Porgandisupp ingveriga

Ma pole eriti ingverit toiduvalmistamise juures kasutanud. Välja arvatud pulbrina piparkookides. Aga tegelikult maitseb see siin supis üllatavalt hästi. 

Jaanuarilõpu mõtisklusi

Jaanuar libiseb käest ära ja ma ei jõua õieti enda kirjutiste juurde. Sest tööl seadsin endale ise eesmärgi üks suur asi eelmise nädala lõpuks valmis saada. Hea tunne, kui midagi tehtud on. Mõnikord küll näpistan end, et ma ei ole enam samal positsioonil ja ei saa hakata asju nõudma, mis minu meelest võiks õigem ja parem olla :-) Aga samas jälle kergem ju, sest ei ole vastutust.

Natuke olen siin ikka köögis toimetanud. Jälle kringleid küpsetanud. Viimati oli vaja laupäevaks kella kaheks lausa neli tükki valmis vorpida. Mis pani pisut kukalt kratsima. Sest ma ei tatnud sugugi kella nelja või viie ajal end üles ajada (pagari rõõmud). Kuna olen (minu uhke uue masina) FB grupis, siis seal on jäänud silma soovitusi ööseks tainas külmkappi panna. Olen seda kunagi paar korda proovinud, ja täitsa töötas. Tähtis, et tainas toatemperatuurile saaks enne, kui sai/kringel valmis vormida. Ja nõnda ma siis tegingi. Tõeline "elupäästja". Lisaks pidi selline pikem külmas kergitamine tõstma maitset. Ma väga loodan ;-) Igaljuhul oli tagasiside positiivne. (Alumisel pildil on nii umbes 4kg jagu tainast valmis, kokku siiski pea 8 kg, mu masinasse mahub umbes 5kg korraga).

Viisin need ise kohale, Mari oli kena ning sõitis kaasa, kuigi päriselt ju väga vaja ei olnud. Auto juures saan kaks korda ka ära käia, kui kringlid sisse viin.

Samas on kena niimoodi poolsunnitud olekus koos istuda ning maailmaasju lahti arutada :-) Olen vahel mõelnud, et kuigi ma tundun vahel selline eriline koduperenaine, siis tegelikult olen vist üsna kaugel sellest. Mõtlen just, millisteks mu lapsed kasvanud on. Sest ilmselgelt on näha minu kasvatuse mõjusid, kuidas nendest on saanud ikka üsna-väga tugevad naised, kes ei lase endale kergelt pähe istuda, ning saavad hakkama pea kõigega. Mis on hea, kuid samas pole neil ehk sellist "koduhoidmise" külge, kuhu kuulub "naine ja ema" olemine. Lapsepõlve mängude hulka ei kuulunud mitte kunagi kodu mängimine, neil kummalgi oli küll Barbie nuku, kuid seda kasutasime ainult siis, kui ma kunagi neile õmblemist õpetasin :-) Mul on küll tunne, et teistmoodi lähenemisega oleks vähemalt Kirkest saanud rohkem tüdruk-tüdruk. Aga eks vanem õde oli eeskujuks, ning kuna ma ei viinud neid ei tantsima ega võimlema, vaid hoopis karatesse, siis ega seegi ei aidanud sugugi kaasa.

Aga lähen siin hoopis toidutegemisega edasi. Toetasin taas kord Ukraina käsitöölisi, kui mul tekkis ühel hetkel mõte, et mul on vaja vanaaegset pudrunuia, sellist korralikku puidust. Sain aga palju uhkema, kui oodata oskasin. Mõni on küsinud, mis vahe siis on metallist ja puidust tegijatel, ja ega suurt vist polegi. Aga iga kord, kui ma esimest kasutasin, siis mõtlesin, et tulemus pole ikka see päris õige. Ma ei teagi, mis mind häiris. Sest valmis puder oli ju hea. Võis olla, et mu sees oli ikka mingi nostalgiaseeme igatsusega "vana ja koduse" järgi. Läksin huvi pärast uurima, kas mõni on kunagi võrrelnud, mis vahe on erinevaid vahendeid kasutades. Ja leidsin ühe, milles arvatakse, et metall võib pisut metalset maitset edasi anda. Kes teab... igal juhul maitses kartulipuder üle pika aja nii nagu ma seda mäletan ;-)

Sama hooga valmistasin ka leivasupi, mida ma pole iidamast-aadamast teinud. Olin ära unustanud, kui kergelt see võib põhja kõrbeda. Kuid õnneks sain siiski õigel ajal jaole. Ega seda leiba eriti meil järgi ei jää, sööme kõik ära. Lihtsalt siin pühade ajal ostsin Eestist kohaletoodud leiba, mida me kahekesi ei jõudnud ära süüa, sest Toomas oli Eestis. Ja nõnda tuli mõte, et teeks leivasupi. Mina olin küll sunnitud kõik ise ära sööma, sest Marile see väga ei meeldinud :D Ning siis valmistasin veel oma viimase sealiha sisefilee tüki, ikka samamoodi mee-küüslaugu kastmega. Natuke haupukurki juurde, ning kokku sai üsna väga eestipärane õhtusöök :D Huvitav, kas me 100 aasta pärast sööksime ikka samasugust toitu, või oleks see piduroog, sest peamised toiteained saame tablettidest.

Aastavahetus

Uus aasta ongi käes ja mul võttis ikka natuke aega, et päriselt arvuti taha istuda ning kirjasulg kätte võtta :-) Seekord oli meie aastavahetus suhteliselt rahulik, sest ainult noored pidutsesid. No ma ei tea, mis neil viga on, et nad seda suuremalt ei oska teha :D Tegelikult ma ei imesta. On sellised rahumeelsed noored, kellest pooled isegi alkoholi ei tarbi, lisaks ainult viis inimest kohal. Mängisid hoopis lauamänge ja vaatasid õudukat. Ma küll torisesin, kas peab nii õudseid asju vaatama. Aga siis teatasid mu enda lapsed, et sinu süü! Mina olevat neile selle kombe sisse juurinud. 

Tuletasid mulle meelde, kuidas ma ühel sellisel peol lastele "Orphan" filmi ette panin. See, kus peategelane Eesti juurtega ning mille puhul ma pisut kaasa aitasin siin Torontos eesti keele osas. Filmi tegijad otsisid eesti keele rääkijaid Eesti Majast, oli vaja kedagi, kellel pole liiga tugevat eesti keele aktsenti, lisaks istusin ühe näitlejaga maha, kellega harjutasime just aktsendiga kõnelemist. Ma ei saanud rikkaks selle eest, ainult kena lillekimbu :D! Mul tuli laste jutu peale meelde küll, kuidas soovitasin arvasin, et neile võiks meeldida. Minu meelest polnud film küll liiga õudne. Võib-olla ainult natuke. Igal juhul ongi nad just selle filmi vaatamisest alates vana aasta viimasel päeval sama traditsiooniga jätkanud. Nojah... mida ma ikka oskan selle peale kosta.

Ise võtsin õhtut hästi rahulikult. Välja arvatud, et tegin valmis lasanje ja küpsetasin küpsiseid ning juustusaiu. Mu neiud torisesid omakorda, et ma pidin ju mitte midagi tegema :-) Vahepeal mängisin kassiga ning siis läksin hoopis oma teise pere kasse vaatama, kuna nad Eestis on. Metroos oli alates 7 õhtul "lahtiste uste päev". Hommikuni saab tasuta sõita. Igal aastal on suudetud sponsoreid leida, kes selle kinni maksab. Ja minu meelest hea mõte, sest miks ilmaaegu purjus peaga rooli istuda. Õhtul hakkas viimaks lund sadama. Nii et tegelikult oli ju mul kena jalutuskäik. Mingi hetk mõtlesin, kas sõidan korraks kesklinna, aga istusin siiski rongile, mis mind koju viis. Lapsed mul pahandasid siis kodus, miks ma nõnda vaikselt ära läksin. Ma nimelt saatsin neile peale koerte väljaviimist ainult sõnumi, et mind pole natuke aega kohal :D

Kui viimaks kesköö saabus, siis tõstsime klaasid, ning pool tundi hiljem pugesin juba linade vahele. Õieti klaasid tõstsime ka kell 5, mis ajaks sõbrad kohale olid tulnud. Ühele Aasiast pärit noormehele õpetati siis, kuidas eesti keeles head uut aastat soovida :-) Noored olid kaheni üleval, Mari koristas veel ning läks alles 3 ajal tuttu. Ma ei kuulnud mitte midagi!

Toidu osas veel nii palju, et ma olin liiga usin oma lasanjega, sest seda ei söödud kõik ära. Soojendasime veel mitu päeva peale seda endale õhtusöögiks, aga siis tundsin, et aitab. Osa panin Toomase jaoks sügavkülma ja ülejäänust keetsin suppi! Esimest korda võtsin sellise asja lasanjega ette :-) Tulemus oli tegelikult väga hea (lisasin porgandit ja kapsast). Sest õnneks meile meeldib suppi süüa. Hetke ajel ostsin ka poolakate poest Eesti musta leiba, aga nojah... kui ise leiba küpsetada, siis ausalt öeldes ei maitse ükski enam nii hea kui enda oma :D Väga võimalik, et ma pole lihtsalt veel suutnud leida seda õiget (kas seda isegi on??). Aga kuna olen Kanadas, siis ega mul selleks otsimiseks suurt võimalust pole ka. Imelik, et mõnda leiba, mida varem hea meelega Eestis olles ostsin, ma enam ei tahagi.

Aga uus aasta ja minu ootused. Muidugi soovin uuelt aastalt kõigepealt sõja lõppu. Möödunud aasta läks ikka üsna palju selle tähe all mööda. Kuigi mingist hetkest suvel pidin siiski tagasi tõmbama, sest hing lihtsalt ei jõudnud kõigele kaasa elada. Loen Teet Kalmuse, Rainer Saksa ja Igor Taro ülevaateid ning toetan igakuiselt Kyiv Independent ajakirjanikke väikese summaga. Ukraina käsitöölistelt olen Etsy kaudu samuti mõningaid asju muretsenud. Ja ilmselt jätkan sellega. 

Tore kogemus oli keelesõbra programmiga ühinemine. Mille kaudu on mul nüüd Eestis üks moldova/vene juurtega sõbranna tekkinud. Me saime suvel kokku ning jutustame endiselt, mis sest et maikuus pidid viimased vestlused toimuma. Tänu samale programmile panin ette keelt harjutada ühele Ukrainast tulnud nelja lapse emale, kes Eestis varjupaiga leidnud (tegin temaga intervjuu Eesti Elu ajalehele). Temaga tekkis vahepeal üks auk, aga nüüd uuel aastal oleme jälle ühenduses. Ta õpib B1 eksamiks, ning kurdab, kui raske ikkagi eesti keele grammatika on. Praegu on tal käsil mitmuse osastav :-) Õnneks on ta tööd saanud raamatupidamisfirmas. Kuigi kurdab, et kõik räägivad temaga vene keeles, nii et praktikat on vähe. Probleemiks on lisaks aja vähesus, sest peab samal ajal vaatama, et lastega kõik hästi oleks. 

Minu enda töö osas "läksin" tagasi panka tööle. Aga ainult osaajaliselt, ning ma pole väga kindlate tundidega seotud. Teen nii palju, kui aega on. Kuigi aasta lõpuks on tekkinud mingi uus väsimus. Sest olen ilmselt liiga kohusetundlik, ning lasen end mõjutada sellest, mis veel vaja teha (st kusagil ajusopis toimub mingi närimine). 

Käin ikka nüüdseks 7-aastaseks saanud pisipreilil koolis vastas, ning vahel ka mõni tund enne seda ta pisikest õde hoidmas. Olen oma jah-sõna öelnud, et kui ema tööle läheb, siis olen valmis juba hommikuti kohal olema. Ma olen küllalt kohanud imestunud pilke ja küsimusi, miks ma healt panga/palgatöölt ära tulin ja lapsi hoidma hakkasin, aga just seda ma tahtsingi teha. Sest see annab mulle endale nii palju rohkem tagasi. Olen kindlasti õnnelikum.

Sügisel sattusin poolkogemata siinse eestlaste kogukonna jaoks kringleid küpsetama. Mis on selline kahetine asi. Mulle meeldib küpsetada, ning taigna sõtkumine on kuidagi eriliselt mõnus tegevus, aga olen enda suhtes väga kriitiline. Mitte alati ei anna ma kringlit üle tundega, et tuli hästi välja. Kuigi siiani pole õnneks keegi tulnud ütlema, et see kuhugi ei kõlvanud, hoopistükkis tellitakse uuesti. Samas õnneks mitte liiga palju, sest ma ei taha, et kogu asi tööks muutuks. Juba ongi mul kaks küpsetamist jälle ees.

Ja muidugi loodan, et ilmun siia lehekülgedele vahetevahel :-)

Uus köögimasin Rootsist: Ankarsrum

Kõik sai alguse juba millalgi kümme aastat tagasi, kui järjekordne saiamasin otsad andis ja ma otsustasin, et aitab mõtlemisest, kuidas me Eestisse tagasi läheme ja ei saa ühte või teist köögimasinat kaasa võtta, mille peale me siin kallist raha kulutanud. Ning põhjuseks pole üldsegi see, kas need mu kohvrisse mahuvad või liiga rasked, vaid hoopis praktilisem. Nad lihtsalt ei tööta Euroopas. Või õieti töötavad, aga seda vähem kui minuti, vist pigem siiski mõne sekundi, ja ongi kõik. Mootor läbi, ning suur vaev asjade Eestisse toimetamisega nagu maha visatud. Seda kõike muidugi, kui oled õige otsaga pistiku muretsenud, sest seegi on kahel mandril erinev. Rääkimata muidugi elektrivoolu tugevusest. 

Tagasi Torontosse nüüd oma mõtetega. Mul lausa kirjutatud kusagil, kuidas ma uut saiamasinat ei ostnud, vaid hakkasin vaatama muid taignasegamise variante. Juba siis jäi silma selline hiilgus nagu Anakarsrum, aga kui vaatasin selle hinda, otsustasin siiski edasi uurida. Muidugi oli üsna loogiliseks lahenduseks Kitchen Aid. Segab saia- ja leivatainast, vahustab koort ja munavalgeid, või hoopis roosamannat ja nii aina edasi. Olen KAga üsna rahul olnud. Juurde olen ostnud veel hakklihamasina (mida pole tegelikult ammu kasutanud) ja jäätisekausi (mida kasutasin eile). Kuna ta on mul seisnud köögiletil, siis pole üldsegi mingi probleem seda appi võtta. 

Kõik kulges mu köögis just nõnda, kuni sel sügisel tulin jälle appi sõbrale, kes golfiturniiri üks korraldajatest. Kuna meie kogukonna "põhivara" kringlite küpsetamisel kõigepealt üldse nende küpsetamiste juurest eemale astus (kuigi ta aegajalt vist ikka natuke tegi), ning sel suvel ootamatult pilvepiiri taha läks, siis palus sõber mult jällegi kringleid. Eelmisel sügisel tegin ka, kuid peale seda elasin oma elu rahulikult edasi. Sel sügisel hakkasid asjad hoopis teist rada minema. Äkki ilmus välja teisigi, kes soovisid magusat saia oma üritustele. Loomulikult ei jõuaks ma iialgi 4-6kg tainast käistsi valmis segada. Nii et pidin oma trui KitchenAidi abiks võtma. Siiani on ta vastu pidanud, aga ilmselgelt on tema jaoks üle jõu isegi 2kg, mida mul ühe kringli jaoks vaja. Vaatasin väga murelikult, kuidas masin üsna raskelt ohates ja ägisedes nii rasket tööd tegi. Ning iga kord mõtlesin, kas peab ikka vastu või mitte. Lisaks muidugi eriline tüütus sellega, et tainas ronis pidevalt mööda konksu mootori poole. Pidin kogu aeg seda maha kraapima.

Kuna mul oli aga siin nüüd kringlitega natuke raha kogunenud, siis otsustasin midagi muud kööki muretseda, enne kui KA täiesti otsad annab. Siis oleks mul ju ikka üks veel abiks, saan kasvõi maha müüa, kui otsustan, et rohkem pole vaja. Ja nõnda tulin tagasi oma kunagise "armastuse" juurde. Ankarsrum on Rootsis toodetud köögiabiline, mida seal juba 40ndatest toodetakse.

Liitusin Ankarsrum Facebooki grupiga, kuhu kuuluvad minusugused "unistajad" ja need, kellel masin juba kodus. Mõnel on sama masin 70ndatest! Ja töötab ikka hästi. Eriline selle juures on see, et rootslased ei ole palju muudatusi teinud. Uued kausid, segajad, lisavidinad sobivad ka vanadesse. Välimust on ainult uuendatud ning kujutan ette, et ehk on mootoriski pisut täiendusi tehtud. Ameerika turule tulles lisati küll veel taignakonks, millega siinsed inimesed harjunud on. Aga pühendunud kasutajad ei võta seda sahtlipõhjast isegi mitte välja.

Ma pole mingit statistikat teinud, kuid ütleks, et 95-97% grupi liikmetest, kes ka masina omanikud, on äärmiselt rahul. Vaid mõni üksik satub vahele, kes ei suuda kuidagi uue asjaga sina peale saada. Suuresti muidugi sellepärast, et see töötab pisut teistmoodi. Kõigepealt tuleb meeles pidada, et vedelad ained lähevad kaussi sisse esimesena, siis alles tasapisi jahu. Segamine matkib rohkem seda, kuidas inimene tainast sõtkub, ja ei rebi seda nagu KA. Kasutajad kiidavad kui siidiselt pehme ja mõnus on lõpptulemus. Ma ei saa veel kaasa kiita, sest pole pärmitainast teinud, aga kohe-kohe :-)

Minu masina esimeseks ülesandeks sai vahukoort vahustada, sest ilma selleta pole kakao üldsegi mingi õige värk ;-) Ja oh, sa poiss! Esiteks käis kõik nii kiiresti, et hea oli, kui ma silmagi jõudsin pilgutada. Õieti küll ei pilgutanud sellepärast, et olin ette hoiatatud, kui kiiresti võib vahukoorest hoopistükkis või saada. Kui siis viimaks lõpptulemust imetlesin, siis proovisin aru saada, kuidas üks asjandus midagi nii vahtu lüüa suudab!?! Kujutan juba ette millised beseed mul hakkavad valmima.

Teisena valmistasin liivataigna (kaks portsjonit korrata). Masina Rootsi päritolu silmas pidades, tegin hallongrottor ehk vaarikakoopad või ütleme parem eesti keeles: moosiküpsiseid. Mul oli just üks video selle kohta siin hiljuti. Kuigi seekord ei pannud külma võid sisse, vaid alustasin toasooja võiga. Mis tuleb esialgu lasta masinas vahule ja alles siis hakata suhkrut lisama.

Praeguseks olen viinud KA alla keldrikorrusele (kuigi eile tassisin tagasi, et sorbetti teha) ja käin ja teen pai uuele. Suuruselt on ta pisut kogukam kui mu KA, kuid samas on pisut madalam. Ning tegelikult vaid mõni sentimeeter laiem ja pikem. Tegin enne ostu hoolikalt mõõtmistöö ära. Mõtlesin ka natuke aega värvivaliku üle, ja kuigi tekkis hetkeks mõte punane või tumesinine valida, siis jäin sama värvi juurde, mis mu KA, ehk siis igavalt hall :-) Siin kõrval laenatud pilt erinevate värvide osas. Ning kuna on levinud ka komme oma masinatele nimesid anda, siis temast sai minu vanaema järgi Miina. Ma pole oma vanaema kunagi näinud, aga vähemalt nüüd olen Miinaga koos ühes köögis. Seiklused Ankarsrumiga jätkuvad minu köögis. Aga milline masin sinul köögis on, või eelistad kõike käsitsi teha?

Lihtne köögiviljasupp

Jätkan oma seeriat koduvideotega toidutegemisest. Ma olen kindel, et nii mõnedki valmistavad kodust suppi just nõnda. Või peaaegu, sest iga perenaine paneb oma äranägemistjärgi neid asju sisse, mis just talle meeldivad. Või mis parasjagu kodus olemas on. Ma muidugi ei tea, kui paljud viitsivad kontidest ise supipuljongi keeta, aga vahel ju võib. Retsepti leiab Eesti Elu lehelt. Kuna ma hetkel kurguvalu ja köha küüsis, siis supp kõlbab mu ellu väga hästi. Kuigi nii põhjalikult seda ette ei võta. Sain mõned kukeseenesupi pakid Rootsi jõululaadalt (mis siiski sel aastal jäi toimumata, aga asju sai siiski tellida). Väga kukeseenemaitselised on need. Üldiselt pean ütlema, et supp on kindlasti üks lemmikumatest roogadest, mida söön. Isegi Mari arvab seda. Toomas sööb lihtsalt kõike, mis teen. Kuigi vahel torisedes :-) Mis on sinu lemmiksöök, jaga minuga, kui juhtud siia lehele :)

Kokkame lastega

Või peaaegu lastega. Seekord siiski ühe väikese tüdrukuga :-) Neid moosiküpsiseid oleme teinud juba siis, kui ta päris pisike oli. Nüüd kurtis, et peab need emme-issi eest ära peitma, sest koolist koju jõudes ei tarvitse enam ühtegi alles olla :D Taignaks võib kasutada põhimõtteliselt ükskõik millist liivatainast ja moosiks mõnda sellist, mis väga laiali ei valgu. Aga Eesti Elu lehel on kirjas täpne retsept. Ja siin video ka:

Õunakook kardemoniga

Minu kolmas video kokkamisest. Seekord valmistasin õunakooki rohke kardemoniga. Kindlasti ei sobi neile, kellele kardemon üldsegi ei maitse. Või selle vastu on allergia. Huvitav, kas mõnel võiks olla? Minule igal juhul maitseb. Kõik mu kringlid tulevad muide alati kardemoniga ;-)

Retsept on olemas Youtub video all siin või kanada-eestlaste lehes "Eesti Elu". Ma ei ole kade ja jagan seda ka seal. Mõni võib küsida, milleks taoliste asjadega vaeva näha. Aga ma olen vist liiga nostalgiline või ette nostalgitseja. Kunagi ehk on tütardel tore ema õpetusi vaatama minna ning nende järgi köögis toimetada. Proovin oma "põhivara" filmi peale võtta. Ning lisaks on ju tore mingi uue asjaga tegeleda. Ega ma ju vana veel pole :-P

Kringlid 2

Olen nüüd pisikest näppu pidi veetud kringlimaailma. Mitte et ma just sellest suurt äri ootan, aga kui küsitakse, siis olen palju paremini valmis taigent kerkima panema. Kuna ma tundmatutele kõnedele ei vasta, siis tegin kiiresti hoopis gmaili konto: eestikringel. Ma vist ei saa väga originaalusega kiidelda :D

Olen suutnud lõpuks enda jaoks välja kujundada retsepti, mille puhul tean, kuidas tainas käitub, ning tean umbes, kui kaua kõik aega võtab. Siiani ei olnud kunagi täielikult rahul, mis sest et tulemus maitses hea. Mu pere ei saanud kunagi aru, miks ma nii rahulolematu kogu aeg olin. Pagari moodi olen ka valmis varakult ärkama, et õigeks ajaks kõik valmis saaks. Õnneks ei ole ma seotud mingi 9-5 tööga. Nii et jõuan une tasa teha küll. Ja ei tasu veel retsepti küsida, las jääda hetkel "firma saladuseks" ;-)

Eile küpsetasin kaks kringlit Eestist külas olnud välisministri vastuvõtuks. Kindlasti ei ole minu kringlid väga traditsioonilist laadi, milles ainult rosinad ning mis minu meelest lihtsalt magusad saiad. Mina panen erinevaid täidiseid sisse ning palju kardemoni. Kuigi eks võiks ju safraniga ka teha, kuid kõik on maitse asi, ja siin lähtun täiesti enda maitsest :-) Samas kaneeli-pähklikringel on vast kõige rohkem kindla peale minek, kuigi pean tunnistama, et mulle meldib, kui sees on juustu-küüslaugusegu (vaata kõrval pilti, tegin pika saiana, sest nii oli lihtsam transportida, ning ümmarguse kringli kujul all). 

Juhtumisi sain tänu ühispankade päevale tavapärast kringlit (ühe lätlasest pagari toode), ning minu pere arvamine oli, et nad eelistavad loomulikult minu oma. Ega mis neil üle jäigi öelda, sest äkki ma muidu kodus enam ei küpsetagi. Ning nii Toomas kui Mari on väga maiad selles osas. Hetkel on nad lausa väga ära hellitatud, sest olen kodus oma retsepti trimmimisega päris mitu tükki valmis vorpinud.

Omamoodi hea tunne on see taignaga jändamine, seda sõtkuda (kuigi alguses kasutan ikka masinat) ja tunda, kuidas ta minuga justkui kaasa elab. Tabada hetke, mil tead, et jahu pole rohkem vaja lisada. Muidu on tulemuseks üks raske ja tihke käkk. Koogi küpsetamine on hoopis midagi muud. Kui oled kõik ained õigetes kogustes ja õiges järjekorras kokku seganud, siis palju enam viltu ei saa minna. Pärmitaignaga on omamoodi kergem, aga samas võib tulemus ettearvamtu olla. Eriti kui näiteks pärm sinuga koostööd ei taha teha. 

Siinjuures pean ütlema, et olen Kanadas alati kuivpärmi kasutanud, sest teist lihtsalt pole saadaval. Kusagil poola või ukraina poes, jah, aga selleks ei hakka ma ka iga kord sinna kohale sõitma. Tavalise saiataigna sisse, mis öö läbi kerkib, võib kuivpärmi niisama sisse raputada, sai kerkib nii mis mühiseb. Kringlitaigna jaoks panen pärmi siiski sooja piimaga lahustuma, või peaks ehk hoopis "elustuma" ütlema :D Mõni paneb ka suhkrut juurde, aga minu meelest täiesti mittevajalik. Äkki saavadki need pärmipoisid korraga liiga palju head liiga suures koguses.

Kringlitaignasse läheb veel toasooja võid, aga ka natuke õli. Osa piimast asendan keefiriga. Kõik aitab kaasa, et kringel kauem pehmena püsiks (kui midagi muidugi veel alles jääb). Olen lisaks hakanud valmis küpsetist suhkruveega pintseldama. Just nii nagu ma kunagi ema õpetuse järgi tegin. Ma ei teagi, miks ma vahepeal selle sammu ära jätsin.

Ja siin on üks mu viimastest üllitistest, erinevates astmetes. Tuhksuhruga pole ma kokku hoidnud ;-)

Kringlid

Ma pühendasin eelmise nädala kringlite küpsetamisele, kuna mult paluti kaks tükk pühapäevasek eestlaste golfiturniiriks teha. Eelmisel aastal küpsetasin ka, aga kuna palve tuli üsna viimasel minutil, siis kogu asi läks mul natuke käest ära. Saiad küpsesid väga suureks ja ma  polnud lõpptulemusega  väga rahul . Isegi kui pärast oli öeldud, et need maitsenud väga head. 

Otsustasin, et Väike kringliraamat peab mulle appi tulema ja et ma küpsetan mõned proovikringlid. Mis muidugi rõõmustas hirmsasti Toomast, kes armastab väga kõike, mis saiaga seotud. Ise pole ma suur saiasõber, kuigi värskest peast on mõnus neid maitsta. 

Üks esimestest oli juustukringel, mille vahele panin veel pisut peekonit. See läks laualt nagu soe sai. Sest Kirke oli juhtumisi ka meie juures. Ning tema on meil teada soolaste asjade fänn. Ei lähe tal ei tordid ega muud koogid korda. Eestis ostame kahekesi spinatisaiu :-) Otsustasin koha peal, et seda võiks tõesti tihedamalt küpsetada. Eriti veel, kui natuke küüslauku lisada. Teisel katsel paningi, aga ilmselgelt liiga vähe.

Pildil on siis kolm kringlit, mille üritusele valmis tegin. Ja kõrval "proovikringlid". Ülevalt alla: toorjuustu-mandli, martsipani-toffee, kaneeli-pähkli-rosina ning lõpuks juustukringel. Proovi omad maitsesid üsna head, kes teab, kuidas "päris" välja tulid :-)

Eks meil on siia kogukonda tekkinud suur auk kringlite osas, peale Ülle lahkumist. Ma tegelikult ei imesta, miks nii vähe tegijaid, kui see pole just sinu amet. Sest eks nendega ole parasjagu tegemist. Samas ma mäletan, kuidas Ülle ütles, et eelistab pigem kringlite küpsetamist kui tordiga sahmerdamist. Ma olen vastupidi, sest kuigi tordiga on rohkem tegemist, siis mulle endale meeldivad need rohkem ;-)

Minult ei tasu ka täpsemalt retseptide kohta küsida, sest kuigi ma võtan mõne retsepti aluseks, siis kipun midagi ikka ära muutma. Kindlasti panen igasse rohkelt värskelt jahvatatud kardemoni, või muid "salajasi lisandeid", mis hoiab saia pehmena - ei ole e-ained :-P

Küpsisetort

Küpsisetort on midagi, mida vist igas peres on vähemalt üks kord tehtud. Mina ise väga-väga ammu, nii et oli tore, kui me õe juures otsustasime ühe sellise valmis meisterdada. Õieti küll jäi ülesanne ta noorimale lapselapsele - Stevenile.

Võtsime Kaju köögi retsepti aluseks, kuigi ega ei tähenda ju, mida täpselt küpsiste vahele panna. Eriti, kui elada Kanadas, kus samu asju olemaski pole :-) Küll aga olen Selga küpsiseid siin näinud. Peab ütlema, et tuli tõeliselt maitsev kook. Ma ei mäleta, et ma ise oleks kunagi küpsiseid niisutanud. Aga ilmselgelt teeb see väike liigutus koogi palju mahlasemaks.
Ja on ju peaaegu nagu Eesti lipp taasiseseisvumise päeva puhul.

Ma ei plaaninud, aga otsustasin äkki, et filmin kogu protsessi :-) Nii et siin see on:

Kardemoni-kaerahelbe rabarberikook ehk Me ei unusta sind, Ülle!

Ma pidin täna postitama oma kõige esimese video koogitegemisest, kui mulle lõi ette väga kurb teade. Ma pühin terve päev siin pisaraid :/

Ülle Veltman ei ole oma väsimatu energia ja lahke loomuga enam meie hulgas. Mul lihtsalt ei jätku sõnu väljendamaks, kui lõpmatult kurb ma olen. Süda tõmbub kokku tema laste ja lastelaste pärast. Ja paratamatult mõtlen, et oleme sama põlvkond, ainult poolteist aastat noorem, just nii nagu mu õde. Sees lihtsalt kisendab kõik, kui ebaõiglane see on, liiga vara läks ta manalateele. Kuid haigus ei küsi vanust ega mitte midagi muud. Ning mu pragmaatilisem pool ütleb, parem kiiresti kui pikalt vireledes. Ainult kolm nädalat tagasi sai ta diagnoosi ja nüüd on ta pilvepiiril koos oma tütrega, kes paar aastat tagasi sama ootamatult vaid aastase tütre juurest võeti.

Ma ei arva, et Kanada-eestlaste kogukonnas Torontos ja selle ümbruses (aga ka kaugemal) poleks õieti ühtegi inimest, kes teda ei teaks. Ülle oli alati kõigi jaoks olemas. Vaja kringlit? Jah, muidugi, teatas ta peaaegu jooksujalu kuhugi tõtates. Vaja vastlakukleid? Saada mulle, kui mitu. Ja ära muretse, kui otsa saavad, siis toome kohe uued. Just selline ta oli, täis energiat ja naeratus näol. Mu pea hakkas ringi käima teda vaadates :-) 

Mitu aastat vedas ta Eesti Maja kohvikut, kui mina samas hoones pangatööd tegin. Ta sai nii omaseks ja lähedaseks, mis sest et me otseselt tihedalt läbi ei käinud. Viimased aastad tõmbas ta küll aktiivsest rahmeldamisest kõrvale ja pühendus lastelastele. Hommikuti metroost tööle jalutades, sattusime tihtipeale kokku, kui ta lapsevankrit lükkas. Ja muidugi pidime mõne sõna juttu ajama. Ma olin siis ka juba "varuvanaema" rollis. Nii et ühiseid jututeemasid jätkus. Minu viimane foto temast oli Eesti Maja juures oktoobri lõpus, kui ütlesime hüvasti Eesti Majale. Ja siin veel üks aastast 2008, kui ta panga koosolekul keelkastet ja söögipoolist pakkus. Esimene foto on tema Facebooki lehelt.

Nii mõnigi kurvastas, et enam ei saa Ülle kringlit või pirukaid, kui kohviku uksed kinni läksid ning otsis uusi küpsetajaid (kuigi ta jätkas siiski mingi aeg eraviisiliselt tellimusi täites). Isegi need, kes ainult varbaotsaga siinses eestlaste kogukonnas sees ja eesti keelt ei mõiganud. Aga neid "päris" tegijaid on meie hulgas ikkagi vähevõitu. Vaid üksikud. Pluss asjaarmastajad. Kuid mitte kedagi Ülle-kaliibriga, kelle sees oli nagu mingi sisemine jõud, mis ei lasknud tal käed rüpes istuda. Kringlid, vastlakuklid ja verivorstid ei maitse enam kunagi nõnda, nagu tema neid tegi. Ma usun, et ta on olnud paljudele perenaistele köögis eeskujuks ja inspiratsiooniks.

Kuna ma olin just oma filmikesega peaaegu valmis jõudnud, siis otsustasin, et pühendan selle minu kõige-kõige esimese kokandusvideo Ülle mälestuseks. Ma tean, et ma pole mingi ei-tea-mis-tegelane, kelle puhul selline asi mingit suurt väärtust omaks, aga ma tundsin, et mul oli vaja teda natuke enda jaoks jäädvustada, ning see tundus just õige. Ja, jah, ma toetan Keskust tema nimel, sest ta on tõeliselt väärt seda, kui näiteks köök või söögisaal või kasvõi laud, kus kringlit vormitakse, tema nimeliseks saab. 

Liiga vara lõigati su elutee katki. Puhka rahus, Ülle! Me ei unusta sind iialgi! 

Ülle nimel võib teha annetusi eestlaste uue keskuse ehitamiseks - KESKUS International Estonian Centre. 

Kardemoni ja kaerahelbe rabarberikook 

Mugandatud minu poolt ühe rootsi retsepti alusel :-) Mul neid Rootsist hulgaliselt kaasa toodud, ja eks vahel saa ka netist natuke otsida. Videos teen õieti topeltportsu, sellepärast on ka seal 4 muna. Oleks natuke mõelnud, siis oleks... kõik ju paremini võinud olla ;-)

Ahi 200C. Küpseta 15 kuni 20 minutit.
Vahusta:
2.5 dl suhkrut 
2 muna 
1 tl vanillisuhkrut
Näpuotsaga soola
Vahustatud segule lisa aeglaselt:
100 g sulatatud ja jahutatud võid
2 dl piima
Sega kokku: 
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
Lisa kuivained munasegule.

Sega valmis rabarberisegu:
200 g väikesteks tükkideks lõigatud rabarber (mul on tavaliselt küll rohkem, eks siis saab silma järgi vaadata, kui palju tärklist ja suhkrut võib juurde panna)
0.5 spl tärklist
1.5 spl suhkrut
1 tl jahvatatud kardemoni (kasuta värskeid seemneid, maitse tuleb tugevam)

Sega nüüd rabarberid taignaga.

Valmista kate:
1.5 dl kaerahelbeid või rohkem (kasutasin suuri helbeid, aga võiks ka väikeseid)
3 spl suhkrut
50 g sulatatud võid
1 tl vanillisuhkrtu
1 tl jahvatatud kardemoni (kardemoniga pole vaja kokku hoida)  

Laota tainas õhukese kihina pannile ja kata kaerahelbeseguga (võib ka muffinivorme kasutada, aga mulle meeldib plaadikook rohkem). Küpseta umbes 15 kuni 20 minutit 200C ahjus.

Head isu ja hoidke ennast!

Sõstra-leedripuusiirupi tort

Ma pean nüüd kiiresti üles kirjutama, kuidas ma hiljuti torti tegin, et järgmine kord ehk tuleb samamoodi välja :-) Andsin torditüki Mari poolakast sõbrale koju kaasa. Kus ema imestas, kui hea kook ja kas saaks retsepti. Kui see pole saladus. Mis peale ma tahaks valjusti naerda. Sest saladus see nüüd kindlasti pole, aga ma lihtsalt ei mäleta, mida ma täpselt iga kord teen :D Õnneks jagasin tordipilti näoraamatus, kus seletasin pisut tegemist. Küll on hea, et seda tegin, sest… pea on nagu prügikast aegajalt...

Kogu koogitegemise lugu sai alguse sellest, et Mari soovis sõpra külla kutsuda ja arvas, me võiks kooki teha. Mina arvasin ka, hea mõte, sest mul oli üks idee salves. Kuna koogi jaoks oli vaja tordipõhja, siis otsustasin seekord proovida “päris” koogipõhja teha. Muidu olen teinud lihtsalt õhukesed plaadid (millest muul ajal kerge ka rullbiskviiti rullida). Kuna olen Youtube’is avastanud mitmeid huvitavaid kokandusalaseid kanaleid, ja just venelaste ning sakslaste omasid, siis otsustasin pisut uurimistööd teha. Ma pole ju väljaõppinud kondiiter (kuigi mul peale keskkooli lõpetamist ühe variandina see täiesti kaalumisel oli). Õppisin küll toidutehnoloogia eriklassis, praeguses Tallinna Ühisgümnaasiumis (20.keskkool) kus “targemad” keeleeriala tudeerisid. Mis ei tähendanud, et ma lõpuks ülikoolis ka keeleeriala ette ei saanud võtta, küll ainult võõrfiloloogina. 

Aga tuleme nüüd ikka koogi juurde tagasi (ma ütlen, mind ei saa kirjutama lasta ;-) … 

 Niisiis, kõigepealt venelase video, kust näppasin mõned näpunäited. Minu tavaline viis on munavalged ja munakollased (koos suhkruga) eraldi vahustada, ning munakollasele supilusikakaupa jahu lisada ning lõpuks ettevaatlikult kõik kokku segada. Aga nüüd olen näinud muuhulgas soovitus, et masinaga võid vabalt munad suhkruga ilma eraldamata vahustada. Mis tundub hea mõte ja mida olen isegi proovinud. Seekord aga otsustasin kõigepealt ette võtta munavalged, millele olin näpuotsaga soola juurde pannud ja lõpupoole vahustamise ajal suhkru. Munakollased lõin kergelt lahti ning lisasin aeglaselt vahustamise ajal munavalgetele (videos paneb ta need sisse ükshaaval). Kõige lõpuks ettevaatlikult segades jahu, kuhu segasin ka natuke tärklist ja küpsetuspulbrit, ning õieti asendasin poole jahust mandlijahuga ;-) 

Tordivormi põhjale sai küpsetuspaber pandud ja ääred jäid nagu olid. Sest siit tuleb veel midagi, mis on hea kõrva taha panna. Kui sa jätad ääred paberita või võitamata, siis on koogil kusagilt kinni haarata, mis tähendab, et ahjust välja võttes ei lange ta nii kergelt kokku! Siis 170C ahju umbes 40 minutiks, kuigi hoidsin ikka silma peal. Valmis koogi jätsin veel natukeseks ahju, ainult ahjuuks oli praokil. Lasin jahtuda vormis ja siis kallutasin välja. Pidin ikka noaga servad lahti lõikama. Häid nõuandeid saab ka siit lehelt, kus virk vispel lausa katsetas kolme erineva viisiga, kuidas põhja küpsetada. Mina lähtusin tema kolmandast variandist. 

Kokkuvõttes sai kook tõesti selline, millisega ma pole kunagi veel hakkama saanud. Ma ausalt ei uskunud oma silmi, et ta nii ühtlaselt tasane jäi. Vahepeal olin teinud koogivormist väiksemas suuruses valmis punasesõstra tarretise kihi (oma aia marjadest) ja veel tarretise leedripuusiirupist ning skyrist (mis minu meelest meenutab kõige rohkem eestlaste kohupiimapastat, kui seda ikka veel müügil on). Kuna värv jäi üsna lahja, siis lisasin pisut kollast toiduvärvi. Mitte liiga palju ;-) 

Niisutasin biskviiti piimaga, sest ei mu tütar ega ta sõber ei armasta alkoholi. Muidu kasutan ohtralt konjakit :-) Huvitav on muidugi see, et mina pole ka suurt alkoholiga sina peal, aga küpsetistes on ta hea. Vahele ja ümber sai määritud vahukoort, kuhu olin pisut zelatiini lisanud. Nii igaks juhuks. Et ei vajuks ära. 

Lõpptulemus oli selline, et üllatasin iseennastki. Ma ei arva, et oleksin kunagi niiiii head koogiga hakkama saanud. Aga kõik on muidugi maitseasi. Mulle meeldivad koogid, mis on hapukamad ja pole liiga rasked ehk “koogised” :-)

Leibadest ja saiadest ja natuke masinatest

Enne jõule käis mul külas minitiim VEMUst ja filmis, kuidas ma kodus leiba küpsetan. Olen leiba nüüdseks küpsetanud järjepidevalt pisut üle kümne aasta (justkui juubel ju). Mis tähendab, et mu juuretis on just nii kaua minuga koos elanud. Alguse sai ühest Eestist toodud leivast lõigatud käärust, natukesest õunamahlast ja keefirist. Pole kordagi juhtunud, et oleksin unustanud juuretist uueks teoks võtta. Ainult ühel korral juhuts pisuke äpardus ja kääritamisprotsessi kiirendada soovides, sai see liiga kuuma ahju. Õieti tuli mul tark mõte, et paneks ühe mu kahest ahjust puhastusrezhiimile, samal ajal, kui ma olin teise torganud taigna hapnema. Unustasin ära, et mõlemad ahjud lähevad lukku, ning muidugi tõusis temperatuur kõrgemale, kui tarvis oleks olnud... Suutsin siiski osaliselt midagi päästa ning õnneks läks järgmine leivategu täiesti korralikult. Peale seda pole kordagi mõne sellise lollusega hakkama saanud. Ning juuretist pole kunagi ka unustanud võtta. See on kuidagi väga käe sisse kulunud.

Aga mis ma jutustan. Siin on video, mille usinad käed kokku panid:

Saiaküpsetamist pole ma ka pea kakskümmend aastat päriselt maha jätnud (ka nagu juubel), kuigi ma olen liikunud saiamasinas küpsetatust pannisaiadeni ja nüüd eelmisel aastal potisaiani ning viimaks savipotisaiani. Selle aja jooksul on mu käest läbi käinud umbes neli küpsetamismasinat. Kui viimaks Kitchen Aid köögikombaini ostsin, arvasin, et aitab küll masinatega jändamisest, mis mu käes otsad annavad. Lisaks sai ka selgeks, et mitte iga masin pole samana siia ilma loodud. Ja mitte selle poolest, kas ta vastu peab, vaid palju tähtsamana, kuidas ta küpsetamistööga hakkama saab. Mu esimene odav Black & Deckeri masin küpsetas lausa oivalisi saiu. See tähendab, et koorik oli just paraja tumedusega ja sugugi mitte liiga kõva. Just üleküpsenud kooriku pärast loobusin oma järgmisest masinast (kasutasin seda lõpuks ainult taigna segamiseks) kuni leidsin kellegi lahke inimese, kes mulle hästi soodsalt pulmakingiks saadud ja kord kasutusel olnud B&D mudeli müüs (täpselt sama, mis mu esimene). Kahjuks kipub aga seda tüüpi masinal üks jublakas läbi kuluma, kui liiga usin kasutaja olla (nii umbes neli-viis aastat). Nõnda otsustas mu kolmaski abimees ühel päeval meie hulgast lahkuda. 

Peale seda tegin väikese pausi, kui mitte arvestada ühte masinat, mille Goodwilli poest leidsime. Kuid see küpsetas piklikke kõrgeid saiu, mis meile kellelegi ei meeldinud (seegi masin määrati taignasegamise ülesannet täitma). Eks meil oli kodus muu pere poolt pisukest vingumist, et ikka võiks ju olla jälle masin, millega kerge saia küpsetada (algul tegin leivamasinas, hiljem kombaninga taigna ja küpsetasin "päris" ahjus). Nemad saavat ka siis saiategemisega hakkama, kui mind kodus pole. Kirkel oli juba lausa täiesti pähe kulunud, mitu topsikutäit jahu ja mitu lusikatäit soola-suhkrut vaja kasutada.

Pidin tegelikult tõdema, et eks nende masinasaiadega oli palju vähem vaeva. Samas vaev vaevaks, sest ausalt öeldes küpsesid saiad ka palju õhulisemateks võrreldes tavalise ahjuga. Lasin siis end vaikselt pehmeks rääkida. Mis tähendas seda, et lugesin hulgaliselt arvamusi erinevate masinate kohta. Kurvalt pidin nenditma, et kõige paremateks osutusid need, millel ka kõige kõrgem hind külge kinnitatud. Kuidagi ei kippunud ma oma rahakotiraudu sarnase ostu jaoks avama, kui polnud kindlust, kui hea masin tegelikult võiks olla. Lehitsesin internetis neid kohti, kus inimesed oma asju müügiks panevad (näiteks Kijiji), otsides oma "vana" mudelit. Paar tükki jäid silma, kuid olid minust liiga kaugel. 

Aga mis kaugel polnud, oli Goodwilli kauplus (ehk taaskasutuspood). Kuna see mul peaaegu tööteel (kui ma metroolt tulles pisut pikema kõnnaku ette viitsin võtta), siis otsustasin, et hakkan seal järjepidevalt käima. Ja oh imet, oligi täpselt sama masin olemas, lausa kaks kohe. Loomulikult sai üks neist kohe koju taritud. Seal aga ilmnes kurb tõsisasi, et kui masin ise paistis olevat justkui vabrikust tulnud, siis puudus vormis laba, millega tainast segada (ei tea, kuidas see kahe silma vahele jäi). Jõudsin juba nukralt tõdeda, et vahel tasub asjadest rohkem kinni hoida (Tomi elutarkus ;), sest olin peale uputust ära visanud vanad vormid koos labadega (vähemalt nii mulle tundus esialgu). Peale lühikest arutelu perepeaga, saatsin ta poodi tagasi, et ta teise masina seest laba koju tooks. Aga see osutus vormi sisse justkui kinni liimituks. Egas midagi, sai siis terve masin koju taritud. Las siis olla juba neid kaks, sest laba ega vorm ju neis katki ei lähe. Olemegi ettenägelikult mitmeks aastaks saiaküpsetamise kindlustanud. 

Nõnda läks jälle lahti masinasaiade valmistamine. Need maitsesid ikka sama hästi, isegi paremini, sest muutsin retsepti pisut tervislikumaks (rohkema hulga mitmeviljajahuga). Ainuke asi, mis kripeldas, oli see laba, mis ei tahtnud välja tulla. Ma teadsin eelmiste kogemuste põhjal, millal masinas viimane segamine toimub ja panin tavaliselt taimeri selleks ajaks helisema. Nii sain laba välja võtta, mis muidu saia sisse suure augu jätab. Ega see maitsele ju midagi ei tee, ainult tüütu on augukohaga korralikku viilu välja võluda. Kaalusin üht ja teistpidi, mida teha. Ebays müüdi küll labasid, kuid nende hinnad olid  ühe jublaka jaoks päris krõbedad. Väiksema raha eest tõin ju uue masina koju! Ja peaks ütlema, et masinad olid tõesti mõlemad päris uue välimusega. Kõige rohkem paar korda ainult varem tarvitusel olnud. 

Loomulikult liikus mu mõte kohe edasi, tuleb jälle hakata Goodwilli kauplust järjepidevalt külastama. Juba teisel nädalal peale minu nõnda tähtsat otsust jäigi samasugune masin silma. Just selline nagu mul vaja, õieti vorm koos ärakäiva labaga. Hind ainult 12 dollarit. Mina pole samasugune asjapulk nagu Tom, kes võib musta valgeks rääkida, st seletada, et me saime "pooliku" toote eelmine kord, mille peale kõik naisterahvad sulavad ning talle veel midagi peale kauba kaasa annavad. Mina võtsin monstrumi, mis tegelikult päris vähe kaalus, kaenlasse ja sammusin kassasse. See et mul kodus nüüdsest lausa KOLM ühesugust masinat oma kasutusjärjekorda ootavad mind ei heidutanud.

Praeguseks on olukord aga selline, et küpsetan, nagu sai nimetatud, rohkem potisaia. Ja masinad ootavad rahulikult oma järjekorda. Sest... me ei söö enam nii palju saia, kui omal ajal. Mis tähendab, et saiad kippusid meil liiga kauaks seisma jääma. Ja hallitama. Nii ma siis pühendasin end rohkem leivateole. Ja iga kord, kui uus leib valmis, ei jõua ära imestada, kui maitsev see võib olla. Tom arvab, et see on nagu magustoit. Mari sööb ka. Isegi Kirke ei vaidle vastu. Temale küpsetan nüüd aegajalt oma koju viimiseks pätsi. Ning isegi oma leivateoga olen läinud hoopis oma rada, ning hakkasin katsetama koorikleibadega... Aga nüüd on jutustamine eriti pikaks läinud. Nii et parem jätan midagi uueks korraks :-) Huvitav, kas Eestis käib ikka endiselt sama usin leivaküpsetamine edasi, nagu siis kui presidendiproua seda propageeris...

Hilinenud vastlad ehk vastlapitsa

Rootslaste küpsetamisajakirjast leidsin huvitava idee küpsetada vastlapizza. Kuna ma nädala sees sees seda teha ei saanud, siis jäi küpsetamine nädala lõpule. Tööl ma ka ei olnud, kus alati vastlakukleid pakume. Väga hea vahukooresai tuli. Alusele laotasin veel murakamoosi (aga igat sorti hapum moos sobiks). Ma ütleks, et lõpptulemus sai isegi parem kui traditsiooniline vastlakukkel ;) Lihtsam oli süüa ka.

Taigna jaoks:

12g pärmi (või 1.5tl kuivpärmi)

2dl piima

jahvatatud kardemoni

1,2dl suhkrut

natuke soola

25 g toasooja võid

4-5 dl jahu
Kergita umbes 45 minutit. Siis rulli pizzataginamoodi lahti (umbes 1,5cm paksuseks), ääred natuke kõrgemad. Kergita 30 minutit. Küpseta 210C juures 8-10 minutit. Jahuta plaadil.

Pane peale umbes 150 g moosi (või värskeid vaarikaid, kuhu segatud 2spl suhkrut ja 1spl tärklist)

Kõige otsa vahukoort.

Mina panin julgelt ;) Lisaks riputasin peale hakitud mandleid ja natuke shokolaadi.

Mmmm... maitses hea isegi järgmisel päeval!

Šampusetarretis

Uue aasta võtsime vastu ... šampusetarretisega, või peaaegu (jaa-jaa, ma tean, et šampuseks võib ainult teatud vedelikke kutsuda, ei ole vaja näpuga siin viibutada :). Magustoidu käisin vast tund enne südaööd välja. Idee hüppas paar nädalat tagasi mingil interneti lehel üles, aga nii palju kui ma otsisin, ei leidnud enam originaalretsepti üles :) Aga eks neid ole rohkem kui üks.

Kirke oli see, kes arvas, hea mõte. Leidsin tagavarast lausa 1.5 liitrise vahuveini ja kolmapäeva õhtul puhastasime granaatõuna. Sulatasime potis umes klaasijagu vahuveinis kaks klaasi suhkrut (võib muidugi maitse järgi panna nii palju kui soovi on, oleneb ka kui hapu on vein). Pisut rohkem kui kaks supilusikat želatiinipulbrit paisuta natukese kuuma veega ja sega suhkruveiniseguga. Lisa ülejäänud vahuvein. 

Kui tahta, et marjad põhja jääksid, siis oleks vaja enne natukese seguga need tarretuma panna. Meie ei pannud. Maitset see ei rikkunud ;)

Head uut aastat!

Kodujuustukook

Tegin jõuluõhtuks seekord kodujuustukooki pohlakattega nagu Silja blogist leidsin. Pidin natuke teatud asju ümber muutma, sest kodujuustu müüakse siin 500g topsikutes jne... Lisaks riivisin sidrunikoort ning panin ka sidrunimahla täidisesse :) Väga-väga hea kook sai! Kindlasti teen veel, ja omamoodi.

Põhi:
140 g tooreid mandleid (kasutasin mandlijahu)
140 g pehmeid kuivatatud datleid
näpuotsatäis soola
1 tl jahvatatud kaneeli (soovi korral)
Töötle mandlid koos datlite, soola ja kaneeliga kleepuvaks massiks ning suru ühtlase kihina 24 cm läbimõõduga kilega kaetud vormi põhja. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi, et põhi saaks taheneda.

Täidis:
500 g kodujuustu (mina lasin saumikseriga peenemaks)
4,5 dl vahukoort
200 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
1 sidruni riivitud koor ja mahl
20 g želatiini
Vahusta vahukoor. Teises nõus sega omavahel suhkrud, sidruni riivitud koor ning kuumutatud sidrnimahl, lõpuks kodujuust ning lisa samal ajal segades ühtlase nirena kuumas veel lahustatud želatiin kodujuustusegu hulka. Seejärel sega õrnalt täidisesse vahustatud vahukoor. Vala segu koogivormi ja aseta vähemalt kaheks tunniks külmkappi. Kui täidis on tahenenud, tee koogile kate.

Kate:
300 g pohli
80 g suhkrut
6 g želatiini
Püreesta pohlad kannmikseris, köögikombainis, saumikseriga vm viisil. Suru püree läbi sõela ja sega suhkruga läbi. Lisa kuumas veel lahustatud želatiin ja sega ühtlaseks. Laota koogile ja hoia külmas, kuni kate on tahenenud.

Pohli saab siitmailt sel kujul :)  Muidugi mitte alati, kuid poolakate Starsky poes ikka vahel müüakse, üsna kalli hinnaga. Aga vahel ju võib neid endale lubada.

Pannkoogipallid

Midagi uut meie menüüs. Tõlkisin selle taanlaste Æbleskiver toidu pannkoogipallideks, väga võimalik, et eestlastel on oma nimi olemas :) Igal juhul sai Kirke jõuluvanalt kingiks jaapanlaste takoyaki tegija ehk siis nende kaheksajalataignapallide elektrilise köögiriista. Sest neiu on mitu korda rääkinud, kui head need kunagi Jaapanis käies olid. Eks siis jõuluvana pani selle mõtte kõrva taha. Eks ma natuke muretsesin, sest pann tuli läbi Amazoni otse Jaapanist ja nende elekter on hästi natuke erinevam kui Ameerikas. Uurisin siit ja sealt, ka oma kaasalt. Muud ei pidanud juhtuma, kui et pann läheb pisut kuumemaks kui muidu. Jaapanlased, kes siia mandrile elama tulnud, nimetavad, et ongi hea, sest muidu pidi see liiga külm olema :)

Proovisime jõulupäeva hommikul kohe masina ära. Taignaks siis taanlaste pannkoogipallide retsept. Esimesed tulid küll natuke lopergused, aga siis sai asi käppa. Kahekesi Kikrega me seal toimetasime ja nüüd võiks öelda, et me pole küll just eksperdid, kuid saame juba päris hästi hakkama.

Vahusta 4 munakollast 2 spl suhkruga, lisa 4.5 dl jahu ja 4.5 dl piima, 0.5 tl soola, 1 tl küpsetuspulbrit, 3 spl õli (või sulatatud võid), kõige lõpuks vahustatud munavalged. Valasin taigna kannu, sest nii on lihtsam seda välja valada.
Viimaks veel üks foto üliõnnelikust lapsest, kui ta oma kingi kätte sai :D

Verivorstitegu

Mul oli nii hea meel, et Mari oli nõus verivorstide tegemise enda kanda võtta. Kata tuli kolmapäeval appi, mina olin juhendamas ning kolmekesi saime asjaga palju kiiremini ühele poolele. Oleks võinud kiireminigi seda teha, kui keegi (st mina) poleks liiga palju tangu keema pannud :)  Järgmisel aastal peaks ikka vähem ette võtma, kui just ei hakka neid näiteks müüma. Ostjaid vist eestlaste hulgas ikka jätkuks. Peaks muidugi trimmima seda tegemiseretsepti. Kuigi sel aastal läks asi palju paremini! See tähendab, tugevam vorstilikum maitse. Panin ikka väga julgelt maitseainied! Mul on järejordselt lühikesed tontsakad vorstid. Keetmisel läks vaid kolm katki. Lisaks pudenes üks "kett" maha, nii et vast seitse vorsti läksid katki. Peab ikka paremini nendega ümber käima ;) Riputasin neid vannituppa, et koerad ligi ei pääseks.

Kirke käis vahepeal lihtsalt asja uurimas. Tal oli oma ülesanne. Disainins uhket piparkoogimaja :) Sellega peaksid nad nüüd lähemil päevil ühele poolele saama. Vaja ikka enne piparkoogitaigen ka valmis meisterdada. Kõigile, kes piparkookidest ei vaimustu ja kes verivorste kummardavad, soovitan läbi lugeda järgmise kirjutise: Ood verivorstile

Enda jaoks veel märkmeid vorstiteo kohta. 1 kg odrakruupe keeta pehmeks, võib enne likku panna, siis läheb kiiremini, panin ka soola kohe juurde, võiks ka puljongis proovida järgmine kord hautada. Liha (rasvast sealiha, peekonit, eelistaksin suitsupeekonit) kusagil 1 kg jagu (oleneb, kui lihast vorsti lõpuks tahta), sibulat nii 3-4, mille praadisin peekoniga, maitseaineid oma maitse järgi. Minu meelest võib päris julgelt panna. Kasutasin jälle kuivatatud verd (ostetud Tongmaster lehelt, sealt saab ka sooli osta, kõigile nendele, kel probleemi vere ja soole hankimisega ;) Mina olen lihtsalt hästi mugav, kes hea meelega ostab kõik asjad üle interneti. Tegelikult on võimalik sooli ka Kanadas tellida. Verega on keerulisem. Aga selle Inglismaalt saabunud saadetisega igal juhul mingit probleemi ei tekkinud. Jõudis kenasti kohale.

Veel peale vorstide toppimist torkisin kaks-kolm korda nõelaga ja torkasin siis umbes 10 minutiks kuuma vette. Hoidsin silma peal ja torkisin veel, kui vaja. Ahju läksid 180 kraadi juures umbes pooleks tunniks. Panin peekoniriba veel peale. Soovitatakse ka madalama kuumusega küpsetada. Siis pidid krõbedad mõnusad vorstid tulema.

Parima pagari otsingutel

Eesti parima pagari saade jõudis kenasti lõpuni. Minulgi õnnestus see ära vaadata :) Mulle meeldis. Ma ei saa aru nendest, kel jätkus kriitikat kogu saate ülesehituse, saatejuhtide, muusika, osalejate ja ma ei tea mille kohta veel. Minu meelest oli kõik just nii nagu pidi. Kui võrrelda originaaliga The Great British Bake Off, siis mina ei saa küll mitte midagi negatiivset välja tuua. Sest brittide saade ja kogu saate formaat meeldib mulle kõigist erinevatest kokandusvõistlustest kõige rohkem (eriti kui mõtlen nende peale, kus kurikuulus Ramsey oma sõnu ei vali). Ja eestlased jälgisid ülesehitust päris hästi. See on rahulik ja mõnus. Kohtunikud ei ole oma kriitikaga liiga õelad, ei kardeta nõuandeid jagada. Tekib hea sõbraliku koostegutsemise tunne. Eriti tänu saatejuhtide toredatele vahekommentaaridele. Kuigi pean ütlema, et brittide omad on vast kõige vahvamad selles osas. Aga ma ei oska midagi halba ühegi teise kohta ka öelda. Muusikaga jäin ka väga rahule, just selline sobiv. Ei mingit põnevuse üleskruttimist helidega.

Olen nüüd näinud lisaks veel Iiri, Austraalia, Rootsi, Lõuna Aafrika ja USA saateid. Soome oma magasin kahjuks maha. Osadel küll pisut erinevad saate nimed, kuid kogu ülesehitus enam-vähem sama. Välja arvatud Uus Meremaa, mille torkasin ka siia vahele, aga seal otsiti samuti parimat pagarit. Kõige vähem tegelikult meeldiski viimane ja USA oma. Liiga palju oli seda nii tüüpilist põnevuse ülesajamist. Mis tundub liiga kunstlik. Nii palju siis minu arvamisest. Teleriekraani taga istudes olen pea alati kohtunikega sama meelt olnud. Eesti võitja teenis täiega oma tiitli ära. Kiitus kohtunikele. Koduküpsetajad Eestis võivad kõik uhked oma oskuste üle olla, sest arvan, et paljud võivad temaga samastuda :) Isegi kui polegi kusagil kursustel käinud ja uhkeid prantsuskeelseid termineid ei tea ;) Mis ei ole üldse kivi loopime ühe võistleja kapsaaeda, sest tema küpsetised nägid superkenad välja ja kindlasti maitsesid sama hästi. Ma ise olen lihtsalt alati proovinud Eestis väga hoolikas olla, et ei kasutaks võõrkeelseid väljendeid :P

Kõigile, kel küpsetamise vastu huvi, soovitan neid saateid vaadata :) Siit leiab nimekirja teiste programmide kohta.

Kiwikook

Halloweeni peole valmistasin kiwi-jogurtikoogi. Võtsin aluseks siit leitud retsepti, mis oli küll tehtud granadillist ehk kannatuslille viljadest, kohalikus keeles passion fruit. Kuna meil on aias hulgaliselt arktilise kiwi vilju, siis otsustasin hoopis neid kasutada. Meil väike mure, mida kõigist nendest teha. Hetkel on küll tunne, et kui keegi ei tule appi ära korjama ja sööma, siis jäävad need linnukestele toiduks. Kui siinsed linnukesed muidugi kiwimarju söövad.

Koogi tegin lausa eelmisel päeval valmis. Tahtsin kiwipüreest veel õhukese katte panna peale, kuid see ei tarretunud. Võtsin maha ning lisasin zelatiini. Panin sügavkülma, kuid ikka ei tarretunud. Õieti tundus pooleldi valmis. Autos voolas osa kattest sülle. Kiiresti ots ümber ja tagasi koju. Õnneks olime vaid mõne minuti jõudnud sõita. Tõmbasin jälle katte maha. Kuna muuks aega polnud, siis sai ainult granaatõuna seemneid peale raputada. Muidu oli mul lausa minikiwi lõigud koos granaatõuntega kaunistuseks pandud. Kook maitses ikka päris hea :P

Koogipõhi

30 g mõru šokolaadi peenikeseks tükeldatud

1 spl kakao pulbrit

1/8 tl lahustuvat kohvi
   sega ülaltoodu ained omavahel ja lisa...

2spl keeduvett - sulata

Sega kuivained:

1/2 kl jahu

1/4 tl küpsetuspulbrit

1/8 tl meresoola

Vahusta omavahel:

3 spl toasooja võid

1/4 kl suhkrut

2 spl pruuni suhkrut,
lisa viimaks

1 muna (toasoe)

1 tl vanilli

3 spl hapukoort (toasoe)

ja šokolaadisegu

Pane kõik kokku ning 22cm lahtikäivasse vormi. Küpseta umbes 20-25 minutit 175kraadises ahjus. Jahuta. Lõika 20cm lahtikäiva vormi suuruseks ja pane selle põhja.

Tarretis

1/4 kl külma vett ja 4,5 tl zelatiinipulbrit seisma u 10minutiks

1,5 kl marja/puuviljapüreed 

1,5 kl suhkrut

2tl värsket sidrunimahla

näpuotsaga soola (püreele suhkur jne, soojenda ning lisa sinna paisunud zelatiin)

1,5 kl vahukoort (või 2 kl jogurtit)