17.06.19

Kooli lõpp

Ja ongi nii, et mu noorem laps on ka ametliku paberiga spetsialist - hambatehnik. George Brown College lõputseremooniad toimusid Sony kontserdikeskuses Toronto kesklinnas. Sinna mahtus muidugi hulga rohkem rahvast ära võrreldes Toronto Ülikooli saaliga, kuigi sellest hoolimata tuli ikka kohad kinni panna. Vist oli kolm kohta igale lõpetajale. 

Seekord oli lausa Toomas kohal. Tal on siiani kuidagi nii õnnestunud, et pole ühelegi koolilõpu tseremooniale jõudnud. Sest on alati Eestis olnud :-) Ta jõudis ikka mitu korda küsida, kas kõik need ongi nii igavad olnud, ja vist salaja rõõmustada, et ei ole varem pidanud ühegi jaoks kohal olema :-D Eks ta ole... Muidugi on oma lapse lõpetamine maailma kõige uhkem asi, aga kui siis peab kõikide teiste pidulikku momenti ka jälgima... ja kui neid veel nii palju on... siis... no-jah... Ma arvan, et kõige toredam oli gümnaasiumi / high school lõpetamine. Sest seal tundsin esiteks rohkem lapsi ning teiseks oli lahe kuulata, mis igaühe tulevikusoovide kohta öeldi. 

Nüüd tekitasid elevust saalist kostvad hüüatused: "Ma olen tema isa!", "See on mu õde!", "Sa oled minu eeskuju!", "See on mu tüdruksõber!" jne. Õnneks ei olnud neid liiga palju, sest muidu oleks kogu asi vist natuke tüütuks läinud. Ülikooli omaga võrreldes, oleks tahtnud ka näha, et alles peale iga eriala kõigi lõpetajate ettekutsumist oleks tehtud suur aplaus. Nüüd oli mõne puhul aplaus üsna kesine. Kui mõne teise puhul ülevoolavalt vali. Hambaspetsialistide (tehnikud, hügienistid, hambaarsti abilised) kõrval olid kohal med õed ja lasteaednikud. Väga läks südamesse ühe med õe lugu, kelle emal avastati vähk. Ema suureks sooviks oli olnud näha oma tütre pulmi. Mispeale neiu poiss-sõber oli öelnud: teeme ära! Nii et see soov sai täidetud. Kooli lõpetamisele ta aga ei jõudnudki. Tunnistan, et mul tulid pisarad silma. Ja kui ma varem olen proovinud neid tagasi hoida või varjata, siis nüüd ma ei hoolinud. Lasin pisaratel vabalt mööda põski alla voolata. Ei tea, kas olen suureks saanud 😉

Mingi hetk tseremooniast hakkasin lõpetajate nimekirjadest aja viitmiseks mõnda teist eestipärast nime otsima. Ei leidnud, kuigi üks soomlane jäi küll silma. Tema lõpetamine oli teisel päeval. Loomulikult oli nimekirjas lugematu arv Aasia päritolu rahvast ja indialasi. Mis tuletab meelde, et jälle kord tehti kummardus siin elavatele ja elanud indiaanlastele, kelle maa peal me oma elu sisse oleme seadnud. Üks indiaani laulik tuli oma trummiga meile lausa laulma.

Muidugi ei pääsenud kõnedest. Mille üheks läbivaks teemaks oli muude seas tehnoloogia areng. Mis mõne eriala puhul natuke murelikuks võiks teha. Kuid samas kutsuti hoopis üles kõigele sellele pigem positiivselt vaatama. Ja kui võimalust veelgi rohkem areneda. Ma tean, et hambatehnikute käsitsi töö kõrval on olemas ka uued masinad (3D printerid). Kirke ütleb, et tegelikult ei peaks väga mures olema. Sest masin teeb küll valmis, kuid ikka on vaja natuke tehniku kätt. Ning väga keeruliste juhtumite puhul ei ole asi ka niisama kerge. Lisaks, kui soovid ikka natuke loomulikuma näoga hammast (mis ei kriiska kohe, et on valed), eriti esihambad, siis on vaja üsna osavat ja kogenud tehnikut. 

Kirke on tegelikult juba ametlikult tööl. Põhimõtteliselt on ta juba jaanuari algusest seal olnud. Kui pidi praktikal käima hakkama. Enne praktika lõpetamist pakuti talle täiskohta. See on üks üsna väike labor, kus tegeletakse just kõige keerulisemate juhtumitega. Nii et ta saab sealt väga palju kogemusi. Sügisel pidi minema täienduskoolitusele just selle uue tehnoloogia osas ;-) Eriti hea on ka see, et kui on vaja, ning võimalus on, siis saab ta üsna kergelt vaba päeva võtta. Kuigi samas ei pakuta lisatervisekindlustust (mis kataks näiteks hambaravi või ravimid). Nooremana ehk pole see liiga suureks probleemiks. Igal juhul soovitasin tal iga kuu mingi osa palgast kõrvale panna. Arvestades, et paljudes kohtades tuleb niikuinii osaliselt see kindlustus kinni maksta (mina näiteks).

Mõned pildid ka juurde. Lilled ostis Toomas, kes viimasena kohale jõudis. Ma olin küll küsinud, kas Kirke lilli tahab, kuid sain vastuseks ei! Ta on minusugune, kes pigem potilille koju toob ;-) Kuigi tema puhul on vist tegemist, et potilillgi ellu jääks :D Üldse lillede kinkimine on siin üsna viimane asi, mille peale mõeldakse. Kuigi neid ikka kingiti. Tundus, et aasialaste jaoks on see ka suurema tähtsusega.

Ja siis muidugi pildid emme, issi ja poiss-sõbraga, kes on Saksamaal sündinud poolakas (kutsume teda Taanieliks, mille kohta ta on öelnud, et kõlab paremini kui Daniel). Ta lõpetas sama kolledži päev enne sotsiaaltöötajana. Taaniel on üks nendest, kellele ei õpetatud  emakeelt, kui Kanadasse elama asuti. Ma olen tegelikult juba ammu loobunud väga seisukohta võtmast, milliseid otsuseid vanemad selles suhtes teevad. Aga kurb on ikka. Seda enam, et poisil endal on kahju... Et ta ei saa hästi oma lähedaste sugulastega suhelda, kui Poolas on. Nad Kirkega õpivad õieti praegu hoopis koos saksa keelt. Sest Kirkele meeldiks korraks seal käia end täiendamas, st kunagi tulevikus. Saksamaa pidi olema hambatehnika poolest väga heas kirjas. 

Tähelepanelik silm võib püüda minu käes kepi. Muretsesin selle ühel hetkel, sest kuigi luu oli kokku kasvanud, siis väänatud jalg oli ikka pidevalt paistes ning käimisega raskusi. Mina märkan küll, et ikka järjest vähem paistes, kuigi Toomas kinnitas, et ei näe mingit vahet. Jalg on lihtsalt paks ja kole. Lisaks muidugi parem puus, mis aegajalt karjub, et ma ei tohiks nii palju raskust talle peale panna. Mul on mõned hetked olnud, kus arvan, et jalg kaob alt... Kepi valisin sellise, mis esimesel hetkel ei hüüa, et appi, vana inimene tuleb :-) See on selline kena puidust matkakepp. Saab ka metsa kaasa võtta. Huvitav on muide tähele panna, kuidas inimesed on kuidagi tähelepanelikumad sinu vastu, kui kepp on käes. Samas ütles keegi, et ma näen välja: old and wise :D

Aga... palju õnne pisikesele pesamunale! Ma olen vahel mõelnud, kuidas tal oleks läinud, kui me ühel päeval siiski Eestisse oleks kolinud. Kardan, et mitte just väga kergelt. Praegusel ajal ilmselt enam mitte, sest Eesti on ka väga kaugele jõudnud õpimuredega lastega. Vähemalt mul on selline mulje jäänud. Õieti näpistan ma alati end sarnaste "oleks" mõtete juures. Sest elu on läinud nagu ta on läinud. Ning kahetsemine ei aita ei ühte ega teistpidi. 

Oh, ja veel kleit ja tualett. Kirke oli väga õnnelik oma kaltsuka leiu üle. Maksis ainult kuus dollarit jaapanipärase mustriga kleidi eest. Oli poole hinnaga saanud. Kingad olid sellega võrreldes kümme korda kallimad. Ripsmed tumedamaks. Õhtul patsidesse punutud juuksed lahti ning kamm läbi... ja oligi neiu valmis :D Nii lihtsalt see käibki.

2 kommentaari:

  1. Kirke näeb imeline oma kleidi ja lahtiste juustega välja ja esimesel pildid silmad lausa säravad nagu kalliskivid :-)
    Palju õnne teile kõigile ja edu Kirkele edaspidises töös!

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.