Nõnda näeb siis praegusel hetkel minu maja ees olev lillepeenar välja :) Omavahel peavad ägedat võitlust maa ligi hoidev siniste õitega ronitaim (mis Ontario metsades tavaline nähtus) ja rohi, mis super kõrgeks veninud ning lõpuks tulbid, mis sealt ronitaime ja rohu seest end välja ajavad. Täielik Tootsi peenar ma ütlen. Kõik sai muidugi alguse sellest, kui meie hiigelsuur ja vana vahtrapuu maha võeti. Tore! Õieti küll ei olnud tore, lausa kurvaks võttis meid kõiki. Aga mis teha, kui valikuks on puu kummuli üle meie maja või see, et me ikka kenasti puutumatus hoones edasi elada saaksime.
Igal juhul puu läks ja asemele tekkis suur mullahunnik. Mingil hetkel hekseldati ka känd ning tõmmati linna poolt mullahunnik tasaseks ja lõpuks külvati sinna isegi muruseemneid, mis üldse ei tahtnud idanema minna. Tunnistan, et oli päris kuum ja ega vihma ka eriti me ei näinud. Isegi mitte kunstvihma, st seda, mis voolikust meie poolt võinuks tekitatud olla. Otsustasin siis, et kui muru ei tule ja mingit uut puud asemele ka ei istutatud, siis paneme oma puu ning toon ronitaimed selle alla kasvama. Ei ole vaja tulevikus muret tunda, kas puujuured kogu jõu ainult endale ahnitsevad. Sügisel panin veel isegi tulbisibulad maha, et las kevadel tulevad sealt ronitaimede vahelt üles. Mida ma muidugi ette ei näinud, oli see, et muruseemned hakkasid minu kiusuks vohama. Olen nüüd püüdnud võitlust pidada ja neid välja nakitseda, aga ega see kerge pole. Sel aastal aga on rohi erilise võimsusega oma ilu demonstreerimas. Eks ma siis ootan, kuni tulbid kõik ära õitsenud ja vaatan, kellele neist ma lõpuks võidu annan :) Vahetevahel mõtlen, et mis ma ikka hakkasin kõigega jändama. Oleks võinud niisama oodata ja vaadata, mis juhtub :D
aitäh külastamast minu blogi ja need tulbid on nii huvitavat värvi ... järgmine aasta on neid hulga rohkem ... üldse kevadel on nii palju ilusaid kevadlilli. Ilusat päeva !
VastaKustuta