Eesti Laul ja muud jutud

Ei olegi midagi halba selle aasta Eesti Laulu kohta öelda. Võitja polnud kindlasti see, kellele mina pöialt hoidsin. Kuigi ega neil kolmel laulul, mis viimaks esimese koha pärast võistlustulle läksid, polnud viga midagi. Stig Rästa on üks väga andekas muusik Eestis. Nii et lihtsalt palju õnne talle ja ta laulu esitajale rootslasele Victor Crone'ile. Tegelikult oli minu jaoks suureks plussiks Saara Kadaku üllatusilmumine temaga koos lavale. Nagu aru sain, oli Stig ise näitlejannaga ühendust võtnud ja palunud osalema. Saara on teine andekas eestlane, kellel kena lauluhääl ja kes on suurepärane näitleja. Oh, ja laulu ajal kasutatud tormise taeva näitamine televaatajatele, oli lahe!

Aga... minu lemmikud siis. Muidugi Inger. Just selliste ootamatute leiduda pärast on Eesti laul suurepärane platvorm. Tema hääl on imeline. Tema kogu olemus veel imelisem. Nii palju, kui ma neid intervjuusid temaga nägin, kumas temast läbi nii palju positiivsust ja elurõõmu. Lihtsalt oivaline ja südantsoojendav. Ma loodan, et teda ootab ees just selline tulevik, kus ta saab teha, mis talle meeldib. Teine, kellele pöialt hoidsin, oli eesti-armeenlane Stefan. Mulle meeldis tema laul juba eelmisel aastal. Ja seekordki ei valmistanud ta pettumust. Hea hääl, kena laul. Vähemalt minu jaoks. Mõtlesin samas Sandra Nurmsalu peale, kelle "Rändajad" on minu meelest kõigist Eestit esindatud lauludest üks kõige ilusamaid. Kui su latt on nii kõrgele aetud, siis tundub, et pole sugugi kerge sarnast või veel paremat lugu luua. Mitte, et ta laulul seekord midagi viga oli, aga... midagi lihtsalt jäi puudu. Stefan suutis aga selgi aastal tulla välja tõesti hea lauluga. Mõnel see lihtsalt õnnestub... Sellega seoses veel ajavad mind turri igat sorti plagiaadijutud. Kas tõesti pole mõnel muud teha, kui aina näpuga järge ajada, mis noodid, kus on... Kahjuks on noote ainult nii palju ja kombinatsioone ka teatud arv. Kui midagi sarnaselt kõlab, siis see ei tähenda alati kohe plagiaati! Krrrrr....

Ei saa ma selgi nädalal ilma ilmajututa. Nädal algas uue külmalainega. Mis teisipäeva hommikuks tõi kohale korraliku lumesaju ja kõva tuule. Tõeliselt uhke lumetuisk haaras aknataguse maailma. Millest oleks täiesti piisanud. Aga... peale kolme muutus lumesadu vihmaks. Ja mitte niisama vihmaks, vaid jäävihmaks. Selle ootuses olid Toronto koolid kinni. Mis viimati juhtus 8 aastat tagasi. Nad nii naljalt uksi ei sulge. Aga ka paljud kõrgkoolid sulgesid uksed. Ning töökohad saatsid oma töölisi koju. Kaasa arvatud ka meie pank. Tänu sellele ei olnud õhtune kojusõit nii hull nagu oleks võinud olla. Sest autosid oli vähem liikvel. Isegi metroo oli palju tühjem. Ainult tänaval kõndimine oli väga ohtlik, sest seal, kus usinad torontolased olid lume ära lükanud, jõudis maha sadanud vihm jääks muutuda. Ei tea mitu korda ma pidin libisema ja maha kukkuma ;-) Ma ei mäleta ka, millal ma viimati metroo pealt bussile istusin, et vältida 10-minutilist jalutuskäiku koju. Bussiga saan üsna oma tänavaotsa ligi. Õhtune pilt meie tänavale on näha esimesel fotol... Kõrval on foto nädala keskelt peale jäävihma, kui korraks jälle soojaks läks.

Selle nädala sisse jäi ka tähtis päev Toronto Eesti Ühispanga ajaloos. 65 aastat tagasi 11.veebruaril avas pank uksed siin elavatele eestlastele. Pakkusime sel puhul torti nii Eesti Majas kui ka vanadekodus Ehatare. Siin väike artikkel. Inglise keeles, eestikeelne on ka olemas kusagil. Ma ise ei olnud esmaspäeval tööl, aga ega see ei seganud artiklit kirjutamast ;-) Käisin hoopis oma pisikese hoolealusega jalutamas. Ja ühe poe ukse taga kassi imetlemas. Seal poekeses pole küll vaja muud kaitset kui see kassike :-D Neiul olid jalas uued saapakesed. Sellised pehmemat sorti, mis täis võluenergiat, mis lapsesse kandus. Sest ta kippus väga kärmelt mu eest ära kõndima. Õnneks oli ta küll juba kodus sundinud mul panema "käerihma" peale, üks minu käe ümber, teine temale. Nii on tal raske minu eest jalga lasta. Ma pole viimasel ajal enam seda palju kasutanud. Aga kui laps ise tahab, siis ma ei hakanud vastu vaidlema.

Ning muidugi küpsetasime jälle. Kuigi mul oli raskusi neiukest kommidest eemale hoida. Õnneks tundus talle siiski huvitav neid küpsisetaigna sisse torgata. Saime hästi toredad küpsised, mis kindlasti mõne lapse sünnipäeval väga populaarsed oleks. Retsept on siin. (Eesti keeles lühidalt: 1dl suhkrut, soola, 0.5tl soodat, 4dl jahu, 0.5dl siirupit - panin vahtrasiirupit, 100g toasooja võid, 1 muna. Ahi 160 kraadi. Tee 24 palli, suru igasse 5 shokolaadinööpi - panin kolm, aga võiks ikka 5 panna. Küpseta umbes 17-20 minutit. Lase jahtuda küpsetusplaadil.) Nämm-nämm :-)

 Veel jäi nädalasse sõbrapäev. Huvitav, kui paljud riigid, kus seda suuremal või vähemal määral tähistatakse, seda ka sõbrapäevaks kutsuvad. Tean, et Soome teeb seda. Minu meelest palju kenam kui mingi Valentini päev. Kirke poiss-sõber viis ta kuhugi sööma. Mis oli armas. Mina sain kingiks väikese orhidee.
Nädala sisse jäi ka minu sünnipäev. Kuna Toomas töötab nüüd imelikul ajal, siis otsustasime käia hommikusöögil ühes üsna lähedal asuvas restos: Muddy Duck ehk siis maakeeli Mudane Part. Ma ei tea, kust see nimi tuleb, aga seal on ta juba päris pikka aega olnud. Ning paljude poolt väga kiidetud. Oli kena koht, selline natuke kodune ja lihtne. Mille vastu mul midagi polnud. Eriti meeldisid mulle need lõbusad taldrikud. Kuhu mahtus palju toitu peale. Kõhud saime kõik vist täis. Õieti muidugi täis, sest ainuüksi omlett, mida nad igale nende soovi järgi valmistasid, oli ikka päris suur. Oh, ja see oli rootsi laua tüüpi hommikusöök. Söö nii palju kui jõuad. Ja joo kohvi-teed-värsket apelsinimahla ka peale nii palju kui mahub. Aitäh Toomasele alpikannipoti eest. Paremat kingitust ei saanudki olla. Tegelikult kinkis üks endine töökaaslane päris kena puidust valmistatud kaelaehte. Mis oli ootamatu üllatus. 

Et toidujutud veel ära ei lõppeks, siis minu pühapäevased pannkoogipallid seekord kefiiri ja nutellaga tulid taas kord väga hästi välja. Seekord pildistasin ka panni, mille peal neid küpsetan. Tunnen, et mul on ikka veel vaja palju harjutada. Aga sellest hoolimata maitsesid need täitsa head. Viimane kui pallike mahtus meile kõhtu.   

Muudest juttudest... Valimised on tulemas. Nagu ilmselt pea iga eestlane väga teadlik. Selleks et ka väljamaal elavad eestlased ikka hästi valgustatud oleks, peeti suur rahvakoosolek Toronto Eesti Majas, kus läbi Skype esinesid erinevate erakondade esindajad. Vaatasin natuke seda. Oleks vist rohkem vaadanud ja kuulanud, aga... mind häiris üks asi kohe väga. Kõik rääkisid inglise keeles. Minu küsimus on... kuidas saab küll nii, et need, kel on õigus valida, peavad kuulama kõnesid inglise keeles... Kuidas nad küll suudavad olla kursis Eestis toimuvaga, kui neil on selle koosoleku põhjal, vaja tõlget? Minu sügav kummardus läheb Ellenile ja Merlile, kes esitasid lõpupoole oma küsimused eesti keeles. Millele vastati siis ka eesti keeles. No kuulge! Arvestades, et see aasta on kuulutatud eesti keele aastaks, siis kogu see asi tundus lihtsalt nii võlts ja vale. Sinna võrdluseks, kuidas küll Rootsis saadi eesti keelega hakkama? Aga see olen ehk ainult mina siin oma imelike arvamistega... Võib-olla peaksimegi kõik hoopis eesti keele pealt inglise keele peale üle minema? Aga keel tähendab ju rahvust... 

Oli veel teinegi imelik juhtum, kus EKRE esindajal ei lastud Torontos esinema ühte kirikusse. Ja kokkusaamine toimus meie sõbra kodus. Ma kuulasin seda natuke rohkem. Ikkagi eesti keeles ;-) Ja ta jutt polnudki nii hull nagu oleks võinud oodata. Aga kogu see asi oli imeliku maiguga, et kellegi telefonikõne peale keelati kohtumine seal, kus oli varem kokku lepitud... Ainuke, mille tahaks välja tuua, on ühe osaleja arvamus, kuidas uus keskus eestlastele Torontos tähendab eestluse surma siin (ei ole kindlasti valimistega seotud). Ma kirjutan selle siin üles, et mul oleks kunagi tulevikus võimalik tagasi tulla ja... teha ühte või teist... Noogutada, et tal oli tõesti õigus, või öelda, et tüüpiline vana inimene, kes tahab vanast kinni hoida ja ei oska näha, milline potensiaal sellel uuel keskusel oli ja on. Ma muidugi loodan viimasele ;-)

Seoses valimistega veel nii palju, et ma lugesin läbi Kaja Kallase raamatu. Mitte valimiste pärast. Lihtsalt tahtsin lugeda. Ja ma pean ütlema, mulle meeldis. Tark ja andekas naine. Ma usun, et tal on eesti poliitikas veel palju teha, kui tal ainult jaksu jätkub.

Ja ongi nädal otsas. Peaaegu. Väljas on uuesti libe, sest taas on külm. Ma pean väga ettevaatlik olema, kui õues olen. Kohati on tänavad ikka päris hullud käimiseks. Aga sain aru, et Eestis on sama olukord. Vaatan siis hoopis Netflixist filme. Avastasin The Umbrella Academy. Ma pole just ulmekate fänn, aga mõni haarab mind nii kaasa, et ei saa arugi. 

Lõpuks veel üks foto meie libedast Torontost :-) Kuna ma ei tea uisutamisest muud, kui ainult seda, kuidas kukkuda, siis ei tasu lootagi, et ma sinna kõndima läheks.