Sinine laine, lusikaloend ja mõned küsimused

 Kõigepealt jagan Mari postitust sellest, kuidas ta oma Mr.3 halloweeni kostüümi valmis sai. Eriti meeldivad mulle muidugi lõputud kiidusõnad minu suunal, et õmblemisega kaasa aitasin☺️ Kahtlustan, et ta loodab mu abile ka tulevikus. Tegelikult rääkisime jälle, et võiksin õpetada sellegi kunsti selgeks. Või vähemalt algtõed. Ilmselt lihtsam, kui ainult Youtube videosid vaadata.

Jätkan seekord kohe lõunanaabrite teemal, sest novembri kolmandamal päeval otsustati, mis ja kuidas USAs asjad nende riigis edasi lähevad. Vahevalimistel võitsid demokraadid sinise lainena (muide mitte kunagi varem pole Kanada elanikud nõnda pingsalt vahevalimisi jälginud). Nii mõnigi usakas küsib, kas kanadalased on jälle...

Loe edasi siin 

Hingede aeg

 Vähiravi, hambaarst, Halloween, poliitika, Eurovisioon, kellakeeramine

Olen siin vaikselt taastumisega tegelenud ja kuidagi ei mahu pähe, miks ma ikka veel nii nõrk olen. Rääkisin onkoloogiga, kes ütles, et nad tavaliselt ootavad viis-kuus nädalat, enne kui patsient alustab ravimitega. Siis on enam-vähem keemia kehast väljas. Millegipärast arvasin, et mina ise peaksin ka “terve” olema. Aga näen, kuidas pole jaksu pikalt midagi teha, õieti just näen kõige rohkem, kuidas kõndides väsin.

Eks ma siis pöördusin minust targemate poole, ning juturobot tuletas meelde, et mul ilmselgelt liiga suured ootused, arvestades veel vanust ka. Umbes teisel kuni neljandal kuul peale sellist keemiaravi peaksin hakkama märkama, et energia ja füüsiline jõud paranevad (mul alles poolteist kuud möödas). Ning poole kuni ühe aasta jooksul...

Loe edasi siin

Kanada vaatamisväärsusi minu mätta otsast

 Kanada nimi pärineb St.Lawrence’i irokeeside keelest. Irokeeside see haru kadus juba 16.sajandil (mingi oletus on, et sõdades teiste hõimudega, kes nägid neis võistlejaid kaubandussuhetes eurooplastega), aga nende sõna “kanata”, mis tähendas “küla, kogukond”, elab ikka edasi. Ning on omamoodi märgiline kanadalaste seas, sest me hoolime üksteisest ja paneme õla alla, seal, kus vaja. Või suudame kokku hoida olukorras, kus meie eksistents ohus (vihje lõunanaabritele ja “elbows up!” liikumine)❤️🇨🇦

Teistmoodi sissejuhatus seekord, aga mõtlesin oma iganädalaste heietuste vahele kirjutada natuke Kanadast, kui kohast, kuhu tasub reisida. Sest ette jäi Lonely Planet’s Best in Travel 2027, kus üheks järgmise aasta sihtkohaks valiti muuhulgas...

Loe siin edasi

Natuke nagu kirjavahetus

 Keegi küsis mult, miks ma üldse siin kirjutan (oli ka hiljuti blogijate seas teemaks). Ma ise ka mõtlen vahel, et miks siis. Mis paneb mind seda tegema? Kas suudaksin päevapealt lõpetada? Vist suudaks, aga tean, et mul on mõni minu jaoks lähedane lugeja, kes selle üle kurvastaks. Nagu jätaksin kirjavahetuse ära. Mis sest et mul kipub see tihtipeale natuke ühepoolne olema. Või õieti mitte alati, sest lisaks nendele, kes kirjutavad kommentaare, saan ka otse sõnumeid, neid vist isegi rohkem. Mis ongi natuke nagu kirjavahetuse teine pool. Ja siis jäi mul ette Jane Austeni väidetav arvamine, et iga naine peaks kirjutama omaenda rõõmuks, isegi, kui mitte keegi neid kirjutisi mitte kunagi ei loekski. Nii et võtan...

Loe edasi siin

Kanada tervishoiu rahastamine, uurimistöö juttu ja hääletus Albertas

 Eelmine nädal sai Eesti endale uue presidendi - Ülle Madise. Nii vähe või palju kui olen teda näinud ja kuulnud, siis on jätnud kuidagi väga meeldiva mulje, keegi lausa arvas, et istub tõenäoliselt järgmised kümme aastat Kadriorus. Muidugi on jõutud teda ka kritiseerida. Eriti kurjaks teevad kommentaarid tema riietuse kohta. Nagu see määraks ära, milline ta presidendina on. Nüüd on ta seal omal kohal, ja las meil olla natuke usku, et kõik läheb kenasti.

Minul endal on nüüd neli nädalat viimasest keemiast. Ja kuigi siin ühel päeval üle 6km suutsin kuidagi käia, siis on see siiski erand. Sest sain pikemalt vahepeal puhata. Ainult viimane km läks nõnda, et istusin iga natukese aja tagant pingile, et jõudu koguda. Olin Toronto Ülikoolis, kus võtan osa...

Loe edasi siin

Lõikuspüha Kanadas ja veel ühtteist

 Kanadas tähistatakse täna lõikuspüha või õieti tänupüha, mis vahel eesti keeles ka lõikustänupüha. Meie lõunanaabrid ei jõua tavaliselt ära imestada, et miks me seda nii vara teeme ja mitte nende moodi novembris. Kui varem oleme lihtsalt õlgu kehitanud, siis nüüd on asjad pisut teravamaks läinud, sest teadagi miks… Kiiresti on välja otsitud ajaloolised faktid, millest mul aimugi polnud. Isegi, kui kunagi sellest räägitud, siis on kuidagi nii tähtsusetuna tundunud. Nimelt toimus selline tähistamine Nunavutis peale edukat...

Loe edasi.

Kanada ja tema lõunanaaber

 Kirjutasin postituse juba paar päeva tagasi enam-vähem valmis, aga siis jagati lõiku USA presidendi esinemisest Nevadas, kus ta kutsus Iraani üles Los Angelese ja San Diego linnu pommitama. Maga-rahvas teatas sellepeale, et saite valesti aru, aga kui ma siis kuulasin ühte ja teistpidi kogu asja, ikka pikalt eelnevat ja järgnevat juttu, siis vabandust väga, milline teine endine president, või ükskõik millise riigi juht võiks sellist “apsu” või “nalja” endale lubada. Õhtul keeldus ta ajakirjaniku küsimusele vastamast, mis ta täpselt mõtles. Ning järgmise päeva kõnes ütles ta jälle täpselt sama asja välja, kuigi proovis siis justkui asja “parandada”. Ainuke, kes tõesti väga tõsiselt sõna võttis, oli muidugi...

Loe edasi

Juba oktoober

 See suvi pluss september on kadunud nagu poleks neid olnudki. Jah, mu elus on palju juhtunud, rinnavähk, lõikus, keemia, aga teisalt üldse mitte midagi peale haigla vahet käimise. Kui siin mõned usakad millegipärast väga mures on, et meie tasuta arstiabi pärast pikad ootamised ja järjekorrad ning inimesed surevad nagu kärbsed (jättes mainimata, kuidas nende oma inimesed peavad üldse loobuma igasugusest abist, kui puudub kindlustus või finants), siis minu jaoks on kõik möödunud nagu keeristormis. See tähendab, et kui sul ikka väga tõsine olukord, siis pole mingit viivitamist ja kõik tehakse...

Loe edasi.

Minu Ameerika - Mari Karppinen

 Üks väike ekstra kirjutis. Ma eriti ei arvusta raamatuid või ei kirjuta, mida loen, aga seekord mõtteid Mari Karppinen “Minu Ameerika” kohta. Sest see lihtsalt on omamoodi nii väga eluline hetkel. Vähemalt kanadalase vaatevinklist.

Olen maikuu keskpaigast alates rinnaopist kuni nüüdse keemiani nagu justkui mingis paralleelmaailmas elanud, kus mu tavaline elu on pausile pandud ja ma proovin kuidagi iga päev hakkama saada, või peaaegu et eksisteerin omamoodi inertsist. Tean, et olen liiga palju somes olnud, eriti Instagramis, Lõimekojas, hästi natuke Facebookis. Liiga palju vaadanud asju, mis seotud rinnavähi ja keemiaraviga. Ning siis veel lisaks see USA-Kanada omavaheline suhtlemine. Ja tunnen, kuidas on tekkinud omamoodi küllastus. Ma ei taha näha enam ühtegi uudist ega mõne täiesti võõra postitusi nende endi elust ja kannatustest. Ning siis avastan, et palju parem on hoopis raamat avada ja...

Loe edasi.

Nädal paranemist ja mõtteid ühest äärest teise

 Keha on nüüd jõudnud nädalapäevad keemiaga võidelda. Olen üsna läbi, kuigi pean ütlema, et võrreldes kolmanda keemiajärgse ajaga, polegi liiga hull. Lihtsalt jaksu ei ole. Peale oma steroidisüsti pühapäeval aga ärkasin nõnda üles, et mu parem puus ei liikunud üldse. Kuna ma ikka pidin kuidagi liikuma saama, siis lihtsalt lohistasin jalga järel. Täiesti kummaline situatsioon oli. Katsun küll nüüd käia, isegi välja minna, sest õues on ju päris mõnus eriti hommikupoole, aga siis pean väga jälgima, kui kaugele kõnnin. Sest ma võin olla kõik oma jõuvarud ära kulutanud olla, ning keegi peaks mulle näiteks...

Loe edasi siin.

Viimane keemia ja muidu juttu

 Ah, lõpuks see teekond ka läbi. Või õieti nüüd umbes järgmised kolm nädalat, et korralikult jalad uuesti alla saada ning hakata rohkem jõudu koguma. Oktoobri lõpul räägin uuesti onkoloogiga, kuidas edasi. Või õieti tean, et hakkan võtma hormoonide tegevust pärssivat ravimit, seda järgmised viis aastat. Pluss variantidena veel kaks ravi, mille osas võin otsustada. Kõik see on õieti uue vähi tekkimise pärssimiseks. Teisipäeval arutasime selle üle natuke, ja põhimõtteliselt ütlesin, et kuulan ikka kõige rohkem teda, sest minul puudub ju igasugune kogemus ja teadmised. Kui ma oma arsti ei usalda, siis keda veel. Kindlasti mitte soolapuhujaid. Selles osas olen (minu jaoks) liiga palju lugenud juhtumitest, kus inimesed on hiljem kahetsenud, et jätsid meditsiinilised soovitused kõrvale, ning uskusid “looduslikusse abisse”. Ma ju tegelikult natuke usun, aga justkui väikese abivahendina. Vaatasin näiteks, et kirsiekstrakt võiks toetada nii mõneski tulevases probleemis, kui uusi ravimeid hakkan võtma. Proovida ju võib.

Onkoloogi juures käies mõõtis õde mul vererõhku ja muretses, kas mul on alati kabinetti külastades...

Loe siin edasi

DNA lahtiharutamine ehk kes ma siis õieti olen

See kolmandast keemiast lahtisaamine on olnud kuidagi eriti vaevaline. Umbes kümnendal päeval kukkusin ikka korralikult kokku. Jah, proovid lamada ja puhata ja kosuda, aga samas on viimane kui väiksemgi lihasepoiss nii väsinud kui saab olla. Seitsmes kuni neljateistkümnes päev peale keemiat on valgete vereliblede poolest üks kehv aeg, kui vanad head libled on põhimõtteliselt kehast läinud ja uusi pole küllalt juurde toodetud. Eelmised korrad suutsin kuidagi paremini kõik selle üle elada. Samas, mul on ainult üks kord jäänud. Juba selle nädala laupäeval. Kui muidugi homsed vereproovid seda lubavad.

Sain siin vahepeal ka oma DNA tulemused kätte. Polegi neid jaganud. Kuna tegemist on haigla uuringuga, mille sihiks teatud haigused, siis sain teada, et mul pole kurja pärilikku BRCA1, BRCA2 rinnavähi geeni (seda muidugi sain juba varem teada teise testi kaudu, mis ainult neid taga ajas), pluss puudub ka munasarjavähiga seotud geen ja Lynch sündroom, mis suurendab erinevate teiste vähkide teket. Lisaks sain teada, et mul...

Loe edasi

Musketärid, Kanada ja muu elu

 Siin oli vahepeal üks põnev uudis, et D'Artagnani keha olevat leitud. Jäin siis muidugi huviga järge ootama, aga tuleb välja, et leitu järgi pidi keha siiski kuuluma kellelegi, kes rohkem kala sõi. Mitte, et ma musketäridest sisse võetud oleks, aga tundus nii huvitav justkui ajalugu tänapäeva tuua. Leidsin mõni nädal tagasi võimaluse lugeda Kolme musketäri eesti keeles ja mõtlesin, miks mitte. Noorest peast lugesin ei teagi mitu korda selle läbi. Mäletan teatud kohti, mis eriti paelusid. Nüüd, uuesti raamatut ees hoides ei saa öelda, et mulle see vähem meeldiks, kuigi mingit ülimat vaimustust pole. Lihtsalt huvitav suurena märgata hoopis teistmoodi asju, ning hoopis paremini aru saada, miks üks või teine tegelane just nõnda käitus nagu ta käitus.

Nädal oli mul selline üsna kehvapoolne, eriti esimene pool sellest. Keha oli ikka väga läbi klohmitud. Alles neljapäeval jaksasin...

Loe edasi siin

Kolmas keemia ja Ontario järv

 Teine päev peale kolmandat keemiat, ja keha on nagu sült. Eile oli algatuseks kõhuvalu ning siis hakkas sees äkki väga keerama. Jõudsin mõelda, et nüüd lõpuks sain selle häda ka peale. Kõõksusin natuke, kuigi hommikul oli ju kõht täiesti tühi, nii et midagi välja ei tulnud. Samas justkui aitas, ning kui juba jälle siruli olin, siis ei pidanudki ikkagi rohtu eraldi võtma. Mitte, et ma kuidagi prooviks vältida, aga ilmaaegu pole vaja ka kõike sisse toppida 😊

Aga üldiselt läks laupäevane haiglaskäik hästi. Seekord oli Toomas kaasas, läksime autoga ja parkisime haigla juures. Leidsin ühe rakenduse, mis pidi mitmel pool Põhja-Ameerikas töötama Top Hero. Põhimõtteliselt võid oma majaesise parkimisplatsi seal kirja panna ja natuke raha teenida. Pluss parkijal soodne võimalus esiteks kindlustada koht ning mitte liiga palju maksta. Kuigi hiljem vaatasin...

Loe edasi siin.

Keskfest Torontos ja prantsuse keel või mitte

Sel nädalal jõudis hulk eestlasi üle ilma Torontosse. Toimus Keskfest ehk siis meie uue keskuse avamispidustused. Mis õieti küll päriselt ikka justkui ei olnud ka avamine, sest Keskus pole ju päriselt valmis. Katus on olemas ja suured klaaspaneelid on paigas. Üks üritus siiski toimus “suures saalis”, kui kõige suuremad toetajad kokku tulid. Tehti ka väikeseid tuure läbi hoone, kõva ehitusmüts peas, sest ikkagi pooleldi valmis hoone. Laupäeval toimus vägev valguspidu, mis oli nagu minilaulu- ja tantsupidu (vaata näiteks siin). Mul oli mingi plaan avamisele kohale minna, aga ma ei jaksanud, ja eks mul ka selline olukord, kus parem suurtest rahvamassidest eemal hoida. Toomas käis ühel õhtusel kokkutulekul ning lõpuks olime veel Mari, mina ja Toomas kolmekesi (vihmasel) pühapäevahommikusel pannkoogi söömisel Tartu College juures. Milleks me ei osanud varem pileteid valmis osta. Nii et jäime pannkookidest ilma. Mari leidis kiire lahenduse...

Loe edasi. 

Inimvaatleja märkmeid ehk kuidas ma ei ole trendikas

 Peaaegu kaks nädalat eelmisest keemiast ja ma tunnen end jällegi hulga paremini. Juukseid tuleb jätkuvalt, kuigi nagu täna kogemata poes nähtud sõbranna ütles, et kui ta ei teaks, siis võiks arvata, et mul kõik hästi. Isegi hõredad juuksed ei tõmba eriti tähelepanu. Vaatasin just, et inimesel on 90 kuni 150 tuhat karva peas, nii et mul on päris palju veel minna, vist. Praegu kaotan ehk sada karva päevas. Tegelikult ma ei loe neid 😄

Ma pole sellest ilmselt kunagi väga kirjutanud, aga vahel vaevab mõte, et milleks ma üldse siin avalikult oma mõtteid jagan. Olin juba valmis jätma hiljutise Muumiteemalise postituse viimaseks, sest mingi eriliselt tühi tunne tekkis sisse. Siis jällegi istun arvuti taha, ning näpud muudkui libisevad üle klahvide. Ja ma ei mõtle neil hetkedel, et kirjutan...

Loe edasi.

Peale teist keemiat

Võiks arvata, et mul oli ühe keemia kogemus olemas ja teadsin justkui, mida oodata. Aga tegelikkuses ei teadnud midagi. Nii palju mäletasin, et esimesed päevad olen ehk rohkem vunksis. Nii et kohe järgmisel päeval käisime Toomasega poes. Õhtul tegi Mari mulle süsti, mis sunnib luuüdil rohkem valgeliblesid tootma (või umbes midagi sinnakanti). Selles suhtes olin küll rohkem valmis, et valuvaigistid panin käepärast. Liigese ja alaseljavalu olidki järgmisel päeval kohal. Ja selline konte läbiv väsimus, mida mitte kuidagi maha raputada ei saa. Lihtsalt lamad, ning ei suuda õieti kätki tõsta. Ei taha lugeda, midagi vaadata, mitte midagi teha. Vaatad ainult lage, ning proovid mitte millelegi mõelda.

Jälgin siin ühte oma lastest nooremat rinnavähi patsienti, kes loobus rindadest (kuigi taastamisega), tegi läbi keemia ja kiiritusravi, aga kellelt saan omamoodi tuge, sest ta...

Loe edasi 

Killuke muumitrolli minus endas

 Eile oli mul teine keemia. Ja kui ma seal haiglas istusin, siis läksid mõtted oma teid rändama ja jõudsid muumitrollideni. Mõtlesin, kuidas kogu nende maailm ja mõtlemine sobib hetkel nii hästi minu eluga kokku. Olen justkui muust maailmast lahti lõigatud ja kulgemas mingit oma rahulikku teed. Täpselt nagu muumide juures, kus tee keetmine, tormide jälgimine verandalt, marjade korjamine ja aastaaegade vaheldumine osa igapäevastest tegemistest. Ja kuigi aegajalt juhtub üleujutusi või mööda lendab komeet ning mõned koletised käivad käimas, siis...

Loe edasi siin

Kolmas nädal peale keemiat: juuksed lähevad, vahvlid jäävad

 Nõnda siis… Kolmas nädal peale keemiat saab otsa ja uus haiglaskäik kolmapäeval ees. Tunnen end päris hästi, kuigi väsin ikkagi kergesti. Eriti kui näiteks poest koju jõuan, või natuke koristan. Viimase puhul pean iga natukese aja tagant puhkama. Õnneks on Mari nii hea abiline. Kuid vahel on tunne, et kui kaua sa ikka jõuad mitte midagi teha. Nüüd hakkasid ka juuksed ära tulema. Mitte suurte puhmakatena, mul polegi neid nii palju selle jaoks, aga kui käe läbi tõmbad, siis tuleb karvu kaasa. Ning millegipärast mõjutas see rohkem..

Loe edasi siin

Sillad, sibulad ja samblaroheline sall

 Väga igav nädal on olnud, vähemalt minu jaoks. Välja arvatud arvamine, et mu keemiajärgsed vaevad jäävad enam-vähem talutavuse piiridesse. Ühel ööl tuli nii raske seljavalu, et ei saanud hästi magadagi. Järgmine päev samamoodi. Võtsin valuvaigisteid, mis natukene aitasid. Aga kui see valu lõpuks läks, siis olin peaaegu nagu vana mina tagasi. Välja arvatud, et väsimus on kogu aeg kusagil seal tagaplaanil.

Ühel õhtul tulid Kirke ja ta poiss-sõber läbi. Nad on koos olnud umbes pool aastat, ning tundub, et kõik on super hästi. Muidugi olime alguses Toomasega pisut ettevaatlikud, kui saad teada, et juured...

Loe edasi...

Esimene keemia ja tollitariifid Kanada tulekahju suitsule

 Nõnda siis… viies päev peale keemiat. Mõnede arvestuste järgi võiksid kõige raskemad päevad olla, või õieti eks nad ongi, sest valgeliblede hulk pidi kõige madalam olema. Aga ma ärkasin üles palju suurem energiaga, kui mis ma viimastel päevadel näinud olen. Eile olin ikka täielikus kotis. Oleks ainult voodis pikali olnud, sest energiat üldse polnud. Kuna soovitati, et ma ikka iga päev vähemalt pool tundi käiks, siis ajasin ikka end oma masina peale ja käisin kaks korda kaksteist minutit. Mu kõnnilindi maksimum kiirus on 10, või õieti peab ütlema, et see on ikkagi jooksu-kõnnilint, millel 6-10 on jooksukiirused. Tavaline on mul olnud 4-6, viimasega astusin väga kiire sammuga ja proovisin isegi sörkida. 5 ja 5.5 on sellised hästi mõnusad. Ja seal ma siis eile olin, ning lonkisin kiirusega 2. Sest...

Loe edasi

Mõtteid kurja haiguse vastu võideldes

 Teisipäeval peaks mu esimene keemia olema. Otsustasin, et lähen üksi kohale. Kirke tuleb peale tööd mu juurde ja Mari viib meid koju. Aga enne seda jõudsin reedel käia Toronto Ülikoolis, sest andsin nõusoleku osaleda ühes uurimuses, kus katsejänesteks on rinnavähi pärast keemiaravi läbivad naised. Tahetakse näha, kuidas aitaks aktiivsem liikumine ja intermittent fasting ehk vahelduv paastumine (sööd näiteks 8 tundi ja ülejäänud aja päevast magad, tegelikult küll hoopis ei söö või siis jood vett või teed, ma ei tea, kas kohv käiks ka sinna alla). Mu onkoloog on uurimusega seotud, ning küsis, kas tahaksin oma osa võtta. Kuna ma tahan...

Loe edasi...

Kanada päeva nädal ja ikkagi keemia

 Alustada võiks ehk ilmast, sest see on Torontos ikka üsna väga kohutav olnud. Sooja osas nimelt. Pidevalt üle 35C ja kuigi kraadiklaas päriselt 40C peale ei jõudnud (kuigi, kes teab, mõnes väga päikeselises nurgas võis küll), siis niiskusindeks oli mitu päeva 46C-48C vahel. Ei juhtu mitte väga tihti, kuigi viimased suved näitavad ka seda trendi. Läksin uurima, kas tõesti mingid rekordid, kuid tuleb välja, et 14.juulil 1995 oli niiskusindeks olnud 50.3C. Vaid umbes 20 päeva hiljem sündis Mari. Ma tegelikult mäletan seda kuumust. Rasedana oli seda veel eriti raske taluda. Mingil hetkel olin kodus ainult päris paljalt ja hoidsin ainult märga vannilina ümber. Õnneks ei tahtnud keegi suure kuumusega külla tulla, nõnda polnud ohtu, et oleksin mõne inimese uksel ära ehmatanud. Rekord niiskusindeksi poolest jääb aastasse 2011 juulisse 51.2C. Ning kõige kõrgem registreeritud temperatuur on aastast 1936, kui oli 41C.

Nii et me sel nädalal väga välja ei kippunud, kuigi korra käisin täiesti iseseisvalt poes (olin kogu aeg lasknud kellelgi teisel roolis olla). Koergi pidas vaid ainult nii palju vastu, kui parasjagu asjal käimiseks vaja oli. Mu uus jalutamismasin kodus kulus kohe väga ära. Selle peal olen usinalt kõndinud ja samal ajal soomlaste Masterchef võistlust vaadanud. Täna on pühapäev ja esimest korda sain pikemalt õue jalutama minna. Kanada päeval istusime ka kenasti toas ja ei kippunud sugugi kuhugi pidutsema minema. Selle asemel otsisin välja mõned huvitavad faktid Kanada kohta. Panen need siia ka kirja:

Kanadast sai omaette riik 1.juulil 1867, kui Briti parlament kiitis heaks seaduse Briti Põhja-Ameerika kohta. Briti monarhid on siiani riigipead, kuigi...

Loe edasi

Kanada ei taha olla USA osariik

 Natuke üle aasta tagasi kirjutasin järgneva arvamusloo. Täna tähistame siin Kanada päeva ja hea hetk pilk tagasi keerata. Eriti palju pole asjad muutunud, sest Washingtoni hampelman oskab ikka aeg-ajalt Kanadat hambusse võtta ja meelega solvata meie peaministrit nimetades teda kuberneriks (sellepärast ei tunne end ka halvasti, kui USA juhi osas erilist respekti üles ei näita). Siiski, suur vahe on selles, et kui ta proovis hirmutamise ja alandamisega Kanadat põlvili suruda, siis on riik suutnud päris korralikult end ümber häälestada. Pilgu lisaks oma provintsidele ka terve maailma poole pööranud ning tavapärase USA partneri asemel hoopis teistega lepinguid sõlminud, mis siis kajastuvad sapistes presidendi vastupostitustes 🤓 Muidugi ei tähenda see, et USA täiesti välja lõigatud, kuid kadunud on pika ajal kujunenud usalduslik ja sõbralik suhtumine. Need, kes on Postimehe tellijad, siin on link. Ma ei läinud oma arvamust neile pakkuma, hoopis meie sõber, kes pikalt Eestis elas - Andres Kasekamp - küsis, kas tahaksin kirjutada, sest olen juba siin oma arvamustega laiutanud 😄 Kuna ma kirjutise eest ainult aitäh sain, siis arvan, et võin vabalt selle siia üles jätta.

“Mul on täielik deja vu,” ütleb kolm aastat tagasi Kanadas pelgupaiga leidnud ukrainlane. “Jutt on ju peaaegu sama, mida Venemaa enne oma suurt rünnakut rääkis!”

Ta jätkab, kui hästi teda on vastu võetud, ning jagab...

Loe edasi

Rõivajutud, perearst ja jalgpallimöll

Olen sel nädalal oma rõivaid üle vaadanud. Hästi kriitilise pilguga, sest tahaks nõnda, et ma ei pea midagi alla panema. See tähendab ülespoole. Nõnda läksid esimeses järjekorras topid, mida ma niikuinii pole ei tea mis ajast selga pannud. Ja üks, mida ma olen lõpmatuseni kandnud, kuid mis ei paku enam mulle rõõmu. Olen vist nagu üks teada-tuntud jaapanlanna, kes jagab nõuandeid, kuidas oma asjadest lahti saada😄 Õieti tahaks oma garderoobi hästi kokku tõmmata, kuigi päris kapselgarderoobi peale väga ei mõtle. Esimene samm tehtud, ja peaks ütlema, et olin üsna tubli. Huvitav on tõesti see, kuidas mõni rõivaese võis kunagi eriline lemmik olla, kuid aja jooksul olen tundnud, et aitab küll. Samas on mõned, mida olen juba ei tea kui kaua hoidnud ja pole kavatsustki neist lahti saada. Iga kord, kui selga panen, on hea tunne sees. Ja kui ühel päeval on nad liiga kulunud, siis olen päris kurb neist lahti lastes. Tahaks, et kõik rõivad oleks...

Loe edasi 

Keldrid ja sisalikud või hoopis Kongid ja kollid

 Enne kui ma sisalike või lohede juurde jõuan, siis tahtsin välja hõigata, et mulle meeldivad taskusaated 😊 Kuigi tunnistan, et palju sõltub ka hetkeolukorrast või isegi pikemast eluperioodist, kas neid kuulan või mitte. Jah, mul jätkub oma mõtteid, vahel isegi liiga palju. Sellepärast on ka mul raske audioraamatuid kuulata, sest võin end avastada iseenda mõtete seest, ning jutujärg kaob täiesti ära. Täielikus vaikuses võivad mu mõtted jällegi kinni jääda probleemide taha, mis siis aina suuremaks kipuvad paisuma ja elu mustades värvides näitavad (hetkel muidugi tänu mu tervise juksimisele). Nii et pigem eelistan just selliste jutuajamistega täita hetki, kui näiteks väljas kõnnin või kasvõi nõusid pesen. Olen küll ainult kuulaja rollis, kuid samas justkui ka kaasa rääkimas. Nõustumas või vastu vaidlemas või mõne reisiselliga maailma avastamas või hoopis imestamas asjade üle, millest mul aimugi polnud. Vahel peatan saate, et jääda mõtisklema, vahel kerin isegi tagasi, et mõnda mõtet uuesti üle kuulata, sest see kõnetab nii palju. Nagu näiteks tuntud teada näitleja-psühholoogi (Rita Rätsepp) hiljuti kuuldud mõtteheietus:

Erinevad situatsioonid toovad...

Loe edasi 

Keskjuuni mõtteid

 Toronto ja Vancouver on vist praegusel ajal nii mõnegi tähelepanu all. Sest seal käivad MM jalgpallivõistlused. Muidugi on rohkem rahvast ja liiklusega tavapärasest enam probleeme. Aga küll me üle elame. Kanada tegi ka jalgpalli osas ajalugu. Nad on üldse nii kaugele jõudnud aastatel 1986, 2022 ja nüüd siis on väljas kolmandat korda (tänu sellele, et on võõrustajariik). Midagi erilist nad kunagi saavutanud pole, aga sel aastal suutsid viigistada vastase, lüües ühe värava. Tuleb välja, et sama mees on ka mänginud eestlaste Nõmme Kalju ridades. Mis tuletab meelde, et ma tean veel ühte “välismaalast”, kes Eestis jalgpalliga tegelenud. Õieti polegi ta ju välismaalane, sest mõlemad vanemad on küll Kanadas sündinud, aga peavad end eestlasteks. Ta on juhtumisi ka mu tüdrukute...

Loe edasi...

Mitte ainult lõikusest seekord

 Kui on suvi ja vaba päev (mitte et mulle praegu see suurt tähendaks), siis mida paremat veel teha, kui hommikul vara end üles ajada ja jälle õenduskliinikusse rutata. Vaatasid mu haava üle, dreeniaugu, millega paranemine pisut kauem võttis. Aga ma lasin sel paar päeva niisama “hingata” ning õde arvas, kõik hästi. Samas oli huvitav, et soovitas ikka ühe korra veel läbi tulla. Sest olenevalt sellest, mida ütleb ja soovitab kirurg, siis äkki pean veel haavahooldusel käima. Kui mitte, siis sulgevad mu faili ja ongi kõik. Uue faili alustamine pidi paras peavalu olema, nii et parem olen justkui nende patsient edasi. Kõik see osa on ausalt öeldes mulle nii tundmatu maa. Arvasin alati, et on olemas arstikabinetid, kliinikud, kuhu võid oma hädadega üldjärjekorras sisse jalutada ja haiglad. Et meie tervishoidu kuuluvad ka õenduskliinikud (ma ei tea, kuidas neid tegelikult kutsuda), oli mulle uudiseks. Muu abi seas on ka füüsiline teraapia, ning vajadusel tulevad nad koju.

Ma tean, et mu haav paraneb ja kõik tundub hästi olevat. Õde puhastas natuke ümbrust ja seletas, et valged plaastriribad, mis haava kinni hoiavad, kukuvad omatahtsi ära, üks kiiremini kui teine. Kuigi kirurg võib otsustada, et võtame hoopis maha. Õde, kes oli vanem india proua, lohutas veel, et esialgu võib arm tunduda...

Loe edasi siin.

Rinnavähi lõikusest paranemas

 Täna on täpselt kaks nädalat lõikusest. Eile tundsin esimest korda, et pitsitav raskus rinna ümber andis õige natuke järele. Aga tõesti ainult õige natuke. Samas andis lootust, et ühel päeval ma isegi ei mõtlegi, mida kõik läbi elasin. Ja selline “uus” mina ongi loomulik mina.

Arvan, et vähidiagnoos on kuidagi psühholoogiliselt vist üks kõige raskemaid. See puudutab korraga elu ja surma, seda, kes ma päriselt olen. Siiani üles ehitatud elu, unistuste, lootuste ja ootustega variseb äkki kokku. Kindlasti mängib mingil määral rolli inimteadvuses püsinud arusaam, et vähiga oled justkui saanud surmaotsuse, sest kuigi raviviise on otsitud juba sajandeid, siis ükskõik, mis tänapäeval ka ära ei tehta, siis lõpus helendab ikka suur küsimärk, kas...

Loe edasi...

Rinnavähi lõikus (2.osa)

 Lõikuspäeva hommikul olin juba kell viis üleval. Tund aega varem, kui plaanis. Samas olin üllatunud, kui hästi ja rahulikult sinnamaani magasin. Pidin hommikul veel dushi alla jõudma, õhtul olin juba korra käinud. Tean, et mõnikord antakse enne lõikust spets seep, millega end pesta, aga mul oli vaja lihtsalt midagi neutraalset, millel pole lõhnaaineid sees. Ajasin Toomase üles, kes tundus, oli vist rahutumalt öö mööda saatnud. Kuna meil kass ja koer, ning koer harjunud öösel voodis olema, siis oli Toomas juba elutuppa kolinud (kutsa hakkab ukse taga kraapima, kui meie juurde ei saa). Vahetasin eelmisel päeval magamistoas linad, et siis järgmised nädalad mitte kellegagi voodit jagada. Et mul võimalikult puhas keskkond oleks. Riided selga: eest nööbitav pluus (rinnahoidja jätsingi juba ära), kergesti üles tõmmatavad püksid ja kingad, mis sain otse jalga torgata. Nõnda siis täielikult valmis riietusega, millega haiglast koju lähen. Õnneks oli ilm keeranud päris jahedaks. Mõtlesin, et mul tõenäoliselt parem taastumine, kui ei pea väga soojas toas olema ning saan aknast värsket õhku sisse lasta.

Lonksasin paar sõõmu vett, ainuke, mis peale südaööd veel lubatud oli, ning juba istusimegi autosse, et kesklinna sõita. Kuna olime juba peale seitset seal, siis ei tekkinud mingit probleemi haigla juures parkimise leidmisega. Juba ette võin öelda, et kogu mu protseduur sel päeval läkski meile maksma ainult...

Loe edasi