Jälle uputus

Teisipäeval nädal tagasi juhtus siis see, mis umbes-täpselt üksteist aastat tagasi...  (Siin on link 2013.aasta juulikuule, päris mitu postitust sellel teemal).

Väljas sadas meeletult vihma. Vaatasin, et ah, nüüd on väiksem auk, lähen käin oma väikese pisipreili kassi vaatamas. Aga loomulikult ei jään vihma katki. Hoopis jõudsin kassi juurde läbimärjana. Isegi juuksed tilkusid vihmavarjust hoolimata vett. Lasin natuke pükstel kuivada, kuigi lõpuks vaatasin, et ei lähe see asi paremaks. Koju tulles olin jälle läbimärg.

Istusin maha, kui sain Kirkelt sõnumi, kas keldriga kõik korras. Olin päris kindel, et kõik on hästi, meil ju pump majas. Igaks juhuks sammusin ikka trepist alla. Ning nägin kohe äravooluaugu juures vett. Haarasin mopi, millega sain kiiresti kõik kuivatada. Samal ajal tassisin asju sealt ümbert ära. Vaatasin, et jõuan vist vee välja viia, enne kui terve põrand märjaks saab, aga siis märkasin, et ilmselt vist ikka ei jaksa. 

Elekter oli ära läinud, ning kui enne aitas maa-alune pump vett minema viia, siis nüüd loomulikult olime loodusjõudude kätes. Kui siis märkasin, et teisest august ajab ka vett üles, siis tekkis selline eriline ahastuse tunne. Tuli meelde soovitus kasvõi mingi narts torule ette panna. Nii et toppisin käterätikud ette, mingi kummist kate peale ja kuna mul oli anumaid vett täis, siis need kõige otsa. Lõpuks tõusis vesi kõige madalamas kohas pahkluudeni, seinte ääres oli mõni cm, Mari töötoas isegi üks nurk täiesti kuiv. 

Tänu enda meisterdatud suht heale isolatsioonile, ei märganud, millal vesi tagasi välja hakkas valguma. Ainult tänu sellele, et nägin pesuruumis justkui vähem vett, seal ei saanud ma nii head takistust ette panna, ainult rätiku. Kogu see asi võttis mul miski 7-8 tundi rabelemist. Sest lisaks vee väljakandmisele, pidin põrandalt spordimatid võtma ja veel kraami üles tassima. Olin õhtuks nii läbi kui veel olla sai. Kui Mari lõpuks töölt koju sai, polnud isegi süüa õieti jõudnud. Nii et läksime Timsi kiirtoidukohta, mis veel peale 10 lahti ja mis elektrikatkestuse piirkonnast väljas. Elekter tuli alles öösel kahe ajal tagasi! 

Mari muidugi küsis, miks ma teda appi ei kutsunud, oleks saanud varem ära tulla, aga mu ühendus jukerdas. Proovisin Kirket kätte saada, sest teadsin, ta peaks varsti koju jõudma. Aga kuigi mina kuulsin teda, siis tema mind mitte. Sõnumid ei läinud ka õieti läbi. Ja mul lihtsalt polnud aega sellega õieti tegeleda, kui samal ajal proovisin vee sissetungile piiri panna ja asju päästa. Ühe sõnumi saatsin Kirke korterikaaslasele, kes oli kodus. Aga ta sai selle alles 9 ajal õhtul kätte :-D Ütles, et tuleb kohe appi. Muidugi polnud mul enam sellest mingit kasu.

Vihma oli tulnud 97mm (2013 oli 129mm), ja seda kolme tunni jooksul! Tavaline juulikuu sadu on kusagil 70mm. Saime lühikese ajaga justkui kolm äikesetormi endale kaela! Kaks esimest fotot on aias tehtud peale tormi. Päike paistab, nagu poleks midagi juhtunud. Aga teada on, kui meil selline suur loik aia tagaservas, siis võib midagi halba majas oodata. Kolmas on juba teisel päeval, kui loik natuke väiksemaks kuivanud, aga päriselt ära läinud pole. Ees paistev vaip läheb prügimäele, sest ei taibanud kohe ära võtta ja pärast oli liiga raske. Siis mõtlesin, et las olla, hoiab natuke vett enda sees. Taga kuivab kaltsuvaip, mille sain pesumasinas ära pesta.

Järgmisel päeval algas "suurkoristus". Isegi Kirke sain õhtuks appi komandeerida, ta ütles, et tuleb mu juurde dushi alla, sest neil polnud järgmiseks päevakski elekter tagasi. Oli pahane, et pidi nii palju toitu välja viskama.

Peamiselt rahmeldasin kodus siiski mina. Maril tööpäev, mis sest et kodus. Ta siiski vahepeal tuli aitas natuke. Ma ei arvestanud kogu selle asja juures eriti, et peaks ikka sööma, ning ühel hetkel avastasin ennast ülepingutusest poti kohal öökimas. 

Tegelikult polnud asi nii hull kui võrrelda seda 2013.aastaga. Aga ühe inimese jaoks ikkagi parasjagu. Eriti kui olla õrn naisterahvas, mis sest et kanget eesti sugu ;-) Isegi Toomase lohutussõnad ei teinud enesetunnet paremaks.

Kui nüüd mõtlen tagasi, siis ei saa aru, miks me nii palju tühja träni küll alles oleme hoidnud. Kastid, mis igaks juhuks, kui äkki peame arvuteid või ekraane transportima, igat sorti tühja-tähja. Õnneks olime minu sundimisel üsna palju nõnda teinud, et võimaliku uue üleujutuse puhul kergem oleks, aga ikkagi. Toomas tundus asja palju rohkem ülekäe võtvat ja ei mõelnud selle peale (kas see on see kurikuulus ATH?)  polnud eriti selle pärast muretsenud. Nüüd oleme kolmanda korra jaoks palju paremini valmis ;-) Tänaval oli ikka mitmes majas vesi sees, paaril majal jooksis voolikust ikka vett välja.

Kindlasti peame hankima endale generaatori või ükskõik, mis annaks meile sellises olukorras elektrit. Tean, et ülenaabritel on olemas see, aga isegi neil on kaks rikutud vaipa välja tõstetud. Kõik oleneb muidugi sellest, kas oled parasjagu kodus või mitte. Ilmselt tulid nad pisut hiljem koju. Eks mul oleks ka olukord hoopis nutusem, kui ma poleks just parasjagu kassivahist koju jõudnud. Meist paar km põhjapool elav eesti pere oleks ka hullemas olukorras olnud, kui mees poleks kodus olnud. Oli kaks tundi vett pumbakaevust välja tassinud. Arvas, et kusagil 150 liitrit kokku. Õieti saatis ta selle wc-potist alla. Mina polnud kursis, kust mida välja valada, ning tassisin õue muru peale. Mäletasin, et eelmine kord ajas ka potist üles. Temal tuli kahe tunni pärast elekter tagasi, kui mina pidin järjest pimedamaks muutuvas keldris tegutsema.

Nõnda palju siis Toronto uudiseid :-) Tundub, et oled siin justkui vanajumala seljataga, et mingid orkaanid meid ei mõjuta. Aga siis tuleb Kariibidel tegutsenud orkaani saba ning vaatab, mis ta siin meiega teha saab. Viimane foto on hommikust, kui välja läksin. Kohati oli sadu nii hull, et üle tee ei olnud võimalik teisi maju näha. Meil ka ei vedanud, sest suurem torm puudutas just lääneosa Torontos.

Üks video ka (esimesed 10 minutit või nii):