Sõstra-leedripuusiirupi tort

Ma pean nüüd kiiresti üles kirjutama, kuidas ma hiljuti torti tegin, et järgmine kord ehk tuleb samamoodi välja :-) Andsin torditüki Mari poolakast sõbrale koju kaasa. Kus ema imestas, kui hea kook ja kas saaks retsepti. Kui see pole saladus. Mis peale ma tahaks valjusti naerda. Sest saladus see nüüd kindlasti pole, aga ma lihtsalt ei mäleta, mida ma täpselt iga kord teen :D Õnneks jagasin tordipilti näoraamatus, kus seletasin pisut tegemist. Küll on hea, et seda tegin, sest… pea on nagu prügikast aegajalt...

Kogu koogitegemise lugu sai alguse sellest, et Mari soovis sõpra külla kutsuda ja arvas, me võiks kooki teha. Mina arvasin ka, hea mõte, sest mul oli üks idee salves. Kuna koogi jaoks oli vaja tordipõhja, siis otsustasin seekord proovida “päris” koogipõhja teha. Muidu olen teinud lihtsalt õhukesed plaadid (millest muul ajal kerge ka rullbiskviiti rullida). Kuna olen Youtube’is avastanud mitmeid huvitavaid kokandusalaseid kanaleid, ja just venelaste ning sakslaste omasid, siis otsustasin pisut uurimistööd teha. Ma pole ju väljaõppinud kondiiter (kuigi mul peale keskkooli lõpetamist ühe variandina see täiesti kaalumisel oli). Õppisin küll toidutehnoloogia eriklassis, praeguses Tallinna Ühisgümnaasiumis (20.keskkool) kus “targemad” keeleeriala tudeerisid. Mis ei tähendanud, et ma lõpuks ülikoolis ka keeleeriala ette ei saanud võtta, küll ainult võõrfiloloogina. 

Aga tuleme nüüd ikka koogi juurde tagasi (ma ütlen, mind ei saa kirjutama lasta ;-) … 

 Niisiis, kõigepealt venelase video, kust näppasin mõned näpunäited. Minu tavaline viis on munavalged ja munakollased (koos suhkruga) eraldi vahustada, ning munakollasele supilusikakaupa jahu lisada ning lõpuks ettevaatlikult kõik kokku segada. Aga nüüd olen näinud muuhulgas soovitus, et masinaga võid vabalt munad suhkruga ilma eraldamata vahustada. Mis tundub hea mõte ja mida olen isegi proovinud. Seekord aga otsustasin kõigepealt ette võtta munavalged, millele olin näpuotsaga soola juurde pannud ja lõpupoole vahustamise ajal suhkru. Munakollased lõin kergelt lahti ning lisasin aeglaselt vahustamise ajal munavalgetele (videos paneb ta need sisse ükshaaval). Kõige lõpuks ettevaatlikult segades jahu, kuhu segasin ka natuke tärklist ja küpsetuspulbrit, ning õieti asendasin poole jahust mandlijahuga ;-) 

Tordivormi põhjale sai küpsetuspaber pandud ja ääred jäid nagu olid. Sest siit tuleb veel midagi, mis on hea kõrva taha panna. Kui sa jätad ääred paberita või võitamata, siis on koogil kusagilt kinni haarata, mis tähendab, et ahjust välja võttes ei lange ta nii kergelt kokku! Siis 170C ahju umbes 40 minutiks, kuigi hoidsin ikka silma peal. Valmis koogi jätsin veel natukeseks ahju, ainult ahjuuks oli praokil. Lasin jahtuda vormis ja siis kallutasin välja. Pidin ikka noaga servad lahti lõikama. Häid nõuandeid saab ka siit lehelt, kus virk vispel lausa katsetas kolme erineva viisiga, kuidas põhja küpsetada. Mina lähtusin tema kolmandast variandist. 

Kokkuvõttes sai kook tõesti selline, millisega ma pole kunagi veel hakkama saanud. Ma ausalt ei uskunud oma silmi, et ta nii ühtlaselt tasane jäi. Vahepeal olin teinud koogivormist väiksemas suuruses valmis punasesõstra tarretise kihi (oma aia marjadest) ja veel tarretise leedripuusiirupist ning skyrist (mis minu meelest meenutab kõige rohkem eestlaste kohupiimapastat, kui seda ikka veel müügil on). Kuna värv jäi üsna lahja, siis lisasin pisut kollast toiduvärvi. Mitte liiga palju ;-) 

Niisutasin biskviiti piimaga, sest ei mu tütar ega ta sõber ei armasta alkoholi. Muidu kasutan ohtralt konjakit :-) Huvitav on muidugi see, et mina pole ka suurt alkoholiga sina peal, aga küpsetistes on ta hea. Vahele ja ümber sai määritud vahukoort, kuhu olin pisut zelatiini lisanud. Nii igaks juhuks. Et ei vajuks ära. 

Lõpptulemus oli selline, et üllatasin iseennastki. Ma ei arva, et oleksin kunagi niiiii head koogiga hakkama saanud. Aga kõik on muidugi maitseasi. Mulle meeldivad koogid, mis on hapukamad ja pole liiga rasked ehk “koogised” :-)