Võiks arvata, et mul oli ühe keemia kogemus olemas ja teadsin justkui, mida oodata. Aga tegelikkuses ei teadnud midagi. Nii palju mäletasin, et esimesed päevad olen ehk rohkem vunksis. Nii et kohe järgmisel päeval käisime Toomasega poes. Õhtul tegi Mari mulle süsti, mis sunnib luuüdil rohkem valgeliblesid tootma (või umbes midagi sinnakanti). Selles suhtes olin küll rohkem valmis, et valuvaigistid panin käepärast. Liigese ja alaseljavalu olidki järgmisel päeval kohal. Ja selline konte läbiv väsimus, mida mitte kuidagi maha raputada ei saa. Lihtsalt lamad, ning ei suuda õieti kätki tõsta. Ei taha lugeda, midagi vaadata, mitte midagi teha. Vaatad ainult lage, ning proovid mitte millelegi mõelda.
Jälgin siin ühte oma lastest nooremat rinnavähi patsienti, kes loobus rindadest (kuigi taastamisega), tegi läbi keemia ja kiiritusravi, aga kellelt saan omamoodi tuge, sest ta...
Loe edasi
Jõudu ja positiivsust sulle nende katsumuste üleelamiseks. Kui ma ise vaevlen oma valudega, siis mõtlen, et ma pole ainus. Ja kui teised saavad hakkama, saan ka mina. Ja saad ka sina. Lootus jääb, et tulevikus on jälle kõik hästi.
VastaKustutaAitäh! Jah, ega meil palju valikuid pole :)
Kustuta