Maskiga või maskita 2

Nõnda siis... Viimaks juhtus see, mida ma juba vaikselt oodanud olin. Aga ma olin enam kui valmis. Tulin poest välja. Mask ees ning hoidsin teistest 2 meetrit eemale. Lükkasin käru auto juurde, mask ikka näo ees. Üks naine astus kõrvalautost välja. Ilma maskita. Tõstsin kotte autosse, kui seesama naine ütles: "Oh! Oled üks nendest, kes kogu selle jamaga kaasa läheb. Sest ega maskist ju mingit kasu pole. Näed lihtsalt tobe välja." Mul oli vastus juba ammu välja mõeldud, sest kujutasin ette, kuidas midagi sellist võinuks juhtuda. "Tead, ma tõusin hommikul 39.9 palavikuga üles (loomulikult polnud mul mingit palavikku), ja ma töötan väga lähedal sadade inimestega üsna kinnises ruumis (muidugi mitte). Nii et kannan maski rohkem sinu kaitseks kui enda. Kuidas oleks, kui ma võtaks maski eest ja kallistan sind kui vana tuttavat?" Astusin sammu lähemale ja hakkasin justkui maski eest ära võtma. Ta astus sammu eemale ning taganes järgmise pargitud autode reani. Läksin talle järele, samal ajal kui ta sammu kiirendas. Panin ka kiirust juurde, mispeale ta jooksma pistis. Ühel hetkel ta komistas ja kukkus. Tahtsin teda ninast tõmmata... Just nii nagu ma praegu teid oma jutuga ninapidi tõmban. Midagi sellist tegelikult ei juhtunud... Aga võinuks ju 😉 Kopeeritud sõbra ajajoonelt.

Nõnda siis... Ma postitasin selle ühes FB grupis, mis juba mõnda aega natuke varjusurmas olnud, st pole enam "vanu häid aegu", kui paljud oma arvamust avaldasid. Ning millegipärast äratas see nii mõnegi. Eriti need, kes arvasid, et kogu see koroonaasi on 1) valitsuste poolt välja mõeldud, et saavutada... mida õieti... ma ei tea; 2) vaktsiinide süü (muide hispaania gripp on ka vaktsiinide süü); 3) võimalus sisse viia 5G; 4) veel mõned asjad. Lisaks prooviti mulle selgeks teha, kui kahjulik on maski kandmine. Ning et igasuguse mölaga ei tasuks kaasa minna... Ütleks selle peale lihtsalt... tule taevas appi! Õnneks ei lasknud ma end ühestki arvamusest heidutada ning olen ja tegutsen edasi nagu alati. Mul oli ka mingi imelik tuju, kus tahtsin igale midagi vastata. Esimese hooga üsna teravalt, aga siis tõmbasin kohe tagasi. Ning jäin viisakaks. Või natuke irooniliseks. Ning lubasin ka iseenda üle naerda. Midagi imelikku on õhus, sest olles teenindaja rollis, olen viimasel ajal üha rohkem märganud inimeste suuremat närvilisust, ning palju kergemat "katki minemist". Isegi mina "läksin katki" ühel hetkel, ning ütlesin telefoni teises otsas karjuvale inimesele, et ta ei peaks minu peale karjuma, ning lõpetasin kõne. Põrgusse ja sitale saatmised ei olegi midagi ebatavalist enam... Tundud, et praegune olukord ei mõju mitte kõige paremini isegi kõige parematele meie hulgast 😉

Ma pean ka ütlema, et aeg läheb selle praeguse pandeemia ajal eriliselt kiirelt mööda. Vähemalt minu jaoks. Võiks ju mõelda vastupidist. Sest kogu elu keerleb ainult töö ja kodu vahet, ning "suursündmuseks" on poodi minek. Aga sedagi proovime ju nii vähe teha, kui võimalik. Toronto kuumus ei kutsu isegi õue istuma. Õieti on mõned viimased päevad natuke paremad siiski olnud.

Muudest uudistest nii palju, et Ontario peaks liikuma kolmandasse staadiumi, kus avatakse pea kõik kohad uuesti, kuigi igat sorti ettevaatusabinõud tuleb kasutusele võtta. Toronto peaks veel ootama. Ning mõned teised rajoonid. Maskid on kohustuslikud, ning üldiselt hoitakse reeglitest kinni. Aegajalt kuuled mõnest, kes arvab, et tal on õigus vastupidist nõuda. Ning millegipärast arvatakse, et kui nende arvamus ka sotsmeediasse jõuab, siis inimesed on nende poolt. Selles nad aga eksivad päris korralikult. Ja neist saavad järjekordsed Karenid ja Kenid, kelle peale viltu vaadatakse. Ma ei tea, mis neil peas ringi käib.

Toomas on Eestist tagasi. Peab olema kaks nädalat isolatsioonis. Me saatsime siis ta keldrikorrusele. Ning proovime distantsi hoida. Tema jaoks on muidugi kummaline, et siin asjad on nii kuis on. Sest Eestis polnud ju haigusest õieti jälgegi. Siin aga kuuled juba, et haigestumisi tuleb juurde. Statistika ütleb ka, et üle poolte on nooremad, ning neist mitmed haiglas. Mul on tunne, et vanemad lihtsalt hoiavad kõigist eemale, kuna nad on nii ära hirmutatud. Ja kuhu sel haigusel ikka karata, kui noorte peale, kes on ilmselgelt väsinud kogu asjast. Noorena ju tahad ka rohkem teistega läbi käia, otsida partnerit jne...

Oh, ja Kirke kolib järgmise kuu keskel välja (mitte sinna kõrgesse torni, hoopis kõrvalmajja). Tema ei jõua ära oodata, ja mina mõtlen, kuhu tal kiiret 😊 Aga saan muidugi aru. Lähevad koos oma poiss-sõbraga, kellega on nüüdseks kaks aastat koos olnud. Mitte liiga kaugele meist. Vast 5-minuti jalutustee kaugusele, kohe metroojaama lähedale. Oleme siin kaubelnud, et kass jääks majja, aga jääme kaotajaks. Arvan, et talle polegi nii tähtis see, kui lähedane kass on, vaid see, et mingi tuttav hing kodust kaasa tuleb 😉