi jõudsin siin oma jutuga lõpuks Eurovisioonini ning meie lauluni. Tunnistan, et kui kuulasin Eesti Laulu lugusid, siis Puuluup/5 Miinust olid kohe järjekorras nr üks. Toimetasin köögis ja kui lugu lõppes, kerisin kohe tagasi. Ja seda päris mitu korda. Miski asi ei kiskunud järgmisi kuulama, sest see meeldis nii väga :D Loomulikult olin väga rõõmus, kui nad eile edasi pääsesid. Ma küll kogu saadet ei vaadanud, enamus lauludest jupikese, aga kui Eesti

Z omani järg jõudis, siis mõtlesin, milline elevus ja rõõm saali täitis. Hoopis midagi muud kui teised, isegi teised "naljalood". Edu neile. Meenutuseks hoopis see, kui Puuluup oli eelmisel aastal Torontos ja siinses suures muuseumis esines.

Porgandisupp ingveriga

Ma pole eriti ingverit toiduvalmistamise juures kasutanud. Välja arvatud pulbrina piparkookides. Aga tegelikult maitseb see siin supis üllatavalt hästi. 

Aprillikuu

Mul on tunne, et keegi ongi nalja teinud, ning aprillikuu justkui eriti kiire käigu peale pannud. Mul pole aimugi, kuhu see nii kiiresti ära kadus. Samas mahtus sinna hulga huvitavat ja toredat, alates päikesevarjutusest kuni selleni et mu õde ja ta tütre pere mul külas käisid! Viimane oli peaaegu et sürreaalne, sest olin nii harjunud neid kõiki ainult Eestis nägema. Ja nüüd olid nad äkki minu majas ja minuga! Muidugi näitab see seda, et ei tasu ikka nii kaugele Eestist kolida ;-) 

Nad tulid tegelikult New Yorki, kus olid paar päeva. Siis rentisid auto ning sõitsid Torontosse! Ega nende mõne päeva jooksul palju ei jõua näha, aga ikkagi natuke. Proovisime mennoniitide "maal" tabada mõnda kaarikut hobustega ja käisime St.Jacobs turul. Kus vähemalt sai silmast silma suhelda müüjatega, kes oma kultuurile omaselt riietatud olid (tanud ja tagasihoidlikud pikad kleidid). Kui ma sinna satun, siis pean ikka nende suitsuvorsti ostma. Mis on imehea! Põikasime veel Elorasse, kus pisutki lähemalt loodusele tere sai öeldud. Seal on sügav jõeorg. Torontos vedasin nad loomulikult Tartu College juurde. Mille kõrvale ehitatakse uut keskust. Tegin nalja noortele, et kui koolis küsitakse, kus käisid, siis ütlete: Tartus :D Muidugi jäi Royal Ontario Museum teele (otsi kõrvalolevalt pildilt mind koos kõige noorema külalisega üles). Aga ma keeldusin uuesti CN torni ronimast. Lapsed oleks ka tahtnud selle vahele jätta ja minuga koju tulla. Kuna aga teadsin, et metrooga on jama (ei sõitnud viimased neli peatusevahet), siis hoiatasin, et nad peavad minuga jala tulema. Vanem lastest mõtles kohe ümber, aga noorem tuli ikka minuga. Muidugi sõitis buss seda vahet ka, kuid olime üsna tipptunni ajal seal, mis tähendas, et bussid olid puupüsti täis. Ilm oli ilus ja meel rõõmus, miks mitte siis seda teed kõndida.

Loomulikult ei saanud me hiinlaste Mandarin restorani külastamata jätta (tähistab oma 45.sünnipäeva). Koht, kus võib end kurguni täis õgida. Kui ainult jaksu on ja kõht küllalt suur. Neile kindlasti huvitav kogemus, kuigi mitte esmakordne. Sest Eestis olevat üks sarnane restoran kunagi olnud, ning Rootsiski leidub ju "rootsi lauda" siin ja seal. Minu meelest on siin pakutav eriti maitsev, ning valik tõesti väga suur. Sellega ehk võistleb üks jaapanlaste sama tüüpi restoran, kus küll ise valima ei saa minna, mida taldrikule tahad, vaid peab arvutitahvlil valima toitusid, mida soovid. Ja siis juba olidki nad läinud. Sihiks Washington ja sealt edasi juba New York, ning tagasi Eestisse. Mul on nii väga hea meel, et nad võtsid vaevaks selle pika sõidu ette võtta!

Ma siin vahepeal olen taas kord mänginud versiooniga minust punaste juustega (ja ilma kortsudeta ;-), ning andnud uue vereproovi, et kontrollida, kus ma oma diabeediga seisan. Laborist ära tulles, arvasin küll, et ei seisa kusagil, sest pilt tahtis eest ära minna. Õnneks sain ikka istuma ja kiiresti põske pistetud komm andis jõu tagasi. Arsti juures läks nõnda, et ta ei jaksanud mind ära kiita, kuidas mu numbrid nii lühikese ajaga paranenud on (kaasa arvatud kaal, mis on kukkunud 6kg, parasjagu 2kg kuus). Veresuhkur on ikka kõrgem kui peaks, aga ta ütles, et ma ei muretseks, sest mingi teine verenäitaja, mis olulisemgi, on juba normis. Ma igaks juhuks ei hakanud seletama, et ma tegelikult pole jälginud väga täpselt ta ravimisoovitust. Aga paistab, et minu jaoks on kõik hästi töötanud. Ta uuris, kas tõesti ainult toidulaua muudatus. Jah, ma söön nüüd ainult kapsast :D Nali muidugi. Vahetevahel söön porgandit ka ;-) Küsisin, kas peaksin hakkama oma verd mõõtma. Ja ta ütles, et ei. Võta rahulikult, see rohkem nendele, kes insuliini peal. Jätkaku nagu ma siiani teinud. Ja kui vahetevahel satuvad mõned pulmad või juubelid ette, kus söömine pisut üle käte läheb, siis ärgu ma põdegu. Võin lubada endale, mis soovin, peaasi, et ma seda kuude kaupa iga päev ei tee. Kas ma olen öelnud, et mulle meeldib mu arst :-) Ma olen paaris FB grupis, mis just minusugustele teise tüübi inimestele ja ma ühel hetkel vaatasin, et ei jõua enam seal kaasa mõelda, sest nii paljud on veresuhkru numbrites kinni. Ma pigem lootsin sealt leida häid ideid, mida kapsa ja porgandi kõrval söögilauale panna.

Tähtpäevadest rääkides, tähistasime oma 37.pulma aastapäeva. Briti troonipärija tähistas samal päeval oma 13. Loodetavasti jätkus nende päeva ikka rõõmu ja häid mõtteid. Sest ega neil vist hetkel väga kerge pole, kui naine oma tervise eest väljas peab olema. Meie kallis Koko sai 15! Ja Mango juba 5! Siberi kasside jaoks on see iga, kui nad justkui täisealiseks saavad. Ja enam ei kasva. Kaalub ta meil 8.5kg. Suuruselt väga main cooni mõõtu. See tähendab, et üks selline suuremat sorti siberi kass. Ukko saab varti aastaseks, ja tema kaalub 4kg. Ilmselt ta siiski nii suureks ei kasva kui Mango. 

Pidin nendega arsti juures käima. Sest Ukko kipub siin aegajalt aevastama ning kuuled, kuidas hingates mingi korin sees on. Arst küll ütles, et kassidel võib see vahel ka lihtsalt stressist tekkida, sest kopsud on puhtad ja süda tugev. Mangol oli aga verd karvades, ja Kirke arvas, et äkki neerupõletik. Peale (hirmkallist) ultraheli ja röntgenit, tehti kindlaks, et tal on hoopis neerukivid. Nüüd peame muutma tema sööki (hirmkalli) peale. See peaks aitama kividel ära kaduda. Ning edaspidi tuleks jätkata sama (hirmkalli) toiduga. Mõni võib küsida, kas koduloomad on kõike seda kulu väärt. Aga ilmselgelt pole nendel küsijatel kunagi mõnda kodulooma olnud ;-) Fotol on mul Mango spets loomakandmise seljakotis. Hea ekstra raskus. Õieti natuke rohkem kui mis ma olen kaalus kaotanud. Ma ei tea, kuidas ma küll varem üldse kõndida jõudsin :D

Muide ei Ukko ega Mango pole ju varem teineteist näinud. Nüüd siis arstikabinetis olid nad esmakordselt teineteist uudistamas. Vaatasin huviga, mis juhtuma hakkab (kahjuks olin telefoni maha jätnud, et filmida, pildistada). Aga midagi ei juhtunud. Panid ninad kokku ja nuusutasid huviga. Ei mingit sisistamist ega küüru tõmbamist. Huvitav, kas tundsid tuttavaid lõhnu, sest kuigi nad on erinevates kodudes, siis ilmselt on lõhnad sarnased. Või tundis Mango, et tegemist on ikka väikese kassiga? Või äkki tähendab ka see, et nad on täpselt ühest ja samast kohast pärit. Ei oska sinna kasside maailma piiluda. Arst ise on selline imeline, kes täiesti rahulikult põrandale põlvili laskub, et loomadega ühel tasandil olla. Ning neid paitab ja hellitab, aga samal ajal kontrolli läbi viies. Ma olen nüüd kolmas kord tema juures, millest kahe viimase puhul palun just temaga kokkusaamist. 

Ja nõnda see kuu meil kiiresti käest libises. Loodetavasti on maikuu meiega natuke pikemalt ;-)

Täielik päikesevarjutus

Alustan aastast 2017, kui kirjutasin nõnda: Päikesevarjutus, mis täielikult nähtav pika ribana USAs. Torontos läks päike varju lausa 76% ulatuses. Alguses arvasin, et mis seals ikka. Vaevalt et suurt vahet näha on. Aga siiski... Poole kolme ajal käisin korraks väljas ja ilm oli selline imelikult hämar ning jahedam. Justkui oleks päike keset päeva loojumas. Muidugi ei läinud meil väga pimedaks, ja soojus on meil hetkel eelmise aasta moodi päris kõrge. Nii et täitsa külma pärast muretsema ei pidanud. Mingeid spetsvaatamise prille meil polnud. Kuid altkorruselt tuli kindlustuseproua üles ja meenutas, kuidas nad lapsena olid filmirulli kasutanud päikese vaatamiseks. Mis tuletas meelde, et meil pangas on vanad mikrofish kaardid. Otsisin kiiresti need välja. Päris lõbus vaatepilt oleks olnud mõnele panka sisenejale, kui me siis kõik kordamööda akna ääres koogutasime, et päikest imetleda 🙂 Mina mäletan aga oma lapsepõlvest, kuidas ema klaasitükki küünla kohal hoidis, et see tahmaseks muutuks. Siiani on meeles pilt päikesest, millest tükk ära hammustatud. Muidugi mitte nii palju kui seekord Torontos.

Nõnda siis... Mis ma oskan kosta, kui olen nüüd täieliku päikesevarjutuse ära näinud. Tasus ära oodata ;-) Olin lausa seitse aastat tagasi kalendrisse kirja pannud, et ma ära ei unustaks uut hoopis uhkemat võimalust, kui päike tervenisti kuu taha kaob. Loomulikult poleks pidanud muretsema, sest sündmusest on siin juba pikemat aega räägitud. Kõige rohkem rõhutatud, et palja silmaga ei tohi päikest vaadata, ning parem, kui spetsprillid on muretsetud. 

Niagara Falls ja ümbrus, kus pimedus pidi kusagil kolm ja pool minutit kestma, olid kõik ööbimiskohad välja müüdud. Need üksikud, mis veel vabad, küsisid hingehinda. Eks ma mõtlesin nagu paljud teised, et parem juba paiga peal olla, selle asemel et proovida liiklusummikus istudes õigeks ajaks kohale jõuda. Aga otsustasin siiski rahakotirauad kinni jätta. Uudistest edastati teateid, et esmaspäevaks kuulutatakse Niagara ümbruses hädaolukord, sest oodati üle miljoni külastaja. Tegelikult tuli kohale palju vähem, ja seda ilmaennustuse pärast, mis lubas pilvist taevast. Eriti Niagara Fallsi ümbruses. Lääne pool olevat küll pisut selgem. Mina olin mõttes juba valmis istuma Torontos, mis varjutuse teekonnast napilt välja jääb. Sest kui ikka midagi näha pole, siis kas tõesti tasub kuhugi kaugele sõita. 

Samas lugesin ühe kogenuma inimese soovitust võimalusel ikka täielik päikesevarjutus ära näha. Isegi kui vari uhked 99.9%, siis päikesevalgus on liiga tugev, et täit elamust saada. Istusimegi autosse ja keerasime autonina lääne poole. Ega me väga kindlad polnud, kas leiame koha parkimiseks ja autost väljatulemiseks, kui rahvamassid igal pool. Tee ääres märkasime Grand Riveri ääres end sisse seadnud inimesi. Peaaegu mõtlesime nendega ühineda. Ühel vaiksel teelõigul põlluriba ääres oli noor paar auto kõrvale tõmmanud, ning istusid seal oma uhke fototehnikaga. Õnneks siiski ei tekkinud probleeme, kui leidsime lõpuks üles väikese provintsipargi Erie järve ääres. Me polnud ainukesed, kes sinna jõudsid. Ja inimesi tuli aina juurde. Hiljem ütles üks kohalik elanik, et parkimisplats (mis oli tegelikult põllulapi nurgake) pole kunagi nii täis olnud. Sinna mahtuvat 250 sõidukit. Ta lootis, et külastajaid tulevikuski nõnda palju käima jääks. Aga minu meelest võiksid mõned kohad just selliseks väikeseks ja eraklikuks jääda. Muidugi vaatab tema oma nurga pealt, sest küsimus ilmselt pigem rahastuses. Kui keegi ei tule, siis ei jagata ligia palju fonde pargi korrashoiuks. 

Seadsime end siis kiviklibuga kaetud rannale. Saime super istumise ühel maas vedeleval palgil. Olin korraks mõelnud kokkupandava tooli kaasavõtmisele, kuid kuidagi ununes. Samas oli hulganisti neid, kes olid isegi oma grilli kaasa võtnud, ning täieliku pikniku korraldanud. Terve rannariba oli pea ühest otsast teise inimesi täis. Aga seekord ma isegi ei pahandanud, et rahulikult looduses olla ei saa. Kõik olid ootusärevust täis, et üheskoos midagi erakordset kogeda.

Kui me siis lõpuks spetsprillid ette panime, ning nina päikese poole tõstsime, siis esialgu tekkis pettumus, sest midagi polnud näha. No-jah, pilvi oli ikka üsna parasjagu. Eks me siis passisime peale, ja kui pisut valgemaks läks, vaatasime kohe üles. Ning me ei pidanud pettuma. Kuu rühkis aga kannatlikult ja mingitest pisikestest Maa "sipelgatest" mitte hoolides mööda ettenähtud teed edasi. Toomas proovis aeglaselt kaduvast päikesest pilte teha, kuid mina loobusin üsna kohe. Pigem filmisin natuke, katsudes seda meeleolu ja õhustikku kinni püüda. Kuigi pärast üle vaadates võin kogeda, et ega seda "päris" elamust ikka läbi fotode või liikuvate piltide edasi anda ei saa. Nagu nii mõnigi nimetas, siis kõik oli peaaegu et unenäoliselt sürreaalne. Ja kuidas sellist asja mitteteadjale kirjeldada :-)

Jah, tõeliselt ebamaine kogemus. Alustades sellega, et konnad suure häälega oma õhtust kontserti peavad, ning terve ümbrus kuidagi eriliselt vaikseks jääb. Kuni märkad, et ennist vastu kallast valjult loksunud lained on taganenud, ning järvepind peaaegu sile. Äkki ilmub välja väikeste kärbeste parv, ning mida hämaramaks jääb, seda rohkem on kuulda muid ööhääli. Ning siis poeb põue külm hingus. Õhtuvalgus aga pole üldsegi see tavaline, millega harjunud oled, sest varjud on paigast ära. Palju lühemad kui mis nad peaksid enne magamaminekut õues olema. Ja äkitselt ongi päike kadunud, igasugune jutuvada kaob ja kuuled ainult ahhetusi. Võid lausa ilma prillideta näha rõngast kuu ümber, pluss väikest täppi, mis hiljem osutub plasmapurskeks. Veenus särab kohe seal kõrval. Eemal horisondil, kus järv ja taevas kokku puutuvad, ilmub punakas joon, mis on ju õieti justkui eha ja koit üheskoos. Ning siis sa lihtsalt istud seal ja vaatad. Maailma kõige pikemad kolm ja pool minutit. Kui siis kuu suvatseb viimaks end natuke eemale nihutada, on tunne nagu oleks keegi pimedas magamistoas äkitselt sisse lülitanud laualambi, mis heidab mahedat kollakat valgust. See toimub kuidagi nii äkki, et kogunenud inimestel võtab hetk aega, et rõõmuhõisked kuuldavale lasta.

Nüüdseks on muidugi hulgaliselt pilte ja filmilõike kogu asjast üles pandud. Ja loomulikul jätkub neid, kes küsivad, miks sellist suurt kära ühe päikesevarjutuse ümber teha. Mis poolest see nii väga eriline on. Jah, kui ma näeks seda iga kuu või isegi aastas korra, siis vist harjud tõesti ära, sest osa meie elust ja tavapärasest rutiinist. Nagu mõni harjub ära, et ta näiteks igal aastal uue mehe/naise võtab :-P Kui aga näed midagi, mis toob justkui terve kosmose sulle nii lähedale (arusaamise, et me oleme tõesti vaid väiksematest väiksemad sipelgad universumis), siis võib aegajalt tõesti asjast suure numbri teha. Teisalt, kui sa pole midagi sarnast kogenud, siis ega me ei tea ka, millest ilma jääme ;-) Mul oli küll natuke kahju, et nii Mari kui Kirke pidid tööl olema. Kuigi mõlemad läksid õue, et niigi palju näha kui Torontos seda sai, sest pilved olid ünsa korralikud. Mari vist ikka püüdis väikesest pilveaugust midagi kinni. Linnas läks lõpuks siiski hämaramaks ka. Teades nüüd, milline vahe on 99.9% ja 100% päikesevarjutuse puhul, siis nõustun, kui võimalik, siis tasub osa saada. Kui mitte, siis see 99.9% annab ka omamoodi kogemuse. Arvestades, et isegi üle 70% puhul tunnetasin õhus muutust.

Mul on hea meel, et otsustasime trotsida hullumeelset liiklust ning linnast välja sõita. Mitte Niagara joa juurde, vaid kaugemale läände. Seal läks õnneks taevas parasjagu selgeks, et kogu täiega saada elamust. Õieti oli isegi põnevam selle väikese pilvitusega. Nii tore oli näha lapsi oma emade ja isadega. Torontos pandi ju lausa koolid kinni. Ja kuigi selles osas oli mõningast protesti kuulda, et mis teil arus, koolitunnid peaksid ikka päikesevarjutusest hoolimata käima, siis minu meelest hea otsus. Kui mina ise mäletan oma esimest kogemust osalise päikesevarjutusega, siis milline elamus, kui näed täielikku valguse kadumist. Midagi, mida lastele ja lastelastele jutustada!

Kirjanike päev

Millalgi 1986. aastal otsustas PEN Klubi, et 3.märts võiks olla kirjanike päev. Õieti küll jäin mõtlema, kui mitut asja haarab inglisekeelne sõna writer - eesti keeles võiks see olla ka kirjutaja, mis on üsna laiahaardeline mõiste, ja näiteks võiks iga blogija ka kirjutaja alla käia. Mõni ütleb, et kirjanikuks ei saa sa ennast pidada, kui x number erinevaid teoseid on trükikojast sinu nime alt valmis trükitud. Samas on mind pannud väga imestama siinsete inimeste reaktsioon, kui nad kuulevad, et mu raamat on välja antud. Oh, wow, you're a published author! kuulutavad nad justkui ühest suust. Arvestades, milline konkurents on üldse mingit oma loomingut raamatuna näha, siis tegelikult ma ei peaks imestama. Veel mõtlen ma kõigi nende luuletajate peale, kelle luuletused ehk jäävadki sahtlisse peitu. Kas nad on luuletajad või mitte? Millegipärast tundub neid kuidagi kergem luuletajateks pidada. Kuna mul on mõned luuletused ammu kusagil sahtlinurgas vedelenud, siis võiksin äkki hoopis luuletaja olla :-)

Aga, Petrone Print kutsus oma "minu"- ja muude lugude kirjutajaid üles natuke oma loomeprotsessi telgitaguseid avama. Ettepanek kirjutada "Minu Kanada" tuli millalgi 15 (juba!) aastat tagasi. Muidugi olin meelitatud. Esimese hooga. Aga siis jäin mõtlema, kas ma ikka olen õige inimene selleks ja kas ma saaks hakkama. Isegi kui ma kunagi koolipõlves õpetaja nõudmisel kirjutasin võimalikuks tuleviku ametiks kirjanik. Teised olid õpetaja ja juuksur :-) Õieti mulle meeldis juba väikesena kirjutada, alustasin mitut lugu, mis küll kunagi viimase leheküljeni ei jõudnud. Kirjandite eest sain pidevalt neljasid, seda küll vist rohkem kirjavahemärkide vigade pärast. Tolleaegsed õpetajad olid väga ranged. Neile sisu ei lugenud, peaasi, et keelereeglid selged olid. Alles ülikoolis toimus mingi imelik muutus. Mäletan seda esimest korda, kui eesti keele õppejõud Reet Vääri mu tööd väga kõrgelt hindas ja tõi isegi eraldi välja. Teemaks oli Andres ja Pearu, kumb oleks parem mees, või midagi sellist. Ma ei arva, et ta eriti palju arutlusi sai, kus Andrest ei kiidetutki taevani ;-) Aga mul oli palju häid argumente, miks Andres poleks olnud sugugi parem valik.

Oh, taevake, ma pidin ju siin Kanada-raamatust kirjutama. Nagu näha, siis võib mu mõttelõng väga kergelt ei tea kuhu suunas liikuma hakata. Kuni lehekülgede kaupa tühju juttu ja ei mingit sisu. Ilmselgelt oli see tol ajalgi väikeseks probleemiks, sest toimetaja manitses ikka ja jälle, et ühest või teisest asjast ei peaks kirjutama, ning muudkui lõikas mu kirjatükke lühemaks. Tegelikult panin ise ka lõpuks käärid sisse, et raamat mitte topelt nii paks poleks, kui ta lõpuks sai. Mõnest osast on mul pisut kahju. Eriti sellepärast, et me suuda neid esialgseid versioone enam üles leida.

Eks ma mõtlesin ka, et olin pisut teistmoodi valik siinsest elust kirjutama. Olin juba mitu head aastat siin elanud, kui teised kirjutajad ehk pigem vähem aega Eestist eemal olid olnud. Kui aga sai paika, et võiks valgustada ühe suurima väljaspool Eestit elava kogukonna elu ja tegemisi, ning mõte tekkis justkui erinevatest eluperioodidest üle minna, siis läks asi pisut kergemaks. Nõnda saigi ju alapealkirjaks: Eestlase eluratas Vahtralehemaal. Panin kirja võimalikud teemad, millest kirjutada ning hakkasin neid aga järjest ette võtma. 

Minu esimeseks kriitikuks oli ja on alati mu kaasa. Toomas on õieti selles osas väga-väga-väga hea. Ma kasutan teda siiani oma kirjatükkide ülevaatajana ;-) Kui mul oleks võimalus kell tagasi keerata, siis olekski pidanud teda toimetajaks pakkuma. Sest hea koostöö toimetajaga on samuti ülimalt oluline. Toomasel on olemas mingi omamoodi hea vaist, mis võib tulla ja öelda, et kuule, see ei kõlba, või ma ei saa nüüd üldse aru, mida sa proovid siin öelda. Ja isegi, kui esimese hooga võib olla tunne, et millest sa, Toomas, küll räägid, siis järele mõeldes, enamasti ma ka muudan või kustutan teksti.

Huvitav oli ka ootamatu avastus, kuidas ma kippusin mingeid sõnu liiga palju kasutama. Selle tõi Toomas välja. Ma muutusin lõpuks väga paranoiliseks, tegin terves raamatus otsingu just nende sõnade peale ning asendasin või muutsin lauseid. Eks kõneski kipu mõnikord parasiitsõnad võimust võtma, minulgi sama probleem. Kuigi olen õppinud neid märkama ning teadlikult vältima :-)

Omamoodi raske oli kirjutada mõnest teemast, mis ehk siinseid eestlasi ja kogukonda puudutasid. Olen olnud Eesti koolis õpetaja ja aastaid meie ühises pangas töötanud. Kus piiri tõmmata, et kellelegi haiget ei teeks ning vihanooli enda peale ei tõmbaks. Sest eks ma nägin seda maailma pisut teise nurga alt võrreldes nendega, kes olid Kanadas eestlaste perre sündinud. Teisalt jällegi on mul ülimalt hea meel ühe tagasiside üle. Üks vanem härra, kes sõja ajal Eestist põgenenud, tuli ja otsis mu eraldi välja, et öelda, kui palju talle mu raamat meeldis. Sest kirjutasin muuhulgas lahti ühe immigrandi probleeme, just nii nagu tema oma ajast Kanadasse tulles mäletab. Kas pole huvitav, kuidas teatud situatsioonide ja olukordade puhul ei mängi vanus ja ajastu mingit rolli.

Kirjutamisest veel, et kuigi mulle meeldib seda teha, siis mingil hetkel võib see muutuda justkui kohustuseks, mis võtab rõõmu ära. Eriti, kui toimetaja ootab järgmist peatükki, sest plaan oli enne 2010 olümpiat raamat poodidesse saada, ja pead pidevalt asju ümber kirjutama ;-) Siis läksin oma blogimaailma ja kirjutasin just nii nagu mulle meeldis, ning võtsin osa fotojahist :D See oli justkui mu maandamismoment. Muidugi polnud ka kerge kõike teha töö kõrvalt, lapsed olid mul sellised parasjagu varateismelised, kellega aegajalt tegelema pidi. Õnneks saime koera, nii et nad ei märganud (loodetavasti), kuidas ma peale tööd pidevalt arvuti taga istusin ;-)

Kui nüüd küsida, kas ma tõesti jään ainult ühe raamatu autoriks, siis tegelikult on mul olemas terve raamatu jagu lastelugusid, millega ma pole küll midagi teinud. Ning oma pisipreilit hoides hakkasin kirjutama ühte lasteraamatut - fantaasiat. Et talle natuke rohkem lugemisehimu sisse süstida. Algus tundub Toomase arvates paljutõotav, nüüd peaks ikka selle lõpuni ka kirjutama :-) Kas need lood ka kaante vahele saavad, ei olegi mulle enam nii oluline. Sest maailmas on nõnda palju toredaid raamatuid ilma nendetagi.

Esimene foto on aastast 2009, kui ma usinalt kirjutan. Või õieti valin mingit muusikalugu taustaks. Teine foto ka samast aastast, mul olid päris pikad juuksed ;-) Vist oli vaja mingit fotot ühe kirjatüki juurde, mis Eestis ajalehes ilmus.

Tervisest

Veebruari viimane päev, mida ainult üle nelja aasta saame näha, libises käest nagu terve veebruar isegi. Olen siin iga päev usinalt proovinud Kirkele oma häält anda. Kuid ta ei kipu karvavõrdki oma viiendalt kohalt liikuma. Nüüd hääletatakse 5 "parimat". Kuigi eks see ole konksuga, sest võid osta ka hääli. Ja mu neiu on leppinud, et meil väga kopsakat rahakotti pole.

Ja siis olen iseendaga tegutsenud. Kunagi ammu kirjutasin oma tervisest, kuidas mind kümmekond aastat tagasi pandi eeldiabeetikute hulka ning nüüd ütles arst, et suhkru tase on veres ikka liiga kõrge, et selles klassis edasi istuda. Kirjutas mulle tablette ja ütles, et normaalse inimese jaoks oleks mu kolesterooliga kõik hästi, aga diabeediga pean siiski mingit spets ravimit hakkama võtma. Vaatasime graafikut, mis näitas, kuidas suhkur mu tööstressiga koos tõusma hakkas, kuni olingi finišijoone ületanud. Ei saa ka unustada, et mul on veel eelsoodumus, sest ema pidi ravimite peale minema umbes samas vanuses kui mina alles "eelik" olin. Nii et hea seegi. Nüüd takkajärgi mõeldes, võis ka mu vanaema tegelikult diabeedi tüsistuste pärast siit ilmast lahkuda. Ta oli üle 60. Kes see 50ndatel peale sõda sellistele asjadele suurt tähelepanu pööras. Ma arvan.

Muidugi olin lõpmatult kurb arstilt seda diagnoosi saades. Mul oli tunne, et mu perearst oli siiski veelgi kurvem kui mina ise. Vist sellepärast, et ma väga ei imestanud. Ma polnud õieti suutnud peale rinnavähi tralli kuidagi tagasi õige ree peale saada oma toiduga. Väliselt võisin küll rõõmus olla, kuid sisemiselt oli ikka midagi katki. Kui siis ühel hetkel võttis töö peaaegu et öö ja päeva vahe ära, siis lendas juba regi täiskiirusel mäest alla. Viimastel aastatel oli söömine midagi, mis kuidagi kiiresti oli vaja ära teha, ning lihtne oli haarata mõni võileib ja edasi rügada. Eriti kui ma ise saia-leiba küpsetan. Värskest peast on see ju väga-väga hea ;-) Õnneks ma enda küpsetatud kringleid ja muud magusat palju ei söö. Parasjagu, et maitsen ära, kas on ikka hästi välja tulnud. Mulle meeldib pigem kogu see protsess, kui jahust ja veel mõnest asjast võib midagi imelist välja võluda. Kui suvel näiteks meie "põhisööja", Toomas, oli Eestis, siis pidin panema pool keeksi sügavkülma teda ootama :D Mina võtsin viilu ja Mari paar.

Kui ma tagasi mõtlen, siis ega mul erilisi tunnuseid polnud, või vähemalt neid, mida ma justkui ootasin. Näiteks pidev janu. Mul oli pigem vastupidi, et jõin liiga vähe, mis ka pole hea. Aga, oli kindlasti üks imelik asi, mida ma viimasel ajal märkasin: mul vaheldusid väga suur soov ainult soolase või siis ainult magusa järele. Teise tüübi diabeedi puhul keha ikka toodab insuliini, aga selle toime on vähenenud, mis tähendab, et insuliin ei suuda aidata rakkudel suhkrut ära kasutada ning täita keha energiaga. Või midagi sinna kanti. Ja eks siis lähegi kõik paigast ära. Aju annab märku, et oleks vaja rohkem energiat, aga energiat saad ju toidust. Sina muudkui sööd, aga nälja tunne ei kao. Ja nõnda need kilod kasvavad, lisaks peab pankreas ja neerud kõvasti tööd tegema, kuni ära väsivad.

Kas ma oleks saanud seda ära hoida. Jah ja ei, sest meie keha on üks imelik organism. Kui ma oleks suutnud edasi minna sellega, mis ma 10 aastat tagasi alustasin, siis vähemalt oleks ehk saanud veelgi kaugemale täisdiagnoosi lükata. See oleks ka hoidnud kehakaalu rohkem normis. Eks ma ajasin need lisakilod mingil hetkel menopausi ja ealiste muutuste peale (mis ilmselt ka osaliselt tõsi). Muidugi oleksin siiski võinud tähelepanelikum olla. Normaalkaalu ülemisest piirist olin 3kg raskem. Selle olen kuuga peaaegu kaotanud, ainult toitumist muutes (ma ei oota kohe suuri muudatusi, 2kg kuus oleks hea tulemus). Tahaks tegelikult sinna normaalkaalu keskmistesse numbritesse jõuda, kuigi suuremaks eesmärgiks on vöökoha ümbermõõdu vähendamine.

Ma ei hakanud ka kohe rohtu võtma. Sest ees oli veel üks protseduur - mao ülevaatus. Kõige negatiivse kõrval tuli sealt siiski midagi, mis suutis mu tuju kohe mitmesaja protsendi võrra tõsta. Nad lausa helistasid mulle, mida ei mäleta neid enne teinud olevat. Helikobakteritest pole jälgegi. Ainult nende põhjustatud maohaavade armid. Ma ei pea uuesti kontrolli minema enne viit aastat! Muidu käisin umbes iga kahe aasta tagant. 

No-jah, diabeediravimiga on aga nüüd nii, et olen proovinud paar päeva ilma olla. Võtsin alguses neli tabletti, kuid see tegi eriti hommikuse olemise väga halvaks. Ilmselgelt oli suhkur liiga madal. Läksin poole peale, kuid tulemus polnud suuresti parem. Täna hommikul ärgates ei olnud enam tunnet, et minestan kohe ära ning et süda kargab kohe rinnust välja :-) Mul on aprillis kolme kuu järgne kontroll, eks siis vaata, kuidas ma tegelikult olen hakkama saanud. Ja, ei, mul ei ole veresuhkrumõõtjat. Omamoodi kardan seda, sest võin äkki jääda numbritesse kinni. Eks ma otsusta peale aprilli lõpus arsti juures käiku, kas peaksin selle muretsema. Jätkan ikka oma toitumise kontrolli.

Toiduga seoses võib tegelikult esimese hooga väga segadusse sattuda, mida õieti süüa ja mida mitte. Kui kõiki nõuandeid lugeda, siis minu meelest peale kapsa ja spinati ei tohiks midagi muud suhu torgata :-) Isegi porgandite kohta on väga vastuolulist infot. Õnneks on mu arst üsna asjalik; ma tean, et tal on sama tõbi küljes, lisaks on ta minust vähemalt viis korda ümaram :D Ta pakkus mulle suunamist toitumisnõustaja juurde, aga ma loobusin. Siis ütles, et kui loen toitude kohta, siis ei tasu kõike tõe pähe võtta. Et siiani on olnud väga palju soovitusi loobuda rasvadest jne. Aga neid ei peaks kartma. Et vaataksin pigem keto dieedi poole, mis on diabeeti põdevate inimeste jaoks päris hea olnud (põhimõtteks süsivesikurikastele toitudele EI). Pean ütlema, et mulle sobib. Kuigi ma vist liiga rangeks selles osas ei lähe. Sest mulle tundub, et kõige õigem on oma keha jälgida ning süüa (peaaegu) kõike kontrollitult. Välja arvatud kapsast, mida võid hommikust õhtuni kilode kaupa nagistada :D Mulle tegelikult maitseb kapsas, igas variandis ;-)

Liitusin ka ühe kanadalaste grupiga FBs, kust olen saanud palju häid mõtteid ja julgustust. Nii mõnigi on suutnud just dieediga tablettide pealt ära saada. Mõni on nagu mina, kellele rohud mitte kõige paremini ei mõjunud, sest olid kiiresti teinud toidulaual suurpuhastuse. Mõni loobus kohe ravimitest ja suutis kõik kontrolli alla saada. Aga on ka neid, kes minust poole nooremad, ning täielikus ahastuses... 

Kõige selle kõrval ei saa unustada, et see haigus on siiski progresseeruv. Sinu teha on paljuski see, kui kaugele suudad need halvimad stsenaariumid lükata. Ning tuleb ära unustada, et haigust on võimalik välja ravida, veel kahjuks mitte. Kui kehas on insuliinimasinavärk nässus, siis isegi kui ravimeid ei pea võtma, pead alati meeles pidama, et oled siiski haige. Elu lõpuni. See on midagi, mis peaks juba inimesele selgeks tegema, kui ta alles "eelik" on. 70% pidi ikkagi jõudma oma veresuhkrunäitudeni diabeedini. Ülejäänud suudavad seda oma elustiili muudatustega siiski eemal hoida.

Mul jäi ka silma kellegi mõte, et õieti oli saadud diagnoos tema jaoks justkui blessing in disguise ehk siis asi ei tarvitse olla sugugi nii hull, kui esmapilgul tundub, sest sunnib sind muutma ellusuhtumist ning enda tervise peale mõtlema. Meile kõigile kulub see ära, sest ega diabeet pole ainuke haigus, mis sind kimbutama võib tulla. Me kõik oleme mõne asja jaoks rohkem altit, ikka nõnda, kuidas meie geenidesse see kirja pandud on (välja arvatud, kui ümbrus oma mõju avaldab, siis pole ka heast elustiilist mingit kasu).

Pilt on arstikabinetist, veel ei tea ma, mis ta mulle ütleb, kuigi aiman :-) Mõtlesin hoopis, et ma olen siin nii palju aastaid käinud, miks mitte üht fotot klõpsata.

Hommikune ehmatus

Siin mõni päev tagasi lasin hommikul vara pimedas Koko välja. Sest ta nagu kutsikas, kes ei jõua kõike sees hoida. Jään tavaliselt aknale vaatama, kuidas tal läheb. Sest kes see viitsib end soojalt riidesse panna ja ise ka õues olla, eriti veel talvel ;-) Siis märkasin, et meie maja ees tänavapoolses nurgas on üks suur hundikoer lahtiselt. Jõudsin pahandada, et kes need jälle on, kes lubavad koeri vabalt kõndima. Alles hiljuti olin Sushiga aias, kui üks meesterahvas tuli oma koera tagasi kutsuma. See oli meie aeda kõndinud. Aga aknast välja vaadates nägin veel teistki koera. Taga targemaks, lausa kaks tükki lahtiselt välja lubatud. Ja järgmisel hetkel trügis juba kolmas "koer" huvitavat nurka nuusutama!!! Alles siis jõudsid juhtmed sõlmest lahti ja sain äkki aru, et need on koiotid. 

Ega ma ei teadnudki, mida teha. Kui nad märkaks mu koera, siis kuidas ma vahele julgeks minna. Prooviks ehk ainult karjudes neid eemale peletada. Koko ise oli õnneks siiski pika rihma otsas, kuigi vahel luban ka vabalt kõndima, sest ta meie muruplatsist kaugemale ei kipu. Kui ta aga vabalt on, siis meeldib tal tänava äärde rohtu nuusutama minna. Sinna ju paljud oma märke maha jätnud. Nii et paras suutäis koiottidel kohe võtta...

Aga ei teagi, kas koiottidel olid kõhud täis, või ei pakkunud neile kivikujuks muundunud vana koer huvi, sest natuke nad seal nuuskisid ning sörkisid siis juba edasi. Mõtlesin õudusega, kui oleksin nagu vanasti nii vara koertega väljas kõndimas olnud ja selliste suurte tegelastega silmitsi seisnud. Ühekaupa olen küll vastamisi sattunud, kuid enamasti kõnnivad nad pigem kaugemale. Aga kolmega ma ei tea, mis neil pähe oleks võinud tulla.

Foto Toronto linna kodulehelt, sest fotokat polnud käepärast, et lahkuvaid loomi jäädvustada. Mitte et ma selle peale õieti mõtlesin. Läksin tõin Koko hoopis kohe sisse tagasi.

Kirke kaanetüdrukuks

Pikalt täna ei lobise, lihtsalt palun, kui aega, siis anna oma hääl Kirkele. Ta kandideerib ühes ajakirjas kaanetüdrukuks. Ajakiri ise on Inked, ehk siis pühendatud tätoveeringutele. Hääli saab anda veel kaheksa päeva. Vaata siia, Kirke kirjutab natuke endast ka.

Siin tekst inglise keeles. Jätan endale tulevikuks ;-)

What is your favorite tattoo on your body and why?
 My favourite tattoo on my body would be my arm band. I visited my home country of Estonia and got a local artist to tattoo a traditional design from Hiiumaa, where my grandmother was from. I've always loved the look of the traditional designs from Estonia and growing up I would wear the traditional dress of Hiiumaa so this tattoo has a lot of meaning to me. My back piece is a close second though! my artist @juli.tattooing did an amazing job creating such beautiful art on my back.

What is one thing that you would like everyone to know about you?
 I work as a dental technician but my true passion is karate. I've been practicing for 20 years now and have received my 4th degree black belt last year. I'm planning on competing in the world championships in Japan next year, wish me luck!

 If you were voted Inked Magazine's cover girl, what would you do with $25,000? I plan on donating some of the money towards a charity for breast cancer research. The rest I think I'm going to buy a bike as I've seen bike prices rise so much since COVID and I still ride the bike I got when I was in highschool from goodwill. (Also it will help fund me going to Japan next year).

Jaanuarilõpu mõtisklusi

Jaanuar libiseb käest ära ja ma ei jõua õieti enda kirjutiste juurde. Sest tööl seadsin endale ise eesmärgi üks suur asi eelmise nädala lõpuks valmis saada. Hea tunne, kui midagi tehtud on. Mõnikord küll näpistan end, et ma ei ole enam samal positsioonil ja ei saa hakata asju nõudma, mis minu meelest võiks õigem ja parem olla :-) Aga samas jälle kergem ju, sest ei ole vastutust.

Natuke olen siin ikka köögis toimetanud. Jälle kringleid küpsetanud. Viimati oli vaja laupäevaks kella kaheks lausa neli tükki valmis vorpida. Mis pani pisut kukalt kratsima. Sest ma ei tatnud sugugi kella nelja või viie ajal end üles ajada (pagari rõõmud). Kuna olen (minu uhke uue masina) FB grupis, siis seal on jäänud silma soovitusi ööseks tainas külmkappi panna. Olen seda kunagi paar korda proovinud, ja täitsa töötas. Tähtis, et tainas toatemperatuurile saaks enne, kui sai/kringel valmis vormida. Ja nõnda ma siis tegingi. Tõeline "elupäästja". Lisaks pidi selline pikem külmas kergitamine tõstma maitset. Ma väga loodan ;-) Igaljuhul oli tagasiside positiivne. (Alumisel pildil on nii umbes 4kg jagu tainast valmis, kokku siiski pea 8 kg, mu masinasse mahub umbes 5kg korraga).

Viisin need ise kohale, Mari oli kena ning sõitis kaasa, kuigi päriselt ju väga vaja ei olnud. Auto juures saan kaks korda ka ära käia, kui kringlid sisse viin.

Samas on kena niimoodi poolsunnitud olekus koos istuda ning maailmaasju lahti arutada :-) Olen vahel mõelnud, et kuigi ma tundun vahel selline eriline koduperenaine, siis tegelikult olen vist üsna kaugel sellest. Mõtlen just, millisteks mu lapsed kasvanud on. Sest ilmselgelt on näha minu kasvatuse mõjusid, kuidas nendest on saanud ikka üsna-väga tugevad naised, kes ei lase endale kergelt pähe istuda, ning saavad hakkama pea kõigega. Mis on hea, kuid samas pole neil ehk sellist "koduhoidmise" külge, kuhu kuulub "naine ja ema" olemine. Lapsepõlve mängude hulka ei kuulunud mitte kunagi kodu mängimine, neil kummalgi oli küll Barbie nuku, kuid seda kasutasime ainult siis, kui ma kunagi neile õmblemist õpetasin :-) Mul on küll tunne, et teistmoodi lähenemisega oleks vähemalt Kirkest saanud rohkem tüdruk-tüdruk. Aga eks vanem õde oli eeskujuks, ning kuna ma ei viinud neid ei tantsima ega võimlema, vaid hoopis karatesse, siis ega seegi ei aidanud sugugi kaasa.

Aga lähen siin hoopis toidutegemisega edasi. Toetasin taas kord Ukraina käsitöölisi, kui mul tekkis ühel hetkel mõte, et mul on vaja vanaaegset pudrunuia, sellist korralikku puidust. Sain aga palju uhkema, kui oodata oskasin. Mõni on küsinud, mis vahe siis on metallist ja puidust tegijatel, ja ega suurt vist polegi. Aga iga kord, kui ma esimest kasutasin, siis mõtlesin, et tulemus pole ikka see päris õige. Ma ei teagi, mis mind häiris. Sest valmis puder oli ju hea. Võis olla, et mu sees oli ikka mingi nostalgiaseeme igatsusega "vana ja koduse" järgi. Läksin huvi pärast uurima, kas mõni on kunagi võrrelnud, mis vahe on erinevaid vahendeid kasutades. Ja leidsin ühe, milles arvatakse, et metall võib pisut metalset maitset edasi anda. Kes teab... igal juhul maitses kartulipuder üle pika aja nii nagu ma seda mäletan ;-)

Sama hooga valmistasin ka leivasupi, mida ma pole iidamast-aadamast teinud. Olin ära unustanud, kui kergelt see võib põhja kõrbeda. Kuid õnneks sain siiski õigel ajal jaole. Ega seda leiba eriti meil järgi ei jää, sööme kõik ära. Lihtsalt siin pühade ajal ostsin Eestist kohaletoodud leiba, mida me kahekesi ei jõudnud ära süüa, sest Toomas oli Eestis. Ja nõnda tuli mõte, et teeks leivasupi. Mina olin küll sunnitud kõik ise ära sööma, sest Marile see väga ei meeldinud :D Ning siis valmistasin veel oma viimase sealiha sisefilee tüki, ikka samamoodi mee-küüslaugu kastmega. Natuke haupukurki juurde, ning kokku sai üsna väga eestipärane õhtusöök :D Huvitav, kas me 100 aasta pärast sööksime ikka samasugust toitu, või oleks see piduroog, sest peamised toiteained saame tablettidest.