Aiatööd

Kui nüüd otsast peale alustada, siis niipea kui Toomas mul siit kodust lahkus, läksin mina aeda ning alustasin seal suurt "rahmeldamist". Kaasa on mul muidugi iga kord ära minnes hirmus mures, millega ma jälle hakkama saan :-) Ma ei teagi, miks mul selline tuhin just siis peale tuleb. Ilmselt vist sellepärast, et me oleme mõnes osas väga erinevad. Ma mõtlen asjad ikka enda jaoks põhjalikult läbi, kuid mulle meeldib tegutseda üksi. Sest siis ei ole vaja väga aru anda, mis ja kuidas, sest vahel teen muudatusi käigu pealt (nagu kohe selgub ka). Tahan asja ära teha, selle asemel et mõelda, mis muu võiks parasjagu tähtsam olla. Mis tähendab, et me ei jõua mitte kunagi lõpusirgele ühegi asjaga :D Nagu tänapäeval armastatakase end kuidagi defineerida, siis olen vist ka mingis spektrumis - või vanasti liigitati meid äkki sodiaagimärkide ja hiina kalendri järgi ;) Ma võin mõne asja väga põhjalikult ette võtta, nii et kõik on viimase peale tehtud ja korras, ning hirmsasti häirib, kui mõni asi läheb viltu (siis ikka uuesti) või jääbki kuidagi poolikuna ripnema. Samas võivad mul mõned asjad nii pea peal olla kui veel annab olla. Kuni jõuan nendeni ja need ka korda sean. (Sattusin just eile TikTokis peale ühele arvamisele, et meie põlvkonnast, need, kes ikka elus, on väga karastatud, ja kuna polnud mingeid ravimeid ega psühholoogilist abi, siis meie hulgas võib väga kummalisi isendeid olla. Õieti see oli aastatel 1960 kuni 1980 sündinute kohta).

Seekord polnudki muud suuremat esialgu ees, kui et hekiga tuleks lõpuks midagi ära teha. Tegingi, kuigi alustasin vist liiga hoogsalt. Küll see tagasi kasvab. Kui ma siis seal toimetasin, siis mõtlesin, et mul pole mitte kuhugi panna kasvama mu hibiskuse põõsaalgatisi, sest koht, mida tahtsin kasutada, on meil sõnajalgade pool vallutatud. Täiesti omal käel, mitte meie loal. Nii ma siis mõtlesin, et äkki koristaks ära parempoolse naabri aia ääres oleva puuriida (millest mul pilti pole, kuid see oli pigem risuhunnikuks muutumas ja minust juba kõvasti üle pea). Kuna olin heki tagant ära korjanud oksarisu, siis vaatasin, et saaksin hoopis sinna taha halud ja pakud sokutada. Ning sealt edasi arutasin iseendaga, et meie kompostihunnik nurk mingite poolmädanenud maas lebavate puurontide taga polnud ka mingi imeline asi. Lisaks olid veel nurgas vana kuivanud põõsa oksad poollamaskil kuhja kohal. Iga kord pidin vaatama, et silma välja ei torkaks :D Koer Sushi kippus meil ka kangesti uurima, ega sealt hunnikust mõnda head söögipoolist pole tema eest ära peidetud. Ta meil vahel täiesti taimetoitlane. Ma pean porgandeid ära peitma, kui neid köögis lõigun.

Nii see projekt järjest suuremaks kasvas, ning mul tekkis juba mure, et kõigi nende vihmahoogude vahel ei jõuagi ma enne oma äralendu asjaga ühele poolele. Arvestades, et vahepeal pidin oma pisipreilil koolis vastas käima, natuke töötama, rääkima ukrainlannaga, ning ega ma ei tahtnud, et puud märjaks saaksid. Mingi hetk mõtlesin, et osa oksarisu peab jääma Toomase mureks. Aga lõpp hea, kõik hea! Risu sai ma ei teagi mitmesse kotti, mis linn tee äärest prügipäeval ära koristab. Et siis sellest mulda teha. Ise sain kõvasti mulda, kui tõmbasin ära puuriida peal olevad katted, mille peal toimus juba oma kasvamine. Ma ju ütlesin, et see oli pigem risuhunnik juba ;-) Kuna mädanenud notte ja muud klibu oli palju, siis kahjuks sain ainult ühe minipeenra valmis teha ning ülejäänu läks poolmädade pakkude taha edasi "hapnema". Oh, ja mingil hetkel neid pakke liigutades tõusis ühest kuri metsmesilaste pilv välja. Pidin igaks juhuks kiiresti sealt jalga laskma ja muud tööd otsima, sest head ilma ei saanud raisku lasta. Mesilaste pesa läks elupuude alla, kust kostis veel pahandavat suminat, aga tundub, et nad jäid ikka sinna edasi, mis sest et nende kodu läks esimese tõstmisega pooleks ja leidis oma uue koha elupuude all. Ma ei julgenud enam sealt seda liigutada. Niikuinii ilmusid nad aegajalt välja ja sumisesid kurjalt mu ümber. Ei tea, kas nad tundsid lõhna järgi, et üks kuri inimene võib neile paha teha. Vaata siia.

Kompostinurga jaoks kogusin parajaid toikaid, millest tekitasin uue aia meie kaldus traataia külge. Tõmbasin selle ikka enne sirgeks. Nüüd ei saa naabrid enam pahandada, et mis inetu hunnik meil seal on. (Selgituseks veel, et me paneme sinna ainult taimseid toidujäätmeid ja muud, mis aiast "üle jääb" nagu umbrohi). Külje peale sai veel üks "aiake" kokku seotud (ma ei ole mingi ekspert, nii et ei tasu siin liiga kriitilise pilguga seda vaadata) ning lõpuks siis peenematest okstest "uks", mida on kerge eest ära võtta.

Mu sõbranna küsib, kuidas ma küll jaksan, sest mõned asjad võivad ju rasked olla. Noh, ega alati polegi vaja jõudu vaid hoopis nutikust ;-) Mari tuli natuke appi puupakkudele laotatud kattega, mis oli tõesti raske, ja keeruline üksi tegutseda. Naaber pakkus oma veoauto suurt kummist alust meile.

Mari käis mul vabandamas, et ei saanud palju aidata, sest ta ju ikkagi tööinimene, ja lõpuks oli tal see igemeoperatsioon. Mis alguses tundus, et läks kõik väga hästi. Aga eile olime mõlemad siin häireseisundis. Tema kindlasti rohkem, sest koht, kus võeti uus tükk igeme jaoks (suulae äärest), hakkas veritsema, ning ei tahtnud kuidagi pidama jääda. Ma kirjutan kohe sellest pikemalt, muidu jäängi siin muust heietama, kui tahtsin aiatöödest kirjutada ;-)

Mul pole kahjuks aiast mingit before pilti, ainult after. Ma ei oska kunagi selle peale õigel ajal mõelda :D Kaks väikest videolõiku on meie aiast ja minu töö tulemusest. Ise olen kindlasti kohe väga rahul. Ja see on kõige tähtsam. Nüüd ainult mõtlen, et oleks pidanud natuke hiljem Eestisse lendama, siis jõudnuks veel marjad ära korjata (punased sõstrad panin juba külma, seekord püreena koos suhkruga). Ja võinuks maiustada põldmarjade kallal, mis just valmis saavad. Aga Eesti ootab ju mind. Või õieti mina ootan Eestit.

Potipõllundus

Ma ei ole kindlasti mingi super tubli aednik ja vaevalt minust seda kunagi saabki, aga vahel mulle ikka meeldib seal toimetada :)  Siin kirjutasin ettevalmistustest istutamishooajaks. Nüüdseks on taimed kenasti mullas koos ajalehest karbikestega. Need läksid tegelikult niiskusest natuke hallitama ja parasjagu hakkasid juba natuke lagunema, kui istutamiseks läks. Kindlasti proovin järgmisel aastal rohkem nõnda seemneid varakult mulda panna. Seekord võtsin ette saialilled, kui keegi ei tundnud lehtede järgi ära, mis imeasjad mul seal kasvasid :D  Napsasin sügisel koeraga jalutades ühe maja ees kasvavatelt saialilledelt seemneid. Tundub, et ega saialilled just väga populaarsed pole, kuigi siin-seal neid näeb. Isegi meie aias olid, kuid Tom on meil eriliselt usin rohija ja rohis tomatite vahelt välja. Muidu tulid nad igal aastal ise mind rõõmustama. Tegelikult oleks pidanud Toomastki rõõmustama, sest kusagilt lugesin, et saialilled pidid olema päris head tomatite vahel. Ma ei mäleta enam täpselt miks :) Aga ju siis eelmine omanik oli targem (ukrainlased).

Klõpsasin iga päev foto kasvavatest taimedest.

Ei saa minust aednikku...

Nõnda näeb siis praegusel hetkel minu maja ees olev lillepeenar välja :) Omavahel peavad ägedat võitlust maa ligi hoidev siniste õitega ronitaim (mis Ontario metsades tavaline nähtus) ja rohi, mis super kõrgeks veninud ning lõpuks tulbid, mis sealt ronitaime ja rohu seest end välja ajavad. Täielik Tootsi peenar ma ütlen. Kõik sai muidugi alguse sellest, kui meie hiigelsuur ja vana vahtrapuu maha võeti. Tore! Õieti küll ei olnud tore, lausa kurvaks võttis meid kõiki. Aga mis teha, kui valikuks on puu kummuli üle meie maja või see, et me ikka kenasti puutumatus hoones edasi elada saaksime. 

Igal juhul puu läks ja asemele tekkis suur mullahunnik. Mingil hetkel hekseldati ka känd ning tõmmati linna poolt mullahunnik tasaseks ja lõpuks külvati sinna isegi muruseemneid, mis üldse ei tahtnud idanema minna. Tunnistan, et oli päris kuum ja ega vihma ka eriti me ei näinud. Isegi mitte kunstvihma, st seda, mis voolikust meie poolt võinuks tekitatud olla. Otsustasin siis, et kui muru ei tule ja mingit uut puud asemele ka ei istutatud, siis paneme oma puu ning toon ronitaimed selle alla kasvama. Ei ole vaja tulevikus muret tunda, kas puujuured kogu jõu ainult endale ahnitsevad. Sügisel panin veel isegi tulbisibulad maha, et las kevadel tulevad sealt ronitaimede vahelt üles. Mida ma muidugi ette ei näinud, oli see, et muruseemned hakkasid minu kiusuks vohama. Olen nüüd püüdnud võitlust pidada ja neid välja nakitseda, aga ega see kerge pole. Sel aastal aga on rohi erilise võimsusega oma ilu demonstreerimas. Eks ma siis ootan, kuni tulbid kõik ära õitsenud ja vaatan, kellele neist ma lõpuks võidu annan :)  Vahetevahel mõtlen, et mis ma ikka hakkasin kõigega jändama. Oleks võinud niisama oodata ja vaadata, mis juhtub :D

Ettevalmistused kevadiseks istutamishooajaks

Ma julgen tunnistada, et minus pole siiani tärganud mingit suurt aiandusehuvi, kuigi aegajalt tekib soov midagi seal ära teha. Näiteks istutada lilli. Kuna Toomas oma suures usinuses rohis välja saialilled tomatite vahelt, siis olin sunnitud midagi välja mõtlema, kuidas neid tagasi saada (ja üldse mitte sellepärast, et saialilled tomatite vahel pidid väga kasulikud olema, st tomatitele). Seemneid pole veel poes näinud, aga mõnel tänavaäärsel naabril lillepeenras küll. Eks siis sai sügisel koeraga sealt hästi lähedalt mööda jalutatud ning mõne seemne tasku poetatud :)  Nüüd siis loodetavasti lähevad mul kasvama. Igaks juhuks proovin juba toas taimed kasvama saada. Ma ei tea, kas küll raatsin neid pärast tomatipeenrasse panna, äkki jään jälle ilma :P Siin näha, kuidas seemned kasvama läksid.

Siin skeem, kuidas ajalehest karbikesi teha. Kui istutamiseks läheb, võib need kogu täiega mulda pista! Muide, kas panite tähele, kui väga rahvuslik ma olen, isegi karpe tehes ;) Tegelikult tekkis lipuvärvides karbike küll kogemata :D

Ja kui asi ikka veel segane, siis tasub minna siia leheküljele, millelt leiad lausa ainimatsiooni, kuidas karpi teha.

Mõista mõista, mis see on ;)

Hetkel pole aega pikemalt kirjutada, seniks eilse meisterdamise tulemus - või noh, peaaegu ;)  Aga vaata siia ja lõplik tulemus on siin.

Metsmaasikad aiast

Mis saab veel parem olla, kui koduaiast korjatud metsmaasikad :)  Meie ei ole neid sinna istutanud. Emb-kumb, kas maja ukrainlasest omanik tegi seda või on maasikad iidamast-aadamast seal olnud. Ega neid just väga palju pole, kuid parasjagu, et suhu pista ning hommikul mõnda aega müsli peale riputada (lisaks on mul seal mustikad, mis aias ei kasva, kuid mida saab poest sügavkülma osta, müsli ise läheb loosi vähese kreeka jogurtiga ja keefiriga, sest korralikku joogijogurtit siin ju pole).

Pohlad aeda

Sel aastal aianduspoes käies avastasime uudisena kaks uut marjapõõsa sorti - pohlad ja mesimari (tõlgin viimast küll vabalt, mul pole aimugi, mis eestikeelne vaste võiks olla). Peaaegu et oleks ära ostnud, kuid andsime endale aru, et meil pole praegu lihtsalt aias ruumi, kui me just muru ei taha üles künda :)  Pohlad on muidugi tuttavad, kuigi ma pole neid küll kellegi aias veel kasvamas näinud. Aga miks mitte, nimelt on meie aed täis metsmaasikaid! Ei ole neid ise sinna istutanud, olid juba enne meid ja kipuvad aga järjest laiemale oma juuri ajama. Meie muidugi ei kurda. Mesimari on palju huvitavam. Kasvab Siberis (peaks meile siia hästi sobima siis) ja maitse on pisut mustikate moodi, kerge sõstra või vaarika varjundiga. Põnev ju!