Keldrid ja sisalikud või hoopis Kongid ja kollid

 Enne kui ma sisalike või lohede juurde jõuan, siis tahtsin välja hõigata, et mulle meeldivad taskusaated 😊 Kuigi tunnistan, et palju sõltub ka hetkeolukorrast või isegi pikemast eluperioodist, kas neid kuulan või mitte. Jah, mul jätkub oma mõtteid, vahel isegi liiga palju. Sellepärast on ka mul raske audioraamatuid kuulata, sest võin end avastada iseenda mõtete seest, ning jutujärg kaob täiesti ära. Täielikus vaikuses võivad mu mõtted jällegi kinni jääda probleemide taha, mis siis aina suuremaks kipuvad paisuma ja elu mustades värvides näitavad (hetkel muidugi tänu mu tervise juksimisele). Nii et pigem eelistan just selliste jutuajamistega täita hetki, kui näiteks väljas kõnnin või kasvõi nõusid pesen. Olen küll ainult kuulaja rollis, kuid samas justkui ka kaasa rääkimas. Nõustumas või vastu vaidlemas või mõne reisiselliga maailma avastamas või hoopis imestamas asjade üle, millest mul aimugi polnud. Vahel peatan saate, et jääda mõtisklema, vahel kerin isegi tagasi, et mõnda mõtet uuesti üle kuulata, sest see kõnetab nii palju. Nagu näiteks tuntud teada näitleja-psühholoogi (Rita Rätsepp) hiljuti kuuldud mõtteheietus:

Erinevad situatsioonid toovad...

Loe edasi 

Keskjuuni mõtteid

 Toronto ja Vancouver on vist praegusel ajal nii mõnegi tähelepanu all. Sest seal käivad MM jalgpallivõistlused. Muidugi on rohkem rahvast ja liiklusega tavapärasest enam probleeme. Aga küll me üle elame. Kanada tegi ka jalgpalli osas ajalugu. Nad on üldse nii kaugele jõudnud aastatel 1986, 2022 ja nüüd siis on väljas kolmandat korda (tänu sellele, et on võõrustajariik). Midagi erilist nad kunagi saavutanud pole, aga sel aastal suutsid viigistada vastase, lüües ühe värava. Tuleb välja, et sama mees on ka mänginud eestlaste Nõmme Kalju ridades. Mis tuletab meelde, et ma tean veel ühte “välismaalast”, kes Eestis jalgpalliga tegelenud. Õieti polegi ta ju välismaalane, sest mõlemad vanemad on küll Kanadas sündinud, aga peavad end eestlasteks. Ta on juhtumisi ka mu tüdrukute...

Loe edasi...

Mitte ainult lõikusest seekord

 Kui on suvi ja vaba päev (mitte et mulle praegu see suurt tähendaks), siis mida paremat veel teha, kui hommikul vara end üles ajada ja jälle õenduskliinikusse rutata. Vaatasid mu haava üle, dreeniaugu, millega paranemine pisut kauem võttis. Aga ma lasin sel paar päeva niisama “hingata” ning õde arvas, kõik hästi. Samas oli huvitav, et soovitas ikka ühe korra veel läbi tulla. Sest olenevalt sellest, mida ütleb ja soovitab kirurg, siis äkki pean veel haavahooldusel käima. Kui mitte, siis sulgevad mu faili ja ongi kõik. Uue faili alustamine pidi paras peavalu olema, nii et parem olen justkui nende patsient edasi. Kõik see osa on ausalt öeldes mulle nii tundmatu maa. Arvasin alati, et on olemas arstikabinetid, kliinikud, kuhu võid oma hädadega üldjärjekorras sisse jalutada ja haiglad. Et meie tervishoidu kuuluvad ka õenduskliinikud (ma ei tea, kuidas neid tegelikult kutsuda), oli mulle uudiseks. Muu abi seas on ka füüsiline teraapia, ning vajadusel tulevad nad koju.

Ma tean, et mu haav paraneb ja kõik tundub hästi olevat. Õde puhastas natuke ümbrust ja seletas, et valged plaastriribad, mis haava kinni hoiavad, kukuvad omatahtsi ära, üks kiiremini kui teine. Kuigi kirurg võib otsustada, et võtame hoopis maha. Õde, kes oli vanem india proua, lohutas veel, et esialgu võib arm tunduda...

Loe edasi siin.

Rinnavähi lõikusest paranemas

 Täna on täpselt kaks nädalat lõikusest. Eile tundsin esimest korda, et pitsitav raskus rinna ümber andis õige natuke järele. Aga tõesti ainult õige natuke. Samas andis lootust, et ühel päeval ma isegi ei mõtlegi, mida kõik läbi elasin. Ja selline “uus” mina ongi loomulik mina.

Arvan, et vähidiagnoos on kuidagi psühholoogiliselt vist üks kõige raskemaid. See puudutab korraga elu ja surma, seda, kes ma päriselt olen. Siiani üles ehitatud elu, unistuste, lootuste ja ootustega variseb äkki kokku. Kindlasti mängib mingil määral rolli inimteadvuses püsinud arusaam, et vähiga oled justkui saanud surmaotsuse, sest kuigi raviviise on otsitud juba sajandeid, siis ükskõik, mis tänapäeval ka ära ei tehta, siis lõpus helendab ikka suur küsimärk, kas...

Loe edasi...

Rinnavähi lõikus (2.osa)

 Lõikuspäeva hommikul olin juba kell viis üleval. Tund aega varem, kui plaanis. Samas olin üllatunud, kui hästi ja rahulikult sinnamaani magasin. Pidin hommikul veel dushi alla jõudma, õhtul olin juba korra käinud. Tean, et mõnikord antakse enne lõikust spets seep, millega end pesta, aga mul oli vaja lihtsalt midagi neutraalset, millel pole lõhnaaineid sees. Ajasin Toomase üles, kes tundus, oli vist rahutumalt öö mööda saatnud. Kuna meil kass ja koer, ning koer harjunud öösel voodis olema, siis oli Toomas juba elutuppa kolinud (kutsa hakkab ukse taga kraapima, kui meie juurde ei saa). Vahetasin eelmisel päeval magamistoas linad, et siis järgmised nädalad mitte kellegagi voodit jagada. Et mul võimalikult puhas keskkond oleks. Riided selga: eest nööbitav pluus (rinnahoidja jätsingi juba ära), kergesti üles tõmmatavad püksid ja kingad, mis sain otse jalga torgata. Nõnda siis täielikult valmis riietusega, millega haiglast koju lähen. Õnneks oli ilm keeranud päris jahedaks. Mõtlesin, et mul tõenäoliselt parem taastumine, kui ei pea väga soojas toas olema ning saan aknast värsket õhku sisse lasta.

Lonksasin paar sõõmu vett, ainuke, mis peale südaööd veel lubatud oli, ning juba istusimegi autosse, et kesklinna sõita. Kuna olime juba peale seitset seal, siis ei tekkinud mingit probleemi haigla juures parkimise leidmisega. Juba ette võin öelda, et kogu mu protseduur sel päeval läkski meile maksma ainult...

Loe edasi

Rinnavähi lõikus (1.osa)

 Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis kogu saaga algas mul viimase mammograafiga juba märtsis. Kuna mind on juba kümme aastat tagasi kord (õieti küll kaks korda, teist oli vaja, et servad puhtamaks saada) lõigatud, või õieti lumpektoomia tehtud, siis pidin suurema riski pärast uuesti vähiga kokku puutuda igal aastal käima uuringutel. Kõik on aastatega nii palju lihtsamaks tehtud, et kui oled juba sõeluuringute- või kontrollgrupis, siis pane lihtsalt aeg kinni ja mine kohale. Varem oli vaja alati arsti saatekirja.

Igal juhul kutsuti mind peale rindade plaatide vahele surumist (viimast korda!!!) uuesti tagasi, et ultraheli teha. Seda on mul paar korda varem juhtunud, et väikese kahtluse pärast olen uuesti platsis. Kuid siis on need valehäired olnud. Nüüd nii lihtsalt ei läinud. Olin pikali hämaras ruumis, kus üsna tõsise olemisega tehnik põhjaliku ülevaatuse tegi. Lõpuks kutsus kohale radioloogi, kes veelgi tõsisem ja ütles...

Loe edasi

Haiglast kodus

 Kui rinnaopil saad uute rindade asemel esialgu sellised uued rahvusvärvides (enda kootud) asjad. Eesti ikka meeltes isegi keerulises olukorras 😊 Knitted knockers

Loe siit

Lihtsalt üks pühapäev, kui emasid meeles peetakse

 Nagu juba tavaks tegid tüdrukud meile hommikul pannkooke, kõrvale värsketest marjadest salat. Hiljem nosisime sushit, sest kellelgi polnud tahtmist väga köögis toimetada. Eriti kui Kirke veel Maril juukseid värvis. Mari pole kunagi väga sellest huvitatud olnud, aga siin paar nädalat tagasi pani Kirke talle juusteotsa natuke väljapestavat värvi, ning neiu arvas, võikski nõnda ära värvida. Ta lendab järgmisel nädala lõpus Kaliforniasse sõbrale külla.

Jõudsime perefoto ära teha. Meil siin mõni aasta kipub asi venima ja siis jääbki ära. Seekord kasutasin pulti, et pildistada. Väga mõnus, eriti võrreldes eelmiste kordadega, kui kogu asi peaaegu et suur ettevõtmine. Iga uue pildi jaoks vaja jälle taimer käima panna. Ja tavaliselt on hea, kui pilte rohkem, sest teadagi, mis juhtub grupipiltidega. Isegi kui ütled, et nüüd! Siis on mõnel millegipärast silmad kinni (juhtus meil nüüdki). Uue lubadusena endale püüan kohe võimalikult palju ühesuguseid fotosid ära kustutada, sest millegipärast on tulevikus niiiii kahju seda teha 😑 Ja nõnda neid pilte aina koguneb.

Vaatasin seda pilti ja mõtlesin, kui kaua aega me ikka kõrvuti oleme olnud. Lastel muidugi palju valikut pole 😜 Kuigi eks ma ole kuulnud ja lugenud, kuidas leidub emasid-isasid, kellega väga ei suhelda. Ah, mis ma räägin. Ma hoidsin ju oma...

Loe edasi

Minu pere ja kirsside õitsemise aeg

 Lõimekojas ehk Threads platvormil sattusin postituse peale, kus pilt võimalikust perest (ükskõik siis mis põhjusel pole tegelikult näiteks teada, milline inimese ema või isa võinuks olla, või lapsed, või vanavanemad). Juturoboti loodud pildi aluseks isiku enda või olemasoleva pere fotod. Mis pani minu aju tööle, ning mõtlesin nende kahe lapse peale, kellele elu andsin, kuid kes kunagi meiega koos suureks ei kasvanudki. Sest saatus on vahel nii väga ebaõiglane. Ja siin siis see foto ongi. Mina oma roosa peaga, Toomas pisut tõsise olemisega (võtsin ta viimase passifoto), meie poeg Mart...

Loe siin edasi

Mõtisklusi tehisaru teemal

Imelik nädal, kus sooja ja külma ja vihma ka veel otsa. Eestis tuli ju lausa lumi maha. Meie võtsime pühapäeval ette väikese jalutuskäigu suht lähedal asuvas “mereäärses” pargis. Õieti muidugi on tegemist ainult Ontario järvega, aga annab ikka täielikult meretunde. Mulle tuttavat merd igatsen siin elades kindlasti kõige rohkem. Park ise on meist vaevalt kaheksa km kaugusel, kuid tundus alati kuidagi liiga väike ja igav. Korra olen seal aastaid tagasi olnud. Nüüd sattusime kohe pääsukeste põllule ja lihtsalt seisime ning imetlesime neid ringi lendavaid linnukesi. Püsti on pandud hulk pesakaste ning mõne linnu puhul oli tunne, et nad meelega poseerivad pesal istudes. Telefoniga muidugi ei saa nii häid pilte, aga paar tükki allpool. Järgmisel korral võtan parema kaamera kaasa.

Jalutasime mööda rannaäärset teed, ning ühel hetkel heitsin suurele paekivilahmakale pikali. Kuulasin lindude hääli ning märkasin äkki, et linnas elades oskan justkui automaatselt autode müra välja lülitada. Päike paitas põski ning tuul sasis juustes, sulgesin silmad ja mõtlesin, kuidas just nõnda võikski kunagi...

Loe edasi siin

Usinad Eesti naised ja muud juttu

 Lugesin siin mõnda aega tagasi intervjuud Evelin Ilvesega. Juttu oli Eesti naistest, kes rabelevad end põhimõtteliselt haigeks. Sest kõik muu on tähtsam, pere, lapsed, mees, töö. Viimase puhul võib aga hoopis tegemist olla hirmuga tööd ja sissetulekut kaotada, võimalust tunda end vajalikuna. „Eesti naiste puhul paistab välja tohutu kohusetundlikkus ja iseenese jätmine tähelepanuahelas kõige viimaseks. Aga kui asetada kõik teised oma vajadustest ettepoole, ka tööandja pakutud ülekoormus, siis see ei lase sul õnnelikult elada. Puhas illusioon on arvata, et sa pead kõik ülesanded vastu võtma. Ei, see on oskamatus, võimetus või puuduv tahe tõmmata maha punased jooned.“

Ma lugesin seda ja mõtlesin, et olen üks väga hea musternäidis olnud, kes laskis kõigel üle pea loksuda. Eriti just töö osas. Sest kodus ma lihtsalt ei pööranud enam tähelepanu, kui...

Loe edasi.

Multikatest ja muinasjuttudest - Ehk lemmikud muinasjutu või multika tegelased

Olen enda jaoks leidnud uue taskuhäälingu, mis väga meeldib. Trevor Noah on Lõuna-Aafrikast pärit koomik-satiirik, kirjanik, produtsent, telesaatejuht. Saatejuht oli ta juba oma kodumaal, kuni võttis üle Jon Stewarti The Daily Show koha USA teles. Ma ei ole eriti ühtegi neist igapäevastest või -õhtustest saadetest järjepidevalt jälginud. Lihtsalt vahetevahel peale sattunud. Ning teleteenuse kadumisega ainult somes otsa komistanud. Trevor Noah on seejuures alati jätnud hästi sümpaatse mulje oma mõnusalt sooja suhtumisega, kus vajadusel ei puudu ka kriitikanooled, eriti kui tegemist poliitiliste teemadega. Jäin praegu mõtlema, kui populaarne ta päriselt usakate hulgas oli, ning nagu kahtlustasin, siis ega vanem põlvkond teda suurt ei armastnud, sest polnud küllalt “vihane” või “USA-keskne”. Nõnda ongi teda jälgimas pigem nooremad, kelle jaoks some olulisem kui tele, ning ka rahvusvaheline tunnustus on kõrgem. Siin on tema podcast: What Now? With Trevor Noah. Annan Youtube lingi, kuigi ise kuulan enamus asju läbi Pocketcast rakenduse.

Hiljuti kuulasin arutlust, kus räägiti lemmikutest muinasjutu- või multikategelastest. Ning üks nimetas, et vanaisa...

Loe siit.

Ainult Kanada uudiseid

 See nädal on Kanada jaoks märgiline. Õieti muidugi rohkem USA jaoks, kust saadeti üle mitme aasta taas kord Kuu poole teele lihast ja luust inimesed. Nende hulgas on keegi Jeremy Hansen, kes puhastverd kanadalane (ehk siis nii puhastverd nagu me siin kõik oleme oma erinevate taustadega). Minust vaid 13 aastat noorem, hariduselt füüsik, kel ka piloodi paberid ning kes on töötanud NASA programmis akvanaudina ehk on olnud sukelduja, kes viibib pikka aega vee all. Igal juhul loodame, et praegune ettevõtmine õnnestub. Eks sealt siis jälle edasi päriselt Kuu peale kõndima ehk. Toomas juba nimetas, et ta eriti ei mäleta seda 1969.a. toimunud külastust. Aga mul on nii selgelt meeles, kui pisikeses toakeses terve perega seda Soome TV kaudu vaatasime. Mõned asjad jäävad eriti teravalt meelde isegi kuuesele väikesele tüdrukule.

Maa peale tagasi tulles ja konkreetselt Torontosse, siis 2.aprillil tähistas linna peaaegu et sümbol - CN Torn - oma 50ndat sünnipäeva. Sel puhul lasti käibele uus “toonie” ehk siis 2-dollarine münt, mis...

Loe siin

Knit City Torontos, reisid Hiinas ja Jaapanis ning AI kasutamisest

 Talv ei taha üldse kuhugi ära minna. Ühel päeval on soe ja vihmane, järgmisel pean vaatama, kus on soojemad asjad, sest kraadiklaasil -8C ja tuulekülma -16C. Laupäeval käisime koos Mariga suures rohkem äridele/restoranidele mõeldud Costcos ja saime puhast lund taevast alla. Mõned pildid allpool, kus näiteks Nutellat müüakse 3kg purkides ja munadevirnad ootavad ostjaid. Kitse ja lambaliha on elusuuruses pakkumisel. Lammast olen söönud ja pean ütlema, et pole just väga vaimustuses. Kitseliha oleks minu jaoks uudis. Aga üldiselt ei tähenda, kui ei saakski. Liha ma söön, aga mitte just liiga palju. Millegipärast ei taha enam hästi maitseda. Lugesin, et diabeedirohi võib mõjutada maitsemeeli just liha osas, aga minu jaoks tuli see tunne juba enne rohtude söömist. Samas küpsetasin täna kana, mis kõigil keele alla viis. Isegi minul! Lõpuks sain saladuse jälile, kuidas kanarinda valmistada. Kuna ma väga kade pole, siis jagan siin. Tegelikult on päris hea, kui see mul kusagil kirjas ka on.

Valmistasin marinaadi keefirist ja sojakastmest, lisasin juurde või-küüslaugu maitseainet, mis me siin talvel One of a Kind jõululaadalt ostsime. Jäi mõneks tunniks külmakappi. Võtsin veerand tunniks välja, siis...

Loe siin edasi.

40 aastat

 40 aastat tagasi saime Toomasega kokku Jõgevamaal. Peaaegu oleks see “tipikate” ja Tartu “inglise fillide” ekvaatoripidu ära jäänud. Sest üks teine Tartu ülikooli grupp proovis kogu asjale kaikaid kodarasse pilduda. Me ei olnud ainuke paar, kes edasi abieluranda purjetas, küll aga olime need, kellele täiesti tühjast kohast samal kohtumisel naljaga pooleks pulmapidu maha peeti. Ja sellest ajast peale oleme samas paadis elumere rahulikel ja tormistel lainetel ühiselt edasi kulgenud.

Kirjutasin nõnda täna somes, et kuidagi lühidalt kõik kokku võtta. Ja ega rohkem vist polegi vaja öelda. Jah, meil on olnud rõõmu ja kurbust, vihastamisi ja leppimisi, naeru ja pisaraid. Aga eks nõnda olemegi justkui kokku kasvanud. Isegi, kui oleme iseloomult

Loe siin

Oskarid, diktaatorid ja neonatsid

Väga ühest äärest teise ilmad meil olnud. Sooja, vihma ja lõpuks lund ja tuult otsa. Lumepildiga ehmatasin mõned Eestis ära, kes nautisid juba kevadsoojust 😄 Mulle meeldib väga talv ja lumi, aga kui kevadkuu käes, siis tahaks ka kevadet. Muidugi tühi lootus, sest peame kuidagi selle imeliku pooltalve-kevade ära kannatama, siis saame umbes nädal aega kevadet, kui kõik äkki rohetama hakkab, ning peale seda on juba suvi käes. Kahjuks pole mõnusat pikka kevadet, kui saad täiel rinnal looduse ärkamist nautida. Toomas käis pühapäeval Mariga veel suusatamas. Ja plaanib kindlasti vähemalt ühe korra lisaks mäele jõuda. Ma ei imesta, kui see aprillis juhtub, sest ilmateade ennustab sinnagi veel lund.

Külmaga seoses peaks vist ära nimetama, et meie peaminister käis korraks...

Loe edasi. 

Naistepäev

 Sattusin hiljuti nägema ühe Eestis elava inglanna tähelepanekut naistepäeva osas. Kui mitmed Ida-Euroopa riigid pühendavad selle päeva naiste “kätel kandmisele” ehk teisisõnu tuuakse lilli, kingitusi, minnakse välja sööma, jne, siis väga paljudes teistes maades on asjad hoopis teistmoodi. Ilmeka näitena Torontos juba neljakümnendat korda järjest peetud demonstratsioon naiste õiguste nimel, seekord teemaks: Tõsta pea ja ära alistu. Üheskoos uues maailmas. Või midagi sellist. Sest hoolimata sellest, et naised on läbi aastate suutnud end kehtestada, neid märgatakse ja nendega arvestatakse, siis tuleb arvestada, et päriselt pole me mingisse lõpp-punkti veel jõudnud. Sest liiga palju on töökohtades ebavõrdsust (kõige tavalisem on sama töö eest meestele kõrgema palga maksmine, millega olen ise kokku puutunud). Seda siis riigis, kus justkui kõik peaks tip-top olema.

Sama teema jätkuks, kuigi mitte nii otseselt, siis siin üks kanada-eestlaste...

Loe edasi.

Seekordne mõttelõng Lõuna-Aafrikast USA kaudu Eestisse

 Lugesin “Minu-Lõuna Aafrika Vabariik” ja sealt jäi silma järgmine vestlus. Autor Gertrud Talvik vastab küsimusele, kust ta pärit on: “Eestist. Sul on kolm võimalust arvata, kus see asub.” - “Eesti asub Soomest lõunas, see on eraldatud Soome lahega ja jagab piiri Venemaa ja Lätiga,” vastab vurinal mustanahaline noormees, ning jätkab: “(olen) Zimbabwest. Sul on kolm võimalust arvata kus see asub.” Ja ma mõtlesin, et appi!!! Kui oskangi enam-vähem paika panna, et mingi riik on Aafrikast, siis nii täpselt ei tea ma enamuse kohta seletust jagada. Tõi mind maa peale, et miks üldse peaksidki teiselt kontinendilt pärit inimesed Euroopa riike õieti tundma. Eriti meie pisikest Eestit. Kuigi mõnikord ootad, et teatud suuremad riigid on siiski selged.

Huvitava faktina oskan nüüd veel välja tuua, et neil on lausa üksteist ametlikku keelt + viipekeel. vaid 10% räägib kodus emakeelena inglise keelt, zulu keelt 23% ja xhosa 16%. Inglise keel on siiski see, mis kõiki ühendab.

Ja veel. Kui raamat ilmus, siis oli seal...

Loe edasi

Eesti sünnipäev

 Palju õnne meile! Palju õnne Eestile! Südamest soovin, et jääksime püsima veel pikkadeks aastateks. Ja kuri naaber enam nii kuri ei oleks. Mõni on öelnud üleolevalt, et mis mul enam Eestist, sest elanud juba praeguseks pea 37 aastat eemal, 35 aastat sai jaanuari lõpus Kanadasse saabumisest. Aga Eesti on ja jääb alati tähtsaks ja kalliks. Sest ta on iga päev minuga. Juba ainuüksi eesti keele kaudu, mida kõigi nende eemal elatud aastate jooksul kindlasti kõige rohkem kasutanud olen. Ikka tänu sellele, et saabumise aasta detsembris alustasin tööd...

Loe siin edasi

Talviseid mõtisklusi

Talv muudkui kestab meil edasi, kuigi vahepeal kerkis kraadiklaas kusagile sinna 0 kanti, üles ja alla. Mis tähendab, et kogu see sadude asi muutub jamaks. Nii me siin ühel päeval saimegi taevast jääklibu alla, järgmiseks muutus see laiaks imeilusaks lumesajuks, ning lõpuks tuli jäävihma. Ohkasin raskelt paratamatusest. Sest nagu kellavärk peame vähemalt korra talve jooksul ka jäävihma nägema. Õnneks siiski seekord palju väiksemas mastaabis, kusagil linnas minu teada elu eriti ei mõjutanud, see tähendab, elekter ära ei läinud. Ainult kõndimisel oli vaja pingviinisamm kasutusele võtta ning üle teede minnes pidi väga ettevaatlik olema, kui ukerdasid uute hangede vahel. Kannatlik mina olin ühel hetkel üsna pahane, kui...

Loe edasi

36=63

 36 on kodu, kus ma üles kasvasin, kus õppisin maailma tundma ja tunnetama, kus toimusid esimesed kokkupuuted teistega, nii heade kui halbadega. 36 on number, mis on sügavalt minuga seotud. 63 on aga vanus, kus olen mina ise just praegu, täna, oma kogemuste ja mõtetega. 36 oli aadress, maja number. 63 on identiteet, mina. See, kes olin lapsena, oma esimesi samme siin maailmas astumas, on minuga ikka kaasas, ainult kusagil mitmete kihtide all. Minu sünniaasta on samuti 63, eriline ja ainus hetk meie elus, kui vanus on sama, mis sünniaasta viimased kaks numbrit. Mida vanemaks saame, seda väiksem tõenäosus, et seda kunagi nõnda tähistada saame.

Mul on teisigi numbreid, mis mingi erilise tähendusega. Huvitav samas, et ma ei ole neid kunagi kasutanud oma paroolides. Nii et sellepärast võiksin siin...

Loe siin edasi.

Sõprusest ja mõni sõna eesti laulust

 Inglismaalt pärit noor naine, kes on hea mitu aastat Soomes elanud, jagas toredat postitust, kuidas soomlastel pole mitte Valentini päev vaid hoopis sõbrapäev. Eestlased on ka pigem sõpruse hindajad. Ja olen siin-seal näinud väidet, et ainult need kaks riiki tähistavadki sõprust. Samas tekkis huvi, kas on ikka tõsi.

Tuleb välja, et otseselt “sõbrapäev” on tõesti nii meil kui põhjanaabritel. Küll aga tähistavad mitmed Ladina Ameerika riigid - Mehhiko, Peruu, Kolumbia, Guatemala - “armastuse ja sõpruse päeva” (dia del amor y la amistad). Mingil määral läheb sinna alla ka USA ning Kanada komme koolides ja lasteaedades kõigile oma klassikaaslastele jagada maiustusi või kaardikesi. Aga seda pigem ikkagi põhjusel, et keegi ei tunneks end väljajäetuna. Enamasti ostetakse juba valmis kaardikesi ja selleks ajaks välja antud maiustusi. Mina muidugi tegin koos lastega...

Loe edasi.

Introvert elektrikatkestustest

 Külm ei anna meil ikka järele. Nädala lõpuks olime jälle -20C juures ja öösel madalamalgi, tuulega, mis reede õhtul eriti kõvaks keeras. Ei taha isegi vaadata, kui külm on. Sellist tuisku pole tükil ajal näinud, mis reedel mind koju minnes tervitas. Aga ma ei kurda! Sest mulle ikkagi meeldib, kui talvel plusskraade ja sula pole. Lihtsalt õige pisut soojem võiks olla oma ilusa valge lumega! Imeline talv tegelikult seekord. Samal ajal üle kolme tuhande kilomeetri lääne pool, Vancouveris...

Loe siin edasi

Lumi!!!

 Toronto on juba üsna korralikult lund näinud, kuni eelmisel pühapäeval tuli alla peaaegu 60cm ühe päeva jooksul. Kõige tihedama saju ajal saime lausa 10cm tunniga. Mari käis juba pühapäeval seda lükkamas, aga põhitöö jäi esmaspäevale. Mina ei hakanud isegi katsetama, kas jõuan oma pisipreilide juurde. Teisipäevalgi istusin kodus, või õieti käisin ainult koeraga väljas. Lihtsalt lund oli nii palju, et osaliselt kõnniteed läbimatud. Kui lumes veel sumpaks, siis kohati oli tekitatud nabani ulatuvad lumevallid, mille otsas ma ukerdada ei kavatsenud. Kui siis kolmapäeval siiski lumevangist välja tulin, siis pidin mõnes kohas...

Loe edasi siin

Kanada lõunanaabriga sõjas?

 Võtke või jätke, aga ilmasündmused panevad ikka muust kui näiteks saiaküpsetamisest rääkima. Sest esiteks oli Gröönimaa väga paljudel meeltes ja mõtetes, aga selle kõrval avaldas meie üks suurematest ajalehtedest artikli, milles räägiti, et Kanada valmistub USA militaarseks sissetungiks. Antakse aru, et ülevõtmine võib vähem kui nädalaga toimuda, ning põhirõhk tuleks siis panna...

Loe siin edasi...

Lumine ja külm

Just selline on hetkel Toronto, aga ka Gröönimaa, mis sel nädalal uudistes esilehele trügis. Kangesti tahaks, et Gröönimaa kohta võiks lugeda, kuidas nad on leidnud viisi iseseisvana edasi tegutseda, aga ilmselgelt ei ela me mingis muinasjutus. Nad peavad hoopis oma praegust riigikorraldust kaitsma USA oranzhi tolvani eest. Kes täiesti külmalt on valmis ka jõudu kasutama, et see maatükk endale saada (ma kasutan nimelt “endale”, sest see tundub olevat tal mingi isiklik kinnisidee, sest enamus usakaid pole taolise käiguga üldse nõus). Lugesin just, et ta oli juba eelmisel presidendiks olemise ajal oma nõuandjate ehmatuseks...

Tule siia edasi lugema!

Uuel aastal uue hooga

 Oleme siin üsna valutult uue aastaga alustanud. Mul on tunne, et minu jaoks kõige rahulikumalt võrreldes kõigi eelmiste aastatega. Kuigi, ega ma ei oska arvata, mis ma väikese lapsena mõtlesin 😉 Peale pühade ootamist ja lõpuks uude aastasse jõudes tekib justkui anticlimax ehk “lahja lõpp”. Võiksin õieti ju uue “eesmärgina” oma veebruarikuu sünnipäeva seada, aga seda ei saa ikka jõulude ja aastavahetusega võrrelda. Keegi küsis hiljuti, mis on lugejate lemmikpüha, ja peale lühikest mõttepausi valisingi jõulud. Ülejäänud on mingi hall mass. Kui just väga nõutakse, siis teiseks paneks ilmselt jaanipäeva, aga see teine koht on kusagil...

Loe siin edasi.

Heietusi aasta esimesel päeval

 Istun siin elutoas suure ekraani ees ja vaatan Viini kontserti. Kontsert on olnud minuga sellest ajast, kui kunagi nooruses läbi Soome TV seda jälgida saime. Kanada algusaastatel on see küll vahele jäänud, sest siin ei paistnud keegi sellest huvitatud, või õieti ei osanud ehk me seda otsidagi. Hiljem leidsime, et USAs eratoetustel tegutsev kanal PBS kannab siiski üle. Ei teagi, miks kontsert aasta esimesel päeval nii oluliseks on saanud. Ja see peab olema just esimesel. Kuigi võib ju hiljem vaadata. Mida ma ka hetkel teen, aga ikkagi esimesel ja ainult sellepärast, et vaevalt mind saaks ka väevõimuga õigel ajal üles, kui oled õhtul ei tea mis kellani üleval olnud. Tunnistan küll, et üks tegelane siiski sundis mind varahommikul soojast voodist välja õue. Üks selline...

Loe edasi.

Jõuluõhtu

 Täna on Kanadas boxing day. Inimesed töölt vabad, kui sa just teeninduses ei tööta. Sest päris palju kohti on lahti. Vanasti oli see siis aeg, kui kõik tormasid ostukeskustesse hea hinnaga asju ostma. Meie oleme seda ainult ühel korral algusaastatel teinud. Siiani on see kogemus meeles, kui “hullunud” rahvahulk peaaegu et üksteise otsas trampis. Ostsime minu meelest ainult mingid plastikkarbid, kuhu järgi jäänud toitu panna. Need on ammu klaasist karpide vastu vahetatud. Õnneks on tänapäeval igat sorti väljamüügid juba mustast reedest alates olemas, nii et tõenäoliselt ka poodides hulga rahulikum. Aga ma ei lähe seda uurima. Eriti täna, kui hommikust peale on ainult lund sadanud. Nüüd olengi rammestus kehas diivanil ja kirjutan. Läksin ainult korraks natuke lund lükkama ning lõpuks müttasin kokku paar tundi.

Kuna oleme ikka veel natuke... Loe siin edasi.

Jõulueelne nädal

 Täna panime Toomase lennuki peale. Läheb paariks nädalaks Eestisse emale seltsiks. Eks ümbertringi on ema lähedasi ja kaugemaid sõpru-tuttavaid kadunud. Või kui nad olemas, siis tervis ei tarvitse sugugi nii hea olla, et pidevalt läbi käia. Nii et meeldetuletus! Tasub endale hulgaliselt nooremaid sõpru leida. Nagu keegi siin ühes blogis kirjutas (ja mul nagu käega pühitud, kes täpselt), siis temal olevat sõpru-tuttavaid igast vanusest. Mis tähendab, et see on hea nii vanemale põlvkonnale (kui sul on noored sõbrad) ja hea nooremale (sest neil on endast nooremaid sõpru, kellega vanaks jäädes saab ikka suhelda).

Ning ei tarvitse sugugi “karta” ühtesid või teisi. Või et ühed on nii... loe siin edasi.