Kuningpüüton ehk uus pereliige

Ma polegi veel siin lehekülgedel kirjutanud, et meil on uus pereliige. Kelle kojutulekut ma just suurima vaimustusega ei oodanud... Olin juba Marile varem teatanud, et kui ta kavataseb endale mao muretseda, siis seda alles peale meie juurest väljakolimist. Millegipärast aga oskas neiu mind ümber sõrme mähkida, ning nõnda ilmuski pühapäeval majja noor kuningpüütoni isend. Oli koju tulles ainult kolm nädalat vana. Ja isane. Emased pidid palju suuremaks kasvama. Ning on ka kallimad. Sest... sealt saab ju järglasi, keda võib edasi müüa. Maokasvandusega aga laps tegelema ei kavatase hakata. Jääb ikka oma põhitöö juurde.

Mari toimetas enne mao toomist mitu nädalat terraariumi ülessättimisega, mis on väiksemat sorti klaasist kastike. Sain aga aru, et mao kasvades peab selle suurema vastu vahetama. Sedasorti madu võib kasvada meeter-poolteist pikaks. Nüüd on mul ainult mure, et ma sügavkülmast liha otsima minnes, end surnuks ei ehmata, kui sealt külmunud hiire või roti avastan. Ilmselgelt oli see mu kõige mõjukam argument, miks ma keeldusin madude omamisest. 

Aga ma andsin lõpuks järgi... Võis olla, et mul läks süda haledaks, kui saime aru, et kassi omamine on suure küsimärgi all. Sest Mari on ilmselgelt allergiline neile. Oleme küll uurinud ka kasse, keda isegi allergikud saavad pidada. Nagu näiteks siberi metsakass. Aga hetkel vean täielikult seanahka. Mul pole lihtsalt energiat (ja jalgu all), et mõelda, kuidas kodu "kassikindlaks" muuta. Põhiprobleem on juhtmed, mida nad armastavad järama hakata. Üks tegelane hammustas ju kunagi mu üsna uue läpaka laadimisjuhtme läbi. Mis tegi mind hirmus kurjaks. Natukeses ajaks. Kuni kiisu oskas mind täielikult ära võluda. 

Puma oli selline kass, kellesarnast polnud ma varem kunagi näinud. Mitte et mul neid väga oleks kunagi olnud. Ainult need, kes armastasid Õismäel meie esimese korruse rõdu all pesa teha. Puma oli selline leebeke ja hea südamega. Kui nii võib kassi kohta öelda. Ma ei tea, et ta oleks kunagi kedagi isegi naljaviluks kriimustanud, rääkimata hammustamisest. Sa võisid teda vabalt sabast sikutada, mille peale ta korraks pead keeras, ning siis õlgu kehitades edasi toimetas. Mis ei tähenda, et me teda sabast tõmbamas käisime. Lihtsalt vahetevahel, olude sunnil. Kui ta kippus näiteks end riidekappi peitma. Nii et latt on väga kõrgele seatud kasside osas.

Aga madu Luppi on vist end üsna kenasti meie juures sisse seadnud. Hetkel sööb ühe hiirekese nädalas. See tuleb üles soojendada teatud temperatuurini. Nagu näiteks minu fööniga 🙃 Ja siis ta nina ees näpitsate otsas liigutades pakkuma. Nagu oleks hiireke elus. Madu on tõeliselt kiire, kui selle enda haardesse krabab ning siis kiiresti rulli tõmbab.Ta on ju kägistaja. Mari kõige suurem mure oli, et uus elanik ikka söögiga nõus on. Sest mõned ei lase end nii kergelt lollitada. Hetkel tundub kõik korras olevat.

Minu elu uus elukas pole kuidagi seganud. Mari tegutseb ise. Ainult, kui ma köögis näen kilekotis hiirt, mis sooja veega täidetud kausis, siis tuleb meelde, et üks elusolend meil kodus juures. Kirke olevat lubanud aidata, kui Mari juhtub ära olema. Nii et olen täiesti mängust väljas.

Meil on siis peaaegu nii, et üks koduloom inimhinge kohta. Ainult Toomasel veel üks puudu, nagu keegi tegi märkuse, kui me perepilti vaatas 😀